Viljo Tehvandi kaebus Kambja Vallavalitsuse 7. mai 2019. a projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse tühistamiseks või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks ja 13. juuni 2019. a vaideotsuse tühistamiseks ning Kambja valla kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Viljo Tehvand (ärinimi FIE Viljo Tehvand Pürje Talu), volitatud esindaja Gunnar Leht Vastustaja Kambja vald, volitatud esindaja Kaupo Piirsalu
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viljo Tehvandi kaebus.
2.Tühistada Kambja Vallavalitsuse 7. mai 2019. a projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätmise otsus ja 13. juuni 2019. a vaideotsus ning kohustada Kambja valda vaatama Viljo Tehvandi projekteerimistingimuste andmise taotlus uuesti läbi.
3.Mõista Kambja vallalt Viljo Tehvandi kasuks välja halduskohtumenetluses kantud menetluskulu 495 eurot.
4.Võtta asja materjalide juurde Viljo Tehvandi volitatud esindaja Gunnar Lehe õigusteaduslikku kõrgharidust tõendav dokument.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3. augustil 2020 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-19-1361
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viljo Tehvand (kaebaja) esitas 18. märtsil projekteerimistingimuste taotluse nr 1911002/02768.
Kambja
Vallavalitsusele
2.Kambja Vallavalitsus võttis 16. aprillil 2019 taotluse menetlusse ja jättis selle 7. mail 2019 läbi vaatamata. Taotlus tagastati põhjusel, et osad Soosilla külas asuval Pürje kinnistul olevad hooned ei ole kantud ehitisregistrisse.
3.Kaebaja esitas taotluse tagastamise otsuse peale 31. mail 2019 vaide.
4.Kambja Vallavalitsus jättis 13. juuni 2019. a korraldusega nr 1157 vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on ehitisregistris leitavad andmed ainult elamu ja kartulihoidla kohta, puuduvad andmed elamust lõuna suunas oleva ca 250 m2, edela suunas oleva ca 130 m2 ja põhja suunas oleva ca 150 m2 suuruste hoonete kohta ning ca 400 m2 peegelpinnaga veekogu kohta. Vallal puudub ülevaade ehitisregistrisse kandmata ehitiste kohta, mistõttu ei saa vastustaja kujundada seisukohta, kas hoonete püstitamine on võimalik projekteerimistingimuste andmise või kinnistule detailplaneeringu kehtestamise kaudu. Kambja Vallavolikogu on 13. novembri 2018. a otsusega nr 51 kehtestanud endise Ülenurme valla territooriumile üldplaneeringu. Vastustaja lähtus taotluse läbi vaatamata jätmisel üldplaneeringu punktis 2.4.1. märgitust, et kui projekteerimistingimuste menetlemisel selgub, et soovitakse rajada väikehoonete kompleksi, kus on enam kui 5 hoonet või suvila- ja aianduskruntide tavapärasest hoonestusmahust suuremat hoonet, tuleb selleks koostada detailplaneering.
5.Kaebaja esitas 17. juulil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Kambja Vallavalitsuse 13. juuni 2019. a vaideotsuse nr 1157 tühistamiseks ja valla kohustamiseks anda kaebajale projekteerimistingimused vastavalt taotlusele. Kaebaja märkis, et Kambja vallast saadud teabe kohaselt mingit kirjalikku otsust projekteerimistingimuste läbi vaatamata tagastamisele ei eelne. Selle kohta tehakse üksnes märge ehitisregistrisse, mis väljastab seejärel teate taotluse esitajale.
6.Tartu Halduskohus võttis 3. septembri 2019. a määrusega kaebuse Kambja Vallavalitsuse 7. mai 2019. a projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse tühistamiseks või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks ja 13. juuni 2019. a vaideotsuse tühistamiseks ning Kambja valla kohustamiseks. Kohus märkis, et sarnaselt detailplaneeringu menetluse alustamisest keeldumise otsusele tuleb ka ehitusseadustiku (EhS) § 30 alusel projekteerimistingimuste läbi vaatamata jätmise otsust käsitleda haldusaktina. Sellele viitab ka EhS § 30 sõnastuses sätestatud otsuse põhjendamise kohustus. Kohus võttis alternatiivnõudena menetlusse ka tuvastamisnõude, sest kui projekteerimistingimuste läbi vaatamata jätmise otsus osutub siiski toiminguks, siis ei ole selle tühistamine võimalik.
7.1.Vastustaja tagastas projekteerimistingimuste andmise taotluse ebaõigesti. Vaideotsuses märgitud üldplaneeringu punkt 2.4.1. ei ole asjakohane, sest see reguleerib üldnõudeid
3-19-1361
elamuehituse planeerimiseks ja elamute esitamiseks tiheasustusaladel reserveeritud elamumaadel. Kaebaja hooned asuvad hajaasutuses ca 30 ha suurusel maatulundusmaal. Kaebaja hooneid ei saa üldplaneeringu ega ehitusseadustiku järgi käsitleda väikeehitisena. Üldplaneeringu järgi käsitletakse väikeehitisena kuni 20 m2 suuruseid ehitisi. Kaebaja ehitisregistrisse kantud ja veel kandmata hooned on kõik suuremad, mida haldusorgan on vaidlustatavas korralduses ka märkinud. Ehitada plaanitud hoonetest on üks kuni 60 m2 ja teine oluliselt suurem, mistõttu sõltumata sellest, kas hooned on ehitisregistris või mitte, kaebaja oma kinnistule väikehoonete kompleksi ei planeeri. Vastustaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses põhjendanud, miks ta lähtub üldplaneeringus tiheasustusalale kehtestatud nõuetest.
7.2.Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 26 järgi tuleb ehitisregistri andmed korrastada 1. jaanuariks 2020, kaebaja on asunud neid andmeid ka korrastama. Seaduses märgitud tähtaeg hoonete seadustamiseks ei olnud taotluse esitamise ja kaebuse esitamise ajaks veel saabunud. Ühtegi EhS §-s 32 sätestatud projekteerimistingimuste andmisest keeldumise alust ei esine. Vallal oli võimalik pärast puuduste kõrvaldamist projekteerimistingimused välja anda, projekteerimistingimuste väljastamine ei olnud ilmselgelt võimatu. Asjakohased hooned kanti registrisse 22. augustil 2019.
7.3.Vastustaja seisukohtadest nähtub, et enne uue taotluse esitamist projekteerimistingimuste andmise menetlus ei jätku. Vallaga suheldes on osad ametnikud väljendanud ka vastupidist seisukohta. Seetõttu on käesoleva menetluse jätkamine vajalik. Valla ebakohane haldusmenetlus on oluliselt pikendanud projekteerimistingimuste andmise menetlust. Vastustaja oleks ka vaidemenetluse ajal saanud lisadokumente küsida ja toiminguid teha. Ka hilisemas ehitiste registrisse kandmise menetluses on vald olnud aeglane. Vastustajal on võimalik jätkata projekteerimistingimuste andmise menetlusega muutes ehitisregistris taotluse staatust. Vastustaja oleks saanud projekteerimistingimused väljastada ka kõrvaltingimusega kanda ehitisregistris kajastamata ehitised registrisse ja seeläbi vältida kohtumenetlust. Vastustaja nõue uue taotluse esitamiseks ei ole põhjendatud. Kaebaja ei pea võimalikuks esitada uut taotlust seni, kuni vastustaja on selgitanud üldplaneeringu nõuetest lähtumise asjaolusid.
7.4.Kaebaja on olnud sunnitud haldus- ja kohtumenetlusega seoses kasutama õigusabi. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud 740 eurot.
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
8.1.Vastustaja jääb vaideotsuse põhjenduste juurde. Projekteerimistingimuste andmise taotlust ei ole võimalik sisuliselt läbi vaadata enne kõigi kaebaja ehitiste ehitisregistrisse kandmist. Vald saab kontrollida üldplaneeringule vastavust pärast ehitiste registrisse kandmist. Üldplaneeringu punkt 2.4.1. on asjakohane. EhS § 30 ja § 32 p 2 eeldused olid täidetud ning taotluse läbi vaatamata jätmine õiguspärane.
8.2.Ehitised kanti ehitisregistrisse 22. augustil 2019 ning kaebaja peab esitama uue taotluse, misjärel on võimalik projekteerimistingimuste andmise menetlusega jätkata. Taotluse läbi vaatamata jätmise otsus on toiming, mis viib haldusakti andmiseni või haldusakti andmisest keeldumiseni. Vastustaja tagastas taotluse haldusakti koostamata, suunates kaebaja vastavalt HMS § 15 lg-le 2 taotluse puudusi kõrvaldama. Haldusakt koostatakse projekteerimistingimuste väljastamisel või väljastamisest keeldumise korral.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on vastustaja tegevuse, mis seisnes kaebaja projekteerimistingimuste andmise taotluse läbi vaatamata jätmises ja taotluse tagastamises, õiguspärasus.
10.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on projekteerimistingimuste andmise taotluse jätnud läbi vaatamata ning selle kohta on tehtud üksnes märge ehitisregistrisse ning kaebajale on registri
3-19-1361
kaudu saadetud sellekohane teade. Teatises märgiti, et Kambja Vallavalitsus ei menetle projekteerimistingimusi enne, kui Soosilla külas Pürje kinnistul on kõik olemasolevad hooned kantud ehitisregistrisse. Eraldiseisvat otsust projekteerimistingimuste andmise taotluse läbi vaatamata jätmise kohta, millest nähtuks detailsemad põhjendused, vastustaja teinud ei ole. Seega tuleb nimetatud ehitisregistri kannet ja selles kajastatud põhjendusi käsitleda vastustaja otsusena.
11.Kohus jääb 3. septembri 2019. a määruses võetud seisukoha juurde, et sarnaselt detailplaneeringu algatamisest keeldumisele tuleb ka projekteerimistingimuste andmise taotluse läbi vaatamata jätmise ja taotluse tagastamise otsuse puhul käsitleda otsust haldusaktina (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-51-07, p 10 ja nr 3-3-1-41-06, p-d 20 ja 21). Sellele viitab ka normis kasutatud viide EhS § 26 lg-le 1 ja § 27 lg-s 1 sätestatud alustele, mis reguleerivad projekteerimistingimuste andmise aluseid (kui aluseid ei esine ja projekteerimistingimuste väljastamine on ilmselgelt võimatu, siis esineb alus taotluse läbi vaatamata jätmiseks ja tagastamiseks) ning keeldumisele kirjaliku põhjendamisnõude sätestamine. Ka ehitusseadustiku seletuskirjas (lk 57-58) toodud näited normi rakendusulatuse kohta viitavad haldusaktile omaste tunnuste esinemisele.
12.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõutele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti korral ka kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg-d 2-3). Kohtu hinnangul vastustaja otsus nendele nõuetele ei vasta.
13.Vaidlustatud otsusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on kaebaja taotlus jäetud läbi vaatamata, samuti on faktilised asjaolud äärmiselt napilt kajastamist leidnud ning need ei vasta põhjendamisnõuetele. Vastustaja on piirdunud ühelauselise osutusega, et projekteerimistingimuste menetlust enne osade ehitiste ehitisregistrisse kandmist ei jätkata. Seejuures ei ole vastustaja selgitanud, mistõttu on eelnimetatud toimingu (ehitise registrisse kandmine) tegemine vajalik ning kuidas see tingib projekteerimistingimuste andmise ilmselge võimatuse. Isegi kui käsitleda taotluse läbivaatamisest keeldumist ja taotluse tagastamist toiminguna rakendub sellele kirjalik põhjendamisnõue (EhS § 30 ja HMS § 14 lg 7), mida vastustaja ülaltoodud põhjustel ei ole korrektselt järginud.
14.Vastustaja on kinnitanud, et lähtus otsuse tegemisel EhS §-st 30. EhS § 30 kohaselt kontrollib pädev asutus projekteerimistingimuste taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui projekteerimistingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab pädev asutus taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. Eelkõige tagastatakse taotlus läbi vaatamata, kui ei esine EhS § 26 lõikes 1 või § 27 lõikes 1 sätestatud alust. EhS § 26 lg 1 näeb ette, et projekteerimistingimused on vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või olulise avaliku huviga rajatise ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus. EhS § 27 lg 1 näeb ette projekteerimistingimuste väljastamise võimaluse erandjuhtudel ka siis, kui detailplaneering on olemas. Pädev asutus võib põhjendatud juhul anda ehitusloakohustusliku hoone või olulise rajatise ehitusprojekti koostamiseks projekteerimistingimusi siis, kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödas üle viie aasta (p 1) või kui detailplaneeringu kehtestamise järel on ilmnenud olulisi uusi asjaolusid või on oluliselt muutunud planeeringuala
3-19-1361
või selle mõjuala, mille tõttu ei ole enam võimalik detailplaneeringut täielikult ellu viia (p 2). Samuti on detailplaneeringu olemasolul võimalik projekteerimistingimused väljastada, kui detailplaneeringu kehtestamise järel on muutunud õigusaktid või kehtestatud planeeringud, mis mõjutavad oluliselt detailplaneeringu elluviimist (p 3).
15.Vastustaja kohtumenetluses esitatud 30. septembri 2019. a selgitusest nähtub, et vastustaja jättis taotluse EhS § 30 alusel läbi vaatamata ning ei andnud kaebajale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kohtu hinnangul ei takistanud asjaolu, et kaebaja osad hooned ei olnud veel ehitisregistrisse kantud, projekteerimistingimuste menetlust sellisel määral, et projekteerimistingimuste väljastamine oli ilmselgelt võimatu. HMS § 15 lg 2 näeb ette, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Asjakohaste hoonete ehitisregistrisse kandmine oli võimalik ka projekteerimistingimuste menetlemise ajal. Seda enam, et ehitiste registrisse kandmisel on vallal ulatuslik kontrollifunktsioon. Vald oleks saanud anda kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning seejärel vaadata projekteerimistingimuste väljastamise taotluse sisuliselt läbi. Olenevalt hinnangust detailplaneeringu koostamise vajadusele saanuks vald seejärel kas keelduda projekteerimistingimuste andmisest või need väljastada.
16.Kohtumenetluses on vastustaja 2. aprillil 2020 vastuses kohtu küsimusele HMS § 15 lg 2 mitterakendamise põhjuste kohta märkinud, et suunas taotluse läbi vaatamata jätmisega kaebajat puuduseid kõrvaldama HMS § 15 lg 2 mõttes. See seisukoht jääb kohtule arusaamatuks. Puuduste kõrvaldamine menetluse ajal saab toimuda ikka siis, kui taotlust ei ole tagastatud. Kui haldusorgan jätab taotluse läbi vaatamata, siis on menetlus lõppenud ning kaebaja peab projekteerimistingimuste saamiseks esitama uue taotluse. EhS § 30 alusel taotluse läbi vaatamata jätmine on võimalik siis, kui puuduseid ei ole võimalik menetluses kõrvaldada ning esineb ilmselge alus projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumiseks. Sellele viitab ka EhS §-s 30 tehtud viide EhS § 26 lg-le 1 ja § 27 lg-le 1. Seetõttu ei ole võimalik nõustuda vastustaja seisukohaga, et projekteerimistingimuste väljastamise taotluse läbi vaatamata jätmist ning taotluse tagastamist EhS § 30 alusel saab käsitleda HMS § 15 lg-s 2 sätestatud puuduste kõrvaldamiseks võimaluse andmisena. Pealegi on haldusorgan ka ise kohtumenetluses korduvalt rõhutanud, et kuigi kaebaja asjakohased ehitised kanti 22. augustil 2019 ehitisregistrisse, siis haldusorgan menetlust ei jätka, vaid asub projekteerimistingimuste andmist lahendama alles siis, kui kaebaja esitab uue taotluse (vastustaja 30. septembri ja
14.novembri 2019. a ning 2. aprilli 2020. a vastuseid – tl-d 19, 37, 54). Kohtu hinnangul jättis vastustaja ennatlikult projekteerimistingimuste väljastamise taotluse läbi vaatamata.
17.Vald on vaideotsuses tuginenud lisaks ehitiste ehitisregistrisse kandmise vajalikkuse argumendile ka sellele, et üldplaneeringu p-st 2.4.1. tulenevalt võib esineda detailplaneeringu kohustus. Vastustaja on kohtumenetluses täiendanud ka otsuse õiguslikku alust ning tuginenud EhS § 32 p-le 2, mis näeb ette, et pädev asutus keeldub projekteerimistingimuste andmisest, kui projekteerimistingimused ei vasta üldplaneeringule. Kohus mõistab vastustaja positsiooni nii, et vastuolu võib seisneda vaideotsuses viidatud üldplaneeringu punktiga 2.4.1. ning seetõttu jättis haldusorgan taotluse EhS § 30 alusel läbi vaatamata ja tagastas selle taotlejale. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kinnistule ei ole detailplaneeringut kehtestatud. Üldplaneeringu punkt 2.4.1 (koosmõjus punktiga 2.3) näeb ette, et kui projekteerimistingimuste menetlemisel selgub, et soovitakse rajada väikehoonete kompleksi, kus on enam kui 5 hoonet või suvila- ja aianduskruntide tavapärasest hoonestusmahust suuremat hoonet, tuleb selleks koostada detailplaneering. Nimetatud üldplaneeringu punkt 2.4.1. reguleerib aga nõudeid elamuehituse
3-19-1361
planeerimiseks ja elamute ehitamiseks tiheasustusalal. Kaebaja on põhjendatult välja toonud selle, et olemasolevad hooned ja ehitada soovitud uued hooned ei asu tiheasustusalal. Kambja valla endise Ülenurme valla territooriumi osa üldplaneeringu maakasutuskaardilt1 nähtub selgelt, et Soosilla küla ei ole määratletud tiheasustusalana. Seega on vastustaja põhjendamatult viidanud vaideotsuses üldplaneeringu punktile 2.4.1. ja selles kirjeldatud nõuetele. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja puhul võib esineda vajadus hoonete püstitamist reguleerida detailplaneeringuga, ei olnud see taotluse esitamisel ilmselge ning projekteerimistingimuste väljastamine ning taotluse sisuline menetlemine ei olnud seega ilmselgelt võimatu. Samuti ei viita vaideotsuses märgitud hoonete suurused sellele, et need hooned saavad koos projekteerimistingimustes välja toodud ehitistega moodustada väikehoonete kompleksi. Ka ei nähtu esitatud taotlusest ja kohtule esitatud menetlusdokumentidest, et kaebaja kavandaks väikehoonete kompleksi rajamist. Seega ei esinenud ilmselget vastuolu üldplaneeringuga ning projekteerimistingimuste läbi vaatamata jätmine oli õigusvastane.
18.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja 7. mai 2019. a otsus on õigusvastane ning tuleb tühistada, samuti kuulub sellel põhjusel tühistamisele vastustaja 13. juuni 2019. a vaideotsus. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kuna projekteerimistingimuste väljastamise võimalus ei ole üheselt selge ning vastustaja diskretsioon ei ole vähenenud ühe valikuni (projekteerimistingimuste väljastamiseni), siis ei saa kohus teha vastustajale definitiivset ettekirjutust ehk kohustada vastustajat projekteerimistingimusi väljastama. Kohus ei saa vastustaja asemel projekteerimistingimuste taotlust sisuliselt lahendada. Kuna vastustaja projekteerimistingimuste väljastamise taotluse läbi vaatamata jätmise otsus kuulub tühistamisele, siis kohustab kohus vastustajat kaebaja taotluse uuesti läbi vaatama. Taotluse uuel lahendamisel tuleb vastustajal arvestades ka hiljem toimunud muutustega faktilistes asjaoludes (osade ehitiste ehitisregistrisse kandmisega 22. augustil 2019).
19.Kuna kaebus kuulub rahuldamisele, siis jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1) ning kaebaja menetluskulud tuleb vastustajalt välja mõista (HKMS § 108 lg 1).
19.1.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud 740 eurot. Menetluskulude kandmise kohta on kaebaja esindaja esitanud kuludokumentidena 4 arvet (arved nr 460, nr 469, nr 479, nr 496). Nende kohaselt on aga menetluskulu suuruseks kokku 660 eurot (100+240+80+240). Seega on kaebaja tõendanud õigusabikulude kandmist 660 euro ulatuses. Kaebuselt tasus kaebaja ka riigilõivu 15 eurot. Tõendatud menetluskulude suuruseks kokku on 675 eurot (660+15).
19.2.Kohtu hinnangul seonduvad arvetel nr 469 ja 496 märgitud toimingud käesoleva kohtumenetlusega, need on vajalikud ja põhjendatud ning menetluskulu suurus (2 arve alusel kokku 480 eurot) ei ole ülemäära suur. Arve nr 460 kohaselt oli menetluskulu suuruseks 100 eurot ja arvelt nähtub, et osutatud õigusabi seondus vaidemenetlusega. Senise kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-20-11, p 18; nr 3-3-1-60-13, p 17; nr 3-15-2595, p 22; Tartu Halduskohtu otsus asjas nr 3-19-1902, p 19 ja Tartu Ringkonnakohtu määrus samas asjas, p 10). Seega ei ole
vaidemenetlusega seotud menetluskulu vastustajalt välja mõistetav. Arve nr 479 kohaselt on õigusabikulu suuruseks 80 eurot. Osutatud õigusabi kirjeldus on järgmine: „dokumentidega tutvumine, nõustamine, pretensiooni koostamine ning Kambja Vallavalitsusele esitamine“. Viidatud kirjeldus ei kinnita, et õigusabi osutati seoses kohtumenetlusega ja et see on seotud kohtus tehtud toimingutega. Kirjeldus viitab sellele, et see õigusabikulu seondub haldusmenetlusega. Seetõttu ei kuulu ka nimetatud arvel märgitud menetluskulu vastustajalt väljamõistmisele.
19.3.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus Kambja vallalt Viljo Tehvandi kasuks välja menetluskulu 495 eurot (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 480 eurot).
20.Asja lahendades selgus, et kohtuasja materjalide hulgas ei ole kaebaja volitatud esindaja õigusteaduslikku kõrgharidust tõendava dokumenti. Kohus võtab seetõttu omal algatusel asja materjalide juurde haldusasja nr 3-14-51034 juurest Gunnar Lehe õigusteaduslikku kõrgharidust tõendava dokumendi.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.