Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 7. veebruar 2019, Tartu 3-17-2859
Haldusasi
X kaebus Tartu Vangla vastu 650 euro mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses suitsetamise keelamisega
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 25. juuni 2018 otsus X apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25. juuni 2018. a otsus muutmata.
3.Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. märts 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.4. detsembri 2017. a otsusega nr 1-13/207-3 jättis Tartu Vangla rahuldamata X taotluse 10 euro rahalise hüvitise saamiseks iga päeva eest, mil kaebaja pidi viibima vanglas suitsetamise võimaluseta, kui talle ei võimaldatud asendusravina nikotiiniplaastreid või nikotiiniga närimiskummi.
X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks (halduskohus tagastas kaebuse nikotiiniplaastrite või nikotiiniga närimiskummi kaebajale väljastamiseks kohustamise nõudes) jäi suitsetamise, samuti asendusravina nikotiiniplaastrite või nikotiiniga närimiskummi mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise nõue kokku 650 eurot. Kaebuse kohaselt on mittevaraline kahju tekitatud seonduvalt sellega, et kaebaja piinleb vanglas suitsetamise võimaluseta ja vangla süül ei ole kaebaja saanud ka abivahendeid suitsetamist loobumise mõjudega toime tulemiseks. Sellega on kaebajale tekitatud nii terviseprobleeme, suhtlemisprobleeme, füüsilisi ja hingelisi kannatusi ning alandatud ka kaebaja inimväärikust.
3.Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla nõudele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja oli seisukohal, et ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ega mittevaralist kahju tekitanud.
Kaebajal puudus näidustus nikotiiniplaastrite väljastamiseks. Suitsetamise keelamisega on kaebaja seostanud oma vaevusi ainult esimese kuu jooksul. Edaspidi on ärrituvus ja halb enesetunne juba millegi muu, näiteks erinevate ravimite tarvitamise tagajärg. Kaebajale määrati nii valuvaigisteid kui rahustatavaid tablette (ravilugu 518 ja 524). Seega ei ole alust rääkida suitsetamise keelamisest või nikotiiniplaastrite andmata jätmisest põhjustatud kaebaja tervise kahjustamisest, samuti ei ole rikutud sellega kaebaja inimväärikust.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.25. juuni 2018. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt Tartu Vangla kodukorra p 2.3 ja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 82 ja § 641 p 3 ja 31 alusel on vanglas suitsetamine ja selleks kasutatavad esemed keelatud.
1.augustist 2016 kuni 1. oktoobrini 2017 said Tartu Vangla kinnipeetavad suitsetada kuni 3 sigatretti päevas 1 tunni jooksul värskes õhus jalutamiseks ettenähtud ajal. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja on selgitanud kaebajale, et kolme sigareti suitsetamisest loobumine ei tekita füüsilisi võõrutusnähte, mis vajaks asendusravina nikotiiniplaastreid. Kui arst oleks pidanud vajalikuks määrata kaebajale nikotiiniplaastrid, tulnuks vastustajal need ka kaebajale anda. Kaebaja võis end suitsetamisest loobumise tõttu halvasti tunda, kuid kohus ei ole pädev hindama, kas kaebajale olnuks vaja määrata nikotiinplaastreid ning mis võib kaasneda nende mitteandmisel. Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest on näha, et kaebaja on viibinud sagedasti meditsiiniosakonnas vastuvõtul ning talle on määratud mitmesugust ravi. Seega ei saa öelda, et kaebaja oleks jäänud meditsiinilise abita kui ta seda vajas. Tervisekahju väide on seega põhjendamata. Kohus ei ole tuvastanud ka Tartu Vangla süülist käitumist kaebaja suhtes, puudub isiku subjektiivsete õiguste rikkumine ning puudub põhjuslik seos õigusvastase teo ja tagajärje vahel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.X esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 25. juuni 2018. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. X selgitab, et halduskohus on lähtunud ebaõigest eeldusest, et enne suitsetamise keelustamist tarbis kaebaja kolm sigaretti päevas. Tegelikkuses suitsetas ta ööpäevaringselt iga koguses, viimastel päevadel ainult üheksa kaupa. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et arstid ei määranud kaebajale nikotiiniplaastreid. Neid määrasid psühholoog ja psühhiaater, kuid Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja neid ei andnud. Seetõttu on kaebajale määratud stressi, pinge ja raevu mahavõtmiseks antidepressante, mille tõttu on toimunud mõistuse hägustumine. Tabletid on põhjustanud kaebajale ka arvukalt kõrvalnähte.
7.Tartu Vangla ei esitanud seisukohta apellatsioonkaebusele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult X kaebus rahuldamata jäetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole tõendanud tervisekahju tekkimist ning vastustaja tegevust suitsetamise ja nikotiiniplaastrite mitte-võimaldamisel ei saa pidada õigusvastaseks. Vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi siinkohal ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
9.Ringkonnakohus mõistab kaebaja positsiooni selliselt, et viimane ei pea õigusvastaseks vastustaja tegevust suitsetamise keelamisel, kuid heidab vanglale siiski ette suitsetamisest sunnitud loobumisega võõrutusnähtude (halb enesetunne, stress) põhjustamist ja nende leevendamiseks nikotiiniplaastrite väljastamata jätmist. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et olukorras, kus suitsetamise võimatuse Tartu Vanglas alates 1. oktoobrist 2017 tingib juba VSkE § 641 p 31, mis keelab vanglas suitsetatavad
tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada, tuleb õigusnormiga kooskõlas olevat vangla tegevust pidada õiguspäraseks. Käesolevas asjas ei ole kaebaja esitanud väiteid, mis annaks alust kahtluseks, et suitsetamisest sunnitud loobumine õigusaktide muutumise tõttu iseenesest oleks kaebaja suhtes ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub vanglaga, et Tervise Arengu Instituudi tubakainfo võrguleheküljel toodud andmed suitsetamisest loobumise mõju kohta ei luba eeldada kaebajale suitsetamisest loobumisega kaasnenud intensiivseid kõrvalnähte, mistõttu ei tõusetu siinkohal küsimus sellest, kas vanglas suitsetamist keelav regulatsioon on põhiseaduspärane.
10.Kaebaja väitel suitsetas ta enne suitsetamise keelamist oluliselt rohkem, kui Tartu Vangla kodukorras lubatud kolm sigaretti päevas. Ringkonnakohus mõistab kaebaja väidet selliselt, et kaebaja arvates tuleb suitsetamise keelamise kahjuliku mõju hindamisel lähtuda tegelikust olukorrast, arvestades ka kaebaja õigusvastase suitsetamisega. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
11.Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 105 lg-le 1 on vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille ülesandeks on vangistuse ja eelvangistuse täideviimine vangistusseaduses sätestatud korras. Seega on vangla ülesandeks muu hulgas tagada õigus- ja haldusaktidega kehtestatud korra järgimine vanglas. Kuigi vangla vastutab ka kinnipeetavate õiguspärase käitumise tagamise eest, siis kinnipeetava ja vangla omavahelises suhtes ei saa vastutust kinnipeetava õiguspärase käitumise eest panna vanglale juhul, kui kinnipeetav on teadlik käitumisnormist ning teadlikult rikub seda, seejuures oma rikkumist varjates. Eeltoodu tuleneb otseselt ka VangS § 63 lg-st 1, mis näeb ette vangla õiguse kohaldada kinnipeetavale distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Seetõttu ei pidanud vastustaja suitsetamist keelava regulatsiooni rakendamisel arvestama võimalusega, et kaebaja võis rikkuda Tartu Vanglas suitsetamist reguleerivaid reegleid enne
1.oktoobrit 2017. Samas möönab ringkonnakohus, et vajadusel oli kaebajal õigus meditsiinilisele abile suitsetamisest loobumise kõrvalnähtudega toime tulemiseks ka juhul, kui kõrvalnähtude esinemise (osaliseks) põhjuseks oli Tartu Vanglas enne 1. oktoobrit 2017 lubatust suuremas koguses sigarettide suitsetamine kaebaja poolt. Samas on kohtupraktikas kinnistunud seisukoht, et tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega1. Vastavalt ei ole vastustajale käesolevas asjas etteheidetav suitsetamisest loobumise kõrvalnähtudest tulenevate vaevuste leevendamiseks meditsiiniliste vahendite kaebajale määramata jätmine, kui sellise otsustuse on teinud vangla arst.
12.Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla, et Tratu Vangla meditsiiniosakonna juhataja kaebajale vaidlusalusel ajal ei määranud nikotiiniplaastreid või nikotiini sisaldavat närimiskummi. Ravimiregistrist2 nähtub, et ravimiseaduse § 2 lg-st 2 tuleneva pädevuse raames on Ravimiamet määratlenud toimeainena nikotiini sisaldavad plaastrid ja närimiskummid ravimina. Kaebaja raviloost nr 518 (tl 34) ilmneb, et 9. oktoobril 2017 kaebaja kaebas suitsetamise lõpetamisest tingitud pinge, ärevuse ja halva enesetunde üle, kuid nikotiiniplaastrit talle ei määratud, sest tema väidetud 9 sigaretti päevas jäi alla lävendi, millest alates peeti leevendusmeedet vajalikuks. Sarnaselt ei määratud kaebajale nikotiiniplaastreid ka 30. oktoobril 2017 (ravilugu nr 524, tl 35), kuigi ka sel korral osutas kaebaja suitsetamise lõpetamisele kui väga halva enesetunde põhjusele. Samas on kaebajale rakendatud raviskeemi muude ravimitega, mille eesmärgiks oli muu hulgas halva enesetunde leevendamine ja ärevuse vähendamine, kusjuures kaebaja ise on möönnud, et kasutatud ravim hästi leevendab halba enesetunnet, aga on jäänud nõrgaks. Arst on seejärel otsustanud ravimi annust suurendada.
Vt RKHK 21. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-69-10 (p-d 8. ja 9.) Elektrooniliselt kättesaadav võrguleheküljel http://ravimiregister.ravimiamet.ee/?pv=HumRavimid.Otsing
13.Viitega EIK praktikale on Riigikohus selgitanud 3, et kinnipidamise ajal haigestumine (ja sellega kaasnevad vaevused) ei ole kvalifitseeritavad tervisekahju tekitamisena, kui kinnipeetavale on õigel ajal tagatud kohane ravi. Käesoleval juhul nii ongi. Kaebajale on olnud tagatud pääs arsti vastuvõtule, ta on saanud esitada arstile kaebusi oma tervisliku seisundi kohta ja arst on otsustanud kaebajale sobiva raviskeemi rakendamise. Kuna kaebajale meditsiiniteenuse osutamine toimub eraõigusliku suhte raames, siis etteheited teenuse kvaliteedile, m.h mittetõhusa raviskeemi rakendamise või vajaliku ravimi määramata jätmise kohta saab kaebaja esitada vahetult nõudes meditsiiniteenuse osutaja vastu ning vajadusel kaitsta oma õigusi hagi esitamisega maakohtule. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui kaebaja leiab, et meditsiiniteenuse osutaja on meditsiinilise otsustuse langetamisel lähtunud asjakohatust kaalutlusest, näiteks vastustaja ametnike soovitustest.
14.Tõendatud ei ole kaebaja väited, et psühholoog ja/või psühhiaater siiski määras talle nikotiiniplastrid. Kohtule esitatud ravilugudes arsti selline otsus ei kajastu. Kuna ravilood on nummerdatud ja vaidlusaluse aja kohta on kohtule esitatud kaebaja ravilood numbrilises järjestuses, siis ei ole võimalik seegi, et arsti otsustus kajastuks mõnes raviloos, mida kohtule ei esitatud. Viimast ei ole kaebaja ka väitnud.
15.Eeltoodu alusel ei saa jaatada kaebajale tervisekahju tekkimist ega vastustaja käitumise õigusvastasust kaebajale nikotiiniplaastrite väljastamata jätmisel. Seega ilmselgelt ei ole täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused tervisekahju põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise saamiseks. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebajat oleks suitsetamise lõpetamise ja sellega seotud kõrvalnähtude leevendamisega seoses koheldud viisil, mis võiks tõstatada küsimuse kaebaja inimväärikuse alandamisest.
16.Asja lahendamiseks ei ole vajalik koguda täiendavaid tõendeid, kuna kohtule on esitatud kaebaja ravilood 5. märtsini 2018 (k.a), kaebaja hilisem tervislik seisund ei seondu käeoleva asjas vaatluse all oleva kahju tekkimise perioodiga. Kaebaja vastav taotlus jääb rahuldamata.
17.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid. /Allkirjastatud digitaalselt/
Vt RKHK 16. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-89-16 (p 21.)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.