Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht
19.12.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1023
Haldusasi
XX kaebus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Rando Antsmäe Vastustaja – Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, esindaja advokaat Iivi Otto Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, esindaja Aleksandr Logussov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.05.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ning XX apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ning XX apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.05.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1023 muutmata.
2.Mõista Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt XX apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja 1300 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.01.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-18-1023 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohtutäitur XX ametivolitused olid peatatud 09.03.2015–07.03.2018 justiitsministri 05.03.2015 käskkirja nr 23 ja 26.02.2018 käskkirja nr 50-k alusel seoses viibimisega rasedus-, sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusel. Kaebaja esitas 09.03.2015–04.03.2016 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale (KPK) liikmemaksu arvestuse aruandeid ja tasus aruannete alusel esitatud arveid.
2.XX esitas KPK-le 27.03.2018 taotluse, milles palus teha tasaarvelduse 01.03.2015– 28.02.2016 esitatud liikmemaksu arvete ja tulevikus tasumisele kuuluvate arvete vahel ning tagastada peatatud ametivolituste ajal (märts 2016 – jaanuar 2018) tasutud liikmemaks 13 198,93 eurot.
3.KPK jättis taotluse 04.04.2018 vastusega nr 3-10/71-1 rahuldamata. KPK leidis, et kohtutäituril lasub liikmemaksu tasumise kohustus. Kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja § 8 kohaselt loeti kohtutäituri ametivolituste peatamisel tema ametikogu liikmesus peatunuks. Liikmesuse peatumise korral ei olnud kohtutäitur kohustatud maksma KPK liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega osalema KPK organite töös. Sätet ei saa kohaldada edasiulatuvalt pärast selle kehtetuks tunnistamist. XX büroo jätkas tegevust ajal, mil tema volitused kohtutäiturina olid peatatud. Büroo viis läbi täitemenetlusi, sh avalik-õiguslike nõuete sundtäitmiseks, ning büroole laekusid kohtutäituri seaduse (KTS) § 29 lg 1 alusel kohtutäituri tasud. Büroo kasutas KPK osutatud teenuseid – oksjonikeskus.ee ja e-Täitur –, mida arendatakse ja peetakse üleval kohtutäiturite liikmemaksust. Tekib kahtlus, et XX ei ole taotlust esitades järginud kohtutäituri head ametitava.
4.XX esitas 23.05.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi kohustada KPK-d 15 päeva jooksul haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumisest tegema ja esitama vormistatuna alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmääravas haldusaktis talle tema liikmemaksuarvestuses ajavahemiku 09.03.2015–04.03.2016 osas ümberarvestused selliselt, et temalt ei nõuta selle aja eest kohtutäituri liikmemaksu. Kaebajal on kaebeõigus. Alusetult tasutud liikmemaksu tagastamata jätmisega rikutakse kohtutäituri omandiõigust. Kaebus on esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 alusel. Liikmemaks on kantud KPK-le avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta. Kohustamisnõue teha liikmemaksu arvestuses ümberarvestused ja muuta liikmemaksu arvestust kattub sisuliselt alusetult saadu tagastamise nõudega. Kojal tuleb eraldi arvestada liikmemaks üksikute päevade eest 01.03.2015–08.03.2015 ja 05.03.2016–31.03.2016, mil kaebaja ametivolitused kehtisid. Siis saab selgeks, millises ulatuses on kaebajal õigus nõuda alusetult saadu tagastamist. Ühestki õigusaktist ei tulene nõuet pöörduda KPK võlgnevuse osas esmalt aukohtusse. Kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise aluste kehtestamise pädevus on KTS § 74 alusel delegeeritud ametikogule. Kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja §-st 8 tulenes, et kohtutäituri ametikogu liikmesus tuleb ametivolituste peatamisel lugeda peatunuks, kusjuures liikmesuse peatumise korral ei ole kohtutäitur kohustatud maksma liikmemaksu. Kuna kohtutäituri liikmemaksu määrab igakuiselt kindlaks KPK, on ka vääralt arvestatud liikmemaksu ümberarvestamise ainupädevus KPK-l. Kaebaja ei esitanud liikmemaksu 2(13)
3-18-1023 arvestuse aruandeid ega tasunud arveid vabatahtlikult. Analoogses haldusasjas leidis ringkonnakohus, et kohtutäituril ei olnud kuni 04.03.2016 liikmemaksu tasumise kohustust ajal, mil tema ametivolitused kohtutäiturina olid peatatud (Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsus nr 3-15-1232). Seejuures ei oma tähtsust, et KPK ameti- ja kutsekogu tühistas põhikirja § 8 alates 04.03.2016. Õiguskindluse põhimõttega oleks vastuolus sätte kehtetuks tunnistamine tagasiulatuvalt. KPK liikmemaksu tasumise kohustust ei saa reguleerida hilisema õigusaktiga nii, et see mõjutab varem aset leidnud õigussuhteid. Rahaliste vahendite ebapiisavus ei saa mõjutada nõude rahuldamist. Liikmemaksu tasumisest vabastamine ei ole KTS-ga vastuolus. KTS ei nõua, et kohtutäitur, kelle ametivolitused on peatatud, peaks tasuma liikmemaksu. Kaebaja olukord ei ole võrreldav kohtutäituritega, kelle ametivolitused ei olnud peatatud. Kaebaja kandis asendamisega seotud kulutused. Kuskilt ei tulene, et tarbitud teenused oleks tasulised.
5.Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda vaidles kaebusele vastu. Vaidluse ese ei ole seotud vastustaja avaliku võimu volituste rakendamise ega muude avalike ülesannete täitmisega, mistõttu ei saa kohaldada RVastS §-e 22 ja 24. KPK vastutab vaid juhul, kui kohtutäituri ametitoimingutega on tekitatud kahju. Avalikku võimu rakendab kohtutäitur, mitte KPK. Kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale taotlust alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmäärava haldusakti andmiseks, mistõttu pole täidetud RVastS § 6 lg 3 ja § 24 nõuded. Kaebaja esitas vastustajale tasutud liikmemaksu tasaarveldamise nõude. See ei ole käsitatav taotlusena anda haldusakt. Kaebaja oleks pidanud vaidluse lahendamiseks pöörduma esmalt KPK aukohtusse. Liiati tuleb liikmemaksu ümberarvestus üksikute päevade eest teha kaebajal endal, kuna KPK-l puuduvad selles osas detailsed andmed. RVastS § 24 lg 1 on diskretsiooni võimaldav õigusnorm, mistõttu ei saa vastustajale teha definitiivset ettekirjutust. Kuna büroo tegutses edasi ajal, mil kaebaja ametivolitused olid peatatud, on kaebajal liikmemaksu tasumise kohustus. Kaebajal oli sel ajal arvukalt eraõiguslike sissenõudjate nõudeid. Büroos menetleti aktiivselt täiteasju, täituri nimel esitati menetlusosalistele tasu otsuseid ning raha laekus täituri ametialasele arvelduskontole. Kaebajale jaotati 09.03.2015– 04.03.2016 KPK vahendusel ka 2252 avaliku võimu kandja nõuet, mille rahuldamisel oleks kohtutäitur võinud teenida alustamise tasuna 35 964,44 eurot ja kohtutäituri tasuna 180 291,15 eurot. Teenuste tarbimise kulu sel perioodil on 4632,22 eurot ja TARN-infosüsteemi kulu 2665,40 eurot. Kui vastustajal tuleb kaebajale tagastada tasutud liikmemaks, peab kaebaja hüvitama vastustajale tehtud kulutused. KTS § 71 lg 1 p 1, § 74, § 86 lg 1 p 3 ja lg 3 p 5, § 92 p 4 ja § 112 ning liikmemaksu eriregulatsioon ei anna täiturile õigust jätta liikmemaks tasumata, kui büroole laekuvad kohtutäituri tasud, ega sätesta täituri vabastamist liikmemaksust. Küll ei pea liikmemaksu tasuma täituri asendaja. Ametivolituste peatumisel ei peatu täituri KPK liikmestaatus. Liikmemaksuna tuleb tasuda vähemalt 3% kohtutäituri tasuna laekunud summadest, sõltumata sellest, kas laekumine toimub kohtutäituri enda ametitegevuse või kohtutäiturit asendava isiku ametitegevuse tulemusel. Liikmemaksust vabastamine oleks vastuolus avalikule õigusele omase imperatiivsuse põhimõttega – mis pole lubatud, on keelatud. Tuleb ka arvestada, et kohtutäituri asendaja saab ametitoiminguid teha üksnes seetõttu, et ta on KPK liikmeks oleva täituri asendaja, ta teeb toiminguid täituri büroos ning tasud laekuvad täituri arvele. KPK liikmemaksu kohustus on proportsionaalne taotletava eesmärgiga (Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2012 otsus nr 3-10-1398). Kaebaja tõlgendus põhikirja §-st 8 on vastuolus KTS-ga. Ameti- ja kutsekogu kinnitas KTS § 68 lg 2 alusel põhikirja 19.03.2010 otsusega. KTS-st ei tulene, et põhikiri saaks või peaks 3(13)
3-18-1023 sisaldama liikmemaksust vabastamise aluseid. Põhikirjas saab reguleerida vaid miinimummäära ja tasu maksmise korra kehtestamist. Seega ületas ametikogu põhikirja § 8 kehtestamisel oma pädevust. Kaebaja soovitud viisil liikmemaksust vabastamine oleks vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega. Põhikirja § 8 on tänaseks tühistatud ja reguleerib vaid selliseid ametivolituste peatamise juhtumeid, mil konkreetse täituri büroo tegevus ei jätku. Kui büroo tegevus jätkub, ei tule lähtuda põhikirjast, vaid KTS-st. Põhikiri on üldakt (üldise iseloomuga siseakt, mis sarnaneb enim määrusega), mistõttu kehtib seaduse prioriteet. Liikmemaksu suurust ja selle tasumist ei täpsusta mitte põhikiri, vaid ametikogu liikmemaksu suuruse ja tasumise kord. Korras ei sätestata liikmemaksu tasumisest vabastamise aluseid. Kohaldada tuleks madalamat erinormi. Regulatsiooni kehtestamisel ei arvestatud võimalusega, et büroo jätkab asendajaga tegevust, kuid talle ei laiene liikmemaksu tasumise kohustus. Liikmemaks on tasutud õiguslikul alusel, s.o täituri aruannete ja nende esitatud arvete alusel. Puudub kohustus teha ümberarvutusi õiguslikul alusel tasutud liikmemaksu osas. KPK ei arvesta laekumiste suurust, seda teeb aruande esitanud täitur (või tema asendaja). Kaebaja ei ole väitnud, et arvete esitamisel oleks tehtud vigu. Liikmemaksu aruanded on esitatud kalendrikuu arvestuses, kehtiv kord ei võimalda liikmemaksuarvestust lühemate perioodide kaupa. Täitur on esitanud aruanded ja maksnud arved vabatahtlikult. KPK on esitanud arved täituri aruannete alusel. Põhikirja § 8 ei keela täituril liikmemaksu maksta. Kaebaja jaoks ei olnud enne 27.03.2018 liikmemaksu tasumine probleem. Ta on esitanud igakuiselt aruandeid ning maksnud arveid, millest saab järeldada, et ta on mõistnud oma kohustuste tegelikku sisu. Haldusasjas nr 3-15-1232 tehtud lahend ei ole kohaldatav kõikidele täituritele, kelle ametivolitused olid peatatud. Tegemist oli üksikjuhtumiga. Ühe kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel teiste menetlusosaliste vahel. Liiati käsitles ringkonnakohus KPK põhikirja ebaõigesti üldkorraldusena. Kaebaja nõue riivab KPK teiste liikmete, sh ametikogu liikmete väärtushinnanguid ning halvendab kolleegide vahelisi suhteid. Kaebaja ei ole järginud kohtutäiturite hea ametitava §-e 17 ja 20. Kaebaja nõue seab ohtu KPK võimekuse saavutada õigusaktidega ja arengukavaga seatud eesmärke ja ülesandeid. KPK majandusaasta tulemid on valdavalt olnud negatiivsed, tegevuskulud on kaetud KPK loomise algaastatel kogutud ressursi arvelt. KPK on liikmemaksu ära tarvitanud õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks ega ole rikastunud.
6.Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium leidis, et kuni 04.03.2016 kehtinud põhikirja § 8 oli vastuolus KTS-ga. KTS § 68 lg-st 2 ning § 74 lg-test 1 ja 2 ei tulene KPK-le volitusi vabastada ametikogu liikmeid liikmemaksu tasumisest. Liikmemaksu tasumise kohustus tuleneb KTS § 71 lg 1 p-st 1, § 74 lg-st 2 ja § 112 lg-st 1 ning kuni 04.03.2016 kehtinud põhikirja §-st 21. Kuna liikmemaksu tasumine ei ole kohtutäituri ametitoiming, ei kehti sellele KTS §-s 22 sätestatud keelud. Ametivolituste peatamise ajal jääb liikmemaksu arvestus seotuks tasu laekumistega arvestuslikul perioodil. Asendajale läheb üle kohustus tagada asendusperioodil laekuvatelt tasudelt liikmemaks. Vastupidine ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Liikmemaksu tasumise kohustus säilib ajani, kuni laekuvad tasud. Kaebaja büroo tarbis KPK teenuseid. Ei saa eeldada, et KPK pakkus neid tasuta.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 28.05.2019 otsusega kaebuse osaliselt ja kohustas vastustajat 30 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest tegema ja esitama vormistatuna alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmääravas haldusaktis kaebajale tema liikmemaksuarvestuses ajavahemiku 09.03.2015–04.03.2016 osas ümberarvestused selliselt, et temalt ei nõuta nimetatud ajaperioodi eest kohtutäituri liikmemaksu. Halduskohus mõistis KPK-lt kaebaja menetluskulude katteks välja 2000 eurot. Tallinna Ringkonnakohus lahendas 27.10.2017 otsuses nr 3-15-1232 sarnast asja ja leidis, et kohtutäituril, kelle ametivolitused olid peatatud, ei olnud kuni 04.03.2016 kehtinud KPK 4(13)
3-18-1023 põhikirja § 8 kohaselt kohustust tasuda liikmemaksu. Ringkonnakohtu järgmised seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas: „13. Kui kaebaja poolt KPK-le tasu maksmine toimus ilma õigusliku aluseta (kaebajal ei tulnud liikmemaksu tasuda ja ta ei teinud seda n-ö vabatahtlikult), tugineb summa tagastamise nõue alusetu rikastumise regulatsioonile. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 ls 1 kohaselt võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Praegusel juhul kohaldub tagastusnõudele üldine, RVastS-s ja võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatud regulatsioon.
14.KPK põhikirja § 8 sätestas, et kohtutäituri ametivolituste peatamisel loetakse tema ametikogu liikmesus peatunuks. Liikmesuse peatumise korral ei ole kohtutäitur kohustatud maksma koja liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega osalema koja organite töös. Põhikirja § 20 lg 1 sätestas, et ametikogu liige esitab liikmemaksu arvestuse ja tasub liikmemaksu ametikogu otsuses ettenähtud suuruses ning tähtpäeval. Ametikogu juhatus kinnitab liikmemaksu arvestuse aruande vormi. Põhikirja § 21 kohaselt oli liikmemaksu miinimummäär vähemalt kolm protsenti koja eelarveaastal kohtutäituri tasuna laekunud summadest või pankrotihalduri tasuna või ajutise halduri tasuna kohtu määratud summadest, kuid mitte vähem kui 500 krooni kuus. KPK põhikirja eelnõu oli justiitsministri poolt kooskõlastatud.
15.KTS § 67 kohaselt on koda avalik-õiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on kõik kohtutäiturid ja pankrotihaldurina tegutsemise õigust omavad isikud. Ametikogusse kuuluvad kõik kohtutäiturid (KTS § 80 lg 2). KTS § 74 lg 1 kohaselt kehtestavad koja liikmemaksu miinimummäära ameti- ja kutsekogu, olles selle eelnevalt kooskõlastanud Justiitsministeeriumiga. KTS § 74 lg 2 sätestab, et kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused kehtestab ametikogu, pankrotihaldurite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused kutsekogu, arvestades liikmemaksu miinimummäära. Liikmemaks tuleb kehtestada suuruses, mis tagab koja piisava rahastatuse õigusaktidega ja koja arengukavaga seatud eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete täitmiseks. Lõike 3 ls 1 kohaselt laekub liikmemaks vastavalt kas ameti- või kutsekogu eelarveossa.
16.KTS § 22 reguleerib kohtutäituri ametivolituste peatamist. Selle paragrahvi lg 2 sätestab, et ametivolituste peatamise ajal ei kohaldata kohtutäiturile ametitoimingute tegemisega seotud kohtutäituri tegevust reguleerivaid õigusnorme. Ametivolituste peatamise ajal säilib kohtutäituri kohustus käituda ja tegutseda väärikalt. Lõike 3 kohaselt on kohtutäituril ametivolituste peatamise ajal keelatud teha ametitoiminguid ja osutada ametiteenuseid.
17.Tähtsust ei oma, et KPK põhikirja § 8 on 04.03.2016 KPK ameti- ja kutsekogu poolt tühistatud. Sellist tühistamist ei saa mõista tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisena, sest see oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. KPK liikmemaksu tasumise ja täiendkoolitusel osalemise kohustust ei saa reguleerida hilisema õigusaktiga nii, et see mõjutab varem aset leidnud õigussuhteid. Põhikirja § 8 sai kehtivuse kaotada vaid edasiulatuvalt, seega alates 04.03.2016. Kui sellist tõlgendust pidada ekslikuks, tuleks kohtul anda kaebajale võimalus kaebuse täiendamiseks 04.03.2016 üldkorralduse tühistamise nõudega osas, mis puudutab KPK põhikirja § 8 tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. [---]
21.KTS ei sätesta sõnaselgelt kohtutäituri ametivolituste peatamisel koja liikmesuse ega ametikogu liikmesuse peatumist. See pole vaidluse lahendamisel aga oluline. KPK põhikirja § 8 seadis kohtutäituri poolt liikmemaksu tasumise kohustuse sõltuvusse sellest, kas tema liikmesus ametikogus on peatatud või mitte. Isegi kui KTS kohaselt on kohtutäitur ametivolituste peatamise ajal ametikogu liige, tuleb põhikirja mõista nii, et kohtutäitur, kelle
5(13)
3-18-1023 ametivolitused on peatatud, ei pea tasuma liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega osalema koja organite töös.
22.KPK põhikirjaga ette nähtud vabastus liikmemaksu tasumisest ei ole KTS-ga vastuolus. KTS ei näe ette kõigi kohtutäiturite, sh nende, kelle ametivolitused on peatatud, liikmemaksu tasumise kohustust. Liikmemaksule tuleb kehtestada miinimumsuurus, mille justiitsminister peab olema kooskõlastanud – KTS põhikirja § 8 kohaselt kaebajal liikmemaksu tasuda ei tulnud ja justiitsminister on põhikirja kooskõlastanud. Liikmemaks tuleb kehtestada suuruses, mis tagab koja piisava rahastatuse seatud eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete täitmiseks. Seadusest ei tulene nõuet, et kõik koja liikmed, sh need, kelle ametivolitused on peatatud, peavad liikmemaksu tasuma. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et KPK rahastamine muutuks ebapiisavaks, kui need liikmed, kelle ametivolitused on peatatud, liikmemaksu selle perioodi eest ei tasu. Vastustaja ei ole seda ka põhistatult väitnud. Koja ulatuslikum rahastamine oleks võimalik aga ka nii, et suurendataks nende liikmete poolt tasutava liikmemaksu määra, kes täidavad oma ametiülesandeid, mistõttu peatatud ametivolitustega pankrotihaldurite vabastamine liikmemaksu tasumise kohustusest ei oleks vastuolus KTS § 74 lg-ga 2“. Liikmemaksu tagastamata jätmisega rikutakse kohtutäituri omandiõigust. Kaebaja on läbinud RVastS § 6 lg-s 3 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse. KPK on käsitlenud oma 04.04.2018 vastuses kaebaja nõuet nii raha tagastamise kui ka ümberarvestamise nõudena. Selliselt kattub nõue kohustada vastustajat tegema kaebaja liikmemaksu arvestuses ümberarvestused ja esitama muudetud liikmemaksuarvestus sisuliselt alusetult saadu tagastamise nõudega. RVastS § 24 lg 1 kohaselt tuleb alusetult tasutud liikmemaksu suurus ja tuvastamise kord määrata kindlaks haldusaktiga. Nõude rahuldamine ei tähenda, et kohus teostaks kaalutlusõigust haldusorgani eest. Alusetult saadu äratarvitamine ei kummuta kohustamisnõude asjakohasust. Kui saaduks on rahasumma, tuleb rikastumise äralangemine kõne alla üksnes siis, kui konkreetne saajale ülekantud rahasumma temalt varastatakse, kaob või läheb muul viisil tema valdusest välja. Rikastumine ei lange saadu äratarvitamisel ära, kuna võimaldab saajal säästa muid kulutusi. Kohustuse täitmiseks tuleb määrata 30 päeva, sest 15-päevane tähtaeg pole vastustaja sõnul objektiivselt täidetav. Selles osas jääb kaebus rahuldamata. Kaebaja taotletud õigusabikulud – 10 066,67 eurot – on vaidluse mahtu ja keerukust arvestades põhjendamatult suured. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 2000 eurot, mis sisaldab riigilõivu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 28.05.2019 otsus ja teha uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale RVastS § 6 lg-s 3 sätestatud taotlust alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmäärava haldusakti andmiseks. Kaebaja 27.03.2018 kiri ei ole käsitatav haldusakti andmise taotlusena. Kaebaja taotles tasaarvestuse tegemist 6176,99 euro ulatuses ajavahemiku 01.03.2015–28.02.2016 ja 13 198,93 euro tagasikandmist märts 2016 – jaanuar 2018 osas. Kohtus vaieldakse ajavahemiku 09.03.2015–04.03.2016 üle. Seega ei ole taotlus liikmemaksu tagasikandmiseks asjassepuutuv. Kohustamiskaebuse rahuldamisega teostas halduskohus kaalutlusõigust haldusorgani eest. RVastS § 24 lg-s 1 sätestatud nõude üle otsustab asja või raha saanud haldusorgan. Definitiivne
6(13)
3-18-1023 ettekirjutus välistab selle, et haldusorgan saaks asjaolusid kaaluda. Halduskohus pole põhjendanud, miks vastustaja seisukoht on väär. Isegi kui kohustamiskaebus on kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobiv ja kaebeõigust saab jaatada, on kaebus põhjendamatu. KPK jääb selles osas varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebajal oli kohustus tasuda liikmemaksu. Halduskohus on ekslikult pidanud siduvaks ringkonnakohtu põhjendusi haldusasjas nr 3-15-1232. Vastustajale pole antud võimalust esitada tõendeid selle kohta, et liikmemaksu tagastamisel on KPK-l raskusi oma kohustusi täita. Enne 04.03.2016 kehtinud põhikirja § 8 on vastuolus KTS-ga. Kaebaja vabastamine liikmemaksu tasumise kohustusest rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja pole liikmemaksu võrra rikastunud, vaid on saadu ära tarvitanud õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Ühestki õigusaktist ei tulene tähtaega kaebaja nõutava haldusakti andmiseks.
XX palub jätta KPK apellatsioonkaebus rahuldamata.
Halduskohus pole kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud menetlusnorme, v.a menetluskulude jaotust puudutavas osas. Kaebajal on kaebeõigus. Kohtueelne menetlus on läbitud. Tasaarvestuse tegemist tuleb mõista ettepanekuna saadu tagastamise viisi osas. Esitatud nõue kattub sisuliselt alusetult saadu tagastamise nõudega. Definitiivse ettekirjutuse tegemisega ei teosta kohus kaalutlusõigust vastustaja eest. Teises kohtuasjas tehtud lahendi tsiteerimine ei ole menetlusnormi rikkumine. Vaidluse asjaolud olid sarnased ja haldusasja nr 3-15-1232 üheks pooleks oli KPK. Vastustaja väide, nagu ei oleks kaebaja 27.03.2018 taotlust saanud käsitada taotlusena RVastS § 24 lg 2 tähenduses, on väär. Taotlusest nähtus tahe saada tagasi alusetult makstu. Halduskohus on võtnud seisukoha vastustaja väidete osas, sh selgitanud, miks väide saadu äratarvitamise kohta ei ole asjakohane. Vastuväited kohtuotsuse täitmise tähtajale ei ole asjakohased.
10.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus jättis vastustajalt menetluskulud välja mõistmata 2000 eurot ületavas osas, ning jätta menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda. Menetluskulude kaebaja kanda jätmine 8081,67 euro ulatuses on ebaõiglane ja piirab kaebeõigust. Kaebaja menetluskulud koos riigilõivuga olid halduskohtus 10 081,67 eurot. Halduskohtu seisukoht, et vaidlusküsimuste ring ei olnud suur ning menetlus ei olnud pikk ja keerukas, et õigustada menetluskulude väljamõistmist suuremas ulatuses, on väär. Vaidlusküsimuste ring suurenes vastustaja tegevuse tõttu. Vastustaja esitas taotlusi ja seisukohti, millele kaebajal tuli vastata. Vastustaja enda menetluskulud olid kaebaja menetluskuludest suuremad (17 484,54 eurot). Kaebaja taotletud menetluskulude suurus pidi olema vastustajale ettenähtav, sest tema enda menetluskulud olid poole võrra suuremad. Asjas oli palju läbitöötamist vajavaid materjale ja vaidlus oli keerukas.
11.Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus saab hinnata lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Ringkonnakohus saab halduskohtu diskretsiooniotsusesse sekkuda vaid juhul, kui halduskohus on ületanud kaalutlusõiguse piire. Halduskohus ei ole seda teinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Mõlemad apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata järgmistel põhjustel. KPK apellatsioonkaebus
7(13)
3-18-1023
13.Puudub vaidlus, et kaebaja ametivolitused olid justiitsministri käskkirjaga peatatud muu hulgas 09.03.2015–04.03.2016. Kaebaja büroo tegevus sel ajavahemikul ei katkenud ning kaebaja või tema asendaja esitasid KPK-le liikmemaksu arvestuse aruandeid ja tasusid KPK esitatud arvete alusel liikmemaksu. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas kaebajal oli kohustus tasuda ajavahemikul 09.03.2015–04.03.2016 KPK liikmemaksu ja kas kaebuses esitatud nõue on lubatav.
14.RVastS § 22 lg 1 esimese lause järgi võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. RVastS § 24 lg 1 sätestab, et avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle otsustab asja või raha saanud haldusorgan haldusaktiga. Haldusaktis märgitakse ära tagastamise või hüvitamise viis ja ulatus. Kaebaja lõppeesmärk on saada tagasi KPK-le ajavahemikul 09.03.2015–04.03.2016 tasutud liikmemaks. Kaebuse nõue kohustada vastustajat andma RVastS § 24 lg-s 1 nimetatud haldusakt, milles määratakse kindlaks vaidlusalusel perioodil alusetult tasutud liikmemaksu summa ja tehakse ümberarvestus selliselt, et kaebajal ei ole kohustust tasuda liikmemaksu perioodi eest, kui tema ametivolitused olid peatatud, kattub sisuliselt alusetu rikastumise nõudega. KPK-le 27.03.2018 esitatud nõue (I kd, tl 60), milles kaebaja taotles enne 01.03.2016 tasutud liikmemaksu osas tasaarvestuse tegemist tulevikus tekkivate liikmemaksu kohustustega ja alates 01.03.2016 tasutud liikmemaksu tagasikandmist kaebaja arveldusarvele, oli vaatamata avalduse sõnastusele kantud kokkuvõttes samast eesmärgist – saada tagasi tasutud liikmemaks ajavahemiku eest, mil tema ametivolitused olid peatunud, sh ajavahemiku eest 09.03.2015– 04.03.2016, sest kaebaja hinnangul ei olnud KPK-l sel ajal õiguslikku alust kaebajalt liikmemaksu nõudmiseks. Ka kaebaja taotlus teha tasaarvestus tema tulevikus tekkivate liikmemaksu kohustustega sisaldas eeldust, et ta oli KPK-le liikmemaksu üle kandnud alusetult ja soovis seda tagasi. Ettepanek tasaarvestuseks tähendas sisuliselt alusetult saadu tagastamise viisi äranäitamist. Ringkonnakohus märgib, et KPK oli kaebaja taotluse lahendamisel seotud taotluse eesmärgi, mitte selle sõnastuse või õiguslike põhjendustega (vrd Riigikohtu 04.03.2015 otsus nr 3-3-1-74-14, p 13). Seega on kaebaja esitanud kaebuses oma eesmärgi saavutamiseks sobiva nõude ja see nõue on lubatav.
15.Halduskohus ei teostanud osas, milles ta kaebuse rahuldas, kaalutlusõigust vastustaja eest. Halduskohus tuvastas, et kaebajal puudus 09.03.2015–04.03.2016 kohustus tasuda liikmemaksu, sest kuni 04.03.2016 kehtinud õigusaktid ei näinud ette liikmemaksu tasumist ajal, kui kohtutäituri ametivolitused olid peatunud, ning kohustas vastustajat koostama RVastS § 24 lg-s 1 nimetatud haldusakti, milles tehakse kaebaja liikmemaksu ümberarvutused selliselt, et kaebajalt ei nõuta liikmemaksu ajavahemiku eest 09.03.2015–04.03.2016. Liikmemaksu kohustuse olemasolu või puudumise kindlaks tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine, sest halduskohus ei kaalunud vastustaja eest erinevaid huve, vaid tuvastas õiguslikku tähendust omavad faktilised asjaolud. Halduskohus ei võtnud seisukohta ja KPK saab ise otsustada, millise metoodika alusel tuleb kõnealusel perioodil tasutud liikmemaksu summa arvutada, milline on selle summa suurus ja millisel viisil tuleb see kaebajale tagastada.
16.Halduskohus ei rikkunud menetlusnorme, kui tsiteeris oma otsuse põhjendustes Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsuse nr 3-15-1232 põhjendusi ja tugines neile. Viidatud otsus on toimikus olemas ja selle sisu oli mõlemale menetlusosalisele teada. KPK-l on iseenesest õigus, et viidatud otsuse põhjendused ei ole käesolevas asjas siduvad (HKMS § 177 lg 1 ja § 202 lg 2), kuid halduskohus tugines ringkonnakohtu seisukohtadele, mis puudutasid kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja ja KTS asjakohaste sätete tõlgendamist. Seda ei saa halduskohtule ette heita olukorras, kus haldusasjas nr 3-15-1232 asjaolud olid väga sarnased käesoleva vaidluse asjaoludega – mõlemal juhul seisnes peamine vaidlusküsimus selles, kas kohtutäituril oli kuni 04.03.2016 kehtinud õigusaktide järgi kohustus tasuda liikmemaksu aja eest, mil tema 8(13)
3-18-1023 ametivolitused olid justiitsministri käskkirjaga peatatud, kuid kohtutäituri büroo jätkas tegutsemist. Ka ringkonnakohus jääb kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja ja KTS tõlgendamisel haldusasjas nr 3-15-1232 võetud seisukohtade juurde ja leiab jätkuvalt, et nimetatud õigusaktidest ei tulenenud kohtutäiturile kohustust tasuda liikmemaksu ajal, mil tema ametivolitused olid peatatud, ega pea vajalikuks neid seisukohti halduskohtu otsuses juba tsiteeritud ulatuses (vt eespool p 7) veelkord korrata (HKMS § 201 lg 4).
17.KPK väidab, et tõlgendus, mille halduskohus andis kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja §-le 8, on vastuolus KTS § 74 lg-ga 2. Viimati nimetatud sätte kohaselt kehtestab ametikogu kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused, arvestades liikmemaksu miinimummäära. Liikmemaks tuleb kehtestada suuruses, mis tagab KPK piisava rahastuse õigusaktidega ja KPK arengukavaga seatud eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete täitmiseks. KPK tuletab eelnevast kõigi kohtutäiturite kohustuse tasuda liikmemaksu, sest vastasel korral satuks ohtu KPK tegevus, mis sõltub liikmemaksudest. Selle KPK väite kohta selgitas ringkonnakohus 27.10.2017 otsuse nr 3-15-1232 p-s 22, et ametikogu peab kehtestama liikmemaksu miinimumsuuruse sellise arvestusega, et see tagab KPK piisava rahastuse seatud eesmärkide saavutamiseks ning temale pandud ülesannete täitmiseks. Ringkonnakohus viitas otsuses nr 3-15-1232, et KPK ei ole tõendanud ega isegi mitte põhistanud, et tema rahastamine muutuks ebapiisavaks, kui need liikmed, kelle ametivolitused on peatatud, ei tasu selle ajavahemiku eest liikmemaksu. KPK ei ole esitanud selliseid tõendeid ka käesolevas asjas, sh apellatsioonimenetluses. KPK on kohtule esitanud 2017. a majandusaasta aruande (I kd, tl 70–83), mille järgi oli tema aruandeaasta tulem 33 955,99 eurot ja kapital kokku 244 939,54 eurot. Kuigi kaebaja nõutava summa täpset suurust ei ole välja arvutatud, on kaebaja 27.03.2018 nõudekirjas märkinud, et arvete järgi tasus ta perioodi 01.03.2015–28.02.2016 (s.o kaebuse esemeks oleva ajavahemikuga võrreldava ajavahemiku) eest liikmemaksu 6176,99 eurot. Seega ei saa olla tegemist nõudega, mis ilmselgelt tooks kaasa KPK võimetuse täita oma eesmärke. Kuna tõendite esitamise kohustusele viidati juba varasemas sarnases haldusasjas ja ka käesolevas haldusasjas esindab KPK-d vandeadvokaat, saab KPK-lt eeldada teadmist kohustusest tõendada oma väiteid. Arvestades, et KPK põhikiri kehtib alates 04.03.2016 muudetud sõnastuses ja nõuete aegumise regulatsiooni silmas pidades ei ole ette näha uusi liikmemaksu tagastamise nõudeid kohtutäituritelt, kes tasusid enne nimetatud kuupäeva liikmemaksu ajal, mil nende ametivolitused olid peatatud, ei pea ringkonnakohus tõenäoliseks, et XX kaebuse rahuldamine seaks ohtu KPK ülesannete täitmise. Aga isegi kui KPK väide oleks õige, viitas ringkonnakohus juba haldusasjas nr 3-15-1232, et KPK ulatuslikum rahastamine olnuks põhimõtteliselt võimalik ka nii, et suurendatakse nende liikmete tasutatava liikmemaksu määra, kes täidavad oma ametiülesandeid. Eelneva tõttu ei näe ringkonnakohus KPK põhikirja §-le 8 antud tõlgenduse vastuolu KTS § 74 lg-ga 2.
18.KPK väidet põhikirja ja KTS vastuolust ei toeta ka KTS § 112. Tegemist on rakendussättega, mis puudutab KPK kehtestatava liikmemaksu miinimummäära esimesel viiel aastal ning kohustust kooskõlastada see määr eelnevalt Justiitsministeeriumiga. KTS § 112 ei reguleeri peatatud ametivolitustega kohtutäituri poolset liikmemaksu tasumise kohustust ega sätesta ka üldist kohustust, et kõik KPK liikmed, sh need, kelle ametivolitused on peatatud, peavad tasuma liikmemaksu.
19.Ringkonnakohus analüüsis otsuses nr 3-15-1232 KPK põhikirja õiguslikku olemust ja KPK väidet, et kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja § 8 oli antud pädevust ületades, leides järgmist: „19. Kui asuda seisukohale, et KPK põhikiri on õigustloov akt, tuleks asuda seisukohale, et see ei ole formaalselt põhiseaduspärane, sest see on vastuolus PS § 3 lg 1 esimese 9(13)
3-18-1023 lausega. KPK ameti- ja kutsekogule ei ole põhiseadusega antud üldkohustuslike õigusnormide kehtestamise pädevust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.12.2008 otsuse nr 3-4-1-14-08 p 33 ja 10.04.2002 otsus nr 3-4-1-4-02). Põhiseadusevastane määrus tuleb kohtul kohaldamata jätta ka haldusorgani (vastustaja) taotlusel, mitte üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks (vt Riigikohtu üldkogu 11.04.2016 otsus nr 3-3-1-67-15). Kui põhikirja pidada määruseks õigustloova aktina, ei saaks seda pidada ka sisuliselt põhiseaduspäraseks, sest määrusega ei saa kehtestada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi ilma sellise kohustuse alam- ja ülemmäära sätestamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 01.07.2008 otsus nr 3-4-1-608, p-d 39–41). Koja liikmelt ei oleks sellisel juhul alust liikmemaksu tasumist nõuda ning summa tagasimaksmise nõue tuleks rahuldada.
20.KPK põhikirja näol võib tegemist olla üldkorraldusega, arvestades, et see on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele – koja liikmetele – ning ei puuduta muude isikute peale KPK ja selle liikmete õigusi ega kohustusi. Vahetegu üldkorralduse ja määruse vahel ei ole üheselt selge (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.11.2010 määrus nr 3-4-1-6-10, p 45). KPK põhikirja on võimalik käsitada ka statuudina kui määruse eriliigina, mille andmise pädevus võib olla enesekorraldusõiguse tagamiseks ka KPK-l. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas tegemist on üldkorralduse või statuut-määrusega. Üldkorraldus kehtib sõltumata selle õiguspärasusest (HMS § 61) ning selle vastuolu KTS-ga ei võimaldaks seda kohaldamata jätta. Kui KPK põhikirja pidada aga statuudiks, mis võib sisaldada norme, mille piirid ei ole seadusega määratletud, kuid mis on enesekorraldusõiguse kasutamiseks vajalikud, ent mis ei tohi olla vastuolus seadusega, leiab ringkonnakohus, et vastuolu KTS ja põhikirja vahel ei eksisteeri.“ Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde ja lisab, et kui käsitada enne 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja üldkorraldusena, ei ole see tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel, s.o põhjusel, et seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kohtupraktikas on leitud, et haldusakt on tühine, kui selles esinevad ilmselged puudused. Kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (nt Riigikohtu 13.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p-d 12 ja 14). Käesoleva vaidluse asjaoludel ei saa KPK pädevuse puudumist pidada ilmselgeks.
20.KPK väidab, et kaebaja ei ole alusetult rikastunud VÕS § 1028 lg 1 tähenduses, sest oli liikmemaksu arvete tasumise ajal teadlik, et ta ei täida rahasumma KPK pangakontole kandmisega oma kohustust vastustaja ees. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kaebaja leiab, viidates VÕS kommentaaridele, et VÕS § 1028 seondub juhtumiga, kus üks isik on teisele isikule midagi üle andnud eksliku arvamusega, et ta täidab seeläbi olemasoleva kohustuse, kuid tegelikkuses vastav kohustus puudub. Alusetu rikastumise sätted ei ole kohaldatavad, kui üleandja teab, et ei täida üleandmisega kohustust saaja ees. RVastS § 22 lg 2 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid niivõrd, kuivõrd see ei ole RVastS-ga reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega. RVastS § 22 lg 1 järgi on alusetu rikastumise nõude eelduseks see, et avaliku võimu kandja on saanud isikult avalik-õiguslikus suhtes asja või raha ning asja või raha üleandmiseks puudus õiguslik alus või on õiguslik alus ära langenud. KPK ja kohtutäituri vahel oli avalik-õiguslik suhe ning ringkonnakohus tuvastas eespool, et KPK esitas kaebajale liikmemaksu tasumise arveid ja kaebaja tasus need, kuigi tal puudus õigusaktidest tulenev kohustus maksta liikmemaksu ajal, mil tema ametivolitused olid peatatud. RVastS § 22 lg-st 1 tulenevalt ei ole kaebaja subjektiivsetel kaalutlustel käesoleva vaidluse 10(13)
3-18-1023 lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus märgib siiski, et kuna kaebaja tasus liikmemaksu KPK esitatud arvete alusel, toimus raha ülekandmine ilmselgelt KPK-le kohustuse täitmise eesmärgil.
21.KPK leiab, et ei pea kaebajale liikmemaksu tagastama, sest on kaebaja tasutud liikmemaksu ära tarvitanud oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sh pakkus selle eest tugiteenuseid kaebaja büroole (nt elektrooniliste enampakkumiste oksjonikeskkond ehk eoksjonikeskkond ja täitemenetlusregistri avalik-õiguslike rahaliste nõuete jaotamise süsteem ehk TARN-süsteem). KPK tugineb VÕS § 1033 lg-le 1, mille järgi saaja ei pea saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. Alternatiivselt väidab KPK, et kaebaja nõue on ära langenud VÕS § 1033 lg 2 alusel, mis sätestab, et kui saaja uskus saadu omamise kestmisse ja on sellest tulenevalt teinud kulutusi, peab ta saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama üksnes juhul, kui talle hüvitatakse tema poolt tehtud kulutused. VÕS § 1035 lg 1 järgi ei kohaldata VÕS §-s 1033 sätestatut juhul, kui saaja üleandmise ajal teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul pidi KPK oma ülesannete hoolsal täitmisel teadma, et enne 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja §-i 8 arvestades puudub tal alus kaebajalt liikmemaksu nõuda, kuid KPK osutas sellegipoolest kaebaja büroole teenuseid. Ringkonnakohus nõustub siiski halduskohtuga, et kaebaja liikmemaksu arvel rikastumist ei saa välistada see, kui KPK on liikmemaksu enne kaebaja poolt nõude esitamist oma õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks ära kulutanud. Võlaõigusseaduse kommentaaride järgi on juhul, kui saaduks on rahasumma, rikastumise äralangemine väga erandlik ja tuleb kõne alla üksnes juhul, kui konkreetsele saajale üleantud summa temalt varastatakse, kaob või läheb muul viisil tema valdusest välja. Rahasumma „äratarvitamine“ ei too reeglina kaasa rikastumise äralangemist, sest võimaldab saajal säästa muid kulutusi (P. Varul jt (koost.). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne (2009), § 1033, p 3.1.2, lk 597). „Äratarvitamine“ tähendab käesolevas asjas muu hulgas raha kulutamist oma õigusaktidest tulenevate eesmärkide täitmiseks. Mis puudutab KPK nõuet kaebajale tehtud kulutuste hüvitamisteks, siis toimiku materjalidest ei saa järeldada, et KPK osutas kaebaja büroole e-oksjonikeskkonna või TARN-süsteemi teenuseid otsese vastutasuna kaebajalt saadud liikmemaksu eest. Neid teenuseid kasutasid ka teised kohtutäiturid ja seda rahastati üldiselt KPK eelarvest, millest kohustuslikud liikmemaksud moodustasid vaid ühe osa (KTK § 71 lg 1; vt ka KPK ja kaebaja vahel 19.02.2013 sõlmitud e-oksjonikeskkonna kasutamise lepingu p 11.1, I kd, tl 149). Ringkonnakohus märgib täiendavalt seoses KPK väitega, et tal on teenuse osutamisest tulenev nõue kaebaja vastu, et Riigikohtu seisukoha järgi on avalik-õiguslike nõuete puhul on tasaarvestamine lubatud vaid siis, kui tasaarvestuse võimalus on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Sama põhimõte kehtib ka eraõigusliku ja avalik-õigusliku nõude omavahelisel tasaarvestamisel. VÕS §-s 198 tasaarvestamise avalduse esitamise kohta sätestatu ei ole sellises olukorras kohaldatav (vt Riigikohtu 10.05.2017 otsus nr 3-3-1-67-16, p 12). Käesoleval juhul ei ole KTS-s ega KTK põhikirjas tasaarvestamise võimalust ette nähtud.
22.KPK-l on iseenesest õigus, et RVastS § 24 lg 1 ei sätesta kohustust anda selles sättes nimetatud haldusakt 30 päeva jooksul. Samas on kohtul õigus määrata otsuses kindlaks otsuse täitmise tingimused, sh selle täitmise tähtaeg (HKMS § 162 lg 3 ja § 168 lg 1). KPK ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et halduskohtu otsuse resolutsioonis märgitud kohustuse täitmine 30 päeva jooksul on ülemäära keerukas või võimatu.
11(13)
3-18-1023
23.Eelnevat arvestades jääb KPK apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus selles osas muutmata. XX apellatsioonkaebus
24.XX menetluskulud halduskohtus olid kokku 10 081,67 eurot, sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 10 066,67 eurot (ilma käibemaksuta). Halduskohus leidis, et vaidluse mahtu ja iseloomu arvestades on kulud õigusabile põhjendamatult suured. Halduskohus pidas vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 2000 eurot, mis sisaldas ka riigilõivu. XX leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohtu otsuses kaebaja menetluskulude katteks väljamõistetud summa on põhjendamatult väike.
25.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav (nt Riigikohtu 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-6714, p 32.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
26.Ringkonnakohus ei leia, et halduskohus ületas oma kaalutlusõiguse piire. Sarnases asjas on olemas jõustunud kohtulahend ja kaebaja on oma menetlusdokumentides tuginenud paljuski ringkonnakohtu 27.10.2017 otsuses nr 3-15-1232 võetud seisukohtadele, samuti on kaebaja korranud samu seisukohti mitmetes erinevates menetlusdokumentides. Kuigi vastustaja on täiendanud oma seisukohti pärast seda, kui vastustajat asus esindama vandeadvokaat, ning kaebaja on neile menetlusdokumentidele vastanud, ei ole kaebaja kasuks väljamõistetavate õigusabikulude suurus ka seda arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne, sest KPK vastuväited kaebusele on jäänud põhimõtteliselt samaks. Väljamõistetavate menetluskulude ligikaudne suurus pidi olema ettenähtav, sest sarnase vaidluse puhul haldusasjas nr 3-15-1232 mõistis ringkonnakohus kaebaja menetluskulude katteks KPK-lt välja 2000 eurot, mis sisaldas nii riigilõive kui ka esimese ja teise astme õigusabikulusid.
27.Eelnevat arvestades jääb XX apellatsioonkaebus samuti rahuldamata ja halduskohtu otsus ka menetluskulude jaotust puudutavas osas muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud
29.HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad KPK menetluskulud osas, mis puudutab tema apellatsioonkaebuse lahendamist, KPK enda kanda ning HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tuleb KPK-lt välja mõista XX apellatsiooniastme menetluskulud, mis seonduvad KPK apellatsioonkaebusele vastamisega. XX kulud õigusabile olid apellatsiooniastmes kokku 2973,33 eurot (käibemaksuta), millest KPK apellatsioonkaebusele vastamisega seondub arve nr A 2019/07/05 (1560 eurot käibemaksuta) ja osaliselt ka arve nr A 2019/12/01 (480 eurot käibemaksuta). Viimati nimetatud arvelt ei ole võimalik selgelt eristada, milline osa seondub kaebaja enda ja milline KPK apellatsioonkaebusega. Kuna suuremas osas käis vaidlus siiski sisuliste küsimuste üle, loeb ringkonnakohus viimati nimetatud arvest KPK apellatsioonkaebusega seotud kuludeks 2/3 ehk 320,00 eurot. Arvestades apellatsioonimenetluse käiku ja mahtu ning vaidlusküsimuste hulka ja keerukust peab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalikeks kuludeks kokku 1300 eurot (käibemaksuta). 12(13)
3-18-1023
30.HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad XX menetluskulud osas, mis puudutab tema apellatsioonkaebuse lahendamist, XX enda kanda. KPK menetluskulud, mis seonduvad XX apellatsioonkaebusele vastamisega, jäävad HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda, sest vaidlus kohtutäiturilt nõutava liikmemaksu üle seondub KPK põhitegevusega ja seetõttu ei saa välise õigusabi kasutamist pidada vajalikuks. Ka kaasatud haldusorgani võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.