Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene 7. mai 2020, Tartu xxx
Haldusasi
X kaebus Tartu Vangla toimingute (kartserisse paigutamine ja sealt vabastamata jätmine ning sinna sooja vee ning koristusvahendite andmisest keeldumine) õigusvastasuse kindlakstegemiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2019. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2019. a otsus muutmata.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 8. juuni 2020).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetavale X määrati Tartu Vangla 15. augusti 2016. a käskkirjaga distsiplinaarkaristusena viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Psühhiaatri ettekirjutusel lükati distsiplinaarkaristuse täitmine üheks kuuks edasi ning kartserisse paigutati X 19. septembril 2016. Samal päeval esitas X vaide, milles palus kartserisse paigutamine lükata edasi seljavöö kättesaamiseni ja tervisega seotud ravikuuri lõpetamiseni. Vangla tagastas vaide 4. oktoobri 2016. a otsusega põhjendusel, et kaebaja ei viibinud vaide lahendamise hetkel enam kartseris, sest ta oli sealt 1. oktoobril 2016 vabanenud.
2.X esitas 25. septembril 2016 kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud, mis seisnesid alusetult kartserisse paigutamises ning kambrisse pesemiseks sooja vee ja lapi väljastamisest keeldumises. Kaebuse kohaselt on õigusvastasuse tuvastamine vajalik hilisema hüvitamisnõude esitamiseks. Hiljem esitas X 3. veebruaril 2017 kaebuse, milles palus tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus seoses 19. septembri 2016. a vaide lahendamisega ning kartserist vabastamata jätmisega.
3.Halduskohus menetles neid kaebusi vastavalt haldusasjadena nr xxx ning xxx. Halduskohtu 28. detsembri 2016. a otsusega jäeti esimene kaebus rahuldamata (haldusasi nr xxx). Halduskohtu 27. juuni 2017. a otsusega rahuldati teine kaebus osaliselt ning tunnistati õigusvastaseks viivitus vaides esitatud haldusakti täitmise peatamise taotluse läbivaatamisel ning selle lahendamine alles vaideotsuses. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata (haldusasi nr xxx). Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2018. a otsusega haldusasjas xxx rahuldati Xi apellatsioonkaebus täielikult, tühistati halduskohtu otsus ning saadeti asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Sama päeva otsusega rahuldati Xi apellatsioonkaebus ka haldusasjas nr xxx, tühistati halduskohtu otsus osas, milles kaebus oli rahuldamata jäetud ning saadeti asi selles osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Tartu Halduskohtu 25. juuli 2018. a määrusega haldusasjad liideti ning asja numbriks jäi xxx.
4.Halduskohtu 30. jaanuari 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebaja arvates ei oleks tohtinud teda 19. septembril 2016 kartserisse paigutada, kuna 17. augustil 2016 oli vangla meditsiiniosakonna juhataja rahuldanud tema taotluse kartserikaristuse edasilükkamiseks. Nimelt oli kaebaja esitanud 15. augustil 2016 vanglale taotluse, milles ta palus kartserikaristuse kandmise edasilükkamist vähemalt selle ajani, mil ta saab kätte seljavöö ja lõppeb tema ravi kliinikus dermatoloogi juures. Sellele on omakorda tehtud märge: „17.08.2016. Taotlus rahuldatud. Piret Kool.“. Tartu Vangla meditsiiniosakonna arst P. Kool on selgitanud, et ta ei kooskõlastanud kaebaja kartserisse paigutamist üksnes tulenevalt psühhiaatri ettepanekust, kus eriarst palus kartserikaristuse täideviimise psühhiaatrilise ravi alustamise tõttu edasi lükata. Psühhiaatri ettepanek kartserikaristus ühe kuu võrra edasi lükata on märgitud ka kaebaja tervisekaardi 17. augusti 2016. a anamneesis. Kohus pidas usutavaks, et arst P. Kooli keeldumine kooskõlastuse andmisest võis olla tingitud üksnes psühhiaatri soovitusest kartserikarisus ühe kuu võrra edasi lükata.
4.2.Paljasõnaline on kaebaja väide, et ühe kuu möödudes pidi ta psühhiaatriga uuesti kokku saama, otsustamaks, kas kartserisse paigutamist on vaja veel pikendada.
4.3.Ükski tõend ei kinnita kaebaja väidet, et kuni tema raviskeem ei olnud paigas, ei tohtinud teda kartseris hoida.
4.4.Kartserikaristuse kandmise ajal käis kaebaja neuroloogi vastuvõtul, samuti sai ta korduvalt arstiabi seoses astmahoogudega. Kuna kaebaja on ise kirjeldanud, et ta võttis valuvaigistavaid tablette (paratsetamool ja ibumax), siis lähevad need vastuollu tema enda väitega, et talle valuvaigisteid ei antud. Valuvaigistite andmine on kantud ka 22. septembri 2016. a anamneesi. Seetõttu pole usutav kaebaja väide, et talle valuvaigisteid ei antud.
4.5.Arstlik konsiilium hindas 21. septembril 2016 kaebaja terviseseisundit ega leidnud, et kaebaja terviseseisund ei võimalda kartserikaristust üldse kanda.
4.6.Kaebajale oli ette nähtud 2015. a mais ravina jalavann iga päev, kuid aasta hiljem, 17. mail 2016 toimunud vastuvõtul ei ole jalavanne kaebajale ravina ette nähtud. Tartu Vangla arsti 19. mai 2016. a otsusesse on märgitud „jalavannid“, kuid pole täpsustatud, kui tihedalt neid tuleks teha. Arstlik konsiilium leidis 21. septembril 2016, et kaebajal ei ole nahahaigust, mis nõuaks erisusi teistest kinnipeetavatest ning vajalik on pesemine tavaalustel. Seetõttu leidis kohus, et vangla ei
käitunud õigusvastaselt, kui ei väljastanud kaebajale kartserikaristuse ajal sooja vett jalavannide tegemiseks.
4.7.Kaebaja on 26. septembril 2016 ning 11. oktoobril 2016 märkinud pöördumises vanglale, et ta on iga päev küsinud vanglateenistuse ametnike käest põrandalappi ja sooja vett, kuid ei ole põranda pesemiseks kumbagi saanud. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 60 järgi on kartseris lubatud asjade nimekiri väga piiratud ning vanglal puudub kohustus väljastada kinnipeetavale kartserisse sooja vett põranda pesemiseks. Seega ei ole selle väljastamata jätmine õigusvastane.
4.8.Põrandalapi osas on vangla vastuses kaebusele kinnitanud, et kaebajale olid kambri koristamise võimalused tagatud sarnaselt teiste kartseris viibivate kinnipeetavatega, st kartseris viibimise ajaks väljastatakse kartserit koristada soovivale kinnipeetavale põrandalapp, milleks on riidetükk. Samas on vangla kaebajale 8. novembril 2016 antud vastuses nentinud, et pole võimalik üheselt kindlaks teha, kas kaebajale põrandalapp väljastati või mitte. Kohus pidas usutavamaks vangla väidet, et kaebajale ei tehtud takistusi põrandalapi saamiseks, kuid kuna talle ei väljastatud sooja vett, siis ei võtnud kaebaja vastu ka põrandalappi. Sellele viitab asjaolu, et kaebaja on kõigis dokumentides, millega ta on vangla poole põrandalapi saamiseks pöördunud, viidanud ka sellele, et ta soovib põranda pesemiseks saada sooja vett. Kaebaja ei ole kordagi viidanud sellele, et talle oleks keeldutud üksnes põrandalapi väljastamisest.
4.9.Kohtu hinnangul oleks kaebajal olnud võimalik kambri põrandat pesta ka külma veega. Kaebaja terviseandmed ei kinnita tema väidet, et ta peab külma vett terviseprobleemide tõttu vältima. Selle kohta ei ole teinud ettekirjutust ka meditsiinitöötajad, kuigi kaebaja on 23. septembri 2016. a raviloo järgi väljendanud pahameelt, et talle põrandapesuks sooja vett ei anta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
5.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel:
5.1.Halduskohus ei kontrollinud kaebaja väiteid ega kogunud tõendeid (tunnistajate ütlused, videosalvestised).
5.2.Asja lahendas uuesti sama halduskohtu kohtunik ning kaebajale ei antud advokaati.
5.3.Asi on sarnane mitmele kohtuasjale, kus halduskohus kaebaja kaebusi ei rahuldanud, ent kõrgema astme kohus rahuldas.
5.4.Kohus ei küsinud seisukohta psühhiaatrilt kaebaja väite osas, et nad pidid pärast ühte kuud uuesti kohtuma ja vajadusel kaebajale kartserikaristuse määramist edasi lükkama. Kuna kaebajale määratud ravikuur ei hakanud mõjuma, muutis psühhiaater seda hiljem korduvalt.
5.5.Kaebaja ei palunud 15. augusti 2016. a taotluses kartserikaristuse edasilükkamist psüühikaprobleemide pärast, vaid kuni seljavöö kättesaamiseni ja kliinikumist määratud ravikuuri lõpuni. Taotlus rahuldati.
5.6.Kaebaja on esitanud psühhiaatri 25. oktoobri 2016. a seisukoha, et kartserikaristus tuleb edasi lükata, et raviskeem toimiks tõhusalt.
5.7.Kaebaja ei saanud õigeid valuvaigisteid.
5.8.Kaebajale oli perearsti poolt ette nähtud pesemine vähemalt 3 korda nädalas ning jalavannide tegemine.
5.9.Kui vangla oleks kaebajale põrandalappi pakkunud, oleks ta seda tõendanud videosalvestiste või kambrikaaslaste ütlustega.
6.Tartu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
6.1.Meditsiiniosakonna juhataja P. Kool lükkas psühhiaatri soovitusel kaebaja kartserikaristuse kandmise üheks kuuks edasi ning kuna ühtegi kaebaja tervisest tulenevat takistust kuu möödudes
kartserisse paigutamiseks ei olnud, kooskõlastas meditsiiniosakonna juhataja kaebaja kartserisse paigutamise tingimusel, et talle antakse sinna madrats ja padi.
6.2.Kaebaja võis tema taotluse rahuldamisest aru saada, et kartserisse paigutamine on lükatud edasi kaebaja esitatud tingimuste täitmiseni, kuid see on ekslik.
6.3.Kaebajal ei olnud kartseris viibimise ajal pooleli ravikuuri, mille jaoks oleks tal olnud vaja sooja vett.
6.4.Kaebaja on väitnud, et ta küsis valvuritelt põranda pesemiseks sooja vett ja lappi. Samuti on ta väitnud, et talle on näidustatud varrega põrandaharja või mopi kasutamine. On eluliselt usutav, et kaebajale ei tehtud takistusi tolmu koristamiseks vajaliku lapi saamiseks, aga sellest kaebaja keeldus, kuna talle ei võimaldatud koos sellega sooja vett või varrega harja.
6.5.Tunnistajate ülekuulamiseks pole vajadust, kuna vaidlust pole selles, et kaebaja soovis sooja vett ja lappi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Asja uuel läbivaatamisel on halduskohus välja selgitanud, mida tähendas meditsiiniosakonna juhataja poolt tehtud märge „Taotlus rahuldatud“ kaebaja 15. augusti 2016 pöördumisel, kus kaebaja oli taotlenud kartserisse paigutamise edasilükkamist. Märke teinud meditsiiniosakonna juhataja on ise kinnitanud, et selle märke tegemisel lähtus ta üksnes psühhiaatri arvamusest, kes soovitas kartserikaristuse edasi lükata ühe kuu võrra (tl 171, kd I). Seega ei lähtunud ta kaebaja taotluses toodud tingimustest, kus kaebaja palus lükata kartserikaristus edasi kuni seljavöö kättesaamiseni ja kliinikumist määratud ravikuuri lõpetamiseni (tl 3, kd I). Sellest tulenevalt ei saa pidada kaebaja kartserisse paigutamist 19. septembril 2016 õigusvastaseks, sest arst ei rahuldanud kaebaja taotlust selles esitatud tingimustel, vaid lähtus taotluse rahuldamisel psühhiaatri soovitusest.
9.Samuti väidab kaebaja, et psühhiaater oli lubanud, et pärast kartserikaristuse edasilükkamist kuu aja võrra kohtub ta kaebajaga taas, et otsustada muuhulgas karistuse kandmise võimalikkuse üle. Samas ei kinnita seda väidet ükski tõend. Kaebaja tervisekaardis sellekohast kannet ei ole. Kuivõrd ei ole meditsiinilist otsustust selle kohta, et kaebaja suhtes oleks karistuse kandmine tulnud pärast kuu aja möödumist veelkord edasi lükata, siis ei ole kaebaja 19. septembril 2016 kartserisse paigutamine õigusvastane. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et käesolevas kohtuasjas ei ole vajalik psühhiaatri ülekuulamine selleks, et teada saada, kas kaebaja väited korduskohtumise lubamise kohta vastavad tõele. Nagu öeldud, puudus 19. septembri 2016. a seisuga meditsiiniline otsus, millega oleks kartserikaristuse kandmine edasi lükatud. Olemas oli aga meditsiiniosakonna seisukoht, et kartserikaristuse kohaldamine kaebajale on lubatav – 19. septembril 2016 oli psühhiaater kooskõlastanud kaebaja kartserisse paigutamise (tl 11p, kd I). Niisuguses olukorras on ilmne, et psühhiaater oli kaebaja kartserisse paigutamise hetkel sellega nõus ning tema ülekuulamiseks puudub vajadus.
10.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, mis puudutab lapi võimaldamist kambrisse. Tõepoolest nähtub kaebaja väidetest, et ta nõudis kambri koristamiseks sooja vett ja põrandalappi koos (tl 6, 16, 30, 40, kd I). Ka nähtub vastustaja seisukohtadest, et kaebajal oli võimalus lapi saamiseks, ent ta ei leppinud sellega ning soovis spetsiaalset põrandapesumoppi ning sooja vett (tl 49p, 53, kd I). Nende asjaolude kontekstis, ning arvestades ka seda, et kirjalikes vastustes kaebajale on vangla korduvalt väljendanud suhtumist, et kui kinnipeetav soovib kambri koristamiseks lappi, siis see talle väljastatakse (tl 72, 74, kd I), on põhjendatud asuda seisukohale,
et kaebaja nõudis kambri koristamiseks üksnes tema poolt soovitud vahendeid (eeskätt sooja vett, aga ka varrega põrandaharja või –moppi) ning ei leppinud võimalusega, et ta saaks kambri koristamiseks kasutada üksnes lappi ning külma vett. Kuna õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetaval oleks kartseris õigus soojale veele ning varrega puhastusvahendile, ei ole alust pidada vangla käitumist õigusvastaseks.
11.Ringkonnakohtu arvates pole eeltoodut arvestades vajalik ka videosalvestiste väljanõudmine, sest kui kaebaja põrandalapiga ei leppinud ning seda ei soovinud, siis selle pakkumine videosalvestistelt nähtuda ei saa. Ka vangla on möönnud, et pole võimalik öelda, kas kaebajale põrandalapp väljastati või mitte (tl 74, kd I). Lisaks pole alust arvata, et vanglas on säilinud ligemale nelja aasta vanused videosalvestised. Ka tunnistajate ülekuulamine selles küsimuses pole ringkonnakohtu hinnangul vajalik, sest eelnevalt viidatud asjaolud viitavad piisavalt sellele, et kaebajaga ei olnud õigusvastaselt käitutud. Tunnistajate ülekuulamise mõttekuses sunnib kahtlema ka see, et vaidlusalustest sündmustest on möödunud nii palju aega. Seetõttu jääb kaebaja taotlus täiendavate tõendite hankimiseks rahuldamata. Eelnevat arvestades pole alust pidada ka halduskohtu käitumist tõendite kogumisest keeldumisel õigusvastaseks.
12.Kaebaja väidab jätkuvalt, et talle oli arsti poolt näidustatud kartserikaristuse ajal jalavannide tegemine ning pesemine kolm korda nädalas. Siin jätab ta aga täielikult tähelepanuta, et vaid kaks päeva pärast kartserikaristuse kandmise algust, 21. septembril 2016, hindas tema tervislikku seisundit arstide konsiilium, kes leidis muuhulgas, et tal „ei esine nahahaigust, mis seaks erisusi teistest kinnipeetavatest, st pesemine tavaalustel“ (tl 52p, kd I). Kaebaja lähtub üksnes varasematest arstide otsustest ega pane tähele seda, et kartserikaristuse kandmise ajal hinnati tema tervislik seisund selliseks, mis niisuguste meetmete kasutamist enam ei nõua. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lähtuda hilisemast arstide hinnangust, st 21. septembri 2016. a otsusest ning selle põhjal ei ole kaebajaga õigusvastaselt käitutud.
13.Kaebaja arutlus selle üle, et asja lahendas sama kohtunik kes esimesel korral ja et kaebajal on olnud teisigi kohtuasju, kus tema kaebus on kõrgema kohtu poolt rahuldatud, ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Seadus ei keela uuel läbivaatamisel asja lahendada samal halduskohtunikul. Ning see, et kaebaja on mõnes kohtuasjas edasikaebemenetluses edu saavutanud, ei tähenda, et tema kaebused tuleks alati rahuldada.
14.Apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja ei saanud kartseris õigeid valuvaigisteid, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane, sest siin käib vaidlus eeskätt selle üle, kas kaebaja kartserisse paigutamine ning sealt vabastamata jätmine olid õigusvastased. Lisaks on küsimus valedest ravimitest taandatav küsimusele ravi kvaliteedist ning selle küsimuse lahendamine ei ole halduskohtu, vaid maakohtu pädevuses. Seetõttu jätab ringkonnakohus need apellatsioonkaebuse väited tähelepanuta.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.