Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-2859 22. september 2020 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2019. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2019. a otsus muutmata.
2.Tagastada X kassatsioonkaebuse ja 2. veebruari 2020. a avalduse lisad.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla jättis 4. detsembri 2017. a otsusega rahuldamata kaebaja taotluse, milles ta soovis 10 eurot kahjuhüvitist iga päeva eest, mil ta pidi alates 1. oktoobrist 2017 ilma suitsuta olemise tõttu piinlema. Tartu Vangla selgitas, et vangla tegevus ei olnud õigusvastane, kuna 1. oktoobrist 2017 kehtima hakanud Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirja nr 1-1-/27 „Tartu Vangla kodukord“ (vangla kodukord) p 2.3 kohaselt on Tartu Vangla territooriumil suitsetamine keelatud. Samuti on samal kuupäeval jõustunud justiitsministri 6. oktoobri 2016. a määrusega nr 21 muudetud
30.novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 641 punkti 31, mille kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada.
2.X (kaebaja) esitas 22. detsembril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vanglat andma talle nikotiiniplaastreid või -nätsu või hüvitama talle mittevaraline kahju 10 eurot iga päeva eest, mil ta ei saanud suitsetada.
3.Halduskohus tagastas 12. veebruari 2018. a määrusega kaebuse kohustamisnõude osas pädevuse puudumise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1) ja jättis tekitatud kahju täpsustamiseks hüvitamisnõude osas kaebuse käiguta. Halduskohus selgitas, et kaebajale
nikotiiniplaastrite väljastamise otsustab üksnes vangla arst, lähtudes sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused. Tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes.
4.Kaebaja selgitas täiendavas avalduses, et vangla on tekitanud talle tervise- ja suhtlemisprobleeme ning füüsilisi ja hingelisi kannatusi nii sellega, et keelas tal suitsetamast, kui ka sellega, et ei andnud talle nikotiiniplaastreid. Kaebaja ei nõustunud, et ta peab pöörduma maakohtusse. Kaebaja hinnangul keelas meditsiiniosakonna juhataja vangla direktori korralduse alusel talle kõik ära. Kaebaja leidis, et nikotiiniplaastreid peab väljastama või keelama vangla, toetudes arsti otsusele. Kuna meditsiiniosakonna juhataja ei ole arst, ei saa vangla tugineda tema otsusele.
5.Tartu Halduskohus jättis 25. juuni 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Pooled ei vaidle selle üle, et nii vangla muudetud kodukorra (p 2.3) kui ka sisekorraeeskirja (§ 82 ja 641 p-de 3 ja 31) järgi on vanglas suitsetamine keelatud.
5.2.Vangla ei käitunud süüliselt, kui ei andnud kaebajale nikotiininätsu või -plaastreid. Vangla on selgitanud, et asendusravi vajaduse otsustab arst. 1. augustist 2016 kuni 1. oktoobrini 2017 said Tartu Vangla kinnipeetavad suitsetada kuni kolm sigaretti päevas ühe tunni jooksul värskes õhus jalutamiseks ettenähtud ajal. Meditsiiniosakonna juhataja on kaebajale selgitanud, et kolme sigareti suitsetamisest loobumine ei tekita selliseid füüsilisi võõrutusnähte, mille tõttu oleks asendusravina vaja nikotiiniplaastreid. Kaebaja ei ole meditsiiniosakonna otsustust vaidlustanud. Kui arst oleks pidanud vajalikuks kaebajale asendusravi määrata, oleks ta seda ka teinud ning vanglal tulnuks seda võimaldada. Vanglal ei olnud praegusel juhul asendusravi võimaldamise kohustust.
5.3.Kaebaja võis end halvasti tunda, kuna tal oli eeldatavasti raske suitsetamisest loobuda, kuid halduskohus ei ole pädev hindama, kas kaebajale oleks olnud vaja anda nikotiiniplaastreid või milline mõju võib olla sellel, kui neid talle ei anta. Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest on näha, et kaebaja on sageli viibinud meditsiiniosakonnas vastuvõtul ning talle on määratud mitmesugust ravi. Kaebaja ei ole jäänud seega meditsiinilise abita. Tervisekahju on põhjendamata. Kuigi nikotiiniplaastreid kaebajale ei antud, ei ole alust väita, et kaebaja jäi ravita ja tal oleks kaasnenud mingid pöördumatud tagajärjed. Samuti ei saa nikotiiniplaastrite andmata jätmine alandada inimväärikust.
5.4.Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ning pole põhjuslikku seost õigusvastase teo ja tagajärje vahel.
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige halduskohtu seisukoht, et arstid ei ole määranud kaebajale nikotiiniplaastreid. Psühholoog ja psühhiaater tegid seda, kuid vangla meditsiiniosakonna juhataja ei andnud nikotiiniplaastreid kaebajale.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 7. veebruari 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebaja ei ole tõendanud tervisekahju tekkimist ning vastustaja tegevust suitsetamise ja nikotiiniplaastrite mittevõimaldamisel ei saa pidada õigusvastaseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist.
7.1.Kohus mõistab kaebaja positsiooni selliselt, et viimane ei pea õigusvastaseks vastustaja tegevust suitsetamise keelamisel, kuid heidab vanglale siiski ette suitsetamisest sunnitud loobumisega võõrutusnähtude (halb enesetunne, stress) põhjustamist ja nende leevendamiseks nikotiiniplaastrite väljastamata jätmist. Kuna Tartu Vanglas oli suitsetamine alates 1. oktoobrist 2017 keelatud VSKE § 641 p 31 alusel, mille järgi pole vanglas lubatud suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest 2(4)
ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada, tuleb õigusnormiga kooskõlas olevat vangla tegevust pidada õiguspäraseks.
7.2.Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Seega ei ole vastustajale praeguses asjas etteheidetav suitsetamisest loobumise kõrvalnähtudest tulenevate vaevuste leevendamiseks meditsiiniliste vahendite kaebajale määramata jätmine, kui sellise otsustuse on teinud vangla arst. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla, et Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja ei määranud kaebajale vaidlusalusel ajal nikotiiniplaastreid või -nätsu. Ravimiregistrist nähtub, et ravimiseaduse § 2 lg-st 2 tuleneva pädevuse raames on Ravimiamet määratlenud toimeainena nikotiini sisaldavad plaastrid ja närimiskummid ravimina. Kaebaja raviloost nr 518 ilmneb, et 9. oktoobril 2017 kaebas kaebaja suitsetamise lõpetamisest tingitud pinge, ärevuse ja halva enesetunde üle, kuid nikotiiniplaastreid talle ei määratud, sest tema väidetud üheksa sigaretti päevas jäi alla lävendi, millest alates peeti leevendusmeedet vajalikuks. Kaebajale ei määratud nikotiiniplaastreid ka 30. oktoobril 2017 (ravilugu nr 524), kuigi selgi korral osutas kaebaja suitsetamise lõpetamisele kui väga halva enesetunde põhjusele. Samas on kaebajale määratud raviskeem muude ravimitega, mille eesmärgiks oli muu hulgas halva enesetunde leevendamine ja ärevuse vähendamine. Kaebaja on möönnud, et kasutatud ravim on tõhusalt halba enesetunnet leevendanud, aga on jäänud nõrgaks. Arst on seejärel otsustanud ravimi annust suurendada.
7.3.Kaebajale on olnud tagatud pääs arsti vastuvõtule, ta on saanud esitada arstile kaebusi oma tervisliku seisundi kohta ja arst on määranud kaebajale sobiva raviskeemi. Seega ei ole kaebajale tervisekahju tekitatud. Kuna kaebajale osutatakse tervishoiuteenust eraõiguslikus suhtes, saab ta etteheited teenuse kvaliteedi, muu hulgas mittetõhusa raviskeemi määramise või vajaliku ravimi määramata jätmise kohta esitada nõudes otse tervishoiuteenuse osutaja vastu ning vajaduse korral võib ta kaitsta oma õigusi hagi esitamisega maakohtule. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui kaebaja leiab, et tervishoiuteenuse osutaja on meditsiinilise otsustuse langetamisel lähtunud asjakohatust kaalutlusest, näiteks vastustaja ametnike soovitustest.
7.4.Tõendatud ei ole kaebaja väited, et psühholoog ja/või psühhiaater siiski määras talle nikotiiniplaastrid. Kohtule esitatud ravilugudes arsti selline otsus ei kajastu. Kuna ravilood on nummerdatud ja vaidlusaluse aja kohta on kohtule esitatud kaebaja ravilood numbrilises järjestuses, siis ei ole võimalik seegi, et arsti otsustus kajastuks mõnes raviloos, mida kohtule ei esitatud. Viimast ei ole kaebaja ka väitnud.
7.5.Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebajat oleks suitsetamise lõpetamise ja sellega seotud kõrvalnähtude leevendamisega seoses koheldud viisil, mis võiks tõstatada küsimuse kaebaja inimväärikuse alandamisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha uus otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud ebaõigesti tuvastanud, et arstid ei ole määranud kaebajale nikotiiniplaastreid. Arstid on tunnistanud, et kaebajal on nikotiiniplaastrite määramiseks meditsiiniline näidustus. Meditsiiniosakonna juhataja valetas kohtule selle kohta. Vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses.
9.Riigikohus peatas 26. juuni 2019. a määrusega haldusasja menetluse kuni lahendi jõustumiseni põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-37 ning uuendas menetluse 13. jaanuari 2020. a määrusega. 3(4)
10.Vastustaja oma seisukohta ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kaebaja soovib nii suitsetamise keelamise kui ka nikotiiniasendusravi mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
12.Vangla keelas suitsetamise, tuginedes VSKE-st tulenevale tubakatoodete keelule (§ 641 p 31) ja Tartu Vangla kodukorrast tulenevale suitsetamise keelule vangla territooriumil (p 2.3). Halduskolleegium peatas praeguse asja menetluse kuni lahendi jõustumiseni põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-37, milles taotleti VSKE sättest tuleneva tubakatoodete keelu ja Viru Vangla kodukorrast tuleneva suitsetamise keelu põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis oma lahendis, et nimetatud keelud ei ole põhiseadusega vastuolus (17. detsembri 2019. a otsus nr 5-19-40/36). Tartu Vangla kodukorrast tulenev suitsetamise keeld on samasisuline. Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et õigusnormiga kooskõlas olevat vangla tegevust tuleb pidada õiguspäraseks. Seetõttu on suitsetamise keelamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks eeldustest täitmata ja kaebust ei ole võimalik selles osas rahuldada.
13.Nikotiiniasendusravi mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude kohta on kohtud õigesti leidnud, et asendusravi määramise puhul on tegemist tervishoiuteenuse osutamisega. Tervishoiuteenuse osutamisel vanglas kujuneb vangla ja kaebaja vahel välja eraõiguslik suhe. Selline vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9). Kolleegium leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et maakohtu pädevuses on tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine sõltumata sellest, millistest kaalutlustest, näiteks vastustaja ametnike soovitustest või isegi korraldustest, on vangla tervishoiutöötaja meditsiiniliste otsuste langetamisel lähtunud. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud patsiendi läbi vaatama, nõustama ja ravima arstiteaduse reeglite järgi ja lähtudes patsiendi tervise huvidest (võlaõigusseaduse § 758 lg 1).
14.Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et tal ei ole etteheiteid tervishoiuteenuse osutamise kohta, vaid leiab, et vangla keeldub talle vaatamata meditsiinilisele näidustusele nikotiiniplaastreid võimaldamast. Ringkonnakohus on tuvastanud, et ravilugudest ei nähtu, et kaebajale on nikotiiniplaastrid määratud. Kaebaja väidab küll, et kohtud on selle asjaolu ebaõigesti tuvastanud, kuid ei ole viidanud ühelegi oma väidet kinnitavale tõendile. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus vangla oleks keelanud kaebajale asendusravi võimaldada, vaatamata sellekohasele meditsiinilisele otsustusele. Kuna vangla õigusvastane tegevus ei ole leidnud kinnitust, ei saa kaebust ka nikotiiniasendusravi mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas rahuldada.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
16.Kolleegium tagastab lisad, mis kaebaja esitas koos kassatsioonkaebuse ja 2. veebruari 2020. a avaldusega (HKMS § 62 lg 2). Kolleegium asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.