Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 30. august 2019, Tallinn 3-19-1083
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 25. märtsi 2019 käskkirja 52/19/220 ja 7. mai 2019 vaideotsuse 5-15/19/68-2 tühistamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: XX Esindaja: v.adv. Martin Hirvoja Vastutaja: Tallinna Vangla Esindaja: Monika Raiendik
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus Tallinna Vangla 25. märtsi 2019 käskkirja 5-2/19/220 ja 7. mai 2019 vaideotsuse 5-15/19/68-2 tühistamiseks rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30. septembril 2019 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
Tallinna Vangla tunnistas 25.03.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/220 kinnipeetav XX süüdi Tallinna Vangla avavangla kodukorra punktide 1.8.17 ja 8.2.2. rikkumises määrates distsiplinaarkaristuseks noomituse. Käskkirja kohaselt võttis XX 26.02.2019 kella 13.25 paiku kaaskinnipeetav YY avavangla esimesel korrusel meeste eluosakonna koridoris vastu toidukoti koos toiduainetega ning viis selle enda tuppa (B/112). Kuna XXle ei olnud antud luba külastada -1-
kauplust, võttis valvur koti koos toiduainetega hoiule (koostatud esemete äravõtmise akt). Käskkirja kohaselt on distsiplinaarsüütegu tõendatud valvur K. Paisi 27.02.2019 ettekandega nr 1-19-1-19-1116, menetlustoimingu protokolliga (videosalvestise vaatlus) ja XX 28.02.2019 selgitusega. XX esitas 08.04.2019 Tallinna Vanglale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale vaide, milline jäeti 07.05.2019 vaideotsusega nr 5-15/19/68-2 rahuldamata.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2.XX 06.06.2019 esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja vaideotsuse tühistamist. Kaebaja selgitab, et abistas heast tahtest YY kottide kandmisel, kuna inimesel oli raske neid kanda. Kaebaja viitab YY selgitusele distsiplinaarmenetluses, et ta tuli poest ja tal oli kolm kotti, mida tal oli raske tassida ning ta palus kaebaja abi. Kaebaja sõnul lahendas ta XX abipalve selliselt, et võttis viimaselt ühe toidukoti ning asetas selle lühikeseks hetkeks enda tuppa, ilma kavatsuseta seda enda juures hoida või omandada. Kaebaja ei läinud toidukotiga II korrusele, kuna see oleks olnud vastuolus vangla kodukorra punktidega 1.8.1 ja 1.8.19. Ta ei avanud toidukotti ega võtnud sealt ühtegi eset välja. Kaebaja väitel ei saa sellisest tegevusest tõsikindlalt järeldada, et ta toidukoti omandas, laenas või võttis ajutiseks kasutamiseks kodukorra punktide 1.8.17 ja 8.2.2. tähenduses. Toiduainete laenamine ega ajutiseks kasutamiseks võtmine pole ka üldse võimalik. Kõnealustest avavangla kodukorra punktidest ei olnud kuidagi võimalik aru saada, et temale süüks arvatud tegu on keelatud ning seega puudus kaebaja süü KarS § 39 lg 1 alusel. Distsiplinaarkaristuse käskkirja selgitavas osas toodud viide vangla sisekorraeeskirja §-le 57 lg 1 ei olnud distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluseks, kaebaja ei hoidnud asju enda juures ning see säte pole oma sisult üldse keelunorm. Kaebaja sõnul teisi kinnipeetavaid samasuguste tegude eest distsiplinaarkorras ei karistata, nt YY ei karistatud selle eest, et ta kinnipeetav QQ käest koti võttis. Kaevatud distsiplinaarkaristus on kaebaja andmetel ainus põhjus, miks ta on käesoleval hetkel ümber paigutatud avavanglast kinnisesse vanglasse. Õiguspärase lahendi tegemine on vahetult seotud kaebaja võimalusega saada tagasi avavanglasse ning tingimisi enne tähtaega vangistuse kandmisest vabastatud.
3.Vaideotsus tuleb kaebaja hinnangul tühistada seetõttu, et vaideotsusest nähtub põhimõtteline väärarusaam, nagu peaks isik tõendama oma süütust (kaebaja viidab vaideotsuse lausele: „Käesolevas asjas puuduvad vastupidised usaldusväärsed tõendid, mis tõendaks veenvalt seda, et distsiplinaarrikkumist ei toimunud“). Kuivõrd seeläbi on vaide rahuldamata jätmisel lähtutud valedest eeldustest ja selline põhimõtteline viga haldusakti põhjenduses võis ülisuure tõenäosusega kaasa tuua vale järelduse haldusakti resolutiivosas.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
4.Vastustaja peab esitatud kaebust põhjendamatuks ning vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja arvates ei ole kaebaja selgitused eluliselt usutavad ning kaebaja käitumise pinnalt saab üheselt järeldada, et kaebajal ei olnud plaanis toidukotti YY tagastada. Poest avavanglasse sai YY oma 3 koti tassimisega ise hakkama. Kaebaja liikus peale toidukoti võtmist (kell 13.25) koos YY mööda I korruse koridori II korrusele viiva trepikoja ukse juurde ja seejärel koos toidukotiga mööda I korruse koridori ca 9 meetrit tagasi enda tuppa (samuti esimesel korrusel, B/112), kust koheselt ilma kotita kell 13.26 väljus. Loogilisem oleks olnud viia toidukott koos YY II -2-
korrusele või oodata trepikoja ukse juures YY naasmist teise koti järele. Kaebaja väide, et ta ei viinud kotti II korrusele, sest kodukord keelab seda, pole usutav, sest peale valvuri poolt koti hoiule võtmist kl 13.29 läks kaebaja II korrusele, kus kohtus YY.
5.Vastustaja viitab ka sellele, et ainuüksi justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 57 lõikest 1 tulenevalt on üheselt keelatud hoida enda juures (mis muuhulgas tähendab ka kinnipeetava tuba) kaaskinnipeetava asju. Lisaks keelab Tallinna Vangla avavangla kodukorra p 8.1.2 toiduainete toas hoidmise, lubades toiduaineid hoida ainult köögis olevates külmkappides ja kinnipeetavale eraldatud kaanega nimelises plastkastis. Ainuüksi nende normide pinnalt pidi kaebajale olema teada, et ta ei tohi YY kotti mitte ühelgi juhul oma tuppa viia.
6.Vastustaja väitel ei vasta tõele kaebaja väide, et teisi kinnipeetavaid samasuguste tegude eest ei karistata. Vaideotsuses on selgelt kirjas, et ka YY määrati 26.03.2019 distsiplinaarkaristus. Ekslik on ka kaebaja seisukoht, et vaidlustatud distsiplinaarkaristus on ainus põhjus, miks ta on ümber paigutatud avavanglast kinnisesse vanglasse. Kaebajale määrati ka 15.04.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/263 distsiplinaarkaristus ja vahetult avavanglasse paigutamisel väärteokaristus (14.02.2019).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Vaidluse esemeks on kaebajale distsiplinaarkaristusena noomituse määramine vastustaja
25.märtsi 2019 käskkirjaga 5-2/19/220 Tallinna avavangla kodukorra punktide 1.8.17 ja 8.2.2. rikkumise eest. Tallinna avavangla kodukord on kehtestatud Tallinna Vangla direktori 27.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/89. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas kaebaja tegu vastab süüteokoosseisule ning on tõendatud, kas kaebaja oli selles süüdi ning kas karistus oli proportsionaalne.
8.Vastustaja 19.08.2018 täiendavast seisukohast ning kaebaja 26.08.2019 vastusest kohtule selgub, et kaebaja kambri nr B/112 ja II korrusele viiva trepi vahe oli ca 9 m. Distsiplinaarmenetluses teostatud helisalvestiseta videosalvestise vaatlusprotokolliga on tõendatud, et kaebaja võttis I korruse koridoris YY ühe kahest poekotist, nad liikusid koos kaebaja kambrist mööda koridori lõpus oleva trepini, YY läks trepist üles, kaebaja liikus koridori mööda ca 9 m tagasi oma kambrisse, jättis koti sinna ja väljus sealt. Mõni aeg hiljem, kui valvur oli temalt koti ära võtnud, läks kaebaja II korrusele ja rääkis YY.
9.Tallinna avavangla kodukorra (edaspidi kodukord) rikutud punktid sätestavad: 1.8.17: Kinnipeetaval on keelatud omandada ja võõrandada esemeid ning aineid teistelt kinnipeetavatelt. 8.2.2: Kinnipeetavail on keelatud võõrandada, saata või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju (v.a toakaaslase loal kasutada televiisorit, raadiot ja elektrilist veekeedukannu).
-3-
10.Need normid ei jäta kahtlust, et kodukorra kohaselt on keelatud kaaskinnipeetavalt omandada esemeid, sh asju või aineid. Pooled ei vaidle, ning on tõendatud mh valvur K. Paisi ettekandega nr 1-19-1116 ja videosalvestise 28.02.2019.a vaatluse protokolliga, et kaebaja võttis enda kätte ja viis oma kambrisse (st võttis enda valdusesse) YY ühe koti YY poolt poest ostetud, vanglasse toodud kaubaga. Pooled vaidlevad selle üle, mis eesmärgil kirjeldatud tegevus toimus, ehk kas toimus omandi üleandmine või mitte. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kaebaja ja YY eitavad kokkulepet omandi üleandmises. Distsiplinaarmenetluses pole teada, kas ja millised olid kaebaja YY varasemad kokkulepped enne kauplusesse minekut või mida nad omavahel poekoti üleandmisel rääkisid. Kuigi distsiplinaarasjas kehtib haldusorgani uurimisprintsiibist tulenev tõendamise kohustus, sätestab asjaõigusseaduse § 90 lg 1 teisalt üleüldise vallasasja valdaja omandi eelduse, millest saab lähtuda ka kinnipidamisasutuses: vallasasja valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
11.Leian, et kaebaja selgitused koti enda valdusesse võtmise põhjuste kohta ei ole eluliselt usutavad. YY sai „Rimi“ poest vanglasse hakkama 3 koti (tõendatud YY selgitustega, distsiplinaarmenetluse protokolli lisa 7) tassimisega ega vajanud seega ilmselgelt abi kahe koti tassimisel. Kaebaja selgitus, et II korrusele ei läinud kaebaja seetõttu, et see oleks olnud vastuolus vangla kodukorra punktidega 1.8.1 ja 1.8.19, mis keelavad viibida temale mitte ette nähtud toas ning väljuda talle määratud viibimiskohast, ei ole samuti usutav põhjendus, sest mõni hetk hiljem kaebaja läks II korrusele. Ka selgitus, et kotti ei saanud jätta I korruse koridori valveta ja asjade jätmine koridori on kodukorra järgi keelatud, pole veenev põhjendus, sest kaebaja oleks saanud ise olla koridoris koti juures see paar minutit, mis YY oleks kulunud teise koti järele tulekuks. Kaebaja ei ole nende põhjendustega kummutanud valdaja omandi eeldust. Poleks mõeldav, et vangla ei saa lähtuda valdaja omandi eeldusest kinnipeetavate kontrollimisel ja sanktsioneerimisel. Sel juhul võiks iga kinnipeetav alati väita, et temalt leitud keelatud ese kuulub kellelegi teisele ning vanglas korra ja julgeoleku tagamine muutuks võimatuks.
12.Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebaja distsiplinaarmenetluse protokollis ja käskkirjas kirjeldatud tegevus poekoti enda valdusesse võtmisel vastas distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud süüteokoosseisule (teiselt kinnipeetavalt eseme või aine omandamine).
13.Distsiplinaarkaristuse käskkirjas ei ole süü vormi märgitud ega sisuliselt analüüsitud. Distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui hooletusega toimepandud süütegu (Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-24-10, p 11). Leian, et käesoleval juhul oli tegemist tahtliku teoga, kuivõrd kaebaja, võttes teiselt kinnipeetavalt koti asjadega ja viies selle oma tuppa, sai igal juhul aru, mida ta teeb ning sai aru oma teo tagajärjest ehk sellest, et kõnealune kott koos selle sisuga satub tema valdusesse.
14.MIs puudutab seda, et kaebaja väitel ei saanud ta aru teo keelatusest ja see eksimus oli talle vältimatu, siis selle väitega ei saa nõustuda. Vangla kodukorra sätetest ja nende kohta antud selgitustest tuleneb piisavalt täpselt ja selgelt, et üks kinnipeetav ei tohi teise kinnipeetava käest omandada asju ega hoida enda juures teise kinnipeetava asju. Kodukorra sätted on täiendavalt lahti seletatud Tallinna avavangla kodukorra seletuskirjas, mis on -4-
kinnitatud Tallinna Vangla direktori 27.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/89. Kodukorra punkti 8.2.2 kohta selgitatakse, et „VSkE § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju, sellest tulenevalt on igasugune muu viis esemete enda valdusesse saamisel keelatud.“ Kodukorra punkti 1.8.17 kohta märgitakse: „Kinnipeetaval on lubatud vallata ainult temale kuuluvaid esemeid ja aineid ning keelatud on esemeid ja ained omandada ja võõrandada teistelt kinnipeetavatelt. Sätte eesmärk on, et Vanglas ei toimuks asjade üksteisele andmist ega vahetamist, jms, oluline on ka, et Vangla omaks kinnipeetavate ja neile kuuluvate esemete üle korrektset ülevaadet.“ Neis selgitustes on üheselt ja selgelt rõhutatud ka valdusese võtmise keelatust. Lisaks pidi kaebaja aru saama, et toiduaineid sisaldava (tõendatud 28.02.2019 aktiga esemete äravõtmise kohta) poekoti enda tuppa viimisega rikub ta nii või teisiti kodukorda, sest punkti 8.1.2. kohaselt tuleb toiduaineid hoida ainult köögis olevates külmkappides ja kinnipeetavale eraldatud kaanega nimelises plastkastis. Eeltoodust tulenevalt leian, et et normid olid mõistlikult arusaadavad, kaebaja on üles näidanud teadlikkust ja arusaamist muudest kodukorra sätetest, mistõttu väidetav eksimus ei olnud kaebajale vältimatu.
15.Isegi kui kaebaja väidab, et ta ei saanud aru kordukorra sättest, siis normi mittetundmine ei välista süüd (tahtlust ega hooletust). Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt tutvus kaebaja kodukorraga 20.02.2019, s.o kõigest 6 päeva enne rikkumist ega saanud seega ka olla unustanud kodukorra reeglid. Samasugused reeglid kehtisid ka kinnises vanglas (Tallinna vangla kodukord, p 1.14.22 ja 8.7.2), kus kaebaja paiknes enne 12.02.2019 avavanglasse üle toomist. Seega ei saa ka öelda, et tegemist oleks olnud avavangla spetsiifiliste reeglitega, mis kaebajale veel selgeks polnud saanud.
16.Kaebajale määrati karistuseks kõige leebem karistus – noomitus. Ka kaebaja ise on algselt distsiplinaarmenetluse protokollile vastates märkinud, et nõustub noomitusega. Kohtu hinnangul ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks noomitus ebaproportsionaalne karistus. Distsiplinaarmenetluse protokollis ning käskkirjas on selgitatud, et avavanglas toimub intensiivsem kinnipeetavate vabanemiseelne taasühiskonnastamine ja väga suurt rõhku pannakse distsipliinile ja korra järgimisele, et soodustada kinnipeetavate edaspidist õiguskuulekat käitumist. Samuti on märgitud, et esemete teistele kinnipeetavatele edasiandmise lubamine võimaldab esemetega kauplemist, mis võib tekitada vanglas kinnipeetavate vahel keelatud võlasuhteid, mis omakorda võivad kaasa tuua kinnipeetavate omavahelisi konflikte ja olla julgeolekuohuks. Need on piisavad kaalutlused, et mitte jätta kaebajat karistuseta. Tõele ei vasta ka kaebaja väide, et see karistus oli ainsaks põhjuseks, miks ta tagasi kinnisesse vanglasse paigutati (tõendatud Tallinna Vangla 22.04.2019 käskkirjaga nr 5-1/19/845 kinnipeetava kinnisesse vanglasse paigutamise kohta). Liiati tuleb silmas pidada, et avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutamine ei ole olemuselt karistusmeede. Toime pandud süüteoga peab proportsionaalne olema karistus, süüteo toime pannud isikut ei saa jätta karistamata (seejuures leebeima võimaliku karistusega) põhjusel, et sellega võivad kaudselt kaasneda talle muud ebameeldivad tagajärjed, nagu näiteks avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamine. Samuti tuleb märkida, et kinnipeetava paigutamine avavanglasse on pigem käsitatav erilise sooduskohtlemisena, mida kinnipeetav oma käitumisega pidevalt õigustama peab ning vanglal on väga avar kaalutlusõigus otsustada, et teatud moel mittenõuetekohaselt käitunud kinnipeetava puhul selline sooduskohtlemine (enam) õigustatud ei ole. -5-
17.Vaideotsusest ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Vaide menetlemisel pole rikutud menetlusnorme. Vaideotsuses ei ole tõendeid ümber hinnatud. Kaebaja on andnud ühele vaideotsusest välja rebitud lausele konteksti välise tõlgenduse, justkui ei olekski vastustaja distsiplinaarsüütegu tõendanud.
18.Eeltoodust tulenevalt leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.
19.Kaebaja taotleb mõista vastustajalt välja menetluskulud summas 1016,81 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebaja ise. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
-6-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.