3-19-1311/10 - Korrakaitse - Relvaload - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kaebuse esitaja leiab, et PPA otsus riivab ebaproportsionaalselt tema Põhiseaduse (PS) § 19 lg-st 1 tulenevat õigust vabale eneseteostusele ja rikub PS §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet ning on seetõttu õigusvastane. PPA vaidlustatud otsusega peatati kaebaja relvaloa kehtivus, kuivõrd kaebaja suhtes esines Relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p-s 1 toodud asjaolu ehk kaebajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. Kaebaja leiab, et RelvS § 43 lg 1 p 1 on põhiseadusevastane. Riigikohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (3-4-1-9-00, p 12; 3-4-1-7-01, p 13; 3-4-1-16-08, p 22). Riigikohtu üldkogu on leidnud, et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine (3-4-1-7-01, p 13). Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitles 26.03.2009 otsuses asjas nr 3-4-1-1608 RelvS § 43 lg 1 p-i 2, mille kohaselt soetamisloa või relvaloa väljastanud politseiprefektuur peatab loa kehtivuse, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav. Kolleegium leidis, et PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele rikub see, kui seaduse rakendajal ei ole võimalik kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. Riigikohtu seisukohast ei arvesta kaalutlusõigust välistav Relvaseaduse regulatsioon võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata ning et igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, ei saa olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks (3-4-1-10-10 punkt 59). Inimeste elule ja tervisele põhjustatava ohu ennetamine on esmajoones tagatud piirangutega, mis kehtivad relvaloa või soetamisloa andmise kohta. Puudub alus arvata, et isik, keda riik on enne usaldanud relva soetama ja omama talle relvaloa ning soetamisloa väljastamisega, muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ja kujutaks ohtu inimeste elule ja tervisele pelgalt seetõttu, et tema vastu on alustatud kriminaalmenetlust (3-4-1-16-08 punkt 35). Riigikohus leidis, et soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav, ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid (3-4-1-16-08 p 37). Riigikohtu arvates riivab soetamisloa ja relvaloa kehtivuse peatamine iga kahtlustatava või süüdistatava vaba eneseteostust viisil, mis võtab täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks. Seejuures leiab Riigikohus, et loa kehtivuse peatamisel on mõju küll ajutine, kuid samaväärne loa kehtetuks tunnistamisega, kuivõrd mõlemas olukorras puudub isikul piirangu kehtivuse ajal relvaga jahipidamise ja turvalisuse tagamise võimalus. Pealegi ei tähenda asjaolu, et seadusandja oleks võinud kehtestada veelgi intensiivsema piirangu, et juba kehtestatud väiksema intensiivsusega piirang on mõõdukas lahendus (3-4-1-16-08 p 33). Sellest tulenevalt tunnistas kolleegium RelvS § 43 lg 1 p-i 2 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega (3-4-

1-16-08 p 38). Vaidlusaluse sätte puhul on kohaldatavad eelnevalt Riigikohtu poolt välja toodud seisukohad ja põhimõtted. Põhjendamatu oleks väita, et kriminaalkorras kahtlustatava või süüdistatava puhul, kus loa omaja poolt toime pandud on eelduslikult kaitstava õigushüve intensiivsem riive, on vajalik arvestada kahtlustatava või süüdistatava isiku ning kahtluse või süüdistuse aluseks olevate asjaoludega, ning väärteomenetluse raames karistatud relvaloa omaja puhul mitte. Nimetatud kujul RelvS § 43 lg 1 p 1 rakendamine toob kaasa kaebaja põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise võrreldes isikutega, kelle puhul saab pärast kriminaalkorras karistamist kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamise põhjendatust ja rikub seetõttu võrdsuspõhiõigust (PS § 12). Tulenevalt Riigikohtu praktikast oleks pidanud PPA ka vaidlustatud otsuse tegemisel kaaluma relvaloa kehtivuse peatamise põhjendatust, st kaaluma kaebaja poolt toime pandud väärteo asjaolusid ning kaebaja enda kui karistatu isikuomadusi. Kaebaja poolt toime pandud väärteo asjaolud (mootorsõiduki juhtimine alkoholi sisaldusega veres 0,10 mg/l, st sisuliselt alkoholijoove jääknähtustega) ei anna piisavat alust väitmaks, et kaebajast tuleneb tema relvaloa kehtivuse püsima jätmise tagajärjena oht teiste isikute elule ja tervisele ning muudele kaitstavatele õigushüvedele. PPA peaks käesoleval juhul kaebaja relvaloa kehtivuse peatamise otsuse tegemisel võtma arvesse kaebaja poolt toime pandud väärteo asjaolusid, sellega ohustatavate õigushüvede riive intensiivsust ning kaebaja enda isikuomadusi kaalumaks, kas PPA valitud meede kaebaja relvaloa kehtivuse peatamise näol on mõõdukas ja proportsionaalne. Kuivõrd PPA otsuse tegemisel ei ole seda tehtud, on kaebaja relvaloa kehtivuse peatamise näol tegemist ilmselgelt ebamõõduka vahendiga, mis riivab ebaproportsionaalselt kaebaja õigust vabale eneseteostusele (PS § 19 lg 1) ning toob kaasa põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise võrreldes kriminaalkorras kahtlustatavatest või süüdistatavatest relvaloa omajatega. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu. RelvS § 43 lg 1 p 1 puhul on tegemist imperatiivse normiga, mis kohustab PPA-d relvaloa kehtivuse peatama ega võimalda kaaluda väärteo raskust, teo toimepanija isikut ega muid asjaolusid. RelvS § 43 lg 1 p 1 sätestab, et PPA peatab soetamisloa või relvaloa kehtivuse, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades või õhusõiduki, veesõiduki või raudteeveeremi juhtimise eest alkoholijoobes. Seadusandja on piirangu kehtestamisel järginud legitiimset eesmärki ennetada ohte nii kaebaja enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele ning avalikkusele, kuna relv on suurema ohu allikas. Järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet. PS § 11 sätestab, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Eeltoodust nähtub, et PS §-s 19 sätestatud vaba eneseteostuse õigus ei ole piiramatu põhiõigus. Teatud juhtudel on piirangud põhjendatud ja õigustatud. Riigikohus lahendis asjas nr 3-4-1-10-10 (p-s 65) on selgitanud, et seadusandjal on pädevus kehtestada selliseid regulatsioone, kus soetamisloa ja relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla Põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (Riigikohtu üldkogu 27.06.2005 otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 60). Seega ei ole seadusandja pidanud võimalikuks kaalutlusõiguse teostamist teatavate väärtegude - mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades või õhusõiduki, veesõiduki või raudteeveeremi juhtimise eest alkoholijoobes - toimepanemise korral ehk ei ole andnud vastustajale õigust hinnata teatavate väärtegude puhul väärteo toimepanija isikut. Väärteokorras karistatud isiku relvaloa kehtivuse peatamine haldusorgani poolt kaalutlusõigust välistades on

mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks. Mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimine on sama ohtlik kui alkoholijoobes relva käitlemine ja kasutamine, kuna nii tulirelvad kui ka mootorsõiduk on suurema ohu allikad, millega nõustub ka kohus. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-4-1-16-08, millisele kaebaja tugineb, oli tegemist süüteomenetluses kahtlustatava või süüdistatava menetlusseisundiga. Antud juhul on asjaolud teised ning tegemist on süüteomenetluses karistatud isikuga ehk tegu, teo toimepanija ja asjaolud on süüteomenetluses juba tuvastatud. Tegemist ei ole võrreldavate isikutega ega ka olukordadega. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-4-1-10-10 oli tegemist relvaloa kehtetuks tunnistamisega, mitte relvaloa kehtivuse peatamisega. Ekslik on kaebaja sisukoht, et kaebuses nimetatud kujul RelvS § 43 lg 1 p 1 rakendamine toob kaasa kaebaja põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise võrreldes isikutega, kelle puhul saab pärast kriminaalkorras karistamist kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamise põhjendatust ning rikuvad seetõttu võrdsuspõhiõigust (PS § 12). Vastustajal puudub RelvS § 43 lg 1 p 1 rakendamiseks kaalutlusõigus. RelvS § 43 lg 1 p 1 sätted ei ole vastuolus PS-ga ning kuuluvad antud juhul kohaldamisele. Seadusandja on täiendanud RelvS § 43 lg-t 11 (jõustus alates 01.07.2018) ning mõõdukuse tagamiseks kehtestanud piirangule ajalise ulatuse - käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 11 nimetatud karistatuse korral peatatakse soetamisloa või relvaloa kehtivus alates kuuest kuust kuni ühe aastani. RelvS ei anna PPA-le kaalutlusõigust otsustamaks, kas relvaloa kehtivus peatada või mitte, kaalutlusruum on ette nähtud üksnes kehtivuse peatamise tähtaja määramise osas. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust RelvS § 43 lg 11 rakendamisel. Kuna kaebajal ei esine teisi relvaseaduse rikkumisi, samuti kõiki asjaolusid arvestades, peatas PPA kaebaja relvaloa kehtivuse kuueks kuuks ehk miinimumtähtajaks. Vastustajal puudus võimalus jätta kaebaja relvaloa kehtivus peatamata vähemaks ajaks kui kuueks kuuks. Tegemist ei ole ebaproportsionaalse riivega PS § 12 tähenduses.

kriminaalkorras karistamist kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamise põhjendatust ning rikub seetõttu PS §-s 12 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust. PPA leiab, et kohaldamisele kuuluvad RelvS § 43 lg 1 p 1 sätted, mis ei ole PS-ga vastuolus. Tegemist ei ole ebaproportsionaalse riivega PS § 12 tähenduses. Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on sama ohtlik kui alkoholijoobes relva käsitlemine ja kasutamine, kuna nii tulirelvad kui ka mootorsõidukid on suurema ohu allikad. RelvS ei anna PPA-le kaalutlusõigust otsustamaks, kas relvaloa kehtivus peatada või mitte, kaalutlusruum on ette nähtud üksnes kehtivuse peatamise tähtaja määramise osas. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust RelvS § 43 lg 11 rakendamisel. PPA, asudes seisukohale, et kuna kaebajal ei esine teisi Relvaseaduse rikkumisi ja võttes arvesse kõik asjaolud, peatas kaebaja relvaloa kehtivuse kuueks kuuks ehk miinimumtähtajaks. Vastustajal puudus seadusest tulenevalt võimalus jätta kaebaja relvaloa kehtivus peatamata vähemaks ajaks kui kuueks kuuks. RelvS § 43 lg 1 p 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet peatab soetamisloa või relvaloa kehtivuse, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades või õhusõiduki, veesõiduki või raudteeveeremi juhtimise eest alkoholijoobes. See säte kohaldub isikute suhtes, kes on väärteoasjas juba süüdi mõistetud ja karistatud. RelvS § 43 lg 1 p 1 puhul ei ole seadusandja pidanud võimalikuks kaalutlusõiguse teostamist teatavate väärtegude - mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades või õhusõiduki, veesõiduki või raudteeveeremi juhtimise eest alkoholijoobes - toimepanemise korral ehk ei ole andnud vastustajale õigust hinnata teatavate väärtegude puhul väärteo toimepanija isikut. Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul on seadusandja ise teostanud kaalutlusõigust, leides, et eelloetletud teod on sedavõrd ohtlikud, et nendes tegudes süüdi mõistetud isiku puhul on õigustatud piirang – relvaloa kehtivuse peatamine. Seejuures kohus leiab, et väärteokorras karistatud isiku relvaloa kehtivuse peatamine haldusorgani poolt kaalutlusõigust välistades on mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks. Ilmselgelt on alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine sama ohtlik kui relva alkoholijoobes käitlemine ja kasutamine. Nii tulirelvad kui ka mootorsõidukid on suurema ohu allikad. Kuna kaebaja, olles joobeseisundis, juhtis mootorsõidukit, siis ei saa välistada, et kaebaja võib sellises seisundis ka tulirelva kasutada, seades sellega ohtu nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervise. Relvaloa omanikele on seadus kehtestanud kõrgendatud käitumisnormid, millest üks olulisemaid on seaduskuulekas käitumine. Alates 01.07.2018 jõustus RelvS § 43 lg 11, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 11 nimetatud karistatuse korral peatatakse soetamisloa või relvaloa kehtivus alates kuuest kuust kuni ühe aastani. Seega on seaduse tasandil kehtestatud nimetatud piirangule ajaline ulatus. Seega eelviidatud õigusnormid ei anna vastustajale kaalumisruumi, kas RelvS § 43 lg 1 p 1 tingimuste esinemisel isiku relvaloa kehtivus peatada või mitte, küll aga vastustaja saab asjaolusid arvestades kaaluda relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja üle (RelvS § 43 lg-st 11 tulenevalt miinimumtähtaeg on 6 kuud, maksimumtähtaeg 1 aasta). Seega PPA-l on kaalumisruum üksnes relvaloa peatamise tähtaja osas (s.o alates kuuest kuust kuni ühe aastani). Kohus nõustub vastustajaga, et asjakohatu on kaebuses viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-41-16-08, millele kaebaja tugineb, kuna tegemist ei ole võrreldavate asjaolude ja isikute gruppidega. Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-16-08 käsitletakse süüteomenetluses kahtlustatava või süüdistatava menetlusseisundit. Käesoleval juhul on asjaolud teised ning tegemist on süüteomenetluses karistatud isikuga ehk tegu, teo toimepanija ja asjaolud on süüteomenetluses

juba tuvastatud. Antud juhul ei ole tegemist võrreldavate isikutega ega ka olukordadega. Samuti Riigikohtu lahendis asjas nr 3-4-1-10-10 oli tegemist relvaloa kehtetuks tunnistamisega, mitte relvaloa kehtivuse peatamisega. Ekslik on kaebaja sisukoht, et kaebuses nimetatud kujul RelvS § 43 lg 1 p 1 rakendamine toob kaasa kaebaja põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise võrreldes isikutega, kelle puhul saab pärast kriminaalkorras karistamist kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamise põhjendatust ning rikub seetõttu võrdsuspõhiõigust (PS § 12). Vastustaja on õigesti märkinud, et asjakohane ei ole tuginemine Riigikohtu lahendis asjas nr 34-1-10-10 välja toodud seisukohtadele, kuna seal on käsitletud relvaloa kehtetuks tunnistamist kriminaalkorras karistatud isikute osas, antud juhul aga on tegemist süüteomenetluses (väärteomenetluses) karistatud isiku relvaloa kehtivuse peatamisega. Eelviidatud Riigikohtu lahendis asjas nr3-4-1-10-10 on käsitletud süüteomenetluses kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusseisundit (isikud, kes ei ole süüdi mõistetud). Käesoleval juhul aga on tegemist süüteomenetluses (väärteomenetluses) süüdi mõistetud ja karistatud isikuga, s.o isikuga, kelle suhtes on tegu ja selle asjaolud juba tuvastatud ning süüteo (väärteo) toimepanemisele hinnang antud. Seega ei ole tegemist võrreldavate isikutega. Lisaks relvaloa kehtetuks tunnistamine ja relvaloa kehtivuse ajutine peatamine (6-12 kuud) on täiesti erinevad menetlused. Kohus on seisukohal, et kuna relvaloa kehtetuks tunnistamisega sekkutakse isiku vaba eneseteostuse realiseerimise protsessi intensiivsemalt võrreldes relvaloa kehtivuse peatamisega, siis Riigikohus põhjendatult leidis, et kriminaalkorras karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise korral on põhjendatud anda võimalus arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. See aga ei tähenda, et sama põhimõte peaks automaatselt kohalduma ka väärteomenetluses karistatud isikute relvaloa kehtivuse peatamise üle otsustamisel. Seega leiab kohus, et kaebaja väide ebavõrdse kohtlemise osas RelvS § 43 lg 1 p 1 rakendamisel nimetatud Riigikohtu lahendite valguses ei ole õige, kuna tegemist ei ole võrreldavate isikute gruppide, olukordade ega asjaoludega. PPA on vaidlustatud otsuses selgitatud, mis asjaoludel on kaebaja relvaloa kehtivus peatatud. Vastustaja märgib, et kuna esinesid põhjused RelvS § 43 lg 1 p 1 sätte kohaldamiseks, siis tuli kaebaja relvaloa kehtivus peatada. Otsuses on asutud seisukohale, et nii mootorsõiduki kui ka tulirelva näol on tegemist kõrgendatud ohu allikatega, seega kui isik peab lubatavaks rikkuda liikluses kehtivat reeglit, mis keelab sõiduki juhtimise alkohoolse joobe seisundis, võib arvata, et isik võib sama vastutustundetult käituda ka tulirelva käitlemisel. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt PPA, võttes arvesse XX süüteo asjaolud, lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning asjaolu, et isikul ei esine teisi Relvaseaduse rikkumisi, otsustas peatada XX nimele väljastatud relvaloa RL792064 kehtivuse kuueks kuuks ehk miinimumtähtajaks. Kaalutluse tulemusel on kaebaja suhtes kohaldatud relvaloa kehtivuse peatamise miinimumtähtaega, mis on 6 kuud. Kohtu hinnangul vastustajal ei olnud võimalik kaaluda, kas asjaoludest tulenevalt relvaloa kehtivus peatada või mitte, samuti ei olnud võimalik peatada relvaloa kehtivust vähemaks kui kuueks kuuks. Kohus leiab, et PPA valitud meede on sobiv, vajalik ja mõõdukas, seega eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne. Asjaoludest nähtuvalt kaebaja suhtes ei ole rikutud PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ega ka PS §-s 12 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust. Vaba eneseteostuse realiseerimine, sh jahipidamisega tegelemine ja turvalisuse tagamine, ei eelda alati relva kasutamist. Seejuures kohus viitab asjaolule, et kaebaja relvaloa kehtivus oli peatatud üksnes miinimumtähtajaks, millisel ajaperioodil ei saanud kohaldatud piirangu talumine kaebajale eluliselt ülemääraseid negatiivseid kannatusi tekitada. Kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA otsus riivab ebaproportsionaalselt tema Põhiseaduse § 19 lg-st 1 tulenevat õigust vabale eneseteostusele ja rikub PS §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet ning et RelvS § 43 lg 1 p 1 on põhiseadusevastane.

Kohus on seisukohal, et RelvS § 43 lg 1 p 1 ei ole Põhiseadusega vastuolus. Riigikohus on oma lahendites selgitanud, et säte saab Põhiseadusega vastuolus olla üksnes juhul, kui see riivab mõnd põhiõigust või põhiõigusest tulenevat põhimõtet (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-2-11, p 38). Samuti on Riigikohus rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 1. lõike esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-7-01, p 15). Ka on Riigikohus sama lahendi p-s 13 leidnud, et Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena. Küll aga võib isiku õigus soetada ja omada relva olla hõlmatud PS §-s 19 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele või mõne muu põhiõigusega, näiteks tegevusala ja elukutse valikuvabadusega. (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-00). Edasi on Riigikohus sedastanud järgmist (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-7-01, p-d 12 ja 14): PS § 11 lubab õigusi ja vabadusi piirata ainult kolmel tingimusel. Esiteks tohib õigusi ja vabadusi piirata "ainult kooskõlas põhiseadusega", teiseks peavad piirangud olema "demokraatlikus ühiskonnas vajalikud" ja kolmandaks ei tohi piirangud "moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust". Nende põhimõtete järgimise kontrollimine eeldab seetõttu asjakohase põhiõiguse riive kindlakstegemist/.../ Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS §-s 19 lg 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse ei tähenda iseenesest, et õiguse piiramine nimetatud põhiõigust rikub. Põhiõiguse riive kujutab endast põhiõiguse rikkumist vaid siis, kui see riive on põhiseadusevastane. Eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt PS §-s 19 sätestatud vaba eneseteostuse õigus ei ole piiramatu põhiõigus. Teatud juhtudel on piirangud põhjendatud ja õigustatud. RelvS § 43 lg 1 p-ga 1 kui seadusjõulise aktiga on sätestatud seadusandja tahe peatada relvaloa kehtivus isikutel, keda on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades ehk kellel on kehtiv karistus. Seega on seadusandja piirangu kehtestamisel järginud legitiimset eesmärki ennetada ohte nii kaebaja enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele ning avalikkusele, kuna relv on ilmselgelt suurema ohu allikas. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet. Riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest piirang soodustab eesmärgi saavutamist, vajalik, sest eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene ja mõõdukas, sest kaebaja põhiõigustesse sekkumine ulatus ning intensiivsus on minimaalne arvestades ohuga, mis võib kaasneda juhul, kui piirangut ei seata (lisaks ohu ärahoidmisele ennetuslik ja kasvatuslik meede). Samuti on avalik huvi suunatud sellele, et (tuli)relvad on vaid selliste isikute valduses, kes vastavad relva omamise rangetele kriteeriumitele. PS § 11 sätestab, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-4-1-10-10 (p-s 65) asunud seisukohale, et seadusandjal on pädevus kehtestada selliseid regulatsioone, kus soetamisloa ja relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla Põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (Riigikohtu üldkogu 27.06. 2005 otsus asjas nr 3-4-1-205, p 60). Viimatinimetatud lahendis selgitas üldkogu, et meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et puudub alus kaevatava otsuse tühistamiseks. Politsei- ja Piirivalveameti 11.06.2019 otsus nr 4.2-1/6787-2 „Relvaloa kehtivuse peatamine“ on piisavalt põhjendatud, kaalutletud ja proportsionaalne, seega õiguspärane. Samuti on asjas kohaldatav RelvS § 43 lg 1 p 1, mis ei ole Põhiseadusega vastuolus.