Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Määruse tegemise aeg ja koht
30. jaanuar 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2418 XX kaebus Keila Linnavolikogu 26. novembri 2019. a otsuse nr 28 tühistamiseks Kaebaja – XX Vastustaja – Keila linn, volitatud esindaja v.adv Allar Jõks
Haldusasi Menetlusosalised ja nende esindajad Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. jaanuari 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 10. jaanuari 2020. a määruse peale asjas nr 3-19-2418 menetlusse.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. jaanuari 2020. a määrus asjas nr 3-19-2418 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates osas, mis puudutab kaebuse tagastamist (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg 1). Määruse punkti 1 ja esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keila Linnavolikogu liitis 26.11.2019 otsusega nr 28 Keila Põhikooli Keila Kooliga, lõpetades Keila Põhikooli tegevuse 1. septembriks 2020; lõpetas alates 2020./2021. õppeaastast vastuvõtu Keila Põhikooli ning tagas Keila Põhikooli õpilastele võimaluse jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse omandamist Keila Koolis; määras eesti õppekeelega Keila Põhikooli osades klassides õppekeeleks vastavalt vajadusele vene keele järgmiselt: 2020./2021. õppeaastal 2.-9. klassis, 2021./2022. õppeaastal 3.-9. klassis, 2022./2023. õppeaastal 4.-9. klassis, 2023./2024. õppeaastal 5.-9. klassis, 2024./2025. õppeaastal 6.-9. klassis, 2025./2026. õppeaastal 7.-9. klassis, 2026./2027. õppeaastal 8.-9. klassis, 2027./2028. õppeaastal 9. klassis.
2.XX esitas 24.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsuse nr 28 tühistamiseks.
3-19-2418 Kaebaja laps õpib Keila Põhikooli 4. klassis. Keila Põhikooli hoolekogu ei nõustunud 30.10.2019 koosolekul Keila Põhikooli ja Keila Kooli liitmisega. Keila Linnavalitsus eiras hoolekogu arvamust ning rikkus sellega hea halduse tava. Kooli reorganiseerimine peab põhinema objektiivsetel kaalutlustel ega saa olla poliitiliste otsuste tulemus. Ebaõige on eeldus, et Keila linna lasteaiad valmistavad venekeelsed lapsed ette nii, et nad saavad õpinguid jätkata eesti keeles. Paljudel venekeelsetel lastel puudub eesti keele õppimiseks vajalik toetus. Keila Koolis puuduvad sotsiaaltöötajad ja logopeedid, kes oleksid võimelised töötama venekeelsete lastega. Keila Põhikoolis õpib lapsi, kes ei saa hakkama õpingutega eesti keeles. Nende õpilaste üleviimine eestikeelsele õppele võib mõjutada nende vaimset tervist. Keila Kool on ülekoormatud ja ühendamine venekeelse põhikooliga ei tule kummalegi koolile kasuks. Seda kinnitab linna tellitud uurimus. Lapse kooli valik on vanemate otsus ja kohalikul omavalitsusel pole õigust seda valikut takistada. Keila Põhikoolis 04.12.2019 toimunud lastevanemate koosolekul hääletati ühehäälselt kooli säilitamise poolt. Keila Põhikooli õpilased jäävad oma kooli hoonesse ainult üheks aastaks. Seejärel viiakse nad Keila Kooli ja on ebatõenäoline, et venekeelne õpe jätkub ka pärast seda. Kaebaja laps astus esimesse klassi Keila Kooli. Stressi tagajärjel ta haigestus ning kaebaja viis ta Keila Põhikooli. Keila Kooli üleviimine võib kaebaja lapsele tekitada raskeid tervisekahjustusi. Vaidlusalune otsus rikub kaebaja lapse emakeele ja identiteedi säilitamise õigust, samuti õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele ja haridusele. Lisaks on rikutud kaebaja otsustusõigust määrata tema alaealise lapse emakeel ja identiteet. Haridus on oluline vahend vähemusrahvuste identiteedi säilitamisel ja kujundamisel. Üksnes eestikeelse hariduse võimaldamine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 49. Kui on olemas piisav arv õpilasi, mis võimaldab kooli üleval pidada ja õppeasutus valib õppekeeleks muu keele kui riigikeel, on riigil ja/või kohalikul omavalitsusel kohustus aktsepteerida seda valikut ning kooli üleval pidada. Keila Põhikooli õpilaste arv (179 õpilast) on selleks piisav. Eestis on mitmeid (eestikeelseid) koole, kus õpilaste arv on väiksem. Sellega koheldakse koole ebavõrdselt (PS § 12). Paljasõnaline on väide, et Keila Põhikooli ülalpidamine on liiga kallis. Keila linnapea sõnul on koolide liitmise eesmärk, et Keilas ei oleks kahte eraldiseisvat kogukonda (vt ka vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 4 p 1). Seega puudub vene vähemusrahvusel võrdne õigus emakeelsele põhiharidusele (vt ka viidatud raamkonventsiooni art 12 p 3). Riigikeelt on võimalik õpetada ka vähemusrahvuste soove arvesse võttes (regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta art 8 alapunkt c; vt ka ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 13 lg 2 alapunkt b). Samuti tuleb lastele tagada haridus võrdsetel alustel (vt ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 2 p 1; art 28 lg 1 alapunkt b; vrdl ka ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsiooni art 4; OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendi art 34; Haagi soovitused vähemusrahvuste õiguste kohta haridusele p-d 12–14; Aleksander Pulveri ja Aaro Toomela uuring „Muukeelne laps Eesti koolis” (Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituut, Tallinn 2012)).
3.Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsuse nr 28 kehtivuse peatamiseks. Olukorras, kus Keila Põhikooli tegevus lõpeb 01.09.2020, ei saa kaebaja laps asuda kooli õppima ja peab otsima uue kooli. Lähimad venekeelsed koolid asuvad Tallinnas. Tallinna Linnavalitsuse 21.12.2011 määruse nr 132 ,,Elukohajärgse munitsipaalkooli määramise tingimused ja kord“ § 4 kohaselt peab taotluse kooli astumiseks esitama 1. märtsist 15. märtsini. Seega võib kaebaja õiguste kaitse osutuda jõustunud kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohtuotsuse jõustumise ajaks on kooli vastuvõtmine lõppenud ja kaebaja laps jääb 2(6)
3-19-2418 õppekohata.
4.Keila linn palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning kaebuse tagastada. Kaebaja laps õppis enne Keila Põhikooli astumist Saue Gümnaasiumis. Seega on asjakohatud kaebaja väited, et Keila Koolis on tema laps kogenud stressi ja sinna üleviimine kahjustaks lapse tervist. Kaebaja lapse õpingud jätkuvad alates 01.09.2020 Keila Koolis, kus ta saab jätkata õppimist vene keeles. Vaidlustatud otsuse p 1 kohaselt on alates 2020./2021. õppeaastast määratud Keila Kooli osades klassides (alates 2. klassist) õppekeeleks vene keel. Kaebaja lapse koolitee jätkub samas koolihoones, samade õpetajatega ning samas õpikeskkonnas ja keeles. Seega muutub üksnes kooli nimi. Eeltoodud põhjustel puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, sest pöördumatu kahjuliku tagajärje saabumise ohtu ei ole. Kaebajal puudub vajadus otsida enda lapsele uus kool. Riigikohus on 28.04.2014 otsuse asjas nr 3-3-1-52-13 p-s 26 rõhutanud, et riigi ja kohaliku omavalitsuse ülalpeetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes. Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust vähemusrahvuse keeles. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 21 lg 2 kohaselt on põhikooli õppekeel eesti keel. Põhikoolis või selle üksikutes klassides võib kooli hoolekogu ettepanekul munitsipaalkoolis valla- või linnavolikogu otsuse alusel olla õppekeel mis tahes keel. Erinevate rahvusvaheliste konventsioonidega (mis langevad kokku kaebuses mainitutega) ei ole vastuolus PGS § 21 lg 3, milles see ei võimalda õppeasutusel valida endale õppekeelt (viidatud Riigikohtu otsuse p 24).
5.Tallinna Halduskohtu 10.01.2020 määrusega tagastati kaebus ja jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Saue Gümnaasiumi õpilasraamatu väljavõttest nähtub, et kaebaja laps õppis alates 01.09.2014 Saue Gümnaasiumi 1. klassis. Seega ei ole asjakohased kaebaja väited, et Keila Kooli 1. klassis käimine mõjus tema lapse tervisele negatiivselt, mistõttu võib uuesti Keila Koolis õppima asumine lapse tervist kahjustada. Kaebaja laps õpib Keila Põhikooli 4. klassis ning tal on tulenevalt Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsuse nr 28 p-st 1 võimalik õppida edasi venekeelses klassis. Ka kaebaja ise märgib kaebuses, et laps saab jätkata õpinguid vähemalt aasta samas hoones ning sel ajal jätkub õpe vene keeles. Vastustaja selgitas 06.01.2020, et kaebaja lapse õpe jätkub samade õpetajatega. Seega jätkab kaebaja laps pärast Keila Põhikooli liitmist Keila Kooliga sisuliselt samas õppekeskkonnas, muutub vaid õppeasutuse nimi. See pole muudatus, mis tooks kaasa kaebaja õiguste riive. Kuigi kaebajal on ebakindlus selles, millal Keila linn leiab, et puudub vajadus venekeelsete õppeklasside järgi, ei anna see kaebajale Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsuse vaidlustamiseks kaebeõigust. Kirjeldatud tagajärje saabumine on hüpoteetiline ega oma vaidlustatud korraldusega seost. Kaebeõiguse olemasolu kontrollitakse kaebuse esitamise hetke seisuga. Kui Keila linn teeb otsuse venekeelset õpet mitte jätkata olukorras, kus kaebaja lapsel on vajadus venekeelse õppe järgi säilinud, on kaebajal võimalik seda otsust vaidlustada. Kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, ei esine tal esialgse õiguskaitse vajadust.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 24.01.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.01.2020 määrus ning saata asi tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks ja kohaldada esialgset õiguskaitset. 3(6)
3-19-2418 Määruskaebuses korratakse halduskohtule esitatud kaebuses toodud väiteid. Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsuse nr 28 p-s 1 on märgitud, et Keila Põhikooli õpilastele tagatakse võimalus jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse omandamist Keila Koolis. Seega puudub kaebajal võimalus vaidlustamiseks, kui Keila Kool otsustab, et puudub venekeelse põhihariduse omandamise vajadus. Keila Põhikooli likvideerimisel kaotab kaebaja laps oma kooli direktori ja hoolekogu, mistõttu puuduksid edaspidi tema õigusi kaitsvad kooliorganid. Sellega riivatakse kaebaja õigusi. Seega ei muutu ainult õppeasutuse nimi, vaid ka õpikeskkond. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik. Olukorras, kus Keila Põhikooli tegevus lõpeb 01.09.2020, ei saa kaebaja laps kooli astuda ja peab otsima uue kooli. Lähimad venekeelsed koolid asuvad Tallinnas, kuhu astumiseks saab taotlusi esitada 1. märtsist kuni 15. märtsini. Kooli vastuvõtmine lõpeb enne otsuse jõustumist praeguses haldusasjas ning kaebaja laps jääb õppekohata. Riigikohus on leidnud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (vt Riigikohtu 08.06.2016 määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). Halduskohus jättis ebaõigesti esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt menetlemata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1; § 121 lg 4; § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
9.HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist (Riigikohtu 07.03.2002 otsus asjas nr 3-3-1-9-02, p 10). Kaebeõiguse olemasolule antakse hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (nt Riigikohtu 28.05.2014 otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p 12).
10.Keila Linnavalitsuse 26.11.2019 korraldusega nr 28 liideti Keila Põhikool Keila Kooliga ning lõpetati Keila Põhikooli tegevus alates 01.09.2020. Keila Põhikooli praegustele õpilastele tagatakse võimalus jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse omandamist Keila Koolis kuni põhikooli lõpuni (korralduse p 1). Kaebusest ning määruskaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja kokkuvõtvalt rahul sellega, et Keila linnas kaotatakse venekeelne põhikool ning puudub kindlus selles, et Keila Põhikooli õpilased saavad jätkata venekeelse põhihariduse omandamist. Samuti esineb kaebaja hinnangul oht, et Keila Kooli üleviimine tekitab kaebaja lapsele tervisekahjustusi.
4(6)
3-19-2418
11.Lastevanemate otsustusõigus kooli puudutavate muudatuste üle on piiratud, kui tegemist on munitsipaalkooliga PGS § 1 lg 2 järgi, sest nimetatud koolide ümberkujundamisel on kohalikul omavalitsusel oluline kaalutlusruum (vt Riigikohtu 18.06.2002 otsus asjas nr 3-3-1-37-02, p 9; vt ka PGS § 80). PS § 37 lg-st 2 tuleneb riigile ja kohaliku omavalitsuse üksustele kohustus pidada üleval piisaval arvul kvaliteetset õpet andvaid õppeasutusi, et tagada PS § 37 lg 1 esimesest lausest tulenev igaühe õigus haridusele. Samas ei anna põhiõigus haridusele isikule subjektiivset õigust nõuda, et kohalik omavalitsus jätkaks kooli ülalpidamist tingimata senises tegevuskohas ja juriidilises vormis. Seetõttu puudub kaebajal ka subjektiivne õigus nõuda, et igal juhul jääks püsima kooli senine õppekeskkond (sh sama koolihoone, kooli hoolekogu, õpetajad) ja ametis oleks konkreetne direktor. Samuti puudub õigus nõuda koolivõrgu korraldamist isikule sobival moel. Samas tuleb kohalikul omavalitsusel kooli õppetöö korralduses oluliste muudatuste tegemisel (nt kooli sulgemisel või selle asukoha või õppekeele muutmisel (vt nt Riigikohtu 28.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-52-13; Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2012 määrus asjas nr 3-11-2982, p-d 24–25; Tallinna Ringkonnakohtu 11.11.2010 otsus asjas nr 3-10-796, p-d 9–10), samuti kooli vastuvõtmise tingimuste muutmisel) läbi viia haldusmenetluse seaduse nõuetele vastav ja olemuslikult kaasav menetlus, küsides arvamust puudutatud isikutelt ja kooli organitelt. Ringkonnakohus selgitas 05.04.2017 määruse asjas nr 3-17-381 p-s 16, et konkreetses koolis õppivate laste vanematel on põhjendatud huvi olla kaasatud kooli õppekorralduses olulisi muudatusi kaasa toovasse menetlusse. Sellisest huvist võib välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi (Riigikohtu 20.12.2001 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 22). Kooli tegevuse lõpetamise otsusel on oluline faktiline mõju oludele, milles toimub õpilastele hariduse kättesaadavaks tegemine ja nende poolt koolikohustuse täitmine, mistõttu võib otsus mõjutada nii õpilaste kui ka nende vanemate elukorraldust. Sellises olukorras ei saa välistada, et kooli tegevuse lõpetamist reguleerivad sätted on mh mõeldud kaitsma koolis õppivate laste vanemate huve ning neist võib kasvada välja halduskohtus kaitstav subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Samas, kui kohalik omavalitsus on taganud munitsipaalkoolide kaudu kõigile elukohajärgsetele koolikohustuslikele isikutele võimaluse omandada põhiharidus, on kohalik omavalitsus oma avaliku ülesande täitnud (Riigikohtu 28.10.2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14, p 59; vt ka PGS §-d 7 lg 2 ja 10 lg-d 1 ja 3). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et õiguse haridusele keskseks aspektiks on, et oleks tagatud õigus ligipääsule antud ajahetkel olemasolevatesse haridusasutustesse (23.07.1968 otsus asjas nr 1474/62; 12.01.2011 otsus asjas nr 40385/06, p 51).
12.Ringkonnakohtu hinnangul saaks kaebajal olla praeguses asjas kaebeõigus üksnes juhul, kui vaidlusalune haldusakt rikuks kaebaja (lapse) õigusi nii, et kaebaja lapsel puuduks edaspidi võimalus põhikooliharidust omandada, sest korralduse nr 28 kehtestamise tõttu ei oleks see enam võimalik ning kaebaja lapsel puuduksid muud mõistlikud võimalused põhihariduse omandamiseks. Sellise olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist. Kaebaja laps õpib praegu Keila Põhikoolis ning saab jätkata põhikooliõpinguid – kuigi Keila Kooli koosseisus – ka edaspidi. Samuti tagatakse talle venekeelse põhihariduse omandamine kuni põhikooli lõpetamiseni (vt Keila Linnavolikogu 26.11.2019 korralduse nr 28 p 1). Kaebaja lapsel puudub vajadus vahetada kooli. Kaebaja väited lapse varasema stressi kohta Keila Koolis õppides on veenvalt ümber lükatud (vt tl 28–29).
13.Põhiseadusest ega seadustest ei tulene kohalikule omavalitsusele kohustust pakkuda munitsipaalkoolide kaudu tasuta võõrkeelset üldharidust (vrdl ka Riigikohtu 28.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 26). Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 kohaselt 5(6)
3-19-2418 lähtub kohalik omavalitsus kohaliku elu juhtimisel ja korraldamisel valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestab valla või linna arengu iseärasusi. PGS § 6 p 3 kohaselt lähtub kool oma tegevuse korraldamisel riiklikes õppekavades väljendatud ühiskonna ootustest, õpilaste vajadustest ja huvidest, arvestades võimaluse korral õpilaste ja vanemate ettepanekuid ja piirkonna eripära. Seetõttu on võimalik, et kohalik omavalitsus peab elanikkonna vajadusi ja piirkonna iseärasusi silmas pidades otstarbekaks pakkuda kohustuslikult tagatud tasuta eestikeelse põhihariduse kõrval omal algatusel ka võõrkeelset põhiharidust, ent selle nõudmiseks puudub isikul subjektiivne õigus (vt ka PGS § 21 lg-d 2 ja 5). Ringkonnakohtul puudub asja praeguses menetlusfaasis alus kahelda selles, et Keila Põhikooli praegustele õpilastele, sh kaebaja lapsele tagatakse kuni 2026./2027. õppeaastani venekeelne õpe. Lisaks ei ole kohalikul omavalitsusel venekeelse õppe vajaduse äralangemise üle võimalik otsustada meelevaldselt, vaid eestikeelsele õppele ülemineku valmidust tuleb objektiivselt hinnata. Olukorras, kus vastav hindamine ei näita õpilase valmisolekut minna üle eestikeelsele õppele või kui hindamist ei ole toimunud, ei ole kohalikul omavalitsusel ka alust väita, et venekeelse õppe tagamise vajadus Keila Koolis puudub. Halduskohus on õigesti selgitanud, et juhul, kui Keila linn teeb otsuse venekeelset õpet mitte jätkata olukorras, kus kaebaja lapsel on vajadus venekeelse õppe järgi säilinud, on kaebajal võimalik seda otsust vaidlustada muu hulgas põhjendusel, et puuduliku eesti keele oskuse tõttu võib kaebaja lapsel jääda eestikeelsele õppele ülemineku korral põhiharidus omandamata. Praeguses haldusasjas ei ole see küsimus vaidluse all. Enne vastava otsuse tegemist ei ole kohtul võimalik selles osas hinnangut anda. Eelneva tõttu ei puuduta Keila Linnavalitsuse 26.11.2019 korraldus nr 28 kaebaja ega tema lapse õigusi. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele kaebeõiguse puudumise osas. Eelnevast tulenevalt on kaebus õigesti tagastatud.
14.Kaebaja on ebaõigesti mõistnud vaidlustatud halduskohtu määruse sisu, leides, et halduskohus on jätnud esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt läbi vaatamata. Halduskohus on kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt arutanud ning õigesti jätnud selle rahuldamata. Kuna vaidlustatud korraldus ei puuduta kaebaja õigusi, ei saa tal esineda ka esialgse õiguskaitse vajadust.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.