XXu kaebus Eesti Haigekassa 18.10.2019 ettekirjutuse nr 53.3/3126779 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Meelis Krautmann Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindaja Ergo Pallo
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 22.07.2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Haigekassa (Haigekassa) maksis 01.03.2016 töövõimetuslehe nr 16001405 töövabastuse perioodiga 01.02.2016-19.06.2016 alusel XXule töövõimetushüvitise 10 251,36 eurot.
2.Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 22.06.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/036819-36, millega tühistas muuhulgas 19.02.2016 töötamise registris vormistatud registrikande nr 1385501 XXu töötamise kohta X OÜ-s. XX vaidlustas maksuotsuse halduskohtus.
3.Tallinna Halduskohus jättis 08.02.2018 otsusega haldusasjas nr 3-17-1430 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tegi 31.01.2019 otsuse, millega jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 05.03.2019.
4.MTA saatis 01.08.2019 Eesti Haigekassale e-kirja, millele oli lisatud MTA 22.06.2017 maksuotsus nr 12.2-3/036819-36.
5.Haigekassa alustas XXu suhtes kontrolli, mille raames kontrolliti isiku töövabastuse perioodi 01.02.2016-19.06.2016 eest ajutise töövõimetuse hüvitise määramise ja maksmise õigsust. Haigekassa teostatud kontrolli tulemusel selgus, et isiku 2015. aasta keskmine päevatulu on muutunud. Isiku 2015. aastal arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud kalendripäeva 1(7)
keskmine õige tulu MTA elektroonse sotsiaalmaksu andmebaasi alusel oli 49,24 eurot. Kontrolli käigus tuvastatu alusel kuulus XXule hüvitis määramisele ja maksmisele töövõimetuslehe nr 16001405 töövabastuse perioodiga 01.02.2016-19.06.2016 alusel summas 5514,88 eurot. Seega oli XX saanud alusetult 4736,48 eurot ajutise töövõimetuse hüvitist.
6.Haigekassa teavitas 11.09.2019 XXut enammakstud hüvitisest ja palus esitada kirjaliku arvamuse ja vastuväited. XX sai kirja 20.09.2019 kätte, kuid ei esitanud vastust.
7.Haigekassa tegi 18.10.2019 ettekirjutuse nr 5-3.3/3126779, millega kohustas XXut tagasi maksma alusetult saadud hüvitise summas 4736,48 eurot 30 kalendripäeva jooksul ettekirjutuse saamisest. Ettekirjutuse õiguslik alus oli ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 62 lg 3.
8.XX esitas 04.02.2020 ettekirjutuse peale vaide, mis jäi Haigekassa 17.02.2020 vaideotsusega rahuldamata.
9.XX esitas 18.03.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Haigekassa 18.10.2019 ettekirjutuse nr 5-3.3/3126779 tühistamiseks.
10.Kohus võttis kaebuse 09.04.2020 määrusega menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
11.Kaebaja on seisukohal, et Eesti Haigekassa ettekirjutus on õigusvastane, kuna see on antud pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist.
12.Ettekirjutusest nähtub, et Haigekassa alustas kaebaja suhtes kontrolli, mille raames kontrolliti töövabastuse perioodil 01.02.2016-19.06.2016 ajutise töövõimetuse hüvitise (edaspidi hüvitis) määramise ja maksmise õigsust. Vaidlusaluse ettekirjutusega tuvastati, et kaebaja sai töövõimetuslehe nr 16001405 alusel perioodi 01.02.2016-19.06.2016 eest hüvitist 4 736,48 eurot võrra rohkem.
13.Ravikindlustuse seadus (RaKS) ei sätesta sõnaselgelt, millise tähtaja jooksul on haldusorganil õigus nõuda tagasi alusetult makstud hüvitist. Samas RaKS § 28 lg 6 sätestab, et ravikindlustushüvitise saamise õigus aegub kolme aasta jooksul alates õiguse tekkimisest, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ravikindlustuse seaduse eelnõu 914 SE I seletuskirjas pole selgitatud ravikindlustushüvitise saamise õiguse kolmeaastase aegumistähtaja kehtestamist ja seda, milline aegumistähtaeg rakendub tagasimaksmise nõude esitamisele. Sellest ei saa teha aga järeldust, et Haigekassal oleks õigus esitada tagasimaksmise nõuet tähtajatult. Avaliku õiguse nõuetel peab olema aegumistähtaeg. Eeskätt õiguskindluse põhimõte nõuab piiri tõmbamist, pärast mida ei saa enam vaidluse esemeks olnud küsimusi tõstatada. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et RaKS § 28 lg-s 6 sätestatud tähtajast ja tingimustest tuleb lähtuda RaKS § 62 lg 3 alusel tagasimaksmise nõude esitamisel.
14.Kaebajal hinnangul ei ole millegagi põhjendatav, et alusetult makstud hüvitise tagasinõudmisel peaks olema teistsugused tähtajad ja tingimused. Aegumistähtaeg eesmärgiks on tagada, et isikul oleks piisavalt aega nõude esitamiseks vajaliku teabe kogumiseks ja vältida seda, et isiku saaks lõputult edasi lükata enda nõude maksmapanekut. Aegumistähtaja regulatsioon teenib õigusrahu saavutamise eesmärki ja põhineb sellel, et nõuded, mida ei ole teatud aja jooksul maksma pandud, peavad õiguskindluse tagamise huvides taanduma. Nimetatud eesmärk on tagatud eelkõige kolmeaastase aegumistähtaja korral. Haigekassa jaoks on kolm aastat piisav aeg menetluse läbiviimiseks ja nõude esitamiseks.
15.Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et RaKS § 62 lg 3 alusel tagasimaksmise nõue tuleb esitada kolme aasta jooksul arvates alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest.
2(7)
16.Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et 3-aastase aegumistähtaja kohaldamist nõude esitamisele toetab ka ligilähedast õigussuhet reguleeriv perehüvitiste seadus (PHS). PHS § 46 lg 3 sätestab, et kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi. PHS § 46 lg 4 sätestab, et sotsiaalkindlustusamet kontrollib vanemahüvitise arvutamise aluseks olevaid isikustatud sotsiaalmaksu andmeid tagasiulatuvalt kolme aasta jooksul pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist. Seega sätestab PHS vanemahüvitise kontrollimisele ja tagasinõudmisele sõnaselgelt 3-aastase aegumistähtaja. Samuti on maksunõuetele sätestatud MKS § 98 lg 1 järgi 3-aastane aegumistähtaeg.
17.Kaebaja ei nõustu Haigekassa vaideotsuses väljendatud seisukohaga, et tagasinõudeõigusele tuleb kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 või TsÜS § 151 lg 1. Praegusel juhtumil on aegumistähtaega tuletatav RaKS § 28 lg-st 6, mis on proportsionaalne ja kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.
18.Kui maksuotsuse tõttu töötamise registris kaebaja töötamise kanne tühistati, siis pidi Eesti Haigekassa aru saama, et langes ära kaebaja kindlustuskaitse tekkimise alus. Eesti Haigekassal on ka MKS § 29 lg 14 alusel ligipääs maksusaladust sisalduvale teabele haigekassale sotsiaalmaksu maksja, kindlustatud isiku ja kindlustuskaitset taotleva isiku kohta või kindlustuskaitse kehtivuse kontrollimiseks. Õigeaegselt reageerides oleks Haigekassal olnud 1,5-2 aastat tagasimaksmise nõude esitamiseks. Vaidlusaluse ettekirjutusest nähtub, et Eesti Haigekassal ei kulunud haldusmenetluse algatamisest kuni haldusakti andmiseni rohkem kui 2 kuud. Vastustaja seisukohad
19.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
20.Vastustaja leiab, et olukorras, kus RaKS ei sätesta nõude aegumise tähtaega, ei saa kohaldada analoogia korras vabal valikul mõnda muud eriseadust (nt perehüvitiste seadust). Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avalikus õiguses kasutatud eraõiguse mõisteid sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses. Järelikult tuleb ka avalik-õiguslikus suhtes aegumisele kohaldada TsÜS-i.
21.TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nagu eelnevalt järeldatud, nõustuvad mõlemad pooled sellega, et haigekassa tagasinõue tuleneb seadusest ning seadus sellele eraldi aegumistähtaega ei sätesta. Seega on täidetud mõlemad TsÜS §-s 149 nimetatud eeldused. Käesolevas asjas pole vajalik välja selgitada seda, millal täpselt muutus haigekassa RaKS § 62 lg-st 3 tulenev tagasinõue sissenõutavaks. Kuivõrd töövõimetushüvitis maksti kaebajale välja aastal 2016, ei ole kümneaastane periood igal juhul möödunud, s.t nõue pole TsÜS § 149 kohaselt aegunud.
22.Haigekassa möönab, et RaKS § 62 lg 3 alusel tehtav tagasinõue võib vastata alusetu rikastumise tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 mõttes. See tähendab, et haigekassa on seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks tasunud kaebajale töövõimetushüvitist. Maksuotsuse (ja sellele järgnenud kohtumenetluse) tulemusel on vähenenud kaebaja kalendripäeva keskmine tulu. Haigekassa töövõimetushüvitise maksmise kohustus kaebajale on langenud ära 4 736,48 euro ulatuses. Kui kohus tuvastab kaebaja ja haigekassa vahel alusetu rikastumise suhte, tuleb haigekassa nõude aegumist arvestada TsÜS § 151 lg 1 alusel - nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil haigekassa teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kaebaja vastu. Haigekassa sai kohustuse äralangemisest teada 01.08.2019, kui MTA teavitas haigekassa kohtuotsuse jõustumisest haldusasjas nr 3-17-1430. Hüvitis arvutatakse isiku töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu alusel. Haigekassa ei 3(7)
kontrolli, määra ega arvuta isiku riiklikke makse. Vastav pädevus on MTA-l, mistõttu põhineb haigekassa poolt arvutatav ja makstav hüvitis MTA andmetel.
23.Vastustajale jäävad arusaamatuks viited töötamise registri olemuse kohta ning maksuhalduri õigusest avaldada maksusaladust sisaldavat teavet Haigekassale. Mõistetavalt teostab haigekassa päringuid isikute kindlustuskaitse olemasolu ning sissetuleku keskmise suuruse kohta ainult selleks ettenähtud olukordades, s.t töötleb andmeid ainult avalike ülesannete täitmiseks. Kindlustuskaitse olemasolu kontrollib töövõimetuslehte väljastav arst haigekassa andmekogust (RaKS § 52 lg 1). Hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel (RaKS § 53 lg 1). Haigekassa andmekogu saab omakorda andmed kindlustuskaitse olemasolu ning isiku kalendripäeva tulu keskmise suuruse kohta maksukohustuslaste registrilt ja töötamise registrilt (haigekassa andmekogu pidamise põhimääruse § 8 lg-d 3 ja 6). Kokkuvõtvalt toimub suuresti automatiseeritud kontroll ühekordselt töövõimetuslehe avamisel ning mingeid järelkontrolle ette nähtud pole.
24.Seega, isikule makstava töövõimetushüvitise suurus põhineb MTA-lt saadavatel andmetel. Muutus andmetes saab toimuda kehtiva maksuotsuse alusel ning kui maksuotsuse tulemusel isiku kalendripäeva keskmine tulu väheneb, tuleb MTA-l Haigekassat eraldi teavitada. Järelikult, Haigekassa sai ja pidi teada saama oma tagasinõudest MTA poolsel teavitusel maksuotsuse jõustumisest. Teavitus toimus 01.08.2019. Seetõttu ei ole TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt tagasinõue aegunud ka juhul, kui lähtuda tagasinõude aegumise arvestamisel alusetu rikastumise regulatsioonist.
KOHTU PÕHJENDUSED
25.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
26.Vaidlus puudub selles, et MTA 22.06.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/036819-36 tegemise tagajärjel tekkis olukord, kus kaebajale 01.03.2016 töövõimetuslehe nr 16001405 alusel makstud ajutise töövõimetuse hüvitis oli 4736,48 euro ulatuses alusetult makstud, sest kaebaja tegelik 2015. aasta keskmine päevatulu osutus esialgu arvatust väiksemaks. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et ajutise töövõimetuse hüvitist maksti alusetult, kuid leiab, et vaidlusalune ettekirjutus on õigusvastane, sest see on antud pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist.
27.RaKS § 62 lg 3 sätestab, et Haigekassa võib alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Pooltel on erinev arusaam sellest, millisest normist tuleneb RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud nõude aegumine.
28.Kaebaja on seisukohal, et RaKS § 62 lg 3 alusel tuleb tagasimaksmise nõue esitada kolme aasta jooksul arvates alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest. Kuna töövõimetushüvitis maksti välja perioodi 01.02.2016-19.06.2016 eest, oleks aegumistähtaeg Haigekassa 18.10.2019 tehtud ettekirjutuse ajaks kaebaja tõlgenduse järgi juba möödunud. Kaebaja leiab, et RaKS § 62 lg 3 alusel tagasimaksmise nõude esitamisel tuleb lähtuda RaKS § 28 lg-st 6, mis sätestab, et ravikindlustushüvitise saamise õigus aegub kolme aasta jooksul alates õiguse tekkimisest, kui RaKS-s ei ole sätestatud teisiti. Lisaks viitab kaebaja asjaolule, et 3-aastase aegumistähtaja kohaldamist RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud nõude esitamisele toetab ka ligilähedast õigussuhet reguleeriv perehüvitiste seadus (PHS). PHS § 46 lg 3 sätestab, et kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi. PHS § 46 lg 4 sätestab, et sotsiaalkindlustusamet kontrollib vanemahüvitise arvutamise aluseks olevaid isikustatud sotsiaalmaksu andmeid tagasiulatuvalt kolme aasta jooksul pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist. Seega sätestab PHS vanemahüvitise kontrollimisele ja 4(7)
tagasinõudmisele sõnaselgelt 3-aastase aegumistähtaja. Samuti on maksunõuetele sätestatud MKS § 98 lg 1 järgi 3-aastane aegumistähtaeg.
29.Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus RaKS ei sätesta nõude aegumise tähtaega, ei saa kohaldada analoogia korras vabal valikul mõnda muud eriseadust. Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avalikus õiguses kasutatud eraõiguse mõisteid sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses. Vastustaja hinnangul tuleb järelikult ka avalik-õiguslikus suhtes aegumisele kohaldada TsÜS-i. Vastustaja peab RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud nõuet seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 tähenduses. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samas on vastustaja märkinud, et RaKS § 62 lg 3 alusel tehtav tagasinõue võib vastata alusetu rikastumise tunnustele VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Kui kohus tuvastab kaebaja ja haigekassa vahel alusetu rikastumise suhte, tuleb haigekassa nõude aegumist arvestada TsÜS § 151 lg 1 alusel ja sellisel juhul oleks aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.
30.Kohus leiab, et RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud nõudele analoogia korras teiste RaKS-s sätestatud nõuete või PHS-s sätestatud nõuete aegumistähtaegade kohaldamine ei ole kaebuses märgitud viisil lubatud. Kohus nõustub seega vastustaja seisukohaga, et kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avalikus õiguses kasutatud eraõiguse mõisteid sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses. Aegumise puhul tuleb seega tugineda TsÜS-is sisalduvatele aegumise sätetele. Järgnevalt on küsimus selles, kas kohaldama peaks TsÜS §-i 149 (seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg) või § 151 lg-t 1 (alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg).
31.Tartu Ringkonnakohus on 19.05.2015 otsuses nr 3-13-1237 leidnud, et RaKS § 62 lg 4 puhul kohaldub aegumise osas TsÜS § 149. Seda põhjusel, et nõude esitamise aluseks on selles asjas selgelt seaduses sätestatud erisäte – RaKS § 62 lg 4, mis sätestab Haigekassa õiguse nõuda alusetult makstud hüvitist tagasi kindlustatud isiku tööandjalt. Tegemist on erinormiga tavapärase alusetu rikastumise regulatsiooniga võrreldes, sest kui alusetu rikastumise puhul peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu (VÕS § 1027), siis RaKS § 26 lg 4 sätestab erinormina nõudeõiguse tekkimiseks teistsugused õiguslikud alused (ebaõigete andmete esitamine tööandja poolt või RaKS § 61 lg-s 1 nimetatud keelu rikkumine) ning samuti teistsuguse vastutava subjekti (mitte rikastunud isik, vaid tema tööandja). Seega ei ole tegemist alusetu rikastumise nõudega ning vastavalt ei saa lähtuda TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud tähtajast, vaid kohaldamisele kuulub TsÜS § 149 lg-s 1 sätestatud kümneaastane tähtaeg alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Praegune juhtum erineb viidatud lahendis kirjeldatud juhtumist selle poolest, et nõue on esitatud isiku vastu, kellele on hüvitis välja makstud, mitte kolmanda isiku vastu. VÕS § 1028 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus kaebaja oli Haigekassalt saanud ajutise töövõimetuse hüvitist Haigekassa-poolse kohustuse täitmisena, kuid hiljem langes kohustus 4736,48 euro ulatuses ära. Kuna RaKS § 62 lg 3 ei erine tavapärasest alusetu rikastumise regulatsioonist selliselt nagu RaKS § 62 lg 4, leiab kohus, et RaKS § 62 lg 3 puhul on tegemist alusetu rikastumise nõudega, mille aegumist reguleerib TsÜS § 151 lg 1.
32.TsÜS § 151 lg 1 esimene lause sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sõltumata paragrahvi lõikes 1 sätestatust, aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest (TsÜS § 151 lg 2).
5(7)
33.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas on leitud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-16, p 46). Praegusel juhul ei olnud ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise aja seisuga MTA 22.06.2017 maksuotsust veel teinud ja kaebaja 2015. aastal arvestatud sotsiaalmaksu andmeid ei olnud muudetud. Vastustajal olnud andmetest tulenevalt oli tal kohustus maksta kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitist summas 10 251,36 eurot. Puuduvad andmed, et vastustaja pidi enne MTA 22.06.2017 maksuotsuse tegemist kahtlema kaebaja sotsiaalmaksu andmetes ning teadma, et kaebajale makstud ajutise töövõimetuse hüvitise 4736,48 euro osas on alusetu.
34.Kohus leiab, et RaKS § 62 lg 3 alusel esitatud nõude aegumine algas siis, kui vastustaja sai teada MTA 22.06.2017 maksuotsusest, sest enne seda puudus vastustajal alus kahelda kaebajale makstud ajutise töövõimetuse hüvitise summa põhjendatuses. Sealjuures ei oma tähtsust see, millal jõustus maksuotsuse osas tehtud lõplik kohtuotsus haldusasjas nr 3-17-1430. Vastavalt alusetult makstud vanemahüvitise tagasinõudmise vaidlustes välja kujunenud kohtupraktikale ei ole maksuotsuse jõustumine hüvitise tagasinõudmise eeldus. Samuti ei peata ega katkesta kohtuvaidlus hüvitise tagasinõudmise aegumise kulgemist (Tallinna Halduskohtu 09.03.2018 otsus nr 3-17-2664). Kohus ei näe põhjust, miks alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise asjades peaks omama tähtsust maksuotsust puudutava kohtuvaidluse lõppemine. Kuna õiguslikult alusetu rikastumise nõude olemasolust arusaamine ei ole aegumise seisukohalt määrav, ei ole oluline, kas maksuotsus oleks kohtuliku kontrolli tulemusel õiguspärane või mitte.
35.Kuigi kaebaja loeb aegumistähtaja alguseks alusetult makstud hüvitise maksmise aega, on kaebaja seostanud vastustaja teadlikkuse hüvitise tagasinõudmise asjaoludest maksuotsuse tegemisega ja selle tagajärjel toimunud muudatustega kaebajat puudutavates andmetes (nt kaebuse punktis 26 viidatud töötamise registri kande tühistamine, mis toimus maksuotsuse tõttu). Seega räägivad ka kaebaja väited selle poolt, et vastustajal ei saanud enne maksuotsuse tegemist olla teadmist alusetu rikastumise nõude olemasolu kohta.
36.Järgnevalt hindab kohus seda, millal vastustajal pidi olema piisavalt andmeid, et olla teadlik hüvitise tagasinõudmise võimalusest, ehk millal aegumistähtaeg praeguses olukorras kulgema hakkas.
37.Vastustaja väitel sai ta maksuotsuse tegemisest teada 01.08.2019, kui MTA selle e-kirja teel edastas. Kohtule on esitatud tõendina väljavõte MTA 01.08.2019 e-kirjast Haigekassale, mille manustes on MTA maksuotsus. Selgituseks on MTA esindaja kirjutanud: „Manusest leiad jõustunud maksuotsuse ühes vanas asjas, kus oli pikk kohtumenetlus.” Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et MTA oleks enne 01.08.2019 Haigekassat maksuotsuse tegemisest teavitanud. Puudub ka säte, mis kohustaks MTA-d Haigekassat maksuotsuse tegemise järgselt sellest teavitama. Maksukorralduse seaduse § 29 p 14 kohaselt võib maksuhaldur avaldada maksusaladust sisaldavat teavet Haigekassale sotsiaalmaksu maksja, kindlustatud isiku ja kindlustuskaitset taotleva isiku kohta või kindlustuskaitse kehtivuse kontrollimiseks, kuid see ei kinnita, et MTA edastas Haigekassale maksuotsuse või teabe maksuotsuse tegemise kohta enne 01.08.2019. Seega puudub kohtul alus arvata, et vastustaja pidi maksuotsuse saama enne 01.08.2019. Puuduvad ka muud andmed, mille kohaselt oleks vastustaja pidanud teadma hüvitise arvutamise aluseks olnud asjaolude muutumisest enne 01.08.2019.
38.Kaebaja on 29.05.2020 esitatud täiendavas seisukohas märkinud, et MTA edastab Haigekassale andmeid isikute kohta automaatselt ja Haigekassal on nendele ligipääs. Samuti jõuavad Haigekassasse andmed andmete muutumise kohta. Seetõttu leiab kaebaja, et vastustajal polnud vajadust ära oodata MTA poolt maksuotsuse saatmist, vaid vastustajal oli võimalus alustada tagasinõude menetlust andmete muutumisest alates.
6(7)
39.Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et Haigekassa teostab päringuid isikute kindlustuskaitse olemasolu ning sissetuleku keskmise suuruse kohta ainult selleks ettenähtud olukordades, s.t töötleb andmeid ainult avalike ülesannete täitmiseks. Kindlustuskaitse olemasolu kontrollib töövõimetuslehte väljastav arst haigekassa andmekogust (RaKS § 52 lg 1). Hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel (RaKS § 53 lg 1). Haigekassa andmekogu saab omakorda andmed kindlustuskaitse olemasolu ning isiku kalendripäeva tulu keskmise suuruse kohta maksukohustuslaste registrilt ja töötamise registrilt (haigekassa andmekogu pidamise põhimääruse § 8 lg-d 3 ja 6). Kokkuvõtvalt toimub suuresti automatiseeritud kontroll ühekordselt töövõimetuslehe avamisel ning mingeid järelkontrolle ette nähtud pole.
40.Haigekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva keskmise tulu põhjal, mis omakorda arvutatakse lähtudes MTA esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu andmetest ja RaKS § 5 lõike 2 punktides 1, 2, 4, 5 ja 51 ning lõigetes 3 ja 31 nimetatud isikute esitatud hüvitise saamise õigust tõendavatest andmetest (RaKS § 54 lg 1, § 55 lg 1). Seega peab Haigekassa kontrollima MTA poolt edastatud andmeid töövõimetuslehe väljastamisel. RaKS-st ei tulene aga Haigekassale kohustust ajutise töövõimetuse hüvitise aluseks olnud andmeid tagantjärgi ilma vastava ajedita kontrollida. Kohus leiab, et vastustajalt saaks eeldada teadlikkust ajutise töövõimetuse aluseks olnud asjaolude muutumisest üksnes juhul, kui Haigekassa oleks seaduse alusel kohustatud kontrollima, kas ajutise töövõimetuse maksmise aluseks olnud asjaolud olid hiljem muutunud või olukorras, kus talle saab teatavaks, et andmed on olnud ebaõiged. Näiteks Sotsiaalkindlustusamet on PHS § 46 lg 2 alusel kohustatud kontrollima isikustatud sotsiaalmaksu andmeid vanemahüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja kalendrikuu möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest. Haigekassal puudub analoogne kohustus kontrollida tagantjärgi ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olnud andmeid. Vastustaja teadmine varasemalt välja makstud ajutise töövõimetuse hüvitise aluseks olnud andmete muutumisest oleks võimalik üksnes juhul, kui Haigekassa saaks automaatse teavituse selle kohta, et konkreetse isiku ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamise aluseks olnud andmed on maksuotsuse tegemise tõttu muutunud või kui teda on sellest mõnel muul viisil teavitatud. Sellist automaatse teavitamise süsteemi Haigekassa andmekogu ja teiste riiklike registrite vahel kohtule teadaolevalt olemas ei ole ning selle olemasolu ei tulene ka ühestki õigusaktist.
41.Eeltoodust tulenevalt peab kohus tõendatuks, et Haigekassa sai maksuotsusest ja ajutise töövõimetuse maksmise aluseks olnud asjaolude muutumisest teada alles 01.08.2019, kui MTA e-kirja teel maksuotsuse Haigekassale edastas. Kohus märgib siiski, et MTA-l ei olnud ühtegi takistust esitada sama maksuotsus Haigekassale juba pärast maksuotsuse tegemist, mis oleks Haigekassale taganud võimaluse alusetult saadud ajutise töövõimetuse hüvitis summas 4736,48 eurot juba varem tagasi nõuda. Maksuotsuse osas toimuv kohtuvaidlus ei välista maksuotsuse kehtivust ja täitmist, nagu kohus eelnevalt juba märkis.
42.Kui RaKS § 62 lg 3 alusel esitatud nõude 3-aastane aegumistähtaeg algas 01.08.2019, ei olnud see Haigekassa 18.10.2019 ettekirjutuse tegemise ajaks aegunud. Seega ei ole vaidlustatud Haigekassa 18.10.2019 ettekirjutus nõude aegumise tõttu õigusvastane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
43.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.