3-18-1855/33 - Korrakaitse - Vanglad - Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

tegevust aastatel 2015-2017 ning leidis, et ebaseaduslikud ülekuulamised ja piinamised aitasid kaasa kaebaja vaimuhaiguse arengule. Kaebaja taotles tunnistada ebaseaduslikuks tema ülekuulamised ametnik Potapovi poolt, tunnistada ebaseaduslikuks KAPO 22.06.2017. a kirja nr 67-6 üleandmine Tallinna Vanglas avatud kujul ning kohustada Tallinna Vanglat kaebaja aresti korral Venemaal maksma 75 eurot iga vanglapäeva eest, kuna kaebaja on kirja avaliku üleandmise tõttu paljastatud KAPO agendina. Lisaks taotles kaebaja kohtuistungi korraldamist ja tunnistajate ülekuulamist, riigi õigusabi määramist ning riigilõivust vabastamist. Kaebaja palus kohustada ametnik Potapovit lõpetama arestialustele väljakannatamatute tingimuste loomine. Kaebaja esitas taotluse kahju hüvitamiseks seoses ametnik Potapovi tegevusega tema ülekuulamistel summas 200 eurot. Kaebaja esitas 19.09.2018 Tartu Halduskohtule avalduse, mille osaks on eraldi pealkirjastatud kaebus Tallinna Vangla 24.08.2018. a vastusele nr 5-41/18/18315-2. Kaebaja leidis, et kuna KAPO 22.06.2017. a kiri nr 67-6 on avalikult üle antud ja kaebaja salaagendina paljastatud, ootab teda kui spiooni Venemaal tõenäoliselt 10-20 aastat vangistust. Kaebaja taotles tunnistada ebaseaduslikuks KAPO 22.06.2017. a kirja nr 67-6 üleandmine, välja selgitada isikud, kes on kirja avalikustamisega seotud ning kontrollida ametnik Potapovi osalust kaebaja kui agendi paljastamises. Kaebaja taotles Tallinna Vangla poolt füüsilise ja mittevaralise kahju hüvitamist selgitades, et kaebaja on Tallinna Vanglas allutatud mõnitamistele ja tema üle naerdakse seoses KAPO poolt agendiks võtmise ja hilisema paljastamisega. Kaebaja avaldas, et talle on põhjustatud ebaseadusliku tegevusega hingelist valu ning kahju vaimsele ja füüsilisele tervisele. Kaebaja vaidlustas 23.09.2018 Tallinna Vangla 24.08.2018. a otsuse nr 5-41/18/18315-2. Kaebuse kohaselt on Tallinna Vangla eiranud kaebaja 16.08.2018. a avaldust selle kohta, et 26.06.2018 avalikustas Tallinna Vangla ebaseaduslikult KAPO 22.06.2017. a kirja nr 67-6, edastades selle kambrisse nr 434 trükitud kujul. Sellest selgus, et kaebaja on seotud luuretegevusega Vene Föderatsiooni territooriumil ja et ta on salaagent. Kaebaja taotles tunnistada ebaseaduslikuks Tallinna Vangla tegevus seoses KAPO 22.06.2017. a kirja nr 67-6 avalikustamisega ja hüvitada kaebajale kahju, mis on tekkinud kirja avalikustamisest. Lisaks taotles kaebaja riigilõivust vabastamist ning riigi õigusabi määramist kohtumenetluses osalemiseks ja toimingute tegemiseks, mis on seotud tulevaste negatiivsete tagajärgede leevendamise või ärahoidmisega, kui kaebaja võidakse spioonina Venemaal süüdi mõista. Kaebaja esitas 07.10.2018 kaebuse täiendused seonduvalt ametnik Potapovi tegevusega ning taotles tunnistajate, kes on seotud kriminaalasjaga nr 14913000014, ülekuulamist.

-Kohustada R. Potapovit lõpetama ebaseaduslikud toimingud kinnipeetavate suhtes. -Tuvastada KAPO kirja üleandmise õigusvastasus. -Hüvitada KAPO kirja üleandmisega tekitatud kahju. Halduskohus märkis, et HKMS § 17 lg 2 sätestab, et riigiasutus on vastustaja ka siis, kui vaidlustatakse tema koosseisu kuuluva ametiisiku tegevust. See tähendab, et vastustajaks on Tallinna Vangla, mitte R. Potapov. Kaebuses sisaldus ka nõue kohustada R. Potapovit hüvitama kaebaja ravikulud. Kohus ei käsitlenud seda iseseisva nõudena. Kuna kõik kaebaja nõuded loetakse esitatuks Tallinna vangla vastu, siis sisaldub kaebaja ravikulude hüvitamise nõue R. Potapovi tegevusega tekkinud kahju hüvitamise nõudes. Kohus ei lugenud iseseisvateks nõueteks ka taotlusi selgitada välja isikud, kes on KAPO kirja avalikustamisega seotud ja kontrollida ametnik R. Potapovi osalust selles. Taotlused on hõlmatud esitatud tuvastamis- ja hüvitamisnõuetega. Kohus tagastas kaebuse R. Potapovi aastatel 2015-2017 tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebajal puudub õigus iseseisva tuvastamisnõude esitamiseks. Kaebusest võib aru saada, et kaebaja soovis selle nõude esitamisega ära hoida vastustaja edaspidiseid samasuguseid toiminguid, s. t tuvastamisnõue esitati preventiivsel eesmärgil. See argument ei anna kaebajale tuvastamiskaebuse esitamise õigust, kuna sarnaste asjaolude kordumine kaebaja suhtes tulevikus on vähe tõenäoline. Kaebaja ei paikne Tallinna Vanglas, lisaks ei tööta vastustaja esitatud andmetel R. Potapov enam Tallinna Vanglas. HKMS § 44 lg 1 alusel puudub kaebajal õigus pöörduda kohtusse teiste kinnipeetavate huvides. Halduskohus lõpetas menetluse R. Potapovi tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebus on esitatud hilinenult. Tallinna Vangla lahendas kaebaja taotluse hüvitada teabe- ja uurimisosakonna ametnik R. Potapovi väidetava ebaseadusliku tegevusega (ebaseaduslikud ülekuulamised, ähvardamine ja hirmutamine) perioodil 2015-2017 tekitatud kahju 30.04.2018. a otsusega nr 5-37/18/20-4 (tl 81-82). Otsus toimetati kaebajale kätte 08.05.2018 (tl 84). HKMS § 47 lg 2 kohaselt tuli kaebajal esitada kaebus kohtule sellest 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 07.06.2018. Kaebaja pöördus kohtu poole kahju hüvitamise nõudega 16.09.2018. Kaebus on selles nõudes esitatud kaebetähtaega rikkudes. HKMS § 124 lg 2 kohaselt on menetluse lõpetamise üheks tingimuseks see, et kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 71 lg 1 lubab kohtul tähtaja ennistada, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohtu hinnangul ei olnud tähtaja ennistamine praegusel juhul võimalik. Kaebaja pöördus sama sisuga nõudega kohtu poole ka kohtuasjas nr 3-18-1002, selle kaebuse esitas kaebaja tähtaegselt. Kohus tagastas kaebuse, kuna kaebaja ei tasunud riigilõivu. See näitab, et kaebajal ei olnud objektiivseid ega subjektiivseid takistusi esitada kaebus tähtaegselt. Kaebaja tugines kohtueelse menetluse osas oma 03.08.2018. a (tl 30-39) ja 16.08.2018. a (tl 85-87, tõlge tl 97-98) avaldustele, millele vangla vastas 13.08.2018. a vastusega nr 5-41/18/175580-3 (tl 42) ja 24.08.2018. a vastusega nr 5-41/18/18315-2 (tl 94). Kaebaja 01.08.2018 allkirjastatud ja 03.08.2018 registreeritud avaldus on pealkirjastatud kuriteoteatena ja hiljem esitatud täiendavas avalduses (tl 45) kinnitas kaebaja, et ta esitas

kuriteoteate. Kohtu hinnangul käsitles vangla seda avaldust õigesti kuriteoteatena või kuriteokaebusena kriminaalmenetluse seadustiku § 195 lg 1 ja 2 tähenduses. Tegemist ei ole kahju hüvitamise taotlusega. Isegi kui tegemist oleks kahju hüvitamise taotlusega vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 mõttes, kohalduks selle suhtes järgnev - kaebaja taotles R. Potapovi toimingutega tekitatud kahju hüvitamist ka avalduses, millele kaebaja kirjutas alla 14.08.2018 ja vastustaja registreeris 16.08.2018. Sama taotluse korduv esitamine kohtueelses menetluses ei anna kaebajale uut kaebeõigust. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 ei näe ette võimalust esitada kahju hüvitamise taotlus samal alusel korduvalt. See oleks vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõttega viia haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kui haldusmenetlus kahju hüvitamise taotluse lahendamiseks on kord juba läbi viidud, on seda võimalik uuendada HMS § 44 lg 1 p 2 alusel uute oluliste tõendite ilmnemisel. Selliseid tõendeid kaebaja välja toonud ei ole. Eeltoodu tähendab, et kaebetähtaja määratlemisel tuleb lähtuda Tallinna Vangla 30.04.2018. a otsusest nr 5-37/18/20-4. Halduskohus leidis, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ka ebaseaduslike toimingute lõpetamiseks kohustamise nõudes. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. RVastS § 5 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. See tähendab muuhulgas, et kaebajal peab olema põhjust arvata, et haldusorgan tulevikus annab haldusakti või teeb toimingu, mida kaebaja soovib ära hoida. Kaebaja viibib kinnipeetavana Viru Vanglas. Tallinna Vangla ei saa teha kaebaja suhtes mingeid toiminguid, seega ei saa kohus nende tegemist ka keelata. Kaebajal puudub õigus pöörduda kohtusse teiste isikute õiguste kaitseks. Kohus tagastas selle nõude HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohus tagastas kaebuse KAPO 22.06.2017. a kirja nr 67-6 üleandmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebaja on esitanud tõhusama nõude ehk hüvitamisnõude. Halduskohtu hinnangul oli kaebaja KAPO kirja üleandmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast. HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Riigikohus on sedastanud, et kohus, kontrollides kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist, ei või piirduda formaalse kontrolliga (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.04.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-78-13, p 20). Tallinna Vangla leidis, et kaebaja ei ole esitanud talle KAPO kirja avalikustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlust. Kaebaja väitel taotles ta selle kahju hüvitamist 16.08.2018. a. avalduses. Tallinna Vangla käsitles seda kaebaja avaldust kuriteoteatena. Täiendavalt märkis Tallinna Vangla, et kui kaebaja oleks soovinud esitada kahju hüvitamise taotlust, võimaldab kaebaja keeleoskus esitada selle ka eesti keeles.

Halduskohtu hinnangul ei ole vangla õigesti käsitlenud kaebaja 16.08.2018. a avaldust (tl 85-87, tõlge tl 97-98) kuriteoteatena. See avaldus sisaldas kaebaja palvet tõlkida vene keelest eesti keelde tema taotlus Tallinna vangla poolt ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning pealkirjastamata avaldust, milles kaebaja muuhulgas taotleb kahju hüvitamist seoses salajase ja isikliku informatsiooni avalikustamisega. Kaebaja nimetab KAPO kirja nr 67-6 ja seda, et kiri liikus vanglas ilma ümbrikuta. Määrav ei ole see, et kaebaja oleks soovi korral saanud esitada kahju hüvitamise taotluse eesti keeles. See ei muuda asjaolu, et kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse ja vastustaja seda ei menetlenud. Vastustaja teatas oma 24.08.2018. a otsuses (tl 94), et ta mõistab kaebaja avaldust kuriteoteatena ja ei vasta sellele. See tähendab, et vastustaja jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse õigusvastaselt lahendamata ja kaebajal tekkis õigus pöörduda kohtusse. Kaebaja esitas esimese kaebuse 16.09.2018. KAPO kirja üleandmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue sisaldus ka kaebuses, mille kaebaja esitas 23.09.2018. Kaebaja taotleb KAPO kirja avaliku üleandmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja ei ole välja toonud, milline varaline kahju ja kuidas, on tal seoses KAPO kirja üleandmisega tekkinud. Mittevaralise kahju hüvitamise osas tugineb kaebaja sellele, et vastustaja alandas tema väärikust (lõi olukorra, kus kaebaja üle naerdakse) ja rikkus sõnumi saladust. Kaebaja tugineb ka sellele, et Venemaal ähvardab teda kinnipidamine ja vangistus. Kaebaja ei tugine sellele, et KAPO kirja üleandmine kahjustas tema tervist. Kaebaja on küll nimetanud seoses KAPO kirjaga oma halba tervist, kuid seda selles kontekstis, et kaebaja hinnangul õigusvastane tegu tehti haige inimese suhtes. Kaebaja ei ole väitnud, et KAPO kirja avaldamine põhjustas tema tervise halvenemise. Isegi kui kaebaja oleks kaebuses sellele alusele tuginenud, ei oleks kaebus selles osas lubatav, kuna kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluses kaebaja tervise kahjustamist ei maini. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. RLS § 60 lg 3 kohaselt kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, tasutakse riigilõivu 250 eurot. Kaebaja ei ole nõutava hüvitise suurust märkinud. HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse kaebajale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega ei ole kaebaja majanduslik seisund ainus kriteerium, mille alusel otsustatakse tema riigilõivust vabastamine. HKMS § 111 lg 1 seob menetlusabi andmise kavandatava menetluses osalemise edukusega. Kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks on perspektiivitu. Arvestades kaebuses esitatud asjaolusid on kaebajale varalise kahju s. o otsese varalise kahju või saamata jäänud tulu tekkimine seonduvalt KAPO kirja avaliku üleandmisega vähe tõenäoline. Kaebaja nõue maksta talle hüvitist võimaliku tulevikus aset leidva kinnipidamise korral Venemaal on ilmselgelt perspektiivitu. Kahju hüvitamise normide kohaldamise eelduseks on kahju tekkimine. Kaebaja ei saa taotleda kahju hüvitamist, tuginedes hüpoteetilisele olukorrale. Praeguse seisuga ei ole kaebajal sellist kahju tekkinud. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et kaebaja saavutab mittevaralise kahju hüvitamise rahas seoses väärikuse alandamise või sõnumi saladuse rikkumisega. Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel sõltub riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.05.2011. a määrus nr 3-3-1-95-10, p 6-7).

Kaebaja ei ole välja toonud kirja avalikustamisega kaasnevaid niisuguseid kahjulikke tagajärgi, mis annaks alust arvata, et kaebaja õigushüvede riive oli intensiivne. Kohtuasjas nr 3-17-1852 nõudis kaebaja sama kirja avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist KAPO-lt. Selles kohtuasjas tegi kohus 11.05.2018. a otsuses (tl 88-91, ei ole jõustunud) kindlaks, et vaidlusalune kiri ei kinnita, et kaebaja tegi või teeb koostööd KAPO-ga. Vastupidi, kirjas on öeldud, et KAPO-l puuduvad kaebaja väiteid kinnitavad andmed. Kaebaja tugineb aga põhilise kahju tekkimise alusena sellele, et kirjast sai teatavaks, et ta on KAPO agent. Otsusest nähtub ka see, et KAPO edastas vaidlusaluse kirja kaebajale edastamiseks elektrooniliselt Tallinna Vanglale. Kuna puudub alus eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes, siis jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Halduskohus sai käesolevas asjas esitatud riigi õigusabi taotlusest aru nii, et kaebaja soovib riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kaebaja on Viru Vangla kinnipeetav. Kohus pidas tõenäoliseks, et kaebajal puudub raha õigusabi eest tasumiseks. Samas ei ole kaebaja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 5 ja 6 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene või kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kaebuse tagastamise ja kaebaja riigilõivust vabastamata jätmise aluseks olevad asjaolud tähendavad ühtlasi, et kaebaja võimalus oma õiguse kaitseks praeguse kohtuasja raames on ilmselt vähene. Osaliselt on tegemist mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, mille puhul tungivat avalikku huvi ei esine. Kohus jättis RÕS § 7 lg 1 p 5 ja 6 alusel kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.