Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. jaanuar 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-18-2156
Haldusasi
OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel ja FIE Kaarel Lauk kaebused Maanteeameti tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. juuni 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel ja FIE Kaarel Lauk, esindaja v.adv Kaido Ehasoo Vastustaja – Maanteeamet, esindajad Kristo-Taavi Ruus ja Mariliis Toom
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel ja FIE Kaarel Lauk apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
18. detsember 2019
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel ja FIE Kaarel Lauk apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11. juuni 2019. a otsus haldusasjas nr 318-2156 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25. veebruaril 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-18-2156 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel, FIE Kaarel Lauk (Buldersi talu) ja veel kolm isikut esitasid Ruhnu Vallavalitsuse kaudu Maanteeametile 27.08.2018 taotluse varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks seoses asjaoluga, et ajavahemikul 22.06.2018–12.07.2018 oli häiritud laevaliiklus kiirkatamaraaniga „Runö“ liinidel Ringsu–Pärnu, Ringsu–Munalaid ja Ringsu–Roomassaare. Taotluse kohaselt tühistasid turismigrupid suvisel kõrghooajal toimunud laeva „Runö“ mootoririkke ja asenduslaeva „Amalie“ ebasobiva graafiku tõttu oma majutus- ja toitlustusbroneeringud Ruhnu saare turismiettevõtjate juures, millest tingituna jäi suvisele turismimajandusele orienteeritud kohalikel ettevõtjatel oodatav tulu teenimata.
2.Maanteeamet märkis 12.10.2018 vastuses nr 27-5/18/40701-2, et ei vaidle vastu asjaolule, et viidatud perioodil oli ühendus Ruhnuga häiritud. Samas ei olnud Maanteeamet nõus esitatud kujul kahjunõudeid kompenseerima, sest neist ei selgu: – millist rikkumist Maanteeametile ette heidetakse ehk milles seisnes Maanteeameti vastutus; – kui esines Maanteeameti poolne rikkumine, siis kuidas on see põhjuslikus seoses väidetava kahjuga; – kuidas on nõude esitajad ise kahju tekkimist ära hoidnud; – nõuetele pole lisatud tõendeid kahju tekkimise ja suuruse kohta; – kas nõue on esitatud lähtuvalt saamata jäänud kasumist või on tegemist käibepõhiste nõuetega.
3.OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel ja FIE Kaarel Lauk esitasid Tallinna Halduskohtule 14.11.2018 kaebused, milles palusid mõista Maanteeametilt nende kasuks välja kahjuhüvitised vastavalt 25 000 eurot ja 3238 eurot koos põhinõuetelt arvestatava viivisega (võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras) alates kahjunõuete esitamisest kuni nende täitmiseni. Parvlaev „Runö“ rikkest tulenevalt ei olnud Ruhnuga korraldatud nõuetekohast ühendust, sest asenduslaev oli ühenduse samas mahus ja kvaliteedis tagamiseks ebapiisav, ning seetõttu kandsid Ruhnu majutusasutused kahju. Kaebajad esitasid Maanteeametile piisavad tõendid selle kohta, kui paljud külastajad jäid saabumata. Kuna kaebajate aastane sissetulek kujuneb just lühikesel suvehooajal, mõjutas tõrge praamiliikluses kogu nende tegevust. Kuigi katamaraanlaeva „Runö“ opereerib AS Kihnu Veeteed, vastutab Ruhnu transpordiühenduse eest ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 16 lg 1 p 4 kohaselt Maanteeamet. Sellest tulenevalt on Maanteeamet riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 3 alusel vastutav ka tekkinud kahju eest.
4.Maanteeamet palus 18.02.2019 kirjalikus vastuses jätta kaebused rahuldamata. Asjas ei ole täidetud RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamise eeldused, samuti on täitmata RVastS § 13 lg-s 2 toodud tingimus saamata jäänud tulu hüvitamiseks (st puudub avaliku võimu kandja süü). Kaebustest ei selgu, milles seisnes vastustaja õigusvastane tegu või tegevusetus. Ruhnuga transpordiühenduse tagamiseks on Maanteeamet 01.03.2017 2(8)
3-18-2156 sõlminud sõitjateveo avaliku teenindamise otselepingu AS-ga Kihnu Veeteed. Õige ei ole väide, et „Runö“ rikke tõttu ei olnud Ruhnuga ühendust korraldatud, sest asenduslaevaga „Amalie“ tehti liinil Ringsu–Roomassaare 12 reisi, liinil Ringsu–Pärnu 2 reisi ja liinil Ringsu– Munalaid 2 reisi, samuti tehti puksiiriga „Panda“ liinil Ringsu–Roomassaare 2 reisi. Seega oli transpordiühendus Ruhnuga tagatud ja Maanteeamet ei ole tegutsenud õigusvastaselt. Ruhnu elanikud said teenindatud ja Maanteeamet ei pea tagama äriühingutele nende sissetulekuid. Kaebajad on määratlenud küll neile tekkinud kahju suurused, kuid ei ole ära näidanud, millest kahjusummad täpsemalt koosnevad. Väidetava õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos ning kaebajatel oli endal võimalik kahju tekkimist vältida.
5.Tallinna Halduskohus jättis 11.06.2019 otsusega kaebused rahuldamata. Vabariigi Valitsuse 25.01.2018 määruse nr 7 „Väikesaarte nimistu“ § 1 järgi on Ruhnu püsiasustusega väikesaar. Püsiasustusega väikesaarte seaduse (VSaarS) § 8 lg 2 kohaselt korraldatakse transpordiühendus väikesaare ja mandri või suursaare vahel ühistranspordiseaduses sätestatud korras, lähtudes väikesaare püsielanike liikumisvajadusest. VSaarS § 8 lg 2 alates 31.12.2017 kehtiva redaktsiooni järgi ei pea väikesaare ja mandri või suursaare vahel enam olema tagatud regulaarne transpordiühendus (vt Riigikogu XIII koosseisu 493 SE seletuskiri, lk 9). ÜTS § 10 lg 1 p 1 kohaselt lähtutakse ühistranspordi kavandamisel ja korraldamisel mh sotsiaalsest ja majanduslikust otstarbekusest. Seega ei näe seadus ette regulaarset transpordiühendust väikesaare ja mandri või suursaare vahel. Sellele vaatamata on AS-ga Kihnu Veeteed sõlmitud 01.03.2017 sõitjateveo avaliku teenindamise leping parvlaevaliinidel Ringsu–Pärnu, Ringsu– Munalaid ja Ringsu–Roomassaare. Kuna VSaarS § 8 lg 2 järgi tuleb väikesaare ja mandri või suursaare vahel transpordiühenduse korraldamisel lähtuda üksnes väikesaare püsielanike liikumisvajadusest, siis ei ole õiguslikult oluline, et eeltoodud lepingu järgne liinivedu ei vastanud vahemikus 22.06.2018–12.07.2018 kaebajate ärilistele huvidele. Ruhnu püsielanike liikumisvajadus oli kõnealusel perioodil vastustaja väitel rahuldatud. Praeguses vaidluses ei ole asjakohane küsimus sellest, kas 22.06.2018–12.07.2018 toimunud liinivedu vastas 01.03.2017 lepingule. Kuna kaebajate õigusi ei ole avalik-õiguslikus suhtes rikutud, siis puudub esitatud kahjunõuetel alus (RVastS § 7 lg 1) ja muude riigivastutusnõuete eelduste esinemist pole tarvis kontrollida.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel ja FIE Kaarel Lauk paluvad 11.07.2019 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada nende kaebused, või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Asjas on vaidlus selle üle, kas Maanteeamet vastutab perioodil 22.06.2018–12.07.2018 kiirkatamaraan „Runö“ mootoririkkest tingitud ebasobiva graafiku tõttu häiritud transpordiühendusest Ruhnu saarega kohalikele turismiettevõtjatele tekkinud kahju eest või mitte. Poolte vahel puudub vaidlus, et asenduslaev „Amalie“ ei järginud perioodil 22.06.2018–12.07.2018 Maanteeameti ja AS Kihnu Veeteed vahel 01.03.2017 sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise otselepingus kokkulepitud sõidugraafikut, vaid ühendus Ruhnu saarega oli korraldatud sellest erinevalt. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et VSaarS § 8 lg 2 kohaselt ei lähtuta väikesaare ja mandri või suursaare vahel transpordiühenduse korraldamisel üksnes väikesaare püsielanike liikumisvajadusest, vaid lisaks sellele ÜTS § 10 lg 1 p-s 1 sätestatud sotsiaalsest ja majanduslikust otstarbekusest ning nõudlusest (vt ka Riigikogu XIII koosseisu 493 SE seletuskiri, lk-d 9-10). Praegusel juhul ei olnud turismi kõrghooajal tagatud nõudlusele vastavat transpordiühendust Ruhnu saarega. Tegelikkuses ei ole nõudlusele vastav transpordiühendus tagatud kogu kõrghooajal, sest mandri ja Ruhnu vahel on kõik laevapiletid alates mai keskpaigast välja müüdud ja laev ülerahvastatud. See tähendab, et kõigil potentsiaalsetel 3(8)
3-18-2156 reisijatel ja kogu tellitud kaubal ei ole võimalik jõuda õigeaegselt või soovitud ajal Ruhnu. Valdav enamus turismiettevõtjate aastakäibest langeb lühikesse suveperioodi, mistõttu mõjutab selles ajavahemikus praamiliikluse sõidugraafikut ja nõudlust mittejärgiv korraldamine oluliselt ettevõtjate tegevust. Broneeringud tühistati, sest asenduslaeva teistsugust ja puudulikku sõidugraafikut arvestades ei leitud sobivat aega või väiksema mahuga asenduslaev oli broneeritud ajaks juba välja müüdud. RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldused on täidetud. Vastustaja rikkumine seisneb õigusvastases tegevusetuses (st toimingu õigeaegselt tegemata jätmises), mille tagajärjel kaotasid Ruhnu turismiettevõtjad tulu teenimise võimaluse. Kuigi 01.03.2017 lepingu kohaselt oli kohustus tagada transpordiühendus mh perioodil 22.06.2018–12.07.2018 liinidel Ringsu–Munalaid, Ringsu–Pärnu ja Ringsu–Roomassaare, tagati sellel ajavahemikul asenduslaevaga „Amalie“ transpordiühendus vaid Ringsu–Roomassaare liinil ning sellelgi oli transpordiühendus sõidugraafiku järgsest kaks korda aeglasem. Seega ei olnud 22.06.2018– 12.07.2018 tagatud transpordiühendust mandri ja Ruhnu vahel, mille tõttu kaotasid kohalikud turismiettevõtjad tulu saamise võimaluse, mille eelduseks oli ettenähtud transpordiühenduste toimimine vastavalt paika pandud sõidugraafikule. Ettevõtjad võisid põhjendatult eeldada, et transpordiühendused tagatakse vastavalt kokkulepitule. Absurdne on Maanteeameti väide, et transpordiühendus on tagatud ka siis, kui 21 päeva jooksul toimub liinidel Ringsu–Pärnu ja Ringsu–Munalaid mõlemal 2 reisi. Seejuures sõitis asenduslaev „Amalie“ liinil Ringsu–Pärnu ca 7-8 tundi, mis ületab reisijate taluvuse piiri, mida on avalikult tõdenud ka AS Kihnu Veeteed. Ettevõtlustegevus ja elu Ruhnu saarel ei ole võimalik ilma turismi kõrghooajal tõrgeteta toimiva liiniveota (vt ka VSaarS § 3 lg 3). Apellandid on halduskohtule esitanud piisavad tõendid, mis kinnitavad nõuetekohase transpordiühenduse tagamata jätmise tõttu neil tulu saamata jäämist ja selle suurust. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, vaid tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (vt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12). Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kannatanule ette heidetav, kui nendega poleks kahju tekkimist saanud ära hoida, kahju kõrvaldada ega selle ulatust vähendada (vt Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr 33-1-16-16, p 14). Praegusel juhul polnud apellantide käsutuses ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldanuks kahju tekkimist vältida.
7.Maanteeamet vaidleb 04.09.2019 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigikogu XIII koosseisu 493 SE seletuskirjast (lk 9-10) nähtub selgelt, et 30.12.2017 jõustunud VSaarS § 8 lg-st 2 jäeti välja kohustus tagada regulaarne liiniühendus ning sätte muutmisel on juba arvestatud ka ÜTS § 10 lg 1 p-s 1 sätestatud põhimõtetega. Seega tuleb transpordiühenduse korraldamisel väikesaare ja mandri või suursaare vahel VSaarS § 8 lg 2 järgi lähtuda üksnes püsielanike liikumisvajadusest. Lisaks jääb arusaamatuks, millel põhineb apellantide väide, et transpordiühendus Ruhnuga ei ole tagatud vastavalt nõudlusele. Asenduslaevaga „Amalie“ tehti liinil Ringsu–Roomassaare 12 reisi (kokku 255 reisijat), liinil Ringsu–Pärnu 2 reisi (kokku 30 reisijat) ja liinil Ringsu– Munalaid 2 reisi (kokku 55 reisijat) ning puksiiriga „Panda“ tehti liinil Ringsu–Roomassaare 2 reisi (kokku 6 reisijat). Parvlaeval „Amalie“ on 100 reisijakohta ja puksiiril „Panda“ 12 reisijakohta, mistõttu ei saa olla õige väide, et alates mai keskpaigast on kõik laevapiletid mandrilt Ruhnu suunas välja müüdud ja laev ülerahvastatud. Ka AS Kihnu Veeteed 04.09.2019 esitatud statistika kohaselt jäi laevaga „Amalie“ 24.06.2018–13.07.2018 tehtud asendusreiside täituvus (maksimaalselt 40 reisijat) oluliselt madalamaks laeva kogumahutavusest. VSaarS § 8 lg 2 ega ÜTS § 10 lg 1 p 1 eesmärk ei ole luua garantiisid ettevõtjatele, kelle majandustegevust võib transpordiühenduste korraldamine mõjutada. Kuna majutusasutuste kliente ei saa pidada Ruhnu püsielanikeks, ei saanud apellantidel tekkida ka õigustatud ootust transpordiühendusele. Apellandid ei ole määratlenud ühtegi konkreetset toimingut, mille Maanteeamet oleks jätnud õigusvastaselt tegemata. Väär on väide, et asenduslaevaga „Amalie“ tagati transpordiühendus 4(8)
3-18-2156 vaid Ringsu–Roomassaare liinil, sest vastustaja on esitanud andmed, et laevaga „Amalie“ tehti reise ka liinidel Ringsu–Pärnu ja Ringsu–Munalaid. Kuna VSaarS § 8 lg 2 ei näe ette regulaarset transpordiühendust väikesaare ja mandri või suursaare vahel, siis ei oma tähtsust, et 01.03.2017 lepingu järgne liinivedu ei vastanud ajavahemikul 22.06.2018–12.07.2018 apellantide ärilistele huvidele. Seega ei saanud esineda ka Maanteeameti õigusvastast tegevusetust ning RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on täitmata. Samuti ei ole kahju tekkimine piisavalt tõendatud, väidetava teo ja kahju vahel puudub põhjuslik seos ning apellantidel oli võimalik kahju tekkimist vältida.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel ja FIE Kaarel Lauk apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
9.Kahju hüvitamiseks peavad RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kahju tekkimise ära hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks; 5) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud kohustuse või normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3). Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg‐st 4, mille kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimismeetodit, mille puhul jäetakse kahju väidetavalt põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (nt Riigikohtu 06.06.2018 otsus nr 2-16-14655, p 12.1). Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, vaid tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. See ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitseeesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (nt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12; 06.06.2018 otsus nr 2-16-14655, p 14.1).
10.Apellandid kui Ruhnu saarel tegutsevad turismiettevõtjad on praeguses asjas taotlenud riigilt varalise kahju hüvitamist, mis seisneb perioodil 22.06.2018–12.07.2018 saamata jäänud tulus seoses sellega, et kiirkatamaraani „Runö“ rikke ning asendusreise teostanud parvlaeva „Amalie“ ja puksiiri „Panda“ kõnealuseks ülesandeks sobimatuse tõttu oli laevaühendus Ruhnu saarega keset turismi kõrghooaega väga oluliselt häiritud. Laevaühendus Ruhnu saare (Ringsu sadam) ning Eesti mandriosa (Munalaiu sadam ja Pärnu sadam) ja Saaremaa vahel (Roomassaare sadam) toimub vastavalt riigi ja AS Kihnu Veeteed vahel 01.03.2017 sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise otselepingule (tl 24-36p), mis kehtib 01.05.2017–30.04.2022. Lepingu p 3.1 kohaselt lepitakse iga-aastane sõidugraafik ja veomaht kokku eraldi ning 2018. a sõidugraafik ja veomaht olid kindlaks määratud riigi ja vedaja 26.03.2018 kokkuleppega (https://adr.rik.ee/mnt/dokument/5655791), millest tulenevalt pidi ajavahemikul 22.06.2018–
5(8)
3-18-2156 12.07.2018 (21 päeva) toimuma kokku 50 reisi (sh Ringsu–Pärnu ja Ringsu–Munalaid liinidel mõlemas suunas 9 reisi ning Ringsu–Roomassaare liinil mõlemas suunas 7 reisi).
11.Vastustaja esitatud asendusreiside andmete (tl 102-103; tl 137-137p) põhjal toimus parvlaevaga „Amalie“ ajavahemikul 22.06.2018–13.07.2018 kokku üksnes 18 reisi (sh liinil Ringsu–Roomassaare mõlemas suunas 6 reisi ning liinidel Ringsu–Pärnu ja Ringsu–Munalaid mõlemas suunas üks reis), samuti toimus samal perioodil liinil Ringsu–Roomassaare mõlemas suunas üks reis puksiiriga „Panda“. Pidades silmas, et Ruhnu saare ja Eesti mandriosa vahel toimusid eeltoodud ajavahemikul asendusreisid üksnes 24.06 (Pärnu–Ringsu), 10.07 (Ringsu– Munalaid), 11.07 (Munalaid–Ringsu) ja 13.07 (Ringsu–Pärnu), kuigi sõidugraafiku järgi pidanuks reisid toimuma mõlemas suunas iga kahe või kolme päeva tagant, saab üldistavalt märkida, et parvlaevaühendus Ruhnu saare ja Eesti mandriosa vahel oli asjaomasel perioodil tegelikkuses katkenud. Teatud mööndustega suudeti asenduslaevadega teenindada üksnes parvlaevaliini Ringsu–Roomassaare, kuigi ka selles osas ei järgitud sõiduplaani ega avaliku liiniveo tingimusi (nt ei peetud kinni lepingu p 4.3 alap-s 6 toodud ülesõiduaegadest). Sisulist vaidlust ei ole olnud selles, et sõidugraafikus ettenähtud Ruhnu saare ja Eesti mandriosa vaheliste reiside toimumata jäämise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et asenduslaeva „Amalie“ ekspluatatsioonikiirus (10,5 sõlme) on oluliselt väiksem neid liine tavapäraselt teenindava katamaraani „Runö“ kiirusest (25 sõlme) ning sellest tulenevalt ülesõiduaja olulise pikenemise (ligikaudu 3 tunni asemel ca 7-8 tundi) tõttu poleks kolme laevaliini paralleelne teenindamine olnud objektiivselt võimalik ja sõiduaeg ületanuks ka reisijate taluvuspiiri.
12.Ruhnu on väikesaarte nimistusse kantud püsiasustusega väikesaar (vt VSaarS § 2 p 3; Vabariigi Valitsuse 24.01.2019 määruse nr 5 § 1). Asjas on peamiseks vaidlusküsimuseks, kas VSaarS § 8 lg 2, millest tulenevalt korraldatakse transporditeenust väikesaare ja mandri või suursaare vahel ÜTS-s sätestatud korras ja lähtudes väikesaare püsielanike liikumisvajadusest, paneb riigile muu hulgas kohustuse tagada väikesaarega regulaarne transpordiühendus, mis vastaks ka väikesaare ettevõtjate huvidele (s.o turismi nõudlusele). Ehkki apellatsioonkaebuses on viidatud, et apellantide hinnangul ei pruugi kõrghooajal olla piisav ka olemasoleva avaliku teenindamise lepingu järgne sõidugraafik, nõustusid nad ringkonnakohtu 18.12.2019 istungil (tl 140-140p), et kahjunõuete esitamisel (vt OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel taotlus ja tõendid – tl 12-12p; tl 66-95p; FIE Kaarel Lauk taotlus ja tõendid – tl 14; tl 45-58) lähtuti sellest, et ka asenduslaevadega tulnuks pidada kinni „Runö“ tavapärasest sõidugraafikust, millega olid arvestanud nii ettevõtjad kui ka nende kliendid. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus üksnes seda, kas apellandid saavad nõuda riigilt kahju hüvitamist selle eest, et riik ei taganud ajavahemikul 22.06.2018–12.07.2018 liinivedu Ruhnu saare ja Eesti mandriosa vahel vastavalt avaliku teenindamise lepingule ja 2018. a sõidugraafikule. Maanteeamet on oma 12.10.2018 vastuses nr 27-5/18/40701-2 (tl 16) kahju hüvitamise nõuetele ja kohtumenetluses esitatud seisukohtades rõhutanud, et apellandid ei ole toonud välja ühtegi konkreetset vastustaja õigusvastast tegu ning turismiettevõtjatele tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) ärahoidmine ei ole hõlmatud VSaarS § 8 lg 2 ega ÜTS § 10 lg 1 p 1 kaitse-eesmärgiga.
13.Alates 30.12.2017 kehtiva VSaarS § 8 lg 2 redaktsiooni kohta on asjaomase seaduseelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 493 SE) seletuskirjas (lk 9-10) märgitud, et võrreldes senise VSaarS § 8 lg-ga 2 kaotatakse seadusest kohustus igal juhul (st isegi kui puudub reaalne vajadus ja püsielanike nõudlus) tagada püsiasustusega väikesaarele regulaarne transpordiühendus mandri või lähima suursaarega ning lähtutakse ressursside kasutamise sotsiaalsest ja majanduslikust otstarbekusest vastavalt ÜTS § 10 lg 1 p-le 1. Samas on märgitud, et kuna väikesaared ning transpordi nõudlus neile on erinev, ei ole mõistlik rakendada seaduses ühtseid nõudeid ja lähtuma peab juhtumipõhiselt (nt võidakse ÜTS § 25 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt riigieelarvest toetada avaliku teenindamise lepingu alusel teostatavat liinivedu või rahastada seaduse alusel 6(8)
3-18-2156 muud sõitjatevedu ning kui regulaarse liiniveo korraldamine ei ole otstarbekas, on ÜTS § 27 p 3 kohaselt võimalik toetada ka väikesaarele kuuluva väikelaeva soetamist). Kuni 29.12.2017 kehtinud VSaarS § 8 lg 2 esimese lause kohaselt pidi väikesaartele olema tagatud vähemalt üks regulaarne transpordiühendus mandri või lähima suursaarega. Samas ei ole ka VSaarS algse redaktsiooni eelnõu (Riigikogu IX koosseisu 1234 SE) seletuskirjast võimalik järeldada, et regulaarse transpordiühenduse üheks eesmärgiks olnuks toetada väikesaarte ettevõtlust, vaid sellega sooviti siiski kõrvaldada püsielanike liikumistakistusi. Vastavalt VSaarS §-le 13 tuleb riigi regionaalse arengu programmides näha ette vahendid majandustegevuse toetamiseks väikesaartel riiklike sihtotstarbeliste investeeringute, laenusoodustuste ja laenude garanteerimise kaudu. Kuna seadusandja on näinud väikesaarte ettevõtjate toetamiseks ette muud meetmed, siis ei ole alust pidada üheks toetusmeetmeks ka transporditeenuse pakkumist, olenemata sellest, et liinivedu faktiliselt majandustegevust soodustab.
14.ÜTS § 10 lg 1 p 1 järgi on ühistranspordi kavandamise ja korraldamise üks eesmärke ressursside kasutamise sotsiaalset ja majanduslikku otstarbekust arvestades tagada ühistranspordi pakkumise vastavus nõudlusele, mis tuleneb elanike ja nende eri sotsiaalsete gruppide, sealhulgas puuetega ja eakate inimeste, õpilaste ja üliõpilaste ning saarte ja väikesaarte elanike liikumisvajadusest. Kehtiva ÜTS eelnõu (Riigikogu XII koosseisu 812 SE) seletuskirjas (lk 3) ei ole sätte sisu põhjalikumalt avatud, kuid samast nähtub, et ühistranspordi kavandamise ja korraldamise aluspõhimõtete osas puuduvad varasema seadusega võrreldes sisulised muudatused. Kehtiva ÜTS § 10 lg 1 p-le 1 vastab 01.10.2000–30.09.2015 kehtinud ÜTS v.r § 3 lg 2 p 1, mida on üksnes pisut keeleliselt parandatud. ÜTS v.r eelnõu (Riigikogu IX koosseisu 144 SE) menetlemist kajastavates materjalides ei ole nimetatud eesmärki samuti üksikasjalikumalt lahti kirjutatud. Ringkonnakohtu hinnangul viitab kehtiva ÜTS § 10 lg 1 p 1 ja varasema ÜTS v.r § 3 lg 2 p 1 sõnastus koostoimes VSaarS § 8 lg-ga 2 ja §-ga 13 siiski, et väikesaare ühistranspordiühenduse pakkumise vastavust nõudlusele tuleb hinnata väikesaare elanike liikumisvajaduse põhjal, mitte väikesaarel tegutsevate ettevõtjate majanduslikest huvidest lähtuvalt. Viimati nimetatud osas on transporditeenuse pakkumise puhul tegemist üksnes otstarbekusotsusega (st ÜTS § 10 lg 1 p-s 1 märgitud ressursside kasutamise sotsiaalne ja majanduslik otstarbekus).
15.Sellele, et ka riik ise on kogu aeg (st ka enne 30.12.2017 jõustunud VSaarS § 8 lg 2 redaktsiooni kehtestamist) mõistnud, et VSaarS § 8 lg-st 2 ja ÜTS § 10 lg 1 p-st 1 tuleneb kohustus minimaalselt tagada väikesaare püsielanike liikumisvajaduse rahuldamine, viitab muu hulgas selgelt asjaolu, et 01.03.2017 avaliku teenindamise lepingu lisa 7 „Teenuse kvaliteedi miinimumnõuded“ p 2.4.1 järgi on igal reisil Ruhnu püsielanike jaoks reserveeritud 10 kohta ning lepingu p 4.3 alap 8 kohaselt peab „Runö“ hooldus- ja remonditööde või tehnilise rikke likvideerimise perioodil kasutatav asenduslaev mahutama vähemalt 10 reisijat. Asjaolust, et riik on reaalselt tellinud avaliku liiniveo teenust püsielanike liikumisvajadust ületavas mahus (sh soetanud liinide teenindamiseks 60-kohalise laeva), ei tulene, et selles n-ö täiendavas mahus tellitud transpordiühenduse ebapiisavuse või tagamata jätmisega turismiettevõtjatel tekkinud võimaliku kahju hüvitamine oleks hõlmatud VSaarS § 8 lg 2 või ÜTS § 10 lg 1 p 1 kaitseeesmärgiga. Kuna kahju hüvitamise nõuetes ei ole tuginetud sellele, et transpordiühendus Ruhnu saare ja Eesti mandriosa vahel ei olnud ajavahemikul 22.06.2018–12.07.2018 piisav ka püsielanike liikumisvajaduse rahuldamiseks, siis puudub praeguse asja lahendamiseks vajadus seda küsimust analüüsida.
16.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et kuna VSaarS § 8 lg 2 ja ÜTS § 10 lg 1 p 1 kaitse-eesmärgiga ei ole hõlmatud sellise saamata jäänud tulu hüvitamine, mis on väikesaare ettevõtjal tekkinud põhjusel, et väikesaarega puudus teatud ajavahemikul regulaarne transpordiühendus, siis ei oleks hüvitamiskaebuste rahuldamiseks alust isegi juhul, 7(8)
3-18-2156 kui vastustaja on eeltoodud sätteid rikkunud ja apellantidele on seeläbi tekkinud kahju. Seega puudub vajadus analüüsida, kas riik on olnud õigusvastaselt tegevusetu (nt pole rakendanud vedaja suhtes asjakohaseid õiguskaitsevahendeid), tagamaks 01.03.2017 lepingu ja selle lisade tingimustele vastava liiniveo jätkumise Ruhnu saare ja Eesti mandriosa vahel 22.06.2018– 12.07.2018.
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel ja FIE Kaarel Lauk apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.06.2019 otsus muutmata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel ja FIE Kaarel Lauk on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu vastavalt 750 eurot (tl 126) ja 97,14 eurot (tl 131) ning taotlevad lisaks 1123,20 euro suuruste esindajakulude vastustajalt väljamõistmist (tl 141-143; tl 149). Menetluskulud on seotud praeguse vaidluse menetlemisega ringkonnakohtus, kuid nende kandmise kohustus on HKMS § 109 lg 11 nõuetele vastavalt (s.o advokaadibüroo arvetega) tõendatud üksnes 900 euro ulatuses, sest ringkonnakohtu 18.12.2019 istungiga seotud menetluskulude kohta on esitatud üksnes menetluskulude nimekiri. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Maanteeamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.