Centrobalt OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 17.12.2018 korralduse nr 14-1/12053-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja –Centrobalt OÜ, esindaja – vandeadvokaat Helmut Pikmets
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Rivo Koemets Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja tühistada Maksu- ja Tolliameti 17.12.2018 korraldus nr 14-1/12053-1.
2.Mõista Maksu- ja Tolliametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2182,56 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.09.2019.a .
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.17.12.2018 andis Maksu- ja Tolliamet (MTA) korralduse nr 14-1/12053-1 (17.12.2018 korraldus), millega kohustas Centrobalt OÜ-d (kaebaja) andma teavet ja esitama dokumendid Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri poolt rahvusvahelise ametiabi korras tehtud pöördumises esitatud teabevahetuse taotluse rahuldamiseks. Korralduse kohaselt, kontrollides Venemaa äriühingu PAO GAZPROM NEFT, selle äriühingu Austria Vabariigi residendist tütarühingu GAZPROM NEFT TRADING GmbH ja kaebaja majandustegevust, on Venemaa Föderatsiooni maksuhaldur ammendanud kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks ja taotles MTA-lt täiendavaid tõendeid äriühingute omavaheliste seoste ja nende vahel toimunud tehingute kohta ajavahemikul 01.01.2015-31.12.2016.
2.Tallinna Halduskohtusse saabus 16.01.2019 kaebaja poolt esitatud kaebus 17.12.2018 korralduse tühistamiseks.
3.Tallinna Halduskohus võttis 28.01.2019 kohtumäärusega kaebuse menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
1(8)
4.Kaebaja leiab, et 17.12.2018 korraldus ei ole kooskõlas OECD Maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni (Konventsioon) ega Eesti riikliku maksukorraldusõigusega. Kaebajale kui kolmandale isikule pannakse korraldusega kohustusi, milliste täitmist ei saa temalt nõuda.
5.Konventsiooni alusel osutatava rahvusvahelise haldusabi esemeks teabevahetuse raames ei saa olla teave majandustegevuse kohta tervikuna ja teabevahetus peab piirduma asjakohase teabega Konventsiooniga hõlmatud makse (artikkel 2) käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks (artikkel 4 p 1).
6.Kuigi 17.12.2018 korralduse kohaselt on Venemaa Föderatsiooni maksuhaldur ammendanud kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks, võib kaebajalt korraldusega nõutud teabe ja dokumentide loetelu põhjal järeldada, et Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri kontroll puudutab mitte Konventsiooni artikliga 2 hõlmatud konkreetset maksuobjekti, vaid nimetatud äriühingu majandustegevust tervikuna. Samas sätestab Konventsiooni artikli 5 punkt 1, et taotluse saanud riik võib esitada tebevahetuse taotluse alusel vaid teavet, mis puudutab teatud isikuid ja tehinguid. Seega eeldab teabevahetuse taotluse täitmine konkreetsete maksuobjektidega seotud isikute ja tehingute kontrollimist abi taotlevas riigis, mitte aga teabe taotlemist majandustehingute kohta tervikuna võimaliku kontrollimise aluse leidmiseks. Praegu nähtub korraldusest, et tegeletakse kontrollitava maksuobjekti otsimisega.
7.Konventsiooni artikkel 5 punktist 2 ja artikkel 21 punktidest 1 ja 2 tuleneb, et kui taotluse saanud riigi maksuandmed ei ole piisavad teabenõude täitmiseks, võtab riik ette meetmeid, et anda taotlevale riigile soovitud teavet. Seejuures peavad need meetmed jääma taotluse saanud riigi siseriikliku õigusega kindlaks määratud piiridesse. Taotluse saanud riik ei saa meetmete rakendamisega rikkuda siseriikliku õigusega antud õigusi ega tagatisi, ega vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav tema enda seaduse või halduspraktika alusel (vt MKS § 511 lg 4). Eesti siseriikliku õiguse kohaselt ei oleks MTA saanud nõuda kolmandalt isikult teavet ja dokumente majandustegevuse kohta tervikuna. Menetlusväliselt isikult nõutav teave peab olema seotud läbiviidava maksumenetlusega.
8.Korralduse põhjendused ei vasta praegusel juhul MKS § 46 nõuetele. Lisaks seab MKS § 61 lg 2 ja § 62 lg 1 piirangud maksuhaldurile teabe ja dokumentide nõudmiseks kolmandalt isikult. Enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb pöörduda maksukohustuslase poole. Korralduses ei ole põhjendatud, kes on maksukohustuslane, miks vastavat teavet ei ole võimalik saada maksukohustuslaselt ning kas küsitav teave on asjakohane Konventsiooniga hõlmatud maksuobjekti kontrollimiseks ja millise maksuobjekti kohta teavet küsitakse. Seda kinnitas vastustaja ka ise oma argumentidega MKS § 511 lg-st 8 tuleneva õiguse kohta mitte avaldada vastavaid põhjendusi korralduses. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid sellise taotluse saamise kohta maksuhaldurilt, mis võimaldaks piirata korralduse põhjendamiskohustuse ulatust. Seoses sätte kohaldamisega jätab vastustaja tähelepanuta ka selle, et MKS täiendati § 511 lg-ga 8 alles 31.03.2017 vastuvõetud muudatustega, ega oma seost Eesti Vabariigi poolt 2014 ratifitseeritud konventsiooniga. Samuti on tegemist siseriikliku normiga, millest kinnipidamist Venemaa maksuhaldur taotleda ei oleks saanud. Lisaks ei tulene normist vastustajale õigust jätta lisaks maksumenetluse sisule avaldamata ka nõutava teabe seos maksumenetlusega ja Konventsiooni alusel kontrollitava maksu ning maksumenetluse nende toimingute kirjeldamist, millistest tulenevad Venemaa maksuhalduri poolt väidetavalt ammendatud siseriiklikud sammud kaebajalt nõutava teabe saamiseks (MKS 61 lg 2). Eelnimetatud asjaolud ei lähe MKS § 51 1 reguleerimisalasse ja peavad igal juhul kajastuma korralduses. Oluline on, et Konventsioon ei kohusta Eestit informatsiooni vahetama, ignoreerides siseriiklikke maksuseadusi. Kaebaja leiab, et lisaks MKS § 511 lg 5 punktis 2 sätestatud alusele (kaebaja ärisaladuse kaitse) peab käesolevas asjas kohaldama ka Konventsioonist tulenevaid aluseid abi andmisest keeldumise kohta, millised kaitsevad ulatuslikult kaebaja õiguseid.
9.Konventsioon ei näe ette rahvusvahelise ametiabi osutamist mitteresidentidest kolmandate isikute tehingupartnerite tehingute osas. Korraldusega nõutakse kaebajalt kui kolmandalt isikult 2(8)
teavet ja dokumente tema ja Austria Vabariigi residendist äriühingu GAZPROM NEFT TRADING GmbH majandustegevuse osas. Korraldusest ei selgu kas ja kuidas laieneb Venemaa Föderatsiooni maksujurisdiktsioon kolmandate isikute (antud juhul Austria ja Eesti) residentide majandustegevusele ja nendevahelistele tehingutele. Vastavalt Eesti siseriiklikule õigusele ei oleks MTA saanud nõuda analoogse teabe ja tõendite esitamist. Ei oleks mõeldav, et MTA oleks alustanud kontrolli Venemaa ja Austria maksusubjektide omavaheliste majandustehingute suhtes, kuna nendele tehingutele Eesti maksujurisdiktsioon ei laiene. Eeltoodust tulenevalt ei saa MTA osutada rahvusvahelist ametiabi teabevahetuseks nende maksuobjektide omavaheliste majandustehingute osas, kes ei allu Venemaa Föderatsiooni maksujurisdiktsioonile. Lisaks eeltoodule seab taolise teabe vahetusele piirangud ka Eesti ja Austria vahel sõlmitud maksulepingu artikkel 26, mille kohaselt avaldatakse teavet vaid kohtule ja haldusasutusele ning muule ametiasutusele. Teabevahetus peab toimuma pädevate ametiasutuste administratiivkokkuleppe alusel (maksuleping art 26 lg 3). Kaebaja leiab, et Austria ja Eesti maksukohustuslaste vahelisi tehinguid puudutava maksuteabe avaldamine kolmanda riigi maksuhaldurile ei ole kooskõlas viidatud piiranguga.
10.Teabenõudega hõlmatud ajavahemik väljub Konventsiooni ajalise kehtivuse piiridest. Korralduses märgitakse, et Venemaa Föderatsioon ratifitseeris Konventsiooni alles 01.07.2015. Seega ei saa laiendada Konventsiooni kehtivust sellisele maksualasele teabele, mis käsitleb enne Konvetnsiooni ratifitseerimist toimunud maksustamisperioodi, st maksustamisperioodi, mis algas enne 01.01.2016 (art 28 p 6). Kaebajale pandi korraldusega kohustus esitada teavet ja dokumente ajavahemiku eest, mis algab 01.01.2015 ja mille saamiseks ei ole Venemaa Föderatsiooni maksuhalduril õigust tulenevalt Konventsiooni jõustumise korrast. Kuna Venemaa Föderatsioon sai 2010 protokolliga muudetud konventsiooni osaliseks artikkel 28 (4) alusel, siis tema suhtes rakenduvad ka artikli 28 (6) piirangud, mis käivad 2010 protokolliga muudetud Konventsiooni rakendamise kohta. Konventsioon ei võimalda teha reservatsioone artikli 28 (6) kohaldamise kohta. Seega on see artikkel kohaldatav. Artikkel 30 (1) c ei ole suunatud mitte abi taotlevale riigile, vaid abitaotluse saanud riigile. Vastustaja seisukoht
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata.
12.Antud juhul ei küsita 17.12.2018 korraldusega teavet kaebaja majandustegevuse kohta terviklikult, vaid üksnes nimetatud äriühingute vahel toimunud tehingute kohta. Kaebajalt küsitakse konkreetselt, kuidas on ta seotud äriühinguga PAO GAZPROM NEFT ja selle äriühingu Austria tütarühinguga GAZPROM NEFT TRADING GmbH ning kas teatud ajaperioodil on kaebaja sõlminud nende äriühingutega lepinguid. Juhul, kui lepingud on sõlmitud, siis kohustati kaebajat täiendavalt esitama ka teavet lepingute asjaolude kohta ning nendega seotud dokumente. Korralduses on tehinguid konkretiseeritud kuivõrd teavet sooviti nende tehingute kohta, mida kaebaja oli teinud üksnes eelviidatud äriühingutega konkreetsel ajaperioodil. Sellise mahuga kohustuste panek kaebajale ei ole vastustaja hinnangul ebaproportsionaalne ega koorma teda liigselt.
13.Vastustaja nõustub, et tulenevalt MKS § 511 lg-st 4 ei saa vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav siseriikliku õiguse kohaselt, kuid leiab, et antud juhul näeb maksukorralduse seadus kolmandalt isikult sellises mahus ja ulatuses teabe ja dokumentide nõudmise võimaluse ette. Kolmandatelt isikutelt teabe nõudmine on reguleeritud MKS §-des 61 ja 62, kuid vastustaja hinnangul on siinjuures oluline tähele panna, et ka MKS-is on viidatud normide suhtes erinorm § 511 lg 8, mille kohaselt võib maksuhaldur välisriigi pädeva asutuse taotluse alusel kolmandalt isikult teabe nõudmisel jätta korralduses märkimata välisriigis läbiviidava maksumenetluse sisu. Seega on alusetud kaebuses toodud väited, et korraldusest ei nähtu seos maksumenetlusega ega konkreetse Konventsiooni alusel kontrollitava maksuga, kuivõrd siseriikliku õiguse erinorm annab maksuhaldurile õiguse sellise teabe korralduses esitamata jätta. Mis puudutab maksukohustuslase identifitseerimist võimaldavaid andmeid, siis on need korraldusest nähtavad. Korralduses on 3(8)
Venemaa maksukohustuslane PAO GAZPROM NEFT identifitseeritav maksukohustuslase numbri alusel. Samuti on korralduses välja toodud, et Venemaa Föderatsiooni maksuhaldur on kinnitanud, et kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni kasutamiseks on ammendunud, mis ilmselgelt hõlmab ka teabe nõudmist maksukohustuslaselt.
14.Kaebaja leiab, et MTA ei saa osutada rahvusvahelist ametiabi teabevahetuseks nende maksuobjektide omavaheliste majandustehingute osas, kes ei allu Venemaa Föderatsiooni maksujurisdiktsioonile. Vastustaja ei näe siin probleemi, kuna siseriiklik õigus ei sea antud juhul piirangut kaebajalt teabe nõudmisele tema tehingute kohta Venemaa Föderatsiooni ja Austria äriühingutega. Kuna Venemaa Föderatsiooni maksuhalduril endal kaebajalt teabe ja dokumentide küsimise pädevust ei ole, siis pöördutigi abitaotlusega Eesti maksuhalduri poole. Samuti sätestab konventsiooni artikkel 1 punkt 3, et konventsiooniosaline osutab haldusabi olenemata sellest, kas asjassepuutuv isik on konventsiooniosalise või muu riigi resident või kodanik.
15.Seoses kaebaja väidetega seonduvalt Konventsiooni ajalise kehtivusega märgib vastustaja, et viited Konventsiooni artikkel 28 punktile 6 ei ole siin asjakohased. Viidatud norm käsitleb 2010 aasta protokolliga muudetud konventsiooni jõustumist ja selle kohaldamist. Kuna Venemaa Föderatsioon ratifitseeris Konventsiooni 01.07.2015, siis tulenevalt Konventsiooni artikkel 28 punktist 4 on ta nagunii muudetud Konventsiooni osaline ning artikkel 28 punkt 6 kohaldamisele ei tule. Vastustaja hinnangul ei ole välistatud Konventsiooni alusel teabe nõudmine ka Konventsiooniga liitumisele eelnenud perioodi kohta. Sellist tõlgendust toetab näiteks Konventsiooni artikkel 30 punkti 1 alapunkt c, mis käsitleb küll maksunõuet ja reservatsioone selle suhtes, kuid sisuliselt aitab tõlgendada ka teabenõude konteksti. Sisuliselt on võimalik esitada abitaotlus maksunõuete täitmise osas ka perioodi kohta, mis eelneb konventsiooniga liitumisele ning sellised abitaotlused tuleb täita, kui ei ole seda eelneva reservatsiooniga välistatud. See annab aluse järelduseks, et ka teabenõuded võib esitada Konventsiooniga liitumisele eelnenud perioodi kohta ning nende täitmist ei ole isegi reservatsiooniga võimalik välistada.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.MTA on esitanud kaebajale 17.12.2018 korralduse, millega kohustas kaebajat andma teavet ja esitama dokumente Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri poolt rahvusvahelise ametiabi korras tehtud pöördumises esitatud teabevahetuse taotluse rahuldamiseks. Taotlus on esitatud Venemaa Föderatsioonile rahvusvahelise ametiabi osutamise korras, mida reguleerib MKS 31 ptk. MKS § 511 lg 3 kohaselt taotletakse ja osutatakse rahvusvahelist ametiabi välislepingu alusel ning Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud korras ja ulatuses, lg 4 kohaselt määratakse ametiabi osutava asutuse pädevus ning menetlusosaliste õigused ja kohustused kindlaks riigisiseste õigusaktidega.
17.Seoses Venemaa Föderatsiooni poolt esitatud abitaotlusega ja selle täitmisega on poolte vahel vaidlus Konventsiooni alusel kolmandalt isikult nõutava teabe ulatuse ning Konventsiooni kohaldamisala suhtes. Kaebaja leiab, et korraldusest ei selgu nõutava teabe seos maksumenetlusega, sellega on nõutud kaebajalt teavet, teavet on nõutud majandustegevuse kohta, mis ei ole lubatav, Konventsioon ei näe ette rahvusvahelise ametiabi osutamist mitteresidendist kolmandate isikute tehingupartnerite osas ning teabenõudega hõlmatud ajavahemik väljub Konventsiooni ajalise kehtivuse raamest.
18.Seoses vaidlusaluste küsimustega on poolte vahel esmalt eriarvamus selles, kas tulenevalt MKS § 511 lg-st 4 saab Konventsiooni alusel vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav riigisisese õiguse alusel. Kaebaja leiab, et taotluse saanud riik ei saa meetmete rakendamisega rikkuda siseriikliku õigusega antud õigusi ega tagatisi, ega saa vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav tema enda seaduste või halduspraktika alusel. Vastustaja nõustub, et tulenevalt MKS § 511 lg-st 4 ei saa küll vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav riigisisese õiguse kohaselt, kui leiab, et antud juhul näeb maksukorralduse seadus kolmandalt isikult sellises mahus teabe ja dokumentide nõude ette. Vastava erandi sätestab vastustaja hinnangul MKS § 511 lg 8, mille kohaselt võib maksuhaldur 4(8)
välisriigi pädeva asutuse taotluse alusel kolmandalt isikult teabe nõudmisel jätta korralduses märkimata välisriigis läbiviidava maksumenetluse sisu. Kohus ei nõustu maksuhalduriga, et praegusel juhul on MKS § 511 lg-s 8 sätestatud erandi kohaldamise tingimused täidetud. Nagu nähtub sätte sõnastusest, siis saab taotluse saanud riigi maksuhaldur jätta korralduses märkimata välisriigis läbi viidava maksumenetluse sisu üksnes juhul, kui välisriigi pädev organ on MTA-lt seda sõnaselgelt taotlenud. Vaidlustatud korralduses ei ole tõepoolest viidet MKS § 511 lg- le 8 ega Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri vastavasisulisele taotlusele. Nimetatu ei ole kohtu hinnangul aga määrav, kuivõrd vastavasisuline taotlus peaks nähtuma esmalt Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri taotlusest. Vastustaja on taotluse kohtule esitanud. Hinnates Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri taotlust ilmneb, et selles ei sisaldu taotlust jätta kolmandale isikule edastatavas korralduses märkimata välisriigis läbiviidava maksumenetluse sisu. Seega on vastustaja väite puhul tegemist sisutu väitega. Kuivõrd Venemaa Föderatsioon ei ole esitanud taotlust MKS § 511 lõikes 8 sätestatud erandi kohaldamiseks, siis ei ole erand ka kohaldatav.
19.Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kaebajaga selles, et Konventsiooni alusel saab vahetada vaid teavet, mis on kättesaadav siseriikliku õiguse alusel. See tuleneb otseselt Konventsiooni artiklitest 4 ja 5, mis kohustavad konventsiooniosalisi vahetama teavet, mis on eeldatavalt asjakohane riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks tingimusel, et need maksud on Konventsiooniga kaetud. Konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjas (SE 589) on selgitatud, et artikli ulatus on küllaltki lai, kuid asjakohasuse nõue peaks välistama riikide püüded hankida teavet, teadmata, kas see üldse eksisteerib või küsima teavet lootuses see avastada (nn fishing expedition). Artikli 18 osas on seletuskirjas märgitud, et konventsiooniosaline peab osundama, et esitatud taotlus on kooskõlas riigi seaduste ja halduspraktikaga ning riik ise on küsimuse lahendamiseks võtnud tarvitusele kõik asjakohased meetmed (artikkel 18 (1) f). Vastasel juhul on taotluse saanud riigil õigus keelduda abitaotluse täitmisest kooskõlas artikli 21 lõike 2 punktiga g. Konventsiooni artiklist 21 tulenevad abistamiskohustuse piirangud loovad tasakaalu tõhusa halduskoostöö vajaduse ning maksumaksjate õiguste ja taotluse saanud riikide halduskoormuse vahel. Konventsioon ei vähenda isikutele riigisiseste seaduste või halduspraktikaga antud õigusi ega tagatisi, on rõhutatud Konventsiooni seletuskirjas kommentaarina artikli 12 juurde. Samuti on seletuskirjas märgitud, et MKS § 511 lõikes 5 on ammendava loeteluna sätestatud rahvusvahelise ametiabi andmisest keeldumise alused, kuivõrd MKS § 1 lõike 5 kohaselt kohaldatakse välislepingu sätteid, kui MKS-i või maksuseaduste regulatsioon erineb välislepingust. Konventsiooni kohaselt riik võib keelduda haldusabi osutamisest ka juhul, kui ta leiab, et abinõude rakendamine on vastuolus tema enda või abi taotleva riigi seaduste või halduspraktikaga, maksustamine on abi taotlevas riigis vastuolus üldtunnustatud maksustamispõhimõtete või taotluse saanud riigi sõlmitud välislepingutega. Samuti ei pea riik osutama haldusabi, kui abi taotlev riik ei ole võtnud tarvitusele kõiki asjakohaseid meetmeid oma riigis, maksude sissenõudmine põhjustaks ebaproportsionaalset halduskoormust või kodanike ebavõrdset kohtlemist. Seega annab Konventsioon seletuskirja kohaselt enam võimalusi haldusabi andmisest keeldumiseks, kui meie riigisisene õigusakt. Eeltoodut kokku võttes osundab kaebaja õigesti, et Konventsiooni nõuetest tuleneb, et abi osutamine teabe kogumisel peab toimuma konkreetse Venemaal algatatud maksuasja raames ja Konventsiooniga hõlmatud maksude osas, milliste puhul ei ole Venemaa Föderatsiooni poolt Konventsiooni ratifitseerimisel tehtud välistavaid reservatsioone. Abi taotlev riik peab eelnevalt ette võtma samme taotletava teabe saamiseks siseriiklikult ning abi osutamine peab olema kooskõlas siseriikliku õigusega.
20.Siseriiklikus õiguses on kolmandalt isikult teabe nõudmine reguleeritud MKS §- ides 61 ja 62. Seega pidi maksuhaldur Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri nõude täitmisel ja kaebajalt teabe nõudmisel juhinduma viidatud sätetest ja sätete siseriiklikust rakenduspraktikast. MKS § 61 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja 5(8)
arvatud juhul, kui neil on seadusest tulenevalt õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. MKS § 61 lg 3 kohaselt annab maksuhaldur kolmandalt isikult teabe nõudmiseks sama seaduse §s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka selle maksukohustuslase nimi või muud identifitseerimist võimaldavad andmed, kelle kohta teavet kogutakse, ning kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. MKS § 61 lg 2 sätestab, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta või kui maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile kättesaadav.
21.Riigikohtu halduskolleegium on kolmandalt isikult teabe nõudmist selgitanud korduvalt. Kolleegium on märkinud, et sobiv kriteerium kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks on teabe seos läbiviidava maksumenetlusega (24.05.2011.a otsus asjas 3-3-1-24-11 p 13). Maksuhalduril puudub siiski kohustus põhjendada, milliseid konkreetseid asjaolusid ta soovib kindlaks teha ning kuidas on kaebajalt nõutud teave ja dokumendid seotud maksukohustuslase kontrollimisega (14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-90-13 p 11). Kolleegium on selgitanud ka, et MKS § 61 lõikes 2 sisalduv menetluslik nõue (s.o eelnev pöördumine maksukohustuslase poole) ei piira maksuhalduri õigust nõuda kolmandalt isikult teavet ja dokumente, mida kontrollitaval maksukohustuslasel ei saagi olla (14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-190-13 p 11).
22.Kohus ei nõustu kaebajaga, et praegusel juhul nõutakse temalt teavet tehingupartnerite majandustegevuse kohta tervikuna. Nagu nähtub vaidlustatud korraldusest, siis nõuab maksuhaldur kaebajalt Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri taotluse alusel teavet tehingute kohta, mis on tehtud kaebaja ning PAO GAZPROM NEFT ja GAZPROM NEFT TRADING GmbH vahel ajavahemikul 01.01.2015 kuni 31.12.2016. Nimetatud tehingud ei hõlma eeldatavasti tehingupartnerite kogu majandustegevust, vaid moodustavad üksnes osa majandustegevusest kui tervikust. Seega ei nõuta teavet majandustegevuse, vaid konkreetsete tehingute kohta.
23.Samas nõustub kohus kaebajaga, et korraldusest ei nähtu läbi viidava maksukontrolli objekt, st milliste maksude tasumise õigust Venemaa Föderatsiooni maksuamet praegusel juhul kontrollib. Konventsiooni artikli 2 kohaselt on teabe nõudmine võimalik aga üksnes Konventsiooniga hõlmatud maksude osas. Viidatud nõue oleks vastustaja poolt olnud täidetav ilma, et maksuhaldur oleks pidanud avama kaebajale märkimisväärselt Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri taotluse sisu. Kõrvutades Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri teabetaotlust ning kaebajale edastatud korraldust, on kohtu jaoks aga aru saadav, millise maksumenetlusega seoses kaebajalt teavet nõutakse. Seega on seos menetlusväliselt isikult teabe nõudmise ja läbi viidava maksumenetluse vahel kohtule äratuntav. Ehkki kaebajale ei ole edastatud informatsiooni, milliste maksude tasumise õigsust Venemaa Föderatsiooni maksuhaldur kontrollib, on korraldusest nähtav, milliste tehingute kohta teavet soovitakse. Seega on teabe iseloomust ka ilma konkreetset maksu märkimata äratuntav, millise maksumenetlusega seoses teavet nõutakse. Maksuhaldur on korralduses avaldanud ka andmed maksukohustuslase kohta, kes on identifitseeritav maksukohustuslase numbri alusel. Seega on kohus seisukohal, et korralduses on piisaval määral põhjendatud kaebajalt nõutava teabe seost läbi viidava maksumenetlusega.
24.MKS § 61 lg-st 2 tulenev piirang on menetluslik. Selles nähakse ette toiming, mis tuleb teha enne nn kolmanda isiku poole pöördumist. Erandid sellest reeglist on ammendavalt loetletud samas sättes. Riigikohtu praktikast tuleneb, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb maksuhalduril pöörduda samade tehingutega seotud asjaolude kohta teabe saamiseks kontrollitava maksukohustuslase poole (nt lahendid 3-3-1-98-10 p-d 18 ja 19; 3-2-1-24-11 p 12). Piiranguga ei peeta silmas nõuet pöörduda maksukohustuslase poole ükskõik millises küsimuses, vaid et sama teavet, mida nõutakse kolmandalt isikult, oleks eelnevalt küsitud maksukohustuslaselt. Seega siseriikliku õiguse kohaselt on maksuhaldur kohustatud esmalt pöörduma maksukohustuslase poole. Teabe nõudmisel kaebajalt siseriikliku maksukontrolli raames oleks kohtulikku kontrolli 6(8)
esemeks mh küsimus sellest, kas kaebajalt, kui kolmandalt isikult teabe nõudmiseks on täidetud MKS § 61 lg-st 2 tulenev menetluslik eeldus.
25.Kohus leiab, et MKS § 61 lõikest 2 koostoimes Konventsiooni artikkel 18 (1) punktiga f tuleneb, et välisriigilt abitaotluse saanud Eesti maksuhaldur peab välisriigi taotluse saamisel olema veendunud selles, et Venemaa maksuhaldur on teabe saamiseks kasutanud ära kõik siseriiklikud võimalused päritava teabe saamiseks ning on mh pöördunud samade tehingutega seoses teabe saamiseks maksukohustuslase poole. Vastupidisel juhul ei ole teabe nõudmine Eesti maksukohustuslaselt kooskõlas MKS § 61 lg-ga 2 ning piiraks põhjendamatult Eesti äriühingule maksuseaduse alusel tagatud õigusi. Taotlusele lisatud dokumendid peavad võimaldama taotluse saanud riigi asutusel veenduda selles, et taotletava teabe nõudmine on taotluse saanud riigi territooriumil kehtiva õiguse kohaselt lubatav. Kohus leiab, et Eesti maksuhalduril ei saanud tekkida veendumust selles, et Venemaa Föderatsiooni maksuhaldur on kasutanud teabe saamiseks ära kõik siseriiklikud võimalused üksnes välisriigi maksuhalduri kinnituse põhjal. Vastav asjaolu pidi olema välisriigi maksuhalduri poolt tõendatud. Olukorras, kus vastava eelduse esinemine oli tõendamata, oli Eesti maksuhalduril õigus küsida täiendavaid andmed ning andmete mitte saamisel keelduda Konventsiooni artikkel 21 lõike 2 punkti g kohaselt abitaotluse täitmisest. Konventsioon ei kohusta Eestit informatsiooni vahetama, ignoreerides siseriiklikku õigust. Samuti ei pane taotluse saamine riigile kohustust kohaldada tema territooriumil teabe kogumist viisil, mis on vastuolus tema enda õigusaktide või halduspraktikaga. Praegusel juhul ei ole siseriiklikus õiguses nõutava MKS § 61 lõikes 2 sätestatud eelduse esinemine kohtu jaoks kontrollitav. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks kontrollinud, kas vastav eeldus oli täidetud. Korraldusest ei nähtu sellele ühtegi viidet. Korralduses on üksnes viide, et Venemaa maksuhaldur on kinnitanud, et kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks on ammendatud. Nagu nähtub vastustaja 12.08.2019 kuupäeva kandvast menetlusdokumendist, siis piisas maksuhaldurile taotluses toodud kinnitusest, mille põhjal pidas maksuhaldur usutavaks, et Venemaa maksuhaldur on teabe saamiseks kasutanud ära kõik võimalused päritava teabe saamiseks siseriiklikult. Nimetatud kinnitus ei ole kohtu hinnangul piisav, kuivõrd vastava asjaolu esinemine peab siseriikliku õiguse kohaselt olema kontrollitav ja tõendatud. Seega ei saanud maksuhaldur asuda üksnes kinnitusele tuginedes teavet koguma.
26.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et korraldus ei ole kooskõlas siseriikliku õigusega, st MKS § 61 lg-ga 2. Kuivõrd kaebajalt teabe nõudmise eeldused ei olnud täidetud, on see ühtlasi käsitletav MKS § 511 lõike 5 punktis 1 sätestatud olukorrana, mis lubab maksuhalduril keelduda rahvusvahelise ametiabi korras taotletava teabe andmisest, kui taotletavat teavet ei ole võimalik hankida. Antud juhul takistas Venemaa Föderatsiooni abitaotluse alusel kaebajalt teabe hankimist asjaolu, et maksuhalduril puudusid asjakohased andmed, et teostatud on siseriikliku õiguse järgi kolmandalt isikult teabe nõudmise eelduseks olev menetlustoiming. Ülaltoodust tulenevalt tühistab kohus MTA 17.12.2018 korralduse.
27.Kuivõrd kohus tühistab korralduse juba põhjusel, et teabe nõudmine ei ole kooskõlas siseriikliku õigusega, siis ei võta kohus seisukohta kaebaja ülejäänud väidete osas.
MENETLUSKULUD
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kasuks, millest tulenevalt on menetluskulude kandjaks vastustaja. Kaebaja on 22.07.2019 esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks kokku summas 22 191,60 eurot koos käibemaksuga, millest 22 164 eurot moodustab kaebaja lepingulise esindaja kulu, 15 eurot moodustab riigilõiv, 4,80 eurot äriregistri väljavõtted ning 7,80 eurot on tõlkekulu. Kaebaja keskmine tunnihind on 180,63 eurot tund käibemaksuta.
7(8)
29.HKMS § 109 lõike 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on põhjendatud vaid osaliselt. Nagu nähtub kaebaja poolt esitatud arvetelt ja arvete spetsifikatsioonidelt, siis sisaldab arve 190666 tööd, mis on seotud määruskaebusega Tallinna Halduskohtu 14.03.2019 määrusele. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse oma 16.05.2019 määrusega läbi vaatamata, millest tulenevalt ei kuulu määruskaebusega seotud kulutused summas 4161,60 eurot hüvitamisele. Samuti nähtub arvete spetsifikatsioonidelt, et kaebaja on kulutanud üle 27 tunni aega OECD konventsiooni, selle ratifitseerimise seaduse, Eesti ning Austria vahelise maksulepingu ning siseriikliku õiguse kohaldamisega seonduva kohtupraktika analüüsile. Kohus ei sea küll kahtluse alla kaebaja vajadust asjaomase teabega tutvuda, kuid leiab, et 27 tunni osas ei ole vastava tööga seotud kulutuste välja mõistmine vastustajalt põhjendatud. Samuti peab kohus ülepaisutatud aega, mis on kulunud menetlusdokumentide koostamisele ja analüüsile, büroosisestele nõupidamistele ja kliendiga suhtlemisele. Kohus leiab, et põhjendatud ja mõistlikud menetluskulud arvestades käesoleva asja keerukust ja spetsiifikat on kokku 10 tundi. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et kaebajal ei ole tulnud kaebuse ega vastustaja vastusele vastuväidete koostamisel analüüsida mahukaid dokumente ning tegemist on olnud üksnes õigusliku vaidlusega. Samuti ei ole asjas toimunud kohtuistungeid. Seega leiab kohus, et lähtudes kaebaja ligukaudsest keskmisest tunnihinnast (mis on varieeruv) 180, 63 eurot, on põhjendatud kulutused õigusabile kokku 1806,3, st koos käibemaksuga 2167,56 eurot. Samuti kuulub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele tasutud riigilõiv summas 15 eurot.
30.Kaebusest ei nähtu, milliseid äriregistri kaarte vajas kaebaja seoses käesoleva vaidlusega. Samuti ei nähtu tõlkekulude seost käesoleva vaidlusega. Seega jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse kulutuste hüvitamiseks seoses äriregistri väljavõtete ja tõlkekuluga kokku summas 12,60 eurot.
31.Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.