Mave Kinnisvara OÜ kaebus Paide Linnavalitsuse 23.07.2019 kasutuslubade nr 1912371/11085 ja 1912371/11073 tühistamiseks osas, kus rajatised paiknevad kaebaja kinnistutel
Menetlusosalised
Kaebaja – Mave Kinnisvara OÜ (reg. nr 10781369), seaduslik esindaja Endrik Viru, volitatud esindaja vandeadvokaat Raul Keba Vastustaja – Paide linn, volitatud esindaja Nellika Valder Kolmas isik – Aktsiaselts Paide Vesi (reg. nr 10464290), volitatud esindaja vandeadvokaat Sandor Elias
2.Mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud summas 3585 (kolm tuhat viissada kaheksakümmend viis) eurot.
3.Jätta menetlusosaliste muud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.03.2020. a.
1.Paide Linnavalitsus kehtestas 22.11.2006 korraldusega Mave Kinnisvara OÜ tellimusel koostatud Lepa detailplaneeringu (DP). Paide Linnavalitsus andis 13.07.2018 ehitusloa nr 1812271/16903 Viraksaare küla ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks. Süsteemid läbivad kaebajale kuuluvaid kinnistuid. Kaebajale kuuluvatele Paide-Viraksaare kergliiklustee kinnistutele (katastritunnused 56502:001:0089, 56503:001:0091 ja 56503:001:0092) ja Muraka tee 1 kinnistule (katastritunnus 56503:001:0088) seadis Paide Linnavalitsus 17.12.2018 korraldusega nr 761 sundvalduse tehnovõrgu talumiskohustuse kehtestamiseks AS Paide Vesi kasuks. 1(11)
Paide Linnavalitsus väljastas ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustikule 23.07.2019 kasutusload nr 1912371/11085 ja nr 1912371/11073.
2.Kaebaja taotleb kasutuslubade tühistamist järgmistel põhjustel (kasutuslubadega seonduvad põhjendused esitatud 13.11.2019, kd I tl 161 jj ja istungil):
1.Rajatud trassid ja pumpla takistavad detailplaneeringu elluviimist, kuna need ei võimalda välja ehitada planeeringuala kuivendamiseks vajalikke kraave. Viraksaare küla sademeveed valguvad täna planeeringualale ning nende ärajuhtimiseks on hädavajalik Paide-Viraksaare kergliiklustee kinnistule, kus torud asuvad, toimiva kuivendussüsteemi (kraavide) rajamine. Kuivõrd ala on liigmärg, ei ole kuivenduskraavide rajamata jätmisel võimalik detailplaneeringut ellu viia.
2.EhS § 74 lg 1 sätestab ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kaitsevööndi, kus on keelatud kaeve-, täite-, üleujutus- või kuivendustööd. EhS § 75 lg 2 sätestab, et surveseadme kaitsevööndis on keelatud kaevetööd, samuti üleujutus-, niisutus- ja maaparandustööd. Kuna ehitusloa alusel rajatud vee- ja kanalisatsioonitrass tekitavad kergliiklustee kinnistule neljameetrise kaitsevööndi – kaks meetrit torustikust kummalegi poole, ei võimalda trassid kraave tee äärde rajada. Pumpla kaitsevööndisse on aga kraavi rajamine täielikult välistatud.
3.Pumpla on rajatud Muraka tee1 kinnistu piirile nii, et selle kaitsevöönd ulatub kahe meetri ulatuses Muraka tee 1 kinnistule. Pumpla toimimiseks on rajatud elektripaigaldis, mis asub pooles ulatuses Muraka 1 kinnistul. Ehitusloas ei ole elektripaigaldist ette nähtud, samuti ei nähtu see kasutusloa tehnilistest andmetest. Kaebaja ei ole Muraka tee 1 kinnistule ehitamiseks nõusolekut andnud ning sellele kinnistule ei ole ka sundvaldust seatud. Elektripaigaldis tekitab iseseisva kaitsevööndi.
3.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata:
1.Rajatud trassid ja pumpla võimaldavad kaebajal detailplaneeringut ellu viia. Detailplaneeringus ei ole ala käsitletud liigniiskena ja ette nähtud kuivenduskraavide rajamist. Detailplaneeringu kohaselt tuleb teedel ja platsidel kogunev vesi juhtida (tee)kraavidesse. Rajatud trassid ja pumpla võimaldavad teekraavid rajada.
2.ÜVVKS § 31 lg 2 p 2 kohaselt ei tohi kaebaja väljatoodud töid ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kaitsevööndis teha omaniku loata. Torustiku omaniku loal on võimalik kaitsevööndis ehitada. Kergliiklustee kinnistule mahuvad ära nii kergliiklustee kui sademevee ära juhtimiseks vajalik kraav, vajadusel üks suurem kraav maantee ja kergliiklustee vahele ja väiksem kraav kergliiklustee ja kaebaja kinnistute vahele. Täpsem kraavide arv ning parameetrite lahendus selgitatakse välja projekteerimise käigus.
3.Kuigi pumpla kaitsevöönd ulatub Muraka tee 1 kinnistule, ei sea AS Paide Vesi kaebajale kaitsevööndis ühtegi piirangut. Seetõttu pole peetud vajalikuks ka Muraka tee 1 kinnistu sundvaldusega koormamiseks. Elektripaigaldis on pumpla juhtimiskilp, mis on pumpla osa ja mida pole seetõttu eraldi ehitisregistrisse kantud. Osa pumpla juhtimiskilbist rajati ekslikult Muraka tee 1 kinnistule, kuid eksimus on parandatud ja juhtimiskilp tõstetud Paide-Viraksaare kergliiklustee kinnistule. Pumpla on rajatud asukohas vajalik detailplaneeringu alale tuletõrjevee võimekuse tagamiseks.
4.Kolmas isik palub jätta kaebus rahuldamata:
1.Väljastatud kasutusload pole vastuolus kehtiva detailplaneeringuga ja rajatud torustikud ei takista detailplaneeringu elluviimist. Detailplaneering näeb ette kraavide rajamise vaid teedel ja platsidel oleva sajuvee kogumiseks. Detailplaneering ei viita liigniiskusele ega näe ette planeeringuala kui terviku kuivendamiseks kraavisüsteemide rajamist. Kaebajal puudub õigus nõuda detailplaneeringus ettenähtust ulatuslikuma lahenduse tagamist.
2.Kergliiklustee kinnistu on piisavalt lai, et mahutada ära ka vajalikud kraavid, sh ei takista kraavide rajamist ka maa-alune pumpla. Kolmandal isikul ei ole õigust kergliiklustee ja kraavide 2(11)
kaitsevööndisse rajamise lubamisest põhjendamatult keelduda, kui need ei ohusta ühisveevärgija kanalisatsioonirajatisi (EhS § 70 lg 3 ja ÜVVKS § 31 lg 2).
3.Pumpla rajati Muraka tee 1 kinnistu piiri äärde eesmärgiga võimaldada kraavide ehitamist. Kolmas isik ei rakenda kaitsevööndi piiranguid Muraka tee 1 kinnistul. Pumpla ja juhtimiskilp on Muraka tee 1 kinnistult ära paigutatud. Elektrikilp on pumpla osa, ilma milleta ei saa pumpla töötada. Elektrilist osa ei saa paigutada märja ja niiskuse tõttu pumpla sisse paigutada. Pumpla asukoht detailplaneeringu alal (mitte sellest Viraksaare küla pool) on vajalik detailplaneeringu alale vajaliku tuletõrjevee koguse tagamiseks.
4.Kasutuslubade kehtivuse säilimiseks esineb ülekaalukas avalik huvi. Trassiga ühendatakse ca 180 kinnistut.
5.Istungil käsitles kohus sadeveekraavide ja/või trasside mahtumist Paide-Viraksaare kergliiklustee kinnistule, pumpla asukohast ja kaitsevööndist tulenevaid piiranguid ja takistusi ning elektripaigaldisega seotud võimalikku kaebaja õiguste riivet. Istungil mindi poolte kokkuleppel kohtukõnede ja repliikide esitamiseks üle kirjalikku menetlusse. Kohus juhtis ka istungil kaebaja tähelepanu asjaolule, et mitmed istungil kõlanud väited on kohtu hinnangul pigem uued ning kohus hindab kirjalikus menetluses, kas esineb alust asja arutamise uuendamiseks (HKMS § 130) ning uute väidete ja tõendite juurdevõtmiseks (istungil 12:50:56). Pooled on esitanud koos kohtukõne teesidega uusi tõendeid.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja taotleb kasutuslubade tühistamist põhjusel, et trassid ja nende kaitsevöönd takistavad detailplaneeringu elluviimist, st sadevee- ja/või kuivenduskraavide rajamist. Eelkõige on kraavide rajamine takistatud pumpla juures. Pumpla kaitsevöönd ulatub ka kaebaja kinnistule, millele ei ole muid piiranguid seatud (kaebuse 13.11.2019 esitatud põhjendused). Kaebaja kuulati kasutusloa menetluses ära, kus kaebaja käsitles kraavidega seonduvat oma 08.07.2019 seisukohas (kd I tl 192 jj). Kaebaja leidis, et DP näeb ette sajuvee juhtimise kraavidesse ning kui DP koostamisel on tegelikult kraavide asukohta ettenähtud vee- ja kanalisatsioonitrassid, pidanuks planeering sätestama ka tingimused nende koostoimeks (p 2.12). Rajatud trassid ja pumpla takistavad DP elluviimist, sest kraavi pole võimalik pumpla asukohta rajada. Samuti on kinnistule rajatud elektrikilp pumpla teenindamiseks, mille rajamiseks ei ole kaebaja nõusolekut andnud (p 2.23). DP ei näe ette vee- ega reoveetrasse ning kindlasti mitte tõstesurveseadme rajamist (p 2.28). Kaebaja vastuväidete arvestamata jätmist on kasutuslubades (kd I 218 pöördel ja 229 pöördel) käsitletud vastustaja 23.07.2019 vastuskirjas nr 7-6/19/1651-7 (kd I tl 117 jj). DPst tuleb lähtuda nii, et sellega on planeeringualale planeeritud ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitrassid nii planeeringuala kui ka Viraksaare küla teenindamiseks (p 20). DPga on määratud ainult trasside koridorid ega ole määratud, kas tegemist on isevoolse või survekanalisatsiooniga. DP lk 10 kohaselt tuleb trasside täpne asukoht määrata tehnilise projekti käigus. Survetõstepumpla asukoht sõltub tarbimisest, torustiku veesurvest jms, mistõttu ei olnud seda võimalik DP-s määrata (p 29). Trassid rajati võimalikult kergliiklusteede kinnistute piirile, et need ei kahjustaks kinnisasja omaniku (kaebaja huve (p 23). Trassi rajamine ja kasutamine on vajalik ligikaudu 180 kinnistu ühisveevärgiga varustamiseks (p 23), keskkonna kaitsmiseks nõrgalt kaitstud põhjaveega alal (p 24) ning sealjuures kaebaja enda planeeringuala ühisveevärgiga liitmiseks (p 22). Kasutusloa andmata jätmisele oleks ka suur negatiivne rahaline tagajärg, kuivõrd taristu rajamiseks saadud raha tuleks tagastada (p 25). 3(11)
7.Kohus ei käsitle kaebaja muid haldusmenetluses toodud väiteid ega ka algselt ehituslubade tühistamiseks esitatud kaebuses toodud väiteid, millele kaebaja ei ole kasutusluba vaidlustades 13.11.2019 kaebuses tuginenud (vt 07.01.2020 määruse p 4 ja istungil 11:11:23). Eeltoodust tulenevalt jäävad tähelepanuta ka kaebaja kohtukõne teesides toodud väited, mis seonduvad ehitusloa andmise menetlusega, sh Maasika-Vaarika kinnistutega. Kohus leiab, et kirjalikus menetluses pärast istungit esitatud tõendid ei ole asja arutamise uuendamise aluseks, sh arvestades HKMS § 51 lg-s 4 toodud piirangut ja seda, et kaebajal on algusest peale asjas olnud lepinguline esindaja. Kuivõrd kohus peab tagama ka asja õige lahendamise, selgitab kohus lühidalt iga tõendi kohta: - Maanteeameti kiri (kaebaja teeside tõend nr 1) ei oma asjas tähtsust, kuna vaidluse all ei ole maanteekraavidele esitatavad nõuded, vt täiendavalt otsuse p 10. - Kohtu hinnangul ei ole vaidlust ka selle üle, et algselt on kaalutud erinevaid variante, kuhu trass ja pumpla paigutada (nt 21.02.2019 arutelust lähtuvalt), mistõttu seda ei ole vaja täiendavalt tõendada (kaebaja teeside tõend nr 2 ja 3). Käesolevas asjas on oluline see, kas lõplik variant on kaalutlusõigusega kooskõlas (vt kohtuotsuse p-d 14 ja 17). - Pildimaterjal elektrikilbi asukoha kohta ilma kinnistu piirideta ei tõenda seda, et kilp asub kaebaja maal, sh on kaebajal ka alternatiivseid õiguskaitsevahendeid (vt kohtuotsuse p 15). - Asjaolu, et vaidlusalustest kinnistutest lõunas asub RMK kinnistule juurdepääs, ei ole vaja täiendavalt tõendada (kolmanda isiku repliigi lisa nr 1), kuivõrd selle kohta on juba esitatud piisavalt tõendeid (vt kohtuotsuse p 14) ning sellega nõustub sisuliselt ka kaebaja oma repliigis. - Kolmanda isiku repliigi lisa nr 2 on sisuliselt juba varem esitatud projekti lihtsamini vormindatud versioon, mistõttu jätab kohus selle asja juurde, et kõrgema astme kohtul oleks võimalik projektiga ilma spetsiaaltarkvara alla laadimata tutvuda. Dokument ei sisalda kohtu hinnangul uusi asjaolusid.
8.EhS § 50 lg1 kohaselt antakse kasutusluba, kui valminud ehitise ehitamine vastas ehitusloale ning ehitist on võimalik kasutada nõuete ja kasutusotstarbe kohaselt. Lisaks peab ehitis vastama õigusaktis sätestatud nõuetele, sh riigi või kohaliku omavalitsuse kehtivale eri- või detailplaneeringule, sealhulgas detailplaneeringu elluviimise tegevuskavale, või projekteerimistingimustele (EhS § 54 lg 1 ja § 55 p 3). Kaebaja leiab, et ehitatud ja kasutusloa saanud torustik ei vasta vastustaja 22.11.2006 korraldusega nr 373 kehtestatud detailplaneeringule (DP, kd I tl 9-17). DP-s on märgitud: - Maa-ala juhtfunktsiooniks on maatulundusmaa, mis kuulub sama DPga muutmisele. /../ Suurem osa kinnistust on kaetud metsamaaga. (p 3.1). - DP põhijoonisel on esitatud hoonete võimalikud asukohad krundil planeeritud hoonestusalana, st et planeeritud hooneid võib ehitada ainult joonisel näidatud hoonestusalasse vastavalt krundi ehitusõigusele. (p 3.5) - Krundid heakorrastada ning teed ja hoonetevahelised alad peavad olema rajatud kaldega sadevete äravooluks (p 3.7). - Sajuveekanalisatsioon - Kõikidel planeeringualal kogunev sajuvesi immutatakse haljasaladel. Sajuveel juhtimine naaberüksustele on keelatud. Teedel ja platsidel kogunev vesi juhitakse kalletega kraavidesse. (p 3.8.4)
9.Kohtu jaoks tekitas segadust, et kui DPs on räägitud sadeveekraavidest või -trassist, on kaebaja kaebuses asunud rääkima kuivenduskraavidest, tuues välja vajaduse juhtida ära Viraksaare külast kui kõrgemalt maa-alalt kaebaja kinnistutele valguva vee (istungil 12:05:26), mööndes, et kui poleks sademeid, pole vaja ka kuivendada (samas). Kohus leiab, et tuleb eristada sadeveekraave kuivenduskraavidest. Sadeveekraavide eesmärk on ka nimest tulenevalt vihma- või lumesajust lisanduva vee ärajuhtimine. Maa kuivendamine on aga 4(11)
osa maaparandusest ehk maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamisest (vt maaparandusseaduse § 2 ja § 3 lg 1). Kuivendussüsteem on maaparandussüsteem, mille reguleerivast võrgust voolab liigvesi otse või maaparandussüsteemi eesvoolu kaudu suublasse või riigi poolt korras hoitavasse ühiseesvoolu (samas § 3 lg 3). Kuivendussüsteemi rajamiseks on tarvis taotleda Põllumajandusmetilt projekteerimistingimusi (samas § 12 lg 1) ja kohalikult omavalitsuselt ehitusluba (EhS § 38 lg 2 ja lisa 1). DPs ei ole märgitud, et vaidlusalune maa oleks liigniiske, vaid selle kohaselt on tegemist metsamaaga. Sõltumata sellest, kas maa on liigniiske või mitte, on kaebajal planeeringu realiseerimisel lubatud kraavi juhtida üksnes teedele ja platsidele kogunev sajuvesi. Muu sajuvesi tuleb immutada planeeringualasse kuuluvatel haljasaladel, suunamata seda naaberaladele. Seega ei ole lubatav kraavidesse suunata ei haljasaladele sadavat sajuvett ega ka nende alade võimaliku liigvett, mis võib tuleneda pinna soisusest vms. Sadeveetrassi asukoht on määratletud DP vertikaalplaneerimise joonisel (kd I tl 263) ning mujale või suuremas mahus sajuveetrassi või ka liigvee ärajuhtimise trassi rajamine ei ole DP alusel lubatav. Kui naabrid suunavad kaebaja kinnistule liigvett, on kaebajal võimalik oma õiguseid kaitsta AÕS §-st 143 tulenevalt. Juhul, kui DP sisu ei vasta maa-ala tegelikule olukorrale ja kaebaja vajab rohkem kraave, kui vertikaalplaneerimise joonis ette näeb, tuleb kaebajal taotleda detailplaneeringu muutmist, uue planeerimismenetluse algatamist või projekteerimistingimuste andmist, kui nende andmise tingimused on täidetud. Kaebaja ei saa nõuda vastustajalt ega kolmandalt isikult selliste rajatiste tulevikus rajamise võimalikkust, mida ükski kehtiv planeerimisdokument ei nõua. Seega ei pidanud ka vastustaja ega kolmas isik arvestama, et kaebaja hinnangul on tegemist liigniiske alaga, mille liigvett soovib ta täiendavalt sajuveekraavidesse suunata.
10.Kaebaja leiab, et sajuveekraavid ei mahu kergliiklustee kinnistule (katastritunnused 56503:001:0089, 56503:001:0091, 56503:001:0092 ja 56503:001:0088) olemasoleva torustiku kaitsevööndit arvestades ära. Kohus selgitab, et asjas on vaidluse all hetkel üksnes kaebaja kinnistute jaoks vajalikud sadeveekraavid, mitte aga maanteelt vee ärajuhtimiseks vajalikud maanteekraavid. Viimase rajamise ja käitamise eest vastutab Maanteeamet, kes ei ole ega peagi olema käesolevas asjas menetlusosaline. Seetõttu ei ole asjakohane ka kaebaja koos kohtukõne teesidega esitatud Maanteeameti kiri, kuna see käsitleb maanteekraavidele esitatavaid nõudeid, mitte aga kaebaja sadeveetrassile esitatavaid nõudeid. Kaebaja ei saa kohtus kaitsta Maanteeameti õiguseid ega avalikke huvisid. Esmalt nähtub DP dokumentidest, kuidas on tagatud vajaliku ühisveevärgi ja sadeveekraavide koostoime. DP põhijoonisest (kd I tl 10) nähtub, et planeeringuala läbivast loode-kagu suunalisest maanteest lääne pool on ette nähtud eraldi kinnistud kergliiklusteega maantee pool ja haljastusega elamukruntide pool. DP tehnovõrkude joonisel (kd I tl 17) on planeeritud vee- ja kanalisatsioonitrass näidatud kulgevana põhimõtteliselt kergliiklustee all (märgitud peenikese punktiiriga). DP vertikaalplaneerimise joonisel (kd I tl 263) nähtub, et sadeveetrass kulgeb kergliiklusteest läänes, maanteest eemal elamukruntide pool. Täpsemaid tingimusi trasside koostoimeks ei ole DPs ettenähtud. Ka siis kui DP oleks sellise koostoime puudumise tõttu õigusvastane, ei saaks see mõjutada kasutuslubade õiguspärasust, kuivõrd DP on kehtiv haldusakt ning vastuolude või lünkade korral tuleb seda mõistlikult DP eesmärgist lähtuvalt tõlgendada. Kohtule esitatud sundvalduse seadmise ja isikliku kasutusõiguse ala plaanidest (kd I tl 46-47), millest on lähtutud kasutuslubade andmisel (kd I tl 218 pöördel ja tl 229 pöördel) ja samuti teostusjoonistest (digitaalses toimikus vastustaja 08.10.2019 seisukoha lisa 8 .dwg faili leht 6) nähtub, et vaidlustatud ühisveevärgitrass ongi DP-s ettenähtud viisil rajatud – kergliiklustee kinnistu keskjoonest maanteepoolsesse serva, jättes teise serva võimalikult vabaks. Pooled ei vaidle selle üle, et trass oleks rajatud mujale. Seega ei ole lahendus selles osas DP-ga vastuolus. Vastuolu DP-ga ei 5(11)
seisne ka selles, et DP ei näe ette pumpla rajamist. ÜVVKS § 2 lg 1 kohaselt on ühisveevärk ja kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine. Survetõsteseade on kinnistute veega varustamiseks vajalik osa (istungil 11:36:08). Sellele viitab ka ÜVVKS § 4 lg 25 p 4, mis sõnaselgelt nimetab ühisveevärgi ja – kanalisatsioonisüsteemi sealhulgas kuuluvaks ka survetõstepumplaid. Kohus nõustub vastustaja 23.07.2019 kirjas tooduga, et DPga määratakse üldiselt trasside koridorid ning konkreetsed tehnilised sõlmed määratakse alles täpsema projekteerimise raames.
11.Kohus on kontrollinud Maa-ameti kaardirakenduses, et kergliiklustee kinnistute laius on ligikaudu 8 meetrit, nagu nähtub ka isikliku kasutusõigusega ala plaanidest (kd I tl 46-47). Menetlusosalised ei vaielnud istungil sellele järeldusele vastu, sh ei taotlenud kaebaja ülemõõtmist (istungil 11:51:24)1. Sundvalduse seadmise korralduse (kd I tl 44 p 2) kohaselt on torustiku kaitsevöönd kummalegi poole 2 meetrit. Seega on kaitsevöönd maksimaalselt 4 meetrit, mis nähtub ka toimikus toodud isikliku kasutusõigusega ala plaanidest. Eeltoodust tulenevalt juba matemaatiliselt on sadeveekraavide rajamiseks kaebajal ruumi ligikaudu 4 meetrit. Kaebaja enda esitatud pildimaterjali arvestades (kd I tl 163) ei ole kaebaja taotletavad kraavid erakordselt laiad ega sügavad. Kaebaja sõnul on sadeveekraavide laius 2-2,5 meetrit (istungil 11:43:55) ja sügavus 1,5 meetrit (istungil 11:47:50). Vastustaja on hinnanud iseseisvate sadeveekraavide laiuseks 1,9 meetrit ja sügavuseks 0,5 meetrit (vastustaja 17.12.2019 vastuse p 47). Sõltumata sellest, kummast hinnangust lähtuda, mahuvad 8 meetri laiusele kinnistule ära nii 4-meetrine kaitsevöönd kinnistu ühes servas kui ka kuni 2,5 meetri laiused kraavid. Seega ei nähtu kohtule mõistlikku kahtlust, et kasutusloaga lubatud trass ning kaebaja soovitav sadeveetrass ei peaks kergliiklustee kinnistutele ära mahtuma. Kohus möönab, et vastustaja menetluses antud selgitused ja esitatud joonised võivad olla eksitavad. Kaebaja selgitas istungil, et joonisest „Kergtee ja rajatud pumpla asukohad koos selgitustega“ (kd I tl 247) nähtuvalt asub tulevane kergliiklustee (märgitud helesinisega) Paide-Viraksaare kergliiklustee kinnistu vasakpoolses osas, ÜVK trass on aga rajatud kergliiklustee kinnistu parempoolsesse ossa. DP kohaselt on sadeveekraavid ette nähtud aga kergliiklustee ja kaebaja kinnistute vahele. Seetõttu leidis kaebaja, et ei saa rajada sadeveetrassi kergliiklustee ja kaebaja kinnistute vahele, sest sealpool pole ruumi. Samuti ei saa sadeveetrassi siis rajada kergliiklustee ja maantee vahele, kuna maanteepoolses osas on ÜVK trass ja kaitsevöönd kraavil ees (istungil 11:53:00). Vastustaja sõnul pole kergliiklustee kraavi asukohta DP-s näidatud, kraavi asukoht tuleb lahendada kergliiklustee projektiga. Kaebaja sadeveetrass on kergliiklustee ja kinnistu piiri vahel (istungil 11:54:15). Samuti pole välistatud kergliiklustee rajamine ÜVK trassi kohale. Kergliiklustee täpne asukoht otsustatakse kergliiklustee projekteerimise käigus, kuhu kaasatakse ka kaebaja (istungil 11:57:40). Kohus möönab, et ainuüksi vastustaja joonist vaadates, kus kergliiklustee ei asu mitte trasside peal, vaid neist elamumaade pool, võib kaebajas tekitada küsimuse, kuidas mahub samale poole täiendavalt ära sadeveetrass. Kolmas isik selgitas samas istungil, et kergliiklustee on planeeritud trasside peale (istungil 11:56:05), mis on vastuolus vastustaja jooniste ja mõningate varasemate selgitustega. Kokkuvõttes on siiski käesolevas asjas vaidluse all ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitrasside kasutusluba ja selle kaudu ka, kas need omakorda välistavad asukoha tõttu kaebaja sadeveetrassi rajamise. Istungil kuuldu põhjal ei ole kasutusloaga ära otsustatud kergliiklustee asukoht trasside peal ega kõrval. Seega ei ole lõplikult ka otsustatud, et kaebajal ei ole võimalik rajada sadeveekraave kergliiklustee maale, olemasolevatest trassidest elamumaade poole. Vastustaja peab edaspidi kergliiklusteed planeerides kavandama ka sadeveetrassi asukoha ning sellega seonduvalt ka nende mahu/suuruse. Kui kergliiklustee asukoht hakkab takistama kaebaja DP kohaste sadeveekraavide ja/või trasside rajamist, on tal võimalus kergliiklustee projekteerimistingimusi
Kohtu korraldusel võttis vastustaja istungile kaasa suurendatud plaanid mõõtmiste jaoks.
6(11)
ja/või ehitusluba vaidlustada. Käesolevas asjas vaidlustatud kasutusluba ega olemasolevad trassid sadeveetrassi rajamist ei takista.
12.Kaebaja väitel pole ÜVK trassi kaitsevööndisse võimalik kraave rajada. EhS § 74 lg 2 p 1 kohaselt on ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kaitsevööndis keelatud ladustada materjale ning teha lõhkamis-, puurimis-, kaevandamis-, vaia-, kaeve-, täite-, üleujutus- või kuivendustöid ja ehitiste juures ka tõstetöid. ÜVVKS § 31 lg 2 p 1 täiendab, et eelnimetatud tegevusi ei tohi teha ilma ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omaniku loata. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Lisaks kaitsevööndis toodud piirangutele on seadusega sätestatud ka kinnisasja omanikule erinevad õigused ja ehitise omanikule kohustused: - Kaitsevööndis kehtivatest piirangutest võib kõrvale kalduda kaitsevööndiga ehitise omaniku nõusolekul, kui see ei vähenda ehitise ohutust. Nõusoleku andmise eest ei või kaitsevööndiga ehitise omanik võtta tasu ega nõuda selliste lisapiirangute kehtestamist, mis ei seondu ohutusega. Ehitise omanik ei või nõusoleku andmisest põhjendamatult keelduda. (EhS § 70 lg 3) - Kaitsevööndiga ehitise omanikul on kohustus:
1.tegutseda kinnisasja omaniku õigusi vähimal võimalikul viisil riivaval moel;
2.arvestada oma õiguste teostamisel kinnisasja omaniku õigustatud huviga, sealhulgas teavitada maaomanikku ehitus- ja remonditööde tegemisest mõistliku aja jooksul enne tööde alustamist; (EhS § 70 lg 5). Eeltoodust tuleneb, et kolmandal isikul on kohustus anda kaebajale nõusolek ka juhul, kui DPs ettenähtud kraavid ulatuvad mingil määral kaitsevööndisse. Kohus ei pea tõenäoliseks, et 2 meetri sügavusel maa all asuvate torude ohutust vähendaks samuti see, kui nende kaitsevööndisse ulatuks mõnekümne sentimeetri ulatuses nt kõrval asuv kraaviperv. Kolmas isik selgitas, et külmumispiir on 1,2 meetrit (istungil 11:36:08) ehk see on kraavi vajalik kaugus torudest. Samuti on torud võimalik lahti kaevata ja soojustada (samas ja 11:49:42).
13.Lisaks trassi asukohale leiab kaebaja, et ka survepumpla takistab tal sadeveetrassi rajamist, kuna pumpla asukoht ristub kaebaja soovituga. Kolmanda isiku istungil avaldatu kinnitab vastupidist. Kolmas isik selgitas istungil, et on valmis kaitsevööndis trasside ristumiseks nõusoleku andma ning kaitsevööndite eesmärgiks ongi, et uue kommunikatsiooni lisandumisel ei peaks minema kaitsevööndist välja. Nii on samasse kaitsevööndisse võimalik paigaldada side- ja elektrikaableid vms (istungil 11:49:42). Siinkohal on asjakohased ka kolmanda isiku eelmises lõigus viidatud seletused sh soojustamise kohta. Kohtu hinnangul on (tulevases) tiheasustuses erinevate trasside ja kommunikatsioonide ristumine paratamatus, millele leitakse projekteerimisel sobiv lahendus. Ka DP tehnovõrkude joonis (kd I tl 17) ise ja koosmõjus vertikaalplaneerimise joonisega (kd I tl 263) näeb ette erinevate trasside sh veetrasside ristumise sadeveetrassiga (positsioonil 57) ja koondumise. Kohus eeldab, et kaebaja ei ole teadlikult lasknud koostada mitteteostatavat lahendust. Kohus märgib, et DP p 3.8.4 teksti (kd 1 tl 15) ja vertikaalplaneerimise joonise (kd I tl 263) koosmõjus tõlgendamisel näeb DP kaebajale ette võimaluse lahendada sadevee ärajuhtimine nii kraavide kui torude ja/või truupide abil, mistõttu on kohtu hinnangul vajadusel võimalik trasside ristumine muude objektidega lahendada kraavi asemel truubi ja/või toruga. Truubiga lahendus on niigi ainumõeldav kohas, kus sadeveetrass ristub vertikaalplaneerimise joonise kohaselt erinevate teedega. Vastustaja on erinevaid lahendusi, sh nii ühe kui ka kahe kraaviga lahendust käsitlenud oma 17.12.2019 vastuse punktides 45-48, millest nähtub, et kahe kraavi korral oleks sadeveekraavi sügavus tõenäoliselt vaid 0,5 meetrit (asukohaga kerkliiklustee ja pumpla vahel) ning vaid ühe kraavi rajamise korral asuks see trassidest ja pumplast maantee pool (idas). Erinevate lahenduste olemasolu näitab seda, et projekteerimise valikud ei ole veel ammendunud. Kaebajale ei ole seni väljastatud sadeveetrassi osas ka ühtegi hal7(11)
dusakti (projekteerimistingimused, ehitusluba), millega peaks vastustaja täiendavalt lisaks detailplaneeringule arvestama. Tallinna Ringkonnakohus käsitles sama küsimust oma 01.11.2019 otsuse nr 3-19-63 punktis 24, jõudes samale järeldusele: Lepa DP kinnistu vertikaalplaneerimise jooniselt nähtub, et sadeveetrass on planeeritud rajada nii, et see viiakse planeeringu ala lõunapoolses osas üle Muraka tee paralleelselt positsiooniga 39, suunates sadevee seejärel RMK alal asuvasse kraavi. Trass ristub kergliiklustee ja maanteega. Jooniselt nähtub, et trass on planeeritud rajada kergliiklustee ja krundipiiri vahele. Ringkonnakohtu hinnangul ei takista rajatav magistraaltrass ja sundvalduse seadmise ala sellise lahenduse väljaehitamist. Sundvalduse ala hõlmab üksnes kergliiklusteed ega ulatu kinnistu osani, kuhu on planeeritud sadeveetrass. Samadel põhjendustel ei jää sadeveetrassi rajamisele ette ka rõhutõstepumpla ning trassi rajamine, sh ühendamine lõunas asuva kraaviga on endiselt võimalik. Lisaks jääb kinnistu piiri ja sundvalduse ala vahele täiendav lõik. Ka juhul, kui reoveepumpla kaitsevööndi tõttu tuleb rajatavat sadeveetrassi mõnevõrra nihutada kergliiklusteest eemale, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist niivõrd intensiivse kaebaja õiguste riivega, et see tingiks sundvalduse seadmise korralduse tühistamise. Täiendavalt on planeeritud sadeveetrass viia üle kergliiklustee ja maantee, ristudes nii sundvalduse alaga. Ringkonnakohtul puudub asjas kogutud tõendite pinnalt alus kahelda selles, et kui kaebaja soovib osaliselt rajada sadeveekanalisatsiooni risti üle maantee, nagu on märgitud Lepa DP vertikaalplaneerimise joonisel, on seda võimalik teha ka magistraaltrassi olemasolul, nagu eespool selgitatust nähtuvalt on võimalik truupide ja magistraaltassi ristumiskohtade rajamine. Kaebaja ei ole täiendavalt selgitanud – lisaks viidatud DP joonisele –, kuidas soovitakse sadevete jaoks kraave rajada. Selle kohased täpsemad selgitused puuduvad ka DP seletuskirjas, mille kohaselt teedel ja platsidel kogunev sajuvesi juhitakse kraavidesse, planeeringualal kogunev sajuvesi immutatakse haljasaladel (p 3.8.4).
14.Istungil täiendas kaebaja oma argumenti, et pumpla takistab tal kraavide rajamist veel põhjendusega, et põhjendatud ei ole üldse, miks pumpla seal asub, mitte maanteed mööda lõunapoolsetel kinnistutel. Kohus leiab, et tegemist on piiripealse küsimusega, kas tegemist on uue väitega või varasema väite laiendusega HKMS § 51 lg 3 mõttes. Kohus märgib esmalt, et pumpla asukoha osas vastuvaidlemist on kaebaja haldusmenetluses üksnes markeerinud (arvamus kasutusloa menetluses p 2.21, kd I tl 194) ega ole seda kohtumenetluses toodud põhjalikkusega avanud, mistõttu ei saanud vastustajalt eeldada ka sellele haldusmenetluses põhjalikku vastamist. Pigem on kaebaja (samas p 2.25) möönnud, et tõenäoliselt enam rajatud ehitiste asukohti ei muudeta. Rangelt võttes ei pidanud vastustaja ega kolmas isik sellele väitele juba kaebusele vastates vastama, kuivõrd sellisena ei olnud kaebaja seisukohta täpsustatud. Juhuks, kui kõrgema astme kohtud sellega ei nõustu, peab kohus vajalikuks sellele väitele siiski vastata. Pumpla täpse asukoha osas on vastustajal väga lai kaalutlusõigus, millesse saab kohus sekkuda üksnes kaalutlusõiguse olulise rikkumise korral. Kolmas isik selgitas istungil, et survepumpla võinuks asuda ka Viraksaare küla sees, kuid see paigutati kaebaja arenduse juurde, et perspektiivselt lahendada ka Lepa DP võimalikud veevarustuse probleemid. Vastupidisel juhul tulnuks Lepa DP arendamisel rajada uus pumpla. Samuti on pumplat vaja tuletõrje vee jaoks (istungil 11:36:08). Pumplat ei rajatud lõunapoolsele teemaale, sest see on kitsas, ega ka järgnevale põllumaale, kuna kergliiklustee maa hakkab olema avalikus kasutuses maa (istungil 12:01:17). Asjaolu, et järgnev kinnistu, on RMK sissesõidutee, kuhu ei saa pumplat paigutada, on juba käsitletud 21.02.2019 koosolekul (dtl 389, lk 4). Kohtu hinnangul on ka loogiline, et pumplat koos elektripaigaldisega ei paigutata ristuva juurdepääsutee peale (laiusega ligikaudu 4-5 meetrit Maa-ameti kaardi alusel), kust hakkaksid RMK tegevusala arvestades tõenäoliselt raskeveokid pumplast ja elektripaigaldisest üle sõitma. Nimetatud põhjendusi ei saa pidada ilmselgelt meelevaldseteks ega kohatuteks. Kahe pumpla asemel ühe pumpla rajamine, sh ka kaebaja enda arenduse huvides, on rahaliste vahendite kokkuhoiu kontekstis asjakohane kaalutlus. Ka kinnistute valikul on vastustajale lubatud kaalutluseks see, kas tegemist on eramaaga või tulevikus tõenäoliselt avaliku võimu kandjale kuu8(11)
luva või sundvalduse alusel kasutuses oleva maaga, mis vähendab maa haldamisega tekkivaid raskuseid. Kaebaja väited, et tal oli vastustajaga kokkulepe, et pumpla tõstetakse edasi (istungil 12:05:26, protokolli lk 14), on asjakohatud. Sellise kokkuleppe olemasolu ei ole asjas tõendatud. Menetlusosalised asusid küll haldusasjas nr 3-19-63 kompromissi sõlmima, kuid kompromissi reaalselt ei allkirjastatud (istungil samas, samuti kolmanda isiku repliigi p-d 1.13 ja 1.14). Asjaolu, et ühe tingimuse (liitumise tasu) osas loobus kaebaja kompromissi allkirjastamast, ei tähenda seda, et ülejäänud osas on menetlusosaliste vahel kokkulepe sõlmitud. Seega ei olnud vastustaja mistahes vastutulek kaebajale läbirääkimiste jooksul edasises menetluses järgmiseks kohustuslik.
15.Elektripaigaldise osas on vastustaja ja kolmas isik kinnitanud, et see paiknes üksnes ekslikult kaebaja krundil ja see on kaebaja krundilt eemaldatud. Kohtule on esitatud ka selles osas uuendatud teostusjoonis (kd I tl 249), mis on tehtud pärast elektripaigaldise ümbertõstmist (istungil 11:18:40). Kaebaja kohtukõne teesidega koos esitatud pildimaterjal ei lükka eeltoodut ümber, kuna pildimaterjalilt ei nähtu kinnistute piire. Sõltumata eeltoodust ei tooks see kaasa kasutusloa tühistamist. Riigikohus on 10.04.2018 määruse nr 3-15-1590 punktis 11.5 selgitanud, et ehitise aluse maa omaniku nõusoleku puudumine ei anna alust ehitise kasutusloa andmisest keeldumiseks (EhS § 55). Kasutusluba ei asenda kinnisasja omaniku nõusolekut. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et olukorras, kus (1) ehitis on valminud, (2) ehitisele on antud kasutusluba, mis kinnitab selle vastavust ehitisele ettenähtud nõuetele, (3) pole tuvastatud ehitise vastuolu ehitustehniliste nõuetega ega ehitise arhitektuurilist või ruumilist sobimatust ja (4) ehitamisel ei ole rikutud avalikke huve kaitsvaid norme, ei ole kaasomanikevahelise sisult eraõigusliku vaidluse lahendamiseks ja kaasomanikele tekitatud võimaliku kahju kõrvaldamiseks põhjendatud kasutusloa kehtetuks tunnistamine (18.12.2014 otsuse nr 3-3-1-57-14 p 15). Kohus leiab, et see seisukoht on kohaldatav ka naabrite vahelistele vaidlustele. Soovi korral on kaebajal võimalik kasutada asjaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et elektripaigaldist polnud ehitusprojektis eraldi ette nähtud. Kohtul ei ole põhjust kahelda kolmanda isiku kui asjatundja selgitustes, et elektripaigaldis on pumpla juhtimiskilp, ilma milleta ei saa pumpla toimida, ja elektriliste pumplate puhul käib juhtimiskilp pumplaga vältimatult kaasas (istungil 11:17:37). Kolmanda isiku selgitustest tulenevalt nõustub kohus, et juhtimiskilp on joonistel hõlmatud pumpla tingmärgiga ning seda polnud vaja eraldi ehitusprojektis märkida (samas).
16.Kaebaja leiab samuti, et tema õiguseid rikub see, et pumpla (koos juhtimiskilbiga) kaitsevöönd ulatub Muraka 1 kinnistule, kuid selles ulatuses ei ole seatud Muraka 1 kinnistule sundvaldust ega küsitud tema nõusolekut. Kaitsevöönd ei ole eraõiguslik instituut, mille seadmine nõuaks kinnisasja omaniku nõusolekut. EhS § 70 lg 1 sätestab, et ehitise kaitsevöönd on ehitisealune ning seda ümbritsev maa-ala, mille ulatuses on kinnisasja omanikul kohustus taluda võõrast ehitist ning mille piires on kinnisasja kasutamine ja sellel tegutsemine piiratud ohutuse ning ehitise toimivuse tagamiseks. Teisisõnu on tegemist isiku avalik-õigusliku talumiskohustusega üldistes huvides. Tiheasustuses või külakeskkonnas, mille rajamist sisuliselt ka kaebaja DP realiseerimisel soovib, ongi tavapärane, et ühiste hüvede – elekter, side, veevarustus, gaasivarustus, teedevõrk jne – tuleb taluda ka selleks vajalike trassidega kaasnevaid kaitsevööndeid. Ehk isik peab taluma, et ühiste huvide saamiseks tuleb tal teatud kaitsevööndi piiranguid taluda, samas saab ta seda ka mõistlikult eeldada teistelt, et nood ei riku kaitsevööndit ja seega jõuavad hüved ka kaebaja kinnistuteni, kus kaebajal on seega võimalik 9(11)
vett, elektrit, sideühendust vms kasutada. Ka DP ise sätestab nt riigimaantee kaitsevööndi laiusega 50 meetrit ja teekaitsevööndi laiusega 5 meetrit (DP p 3.13). EhS § 75 lg 2 sätestab, et surveseadme kaitsevööndis on keelatud ladustada jäätmeid, kemikaale või väetisi või teha lõhkamis-, puurimis- ja kaevetöid, samuti üleujutus-, niisutus- ja maaparandustöid, ladustada ja teisaldada raskusi ning korraldada ülesõite või teha muid surveseadme ohutust mõjutada võivaid töid. ÜVVKS § 31 kordab sisuliselt neid kohustusi, lisades, et tuleb hoiduda tegevustest, mis võivad ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ehitisi kahjustada, sealhulgas ei tohi tõkestada juurdepääsu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ehitistele ega istutada puid. Arvestades DPs märgitut, ei ole kaebajal õigustatud ootust, et ta saab kaitsevööndis keelatud tegevustega Muraka tee 1 kinnistul tegeleda. DP kohaselt on tegemist elamumaaga. Loetletud tegevuste tegemine elamumaal on niigi teiste avalik-õiguslike normidega piiratud, nt kemikaalide ladustamine või lõhketööd. DP põhijoonise kohaselt ei ole sellel kohal ette nähtud ülesõitude tegemist ega puurkaevude rajamist. Samuti tuleb arvestada, et kaitsevööndi maksimaalne ulatus on 2 meetrit, kuid põhijoonise järgi (koostoimes DP p-s 3.4 kuja kohta märgituga) on Muraka tee 1 kinnistu piiril vähemalt 4 meetri laiune hoonestuskeeluala. Kolmas isik kinnitas istungil, et ei keela katsevööndist tulenevalt Muraka 1 kinnistu kasutamist, sh on lubatud ka jäätmete ladestamine nt kompostihunnikuna või puude istutamine. Kuna maantee poolt on pumplale juurdepääs olemas, ei ole vaja teiselt poolt pumplale ohutusala (istungil 11:24:50). Samuti lubab kolmas isik võsa maha võtta ja seda ladustada. Kohus tegi üksnes märkuse, et mahavõetud võsa ei tohi ladustada pumpla või elektripaigaldise peale nii, et takistatud on juurdepääs (istungil 11:31:37), kuid kohus leiab, et tegemist on ilmselge piiranguga, mida keskmine mõistlik inimene ilma seadusest tuleneva normitagi täidab. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule ühtegi kaebaja jaoks kaitsevööndist tulenevat olulist riivet, mis ületaks nii Viraksaare küla elanikele kui ka kaebajale endale saadud hüvest – veevarustuse tagamine – tulenevat kasu (vt ka kohtuotsuse p 17). Kokkuvõttes on õige vastustaja 23.07.2019 kirjas toodud järeldus, et trass koos oma elementidega on paigutatud nii, et see kahjustaks kaebajat võimalikult vähe. Kui kaebajal on siiski vajadus neid töid teha ja need on kooskõlas seaduse ja planeeringudokumentidega, ei tohi kolmas isik seega põhjendamatult nõusoleku andmisest keelduda, kui taotletavad tööd ei vähenda ehitise ohutust (vt eelpool kohtuotsuse p 12). Kaebaja ei ole haldusmenetluses ühelegi sellise töö tegemise vajadusele viidanud ning istungil vastas kolmas isik ka kaebaja soovile raiuda maha kõrval asuv võsa. Kohus märgib, et osas, milles DP näeb ette piirete ja/või hekkide rajamist, saab kaebaja ilmselgelt sellise nõusoleku andmist nõuda.
17.Riigikohus on juba 18.10.2007 otsuse nr 3-3-1-60-07 punktis 16 selgitanud, et vastustajal tuleb hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Kaalutlusõiguse teostamise kohta selgitas Riigikohus 24.11.2017 määruse nr 3-17-1398 punktis 17, et puuduvad mistahes põhjendused, miks peaks iga väiksemgi kõrvalekalle ehitusloast, eri- või detailplaneeringust (sh detailplaneeringu elluviimise tegevuskavast) või projekteerimistingimustest sõltumata selle olemusest (materiaalne või formaalne) ja olulisusest tooma vältimatult kaasa kasutusloa andmisest keeldumise. Selline tagajärg ei oleks paljudel juhtudel proportsionaalne. Kohus leidis eelnevalt, et kasutusluba ei ole vastuolus detailplaneeringuga. Kaebajal ei ole õigustatud ootust rajada oma kinnistutele sadeveekraavide asemel kuivenduskraave. Trasside kulgemine kergliiklustee kinnistul on juba ette nähtud detailplaneeringuga, sh on ette nähtud, et võib esineda ristumisi. Kohus leiab, et vastustaja 23.07.2019 kirjas toodud avalikud ja Viraksaare küla elanike huvid kaaluvad üles pisemad kõrvalekalded kasutusloa menetluses, s.o elektripaigaldise ajutise asumise kaebaja maal. Ühisveevärk on ühine, sh kaebaja huvides rajatud hüve, mistõttu peab kae10(11)
baja taluma trasside kõrvuti asumisest ja ristumisest projekteerimisel tekkivaid ebamugavusi, mida tuleb uue elamukvartali rajamisel pidada ka tavapäraseks. Ka survepumpla kaitsevööndi ulatumine paari ruutmeetri ulatuses kaebaja kinnistule ei osutu olulisemaks rajatisest saadavatest hüvedest. Nagu kohus eelnevalt sedastas, puudub kaebajal selle paari ruutmeetri osas detailplaneeringus kajastamata osas ehitusõigus, samas kui kolmas isik on kohustatud lubama detailplaneeringust tulenevaid rajatisi, kui need on survepumplale ohutud. Vastustaja (16.12.2019 vastuse p 54, kd I tl 178 pöördel) ja kolmas isik (17.12.2019 seisukoha p 2.26, kd I tl 257) on selgitanud, et survepumpla on sealjuures vajalik kaebaja enda kinnistute arendamisel tuletõrjevee tagamiseks ehk kaebajale tekkivad piirangud kaaluvad kohtu hinnangul üle kaebajale endile tekkiva hüve.
18.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata, kuna kasutusload ei riiva ebaproportsionaalselt kaebaja õiguseid ja kolmandate isikute huvid on nendest minimaalsetest riivetest kaalukamad.
19.Kolmas isik taotleb kaebajatelt menetluskulude välja mõistmist kogusummas 3585 eurot. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kuivõrd otsus tehakse kaebaja kahjuks, peab kaebaja kandma ka kolmanda isiku menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Kohus mõistab välja ainult vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Arvestades asja keerukust, kaebaja väidete ja nõuete muutumist ajas ning kolmanda isiku menetluses osalemise mahtu, leiab kohus, et kolmanda isiku menetluskulud on mõistlikud ja põhjendatud ning mõistab need kaebajalt täies ulatuses välja. Kolmas isik on edastanud ka teadmiseks andmed, kuhu ja kuidas tuleb kaebajal otsuse jõustumisel menetluskulud tasuda: advokaadibüroo TRINITI OÜ kliendikontole EE781010220192873229 (SEB), märkides maksekorralduse selgitusse haldusasja numbri. Kohus ei pea põhjendatuks kajastada tasumise andmeid kohtuotsuse resolutsioonis, kuivõrd andmete muutumise korral ei ole kohtuotsuse resolutsiooni muutmine põhjendatud ega tõenäoliselt võimalik. Küll aga on mõistlik, et kaebajale on teada, mis viisil on tal võimalik menetluskulud otsuse jõustumisel vabatahtlikult täita. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.