XX kaebus Prokuratuuri kohustamiseks vastata XX 02.10.2019 ja 04.10.2019 esitatud teabenõuetele
Menetlusosalised
Kaebaja: XX, volitatud esindaja advokaat Kaspar Koppel Vastustaja: Prokuratuur, seaduslik esindaja riigi peaprokuröri asendaja Lavly Perling
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.03.2020 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX esitas 02.10.2019 Riigiprokuratuurile teabenõude, millega soovis teada, millistel kuupäevadel on YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri külastanud ning kellega ta seal on kohtunud.
2.04.10.2019 vastuskirjaga nr RP-6-8/19/11-26 jättis Riigiprokuratuur XX teabenõude täitmata, põhjendades, et sellist teavet kolmandatele isikutele ei väljastata.
3.XX esitas 04.10.2019 Riigiprokuratuurile uue teabenõude, milles kordas oma varasemat soovi. Ühtlasi palus XX, et teabenõude täitmisest keeldumise korral viidataks keeldumise õiguslikule alusele.
4.Riigiprokuratuur keeldus 08.10.2019 kirjaga nr RP-6-8/19/11-27 teabenõude täitmisest, kuna teave prokuratuuri külalisraamatu sissekannete kohta on kaetud juurdepääsupiiranguga (tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks).
5.XX palus 14.10.2019 Riigiprokuratuurile esitatud pöördumises teatada, kas tema soovitud teabele on juurdepääsupiirang kehtestatud. Juurdepääsupiirangu olemasolul palus XX edastada talle sellekohane haldusakt.
6.Riigiprokuratuur selgitas 17.10.2019 vastuskirjas, et teave prokuratuuri külalisraamatu sissekannete kohta ei kuulu kolmandatele isikutele avalikustamisele, kuna sisaldab teavet ja isikuandmeid ning sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt külastajate eraelu puutumatust.
7.XX esitas 17.10.2019 uue teabenõude, milles kordas 14.10.2019 teabenõudes märgitut.
8.Riigiprokuratuuri 22.10.2019 vastuskirjas kordas Riigiprokuratuur oma varasemat selgitust ning märkis täiendavalt, et XX küsitud haldusakti antud ei ole.
9.XX esitas 01.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tunnistada õigusvastaseks Riigiprokuratuuri 04.10.2019 otsus nr RP-6-8/19/11-26 ja 08.10.2019 otsus nr RP-6-8/19/11-27, millega Riigiprokuratuur keeldus avaldamast andmeid selle kohta, millistel kuupäevadel külastas YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri ja kellega (ametnike nimed) ta seal kohtus; 2) teha Riigiprokuratuurile ettekirjutus avaldada 5 päeva jooksul pärast käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumist XXle, millistel kuupäevadel külastas YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri ja kellega (ametnike nimed) ta seal kohtus.
10.Tallinna Halduskohus tõlgendas esitatud kaebust kohustamiskaebusena ning võttis selle 06.11.2019 määrusega menetlusse. 20.01.2020 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja nõue ja seisukohad
11.Kaebaja nõuab prokuratuuri kohustamist vastata kaebaja 02.10.2019 ja 04.10.2019 esitatud teabenõuetele ning avaldada 5 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist kaebajale, millistel kuupäevadel külastas YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri ning kellega (s.t milliste ametnikega) ta seal kohtus. Kõik menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda.
12.Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebaja hinnangul on talle tema soovitud informatsioon alusetult väljastamata jäetud. Teave, mille avaldamist kaebaja nõudis, on avalik teave avaliku teabe seaduse (AvTS) § 3 lg 1 mõistes. Kodanike vastuvõtt Riigiprokuratuuris on vastustajale pandud avalik ülesanne ning sellega seotud teabele juurdepääsu piiramiseks peab olema seaduses sätestatud alus. Vastustaja on väitnud, et juurdepääsupiirangu alus tuleneb AvTS § 35 lg 1 p-st 12.
13.Kaebaja hinnangul on soovitud info väljastamata jätmine õigusvastane kahel põhjusel. Esiteks on vastustaja ise kinnitanud, et haldusakt, millega palutud teabele oleks juurdepääsupiirang 2(9)
kehtestatud, puudub. Teabenõudega palutud informatsioonile ei saa „tekkida“ juurdepääsupiirang nn üksikjuhtumis raames, kus teabenõuet lahendav ametnik oma parema äranägemise järgi igakordselt otsustab, kas palutud teabe suhtes kehtib juurdepääsupiirang või mitte. Kuivõrd praegusel juhul ei ole asutuse juht külalisraamatule juurdepääsupiirangut kehtestanud, tulnuks ainuüksi sel põhjusel palutud informatsioon väljastada. Lisaks on kaebaja soovitud teabele juurdepääsupiirangu kehtestamine ka sisuliselt põhjendamatu. Kaebaja soovis teada vaid seda, millistel kuupäevadel (ja kas üldse) külastas YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri ja kellega ta seal kohtus. Sellist infot ei saa kuidagi pidada eraelu puutumatuse oluliseks kahjustamiseks. Kuivõrd vastustajal puudus alus kaebaja soovitud andmete avaldamisest keeldumiseks, tuleb vastustajat kohustada avaldama kaebajale kaebaja soovitud andmed. Seadus ei näe ette võimalust keelduda teabenõude täitmisest vastustaja esitatud põhjusel.
14.Vastustaja kohtule esitatud vastusest nähtuvalt ei olnud teabenõuete esitamise ajal külalisraamatule juurdepääsupiirangut kehtestatud ning seda tehti alles 11.12.2019. Seega oli teabe väljastamata jätmine õigusvastane. Vastustaja poolt pärast teabenõuete esitamist kehtestatud juurdepääsupiirangud ei oma käesoleval hetkel tähtsust. Teabe avaldamise lubatavust tuleb hinnata teabenõude esitamise hetkel kehtinud õigusaktide pinnalt. Vastasel juhul oleks prokuratuuri sisemistel õigusaktidel tagasiulatuv jõud, mis oleks aga vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Lisaks on juurdepääsupiirangu kehtestamiseks antud riigi peaprokuröri 11.12.2019 käskkiri nr RP-1-1/19/26 tühine, kuna seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kuigi riigi peaprokuröri ametisse nimetamise õigus on antud Vabariigi Valitsuse pädevusse, on Lavly Perlingule volitused antud justiitsministri poolt. Seega on justiitsminister 30.10.2019 käskkirja nr 180-k andmisel oma volitusi ületanud ning tegemist on tühise haldusaktiga. Kuivõrd see käskkiri on tühine, puudusid L. Perlingul alates 31.10.2019 riigi peaprokuröri volitused ning tühine on ka tema poolt 11.12.2019 antud käskkiri nr RP-1-1/19/26, millega täiendati prokuratuuri teabehalduskorda ning seati prokuratuuri külalisraamatule juurdepääsupiirang.
15.Kaebajal on soovitud informatsiooni vastu kaalukas huvi. Kaebajat süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 255 lõikes 1 ja § 345 lõikes 1 sätestatud tegude toimepanekus. Süüdistusakti lk-l 86 viidatakse kaebajat süüstava tõendina kaebaja ja YYi vahel 21.05.2018 ning 31.05.2018 toimunud vestluste salvestitele. Juhul, kui enne kaebajaga kohtumist kooskõlastas YY vestluste salvestamise vastustaja töötajatega ja/või talle anti salvestamisseadmed, siis on tegemist loata tehtud jälitustoiminguga. Üheks võimaluseks selgitada välja, kas YY kooskõlastas vastustaja ametnikega kaebajaga toimunud kohtumise salvestamise, on tuvastada, kas YY külastas enne ja pärast vestluste salvestamist vastustaja ametnikke. Kuivõrd neid salvestusi kasutatakse kaebaja vastu esitatud süüdistuse tõendamiseks, on kaebajal põhjendatud huvi välja selgitada, kas vestlused on kogutud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Sellest sõltub, kas neid salvestisi saab kohtus tõendina kasutada või mitte. Kaebaja on oma erihuvi küsitava teabe kohta põhjalikult selgitanud ning tegemist ei ole abstraktse teabenõudega. Kuivõrd on teada, et YYile on esitatud süüdistus ning ta on kaebajaga samas kriminaalasjas kohtualuseks, ei saa asjaolu, millal YY Riigiprokuratuuri külastas, kahjustada tema erahuvi määral, mis õigustaks teabenõude täitmisest keeldumist.
16.Lisaks puudub käesoleval juhul ka sisuline õigustus kaebaja palutud teabele juurdepääsupiirangu kohaldamiseks. Kaebaja nõutud informatsiooni YYi külastuste aegade ja teda vastu võtnud ametnike kohta ei saa kuidagi lugeda selliseks, mille avaldamisel saaks kahjustatud YYi eraelu puutumatus. 3(9)
17.Ilmselgelt põhjendamatu ja asjakohatu on vastustaja väide justkui võiks kaebaja vaidlusalust infot kasutades YYi mõjutamise kaudu ka kriminaalmenetluse huve kahjustada. Kaebaja soovib nõutud teavet kasutada üksnes enda huvides, s.o kriminaalmenetluses õigustava tõendina.
18.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud 2310 eurot õigusabikulud ja 15 eurot riigilõiv so kokku 2325 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 51-52). Vastustaja seisukohad
19.Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
20.Prokuratuur ei soovi luua praktikat, kus inimestele avaldatakse teave teiste prokuratuuris käinud inimeste kohta. Selliselt toimimine oleks vastuolus üldise usaldusväärsuse põhimõttega ning tooks kaasa olukorra, kus inimesed, kes tulevad prokuratuuri rääkima diskreetsetest andmetest, ei saa teabe avalikuks tulemise kartuses seda enam teha.
21.Vastustaja möönab, et Riigiprokuratuuri külalisraamatus kajastatav teave ei olnud varasemalt otsesõnu peaprokuröri haldusakti alusel juurdepääsupiiranguga teabeks tunnistatud. Sellekohase info väljastamata jätmisel on lähtutud üldistest põhimõtetest ning prokuratuuri teabehalduskorra üldsätetest. Riigi peaprokuröri 19.11.2018 käskkirjaga kinnitatud prokuratuuri teabehalduskorrast tulenevalt tuleb teabe haldamisel lisaks teabehalduskorrale juhinduda ka teistest riigi peaprokuröri poolt kinnitatud kordadest, juhistest, käskkirjadest jm normdokumentidest. Seejuures näeb prokuratuuri dokumentide avalikustamise ja juurdepääsupiirangute kehtestamise juhend ette, et eraisikute isiklikud kontaktandmed ei ole avalikud, sest isikliku kontaktteabe sattumine teabenõude korras võõraste isikute kätte võib oluliselt kahjustada andmesubjekti eraelu puutumatust.
22.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 4 p 1 järgi on isikuandmeteks igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku ehk andmesubjekti kohta, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi, isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator või selle füüsilise isiku ühe või mitme füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal. Seega juhul, kui selliseid isikuandmeid sisaldav teave teabenõude alusel kolmandale isikule avaldatakse hoolimata asjaolust, et see võiks oluliselt kahjustada andmesubjekti eraelu puutumatust, tooks see kaasa eraelu puutumatuse riive AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel. PS § 26 kohaselt on igaühel õigus oma eraelu puutumatusele. Ka AvTS § 4 lg 3 alusel peab teabele juurdepääsu võimaldamisel olema tagatud isiku eraelu puutumatus. Prokuratuur, väljastades aga XXle viimase poolt nõutud teabe, oleks rikkunud oluliselt YYi kui menetlusosalise huve, sh viimase eraelu puutumatust, võimaldades saada teavet, kas YY üldse Riigiprokuratuuri külastas, samuti selle kohta, kas ja kellega ta Riigiprokuratuuris kohtus. Vastustaja hinnangul ei oleks soovitud teabe avaldamine ka käimasoleva kriminaalmenetluse huvides. Prokuratuur peab kaitsma nii andmesubjekti huve kui ka käimasolevat kriminaalmenetlust.
23.Isegi juhul, kui prokuratuuri käest nõutavale teabele ei ole juurdepääsupiiranguid kehtestatud, tuleb prokuratuuril iga üksikjuhtumi puhul hinnata, kas teabe avaldamisega kaasneda võiv eraelu puutumatuse riive kaalub üles andmete avaldamise kolmandatele isikutele. Seega - kuigi külalisraamatus kajastatavat teavet ei olnud varasemalt asutuse juhi käskkirja alusel juurdepääsupiiranguga teabeks tunnistatud, oli prokuratuuril alust jätta kaebajale tema nõutud teave väljastamata.
24.Vastustaja täpsustab, et riigi peaprokuröri asendaja 11.12.2019 käskkirjaga nr RP-1-1/19/26 kehtestatud juurdepääsupiirang ka Riigiprokuratuuri külalisraamatus kajastatavale teabele. 4(9)
Käskkirja kohaselt on juurdepääsupiirangu aluseks AvTS § 35 lg 1 p 12. Kuivõrd AvTS § 23 lg 1 p-i 1 alusel võib teabevaldaja keelduda teabenõude täimisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust, siis ei pea prokuratuur võimalikuks avaldada kaebajale teavet Riigiprokuratuuri külalisraamatusse tehtud sissekannete kohta. Sellise teabe avaldamine kahjustaks oluliselt külastajate eraelu puutumatust.
KOHTU PÕHJENDUSED
25.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
26.Asja materjalist nähtuvalt on kaebaja palunud vastustajalt korduvalt teavet selle kohta, kas ja kui jah, siis millal on YY 2018. aastal Riigiprokuratuuri külastanud ning milliste ametnikega kohtunud. Kohtu hinnangul on kaebaja esitatud pöördumised käsitatavad teabenõuetena. Vajadus külalisraamatust külastust puudutavate kannete olemasolu kontrollida, ei anna alust pidada neid pöördumisi selgitustaotluseks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 2 mõttes.
27.AvTS § 3 lg 1 sätestab, et avalik teave on mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites. Ka Riigikohus on selgitanud, et avaliku teabena on käsitatav teave, mis on tekkinud ning dokumenteeritud avaliku iseloomuga ülesande täitmisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend asjas nr 3-3-1-19-14, p 19). Seega on prokuratuur kaebaja küsitud teabe osas teabevaldajaks ning tegemist on avaliku teabega. Kohtu hinnangul on kaebaja õigesti märkinud, et asjaomane teave tekkis avaliku iseloomuga ülesande täitmisel.
28.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on jätnud kaebajale soovitud teabe väljastamata. Asja materjalist nähtuvalt on vastustaja teabenõude täitmisest keeldunud korduvalt. Pooled vaidlevad ennekõike selle üle, kas vastustajal oli õigus teabenõude täitmisest keelduda. Vastustaja leiab, et keeldumine oli põhjendatud, kuna teabe avaldamine oleks kolmanda isiku eraelu puutumatust oluliselt kahjustanud. Kaebaja seevastu on seisukohal, et vastustaja pidanuks teabenõude täitma, kuna külalisraamatule (st ennekõike sellesse kantavatele andmetele) ei olnud teabenõuete esitamise ajal juurdepääsupiirangut kehtestatud.
29.Käesoleval juhul esineks alus kaebuse rahuldamiseks juhul, kui vastustajal on õigusaktidest tulenev kohustus kaebaja nõutud teave väljastada, kuid sellele vaatamata on vastustaja sellest õigusvastaselt keeldunud. Seega peab kohus hindama, kas vastustaja keeldumine teabe väljastamisest oli õiguspärane.
30.AvTS § 4 lg 1 kohaselt on teabevaldajad kohustatud demokraatliku riigikorralduse tagamiseks ning avaliku huvi ja igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste täitmise võimaldamiseks tagama juurdepääsu nende valduses olevale teabele seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et teabele juurdepääs tuleb tagada igaühele võimalikult kiirel ja hõlpsal viisil ning lg 3 tuleneb, et teabele juurdepääsu võimaldamisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus ja autoriõiguste kaitse. AvTS § 9 lg 1 sätestab, et teabevaldaja on kohustatud võimaldama juurdepääsu tema valduses olevale teabele seaduses sätestatud korras. Sama paragrahvi lg 2 p-st 1 ja 2 tuleneb, et teabele juurdepääsu võimaldamisel on teabevaldaja kohustatud: tagama juurdepääsu neile dokumentidele, millele teabenõudja juurdepääsu taotleb ja millele teabenõudjal on juurdepääsuõigus; pidama arvestust tema valduses olevate dokumentide üle. 5(9)
AvTS § 20 kohaselt teabenõue loetakse teabenõude saanud teabevaldaja poolt täidetuks, kui: 1) teave on teabenõudjale edastatud seaduses sätestatud viisil; 2) teabenõue on edastatud vastavalt kuuluvusele ja sellest on teabenõudjale teatatud; 3) teabenõudjale on selgitatud võimalust tutvuda avalikustatud teabega. AvTS § 23 sätestab teabenõudest keeldumise alused.
31.Isikuandmete kaitse üldmääruse art 4 p-i 1 kohaselt on isikuandmed igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku („andmesubjekti“) kohta; tuvastatav füüsiline isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi, isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator või selle füüsilise isiku ühe või mitme füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal. Pidades nimekirja asutusse saabunud isikute üle, töödeldakse (vrd isikuandmete kaitse üldmääruse art 4 p 2) ka külastajate isikuandmeid. Seega tuleb lisaks kaebaja viidatud AvTS sätetele arvestada ka isikuandmete kaitse üldmääruse (vrd ka AvTS § 39 lg 1) ning isikuandmete kaitse seaduse (IKS) nõuetega.
32.Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult viidanud põhiseaduse §-le 26, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Teabevaldaja kohustus tagada isiku eraelu puutumatus ja autoriõiguste kaitse teabele juurdepääsu võimaldamisel on üheselt mõistetavalt sätestatud ka AvTS § 4 lg-s3. Arvestades eeltoodut, saab kohtu hinnangul järeldada, et teabe võib avaldada üksnes juhul, kui sellele ei ole seatud juurdepääsupiirangut ning tegemist on teabega, mis ka tegelikkuses ei vasta ühelegi AvTS §-s 35 loetletud tunnusele. Seega ei nõustu kohus kaebaja tõlgendusega, et juhul, kui teavet ei ole asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud, tuleb see teabenõude esitanud isikule igal juhul avaldada. Sedavõrd kitsendavalt avaliku teabe seaduse tõlgendamine ning sellest tulenev järeldus ei ole kohtu hinnangul kooskõlas isikuandmete kaitset reguleerivate õigusaktidega eesmärgiga ega võimalda vältida isikuandmete lubamatut edastamist ning eraelu ülemäärast ja olulist riivet. Eeltoodu ei tähenda, et teabevaldajal oleks lubatud kergekäeliselt ning ilma tegeliku aluseta teabenõude täitmisest keelduda. Demokraatliku riigikorralduse tagamiseks ning avaliku huvi ja igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste täitmise võimaldamiseks tuleb teabele võimalikult laias ulatuses juurdepääs tagada. Küll aga tuleb teabevaldajal jälgida, et olemuselt juurdepääsupiirangu aluseks olevatele tunnustele vastav teave, mida eksituse või tähelepanematuse tõttu pole asutusesiseks kasutamiseks tunnistatud, kolmandatele isikutele ei avaldataks. Käesoleval juhul põrkuvad kaks vastandlikku põhiõigust: õigust saada riigiasutuselt teavet tema tegevuse kohta (PS § 44 lg 2) ja kolmanda isiku õigus eraelu puutumatusele (PS § 26). Eri tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (vt üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-73-04, p 36).
33.Olukorras, kus nõutud teave vastab olemuselt AvTS § 35 lg 1 p-i 12 tunnustele, kuid seda ei ole kohtule teadmata põhjustel asutusesiseseks teabeks tunnistatud, ei tähenda, et teabevaldaja igal juhul teabe ka teabenõude korras avaldama peab. Teave vastab AvTS § 35 lg 1 tunnustele oma sisu tõttu, mitte pelgalt seetõttu, et asutuse juht on juurdepääsupiirangu kehtestanud. Isikuandmete kaitsega seotud regulatsiooni eesmärk on ennekõike nende andmetega seotud isikute kaitse. Lähenemine, kus sisult juurdepääsupiirangut vajav, kuid mingil põhjusel eraldi otsusega asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamata jääv teave tuleks pelgalt formaalse nõude mittetäitmise tõttu avalikustada, ei ole kooskõlas nende õigusaktide üldise loogika ega eesmärgiga. 6(9)
Praegusel juhul on põhiseaduslike väärtuse –eraelu puutumatuse– suurem kaitse tagatud olukorras, kus vastava teabe avaldamine ei sõltu pelgalt formaalselt seatud juurdepääsupiirangust, vaid teabe sisust ja tegelikust olemusest. Hinnates teabe vastavust AvTS § 35 lõikes 1 toodud tunnustele sisuliselt, on tagatud nii PS § 44 lg-s 2 kui ka PS §-s 26 sätestatud väärtuste kõige suurem võimalik kaitse.
34.AvTS § 35 lg 1 p 12 kohaselt tuleb asutusesiseseks teabeks tunnistada teave, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Nähtuvalt sellest sõnastusest on selle normi rakendamisel kolm eeldust: 1) vastav teave peab sisaldama isikuandmeid; 2) vastavale teabele juurdepääsu võimaldamine peab kahjustama andmesubjekti eraelu puutumatust; 3) eraelu puutumatuse kahjustamine peab olema oluline.
35.Vaidlust ei ole selles, et asjaomaste teabenõuete esitamise ajal ei olnud asutuse juht Riigiprokuratuuri külalisraamatule (ja selles sisalduvale teabele) juurdepääsupiirangut kehtestanud (s.o asutusesiseseks kasutamiseks tunnistanud).
36.Sõltumata sellest, kas külalisraamatule oli seatud juurdepääsupiirang või mitte, ei tohi ükski teabevaldaja avaldada juurdepääsuõigust mitteomavatele isikutele teavet, mis vastab AvTS § 35 tunnustele. Olukorras, kus teabenõudega tegelev ametnik avastab, et soovitud teave vastab AvTS § 35 tunnustele, kuid seda ei ole mingil põhjusel asutusesiseseks teabeks tunnistatud, ei ole kohtu hinnangul välistatud, et teave jäetakse õiguspäraselt väljastamata. Kohus leiab, et isikuandmete kaitse seadus koosmõjus isikuandmete kaitse üldmääruse ning avaliku teabe seadusega panevad teabevaldajale kohustuse enne teabe avaldamist sellise toimingu lubatavuses veenduda. Kui teabenõuet täites selgub, et sellise teabe pöördumise esitajale lubatud ei ole, tuleb sellest keelduda.
37.Kohus nõustub vastustajaga selles, et prokuratuuri külalisraamatu andmed võivad vastata AvTS § 35 lg 1 p-i 12 tunnustele. On eluliselt usutav, et andmed selle kohta, kas, millal ja kui tihti konkreetne isik Riigiprokuratuuris käis ning kellega ta seal kohtus, võivad andmesubjekti eraelu puutumatust oluliselt kahjustada. Eeltoodu ei tähenda justkui oleks kogu külalisraamatusse salvestatud teabe osas juurdepääsupiirangu kehtestamine igal juhul põhjendatud. Näiteks olukorras, kui sinna kantakse prokuratuuri külastava teise riigiasutuse ametniku nimi, vms sedalaadi andmed, siis ei ole tegemist AvTS § 35 lg 1 p-i 12 tunnustele vastava teabega ning selle juurdepääsupiirang ei laiene. Sellises olukorras oleks põhimõtteliselt võimalik, et teatud ulatuses on ka prokuratuuri külalisraamatu andmete avaldamine lubatud. Praegusel juhul, eriti arvestades küsitud andmeid, see nii ei olnud.
38.Ka asjaolu, et kaebaja viidatud prokuratuuri dokumentide avalikustamise ja juurdepääsupiirangute kehtestamise juhendi järgi ei ole inimese nimi, sünniaeg ja isikukood dokumendile piirangu seadmise põhjuseks, ei tähenda, et külalisraamatu andmed tuleks avalikustada. Kohus selgitab, et külalisraamatu puhul ei ole piirangu kehtestamise põhjuseks mitte isiku nimi, vaid fakt sellest, kas isiku kohta on tehtud sissekanne konkreetse külastuse kohta või mitte. Selles kontekstis on ka väited selle kohta, justkui ei saaks teabe kaebajale väljastamine praegusel juhul YYi erahuvi rikkuda põhjusel, et ka YYile on esitatud süüdistus ja ta on kaebajaga samas kriminaalasjas kohtualuseks, alusetud.
39.Vastustaja on teabenõude täitmisest keeldumisel selgitanud, et „sellist teavet kolmandatele isikutele ei väljastata“ (04.10.2019 vastuskiri) ja et „teave on kaetud juurdepääsupiiranguga“ (08.10.2019 vastuskiri). Vastustaja märgitust saab järeldada, et ta on keeldunud teabenõude 7(9)
täitmisest. Samas on ebaselge, millisele õiguslikule alusele (s.o millisele AvTS §-s 23 sätestatud alusele) tuginedes kaebajale teavet ei väljastatud. Vastustaja teguviis, mille käigus ei selgitatud kaebajale piisava põhjalikkusega teabe väljastamisest keeldumist, on vastuolus AvTS § 23 lg-s 3 sätestatud põhjendamiskohustusega ning seega õigusvastane. Ka ei ole vastustaja vaatamata sellele, et kaebaja taotles ligipääsu vastustaja arvates juurdepääsupiiranguga seotud teabele, pidanud vajalikuks kaebajale selgitada, et sellisel juhul tuleb tal vastavalt AvTS § 14 lg 2 teatada teabevaldajale ka teabele juurdepääsu alus ja eesmärk. Seega ei ole vastustaja ka selles osas täitnud AvTS §-s 15 toodud selgitamiskohustust, ning on kohe, ilma kaebajalt selle teabe saamise eesmärki ja juurdepääsu alust küsimata, vastava teabe andmisest keeldunud. Sellele vaatamata ei ole käesoleval juhul kohtu hinnangul tegemist selliste menetluslike minetustega, mis tooksid kaasa kaebuse rahuldamise. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei olnud vastustajal vaatamata asjaolule, et teabenõuete esitamise ajal külalisraamatus sisalduvate andmetele haldusaktiga juurdepääsu ei piiratud, võimalik kaebajale tema nõutud teavet anda. Sellise teabe avaldamine oleks kahjustanud oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Seega on ilmne, et ka selgitamiskohustuse õiguspärane täitmine ning keeldumise täpne põhjendamine poleks lõpptulemust mõjutanud ehk teabe väljastamisest oleks tulnud ikkagi keelduda.
40.Kuivõrd teabenõude täitmisest keeldumine ning teabe mitteväljastamine oli kokkuvõttes õiguspärane, puudub alus ka kaebuse rahuldamiseks.
41.Ka kaebaja väidetud kaalukas huvi ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja soovitud teave (s.t andmed selle kohta, kas YY külastas 2018. aastal Riigiprokuratuuri või mitte ja kellega ta seal kohtus) ei saaks ka juhul, kui YY tõepoolest prokuratuuri enne jälitustoimingute teostamist külastas, kuidagi tõendada võimalike vestluste sisu või kaebaja väidetud kooskõlastusikokkuleppeid. Seega ei saa tegemist olla teabega, millest nähtuks, kas tegemist oli lubatud või loata jälitustoimingutega ning kas salvestiste näol on tegemist lubatud või lubamatute tõenditega. Kohtu hinnangul ei ole kaeabaja toodud väited, et ainult külalisraamat andmetega vastavate asjaolude tõendamise võimalikkusest asjakohased. Jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimine ja esitatud tõendite seaduslikkuse ning lubatavuse kontrollimine tuleb vajadusel teostada kriminaalmenetluse raames kohtus vastavalt tõendamise ja tõendite regulatsioonile.
42.Kohus märgib, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et prokuratuur on jätnud teabe õigusvastaselt väljastamata, ei oleks kohustamiskaebuse rahuldamine muutunud õigusliku olukorra tõttu enam võimalik. Käesolevaks ajaks on prokuratuuri külalisraamatus sisalduv teave asutuse juhi haldusaktiga (teabehalduskorra muutmise käskkirjaga) tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teabeks. Et tegemist on kehtiva, käesoleva vaidluse esemeks mitteoleva haldusaktiga, ei saa kohus teha prokuratuurile ettekirjutust piiratud juurdepääsuga teabe väljastamiseks. Arvestades eespool selgitatut, ei ole põhjust pidada külalisraamatus sisalduvale teabele juurdepääsupiirangu seadmist ilmselgelt põhjendamatuks ega õigusvastaseks.
43.Riigi peaprokuröri asendaja pädevust puudutavad väited jätab kohus tähelepanuta, kuna tema ametisse nimetamise käskkiri ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et praegusel juhul oleks riigi peaprokuröri asendaja pädevuse puudumine juurdepääsupiirangu kehtestamise ajal ilmselge olnud.
44.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
45.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole
8(9)
menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).