XX kaebus Kohtutäiturite ja Pankroti-haldurite Koja kohustamiseks liikmemaksu ümber-arvutuse tegemiseks
Asja läbivaatamine
23.04.2019
Menetlusosalised
Kaebaja - XX, esindaja vandeadvokaat Rando Antsmäe Vastustaja - Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, esindaja vandeadvokaadi abi Iivi Otto Kaasatud haldusorgan - Justiitsministeerium, esindaja Aleksandr Logussov
RESOLUTSIOON
1.Kohustada Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda 30 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest tegema ja esitama vormistatuna alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmääravas haldusaktis kohtutäitur XXile tema liikmemaksuarvestuses ajaperioodi 09.03.2015 kuni 04.03.2016 osas ümberarvestused selliselt, et temalt ei nõuta nimetatud ajaperioodi eest kohtutäituri liikmemaksu.
2.Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt XXi kasuks välja menetluskulud 2 000 (kaks tuhat) eurot.
4.Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohtutäitur XXi volitused olid justiitsministri 05.03.2015 käskkirja nr 23 ja 26.02.2018 käskkirja nr 50-k alusel peatatud 09.03.2015 kuni 07.03.2018 (kd I, tl 9, 11). XX tasus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (KPK) esitatud arvete alusel kohtutäituri liikmemaksu 09.03.2015 kuni 04.03.2016.
2.XX esitas 27.03.2018 KPK-le avalduse (kd I, tl 20), milles palus tagastada talle ajaperioodil 09.03.2015 kuni 04.03.2016 eest alusetult nõutud ja saadud kohtutäituri liikmetasu. Avalduse põhjenduse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohus 27.10.2017 otsuses haldusasjas nr 3-15-1232 asunud seisukohale, et kohtutäitur, kelle ametivolitused on peatatud, ei pea tasuma ametikogu liikmemaksu, kusjuures ei ole tähtis, kas peatatud ametivolitustega kohtutäituri büroo jätkas tegutsemist või mitte.
3.KPK vastas XXile 04.04.2018 kirjaga nr 3-10/71-1 (kd I, tl 22), milles leiti, et kuivõrd kohtutäitur XXi büroo on jätkanud perioodil 09.03.2015 kuni 08.03.2018 tegevust ja on nimetatud ajaperioodil tarbinud aktiivselt KPK teenuseid, siis tuleb kohtutäituri nõudeavaldus liikmemaksu tagastamise/tasaarveldamise nõudes jätta täies ulatuses rahuldamata.
4.XX esitas 23.05.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse KPK kohustamiseks tegema kohtutäitur XXi liikmemaksuarvestuses ajaperioodi 09.03.2015 kuni 04.03.2016 osas ümberarvestused selliselt, et kohtutäitur XXilt ei nõuta aja-perioodi 09.03.2015 kuni 04.03.2016 eest kohtutäituri liikmemaksu. Kohus võttis kaebuse 14.06.2018 menetlusse, määras vastustajaks KPK ning kaasas 25.10.2018 menetlusse arvamuse andmiseks Justiitsministeeriumi.
5.XX esitas 29.01.2019 kohtule kaebuse täpsustatud nõude - kohustada KPK 15 päeva jooksul arvates haldusasjas nr 3-18-1023 menetlust lõpetava lahendi jõustumisest tegema ja esitama vormistatuna alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmääravas haldusaktis kohtutäitur XXile tema liikmemaksuarvestuses ajaperioodi 09.03.2015 kuni 04.03.2016 osas ümberarvestused selliselt, et kohtutäitur XXilt ei nõuta eelnimetatud ajaperioodi eest kohtutäituri liikmemaksu. Kohus võttis 05.03.2019 täpsustatud kaebuse vastu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebuse põhjendused. 6.1 Vastustaja on vastuolus kehtiva õigusega nõudnud kaebajalt kohtutäituri liikmemaksu tasumist ka ajaperioodi eest, mil kaebaja ametivolitused kohtutäiturina olid peatatud. Vastustaja on õigustamatult keeldunud kaebajalt ajaperioodi 09.03.2015 kuni 04.03.2016 eest alusetult nõutud ja saadud kohtutäituri liikmemaksu ümberarvestamise ja tagastamise nõude täitmisest. 6.2 Seadusega ei olnud ajaperioodil 09.03.2015 kuni 04.03.2016 kehtestatud kohtutäiturile kohustust maksta kohtutäituri liikmemaksu arvestatuna aja eest, mil kohtutäituri ametikogu
liikmesus on peatunud. Sellist kohustust ei sätestanud ka seaduse alusel kehtestatud KPK õigusaktid. Seaduse alusel kehtestatud KPK põhikirja § 8 sätestab expressis verbis, et ametikogu liikmesuse peatumise korral ei ole kohtutäitur kohustatud koja liikmemaksu maksma. Seega oli ametikogu KTS § 74 lg-s 2 sätestatud delegatsiooninormi alusel KPK põhikirjaga kehtestanud kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused selliselt, et kohtutäitur, kelle ametikogu liikmesus on peatunud, ei ole kohustatud kohtutäituri liikmemaksu tasuma. 6.3 Kaebaja poolt vastustajale viimase poolt eelnimetatud ajaperioodi eest alusetult nõutud kohtutäituri liikmemaksu maksmise näol on tegemist avalik-õiguslikus suhtes raha üleandmisega õigusliku aluseta. Vastustaja on käesoleval juhul suhetes kaebajaga avaliku võimu kandja. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg-st 1 võib isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda avalikõiguslikus suhtes õigusliku aluseta üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Käesoleval juhul seadus teisiti ei sätesta. 6.4 Kaebuse aluseks olevate asjaoludega täpselt analoogsete asjaoludega seonduvalt on haldusasjas nr 3-15-1232 Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 tehtud otsusega rahuldatud ühe teise kohtutäituri analoogne kaebus ning kohustatud KPK tegema selle teise kohtutäituri liikmemaksuarvestuses ümberarvestused selliselt, et sellelt kohtutäiturilt ei nõuta kohtutäituri liikmemaksu ajaperioodide eest, mil tema ametivolitused kohtutäiturina olid kuni 04.03.2016 peatatud. Riigikohtu halduskolleegiumi 26.02.2018 määrusega jäeti KPK kassatsioonkaebus menetlusse võtmata ja eelnimetatud ringkonnakohtu otsus jõustus 26.02.2018.
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 7.1 Kaebaja ei ole enne 27.03.2018. a KPK-le saadetud kirja saatmist kunagi andnud KPK-le mõista, et tema arvates ei peaks ta tasuma liikmemaksu ajal, mil tema ametivolitused on peatunud. Kaebaja on vabatahtlikult esitanud igakuiselt aruandeid ning maksnud arveid. Sellest on ühemõtteliselt järeldatav, et kaebaja on varasemalt läbivalt mõistnud oma kohustuste tegelikku sisu, ent on 04.03.2016 KPK ameti- ja kutsekogu otsusega tühistatud KPK põhikirja §le 8 tuginedes üritanud tagantjärele vabaneda liikmemaksu kohustuse tasumisest. 7.2 Kaebuses on ebaõigesti tuginetud RVastS-le. Käesoleva vaidluse ese ei ole seotud ei vastustaja avaliku võimu volituste rakendamise ega muude avalike ülesannete täitmisega. KPK vastutus avalik-õiguslikes suhetes on piiritletud kohtutäituri seaduse § 9 lg 6 sätestatuga, mis määratleb KPK vastutuse vaid juhul, kui kohtutäituri ametitoiminguga on tekitatud kahju, ning seda ei ole võimalik rahuldada kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku vara arvelt. 7.3 KTS näeb ette liikmemaksu kohustuslikkuse ja käibepõhise liikmemaksu arvestamise põhimõtte ning ei sätesta erandit ega ka volitusnormi selleks, et kehtestada liikmemaksu vabastust ametivolitused peatanud kohtutäiturile, kelle büroo jätkab tegevust. Ajal, mil kohtutäituri ametivolitused on peatunud ja täiturit asendab asendaja, tagatakse kohtutäiturile avalik-õiguslike nõuete jaotamine, samuti toimuvad kohtutäituri büroos jätkuvalt täitemenetlused, millelt laekuvad täituri tasud, lisaks on KPK poolt jätkuvalt tagatud kõik tugiteenused jms. 7.4 KPK põhikirja § 8 on kaebaja poolt antud tõlgenduse korral vastuolus KTS-ga. Ka esineb vastuolu liikmemaksu regulatsiooni üldise mõttega, mis näeb ette liikmemaksu kohustuslikkuse ja käibepõhise arvestuse eesmärgil, et tagada KPK funktsioonide täitmise võimalikkus proportsionaalsete panuste kaudu. Seaduse prioriteedi põhimõttest johtuvalt tuleb KPK põhikirja vastuolu korral seadusega kohaldada KTS sätteid. KTS ega KPK ametikogu 18.06.2010 otsusega kehtestatud liikmemaksu suuruse ja tasumise kord ei sätesta liikmemaksust vabastamise aluseid
juhuks, kui büroo tegevus jätkub ja tekib käive. Käivet teenivat bürood pidava täituri vabastamine liikmemaksu tasumisest rikub ka võrdse kohtlemise põhimõtet. 7.5 Kaebaja poolt on liikmemaksu maksmine toimunud õiguslikul alusel – täituri aruannete ja nende alusel esitatud arvete alusel. Kojale ei tulene seadusest ega ühestki alamalseisvast õigusaktist kohustust teha ümberarvutusi õiguslikul alusel tasutud liikmemaksu osas. Seega ei ole KPK mistahes kohustusi seonduvalt liikmemaksu arvestamisega rikkunud.
8.Kaastatud haldusorgani arvamuse kohaselt ei olnud kaebaja kohtutäituri liikmemaksu tasumise kohustusest vabastatud. Kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja § 8 on kehtestatud ilma seadusliku aluseta ning on vastuolus KTS mõtte ja eesmärgiga.
9.Seoses nõude täpsustamisega esitatud kaebaja täiendavad seisukohad. 9.1 Kaebajale teadaolevalt ei ole vastustaja seniajani nüüd juba peaaegu ühe aasta möödumisel arvates analoogse nõudega haldusasjas nr 3-15-1232 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsuse jõustumisest alusetult saadud kohtutäituri liikmemaksu summasid tagastanud ning on väljendanud seisukohta, et kohtuotsusest ei tulene vastustajale kohustust anda haldusakti alusetult saadu tagastamise viisi ja ulatuse kohta. 9.2 Seetõttu on tekkinud kaebajal põhjendatud kahtlus, et vastustaja võib ka käesolevas asjas kaebuse rahuldamise korral asuda viivitama alusetult saadu ulatuse kindlaksmääramisega ning alusetult saadu kaebajale tagastamisega, väites, et alusetult saadu ulatuse ja tagastamise viisi kohta ei pea vastustaja haldusakti andma. Kaebajalt alusetult nõutud ja saadud kohtutäituri liikmemaksu summade suuruse ja tagastamise viisi peab vastava korra puudumise tõttu määrama vastava haldusaktina vormistatuna kindlaks vastustaja.
10.Vastustaja täiendavad seisukohad. 10.1 Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-91-13 määruse p-s 20 osundanud, et kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud. Sellisel juhul tuleb kaebus tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kuna kaebeõiguse puudumine on ilmselge. Juhul, kui kohus eeltoodule vaatamata siiski leiab, et kaebeõiguse puudumist tuleb kontrollida otsuse tegemisel, palub vastustaja kohtul jätta kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. 10.2 Kohus ei saa vastustaja asemel asuda kaalutlusõigust teostama (vt HKMS § 158 lg 3 ls 3). Seega ei saa kaebaja nõuda, et kohus kohustaks vastustajat kaebaja poolt soovitud sisuga haldusakti välja andma ning kaebus tuleb ka seetõttu jätta rahuldamata. 10.3 Ka juhul, kui lähtuda eeldustest, et kaebajal on kaebeõigus ja, et kaebaja saaks nõuda kohtuotsusega vastustaja kohustamist kaebaja poolt soovitud sisuga haldusakti välja andma, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kaebajal oli kohustus maksta vastustajale liikmemaksu ajaperioodi eest, mil tema ametivolitused kohtutäiturina olid peatatud. Seega ei ole nende maksete osas tegemist alusetu rikastumisega. Isegi kui lähtuda ebaõigest seisukohast, et RVastS § 22 ja võlaõigusseaduse § 1028 oleks nende maksete osas kohaldatavad, ka sellisel juhul poleks vastustajal kohustust kaebajale raha tagastada. Nimelt on vastustaja kaebaja poolt tasutud summad ära tarvitanud KPK seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. 10.4 Ühestki õigusnormist ei tulene vastustajale kohustust anda kaebaja poolt nõutav haldusakt 15 päeva jooksul arvates halduskohtuasja menetlust lõpetava lahendi jõustumisest ning
vastustajal ei ole ka objektiivsetel põhjustel võimalik sellist haldusakti anda 15 päeva jooksul. Ka seetõttu on kaebaja nõue täiesti alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt alljärgnevatel põhjendustel.
12.Asjas on vaidlus küsimuses, kas kaebajal oli kõnealusel perioodil liikmemaksu tasumise kohustus. Käesoleva vaidlusega analoogses asjas on kõrgema astme kohus seisukoha võtnud. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27.10.2017 otsusest haldusasjas nr 3-15-1232 nähtuv järgmine argumentatsioon on kohtu hinnangul on kohaldatav ka käesoleval juhul: „13. Kui kaebaja poolt KPK-le tasu maksmine toimus ilma õigusliku aluseta (kaebajal ei tulnud liikmemaksu tasuda ja ta ei teinud seda n-ö vabatahtlikult), tugineb summa tagastamise nõue alusetu rikastumise regulatsioonile. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 ls 1 kohaselt võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Praegusel juhul kohaldub tagastusnõudele üldine, RVastS-s ja võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatud regulatsioon.
14.KPK põhikirja § 8 sätestas, et kohtutäituri ametivolituste peatamisel loetakse tema ametikogu liikmesus peatunuks. Liikmesuse peatumise korral ei ole kohtutäitur kohustatud maksma koja liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega osalema koja organite töös. Põhikirja § 20 lg 1 sätestas, et ametikogu liige esitab liikmemaksu arvestuse ja tasub liikmemaksu ametikogu otsuses ettenähtud suuruses ning tähtpäeval. Ametikogu juhatus kinnitab liikmemaksu arvestuse aruande vormi. Põhikirja § 21 kohaselt oli liikmemaksu miinimummäär vähemalt kolm protsenti koja eelarveaastal kohtutäituri tasuna laekunud summadest või pankrotihalduri tasuna või ajutise halduri tasuna kohtu määratud summadest, kuid mitte vähem kui 500 krooni kuus. KPK põhikirja eelnõu oli justiitsministri poolt kooskõlastatud.
15.KTS § 67 kohaselt on koda avalik-õiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on kõik kohtutäiturid ja pankrotihaldurina tegutsemise õigust omavad isikud. Ametikogusse kuuluvad kõik kohtutäiturid (KTS § 80 lg 2). KTS § 74 lg 1 kohaselt kehtestavad koja miinimummäära ameti- ja kutsekogu, olles selle eelnevalt kooskõlastanud Justiitsministeeriumiga. KTS § 74 lg 2 sätestab, et kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused kehtestab ametikogu, pankrotihaldurite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused kutsekogu, arvestades liikmemaksu miinimummäära. Liikmemaks tuleb kehtestada suuruses, mis tagab koja piisava rahastatuse õigusaktidega ja koja arengukavaga seatud eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete täitmiseks. Lõike 3 ls 1 kohaselt laekub liikmemaks vastavalt kas ameti- või kutsekogu eelarveossa.
16.KTS § 22 reguleerib kohtutäituri ametivolituste peatamist. Selle paragrahvi lg 2 sätestab, et ametivolituste peatamise ajal ei kohaldata kohtutäiturile ametitoimingute tegemisega seotud kohtutäituri tegevust reguleerivaid õigusnorme. Ametivolituste peatamise ajal säilib kohtutäituri kohustus käituda ja tegutseda väärikalt. Lõike 3 kohaselt on kohtutäituril ametivolituste peatamise ajal keelatud teha ametitoiminguid ja osutada ametiteenuseid.
17.Tähtsust ei oma, et KPK põhikirja § 8 on 04.03.2016 KPK ameti- ja kutsekogu poolt tühistatud. Sellist tühistamist ei saa mõista tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisena, sest see oleks
vastuolus õiguskindluse põhimõttega. KPK liikmemaksu tasumise ja täiendkoolitusel osalemise kohustust ei saa reguleerida hilisema õigusaktiga nii, et see mõjutab varem aset leidnud õigussuhteid. Põhikirja § 8 sai kehtivuse kaotada vaid edasiulatuvalt, seega alates 04.03.2016. Kui sellist tõlgendust pidada ekslikuks, tuleks kohtul anda kaebajale võimalus kaebuse täiendamiseks 04.03.2016 üldkorralduse tühistamise nõudega osas, mis puudutab KPK põhikirja § 8 tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. [---]
21.KTS ei sätesta sõnaselgelt kohtutäituri ametivolituste peatamisel koja liikmesuse ega ametikogu liikmesuse peatumist. See pole vaidluse lahendamisel aga oluline. KPK põhikirja § 8 seadis kohtutäituri poolt liikmemaksu tasumise kohustuse sõltuvusse sellest, kas tema liikmesus ametikogus on peatatud või mitte. Isegi kui KTS kohaselt on kohtutäitur ametivolituste peatamise ajal ametikogu liige, tuleb põhikirja mõista nii, et kohtutäitur, kelle ametivolitused on peatatud, ei pea tasuma liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega osalema koja organite töös.
22.KPK põhikirjaga ette nähtud vabastus liikmemaksu tasumisest ei ole KTS-ga vastuolus. KTS ei näe ette kõigi kohtutäiturite, sh nende, kelle ametivolitused on peatatud, liikmemaksu tasumise kohustust. Liikmemaksule tuleb kehtestada miinimumsuurus, mille justiitsminister peab olema kooskõlastanud – KTS põhikirja § 8 kohaselt kaebajal liikmemaksu tasuda ei tulnud ja justiitsminister on põhikirja kooskõlastanud. Liikmemaks tuleb kehtestada suuruses, mis tagab koja piisava rahastatuse seatud eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete täitmiseks. Seadusest ei tulene nõuet, et kõik koja liikmed, sh need, kelle ametivolitused on peatatud, peavad liikmemaksu tasuma. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et KPK rahastamine muutuks ebapiisavaks, kui need liikmed, kelle ametivolitused on peatatud, liikmemaksu selle perioodi eest ei tasu. Vastustaja ei ole seda ka põhistatult väitnud. Koja ulatuslikum rahastamine oleks võimalik aga ka nii, et suurendataks nende liikmete poolt tasutava liikmemaksu määra, kes täidavad oma ametiülesandeid, mistõttu peatatud ametivolitustega pankrotihaldurite vabastamine liikmemaksu tasumise kohustusest ei oleks vastuolus KTS § 74 lg-ga 2“ (kd I, tl 35-38).
13.Seega kaebajal ei olnud KPK põhikirja §-st 8 tulenevalt liikmemaksu tasumise kohustust. Summa tagastamise taotlus oli esitatud RVastS § 24 lg-s 2 sätestatud 3-aastase tähtaja jooksul.
14.Täiendavalt eeltoodule märgib kohus vastuseks vastustaja seisukohtadele järgmist. 14.1 Kaebajal on kaebeõigus. Alusetult tasutud liikmemaksu õigusvastaselt tagastamata jätmise korral rikutakse kohtutäituri omandiõigust. Kohustuslik kohtueelne menetlus on kohtu hinnangul käesolevas asjas läbitud (vt RVastS § 6 lg 3). Ka KPK 04.04.2018 vastuses kaebaja kirjalikule pöördumisele on viimast mõistetud nii tagastamise kui ümberarvestuse nõudena (kd I, tl 22). Kaebuse nõue kohustada vastustajat tegema kaebaja liikmemaksu arvestuses ümberarvestused ja esitama muudetud liikmemaksuarvestused kaebajale kattub sisuliselt alusetult tagastamise nõudega. 14.2 Kohus saab kohustada vastustajat kaebaja taotletud sisuga haldusakti välja andma. Kaebaja leiab õigesti, et temalt alusetult saadud kohtutäituri liikmemaksu summade suurus ja tagastamise viis tuleb vastavalt RVastS § 24 lg-le 1 kindlaks määrata haldusaktiga. Vastustaja leib ekslikult, et sellise nõude rahuldamine on kohtu poolt haldusorgani eest kaalutlusõiguse teostamine. 14.3 Vastuväide alusetult saadu ära tarvitamisest pole käesolevas vaidluses asjakohane. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et kui saaduks on rahasumma, nagu käesoleval juhul, tuleb rikastumise äralangemine kõne alla üksnes siis, kui konkreetne saajale ülekantud rahasumma temalt varastatakse, kaob või läheb muul viisil tema valdusest välja (vt Võlaõigusseadus III.
Kommenteeritud väljaanne, koost. Paul Varul jt, Juura, 2009, lk 597). Selliste olukordadega käesoleval juhul tegemist pole. Rahasumma „äratarvitamine“ ei too reeglina kaasa rikastumise äralangemist, kuna võimaldab saajal säästa muid kulutusi (vt samas).
15.Seega kohustab kohus vastustajat 30 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest tegema ja esitama vormistatuna alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmääravas haldusaktis kaebajale tema liikmemaksuarvestuses ajaperioodi 09.03.2015 kuni 04.03.2016 osas ümberarvestused selliselt, et temalt ei nõuta nimetatud ajaperioodi eest kohtutäituri liikmemaksu.
16.Muus osas jääb kaebus rahuldamata. Arvestades vastustaja vastuväidet, et kaebuses taotletud 15 päevane tähtaeg pole objektiivselt täidetav, määrab kohus vastustajale kohustuse täitmiseks 30 päevase tähtaja, millist on viimane kohtuistungil pidanud ka ise piisavaks (kd II, tl 33).
17.Menetluskuludest. Kaebuse põhiosas rahuldamise tõttu tuleb HMKS § 108 lg 1 alusel vastustajalt välja mõista kaebaja menetluskulud. Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 10 081,67 eurot. Need kulud koosnevad kaebuselt tasutud riigilõivust 15 eurot ja õigusabikuludest kokku 10 066,67 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et kaebaja õigusabikulud on käesoleva vaidluse mahtu ja iseloomu arvestades põhjendamatult suured. Käesolevas asjas ei ole vaidlusküsimuste ring suur ning menetlus ei ole olnud sedavõrd pikk ja keerukas, et õigustada sedavõrd suures mahus õigusabi osutamise eest tasutud summa väljamõistmist vastustajalt. Seetõttu ja arvestades, et kaebuselt tasutud riigilõiv kuulub väljamõistmisele täies ulatuses, on põhjendatud vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 2 000 eurot. Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastanud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.