XXi kaebused Maksu- ja Tolliameti 18.01.2018 korralduse nr 13-7/00834-1 ja 02.03.2018 vaideotsuse nr 6-1/4009-2 ning 14.08.2018 vastutusotsuse nr 13-7/00834-14 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja — XX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Mahlapuu Vastustaja — Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Rinat Šaidulin
Asja läbivaatamise vorm
05.11.2019 istungil
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus Maksu- ja Tolliameti 18.01.2018 korralduse nr 13-7/00834-1 ja 02.03.2018 vaideotsuse nr 6-1/4009-2 tühistamiseks läbi vaatamata.
Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 14.08.2018 vastutusotsus nr 13-7/00834-14 osas, millega XXi on kohustatud tasuma Diara Transport OÜ maksuvõlga 2360, 27 eurot perioodi jaanuar 2016 eest (tasumise tähtpäevaga 10.02.2016) ning vastava perioodi eest tekkinud intressikohustust summas 1220, 73 eurot. Muus osas jätta vastutusotsus jõusse.
Mõista Maksu- ja Tolliametilt XXi kasuks välja õigusabikulud summas 17.35 eurot ja riigilõiv summas 43,8 eurot.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 03.01.2020. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 18.01.2018 korraldusega nr 13-7/00834-1 (vastutusmenetluse alustamise korraldus) XXi vastama korraldusele lisatud kirjalike seletuste protokollis toodud küsimustele ning tagastama protokoll allkirjastatult maksuhaldurile 7 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates. Samuti kohustati XXi esitama maksuhaldurile hiljemalt 7 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates Diara Transport OÜ osade võõrandamise leping ning varade ja kohustuste üleandmise akt (sh sularaha kassa üleandmise akt).
2.XX esitas MTA-le vaide korralduse kehtetuks tunnistamiseks, mille MTA jättis 02.03.2018 vaideotsusega nr 6-1/4009-2 (vaideotsus korralduse osas) rahuldamata. XX esitas 05.04.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada MTA 18.01.2018 korraldus nr 13-7/008341 ning lõpetada vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetlus (haldusasi 3-18-682).
3.MTA tegi 14.08.2018 vastutusotsuse nr 13-7/00834-14 (vastutusotsus), millega kohustas XXi tasuma Diara Transport OÜ maksuvõlga summas 61 352,09 eurot. XX vaidlustas vastutusotsuse kohtueelses menetluses, kuid MTA jättis 11.10.2018 vaideotsusega nr 6-1/4198-4 (vaideotsus vastutusotsuse osas) vaide rahuldamata.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 12.11.2018 kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks. Kaebusega koos esitas XX ka esialgse õiguskaitse taotluse, samuti menetlusabi taotluse (haldusasi nr 3-182141).
5.Asja sisuline läbivaatamine toimus 05.11.2019 istungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
6.Seoses korraldusega märgib kaebaja, et vaidlustatavast korraldusest ei selgu, kas maksukohustuslane Diara Transport OÜ omab varasid, samuti ei nähtu seda, mida on maksuhaldur ette võtnud selleks, et välja selgitada maksukohustuslase varad. Vaidlustatavast haldusaktist ei ole arusaadav ning jääb täielikult ebaselgeks, miks ei nõuta määratud maksusummat sisse maksukohustuslaselt, vaid maksukohustuslase endiselt juhatuse liikmelt R. Źirnovilt. Kaebajale teadaolevalt omab äriühing varasid või varalisi õigusi, millel arvelt on võimalik maksukohustuslasel lasuvaid kohustusi maksuhalduri ees täita. Kaebuse esitaja märgib ka, et vaidlustatava korralduse andmisega on maksuhaldur rikkunud hea halduse põhimõtteid ning maksumenetluse printsiipe. Vaideotsus on ebaseaduslik seetõttu, et vaideotsuses puudub selle vaidlustamise viide. Kaebaja taotluseks on tühistada MTA 18.01.2018 korraldus nr 13-7/00834-1 täies ulatuses.
7.Seoses vastutusotsusega märgib kaebaja, et käesolev vastutusotsuse tegemisele suunatud maksumenetlus on juba selle alustamisest alates alusetu ning põhjendamatu, korrates juba korralduse vaidlustamisel esitatud põhjendusi. Kaebaja rõhutab, et Nordea Finance Estonia AS-ga sõlmitud kapitalirendilepingust nähtuvalt on liisinguvõtja Z-transport OÜ (praeguse nimega Diara Transport OÜ) sõlminud lepingu frontaallaaduri JCB 436 HT super hi-lift väärtusega 60 000,00 eurot (sisaldab käibemaksu) omandamiseks. Nimetatud laadurist on Diara Transport OÜ käesolevaks ajaks välja ostnud suurema osa laaduri väärtusest. Nii nähtub Luminor Liising AS arvest nr 14513189; 02.02.2018 (maksuhaldurile esitatud koos vaidega), et seisuga 01.03.2018 on nimetatud laaduri tasumata jääkmaksumuseks veel 14 679,04 eurot. Seega on maksukohustuslase poolt juba laadur välja ostetud ligikaudu 45 000,00 euro eest. Diara Transport OÜ 07.08.2018 hinnangust nähtuvalt on frontaallaaduri JCB 436 HT super hi-lift väärtuseks töökorras seisus u 30 000,00 eurot. AB"Lietuvosdraudimas"Eestifiliaal-iga sõlmitud kindlustuslepingust nähtuvalt on kindlustuseseme frontaallaaduri JCB 436 HT kindlustusväärtuseks perioodil 14.07.201813.07.2019 koguni 36 450,00 eurot (kindlustusteatis nr ZC201806120078). Nimetatud summa on piisav maksukohustuslasel lasuva maksuvõlgnevuse tasumiseks. 2(16)
3-18-2141
7.1.Maksuhaldur ei ole andnud veenvat selgitust selle kohta, miks maksuhaldur ei täida maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg 1 viimases lauses sätestatut, et maksukohustuslase rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel (vara on nõuete näol olemas). Asjaolu, et maksuhaldur ei ole suutnud oma nõuet maksma panna, ei kuulu aga kaebaja mõjusfääri. Maksuhaldur ei ole loobunud maksuvõla sissenõudmisest, mida kinnitab asjaolu, et maksuhaldur on oma 10.05.2016 korraldusega nr 13-2.9/1219 arestinud omandiõiguse üleandmise nõudeõiguse ja rahalise õiguse Nordea Finance Estonia AS vastu.
7.2.Käesolevaks ajaks ei ole Diara Transport OÜ tegevus ega ka selle varad, aga samuti ka raamatupidamisdokumendid kaebaja mõjusfääris. Samuti on täiesti meelevaldne maksuhalduri väide, nagu oleks frontaallaadur kaebuse esitaja valduses ja kasutuses.
7.3.Maksuhaldur on ebaõigesti juhindunud vastutusotsuses süü tuvastamisel juriidilisest alusest. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtlus eeldab ka seadusliku esindaja soovi eelnimetatud kohustusi rikkuda. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole tahtlikult tekitanud juhatuse liikmena Diara Transport OÜ-le kahju.
7.4.Maksuhaldur on vaidlustatavas maksuotsuses tendentslikult hinnanud tõendeid, rõhutades maksu määramise seisukohalt kasulikke tõendeid ja jättes samas kohaldamata tõendid, mis räägivad maksukohustuslase kasuks. Maksuhaldur eksib, kui ta väidab, et kõik maksukohustuslase poolt esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed.
7.5.Kaebaja ei ole nõus maksuhalduri seisukohaga, et ta ei ole äriühingu osa müümisel uuele omanikule üle andnud Diara Transport OÜ kõiki raamatupidamisdokumente. Osa müügilepingu sõlmimisel on nii müüja kui ka ostja kinnitanud notariaalse müügilepingu sõlmimisel, et Diara Transport OÜ dokumentatsioon on müüja poolt ostjale üle antud.
7.6.Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduriga selles, et kolmandal isikul YY puudus finantsvõimekus anda XX ́ile laenu sellises ulatuses (139 000.- eurot) nagu viimane on oma seletuses märkinud. Vastustaja seisukohad
8.Korraldus on õiguspärane ja põhjendatud. Korraldusest ja täiendavatest selgitustest nähtub, et maksuvõlg on tasumata. Seejuures ei ole korraldus menetluse lõppdokument ning põhjendamiskohustus on praegusel juhul piiratum. Maksuhaldur on 2016. aastal alustanud Diara Transport OÜ suhtes sissenõudmistoiminguid ning need ei ole siiani tulemust andnud, seega on igati põhjendatud kaebajale korralduse tegemine ja maksumenetluse alustamine. Vaideotsuses on selgitatud isiku õigust pöörduda vastavalt MKS § 151 lg-le 2 ja HKMS § 8 lg-le 6 ning §-des 3747 sätestatud tingimustel ja tähtaegadel halduskohtusse.
9.Vastustaja jääb vaideotsuses ja vastutusotsuses toodud analüüsi ja järelduste juurde. MKS § 96 lõikes 5 sätestatud formaalsed alused vastutusotsuse tegemiseks on täidetud ega esine sama paragrahvi lõikes 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid. Puudub vaidlus selles, et Diara Transport OÜ maksuvõlg, mille tasumist vaide esitajalt nõutakse, koosneb maksustamisperioodide november 2014 kuni mai 2015 kontrollimise tulemusena määratud maksusummadest kokku 14 543,99 eurot ning maksustamisperioodide juuli 2015 kuni jaanuar 2016 deklareeritud, kuid tasumata maksusummadest kokku 23 536,29 eurot ning sellele lisandunud intressinõudest 23 271,81 eurot, samuti tasumata sunnirahast 449,46 eurot. Vastaval perioodil oli äriühingu ainukeseks juhatuse liikmeks ja äriühingu igapäevast majandustegevust korraldavaks isikuks kaebuse esitaja. Maksuhaldur on õigesti jõudnud järeldusele Diara Transport OÜ suhtes läbiviidud kontrollimenetluse ning kaebaja suhtes läbiviidud vastutusmenetluse käigus tuvastatud asjaolude ja kogutud tõendite alusel, et kaebaja on tahtlikult rikkunud nii deklareerimis- kui tasumiskohustust, mis seisnes maksudeklaratsioonides teadlikult valeandmete esitamises ja
3(16)
3-18-2141 äriühingust ettevõtlusega mitteseotud arvete alusel raha, mida oleks saanud kasutada maksukohustuste täitmiseks, välja viimises.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kaebaja taotleb nii MTA 18.01.2018 korralduse nr 13-7/00834-1 kui ka 02.03.2018 vaideotsuse nr 6-1/4009-2 tühistamist. Ühtlasi taotleb kaebaja MTA 14.08.2018 vastutusotsuse nr 13-7/00834-1 tühistamist. Kaebuse läbivaatamata jätmine MTA 18.01.2018 korralduse nr 13-7/00834-1 ja 02.03.2018 vaideotsuse nr 6-1/4009-2 tühistamise nõudes
11.Seoses korraldusega märgin esmalt, et käesolevaks hetkeks on kaebaja korralduse sisuliselt täitnud. Kaebaja on MTA 18.01.2017 korraldusega esitatud küsimustele vastanud 05.06.2018 (MTA vastutusotsuse lisa nr 22). Tõenditest nähtuvalt on kaebaja 10.08.2018 esitanud ka korraldusega nõutud Diara Transport OÜ osade võõrandamise lepingu (MTA vastutusotsuse lk 8). Korraldusega nõutud varade ja kohustuste akti ei koostatud (ZZ 11.04.2018 selgitused, MTA lisa nr 27 vastus küsimusele nr 6). Lisaks on läbi viidud korraldusega alustatud vastutusmenetlus, mis lõppes vastutusotsuse andmisega 14.08.2018. Kaebaja jäi 05.11.2019 istungil aga seisukoha juurde, et eelnevast olenemata on korraldus õigusvastane ja ta jääb korralduse osas kaebuse juurde (helisalvestis 11:31:55).
11.1.Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (HMS § 61 lg 2). Kuna korraldusega pandud kohustused on täidetud, ei ole korraldus enam kehtiv. Sisuliselt on haldusakt ammendunud.
11.2.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel võib kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki (vt nt TlnRnKo 3-18-1823, p 20).
11.3.Leian, et käesolevas asjas on põhjendatud lähtuda HKMS § 151 lg 2 p-st 1 koostoimes HKMS § 121 lg 2 p-ga 2 – kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebaja eesmärki. Tühistamiskaebusest nähtuvalt oli kaebaja eesmärgiks vabaneda korralduse täitmisest. Siinjuures märgin, et 09.04.2019 määruses selgitas kohus, et „kohus tõlgendab kaebust selle eesmärgist lähtuvalt selliselt, et kaebaja taotleb nii MTA 18.01.2018 korralduse nr 13-7/00834-1 kui ka 02.03.2018 vaideotsuse nr 61/4009-2 tühistamist. Seoses kaebaja nõudega lõpetada vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetlus selgitab kohus, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda suhtes maksumenetluse lõpetamist. Seetõttu käsitleb kohus käesolevat kaebust üksnes tühistamiskaebusena eelnimetatud haldusaktide suhtes.“ Kuna vaidlusalune korraldus on täidetud ning vastutusmenetluse tulemusel on vastutusotsus antud, ei ole kaebuse eesmärgi saavutamine enam võimalik .
11.4.Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-12-14 p-s 9 selgitanud, et HMS § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, siis üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu akti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Siiski, erandlikel asjaoludel võib tühistamiskaebus olla ka kehtetu akti puhul tõhus. Kolleegium on pidanud tühistamiskaebust võimalikuks ja tõhusaks vahendiks nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju (vt nt RKHKo nr 3-3-1-89-13, p 18). Tühistamine seisneks sellises olukorras akti algusest peale kehtetuks tunnistamises, mis võib aidata negatiivseid mõjusid kõrvaldada. Praegusel juhul ei ole äratuntav, et sellised erandlikud asjaolud esineksid. MTA 4(16)
3-18-2141 korraldus ei viita sellele, et järgneks kaebajale negatiivseid tagajärgi pärast selle täidetuks lugemist. Tõsi, korraldusega alustati vastutusmenetlust, kuid selle tulemusel anti vastutusotsus, mille osas saab kaebaja oma õigusi kaitsta läbi tühistamisnõude esitamise vastutusotsusele. Seda on kaebaja ka teinud.
12.Edasi tuleb selgitada, kas olukorras, kus tühistamiskaebus ei ole eesmärgipärane, oleks kohane õigusvastasuse tuvastamise kaebusele üleminek. Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2).
12.1.Käesolevas asjas ei ole äratuntav kaebaja põhjendatud huvi korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja selgitas 05.11.2019 istungil, et korralduse vaidlustamise peamine põhjendus on see, et menetluse alustamine oli õigusvastane, mistõttu on õigusvastane ka vastutusotsus. Samad väited on kaebaja esitanud ka vastutusotsuse tühistamise kaebuses. Kaebaja saabki oma õigusi kaitsta vastutusotsuse tühistamisekaebuse esitamise läbi. Samuti ei ole kaebaja väited asjakohased, kuna vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetluse alustamine on menetlustoiming, mille õigusvastasusele saab kaebaja tugineda lõpliku haldusakti vaidlustamisel.
13.Eeltoodust tulenevalt jätan kaebuse korralduse ja korralduse osas antud vaideotsuse tühistamiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. MTA 14.08.2018 vastutusotsuse nr 13-7/00834-1 õiguspärasus
14.Vaadanud läbi poolte seisukohad vastutusotsusesse puutuvalt leian, et XXi kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastutusotsus tuleb tühistada osas, millega XXi on kohustati tasuma Diara Transport OÜ maksuvõlga summas 2360,27 eurot perioodi jaanuar 2016 eest (tasumise tähtpäevaga 10.02.2016) ning vastava perioodi eest tekkinud intressikohustust summas 1220, 73 eurot. Ülejäänud osas on vastutusotsus õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Nõustun vastutusotsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebaja seisukohtadele esitan põhjendused alljärgnevalt.
15.MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. MKS § 96 lg-st 6 tulenevalt peab maksuvõlg esinema ka vastutusotsuse tegemise aja seisuga ning maksuvõla sissenõudmine ei tohi olla aegunud.
16.Eeltoodu alusel analüüsin esmalt, kas täidetud on vastutusotsuse tegemise formaalsed eeldused (käesoleva otsuse p 17-19). Teiseks kontrollin, kas kaebaja poolt maksuotsusele esitatud vastuväited võivad anda aluse vastutusotsuse õigusvastasusele (käesoleva otsuse p-d 20 ja 21). Edasi selgitan, kas vaidlusaluses asjas on kohaselt täidetud vastutusotsuse tegemise sisulised eeldused R. Žirnovile (käesoleva otsuse p-d 22-40). Vastutusotsuse formaalsed eeldused
17.Praeguses asjas ei esine MKS § 96 lg-s 6 nimetatud aluseid, mis oleksid välistanud vastutusotsuse tegemise, ning Diara Transport OÜ maksuvõlg on kehtiv. Maksusumma on määratud aegumistähtaja jooksul (MKS § 98 lg 1). Diara Transport OÜ õigusvõime ei ole vastutusotsuse koostamise ajaks lõppenud.
18.Kaebaja leiab, et vastutusotsuse tegemisele suunatud maksumenetlus on juba selle alustamisest alates alusetu ning põhjendamatu, kuna Diara Transport OÜ omab vara või varalisi õigusi. Nordea Finance Estonia AS-ga sõlmitud kapitalirendilepingust nähtuvalt on liisinguvõtja Z-transport OÜ (praeguse nimega OÜ Diara Transport) sõlminud lepingu frontaallaaduri JCB 436 HT super hi-lift 5(16)
3-18-2141 väärtusega 60 000,00 eurot (sisaldab käibemaksu) omandamiseks. Nimetatud laadurist on äriühing käesolevaks ajaks välja ostnud suurema osa laaduri väärtusest (kaebus p 3.2, lk 3-4). Ka 05.11.2019 istungil väljendas kaebaja sama seisukohta, et kui maksukohustuslasel on vara, siis ei ole võimalik vastutusotsuse menetlust juhatuse liikme osas alustada. Kaebaja tugineb seejuures MKS § 96 lg-le 5 (helisalvestus 11:05:45 jj). Vastustaja seevastu leiab, et vastutusotsust välistavaks asjaoluks ei ole see, et äriühingule kuulub mõningal määral vara (vastutusotsus lk 18) ning vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud ka sissenõudmistoimingute osas (MTA 29.01.2019 vastus kaebusele lk 2 p 2.1).
18.1.Juhatuse liikmele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist MKS § 130 lõike 1 punktis 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot (MKS § 96 lg 5 lause 2). Vastutusotsust ei või teha enne seaduses lubatud tähtaega isegi siis, kui juba varem on selge, et äriühingult ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda (RKHKo 3-17-991, p 12). Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas leidnud, et MKS § 96 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimused peavad olema täidetud vastutusotsuse tegemise hetkel ega pea seaduse kohaselt tingimata esinema juba vastutusotsuse tegemisele suunatud maksumenetluse alustamise ajal (vt TlnRnKm nr 3-18-1082, p 6; TlnRnKm nr 3-1450383, p-d 8; TlnRnKo nr 3-12-876, p 9; TlnRnKo nr 3-11-1016, p 8; TlnRnKo nr 3-11-1140, p 8; TlnRnKO nt 3-18-1788, p 7). Eelnevast järeldub, et maksuvõla sissenõudmise võimatust tuleb kontrollida vastutusotsuse andmise, mitte aga vastutusmenetluse alustamise aja seisuga.
18.2.Asjas esitatud tõenditest nähtub, et MTA on alustanud Diara Transport OÜ maksuvõla sissenõudmist 26.01.2016, millal edastati korraldus äriühingu pangakonto arestimiseks (MTA vastutusotsuse lisa nr 2). MTA poolt sooritatud päringutest äriregistrisse, Eesti Väärtpaberikeskuse ja Maanteeameti liiklusregistri andmebaasi ning e-kinnistusraamatusse nähtub, et äriühing ei oma registervara, mille arvelt oleks võimalik maksuhalduri nõuet rahuldada. Seega ei pidanud MTA otstarbekaks edastada kohtutäiturile täitmisavaldust täitemenetluse jätkamiseks (vastutusotsus p 1 lk 2-3).
19.Kontrollida tuleb, kas asjaolu, et Z-transport OÜ (praeguse nimega Diara Transport OÜ-l) on sõlminud Nordea Finance Estonia AS-ga kapitalirendilepingus frontaallaaduri JCB 436 HT super hi-lift väärtusega 60 000,00 eurot (sisaldab käibemaksu) omandamiseks, välistab kaebajale vastutusotsuse koostamise. Teisti öeldes tuleb hinnata, kas Diara Transport OÜ-l on vara, millele on võimalik pöörata sissenõuet.
19.1.Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on MTA teinud 10.05.2016 korralduse nr 13-2.9/1219 (MTA vastutusotsuse lisa nr 6) Nordea Finance Estonia AS-ile rahaliste õiguste ja vallasasja omandiõiguse üleandmise nõudeõiguse arestimiseks. Korraldusega arestitavaks varaliseks õiguseks on vallasja omandiõiguse üleandmise nõudeõigus, mis on võlgnik Diara Transport OÜ-l sõiduki kapitalirendilepingust ja/või omandireservatsiooniga või muust müügilepingust tulenevalt Nordea Finance Estonia AS-i vastu. Sisuliselt on tegemist tulevase nõude arestimisega TMS § 113 lg 2 mõttes. Tulevase nõude arestimise võimalikkus on kinnitust leidnud ka kohtupraktikas (TlnRnKo 3-17-1938 p 13; RKHKo 3-3-1-4-13, p 13-16).
19.2.MKS § 96 lg 5 seab vastutusotsuse tegemise võimalikkuse sõltuvusse maksuvõla sissenõudmise võimalikkusest. MTA jaoks lubatavate täitetoimingute loetelu on toodud MKS §-s
130.MTA ongi laadurisse puuduvalt kasutanud oma volitust MKS § 130 lg 1 p 3 ja 4 alusel. Kuna tegemist on tulevikus tekkiva nõude arestiga, siis ei ole see käesoleval hetkel sissenõutav. MKS-st ei tulene maksuhaldurile kohustust oodata vastutusotsuse tegemisega tulevikus tekkiva nõude sissenõutavaks muutumiseni olukorras, kus see ületab MKS § 96 lg-s 5 sätestatud 3 kuulist tähtaega. Nimetatud kohustus oleks ka ebamõistlik, kuivõrd sellise määramatu ooteperioodi puhul võiksid realiseeruda ka muud vastutusotsuse tegemist välistavad asjaolud, mis seaks avaliku huvi maksulaekumisele põhjendamatult nõrka positsiooni (näiteks võlgniku registrist kustutamine). 6(16)
3-18-2141 Asjast ei nähtu, et MTA-l oleks nimetatud laadurisse puutuvalt võimalik rakendada mõnda muud MKS § 130 nimetatud täitetoimingut, mis tagaks nõude kohese sissenõutavuse.
19.3.Eeltoodut arvestades pean põhjendamatuks kaebaja etteheiteid, et vastutusotsuse tegemine ei ole lubatav, kuna äriühingul on vara, millele saab pöörata sissenõuet. Sissenõude pööramise õiguslikku võimalikkust ei osanud kaebaja ka 05.11.2019 kohtuistungil põhjendada (helisalvestis 11:15:20 jj). Maksuotsuses kajastatud tehingud
20.Kaebaja poolt esitatud vastuväited maksuotsusele ei anna alust lugeda vastutusotsust õigusvastaseks ega vii vastutusotsuse tühistamiseni. Kaebaja on kaebuses väitnud üksnes seda, et maksuhaldur on vaidlustatavas maksuotsuses tendentslikult hinnanud tõendeid sellega, et rõhutades maksu määramise seisukohalt kasulikke tõendeid ja jättes samas kohaldamata tõendid, mis räägivad maksukohustuslase kasuks (kaebuse p 4.2). 05.11.2019 istungil ei pidanud kaebaja vajalikuks maksuotsusele täpsemaid sisulisi vastuväiteid esitada kuivõrd tegemist on jõustunud maksuotsusega (helisalvestis 11:20:40 jj).
21.Asjas esitatud materjalidest ja seisukohtadest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse kahelda maksuotsuse õiguspärasuses. Kaebaja on oma väidetes äärmiselt üldsõnaline, toomata välja ühtegi konkreetset tõendit, mille osas MTA on andnud väära hinnangu või millel MTA oleks maksukohustuslase kasuks arvestamata jätnud.
21.1.Leian, et MTA tuvastas õigesti, et Diara Transport OÜ ei ole perioodil november 2014 kuni jaanuar 2015 Tehnikaladu OÜ-lt transporditeenust soetanud. Tehnikaladu OÜ väljastatud arvetel (MTA maksuotsuse lisad nr 24-29) näidatud tehinguid tegelikkuses ei toimunud ning Diara Transport OÜ oli sellest teadlik. MTA on oma järelduses tuginenud maksuotsuse lk 3 p-s 2.1.2 loetletud asjaoludele. Diara Transport OÜ on maksustamisperioodil veebruar 2015 teinud Tehnikaladu OÜ arvete nr 256 ja 257 alusel ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid kokku summas 10 159,68 eurot. Arutluskäik on loogiline ja seostatav ka käesoleva asja juurde esitatud maksuotsuse aluseks olevate tõenditega.
21.2.MTA on maksuotsuses tuvastanud, et Diara Transport OÜ ei ole perioodil veebruar kuni aprill 2015 Semiflora OÜ-lt transporditeenust soetanud. Semiflora OÜ-lt väljastatud arvetel (MTA maksuotsuse lisad nr 54-57) näidatud tehinguid tegelikkuses ei toimunud ning Diara Transport OÜ oli sellest teadlik. MTA on oma järelduses tuginenud maksuotsuse lk 4-5 p-s 2.3.2 loetletud asjaoludele. Maksuhaldur tuvastas, et Diara Transport OÜ maksustamisperioodil märts kuni mai 2015 teinud Semiflora OÜ arvete nr 201505, 201510 ja 201515/1 alusel ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid kokku summas 15 915 eurot. Ka selles osas on maksuotsuse arutluskäik loogiline ja seostatav ka käesoleva asja juurde esitatud maksuotsuse aluseks olevate tõenditega.
21.3.Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et olukorras, kus tehingud on majanduslikult ebaloogilised, tehingute aluseks olev dokumentatsioon on puudulik, tehingud on toimunud seotud isikute vahel, ning tehingutega seotud isikute seletused on vastuolulised, oleks iseäranis oluline kas maksu- või vastutusmenetluses püüda nimetatud vastuolusid ületada. Kaebaja seda teinud ei ole. Teenuse sisu puudulik kajastamine arvel ja selle kontrollimatus annab aluse nii sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks kui tulumaksu määramiseks (RKHKo nr 3-3-1-57-13, p 13; nr 3-3-176-14, p 16). Kokkuvõtvalt leian, et maksuotsus on õiguspärane ja põhjendatud. Vastutusotsuse materiaalsed eeldused
22.Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt äriühingu maksuvõla sissenõudmisel on järgmised: 1) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (s.o rikutud peab olema MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi); 2) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg st põhjuslik seos maksuvõla tekkimise ja 7(16)
3-18-2141 juhatuse liikme õigusvastase käitumise vahel (RKHKo nr 3-3-1-43-14, p 10; nr 3-3-1-37-13, p 12; nr 3-3-1-17-13, p 10; nr 3-3-1-23-12, p 11; nr 3-3-1-41-05, p-d 12-13).
23.MKS § 8 lõikest 1 ja § 105 lõikest 1 tuleneb äriühingu juhatuse liikmele kohustus korraldada äriühingu maksukohustuste õigeaegne täitmine äriühingu vara arvelt. MKS § 8 lg 1 näeb ette, et maksud tuleb tasuda õigeaegselt ning äriühingu seaduslik esindaja peab tagama, et äriühingul oleks piisavalt rahalisi vahendeid maksukohustuse täitmiseks.
24.VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et vastutuse kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü vormi ning sellekohase sisulise motivatsiooni puudumise korral ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi. MKS § 40 lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos. Süü vormide sisustamisel lähtutakse VÕS § 104 regulatsioonist (MKS § 40 lg 4), mille kohaselt on tahtlus seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine). MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite (mõnikord isegi üksnes kaudsete tõendite) kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (TlnRnKo nr 3-17-1948, p 15; RKHKo 3-3-1-17-13, p 14 ja RKHKo nr 3-3-1-43-14, p 16).
25.Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18 ja nr 3-2-1-42-16, p 19) Põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille isik oma kohustuste rikkumisega loob (RKTKo nr 3-2-1125-03, p 27; RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 12).
26.Asjas puudub vaidlus selles, et XX oli Diara Transport Oü juhatuse liikmeks perioodil 26.03.2012 kuni 25.01.2016. Deklareerimiskohustuse rikkumine
27.MTA on seisukohal, et XX on rikkunud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust korraldada esindatava deklareerimiskohustust, mis tuleneb MKS § 85 lõikest 4, koostoimes käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 29 lg-ga 1 ja § 31 lg-ga 1 ning tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 51 lg-ga 1 ning lg 2 p-ga 3.
27.1.Deklareerimiskohustuse rikkumine tugineb maksuotsusega tuvastatud maksuvõlale (vastutusotsus lk 3-4, p 2.1.1). XX etteheidetav rikkumine on seega MKS § 8 lg 1 mõistes deklareerimiskohustuse rikkumine seoses Tehnikaladu OÜ arvetega perioodil november 2014 kuni jaanuar 2015 ning seoses Semiflora OÜ arvetega perioodil märts kuni mai 2015.
27.2.Leian, et rikkumine on tuvastatud, kuna vastav deklareerimiskohustus lasus XXil kui juhatuse liikmel (MKS § 8 ja § 105 koostoimes KMS § 24 lg-ga 1, § 27 lg-ga 1 ning TuMS § 54 lg-tega 2 ja 4). Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt on Diara Transport OÜ-l maksuvõlg, mis on tekkinud maksuotsusega, mille aluseks on teadlik valeandmete deklareerimine (maksukohustuse väiksemana kajastamine).
8(16)
3-18-2141 Tasumiskohustuse rikkumine
28.MKS §-d 8 ja 40 näevad ette juhatuse liikme vastutuse, kui juhatuse liige jätab maksukohustused tahtlikult või raskest hooletusest täitmata. MKS § 8 lg-st 1 tulenev kohustus tagada juriidilise isiku maksukohustuse täitmine hõlmab ka kohustust korraldada juriidilise isiku tegevus selliselt, et tegevusega kaasnevad maksukohustused oleksid täidetud (TlnRnKo 3-16-544, p 22). Äriühingu juhatus peab selgitama välja, millised kohustused maksude arvestamisel ja tasumisel konkreetses valdkonnas tegutsedes äriühingul tekivad ning korraldama raamatupidamisja maksuarvestuse selliselt, et kohustuste täitmine on tagatud (TrtRnKo 3-17-1482, p 20).
29.MTA tugineb tasumiskohustuse rikkumisel esiteks maksuotsusega tuvastatud asjaoludele. MTA on seisukohal, et maksustamisperioodidesse 2014 november kuni 2015 mai eest maksuotsusega juurde määratud maksusummade tasumiskohustuse rikkumine on saanud võimalikuks läbi ebaõigete andmete kajastamise maksudeklaratsioonidel ning ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemise (vastutusotsus lk 4-5 p 2.1.2). Leian, et kuna valeandmete esitamine ja ettevõtlusega seotud väljamaksete tegemine on tuvastatud ning vastavad maksukohustused on täitmata, on kaebaja rikkunud ka tasumiskohustust.
30.Teiseks tugineb MTA tasumiskohustuse rikkumisel ka eraldiseisvalt vastutusmenetluses tuvastatud asjaoludele.
30.1.Vastutusmenetluse käigus analüüsis MTA Diara Transport OÜ pangakontot, millest nähtuvalt kandis XX perioodil 01.11.2014 - 31.12.2015 enda isiklikule kontole kokku 149 887,40 eurot (MTA vastutusotsuse lisad nr 14, 24 ja 43). Maksuotsuse aluseks olnud maksumenetluse kontrolli ulatus oli käibemaksu osas november 2014 kuni aprill 2015 ning tulumaksu osas november 2014 kuni juuli 2015 (MTA maksuotsuse lisad nr 1, 2 ja 3). Seega vähemalt osaliselt kattuvad väljamaksed maksumenetluses teostatud kontrolli perioodiga, kuid neid ei ole maksumenetluses analüüsitud ega maksustatud. Seega ole maksuhaldur tuvastanud mai kuni juuli 2015 tehtud väljamaksete osas tulumaksukohustust. Väidetavalt väljamaksete aluseks olnud omaniku laenuga seotud asjaolusid on üksnes põgusalt kajastatud kontrollakti lk 7-8 punktis b. Eelnevast ei saa siiski järeldada, et MTA-l puuduks võimalus rahaliste vahendite väljaviimise faktile tugineda vastutusmenetluses. Maksuotsusega tuvastatud asjaolud on vastutusmenetluses tõendiks, kuid need on ümberlükatavad teiste asjas kogutud tõenditega. Nii on see ka käesolevas asjas.
30.2.MTA on kokkuvõtvalt tuvastanud, et Diara Transport OÜ poolt deklareeritud (sh parandusdeklaratsioonid), kuid tasumata maksukohustusi on perioodide 2015 juuli kuni 2016 jaanuar maksudeklaratsioonidel KMD ja TSD alusel kogusummas 23 536,29 eurot. Samas on perioodil 01.11.2015 kuni 19.01.2016 Diara Transport OÜ-st välja viidud rahalisi vahendeid kokku summas 165 617,40 eurot, kuid ühegi nimetatud kulu tegelikkusele vastavuse tõendamiseks ei esitanud kaebaja menetluse jooksul tõendeid (vastutusotsus lk 5 p 2.1.2).
31.Kolmandaks tugineb MTA intressi arvestamise ja tasumiskohustuse rikkumisele. MTA on põhjendatult selgitanud, et XX vastutab enda juhatuse liikmeks oleku perioodil tekkinud maksukohustuste tähtaegse ja täieliku tasumise eest ning vastustab ka nimetatud kohustuste rikkumise tagajärjel tekkiva kõrvalkohustuse ehk intressi tasumise kohustuse eest. Kaebaja on jätnud täitmata ja korraldamata MKS § 115 lg-st 1 tuleneva rahalise kõrvalkohustuse (intressi arvestamise ja tasumise kohustuse, mis on tuvastatud 30.08.2016 ning 21.06.2018 intressinõuetega (MTA vastutusotsuse lisad nr 9 ja 10).
31.1.Siinkohal selgitan, et kuivõrd XXi juhatuse liikme volitused lõppesid 25. 01.2016 ning siis tasumiskohustuse rikkumist saab XXi osas ette heita selle ajani. Ka intressi tasumise kohustusega seoses tuleb arvestada, et kaebaja ei vastuta ka samalt kohustuselt arvestatud intressi eest (vt käesoleva otsuse p 36.
9(16)
3-18-2141 Süü tuvastamine
32.Leian, et MTA on maksuotsuses tuvastatud asjaoludele tuginedes põhjendatult järeldanud, et XX poolt deklareerimis- ja tasumiskohustuse rikkumine perioodi november 2015 kuni mai 2015 eest deklareerimisele kuuluvate maksusummade osas oli süüline ning süü vormiks on vaidlusaluses asjas tahtlus (VÕS § 104 lg 5, vastutusotsus p 3 2.2 lk 6-14). Asjaoludest tulenevalt pidi XX mõistma, et ta rikub oma juhitava äriühingu maksude deklareerimise ja tasumise kohustust, ning sellist kohustuste rikkumist äriühingule maksueelise saamise eesmärgil ka soovima. MTA on põhjendatult asunud seisukohale, et XX teadliku tegevuse tõttu kajastati võltsdokumente Diara Transport OÜ raamatupidamises ning viidi ettevõtlusest rahalisi vahendeid välja tulumaksuvabalt.
32.1.Vastutusmenetluses on tuvastatud, et Diara Transport OÜ oli maksuotsuses kajastatud tehingute ajal kaebaja kontrolli alla ning kaebaja ei ole juhatuse liikme ülesandeid delegeerinud (XX vastused küsimustele nr 1-5 MTA vastutusotsuse lisa nr 22). Vaidlus puudub ka selles, et juurdepääs pangakontole ja raamatupidamisdokumentidele oli just kaebajal.
32.2.Seoses maksuotsuse alusel tuvastatud deklareerimis- ja tasumiskohustuse rikkumisega on maksuhalduri analüüs XX rolli osas on põhjalik ja arutluskäik jälgitav (vastutusotsus lk 8-10 lk 2.2.1.1 kuni 2.2.1.2). Märkimisväärseks pean asjaolu, et maksuotsuses kajastatud tehingute osas on vastuolud ja puudused tehingute tõendamises küllalt sarnased (teenuse edasimüümine ei ole tõendatud, puudusid teenuse osutamiseks vajalikud sõidukid, tehingud seotud isikute vahel, seletuste vastuolulisus, tehingute kohatine majanduslik ebaloogilisus). Selline käitumismuster on omane vaid eesmärgipärasele tahtlikule tegevusele luua mulje tehingute tegelikust toimumisest ning võimaldab järeldada, et tegemist ei ole üksikjuhtumi ega kokkusattumusega. Tegevuse süstemaatilisus on üks asjaolu kogumis, mis võib viidata teadlikule pettusele (TlnRnKo nr 3-13582, p 21). Seda enam, et kaebaja ei ole vastutusmenetluse vältel teinud pingutusi tehingutega seotud asjaolude selgitamiseks ning vastuolude kõrvaldamiseks. Ka 05.11.2019 istungil jäi kaebaja esindaja maksuotsusega seotud asjaolude osas üldsõnaliseks. Eeltoodu alusel leian, et vaidlusalused tehingud oli faktilised XX kontrolli all ja said aset leida üksnes tema teadmisel, osalusel ja juhtimisel. Arvestades, et XX i ülesandeks seadusliku esindajana on muuhulgas tagada äriühingu raamatupidamise vastavus vorminõuetele ja tehingute kontrollitavus (MKS § 57 lg 3, raamatupidamise seaduse (RPS) § 6 lg 2), saab asuda seisukohale, et XX on oma kohustusi teadlikult rikkunud. Raamatupidamises valeandmete kajastamine oli tehtud eesmärgiga vähendada alusetut sisendkäibemaksu, et vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu ning viia ettevõtlusest maksuvabalt raha välja. MTA järeldab õigesti, et eeltoodud tegevus on oma olemuselt õigusvastase tagajärje soovimine ning see on iseloomulik vaid tahtlikule teguviisile VÕS § 104 lg 5 mõttes.
33.Leian, et MTA on põhjendatud järeldanud, et XX poolt tasumiskohustuse rikkumine maksustamisperioodidel juuli 2015 kuni detsember 2016 tekkinud ja äriühingu poolt deklareeritud maksusummade osas oli süüline ning süü vormiks on vaidlusaluses asjas tahtlus (VÕS § 104 lg 5) (vastutusotsus p 3 2.2 lk 6-14).
33.1.MTA põhjendab kaebaja tahtlust kokkuvõtvalt läbi selle, et maksuvõla tasumise asemel viis kaebaja ettevõttest teadlikult rahalisi vahendeid välja. Ettevõttest süstemaatiline raha väljaviimine toimus lisaks võltsarvete kasutamisele ka väljamaksetena kaebaja isiklikule pangakontole. MTA ei ole seejuures usutavaks ja tõendatuks pidanud kaebaja selgitusi sellest, et väljamaksete näol on tegemist sisuliselt omaniku laenu tagasimaksetega (vastutusotsus lk 6 p 2.2, lk 10-14 p 2.2.1.3).
33.2.Diara Transport OÜ pangakontolt on kantud kaebaja isiklikule arveldusarvele perioodil 2014 november kuni 2015 detsember kokku summas 149 887,40 eurot. Maksete selgituseks on märgitud valdavalt „majanduskulude katteks“ ning ühel korral „omaniku laenu tagastamine“. Lisaks on 2016 jaanuaris Diara Transport OÜ pangakontolt sularahas välja võetud 15 730 eurot. Seega kokku on eeltoodud alustel ettevõttest raha välja läinud kokku summas 165 617,40 eurot (MTA vastutusotsuse lisad nr 11, 12, 14, 25 ja 43). 10(16)
3-18-2141
33.3.Kaebaja on viidatud väljamaksete osas andnud selgitused 05.06.2018:„ Ma olen alates 2014 novembrist pidevalt tasunud Diara Transport OÜ kulude eest oma rahaga, kui äriühingu kontol raha ei olnud. Selleks võtsin isiklikult laenu kolmanda isiku käest, mille omakorda laenasin siis äriühingusse. Äriühingul raha tekkimisel tagastati siis äriühingu poolt mulle antud laen. Tegemist oli jooksvate lühiajaiste laenude andmisega äriühingule minu poolt vastavalt vajadusele. Need kulud, milleks äriühingule laenu andsin, on nähtavad raamatupidamisdokumentides. Peast enam ei mäleta, pean nägema dokumente. Laenuleping oli suuline. Seoses sellega, et äriühingul ei olnud rahalisi vahendeid arvete tasumiseks, laenasin raha äriühingule, et viimane saaks siis arveid tasuda. Osa laenusummast panin sularahas äriühingu kontole, osa laenusumma eest tasusin ise äriühingu eest tasumata arvete ja kaupade eest. Täpsemaks vastuseks on vaja vaadata raamatupidamisdokumente. /.../ Täiendavale küsimusel vastan, et perioodil 18 – 19.01.2016 Diara Transport OÜ kontolt väljavõetud sularaha puhul oli tegemist laenuks saadud summade osalise tagastusega võlausaldajale. Antud küsimusele ammendava vastuse andmiseks peaksin aga tutvuma dokumentidega„ (MTA vastutusotsuse lisa nr 22, vastused küsimustele nr 14, 15 ja 24). MTA on selgitanud, et kaebaja põhjendusi ei saa pidada eluliselt usutavaks, kuna puuduvad laenu andmist tõendavad dokumendid ning kaebaja ei oska kuidagi selgitada laenulepingu detaile (vastutusotsus lk 10 p 2.2.1.3). Leian, et MTA on oma seisukoha üles ehitanud kontrollitavalt ja põhjendatult. Lisaks on MTA analüüsinud Diara Transport 2014 ja 2015 majandusaasta aruandeid (MTA vastutusotsuse lisad nr 50 ja 51) ning pearaamatu väljatrükke (MTA vastutusotsuse lisad nr 15 ja 16). MTA on välja toonud vastuolud majandusaasta aruannete ning pearaamatu kontode vahel. Olukorras, kus kaebaja ei ole nimetatud vastuolude osas andnud loogilist selgitust ning neid ei ole võimalik kõrvaldada ka muude asjas esitatud tõendite pinnalt tuleb aruandeid ja pearaamatu konto väljatrükke pidada ebausaldusväärseks. Eelnevat ei väära ka asjaolu, et ZZ (MTA vastutusotsuse lisa nr 27 vastus küsimusele nr 9) ja Liisi Vilja (MTA vastutusotsuse lisa nr 43) on üldsõnaliselt kinnitanud omaniku laenu olemasolu, kuna vastavad selgitused ei anna infot ei laenu andmise aja ega ka summade osas.
33.4.Seoses omaniku laenuga on MTA viidanud, et selle seab kahtluse alla ka see, et kaebaja sissetulekud ja varaline seis ei kinnita laenu andmise võimekust (vastutusotsus lk 11 p 2.2.1.3). Seoses sellega on vastutusotsuses analüüsitud kaebaja ning YY vahelist väidetavat laenusuhet. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduriga selles, et kolmandal isikul YY puudus finantsvõimekus anda XX ́ile laenu sellises ulatuses (139 000.- eurot) nagu viimane on oma seletuses märkinud. Kaebaja leiab, et laenu andmist tõendavad seejuures pangakonto väljatrükk (kaebaja 19.11.2018 esitatud lisa „palga väljatrükk“ – vastutusmenetluses esitatud lisana nr 3 vastutusotsuse vastuväide projekti juurde), 12.07.2014 laenuleping XX (MTA vastutusotsuse lisa nr 39), ja YY vahel ning YY pankrotihoiatus 21.detsembrist 2015 (kaebaja 19.11.2018 esitatud lisa 62 – vastutusmenetluses esitatud lisana nr 62 vastutusotsuse juurde ). Selgitan, et nimetatud tõenditega ei ole ümber lükatud maksuhalduri väljatoodud vastuolud seoses laenu andmisega. Nii on maksuhaldur analüüsinud YY tuludeklaratsioone ning laenu tagasimaksmisega seotud asjaolusid (MTA vastutusotsuse lisad nr 57-61). Ühtlasi on MTA andnud seisukoha YY Soomes asuva Swedbank väljavõtte osas (vastutusotsus lk 18-19). Eelneva pinnalt on MTA tuvastanud selle, et väidetavalt laenatud summad ja nende tagasimaksmine ei ühti Diara Transport OÜ-le väidetavalt antud laenuga, liiatigi ei haaku need mingilgi viisil majandusaasta aruannetes või pearaamatu väljavõtetes toodud andmetega. Rõhutan, et olukorras, kus ilmnevad vastuolud ja puudub usaldusväärne dokumentatsioon, on iseäranis olulised kaebaja selgitused seoses laenu andmise ja tagastamise ja selle raamatupidamises kajastamisega. Kaebaja üksnes üldsõnalised väited sellest, et laenu siiski anti ei, väära aga maksuhalduri poolt vastutusotsuses välja toodut.
33.5.Märkimisväärseks pean, et äriühingule väidetavalt antud laenu suuruseks on kokku 165 617,40 eurot. Isegi juhul kui tegemist on seotud isikutega, ei saa pidada tavapäraseks, et sellises olukorras puudub laenuleping, mis sellises summas laenu andmist silmas pidades oleks elementaarne viis riskide maandamiseks. Seda enam, et väidetavalt oli laenu allikaks kaebaja enda 11(16)
3-18-2141 poolt isiklikult võetud laen. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja paneb ennast laenu andmisega olukorda, kus lõppastmes pole võimalik tõendada laenu andmist äriühingule, kuid samal ajal on kaebaja märkimisväärsetes summades isiklikult võlgu kolmandale isikule. MKS § 56 lg-st 2 tulenevalt on maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (TlnRnKo 3-15-3023, p 19; RKHKo nr 3-3-1-57-13, p 16; RKHKO nr 3-3-1-57-13, p 16; RKHKo nr 3-3-1-43-09, p 14). Kaebaja ei ole selgitanud, miks ei saanud laenu võtta YY otse äriühingule. Kaebaja ei ole täpsemalt selgitanud ka äriühingule laenu andmisega seotud asjaolusid, sh isegi täpset laenu suurust (summa on tuvastatud väljamaksete pinnalt). Juhin tähelepanu, et YY sõlmitud lepingutes on märkimisväärsed intressimäärad (10 % laenusummalt ning 4000 eurot; MTA vastutusotsuse lisa nr 39). Eelnevat arvestades ei ole laenu andmisega seoses eluliselt usutav, et kaebaja võtaks füüsilise isikuna enda kanda laenu võtmisega seonduva intressikohustuse, kuna see tähendaks sisuliselt kahjulikku tehingut. Majanduslikult mõistlikuks saaks pidada, et intressikohustus lasub sel juhul ka lõppastmes laenu saanud äriühingul, kuid selle kohta ei ole kaebaja samuti selgitusi andnud. Siinkohal rõhutan veelkord, et olukorras, kus puudub laenu andmist tõendav dokumentatsioon, on iseäranis olulised menetlusosalise seletused selle kohta, millistel tingimustel väidetav laen võeti, tagasi maksti, millistel eesmärkidel ning millega seoses. Üksnes üldsõnalised selgitused laenu andmise kohta selle toimumist ei tõenda.
33.6.Lisaks juhin tähelepanu, et majandustegevuses tavapäraseks ei saa pidada 2 päeva jooksul 15 730 euro väljavõtmist 1000 euro kaupa (MTA vastutusotsuse lisad nr 14 ja 25). Puudub loogiline seletus sellisel viisil ja ajahetkel laenu tagasimakse vajaduseks. Pigem viitab see soovile võimalikult kiirelt võimalikult suures summas raha äriühingust välja viia.
33.7.Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et kaebaja kirjeldatud asjaoludel äriühingule laenu andmine ei ole esiteks dokumentaalselt tõendatud ja teiseks ka mitte eluliselt usutav. Asjaolu, et kaebajal on dokumentaalsed tõendid selles osas, et ta füüsilise isikuna laenu võttis, ei saa tõendada lõppastmes äriühingule laenu andmist, kui ainsaks tõendiks selles osas on pearaamatu väljavõtted ja majandusaasta aruanded, mis on aga maksuhalduri toodud kaalutlustel on ebausaldusväärsed. Eelnevat arvestades ei pea ma põhjendatuks kaebaja etteheidet maksuhaldurile seoses sellega, et maksuhaldur oleks pidanud täiendavalt koguma tõendeid selles osas, kas YY oli võimekus kaebajale laenu anda (13.12.2018 kaebuse täiendus lk 2 p 2).
33.8.Olukorras, kus makseraskustesse sattunud äriühing peab täitma oma kohustusi erinevate võlausaldajate ees, ei ole juhatuse liikmel seadusest tulenevat kohustust eelistada maksuhaldurit teistele võlausaldajatele ega kohustuste kollisiooni korral täitma mõnd kohustust, rikkudes samas oma kohustusi teiste võlausaldajate suhtes. Äriühingu juhatuse liikmele peab taolises olukorras jääma mõistliku ettevõtja hoolsusstandardi raamides otsustusvõimalus täita oma kohustusi proportsionaalselt võimalusi ning erinevate võlausaldajate huve arvestades (RKHKo nr 3-3-1-3713 p 17). Praeguses olukorras ei ole muu kohustus võlausaldaja ees ehk laenu andmine ja tagasimaksmine tõendatud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebajal oleks olnud võimalus ja vahendid maksukohustuste tasumiseks.
33.9.MKS § 40 lg-st 1 tulenevalt peab maksuhaldur vastutusotsuses näitama ära juhatuse liikme süü vormi – kas tahtluse või raske hooletuse. Kaebaja täitis ainuisikuliselt juhatuse liikme kohustusi. Olukorras, kus äriühingul on vaid üks vastutav seaduslik esindaja, on äriühingu tahtluse ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokkulangevad. Sellisel juhul seaduslik esindaja mitte üksnes ei taga esindatava kohustuste nõuetekohast täitmist, vaid täidab neid kohustusi ise (RKHKo nr 3-3-1-23-12, p 15). Jättes tasumata deklareeritud maksud, rikkus kaebaja MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust tagada esindatava tasumiskohustus. Kaebajale kui äriühingu ainsale juhatuse liikmele ei saanud olla teadmata kohustus tasuda deklareeritud makse. Samuti pidi kaebaja teadma, et nende tasumata jätmine on õigusvastane (vt ka TlnRnKo 3-18-1022, p 16). Tahtlust kinnitab vaidlusaluses asjas täiendavalt süstemaatiline raha 12(16)
3-18-2141 väljaviimine äriühingust, mis oma olemuselt saabki olla üksnes teadlik ja tahtlik tegevus maksude tasumise vältimiseks.
34.Seoses intressi tasumise kohustusega leian ühtlasi, et kaebajale kui äriühingu ainsale juhatuse liikmele ei saanud olla teadmata kohustus tasuda ka tasumata maksukohustuselt intress. Samuti pidi kaebaja teadma, et selle tasumata jätmine on õigusvastane, mistõttu on ka intressi tasumata jätmise osas tuvastatav tahtlus. Põhjuslik seos
35.Nõustun sellega, et kui XX ei oleks lasknud enda juhatuse liikmeks oleku perioodidel Diara Transport OÜ maksudeklaratsioonides kajastada võltsarveid ega oleks võltsarvete alusel ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid teinud, siis ei oleks Diara Transport OÜ suhtes läbi viidud kontrollimenetluse tulemusel täiendavat maksukohustust perioodide november 2014 kuni mai 2015 osas maksuotsusega määratud ning see ei oleks tasumata jäänud. Seega on tuvastatud põhjuslik seoses deklareerimiskohustuse rikkumisega seoses ning maksuotsusega määratud maksusumma tasumiskohustuse rikkumisega seoses.
36.Põhjusliku seose tuvastamisel seoses tasumiskohustuse rikkumisega XX tegevusse puutuvalt on oluline see, kas tasumiskohustuse rikkumist saab ette heita ka perioodi eest, millal kaebaja enam Diara Transport OÜ juhatuse liige ei olnud. Vastutusotsusest nähtuvalt MTA tuvastanud XXi vastutuse kokku perioodi november 2014 kuni veebruar 2016 eest (vastutusotsus lk 14, tabel 1). Asjas puudub vaidlus selles, et XX oli Diara Transport Oü juhatuse liikmeks perioodil 26.03.2012 kuni 25.01.2016.
36.1.MKS § 32 järgi on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Kohtupraktikas on leidnud kinnitust, et kohus peab kontrollima mh ka seda, kas isik, kellele vastutusotsus tehakse, vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Riigikohus pidas põhjendatuks, et äriühingu endiselt juhatuse liikmelt nõutakse vastutusmenetluse käigus sisse vaid see osa äriühingu maksuvõlast, mis on tekkinud tema juhatuse liikmeks olemise ajal. Ka esimese ja teise astme kohtute praktikas on tulevase vastutusotsuse täitmise tagamiseks loa andmisel lähtutud tingimusest, et maksukohustuslase juhatuse liikmelt saab sisse nõuda vaid selle osa äriühingu maksuvõlast, mis on tekkinud tema juhatuse liikmeks olemise ajal (RKHKm nr 3-3-115-12 p-s 50f, TlnRnKm 04.02.2015 nr 3-15-273, p 7; TlnRnKo3-17-1948, p 19). Ringkonnakohus on selgitanud, et MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustused lasuvad isikul üksnes tema juhatuse liikmeks oleku ajal, mistõttu on isikutelt (endistelt juhatuse liikmetelt) välistatud äriühingu maksuvõla sissenõudmine perioodi osas, mil isikud äriühingu juhatuse liikmeteks ei olnud (TlnRnKm 10.03.2014 nr 3-13-2160, p 9; TlnRnKo 3-17-1948, p 19).
36.2.Eeltoodu alusel ma ei nõustu maksuhalduriga, et XX vastutab ka maksukohustuse eest mille tasumise tähtaeg oli v 10.02.2016 , s.o ajal millal XX enam Diara Transport OÜ juhatuse liige ei olnud. Olen seisukohal, et siin ei saa rakendada ka põhjusliku seose ahela teooriat, kuna puudub kohustuse rikkumine, mida XXile ette heita – MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustused lasuvad isikul üksnes tema juhatuse liikmeks oleku ajal ja varasem kohtupraktika on selles asjas olnud selge. Seega ei saa XX vastutada maksustamisperioodi jaanuar 2016 maksukohustuse tasumise eest, mille tasumise tähtpäev on 10.02.2016.
36.3.Riigikohus on küll asunud seisukohale, et MKS võimaldab vastutusotsusega nõuda endiselt juhatuse liikmelt intressi tasumist aja eest, mil ta ei olnud enam juhatuse liige, kui põhivõlg on kindlaks määratud maksuotsusega ning maksu juurde määramise põhjustas juhatuse liikme tahtlik või raskelt hooletu maksude arvestamise või deklareerimise kohustuse rikkumine (RKHKo nr 316-269, p 9), kuid minu hinnangul ei ole põhjendatud intressikohustuse sissenõudmise 13(16)
3-18-2141 võimalikkust samastada siin põhikohustuse sissenõudmisega. Kui intressikohustus on kaasnev kõrvalkohustus, siis põhikohustuse (deklareerimis- ja tasumiskohustus) olemasolu saab jaatada üksnes seaduses selge õigusliku aluse olemasolul. Puudub regulatsioon, mis võimaldaks võtta juhatuse liikme vastutusele olukorras, kus tema tahtliku tegevuse tulemusena on äriühingu rahalised vahendid välja viidud, kuid deklareerimise ja tasumise kuupäevaks enam juhatuse liikme volitusi ei oma. Paralleelina saab tuua tegeliku juhi vastutuse MKS § 40 alusel, milline regulatsioon jõustus käesoleva aasta esimesel jaanuaril. Varasemates tegeliku juhi kaasustes ei olnud tegelikku juhti võimalik äriühingu maksuvõla eest vastutusele võtta isegi faktilise põhjusliku seose korral, sest puudus konkreetne säte, mis sätestaks selleks õigusliku aluse
36.4.Vastustaja selgitas 05.11.2019 istungil, et perioodi veebruar 2016 tasumiskohustuse rikkumine võib olla põhjendatud läbi selle, et sel perioodil oli kaebaja siiski veel Diara Transport OÜ töötaja töölepinguga (kuni 03.08.2016) ning tegemist võiks olla tegevjuhi vastutusega (05.11.2019 istungil vastustaja vastuseks kohtu küsimusele 11:51:40 jj). Leian, et nimetatu ei saa siiski kaebaja vastutust kaasa tuua, kuna vastutusotsuses puuduvad vähimalgi määral põhjendused sellest, et kaebaja vastutuse õiguslik alus oleks osaliselt ka tegevjuhi vastutusega seotud.
36.5.Vastavalt vastutusotsuses (lk 14) toodud tabelile nr 1 oli 10.02.2016 tasumiskuupäevaga maksuvõla suurus 2630, 27 eurot. Vastutusotsus tuleb selles osas tühistada ning XX ei saa selle eest vastutust kanda.
37.Arvestades, et intressinõuded on koostatud vastavalt 21.06.2018 ning 30.08.2018 (MTA vastutusotsuse lisad nr 9 ja 10), millal kaebaja ei olnud enam juhatuse liige, on oluline tuua välja Riigikohtu seisukoht, et MKS võimaldab vastutusotsusega nõuda endiselt juhatuse liikmelt intressi tasumist aja eest, mil ta ei olnud enam juhatuse liige, kui põhivõlg on kindlaks määratud maksuotsusega ning maksu juurde määramise põhjustas juhatuse liikme tahtlik või raskelt hooletu maksude arvestamise või deklareerimise kohustuse rikkumine (RKHKo nr 3-16-269, p 9). Vaidlusaluses asjas ongi osa põhivõlast kindlaksmääratud maksuotsusega. Ülejäänud põhivõlast on tekkinud tasumiskohustuse rikkumise läbi, kuid selle osas on MTA tuvastanud tahtluse, kusjuures läbi süstemaatilise raha väljaviimise äriühingust. Seega leian, et on tõendatud intressi tasumise kohustuse tekkimise ja kaebaja tegevuse põhjuslik seos kaebaja juhatuse liikmeks oleku perioodil tekkinud tasumiskohustuse rikkumise tulemusel, sest olukorras, kus kaebaja oleks maksukohustused kohaselt tasunud, ei oleks ka intressikohustust tekkinud.
37.1.Eelnevalt selgitasin, et kaebaja ei vastuta tasumiskohustuse rikkumise eest, mille kuupäevaks oli 10.02.2016. 21.06.2018 intressinõudest nähtuvalt on vastava maksusumma tasumata jätmise eest määratud intressi kokku summas 1220, 73 eurot (TSD 01.2016 nõuded alguskuupäevaga 11.02.2016). Seega tuleb vastutusotsus selles osas tühistada, sest rikkumise puudumisel ei ole tõendatud ka põhjuslik seos.
38.Nõustun maksuhalduriga selles, et maksustamisperioodide 2015 juuli kuni 2016 detsember osas on kohane tuvastada põhjuslik seos maksuvõla tekkimisega tasumiskohustuse rikkumise osas asendusmeetodi abil, hinnates, kas maksuvõlg oleks tekkinud ka sõltumata XXi tegevusest. MTA leiab põhjendatult, et kui XX ei oleks äriühingust perioodil 2014 november kuni 2016 jaanuar raha põhjendamatult äriühingust välja viinud, oleks Diara Transport OÜ-l olnud võimalik tasuda lisaks 29.03.2016 maksuotsusega määratud maksusummale ka hilisemal perioodil tekkinud maksukohustused. Seega esineb XX poolt toime pandud rikkumise ja Diara Transport OÜ maksuvõla vahel põhjuslik seos (vastutusotsus lk 15 p 2.3)
39.Viimasena peatun küsimusel, et kaebuse esitaja XX ei ole nõus maksuhalduri seisukohaga, et tema ei ole äriühingu osa müümisel uuele omanikule üle andnud Diara Transport OÜ kõiki raamatupidamisdokumente. Oma väite tõestuseks esitas kaebaja OÜ Diara Transport osa müügilepingu, mille punktidest 2.1.5. ja 2.2.1 nähtub, et „Ostjale esitatud OÜ dokumentatsioon kajastab kõiki OÜ varasid ja kohustusi ...” Vastuseks kaebajale selgitan, et asjaolu, kelle käes on Diara Transport OÜ raamatupidamisdokumendid ei saa mõjutada hinnangut kaebaja süü osas 14(16)
3-18-2141 puutuvalt maksuvõla tekkimisse ja tasumiskohustusse, kuid on siiski oluline hindamaks tõendamiskoormise jaotust. Olukorras, kus maksuhaldur on eluliselt usutavalt ära põhjendanud, miks raamatupidamisdokumendid asuvad kaebaja käes (vt vastutusotsus lk 10-11 p 2.2.1.3 lk 18 p 3), saab asuda seisukohale, et dokumentide esitamata jätmise näol on tegemist kaasaaitamiskohustuse rikkumisega. MTA on välja toonud vastuolud kaebaja seletustes seoses dokumentide asukohaga – ühel juhul anti dokumendid üle raamatupidajale, teisel juhul ZZ(MTA vastutusotsuse lisa nr 2 seletused vastus küsimusele nr 11 vs vastuväidetes vastutusotsuse projektile esitatud seisukohad). ZZ on selgitanud, et tema käes dokumente ei ole (MTA vastutusotsuse lisa nr 27 vastused küsimustele 6 ja 7). QQ, kes teostas Lev Finants OÜ nimel Diara Transport OÜ-le raamatupidamist, selgituste kohaselt andis tema raamatupidamisdokumendid üle jaanuaris 2016 (MTA vastutusotsuse lisa nr 43). MKS § 56 lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Sealjuures on omavahelises seoses MKS § 56 lg-s 1 sätestatud kaasaaitamiskohustus ja MKS § 150 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormis. Leian, et ka vaidlusaluses asjas kohaldub kohtupraktikas väljendatud seisukoht, et kui maksuhaldur on maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses, viidates seejuures maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 järgi üle maksukohustuslasele (RKHKo 3-3-1-65-14, p 9; RKHKo 3-3-1-33-14, p 11). See oleks iseäranis oluline just vaidlusaluses asjas, sest vastutusotsuse aluseks on maksuotsusega määratud maksusumma, mille aluseks on suuresti tehingutes ja nende aluseks olnud dokumentides väljatoodud vastuolud. Kui kaebaja jääb vastutusmenetluses tõendite ja seletuste esitamisel sedavõrd passiivseks, võtabki ta endale riski, et maksuhaldur lähtub otsuse tegemisel temale kättesaadavatest tõenditest.
40.Kokkuvõtvalt on vastutusotsusega tõendatud, et XX vastustab deklareerimiskohustuse ja tasumiskohustuse rikkumise eest seoses maksustamisperioodidel november 2014 kuni mai 2015 tekkinud maksukohustusega, tasumiskohustuse rikkumise eest seoses maksustamisperioodidel juuli kuni detsember 2015 tekkinud maksukohustusega ning seoses intressinõude tasumata jätmisega (30.08.2016 ja 21.06.2018 intressinõude alusel) – kokku summas 57 771,09 eurot järgnevalt: 1) maksustamisperioodidel 2014 november kuni 2015 mai tekkinud maksusummade osas (maksuotsusega tuvastatud asjaoludele tuginedes) summas 14 543,99 eurot; 2) maksustamisperioodidel juuli 2015 kuni detsember 2016 tekkinud maksusummade osas summas 21 176, 02 eurot (s.o 23 536, 29 - 2 360,27) ; 3) intressinõude osas summas 141,96 eurot (30.08.2016 intressinõude alusel); 4) intressinõude osas summas 21 909,12 eurot (21.06.2018 intressinõude alusel) (s.o 23 129,85 - 1 220,73). Menetluskulud
41.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav (RKHKo nr 3-3-167-14, p 32.1; RKHKo 3-3-1-21-15, p 16). Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. (HKMS § 109 lg 1).
15(16)
3-18-2141
42.Menetluskulude väljamõistmise osas on kaebaja 05.11.2019 esitanud taotluse 1122 euro ulatuses , millest 935 eurot õigusabi teenuse eest ning 187 eurot on käibemaksu osa. Kaebaja taotleb ka kaebuselt tasutud riigilõivu väljamõistmist summas 750 eurot. Lisaks on kaebaja esitanud 08.11.2019 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks 05.11.2019 toimunud kohtuistungiga seoses 165 euro ulatuses.
42.1.05.11.2019 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on õigusabi teenust osutatud 8,5 töötunni ulatuses. Iseenesest võib asja mahtu hinnates pidada seda mõistlikuks. Arvelt nr 18150 nähtub, et see on esitatud 7,5 tunni eest 07.12.2018 kokku summas 990 eurot (sh käibemaks 165 eurot. Samas ei ole arve ega ka menetluskulude nimekirja alusel võimalik tuvastada, et arve ja kulud oleksid seotud käesoleva haldusasjaga, sest arve on esitatud kolmandale isikule, selle kirjelduseks on märgitud üldiselt „õigusteenus“ ning arvel puudub vähimgi viide käesolevale haldusasjale. Eeltoodu alusel leian, et 05.11.2019 esitatud taotluses toodud menetluskulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasjaga ei nõuetekohaselt tõendatud, mistõttu ei ole nende väljamõistmine vastustajalt proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega põhjendatud.
43.Nõuetekohaselt on aga tõendatud menetluskulud seoses kohtuistungiga, kuivõrd esitatud arvelt nähtub viide käesoleva haldusasja numbrile 3-18-2141. Ettevalmistusaega kohtuistungiks 1h ulatuses pean mõistlikuks.
44.XXi kohustati vastutusotsusega tasuma 61 352,09 eurot. Kohtuotsusega tühistan vastutusotsuse 3581 euro ulatuses (s.o 2360,27 + 1 220, 73). Seega on tühistatav osa tasumisele kuuluvast summast 5,84 %.
44.1.Kohtuistungiga seoses kandis kaebaja menetluskulusid summas 297 eurot (sh käibemaks 49 eurot). Sellest 5.84 % on 17.35 eurot.
44.2.XX pidi riigilõivu tasuma summas 750 eurot. Tasutud riigilõivust 5,84 % on 43.8 eurot.
45.Seega tuleb MTA-lt mõista XX kasuks välja mõista õigusabikulud summas 17.35 eurot ning riigilõiv summas 43,8 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.04.2020 KOHTUOTSUSEGA.
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.