3-19-1430 Andruse mahe- ja turismitalu OÜ kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 04.06.2019 ettekirjutuse nr 1912899/00086 ja 27.06.2019 vaideotsuse nr 527 tühistamiseks ning kahju hüvitamise nõudes summas 13 500 eurot Kaebaja: Andruse mahe- ja turismitalu OÜ, seaduslik esindaja Madis Tiik, lepinguline esindaja advokaat Erkki Leetsar Vastustaja: Jõelähtme vald, lepinguline esindaja Tuulikki Laesson, volitatud esindajad vallasekretär Leho Kure, järelevalveametnik Diana Surkova Istung 14.01.2020
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Andruse mahe- ja turismitalu OÜ kaebus.
2.Tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 04.06.2019 ettekirjutus nr 1912899/00086 ja 27.06.2019 vaideotsuse nr 527.
3.Mõista välja Jõelähtme vallalt varalise kahju hüvitamiseks 13 500 eurot Andruse mahe- ja turismitalu OÜ (reg kood 11525355) kasuks.
4.Mõista välja Jõelähtme vallalt menetluskulud 3220 eurot Andruse mahe- ja turismitalu OÜ (reg kood 11525355) kasuks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.04.2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal
Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Jõelähtme Vallavalitsuse (edaspidi vastustaja) ehituskontrolli peaspetsialist koostas Andruse mahe- ja turismitalu OÜ-le (edaspidi kaebaja) 04.06.2019 ettekirjutuse nr 1912899/00086 (edaspidi ettekirjutus), milles esitati kaebajale järgnevad nõuded: koheselt lõpetada piirdeaia ehitamine Harju maakonnas, Jõelähtme vallas, Parasmäe külas, Kasemetsa, Atsinurme, Umbaia ja Kostivere karstiala kinnistutel; esitada vastustajale nõuetekohane ehitusprojekt kavandatud ehitustööde kohta koos kõigi eriosadega (elekter) hiljemalt 19.06.2019.
2.Kaebaja sai ettekirjutuse kätte 04.06.2019 ning lõpetas koheselt karjaaia ehitamise sunniraha rakendamise (6400 eurot) vältimiseks. Kaebaja esitas 16.06.2019 ettekirjutuse peale vastustajale vaide ja kahju hüvitamise nõude.
3.Vastustaja jättis oma 27.06.2019 korraldusega nr 527 kaebaja vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) 26.07.2019 kaebuse vastustaja 04.06.2019 ettekirjutuses esitatud nõude punkti 2, millega kohustati kaebajat vastustajale ehitusprojekt hiljemalt 19.06.2019 ning vaideotsuse tühistamiseks, ühtlasi vastustaja 04.06.2019 ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustajalt kaebaja kasuks õigusvastase ettekirjutusega tekitatud kahju välja mõistmiseks kokku summas 13 500 eurot.
5.Kohus võttis 26.08.2019 määrusega kaebuse menetlusse.
6.Asjas toimus istung 14.01.2020.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
7.Kaebaja esitas ettekirjutuse tühistamise nõude ja õigusvastase ettekirjutusega tekitatud kahju hüvitamise nõude.
8.Ettekirjutus on tehtud õigusliku aluseta ning arvestamata tegelike faktiliste asjaoludega.
9.Ehitusteatise või ehitusloa olemasolu ei olnud käesoleval juhul vajalik. Tulenevalt ehitusseadustikust (edaspidi EhS) ja selle lisast 1 „Tabel ehitusteatise, ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse kohta“ ei ole karjaaia rajamiseks ehitusprojekt, ehitusteatis ega ehitusluba vajalik.
10.Kuivõrd kaevetöid karjaaia püstitamiseks teostati juriidilise isiku valduses oleval maa alal, ei olnud vastustaja poolt kehtestatud heakorra ja kaevetööde eeskirja (edaspidi kaevetööde eeskiri) punkti 1.3.6.2. mõistes tegemist kaevetööga. Kui lähtuda kaevetööde eeskirja punktist 1.3.5.1., ei olnud tegemist kaevetöödega, kuna töid ei tehtud sügavamal kui 30 cm maapinnast. Karjaaia püstitamisel paigaldatakse ligikaudu 5–9 cm läbimõõduga puitpostid pinnasesse, ilma igasuguse vundamendi rajamise vajaduseta. Puitposti pinnasesse paigaldamine ei ole hõlmatud kaevetööde mõistega selle sõna tavapärases tähenduses. Seega karjaaia paigaldamisel ei tehtud kaevetöid, mistõttu ei olnud vajalik ehitusteatise ja ehitusprojekti olemasolu.
11.Kaevetööde mõiste sisustamisel tuleb arvestada, mida nii keeleliselt kui ka tavapärase praktika kohaselt kaevetööde all mõistetakse ning milliseid töid EhS-st tulenevalt, arvestades regulatsioonide eesmärki ja olemust, on mõistlik kaevetöödeks pidada. Puidust posti maasse paigaldamisel puudub keskkonda kahjustada võiv oht.
12.Kaebajale teadaolevalt ei ole vastustaja enne ega pärast vaidlustatud ettekirjutuse tegemist nõudnud üheltki teiselt isikult karjaaia rajamisel ehitusprojekti koostamist ja esitamist. Enamgi veel, kaebajale teadaolevalt ei ole Eesti Vabariigis mitte kunagi varem kelleltki nõutud ehitusprojekti koostamist karjaaia rajamiseks. Ettekirjutuse tegemine kaebajale ei haaku senise halduspraktikaga ning lisaks õigusliku aluse puudumisele ettekirjutuse tegemiseks jääb selgusetuks, milliste faktiliste asjaolude põhjal jõudis vastustaja järeldusele, et ehitusprojekti koostamine on vajalik. Eesti territooriumil, eriti poollooduslikke kooslusi sisaldavatel maaaladel nagu käesolevas haldusasjas, rajatakse ja teisaldatakse pidevalt karjaaedu. Tegemist on ühe tehnilise eripäraga traditsioonilise karjatamise viisi juures. Karjaaed on oma olemuselt lihtne ning ajutise iseloomuga rajatis, mida vastavalt vajadusele paigaldatakse ja teisaldatakse.
13.Karjaaia rajamisel on arvestatud vajadusega tagada juurdepääs külastatavatele objektidele (Kostivere karstialal asuvatele loodusturismi sihtpunktidele) ning ei kaebaja, maa ala valdaja ega ka keegi muu isik ei ole tegutsenud kavatsusega tarastada üleriigilise tähtsusega turismiobjekt.
14.Keskkonnaameti (edaspidi KA) ja Muinsuskaitseameti (edaspidi MKA) kooskõlastuste olemasolu või nende puudumine ei ole seotud ettekirjutuse tegemisega ja ei õigusta õigusvastase haldusakti andmist. Ettekirjutuse tegemisel EhS § 130 lg 2 p 3 alusel ning asjaolul, kas karjaaia ehitamine oli KA-ga ja MKA-ga kooskõlastatud, puudub igasugune seos. Vastustaja volitused piirnesid ehitamise teatise või ehitusloa olemasolu kontrollimisega. Kuna kaebaja ei olnud maatüki omanik ega ka õiguspärane valdaja, ei saanud olla kaebaja kohustuseks lubade olemasolu või teavituste edastamise tagamine. Ettekirjutuse tegemise hetkel ei olnud vastustaja isegi teadlik, kas karjaaia rajamine on MKA-ga kooskõlastatud või mitte. Seega ei saanud vastustaja nimetatud kooskõlastuse puudumisele haldusakti andmisel tugineda. Ettekirjutust tehes ei tuginenud vastustaja ei õigusliku ega faktilise aluse osas muinsuskaitseseadusele (edaspidi MKS) ja sellest tulenevate kohustuste täitmisele. Vaatamata eeltoodule oli kaebajale teadaolevalt maa-ala valdaja tööde teostamisest teavitanud nii KA-d kui ka MKA-d.
15.Kuigi kaebaja karjaaia ehitamiseks ehitusprojekti ei koostanud, lähtus kaebaja karjaaia ehitamisel siiski nõuetest, mis on ette nähtud lambapidamisele (põllumajandusministri 27.08.2009 määrus nr 91 „Nõuded lamba ja kitse pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“). Samuti lähtus kaebaja karjaaia ehitamisel KA soovitustest suurkiskjate tekitatud kariloomade kahjustuse vältimiseks.
16.Ettekirjutuses ei ole ühtegi viidet keskkonnaseadustiku üldosa seadusele (edaspidi KeÜS), mistõttu on vastustaja toodud selgitus ja viide KeÜS § 621 kohta asjassepuutumatu ning kohut ja menetlusosalisi eksitav. Samuti on asjakohatu viide korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 2 lg-le 1, kuivõrd ettekirjutusest ei nähtu asjaolusid, millist avalikku korda ähvardavat ohtu vastustaja ennetas, üritas välja selgitada, tõrjuda või kõrvaldada.
17.Käesoleval juhul ei ole vaja küsida projekteerimistingimusi (edaspidi PT). PT on nõutavad olulise avaliku huviga rajatise ehitusprojekti koostamiseks (EhS § 26 lg 1). EhS § 80 lg 1, § 83 lg 1 p 2, seadme ohutuse seaduse § 3 lg 4, elektrituruseaduse § 1 lg 1 ja § 3 p 9 kooskõlalise tõlgendamise tulemusena on ilmne, et PT on vajalikud elektrituruseaduse reguleerimisalas olevate avaliku huviga rajatiste projekteerimiseks, mida aga karjaaed endast ei kujuta.
18.Kaebaja kandis karjaaia ehitamise lõpetamise nõudega seoses varalist kahju, mistõttu esitab kaebaja nõude avalik-õiguslikus suhtes talle tekitatud kahju hüvitamiseks.
18.1.Asjaolu, et kaebaja lõpetas vastustaja ebaseadusliku ettekirjutuse alusel piirdeaia ehitamise 04.06.2019, põhjustas olukorra, kus kaebaja ei saanud lepingujärgseid töid lõpule viia, mistõttu jäi kaebajal olulises osas lepingujärgne tulu saamata.
18.2.Kaebajal oleks olnud võimalik saada kogu lepingujärgset tulu ainult siis, kui tööd oleks nõuetekohaselt ja tähtaegselt teostatud ning tööde üleandmise kohta oleks vormistatud ja allkirjastatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Kaebaja ei saanud töid lõpetada seetõttu, et vastustaja kohustas kaebajat piirdeaia ehitamise lõpetama. Seega esineb põhjuslik seoses vastustaja ebaseadusliku tegevuse ja kahju tekke vahel.
18.3.Kaebajal jäi saamata kogu lepingujärgne tulu 21 000 eurot. Arvestades tööde teostamise spetsiifikat ja etappi, oli teenuse tellija kaebajale nõus hüvitama kaebaja poolt karjaaia materjalile ja transpordile tehtud kulutused kokku summas 7500 eurot, mis on võimalik kahju hüvitise summast maha arvata. Muus osas, arvestades karjaaia rajamise spetsiifikat ja tööde teostamise etappi, ei ole kaebajal võimalik kahjusummast mahaarvamisi teha. Eelnevast lähtudes kujuneb kahju hüvitise suuruseks 13 500 eurot.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
19.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
20.Piirdeaed on püstitatud selliselt, et selle rajamiseks teostati kaevetöid sügavamal kui 30 cm EhS ei defineeri kaevetööde mõistet. Kui asuda seisukohale, et kaevetööd tuleb defineerida iga omavalitsuse poolt kehtestatud kaevetööde eeskirja alusel, siis võib tekkida olukord, kus ühes omavalitsuses on samalaadse piirdeaia püstitamiseks vajalik ehitusteatise esitamine ja teises omavalitsuses ei ole. Eelnev ei ole aga kooskõlas seaduse ühetaolise tõlgendamise põhimõttega. Vastustaja möönab, et kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatav kaevetööde eeskiri võib olla üheks kaevetööde mõiste sisustamise argumendiks ja abistavaks allikaks. Kaevetöid piirdeaia püstitamisel tuleb defineerida laiemalt, arvestades nii piirdeaia püstitamiseks vajalikku ehitustehnilist lahendust kui ka piirdeaia püstitamise tagajärjel mõjutada või kahjustada saavat maapinda.
21.Ehitusprojekti koostamine on vajalik igal juhul, kuivõrd järelevalve teostajal ei ole võimalik muul viisil kontrollida ehitise nõuetele vastavust, sh seda, kui sügavale maapinda on piirdeaia postid kavandatud. Ehitusprojekt on ainus viis, kuidas on vastustajal võimalik kontrollida, kas ehitusteatise esitamine on vajalik või mitte. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid, et piirdeaia postid ei asu maapinnas sügavamal kui 30 cm.
22.EhS-st ei tulene piirdeaia ja karjaaia eristamise võimalust, samuti ei ole selline eristamine kooskõlas EhS-i mõtte ja hea ehitustavaga. Karjaaed on oma olemuselt piirdeaia üks alaliike, mille eesmärgiks on tagada, et piirdeaiaga ümbritsetud alast ei pääseks kari välja ega karja ohustavad tegurid aedikusse sisse.
23.Jõelähtme valla üldplaneeringu seletuskirja kohaselt peab Rebala kaitseala piiresse jääval alal igasuguse ehitustegevuse kooskõlastama MKA-ga. Vastav kohustus on määratud ka Rebala muinsuskaitseala põhimääruses. Kaebaja ei olnud MKA-ga ettekirjutuse tegemise ajahetkeks ehitustegevust kooskõlastanud. Seega ei järginud kaebaja ehitustegevuse teostamisel EhS-s sätestatud nõudeid ning rikkus EhS § 12 lõiget 2.
24.Seadusandja tahe oli EhS § 12 lõike 1 kehtestamisel tagada, et ehitustegevuse aluseks on ehitusprojekt. Sõltuvalt ehitustegevusest võib ehitusprojekti detailsus, sh maht erineda, kuid EhS ei näe ette võimalust teostada ehitustegevust ilma ehitusprojektita.
25.Jõelähtme üldplaneeringu kohaselt läbib kinnistuid matkarada, mille suhtes peab olema tagatud avalikkusele ligipääs. Kinnistutel ning kinnistute vahetus läheduses asuvad lisaks Kostivere urgetele mitmed huviväärsused, sh kultuskivid ning kivikalmed, mille osas peab olema tagatud juurdepääs. Piirdeaia püstitamise tõttu ei ole tagatud igakülgne ligipääs Kostivere urgetele kui loodusturismi sihtkohale. Ainuüksi trepi rajamine aia kohale ei taga igakülgset ja takistusteta ligipääsu Kostivere urgetele.
26.Kaebaja soovis piirdeaia rajamisel kasutada elektrikarjust. Vastavalt EhS § 83 lg 1 p-le 2 on mitut kinnisasja läbiva uue elektripaigaldise rajamiseks nõutavad PT. Vastustajale ei ole piirdeaia püstitamisega seonduvalt esitatud PT taotlust. Ehitusprojekti esitamine võimaldab vastustajal hinnata, kas piirdeaia püstitamiseks on vajalik taotleda EhS § 83 lg 1 p 2 alusel ka PT.
27.Piirdeaed peab vastama piirdeaia eesmärgile, milleks on muuhulgas karjatatavate kariloomade, sh lammaste ja veiste kaitse. Piirdeaia asukohas on korduvalt ette tulnud olukordi, kus kinnistul karjatatavad kariloomad, so nii lambad kui ka veised on pääsenud piirdeaiast välja, põhjustades sellega korduvalt liiklusohtlikke olukordi riigimaanteel kui ka tekitanud kahju ümbruskonnas asuvatel teistel kinnistutel. Olukorras, kus kinnistul karjatatavad loomad on korduvalt piirdeaiast välja pääsenud, tuleb asuda seisukohale, et piirdeaiast tõusetub oht ehk piirdeaed ei ole nõuetele vastav ega ohutu (EhS § 11 lg 1).
28.Piirdeaia püstitamisel ei ole järgitud ka KeÜS-i. Kinnistuid, millele piirdeaed on püstitatud läbib Jõelähtme jõgi, mis on kantud Vabariigi Valitsuse 08.03.2012 määruse nr 116 lisa kohaselt avalikult kasutatavate veekogude nimekirja. Kinnistule püstitatud piirdeaed takistab rajatud kujul igaühe ligipääsu arheoloogiamälestistele ja kallasrajale.
29.Kaebajale väidetavalt saamata jäänud tulu olukorras, kus kaebaja alustas (ja on ka lõpetanud) piirdeaia püstitamist õigusvastaselt, ei kuulu hüvitamisele. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta ei ole ülejäänud lepingujärgset summat kätte saanud ja/või selle eest arvet esitanud. Juhul kui tellija ei ole kaebajale lepingujärgset tasu tasunud, on kaebajal nõudeõigus üksnes tellija kui lepingupoole vastu. Lisaks alustas kaebaja ehitustöid teadlikult olukorras, kus tal puudusid ehitamiseks vajalikud load ja kooskõlastused. Kui võtta aluseks kaebaja väide, et pärast ettekirjutuse koostamist tuli kaebajal ehitustegevus peatada ning ta ei saanud ehitustegevust lõpule viia, siis pidi kaebaja kokku hoidma kogu tööde teostamiseks vajaliku materjalikulu, masinarendikulu, tööajakulu ja muud kulud ning kaebajal ei tekkinud ka kohustust teostada hilisemalt vaegtöid ja/või täita garantiikohustust.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus võtab seisukoha ettekirjutuse tühistamise nõude osas (I), lahendab kahju hüvitamise nõude (II) ja otsustab menetluskulude jaotuse (III). I Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb rahuldada, vastustaja 04.06.2019 ettekirjutus tühistada ning mõista välja vastustajalt varalise kahju hüvitamiseks 13 500 eurot kaebaja kasuks.
30.Kohus otsustab otsust tehes, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada (HKMS § 158 lg 1) ning hindab ettekirjutuse kui haldusakti õiguspärasust selle andmise seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seega on kohtuvaidluse lahendamisel määravad need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille alusel vastustaja tuvastas, et kaebaja käitus õigusvastaselt
(ettekirjutuse p 4 pealkirjaga Õigusrikkumise asjaolud, tl 7) ja mis olid aluseks nõuetele lõpetada koheselt piirdeaia ehitamine ning esitada ehitusprojekt (ettekirjutuse p 5 pealkirjaga Nõue, tl 8).
31.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et karjaaed on EhS lisa 1 mõttes piirdeaed kui erirajatis.
32.Poolte vahel on vaidlus selles, kas piirdeaia (karjaaia) ehitamise suhtes kehtib ehitusteatise ja -projekti esitamise kohustus tulenevalt EhS lisast 1.
32.1.EhS § 5 kohaselt on ehitusprojekt projekteerimise käigus koostatud dokument või dokumentide kogum, mis sisaldab ehitamiseks vajalikku teavet. Asjakohasel juhul kajastab ehitusprojekt ka ehitise kasutamiseks ja korrashoiuks vajalikku teavet. EhS § 12 lg 1 sätestab, et ehitada tuleb ehitusprojekti kohaselt, järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid. EhS § 12 lg 2 lisab, et ehitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, peab olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. Seega olukorras, kus ehitusprojekt on nõutav, tuleb ehitamisel järgida selles paika pandut, arvestades asukohaga seotud kitsenduste ja planeeringutega. Kohus ei jaga vastustaja seisukohta, mille kohaselt on igal juhul ehitamiseks vajalik koostada ehitusprojekt. Kohus tugineb EhS eelnõu seletuskirjale, mis selgitab EhS § 12 lg 1 kohta järgnevat1: On ehitustöid, mille kohta alati ei koostata põhjalikku ehitusprojekti või mille puhul ehitusprojekti selle tavapärases tähenduses üldse ei koostata. Näiteks sõiduteel aukude parandamisel lähtub ehitaja tee seisundinõuetest, iga teeaugu parandamise jaoks ei koostata eraldi ehitusprojekti. Seega ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et seadusandja tahe oli eranditult iga ehitustegevuse teostamiseks seada ehitusprojekti koostamise nõue (16.09.2019 vastuse p 2.6). Kohtu hinnangul on seadusandja soovinud seejuures markeerida, et teatud juhtudel ei pruugi, lähtuvalt ehitustegevuse iseloomust, olla ehitusprojekti koostamine mõistlik ega vajalik.
32.2.Nõue esitada ehitusprojekt saab põhineda EhS lisal 1: kui piirdeaia ehitamisega kaasnevad kaevetööd, tuleb esitada ehitusteatis ja ehitusprojekt. Seadusandja ei ole määratlenud mõistet kaevetööd, vaid on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 22 lg 1 p-s 361 sätestanud, et kaevetööde eeskirjade kehtestamise pädevus on KOV volikogul. Vastustaja on sellest lähtuvalt toiminud, kehtestades heakorra ja kaevetööde eeskirja (edaspidi kaevatööde eeskiri) 26.11.2002. Kohtu jaoks ei ole asjakohased vastustaja väited (vastustaja 16.09.2019 vastus p 2.4) selle kohta, et kui kaevetööd tuleb defineerida iga omavalitsuse poolt kehtestatud kaevetööde eeskirja alusel, siis võib tekkida olukord, kus ühes omavalitsuses on samalaadse piirdeaia püstitamiseks vajalik ehitusteatise esitamine ja teises omavalitsuses ei ole. Eelnev ei ole aga kooskõlas seaduse ühetaolise tõlgendamise põhimõttega. Tulenevalt KOKS regulatsioonist ja vastustaja tegevusest kaevetööde eeskirja kehtestamisel ei saa olla vaidlust, millisest õiguslikust regulatsioonist tuleb vastustajal lähtuda. Kaebaja vastupidine argumentatsioon ei ole põhjendatud, kuivõrd, esiteks, on vastav väide oletuslik (sõnakasutus võib tekkida olukord), st tõendamata. Teiseks, tähendab see taotlust, et kohus peaks hindama õigusaktide õiguspärasust (kooskõla põhiseadusega), mille osas aga kaebaja ei ole taotlust esitanud ning milleks kohtu hinnangul puudub vajadus. Kolmandaks, mis on kõige olulisem, vastustaja on ettekirjutust tehes (ettekirjutuse p 4
555 SE, Ehitusseadustiku seletuskiri, lk 35, kättesaadav www.riigikogu.ee
pealkirjaga Õigusrikkumise asjaolud, tl 7) tuginenud kaevetööde eeskirjale: 1) kuna ehitustööde teostajal puudus ka nõuetekohane ehitusprojekt, polnud võimalik kohapeal üheselt tuvastada, kas tegemist on ehitamisega, mille puhul on EhS lisa 1 kohaselt ehitusteatise ja projekti esitamine nõutav, samamoodi nagu kaeveloa olemasolu nõutav vastavalt kehtivale eeskirjale; 2) kohapeal antud selgituse kohaselt paigaldatakse piirdeaia postid ligikaudu 30cm sügavusele pinnasesse. Need ettekirjutuse tsitaadid näitavad, et vastustaja lähtus ettekirjutust tehes kaevetööde eeskirjast.
33.Kohus hindab, esiteks, ettekirjutuse õiguspärasust tulenevalt kaevetööde eeskirja p-st 1.3.5.1, mille kohaselt loetakse kaevetöödeks pinnases tehtavad tööd sügavamal kui 30 cm maapinnast. Otsuse p-s 32.2 esitatud ettekirjutuse tsitaatidest nähtub, et vastustaja ei olnud ettekirjutusele tegemisel tuvastanud, et kaebaja tegi töid sügavamal kui 30 cm maapinnast. Istungil küsis kohus vallasekretärilt, kas vastustajal oli objektiivne alus mitte uskuda kaebaja väidet, et piirdeaia postid paigaldatakse ligikaudu 30cm sügavusele pinnasesse (14.01.2020 istungi protokoll, 12:35:08). Kohus soovis saada jah või ei vastust. Vallasekretär ei andnud jah või ei vastust, vaid üksnes selgitas, et kaebaja oli talle 04.06.2019 kohapeal selgitanud, et piirdeaia postid paigaldatakse umbes 30 cm sügavusele pinnasesse. Seega ei ole ettekirjutes esitatud tõendeid, mille alusel jõudis vastustaja järeldusele, et kaebaja tegevus vastab kaevetööde eeskirja p-le 1.3.5.1. Kohus ei näe, mil viisil oli vastustajal takistatud välja selgitada, kui sügavale postid maasse paigaldatakse.
34.Teiseks, hindab kohus ettekirjutuse õiguspärasust lähtudes kaevetööde eeskirja p-st 1.3.6.2, mille kohaselt kaevetöödeks ei loeta käesolevas eeskirjas kasutatud mõistes kaevetööde tegemist, kui neid teostatakse juriidilise või füüsilise isiku omandis või valduses oleval maaalal, tingimusel, et seal ei asu kolmandatele isikutele kuuluvaid insenerkommunikatsioone. Vastutus selliste kaevetööde ohutu teostamise eest lasub maaomanikul (maavaldajal). Kohtu hinnangul tuleb kaevetööde eeskirja punkti 6, mis välistab teatud tööde käsitlemise kaevetöödena, sisustada koosmõjus eeskirja p-ga 1.3.5.1. Seega ei kujuta endast kaevetööde eeskirja p-des 1.3.6.1. ja 1.3.6.2. nimetatud tööd kaevatöid ka siis, kui pinnases tehakse töid sügavamal kui 30 cm maapinnast. Mõlemas punktis nimetatud tööde puhul on kohtu hinnangul selleks objektiivne põhjus: kui ei ole kolmandatele isikutele kuuluvaid insenerkommunikatsioone, siis ei saa kaevetööd, sõltumata tööde sügavusest, kujutada sellist ohtu, et on nõutav vallavalitsusele projektdokumentatsiooni esitamine ja luba vormistamine (kaevetööde eeskiri p 3.2). Kohtu hinnangul on kaevetööde eeskirja koostamisel kalmistute puhul seda peetud iseenesest mõistatavaks, mistõttu ei ole seda eraldi välja toodud. Kaevetööde eeskirja p 1.3.6.2. puhul on vastustaja välistanud vajaduse enda poolt ohtu hinnata ning on vastutuse tööde ohutu teostamise eest pannud maaomanikule (-valdajale). Kaebaja sõlmis 29.05.2019 Utti OÜ-ga lepingu, mille p 2.1 kohaselt ostis Utti OÜ kaebajalt teenuse, milleks on karjaaia rajamine alade ümber, kus karjatatakse loomi, Kostiveres, Harju maakonnas (tl 18). Kaebusest (kaebuse p-d 2.1 ja 2.6) nähtub, et ettekirjutus puudutas Harju maakonnas, Jõelähtme vallas, Parasmäe külas asuvaid Kasemetsa, Atsinurme, Umbaia ja Kostivere karstiala kinnistuid ning selle maa-ala valdajaks on Utti OÜ. Ettekirjutuses (tl 7-8) ei ole selle õiguslikule küsimusele tähelepanu pööratud, maaomanikku ega -valdajat ei ole kindlaks tehtud. Vastutaja ei ole kirjalikes seisukohtades ega istungil kahtluse alla seadnud asjaolu, et maa-ala valdajaks on Utti OÜ.
Sellest tulenevalt ei leia ettekirjutuses (tl 7-8) sõnagi maa-alal kolmandatele isikutele kuuluvate kommunikatsioonide kohta. Samuti ei ole vastustaja kirjalikes seisukohtades ega istungil tõendanud, et maa-alal asuvad kolmandatele isikutele kuuluvad kommunikatsioonid. Vastustaja väitis istungil, et kuivõrd üle kinnistute jookseb elektriliin, (14.01.2020 istung, 10:17:06) ei olnud kaevetööde eeskirja p 1.3.6.2 kohaldatav. Kohus ei nõustu selle väitega lähtudes eeskirja vastava punkti eesmärgist: kõrvaldada oht, et kaevetööde käigus kahjustatakse maapinnas olevaid vee-, elektritrasse jm tehnovõrke. Postide paigaldamisel ligikaudu 30 cm sügavusele maapinda ei teki ohtu kinnistute kohal olevatele elektriliinidele.
35.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja ei teinud piirdeaia (karjaaia) ehitamisel kaevetöid kaevetööde eeskirja tähenduses ning seega ei tulnud EhS lisa 1 kohaselt koostada ei ehitusteatist ega ehitusprojekti. Kuna kaebajal puudus õiguslik kohustus koostada ja vastustajale esitada ehitusprojekti ja ehitusteatist on ettekirjutuse nõuded (ettekirjutuse p 5 pealkirjaga Nõue, tl 8) õigusvastased.
36.Vastustaja on ettekirjutuse õiguslikuks aluseks märkinud EhS § 130 lg 2 p 3 ja KorS § 23 lg 4 (ettekirjutuse p 3 pealkirjaga Õiguslik alus). EhS § 130 lg 2 p 3 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus teostab riiklikku järelevalvet, täites selleks järgmisi ülesandeid: ehitamise teatise või ehitusloa olemasolu ja sellele kantud andmete tegelikkusele vastavuse kontrollimine. EhS § 130 lg 2 p 3 alusel riikliku järelevalve teostamine järelkontroll, mis on suunatud kas tekkida võiva või tekkinud ohu või korrarikkumise kõrvaldamisele. Ehitusõiguse kontekstis on korrarikkumine EhS-st tulenevate nõuete või keeldude rikkumine2. Kohus järeldab sellest sättest, et vastustaja poolt tehtav ettekirjutust sai lähtuda vaid vastustaja riikliku järelevalve pädevusest ehk ehitusteatise ja ehitusprojekti olemasolu kohustuse hindamisest EhS lisa 1 alusel. Erinevate haldusorganite sisulisest pädevusest lähtuvalt on riikliku järelevalve teostamine jagatud erinevate haldusorganite vahel 3 . Nende haldusorganite hulka kuuluvad Keskkonnainspektsioon (EhS § 130 lg 5) ja MKA (EhS § 130 lg 9). Asudes ettekirjutuses hindama kaebaja tegevuse õiguspärasust seoses keskkonna ja muinsuskaitse küsimustega, väljus vastustaja EhS § 130 lg 2 p 3 alusel sätestatud pädevusest. Sellest tulenevalt ei saanud KA ja MKA kooskõlastuste olemasolu või nende puudumine olla õiguslikult seotud ettekirjutuses toodud nõuetega.
37.Ülejäänud vastustaja väited, mis seonduvad lahti pääsenud loomadega (16.09.2019 vastuse p 2.7, 12.12.2019 vastuse p 2.7), karjaaia kui elektripaigaldisega (12.12.2019 vastuse p 2.7) ei ole asjassepuutuvad, sest ei seondu faktiliste asjaoludega, mida vastustaja on ettekirjutuses kajastanud (ettekirjutuse p 4 pealkirjaga Õigusrikkumise asjaolud, tl 7).
38.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et 04.06.2019 kaebajale tehtud ettekirjutus ei ole õiguspärane ning tuleb tühistada. Sel põhjusel ei ole kohtu hinnangul vaja eraldi lahendada vaidlust selles, kas vastustaja tegi ettekirjutuse õigele adressaadile. Kuna vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise tulemusena ei saa olla õiguspärane ka selles ettekirjutuse peale esitatud vaide lahendamisel tehtud vaideotsus, tuleb ka vaideotsus tühistada.
555 SE, Ehitusseadustiku seletuskiri, lk 197, kättesaadav www.riigikogu.ee Samas
II
39.Kaebaja esitas varalise kahju hüvitamise nõude 13 500 eurot, mis seisneb saamatajäänud tulus. Kohus on seotud kaebaja nõude ulatusega.
39.1.Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 3 kohaselt hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastSle ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Seega kuuluvad avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldamisele ka asjakohased võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) sätted.
39.2.Eeltoodud õiguslikust raamistikust tulenevalt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud vähemalt järgmised eeldused: 1) nõude esitamise õiguse olemasolu; 2) vastustaja tegevuse õigusvastasus; 3) kahju tekkimine nõude esitajal; 4) põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kahjuliku tagajärje vahel. 1) Kaebajal on kahju hüvitamise nõude õigus lähtuvalt Utti OÜ-ga 28.05.2019 (tl 18) sõlmitud lepingust, mille kohaselt pidi kaebaja osutama teenust ja saama selle eest tulu 21 000 eurot. Kaebaja ei saanud enda lepingulisi kohustusi täita ja sellest tulenevalt lepingujärgset tulu 21 000 eurot vastustaja poolt tehtud ettekirjutuse tõttu. 2) Kohus leidis eelnevalt, et vastustaja 04.06.2019 ettekirjutus on õigusvastane. 3) Kaebaja ja Utti OÜ vahel sõlmitud lepingust nähtub, et tellija kohustus kaebajale lepingu alusel osutatava teenuse eest tasuma 21 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on kaebaja näidanud, et tal oli kavatsus ning reaalne võimalus kohaselt osutatud teenuse eest saada tulu 21 000 euro ulatuses. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et teenuse maksumus kujunes lähtudes karjaaia meetri hinnast, mis omakorda koosneb erinevatest komponentidest, nagu kulutused materjalile, tehnikale, tööjõule, transpordile, vajadusel majutusele jmt (14.01.2020 kohtuistung, 11:38:32). Kaebaja esitas Utti OÜ-le arve summas 9000 eurot (7500 eurot koos käibemaksuga, tl 20), mille Utti OÜ talle tasus. Sellest tulenevalt arvas kaebaja 7500 eurot saamata jäänud tulust maha ning leiab, et tal tekkis kahju saamatajäänud tuluna 13 500 eurot. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-51-09 täpsustanud, et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. 4) Kohtule nähtub, et vastustaja õigusvastase tegevuse ning kahju vahel on olemas põhjuslik seos.
Ettekirjutus kui riikliku järelevalvemenetluse käigus koostatud haldusakt oli selle tegemise ajal kehtiv (HMS § 60 lg 1) ning selle resolutiivosa, millega vastustaja kohustas kaebajat koheselt lõpetama piirdeaia ehitamise ja esitama ehitusprojekti hiljemalt 19.06.2019, täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Seega takistas vastustaja ettekirjutus kaebajal täita enda lepingulisi kohustusi Utti OÜ ees. Kaebaja ja Utti OÜ olid sõlminud kokkulepped teenuse osutamiseks vastavalt kaebaja ajagraafikule. Vastustajapoolne ehitustegevuse viivitamatu peatamise ettekirjutus muutis võimatuks ajagraafiku järgimise. Lisaks ei saanud kaebajal olla alust eeldada, et vastustaja muudab oma seisukohta ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamise nõudes. Seega ei oma kohtu hinnangul tähendust, kas kaebajal oleks olnud teoreetiliselt võimalus leping täita hilisemalt võrreldes lepingus kokkulepituga. Kaebajal oli õigus pidada ettekirjutust õigusvastaseks ja esitada vastustajale kahjunõue. Selle valiku kaebaja ka tegi 16.06.2019 vaide esitamisega ning hiljem kohtule kaebuse esitamisega. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu jaoks arusaadavad vastustaja selgitused selle kohta, et kaebajal oli õigus lepingujärgse tasu saamata jäämise korral esitada nõue Utti OÜ vastu. Rakendades conditio sine qua non põhimõtet järeldub, et kui vastustaja ei oleks teinud kaebajale ettekirjutust piirdeaia (karjaaia) ehitustööd peatada, oleks kaebaja saanud piirdeaia (karjaaia) vastavalt tellijaga kokkulepitule valmis ehitada ning selle eest lepingukohast tasu nõuda. Vastustajale pidi olema ettenähtav, et kui ta teeb ettekirjutuse piirdeaia (karjaaia) ehitustööd peatada, on kaebaja lepinguliste kohustuste täitmine seetõttu takistatud (RVastS § 13 lg 1 p 1).
39.3.Hüvitatava kahju ulatus arvestatakse diferentsihüpoteesi kohaselt. Nimelt sätestab RVastS § 8 lg 1, et hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. VÕS § 127 lg 5 lisab, et kahjuhüvitisest tuleb seejuures maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Vastustaja heidab kaebajale ette, et kaebaja ei ole kahjuhüvitise nõudest maha arvanud näiteks kulutusi materjalile, tehnikale, tööajakulu ning muid kulusid. Kaebaja selgitab, et on teinud kahjusummast kõik võimalikud mahaarvamised, mis seisnevad eelkõige aia materjalile ja transpordile tehtud kulutustes, mille tellija Utti OÜ talle hüvitas (tl 5, tl 20). Tööd, mida kaebaja oleks lepingu järgi teinud, kuid mida ettekirjutuse tõttu ei olnud võimalik lõpule viia, on loetletud kaebaja 04.11.2019 seisukohas (tl 58). Lähtudes põhimõttes, et hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud, on õigustatud 13 500 euro väljamõistmine. Kaebaja ei pidanud Utti OÜ-ga lepingutasu 21 000 eurot kokku leppides näitama, kuidas ja kui suure osa sellest moodustab tasu tema töö eest, transport töö tegemise kohta ning marginaal (arvestuslik kasum). Seda arvestades ei ole kohtul alust ega põhjust teha nö mahaarvamisi. Arvestades, et tegemist oli kiire ja hooajalise tööga, ei saa nimetatud kahjusummat välja mõistes kohtu hinnangul tekkida kahtlust, et kaebaja võiks alusetult rikastuda. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja kahju hüvitamise nõude 13 500 eurot. III
40.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse vastustaja kahjuks, mistõttu kannab kaebaja menetluskulud vastustaja.
41.Kaebaja taotleb 08.01.2020 menetluskulude nimekirja alusel vastustajalt välja mõista menetluskulud 3 480 eurot ning 16.01.2020 menetluskulude nimekirja alusel täiendavalt 540 eurot, s.o. kokku 4020 eurot. Lisaks on kaebaja menetluskuludeks riigilõiv 420 eurot. 08.01.2020 ja 16.01.2020 kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest nähtub lepingulise esindaja poolt järgmiste toimingute tegemine: -
-
Kaebuse koostamine halduskohtule (sh kaebuse koostamine 6 h ja kaebuse täiendamine 2 h), tunnihinnaga 150 eurot, kokku 1200 eurot (koos käibemaksuga 1440 eurot); 28.10.2019 kohtunõudega tutvumine, suhtlemine kliendiga, asjaolude ja kohtule esitatavate täiendavate tõendite väljaselgitamine (1 h) ning vastuse koostamine kohtunõudele (2 h), tunnihinnaga 150 eurot, kokku 450 eurot (koos käibemaksuga 540 eurot); 19.12.2019 vastustaja selgituste analüüs, menetlusdokumendi koostamine kohtule (1h), 20.12.2019 kohtule selgituste koostamine (1 h), 23.12.2019 asjaolude õiguslik analüüs, vastuse täiendamine (1 h), 02.01.2020 kohtule täiendavate selgituste koostamine (2 h), 03.01.2020 kohtule esitatava avalduse täiendamine, istungiks ettevalmistus (1 h), tunnihinnaga 150 eurot, kokku 900 eurot (koos käibemaksuga 1080 eurot). Esindus kohtuistungil Tallinna Halduskohtus (3h), tunnihinnaga 150 eurot, kokku 450 eurot (koos käibemaksuga 540 eurot).
42.Vastustaja leiab, et kaebaja menetluskulude nimekirjas esile toodud tegevuste loetelu ning tegevusteks kulunud aeg ei ole olnud vajalik ega põhjendatud.
42.1.Menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja on kulutanud kaebuse koostamisele aega kokku 8 tundi. Kaebaja esitas ettekirjutusele ka vaide, mis sisaldas kaebusega analoogseid nõudeid ning millest leiab tervikuna kattuvusi esitatud kaebuse lõikudega. Vaidemenetluses kantud kulud väljakujunenud kohtupraktika järgi hüvitamisele ei kuulu. Samuti on kaebuse koostamiseks kulunud 8 tundi selgelt üleliigne arvestades kaebuse sisu ja mahtu, sh asjaolu, et valdava osa kaebuse sisust moodustavad väljavõtted õigusaktidest ning vaidlustatud ettekirjutusest. Kaebaja esindaja poolt 28.10.2019 kohtunõudega tutvumine, kliendiga suhtlemine ning asjaolude selgitamine kokku ühe tunni ulatuses ei ole vajalik ega põhjendatud ajakulu. Kaebaja poolt 06.11.2019 kohtunõudele esitatud vastus kordab juba varem kaebuses esitatud seisukohti, mistõttu on kohtunõudele vastuse koostamise aeg (2 tundi) selgelt nn ülepaisutatud ega ei ole vastustaja hinnangul olnud vajalik ega põhjendatud. Kaebaja esindaja poolt 06.01.2020 kohtule esitatud vastuse sisu koosneb kolmest lehest, millest valdava osa moodustavad väljavõtted õigusaktidest ning kordused kaebaja varasematest seisukohtadest, samuti väljavõtted vastustaja menetlusdokumentidest. Kokku 6 tunnine ajakulu 06.01.2020 kohtule esitatud menetlusdokumendi koostamise osas on selgelt nn ülepaisutatud ja kulu ei ole ilmselgelt vajalik ega põhjendatud.
42.2.Kaebaja on menetluskulu väljamõistmist taotlenud koos käibemaksuga. Vastustaja vaidleb sellele vastu. Antud juhul ei ole vaidlust, et kaebaja näol on tegemist alates 04.06.2010 käibemaksukohustuslasega (nr EE101301048). Kaebaja on ettevõtlusega tegelenud viimased 12 aastat. Ilmselgelt on tegemist ettevõtjaga, kellel on aktiivne ja pidev majandustegevus. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-58-07 selgitanud, et maksukohustuslane saab sisendkäibemaksu maha arvata vaid ettevõtluse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustel. Antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et tõusetunud vaidlus (ettekirjutus ja kahju hüvitusnõue) ning sellega seotud õigusabi on käsitletav kaebaja ettevõtluse tarbeks soetatud teenusena. Seega on kahtlusteta
kaebajal õigus sisendkäibemaks maha arvata. Lisaks on arusaamatud kaebaja viited sellele, et sisendkäibemaksu maha arvamise kindlaks määramine tehakse aasta lõpus – valdav osa õigusabiarvetest on kaebajale esitatud 2019. aastal, mis äsja lõppes. Seega on kaebajale kahtlusteta teada tema sisendkäibemaksu maha arvamise õigus. Jõelähtme vald kohaliku omavalitsusena ei ole käibemaksukohustuslane ning seetõttu puudub vastustajal õigus sisendkäibemaksu maha arvestada. Õigusabikulude väljamõistmisel ei tohi tekkida olukorda, kus kaebaja rikastuks alusetult vastustaja arvel.
43.Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kuna õigusteenuse osutaja esitas kaebajale arved koos käibemaksuga, tuleb kaebajal arved vastavalt tasuda. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika ja põhjenduste kohaselt (19.12.2012 otsus asjas nr 3-3-1-54-12, p 22, 15.11.2007 otsus asjas nr 3-3-1-58-07, p-d 15 ja 16) tuleb menetluskulu välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga. Kohus loeb, arvestades asja keerukust ja mahtu (HKMS § 109 lg 6), põhjendatuks õigusabikulu 2800 eurot. Lisaks on menetluskuludeks riigilõiv summas 420 eurot. Seega tuleb vastustajalt mõista välja menetluskulud 3220 eurot kaebaja kasuks. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
OSALISELT
TÜHISTATUD
TRK 26.06.2020
OTSUSEGA
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.