Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. juuni 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2046
Haldusasi
XX kaebus Prokuratuuri kohustamiseks vastata XX 2. oktoobri 2019. a ja 4. oktoobri 2019. a teabenõuetele
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. veebruari 2020. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Kaspar Koppel Vastustaja – Prokuratuur, esindaja riigi peaprokurör Andres Parmas
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Halduskohtu 13. veebruari 2020. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-19-2046 muutmata, asendades selle otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. juulil 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
1.XX esitas 02.10.2019 Riigiprokuratuurile teabenõude, millega soovis teada, millistel kuupäevadel on YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri külastanud ning kellega ta on seal kohtunud.
2.Riigiprokuratuur jättis 04.10.2019 vastuskirjaga nr RP-6-8/19/11-26 XX teabenõude täitmata, põhjendades, et sellist teavet kolmandatele isikutele ei väljastata.
3.XX esitas 04.10.2019 Riigiprokuratuurile uue teabenõude, milles kordas oma varasemat soovi. Ühtlasi palus XX, et teabenõude täitmisest keeldumise korral viidataks keeldumise õiguslikule alusele.
4.Riigiprokuratuur keeldus 08.10.2019 kirjaga nr RP-6-8/19/11-27 teabenõude täitmisest, kuna teave prokuratuuri külalisraamatu sissekannete kohta on kaetud juurdepääsupiiranguga (tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks), kuna see sisaldab eraelulisi isikuandmeid. Piirangu aluseks on avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 12.
5.XX palus 14.10.2019 Riigiprokuratuurile esitatud pöördumises teada, kas tema soovitud teabele on juurdepääsupiirang kehtestatud. Juurdepääsupiirangu olemasolul palus XX edastada talle sellekohane haldusakt.
6.Riigiprokuratuur selgitas 17.10.2019 vastuskirjas, et teave prokuratuuri külalisraamatu sissekannete kohta ei kuulu kolmandatele isikutele avalikustamisele, kuna sisaldab teavet ja isikuandmeid ning sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt külastajate eraelu puutumatust.
XX esitas 17.10.2019 uue teabenõude, milles kordas 14.10.2019 teabenõudes märgitut.
8.Riigiprokuratuuri 22.10.2019 vastuskirjas korrati varasemat selgitust ning märgiti, et XX küsitud haldusakti ei ole antud.
9.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tunnistada õigusvastaseks Riigiprokuratuuri 04.10.2019 otsus nr RP-6-8/19/11-26 ja 08.10.2019 otsus nr RP-6-8/19/11-27, millega Riigiprokuratuur keeldus avaldamast andmeid selle kohta, millistel kuupäevadel külastas YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri ja kellega (ametnike nimed) ta seal kohtus; 2) teha Riigiprokuratuurile ettekirjutus avaldada 5 päeva jooksul pärast käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumist XX-le, millistel kuupäevadel külastas YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri ja kellega (ametnike nimed) ta seal kohtus. Tallinna Halduskohus tõlgendas kaebust kohustamiskaebusena ning võttis selle 06.11.2019 määrusega menetlusse.
10.Kaebaja seisukohad olid järgmised. Soovitud teabele ei ole kehtestatud juurdepääsupiirangut. Juurdepääsupiirang ei saa tuleneda üksikotsustusest teabenõude täitmisel. Juurdepääsupiirang kehtestati alles 11.12.2019. Pärast teabenõuete esitamist kehtestatud juurdepääsupiirangud ei oma tähtsust. Teabe avaldamise lubatavust tuleb hinnata teabenõude esitamise hetkel kehtinud õigusaktide pinnalt. Vastasel juhul oleks prokuratuuri sisemistel õigusaktidel tagasiulatuv jõud, mis oleks aga vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Lisaks on juurdepääsupiirangu kehtestamiseks antud riigi peaprokuröri 11.12.2019 käskkiri nr RP-1-1/19/26 tühine, kuna seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kuigi riigi peaprokuröri ametisse nimetamise õigus on antud Vabariigi Valitsuse pädevusse, on Lavly Perlingule volitused antud justiitsministri poolt. Seega on justiitsminister 2(8)
3-19-2046 30.10.2019 käskkirja nr 180-k andmisel oma volitusi ületanud ning tegemist on tühise haldusaktiga. Järelikult puudusid L. Perlingul alates 31.10.2019 riigi peaprokuröri volitused ning tühine on ka tema poolt 11.12.2019 antud käskkiri nr RP-1-1/19/26, millega täiendati prokuratuuri teabehalduskorda ning seati prokuratuuri külalisraamatule juurdepääsupiirang. Juurdepääsupiirangu kehtestamine on põhjendamatu. Kaebaja soovis teada vaid seda, millistel kuupäevadel (ja kas üldse) külastas YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri ja kellega ta seal kohtus. Sellist infot ei saa kuidagi pidada eraelu puutumatuse oluliseks kahjustamiseks. Kaebajal on soovitud teabe vastu kaalukas huvi. Kaebajat süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 255 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud tegude toimepanekus. Süüdistusakti lk-l 86 viidatakse kaebajat süüstava tõendina kaebaja ja YY vahel 21.05.2018 ning 31.05.2018 toimunud vestluste salvestistele. Kui enne kaebajaga kohtumist kooskõlastas YY vestluste salvestamise vastustaja töötajatega ja/või talle anti salvestamisseadmed, siis on tegemist loata jälitustoiminguga. Üheks võimaluseks selgitada välja, kas YY kooskõlastas vastustaja ametnikega kaebajaga toimunud kohtumise salvestamise, on tuvastada, kas YY külastas enne ja pärast vestluste salvestamist vastustaja ametnikke. Kuna neid salvestusi kasutatakse kaebaja vastu esitatud süüdistuse tõendamiseks, on kaebajal põhjendatud huvi välja selgitada, kas vestlused on kogutud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Sellest sõltub, kas neid salvestisi saab kohtus tõendina kasutada või mitte.
11.Prokuratuur palus jätta kaebuse rahuldamata. Prokuratuur ei soovi luua praktikat, kus inimestele avaldatakse teave teiste prokuratuuris käinud inimeste kohta. Selliselt toimimine oleks vastuolus üldise usaldusväärsuse põhimõttega ning tooks kaasa olukorra, kus inimesed, kes tulevad prokuratuuri rääkima diskreetsetest andmetest, ei saa seda teabe avalikuks tulemise kartuses enam teha. Riigi peaprokuröri 19.11.2018 käskkirjaga kinnitatud prokuratuuri teabehalduskorrast tulenevalt tuleb teabe haldamisel lisaks teabehalduskorrale juhinduda ka teistest riigi peaprokuröri kinnitatud kordadest, juhistest, käskkirjadest jm normdokumentidest. Prokuratuuri dokumentide avalikustamise ja juurdepääsupiirangute kehtestamise juhend näeb ette, et eraisikute isiklikud kontaktandmed ei ole avalikud, sest isikliku kontaktteabe sattumine teabenõude korras võõraste isikute kätte võib oluliselt kahjustada andmesubjekti eraelu puutumatust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 4 p 1 järgi on isikuandmeteks igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku ehk andmesubjekti kohta, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi, isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator või selle füüsilise isiku ühe või mitme füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal. Seega juhul, kui selliseid isikuandmeid sisaldav teave avaldatakse teabenõude alusel kolmandale isikule hoolimata asjaolust, et see võiks oluliselt kahjustada andmesubjekti eraelu puutumatust, tooks see kaasa eraelu puutumatuse riive. AvTS § 4 lg 3 alusel peab teabele juurdepääsu võimaldamisel olema tagatud isiku eraelu puutumatus. Samuti ei oleks soovitud teabe avaldamine XX-le olnud tema suhtes käimas oleva kriminaalmenetluse huvides, sest väljastades XX-le informatsiooni selle koha, kas, millal ja
3(8)
3-19-2046 kellega YY 2018. aastal Riigiprokuratuuris kohtus, võinuks XX asuda kasutama nimetatud teavet ära enda huvides, kahjustades kriminaalmenetluse huve YY mõjutamise kaudu. Riigi peaprokuröri asendaja 11.12.2019 käskkirja nr RP-1-1/19/26 kohaselt on Riigiprokuratuuri külalisteraamatus kajastatav teave tunnistatud juurdepääsupiiranguga teabeks AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel. Kuna AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel võib teabevaldaja keelduda teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust, siis ei pea prokuratuur võimalikuks ka praegusel juhul avaldada kaebajale teavet Riigiprokuratuuri külalisteraamatusse tehtud sissekannete kohta. Külalisteraamatusse märgitud teave ei kuulu avalikustamisele kolmandatele isikutele, sest sellele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks olulisel määral külastajate eraelu puutumatust.
12.Tallinna Halduskohtu 13.02.2020 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Prokuratuur on kaebaja küsitud teabe osas teabevaldajaks ning tegemist on avaliku teabega. Kaebaja pöördumine on teabenõue AvTS tähenduses. Kaebuse rahuldamiseks oleks alus juhul, kui vastustajal on õigusaktidest tulenev kohustus kaebaja nõutud teave väljastada, kuid sellele vaatamata on vastustaja sellest õigusvastaselt keeldunud. Teabe võib avaldada üksnes juhul, kui sellele ei ole seatud juurdepääsupiirangut ning tegemist on teabega, mis ka tegelikkuses ei vasta ühelegi AvTS §-s 35 loetletud tunnusele. Teabevaldajal tuleb jälgida, et olemuselt juurdepääsupiirangu aluseks olevatele tunnustele vastav teave, mida eksituse või tähelepanematuse tõttu pole asutusesiseks kasutamiseks tunnistatud, kolmandatele isikutele ei avaldataks. Olukorras, kus nõutav teave vastab AvTS § 35 lg 1 p 12 tunnustele, kuid seda ei ole asutusesiseseks teabeks tunnistatud, ei tule teabevaldajal sellist teavet avaldada. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 4 p 1 kohaselt on isikuandmed igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku („andmesubjekti“) kohta; tuvastatav füüsiline isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi, isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator või selle füüsilise isiku ühe või mitme füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal. Pidades nimekirja asutusse saabunud isikute üle, töödeldakse külastajate isikuandmeid. Prokuratuuri külalisraamatu andmed võivad vastata AvTS § 35 lg 1 p 12 tunnustele. Andmed selle kohta, kas, millal ja kui tihti isik Riigiprokuratuuris käis ning kellega ta seal kohtus, võivad andmesubjekti eraelu puutumatust oluliselt kahjustada. Külalisraamatu andmed ei ole küll igal juhul ja tervikuna neile tunnustele vastavad, kuid praegusel juhul nõudis kaebaja teise isiku isikuandmeid, mis võivad tema eraelu puutumatust oluliselt kahjustada. Külalisraamatu puhul ei ole piirangu kehtestamise põhjuseks mitte isiku nimi, vaid fakt sellest, kas isiku kohta on tehtud sissekanne konkreetse külastuse kohta või mitte. Selles kontekstis on ka väited selle kohta, justkui ei saaks teabe kaebajale väljastamine praegusel juhul YY erahuvi rikkuda põhjusel, et ka YY-le on esitatud süüdistus ja ta on kaebajaga samas kriminaalasjas kohtualuseks, alusetud. Vastustaja ei selgitatud kaebajale piisava põhjalikkusega teabe väljastamisest keeldumist. See oli vastuolus AvTS § 23 lg-s 3 sätestatud põhjendamiskohustusega ning seega õigusvastane. Ka ei ole vastustaja vaatamata sellele, et kaebaja taotles ligipääsu vastustaja arvates juurdepääsupiiranguga seotud teabele, pidanud vajalikuks kaebajale selgitada, et sellisel juhul tuleb tal vastavalt AvTS § 14 lg-le 2 teatada teabevaldajale ka teabele juurdepääsu alus ja eesmärk. Seega ei ole vastustaja ka selles osas täitnud AvTS §-s 15 toodud selgitamiskohustust, 4(8)
3-19-2046 ning on kohe, ilma kaebajalt selle teabe saamise eesmärki ja juurdepääsu alust küsimata, vastava teabe andmisest keeldunud. Menetluslikud rikkumised ei too kaasa kaebuse rahuldamist, sest kaebajale ei ole võimalik nõutud teavet anda. Teabe avaldamine oleks kahjustanud oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Kaebaja väidetud kaalukas huvi ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja soovitud teave (st andmed selle kohta, kas YY külastas 2018. aastal Riigiprokuratuuri või mitte ja kellega ta seal kohtus) ei saaks ka juhul, kui YY tõepoolest prokuratuuri enne jälitustoimingute teostamist külastas, tõendada võimalike vestluste sisu või kaebaja väidetud kooskõlastusi ja kokkuleppeid. Seega ei saa tegemist olla teabega, millest nähtuks, kas tegemist oli lubatud või loata jälitustoimingutega ning kas salvestiste näol on tegemist lubatud või lubamatute tõenditega. Jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimine ja esitatud tõendite seaduslikkuse ning lubatavuse kontrollimine tuleb vajadusel teostada kriminaalmenetluse raames kohtus vastavalt tõendamise ja tõendite regulatsioonile. Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole võimalik ka muutunud asjaolude tõttu. Praeguseks on prokuratuuri külalisraamatus sisalduv teave asutuse juhi haldusaktiga (teabehalduskorra muutmise käskkirjaga) tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teabeks. Et tegemist on kehtiva, praeguse vaidluse esemeks mitteoleva haldusaktiga, ei saa kohus teha prokuratuurile ettekirjutust piiratud juurdepääsuga teabe väljastamiseks. Riigi peaprokuröri asendaja pädevust puudutavad väited jättis halduskohus tähelepanuta, kuna tema ametisse nimetamise käskkiri ei ole praeguse vaidluse esemeks. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga, et praegusel juhul oleks riigi peaprokuröri asendaja pädevuse puudumine juurdepääsupiirangu kehtestamise ajal olnud ilmselge.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 13.02.2020 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus ületas enda pädevuse piire ja kohaldas vääralt AvTS § 14 lõiget 2, kui hindas kaebaja huvi teabe saamiseks vaid poolelioleva kriminaalasja valguses. Halduskohtul ei ole pädevust võtta seisukohta selles osas, kas kaebaja nõutud teave saab olla tõendiks kriminaalmenetluses või mitte. Seda hindab maakohus kriminaalmenetluse käigus. Halduskohus on kaebaja huvi olemasolu üle otsustanud selle põhjal, kas nõutud teabega saab kriminaalmenetluses esitatud tõendite seaduslikkust kontrollida. Kuna halduskohus seda hinnata ei saa, oli halduskohus pädev hindama vaid seda, kas prokuratuuril esines õiguslik alus teabenõude täitmata jätmiseks. Halduskohus ei saanud kaebuse lahendamisel arvestada riigi peaprokuröri 11.12.2019 käskkirja nr RP-1-1/19/26. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Halduskohus rikkus seda nõuet, asudes hindama teabenõude täitmisest keeldumise aluseid kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Teabe avaldamise lubatavust tuleb hinnata teabenõude esitamise hetke seisuga kehtinud õigusaktide pinnalt. Vastasel juhul oleks prokuratuuri sisemistel õigusaktidel tagasiulatuv jõud. See oleks vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Teabenõude esitamise ajal ei olnud nõutud teabele juurdepääsupiirangut kehtestatud. Tegemist oli avaliku teabega AvTS § 3 lg 1 mõttes.
5(8)
3-19-2046 Halduskohus asus ekslikult seisukohale, et kohustamiskaebust ei ole võimalik rahuldada isegi juhul, kui vastustaja jättis teabe õigusvastaselt väljastamata. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Pelgalt asjaolu, et teave on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teabeks, ei tähenda, et teabevaldajal on õigus täielikult keelduda sellise teabe avaldamisest. Kui teabenõudjal esineb juurdepääsupiiranguga teabe saamiseks õigustatud huvi, on teabevaldajal kohustus teave avaldada. Kohtumenetluses ei uuritud, milliseid andmeid külalisteraamatusse kantakse. Seetõttu ei saanud halduskohus hinnata, kas tegemist on andmesubjekti eraelu puutumatust oluliselt kahjustava teabega või mitte. Juurdepääsupiirangu kehtestamiseks antud riigi peaprokuröri 11.12.2019 käskkiri nr RP-11/19/26 on tühine ja vastustaja ei saa sellele teabenõude täitmata jätmisest keeldumisel tugineda. AvTS § 34 lg 2 kohaselt võib teabele juurdepääsupiirangu kehtestada asutuse juht. Prokuratuuriseaduse (ProkS) § 3 lg 1 ja prokuratuuri põhimääruse § 8 lg 1 alusel on prokuratuuri juhiks riigi peaprokurör. ProkS § 16 lg 1 kohaselt nimetab riigi peaprokuröri ametisse Vabariigi Valitsus valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul, olles ära kuulanud Riigikogu õiguskomisjoni arvamuse. Õiguslikud alused riigi peaprokurörile asendaja määramiseks puudusid. ProkS § 3 lg 2 ja prokuratuuri põhimääruse § 8 lg 5 võimaldavad justiitsministril määrata riigi peaprokurörile asendaja, kui riigi peaprokurör ei saa haiguse või muu takistuse tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita. Käskkirja aluseks olev olukord sinna alla ei lange. Justiitsministri käskkiri on seetõttu tühine, sest justiitsminister ületas riigi peaprokuröri asendajat määrates oma volitusi. Seetõttu puudusid Lavly Perlingul 11.12.2019 ametivolitused ning 11.12.2019 käskkiri nr RP-1-1/19/26 on tühine. Halduskohus ei ole kaebaja neid väiteid sisuliselt hinnanud. Selle käskkirja kehtivusele hinnangu andmine oli möödapääsmatu. Kui käskkiri nr RP-1-1/19/26 on tühine, ei ole teabenõudes küsitud teabe näol tegemist juurdepääsu piiranguga teabega ning vastustajal puudus põhjus teabenõude täitmisest keeldumiseks.
14.Prokuratuur palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohus on asunud hindama soovitud teabe kasutamise võimalusi kriminaalmenetluses, kuid seda üksnes vastusena kaebaja väidetele. Halduskohus selgitas õigesti, et hinnangu andmine nii jälitustegevuse kui ka seda puudutavate tõendite seaduslikkusele saab toimuda ainult kriminaalasja arutavas kohtus, sest see ei ole halduskohtu pädevuses. Riigiprokuratuuri külalisteraamatusse kantakse andmed nii Riigiprokuratuuri külastanud isiku isikuandmete, s.o ees- ja perekonnanime, isikukoodi, isikut tõendava dokumendi liigi ja dokumendi numbri, kui ka koosoleku andmete, s.o kutsuja, koosoleku nime ja ruumi ning selle algus- ja lõpuaja kohta. Seega on Riigiprokuratuuri külalisteraamatusse kantud teabe näol tegemist isikuandmete kaitse üldmääruse art 4 p 1 tähenduses isikuandmetega, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Isegi juhul, kui prokuratuuri käest nõutavale teabele ei ole juurdepääsupiiranguid kehtestatud, tuleb prokuratuuril iga üksikjuhtumi puhul hinnata, kas teabe avaldamisega kaasneda võiv eraelu puutumatuse riive kaalub üles andmete avaldamise kolmandatele isikutele. Kui see on nii, siis tuleb andmete avaldamisest keelduda. Väited riigi peaprokuröri asendaja 11.12.2019 käskkirja nr RP-1-1/19/26 tühisuse kohta väljuvaid vaidluse piiridest.
6(8)
3-19-2046
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks ei ole mitte üksnes vastustaja keeldumise õigusvastasus, vaid ka toimingu tegemise võimalikkus ja õiguslik lubatavus kohtuotsuse tegemise ajal, arvestades muutunud õigust ja faktilisi asjaolusid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-64-12, p 36; I. Pilving, § 158 kommentaar, lk 548 – Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2013).
16.Seetõttu on ekslik apellandi väide, et prokuratuuri 11.12.2019 käskkirja ei saanud asja lahendamisel arvesse võtta. Kohustamisnõude rahuldamise korral tuleks prokuratuuril selle käskkirjaga seatud teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamist arvestada. Kui juurdepääsupiirang takistab teabenõude täitmist, tuleb kaebus jätta rahuldamata.
17.Prokuratuuri 11.12.2019 käskkirjaga nr RP-1-1/19/26 muudeti prokuratuuri teabehalduskorda ning tunnistati kaebaja taotletav teave asutusesiseks kasutamiseks mõeldud teabeks (Riigiprokuratuuri külalisteraamat). Ringkonnakohus selgitas kaebajale kaebuse muutmise võimalust ja selle käskkirja tühistamise nõude esitamise vajalikkust. Vaatamata ringkonnakohtu selgitustele ei esitanud kaebaja apellatsioonimenetluses kaebuse muutmise avaldust.
18.Asja lahendamisel ei ole määravat tähtsust, kas kaebaja võis esitada justiitsministri 30.10.2019 käskkirja ja 11.12.2019 käskkirja tühisuse väite üksnes kaebuse põhjendustes või pidi nõudma nende käskkirjade tühisuse tuvastamist. Need käskkirjad ei ole haldusmenetluse seaduse § 63 kohaselt tühised.
19.Halduskohus on õigesti selgitanud, et 11.12.2019 käskkirja andmine isiku poolt, kes ei olnud selleks pädev, ei ole ilmselge. Tühiseks saab haldusakti pidada üksnes juhul, kui selle andmine pädevust ületades on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.12.2017 otsus asjas nr 3-11-1355, p 19 edasiste viidetega). Kuna seadusega ei olnud ette nähtud riigi peaprokuröri ametiaja lõppemise järel enne uue riigi peaprokuröri ametisse nimetamist prokuratuuri juhtimine, oli õigustatud analoogia kohaldamine prokuratuuri ajutise juhi määramisel. Vabariigi Valitsuse viivitus riigi peaprokuröri ametisse nimetamisel ei saa kaasa tuua prokuratuuri juhtimisülesannete täitmata jäämist. Analoogia lähtekohaks võis olla ProkS § 3 lg 2, mis näeb ette ministri poolt asendaja määramise riigi peaprokuröri haiguse või muu takistuse tõttu ajutise võimetuse korral, samuti Vabariigi Valitsuse seaduse § 70 lg 2, mis näeb ette ministeeriumi valitsemisalas olevate teiste valitsusasutuste – ametite ja inspektsioonide – juhi nimetamise ministri poolt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellise analoogia kohaldamise vajadus välistab järelduse, et justiitsministri 30.10.2019 käskkiri on tühine ning sellest tulenevalt on tühine ka 11.12.2019 käskkiri.
20.AvTS § 38 lg 4 lubab asutuse juhil otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud teabele. Seega on vastustajal kaalutlusõigus YY isikuandmeid sisaldava riigiprokuratuuri külalisteraamatu avaldamise otsustamisel ja teabenõude täitmisel, eeldusel, et avaldamine ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve. Samuti tuleb isikuandmeid sisaldava teabe avaldamisel arvestada isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevaid piiranguid ja isikuandmete kaitse seaduse §-s 4 sätestatud põhimõtteid. Kaalumisel tuleb arvestada nii teabenõude esitaja põhjendatud huvi asutusesisese teabe väljastamiseks, YY huvi eraelu puutumatuse kaitseks kui seda, kas riigi huve teabenõude täitmisega kahjustatakse.
7(8)
3-19-2046
21.Kohus ei saa vastustaja asemel asuda sellist kaalumist ise läbi viima. Vastustaja on teabenõuete täitmisest keeldumistel sellist kaalumist aga ringkonnakohtu arvates piisavalt teostanud ja selgitanud, et teabe avaldamine kahjustaks kriminaalmenetluse huve. Oluline ei ole, et vastustes teabenõuetele ei ole kriminaalmenetluse huve välja toodud. Vastustaja on sellele põhjendusele tuginenud mõlemas kohtuastmes ja need põhjendused on ringkonnakohtu hinnangul veenvad. Toimingu – teabenõude täitmisest keeldumine – põhjendusi, mis on esitatud alles kohtumenetluses, võib kohus arvesse võtta, kui ta peab usutavaks, et neist lähtuti vaidlustatud toimingu tegemise ajal. Ringkonnakohtu arvates on praegusel juhul sellise olukorraga tegemist.
22.Kriminaalmenetluse ja seega prokuratuuri huvide olemasolu kohta antud hinnangu üle on kohtulik kontroll piiratud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et teabe avalikuks tulek võimaldaks kaebajal hakata mõjutama YY käimasoleva kriminaalmenetluse ajal, mistõttu ei oleks prokuratuuri ülesannete täitmine sama tõhusalt enam võimalik. Riigi huvi teabe mitteavaldamiseks on kaalukam kaebaja huvist teavet saada ning vastustaja ei ole sellise hinnangu andmisel eksinud. Kaebaja näitas 14.10.2019 teabenõudes ära ka teabe saamise eesmärgi, mistõttu ei ole vastustaja kaalutlusõigust teostades jätnud olulisi asjaolusid tähelepanuta.
23.Halduskohtu otsuse tühistamiseks ei ole seetõttu alust. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused tuleb siiski asendada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
24.HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb kaebaja apellatsioonimenetluse menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmist kohtumenetluses väitnud, mistõttu neid kaebajalt välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.