Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. aprill 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1083
Haldusasi
V.Z kaebus Tallinna Vangla 25. märtsi 2019. a käskkirja 5-2/19/220 ja 7. mai 2019. a vaideotsuse nr 5-15/19/68-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. augusti 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – V.Z Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Menetluse alus ringkonnakohtus
V.Z apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta V.Z apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. augusti 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19-1083 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. mail 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-1083 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla tunnistas 25.03.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/220 kinnipeetav V.Z süüdi Tallinna Vangla avavangla kodukorra p-de 1.8.17 ja 8.2.2 rikkumises ning määras talle vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 1 ja § 64 lg 4 alusel distsiplinaarkaristuseks noomituse. Käskkirjast nähtuvalt võttis V.Z 26.02.2019 kaaskinnipeetav J.R avavangla esimesel korrusel meeste eluosakonna koridoris vastu poekoti koos toiduainetega ning viis selle enda tuppa. Kuna V.Zle ei olnud antud luba külastada kauplust, võttis valvur koti koos toiduainetega hoiule (koostatud esemete äravõtmise akt). Tallinna Vangla avavangla kodukorra p 1.8.17 järgi on kinnipeetaval keelatud mh omandada esemeid ja aineid teistelt kinnipeetavatelt. Kodukorra p 8.2.2 kohaselt on kinnipeetaval keelatud mh omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud asju. Seega, isegi kui tegemist olnuks hetkelise nn abistamisega, oli ikkagi tegemist rikkumise toimepanemisega. Distsiplinaarsüütegu on tõendatud valvur Kristiina Paisi 27.02.2019 ettekandega nr 1-19-1116, videosalvestise vaatluse protokolliga ja V.Z 28.02.2019 seletusega. Kinnipeetav on olnud teadlik kohustusest järgida vangistusalaseid õigusakte (VangS § 67 p 1). Avavanglas toimub kinnipeetavate vabanemiseelne taasühiskonnastamine ning väga suurt rõhku pannakse distsipliinile ja korra järgimisele, et soodustada kinnipeetavate edasist õiguskuulekat käitumist. Kinnipeetavate vahel esemete ja ainete üleandmise ja vastuvõtmise keeld on sätestatud vangla julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks (sh raskendaks kontrolli teostamist, suurendaks keelatud esemete levikut ning esineks oht keelatud võlasuhete ja nendega seotud konfliktide tekkeks). Selliste rikkumiste toimepanemise eest on põhjendatud kinnipeetava distsiplinaarvastutusele võtmine ja V.Z karistamata jätmine võiks luua teistele kinnipeetavatele ettekujutuse, et vangla aktsepteerib sarnast käitumist. Kuna konkreetse juhtumiga ei kaasnenud tajutavaid tagajärgi, siis on proportsionaalne määrata isikule kergeim distsiplinaarkaristus ehk noomitus.
2.Tallinna Vangla jättis 07.05.2019 vaideotsusega nr 5-15/19/68-2 rahuldamata V.Z 08.04.2019 vaide Tallinna Vangla 25.03.2019 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Vaideotsuse kohaselt on V.Z poolne distsipliinirikkumine usaldusväärselt tõendatud ja nõustudes oma 24.03.2019 ütlustes noomitusega tingimusel, et sellega ei kaasne lisapiiranguid ja karistusi, on vaide esitaja rikkumise toimepanemist sisuliselt tunnistanud, kuigi on püüdnud seda vabandada erinevate asjaoludega, mis on distsiplinaarmenetluse käigus ümber lükatud. Karistuse määramisel on kaalutud kõiki asjaolusid ja kokkuvõttes leitud, et praegusel juhul võib piirduda noomituse kui leebeima karistusega. Sama sündmusega seoses on distsiplinaarkaristus 26.03.2019 määratud ka J. R. Lisaks vaidlustatud rikkumisele on V.Z pannud toime veel teisegi rikkumise, mis kinnitab, et ta ei suuda õiguskuulekalt käituda ning võib panna toime uusi distsipliinirikkumisi. Seetõttu ei pidanud Tallinna Vangla võimalikuks V.Z karistuse kandmise jätkamist avavanglas ja ta paigutati tagasi kinnisesse osakonda.
3.V.Z esitas Tallinna Halduskohtule 06.06.2019 kaebuse (täiendatud 12.08.2019 ja 26.08.2019) Tallinna Vangla 25.03.2019 käskkirja nr 5-2/19/220 ja 07.05.2019 vaideotsuse nr 5-15/19/68-2 tühistamiseks.
2(8)
3-19-1083 Kaebaja abistas heast tahtest J.R kottide kandmisel, mida on distsiplinaarmenetluse käigus selgitanud ka J.R, märkides, et ta tuli poest ja tal oli kolm kotti, mida oli raske tassida ja ta palus kaebaja abi. Seetõttu võttis kaebaja ühe toidukoti ja asetas selle lühikeseks hetkeks enda tuppa, ilma kavatsuseta kaupa omandada või enda juures hoida. Kaebaja ei läinud toidukotiga II korrusele (kus asus J.R tuba), sest see oleks olnud vastuolus kodukorra p-dega 1.8.1 ja 1.8.19. Samas ta ei avanud toidukotti ega võtnud sealt ühtegi eset välja, mistõttu ei saa järeldada, et ta toidukoti omandas, laenas või võttis ajutiseks kasutamiseks kodukorra p-de 1.8.17 ja 8.2.2 tähenduses. Toiduainete laenamine ega ajutiseks kasutamiseks võtmine pole ka üldse võimalik. Kaebajal ei olnud võimalik kodukorra p-dest 1.8.17 ja 8.2.2 kuidagi aru saada, et temale süüks arvatud tegu on vanglas keelatud, mistõttu puudub tema süü väidetavas rikkumises. Teisi kinnipeetavaid samasuguste tegude eest distsiplinaarkorras ei karistata, nt ei karistatud J.R selle eest, et ta võttis koti kinnipeetav A.R käest. Määratud distsiplinaarkaristus on ainus põhjus, miks on kaebaja hetkel paigutatud avavanglast ümber kinnisesse vanglasse. Alusetu karistamine rikub kaebaja võimalusi saada tagasi avavanglasse ning vabaneda vangistusest tingimisi enne tähtaega. Vaideotsus tuleb tühistada, sest sellest nähtub põhimõtteline väärarusaam, nagu peaks isik tõendama oma süütust.
4.Tallinna Vangla vaidles 10.07.2019 kirjalikus vastuses (täiendatud 19.08.2019) kaebusele vastu ning palus see jätta rahuldamata. Kaebaja selgitused ei ole eluliselt usutavad ja tema käitumisest saab üheselt järeldada, et tal ei olnud plaanis toidukotti J.Rle tagastada. Poest avavanglasse sai J.R oma kottide tassimisega ise hakkama. Kaebaja liikus pärast toidukoti võtmist koos J.Rga mööda I korruse koridori II korrusele viiva trepikoja ukse juurde ja seejärel koos toidukotiga mööda I korruse koridori ca 9 meetrit tagasi enda tuppa (mis asub samuti I korrusel), kust väljus koheselt ilma kotita. Loogilisem olnuks viia toidukott koos J.Rga II korrusele või oodata trepikoja ukse juures J.R naasmist teise koti järele. Ainuüksi justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 57 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval üheselt keelatud hoida enda juures (mh oma toas) kaaskinnipeetava asju. Tallinna Vangla avavangla kodukorra p 8.1.2 keelab lisaks toiduainete toas hoidmise, lubades toiduaineid hoida ainult köögis olevates külmkappides ja kinnipeetavale eraldatud kaanega nimelises plastkastis. Juba nende normide pinnalt pidi kaebajale olema teada, et ta ei tohi J.R kotti mitte ühelgi juhul oma tuppa viia. Kaebaja väide, et teisi kinnipeetavaid samasuguste tegude eest ei karistata, ei vasta tõele. Vaideotsuses on märgitud, et vaidlusaluse sündmusega seoses määrati 26.03.2019 distsiplinaarkaristus ka J.Rle. Vaidlustatud distsiplinaarkaristus ei ole ka ainus põhjus, miks paigutati kaebaja Tallinna Vangla 22.04.2019 käskkirjaga nr 5-1/19/845 avavanglast ümber kinnisesse osakonda, vaid kaebajale on määratud 25.03.2019 toimepandud rikkumise eest distsiplinaarkaristus ka Tallinna Vangla 15.04.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/263 ja vahetult pärast avavanglasse paigutamist (12.02.2019) on temale määratud ka väärteokaristus (14.02.2019).
5.Tallinna Halduskohus jättis 30.08.2019 otsusega V.Z kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Videosalvestise vaatlusprotokolliga on tõendatud, et V.Z võttis I korruse koridoris J.Rlt ühe kahest poekotist, nad liikusid koos kaebaja kambrist mööda koridori lõpus oleva trepini, J.R läks trepist üles, kaebaja liikus koridori mööda ca 9 m tagasi oma kambrisse, jättis koti sinna ja väljus sealt. Mõni aeg hiljem, kui valvur oli temalt koti ära võtnud, läks kaebaja II korrusele ja rääkis J.Rga. Tallinna Vangla avavangla kodukorra p-d 1.8.17 ja 8.2.2 ei jäta kahtlust, et kaaskinnipeetavalt on keelatud omandada esemeid, sh asju või aineid. Tõendatud on (ja pooled selle üle ei vaidle), et kaebaja võttis J.Rlt ühe koti tema poolt poest ostetud ja vanglasse toodud kaubaga enda kätte ning viis selle oma kambrisse. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale 3(8)
3-19-1083 ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kaebaja ja J.R eitavad kokkulepet omandi üleandmises. Pole teada, kas ja millised olid kaebaja ja J.R varasemad kokkulepped enne kauplusesse minekut või mida nad omavahel rääkisid poekoti üleandmisel. Kuigi distsiplinaarasjas on haldusorganil tõendamise kohustus, sätestab AÕS § 90 lg 1 teisalt üldise vallasasja valdaja omandi eelduse, millest saab lähtuda ka kinnipidamisasutuses: vallasasja valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kaebaja selgitused koti enda valdusesse võtmise põhjuste kohta ei ole eluliselt usutavad, sest J.R sai hakkama kottide poest vanglasse tassimisega. Samuti on ebausutav kaebaja selgitus, et ta ei läinud II korrusele põhjusel, et see olnuks vastuolus kodukorra p-dega 1.8.1 ja 1.8.19 (mis keelavad kinnipeetaval viibida temale mitte ette nähtud toas ning väljuda temale määratud viibimiskohast), sest vaid mõni hetk hiljem kaebaja siiski läks II korrusele. Veenev ei ole ka põhjendus, et kotti ei saanud jätta I korruse koridori valveta, sest kaebaja oleks saanud olla ise koti juures paari minuti vältel, mis J.Rl oleks kulunud teise koti järele tulekuks. Kaebaja ei ole nende põhjendustega kummutanud valdaja omandi eeldust. Poleks mõeldav, et vangla ei saa kinnipeetavate kontrollimisel ja sanktsioneerimisel lähtuda valdaja omandi eeldusest, sest see muudaks vanglas korra ja julgeoleku tagamise võimatuks. Eeltoodu põhjal vastas distsiplinaarmenetluse protokollis ja vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud tegevus (poekoti enda valdusesse võtmine) distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud süüteokoosseisule (teiselt kinnipeetavalt eseme või aine omandamine). Käskkirjas ei ole süü vormi märgitud ega sisuliselt analüüsitud, kuid tegemist oli tahtliku teoga, sest kaebaja sai igal juhul aru oma teo keelatusest. Avavangla kodukorrast ja selle seletuskirjast tuleneb piisavalt täpselt ja selgelt, et üks kinnipeetav ei tohi teise kinnipeetava käest omandada asju ega hoida enda juures teise kinnipeetava asju. Lisaks pidi kaebaja aru saama, et toiduaineid sisaldava poekoti enda tuppa viimisega rikub ta nii või teisiti kodukorda (p 8.1.2). Kuna normid olid mõistlikult arusaadavad ning kaebaja on näidanud üles teadlikkust ja arusaamist muudest kodukorra sätetest, siis ei olnud väidetav eksimus kaebajale vältimatu. Normi mittetundmine ei välista lisaks süüd (tahtlust ega hooletust). Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt tutvus kaebaja kodukorraga 20.02.2019 ehk kõigest 6 päeva enne rikkumist, mistõttu ei saanud selle sätted olla ununenud. Samasugused reeglid kehtisid ka kinnises vanglas (vt Tallinna vangla kodukorra p-d 1.14.22 ja 8.7.2), mistõttu ei olnud tegemist avavangla spetsiifiliste reeglitega, mis olnuks kaebaja jaoks uued. Kaebajale määrati leebeim võimalik distsiplinaarkaristus ning algselt on kaebaja sellega ka ise nõustunud. Kohtule ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks noomitus ebaproportsionaalne karistus. Käskkirjas toodud kaalutlused (avavanglas korra järgimise olulisus; kinnipeetavate vaheliste tehingutega kaasnev julgeolekuoht) on piisavad, et mitte jätta kaebajat karistuseta. Ebaõige on ka väide, et tegemist oli ainsa põhjusega, miks paigutati kaebaja tagasi kinnisesse vanglasse. Seejuures ei ole avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutamine olemuselt karistusmeede ning süüteo toime pannud isikut ei saa jätta karistamata põhjusel, et sellega võivad talle kaasneda muud ebameeldivad tagajärjed. Pigem on kinnipeetava avavanglasse paigutamine käsitatav erilise sooduskohtlemisena, mida kinnipeetav peab oma käitumisega pidevalt õigustama ning vanglal on väga avar kaalutlusõigus otsustada, et mittenõuetekohaselt käitunud kinnipeetava puhul ei ole selline sooduskohtlemine (enam) õigustatud. Vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi ja vaide menetlemisel ei ole rikutud menetlusnorme. Kaebaja on andnud ühele vaideotsusest välja rebitud lausele konteksti välise tõlgenduse, justkui ei olekski vastustaja tema distsiplinaarsüütegu tõendanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(8)
3-19-1083
6.V.Z palub 18.09.2019 apellatsioonkaebuses (täiendatud 24.03.2020) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Noomituse aluseks on olnud tahtlik omastamine ja võõrandamine, kuid need on täielikult välistatud, mida kinnitab J.R seletus. Kaebaja tegevus ei olnud vastuolus avavangla kodukorra p-dega 1.8.17 ja 8.2.2 (st ei toimunud omandamist ega võõrandamist). Praegusel juhul on hakatud kaebajale omistama tegevust ja oletusi, mis ei haaku kuidagi valvuri 27.02.2019 ettekandega. Asjaolud, et kuigi kaebaja väljendas, et nõustub noomitusega, kui sellega ei kaasne lisakaristusi, kuid ta paigutati sellele vaatamata kinnisesse vanglasse, samuti määrati J.Rle karistus alles 26.03.2019 ehk pärast 30-päevase menetlustähtaja lõppu, näitavad selgelt, et tegemist on pahatahtlikkusega (vt haldusasi nr 3-19-2163). Distsiplinaarkaristuse tõttu jäeti kaebaja lisaks 29.04.2019 vangistusest enne tähtaega vabastamata, mis tähendab, et kaebajat on karistatud lausa mitmekordselt. Kaebaja soovib lisaks teada, kas distsiplinaarkaristus on jõustunud, enne kui see on läbinud kõik kolm kohtuastet. Vastustajat esindav jurist ei ole huvide konflikti tõttu erapooletu ja tema osalemine praeguse haldusasja menetluses on lubamatu. Tal puudub ka kehtiv volikiri Tallinna Vangla esindamiseks.
7.Tallinna Vangla vaidleb 11.11.2019 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Apellandi väited vastustaja esindaja erapoolikusest ei ole põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et V.Z apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
9.Seonduvalt apellandi väitega vastustaja esindaja erapoolikusest märkis ringkonnakohus 16.03.2020 määruses (p 6), et menetlusseadustikud ei näe ette esindaja taandamise võimalust ning puuduvad alused ka vastustaja esindaja menetlusest kõrvaldamiseks vastavalt HKMS § 32 lg-le 4. Apellandi väited vastustaja esindaja erapoolikusest on pelgalt oletuslikud ja apellant ei ole toonud välja ühtegi vastustaja esindaja tegu või seisukohta, mis võiks viidata, et ta on asjas tehtavast lahendist isiklikult huvitatud. Ringkonnakohus on jätkuvalt sellel seisukohal.
10.Apellant on 24.03.2020 seisukohas täiendavalt leidnud, et M. Raiendikul puudub kehtiv volikiri Tallinna Vangla esindamiseks. See ei vasta tõele. Tallinna Vangla 10.07.2019 vastusele V.Z kaebuse kohta oli lisatud Tallinna Vangla direktori 17.10.2017 volikiri nr 1-6/17/21916-1, millega on M. Raiendikku volitatud esindama Tallinna Vanglat kõikides haldusasjades esimese ja teise astme kohtutes. Volitus on antud tähtajatult ja kuna kohtule ei ole teatatud volituse tagasivõtmisest, siis ei ole volitus ka lõppenud (vt HKMS § 31 lg 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 225 lg 1; nt Riigikohtu 09.03.2016 määrus nr 3-2-1-189-15, p 10).
11.Tallinna Vangla 25.03.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/220 määrati V.Zle noomitus Tallinna Vangla avavangla kodukorra p-de 1.8.17 ja 8.2.2 rikkumise eest. Tallinna Vangla direktori 27.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/89 kinnitatud avavangla kodukorra p 1.8.17 järgi on kinnipeetaval keelatud omandada ja võõrandada esemeid ning aineid teistelt kinnipeetavatelt. Avavangla kodukorra p 8.2.2 kohaselt on kinnipeetaval keelatud võõrandada, saata või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või 5(8)
3-19-1083 võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju (v.a toakaaslase loal kasutada televiisorit, raadiot ja elektrilist veekeedukannu).
12.V.Z on apellatsioonkaebuses esmajoones rõhutanud, et puuduvad tõendid selle kohta, et apellant oleks soovinud 26.02.2019 omandada J.R poekotis olnud toidukaupu ja J.R oleks soovinud neid talle võõrandada, vaid J.R 26.02.2019 seletus kinnitab just vastupidist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et V.Z ja J.R põhjendused selle kohta, miks J.R andis oma poekoti toidukaupadega üle V.Zle ja viimane viis selle temale määratud tuppa, on ebausutavad ja ilmselt otsitud. Videosalvestise vaatlusprotokollist ei ilmne, et J.Rl olnuks kahe poekoti tassimisega nähtavaid raskusi. Asjade äravõtmise aktis loetletud poekoti sisust saab küll järeldada, et selle kaal võis ületada 10 kg, kuid siiski mitte väga oluliselt. Väide J.R abivajadusest ei näi usutav ka põhjusel, et poekottide kauplusest vanglasse tassimisega sai ta ise hakkama. Kui V.Zl olnuks tõepoolest soov üksnes abistada J.R raskete poekottide kandmisel, siis jääb arusaamatuks, miks ei viinud ta poekotti J.R toa juurde, vaid enda tuppa. Tõsiseltvõetav ei ole põhjendus, et apellandi arvates oli tal kodukorra järgi keelatud II korrusele minna, sest vaid mõni minut hiljem ta siiski läks II korrusele ja vaatas J.R tuppa sisse. Isikute käitumist arvestades on põhjendatud järeldada, et J.R andis poekoti koos selles sisaldunud toidukaupadega V.Z omandisse, ehkki otseseid tõendeid sellise kokkuleppe kohta ei ole õnnestunud koguda. Halduskohtul on õigus ka selles, et apellant pidi mõistma oma teo keelatust, sest avavangla kodukorra p-d 1.18.17 ja 8.2.2 on piisavalt selged ning V.Z oli kodukorra sätetega tutvunud alles 20.02.2019. Lisaks kattuvad need keelunormid Tallinna Vangla kodukorra p-dega 1.14.22 ja 8.7.2, millega apellant pidi olema juba varem kursis, sest ta viibib vangistuses alates 25.01.2017. Kuna V.Zle määrati leebeim võimalik karistus (vt VangS § 63 lg 1) ja käskkirjas on karistamise vajalikkust asjakohaselt põhjendatud, ei saa apellandi karistamist pidada ebaproportsionaalseks.
13.Apellant on leidnud sedagi, et halduskohus ja vastustaja on väljunud K. Paisi 27.02.2019 ettekandes kajastatud tegevuste raamidest. Selle väitega ei saa nõustuda. Valvuri ettekanne kajastab eelkõige V.Z faktilist tegevust, mitte niivõrd selle õiguslikku kvalifikatsiooni. Distsiplinaarasja menetleja ei ole seotud menetluse alustamise tinginud ettekandes kinnipeetava tegevusele omistatud õigusliku hinnanguga, vaid määratleb selle iseseisvalt. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 28.02.2019 distsiplinaarmenetluse alustamise teatest nähtub üheselt, et distsiplinaarasja menetleja on 27.02.2019 ettekandes kajastatud teo juba menetluse alguses kvalifitseerinud avavangla kodukorra p-de 1.8.17 ja 8.2.2 rikkumisena. Lisaks on valvuri 27.02.2019 ettekandes toodud rikkumisena välja, et kinnipeetaval ei ole mh lubatud võtta vastu teiste kinnipeetavate poekaupasid ega tarbida teiste ostetud toidukaupasid, mis vastab ka sisuliselt V.Zle vaidlustatud käskkirjas etteheidetud teole. Ka esemete äravõtmise kohta koostatud 26.02.2019 aktis on valvur põhjusena märkinud, et toiduained võeti V.Zlt ära, sest kinnipeetav ei ostnud neid, vaid sai J.R käest.
14.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja käsitusega, et kuna V.Z nõustus 24.03.2019 vastuses distsiplinaarmenetluse protokollile noomitusega juhul, kui sellega ei kaasne talle muid kahjulikke tagajärgi, siis on apellant võtnud sisuliselt rikkumise toimepanemise omaks. Sellel, miks kinnipeetav temale määratava karistusega nõustub, võib olla erinevaid põhjuseid (nt ei pea vaidlemist otstarbekaks). V.Z 24.03.2019 tingimuslikust nõustumisest ei saa samas järeldada, et vangla olnuks sellega seotud. Puuduvad igasugused andmed, et vastustaja oleks andnud V.Zle mingeid lubadusi, et määratud distsiplinaarkaristusega ei kaasne temale ka kaudselt ühtegi negatiivset tagajärge. Seetõttu ei ole alust heita Tallinna Vanglale ette pahatahtlikkust või sõnamurdlikkust, olenemata sellest, et vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramine on olnud teiste hulgas üheks aluseks nii V.Z ümberpaigutamisel Tallinna Vangla kinnisesse osakonda (vt Tallinna Vangla 22.04.2019 käskkiri nr 5-1/19/845, mille peale esitatud 6(8)
3-19-1083 V.Z kaebuse tagastas Tallinna Halduskohus 15.10.2019 määrusega nr 3-19-1773, sest kaebaja jättis kaebuses esinenud puudused kõrvaldamata; Tallinna Ringkonnakohus jättis 08.11.2019 määrusega halduskohtu määruse muutmata ja see jõustus 28.11.2019) kui ka tema tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamata jätmisel (vt täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2019 määrus nr 1-18-5083, p 10). Halduskohus on õigesti rõhutanud, et kuna ümberpaigutamine ega vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmine ei kujuta endast kinnipeetava karistamist, vaid otsustust tema sooduskohtlemise põhjendatuse üle, siis ei ole alust rääkida ka apellandi mitmekordsest karistamisest. Küsimus sellest, kas J.Rle 26.02.2019 sündmusega seoses distsiplinaarkaristuse määramisel järgiti VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaega, ei puuduta V.Z subjektiivseid õigusi, mistõttu ringkonnakohus seda ei analüüsi. Apellandi viidatud Tallinna Halduskohtu menetluses olev haldusasi nr 3-19-2163, milles V.Z on esitanud kaebuse Tallinna Vangla 18.11.2019 käskkirja nr 5-2/19/768, 19.11.2019 käskkirja nr 5-2/19/769, 20.11.2019 käskkirja nr 5-2/19/771 ja 22.11.2019 käskkirja nr 5-2/19/780 tühistamiseks, millega on temale määratud kartserikaristused tööle minemisest keeldumise eest, ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuv ega tõenda vastustaja pahatahtlikkust.
15.Vastuseks V.Z taotlusele selgitada, millal jõustub kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristus, märgib ringkonnakohus, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on olemuselt haldusakt, mis hakkab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 kohaselt kehtima adressaadile teatavaks tegemisest, kui käskkirjas endas ei ole nähtud ette selle hilisemat kehtima hakkamist. Haldusakti kehtivus tähendab, et haldusakt loob õiguslikke tagajärgi ja on igaühele täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 1). Kuna apellant on märkinud, et allkirjastas karistuse määramise käskkirja 25.03.2019 kell 10.00, siis kehtibki Tallinna Vangla 25.03.2019 käskkiri nr 5-2/19/220 alates nimetatud hetkest ja vastustajal oli võimalik selle kehtivusele tugineda ka muudes haldusmenetlustes. Käskkirja kehtivust ei mõjuta see, et V.Z esitas selle peale 08.04.2019 vaide ja pöördus käskkirja tühistamiseks 06.06.2019 kaebusega halduskohtusse, sest vaide ega kaebuse esitamine ei peata automaatselt vaidlustatud haldusakti kehtivust ning vaidlusaluse käskkirja kehtivust või täitmist ei ole vaide- ega kohtumenetluses ka peatatud (vt HMS § 81; HKMS § 249 lg-d 2 ja 5, § 251 lg 1 p 1). Sellest, kas kinnipeetav on ammendanud võimalused distsiplinaarkaristuse vaidlustamiseks või tema kaebuse lahendamise kohta tehtud otsuste edasikaebamiseks, oleneb üksnes see, kas käskkirja õigusjõudu on veel võimalik murda, kuid see ei mõjuta iseenesest käskkirja õigusjõudu.
16.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb V.Z apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.08.2019 otsus muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et V.Z apellatsioonkaebuselt on tasutud 01.10.2019 riigilõiv 15 eurot, kuid ringkonnakohtule pole esitatud andmeid muude apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta. Ringkonnakohtule esitatud Kelli Kõrgemaa 30.03.2020 taotlus tagastada V.Z eest tasutud õigusabikulud tema arveldusarvele ei seondu apellatsioonimenetlusega, vaid menetlusega esimese astme kohtus. Taotlusele lisatud ekraanitõmmistest nähtuvalt on Advokaadibüroo Magnusson OÜ-le tasutud
20.mail ja 4. juunil (eeldatavasti 2019. aastal) kokku 1240 eurot. V.Z esitas kaebuse halduskohtule 06.06.2019 ja halduskohtus esindas kaebajat Advokaadibüroo Magnusson OÜ vandeadvokaat. Halduskohtule 12.08.2019 esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse ning sellele lisatud advokaadibüroo 31.05.2019 ja 12.08.2019 arvete kohaselt olid kaebaja esindajakulud esimese astme kohtus kokku 1016,81 eurot. Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja esindaja abi kasutanud (mh jättis ringkonnakohus 20.09.2019 määrusega rahuldamata 7(8)
3-19-1083 tema taotluse riigi õigusabi saamiseks). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad V.Z menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.