Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. juuni 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-692
Haldusasi
Kallas Agro OÜ kaebus Põllumajandusameti 31. oktoobri 2017. a otsuse nr 13-1/8727-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. märtsi 2019. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Kallas Agro OÜ, seaduslik esindaja MP Vastustaja – Põllumajandusamet, volitatud esindaja Peeter Milvere
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kallas Agro OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kallas Agro OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. märtsi 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-692 muutmata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. juulil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Põllumajandusamet väljastas 09.08.2016 Kallas Agro OÜ-le ettevõtte tunnustamise otsuse nr 160325 mahepõllumajanduse seaduse (MPõS) § 7 lg 21 tähenduses. Otsuse kohaselt on see antud välja kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (määrus nr 834/2007) art 29 lg-ga 1 ning komisjoni määrusega (EÜ) nr 889/20082 (rakendusmäärus nr 889/2008). Dokument kinnitab, et Kallas Agro OÜ tegevust on kontrollitud ja tema tegevus vastab kõnealustes määrustes sätestatud nõuetele. Dokumendi kehtivusaeg oli kuni 31.12.2017.
2.Kallas Agro OÜ esitas 22.05.2017 Põllumajandusametile taotluse ettevõtte tunnustamise jätkamiseks taimekasvatuse valdkonnas.
3.Põllumajandusamet tunnistas 31.10.2017 otsusega nr 13-1/8727-1 kehtetuks Kallas Agro OÜ ettevõtte tunnustamise otsuse mahepõllumajandusliku taimekasvatuse valdkonnas (registreeritud mahepõllumajanduse registris nr 2072) ning luges tõendava dokumendi nr 160325 kehtetuks alates 31.10.2017. Kallas Agro OÜ-d teavitati riigilõivuseaduse (RLS) § 253 lg-te 1 ja 4 järgi nõutava riigilõivu tasumise kohustusest e-kirjadega 25.09.2017 ja 16.10.2017, samuti on äriühingule helistatud 31.08.2017, 18.10.2017 ja 23.10.2017. Vaatamata mitmetele meeldetuletustele ei tasunud taotleja riigilõivu. Ettevõtte tunnustamise jätkamise taotluse esitamisel peab eelnevalt olema tasutud riigilõiv kogu ettevõtte maa eest. Riigilõivu eelneva tasumiseta ei vii Põllumajandusamet menetlust läbi. Põllumajandusamet võib tunnistada ettevõtte tunnustamise otsuse MPõS § 9 lg 1 p 3 alusel kehtetuks, kui isik ei esita järelevalveasutusele nõutud andmeid või takistab muul viisil järelevalve teostamist.
4.Kallas Agro OÜ esitas 16.11.2017 Põllumajandusametile avalduse, milles palus ennistada tema 22.05.2017 taotlus ettevõtte jätkamise kohta taimekasvatuse valdkonnas. Kallas Agro OÜ-le vastati 14.12.2017 kirjaga nr 13-5/1874-1, et taotlust ei ole võimalik ennistada.
5.Kallas Agro OÜ esitas 19.12.2017 vaide maaeluministrile, milles palus peatada Põllumajandusameti 31.10.2017 otsus ja ennistada äriühing tunnustatud ettevõtteks, samuti lugeda tõendav dokument nr 160325 kehtivaks.
6.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) tegi 15.01.2018 otsuse nr 126/18/72, millega mh nõudis Kallas Agro OÜ-lt tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse summas 53 785,84 eurot (p 3) ning kohustas Kallas Agro OÜ-d maksma tagasinõutav toetus tagasi 60 kalendripäeva jooksul alates otsuse tegemise päevast (p 4).
7.Kallas Agro OÜ esitas 19.01.2018 kaebuse maaeluministrile, milles taotles Põllumajandusameti 31.10.2017 otsuse ja PRIA 15.01.2018 otsuse kehtetuks tunnistamist.
8.Põllumajandusamet jättis 06.02.2018 kirjaga nr 1-6/160-1 vaide läbi vaatamata (täiendavalt selgitatud 07.03.2018 kirjaga nr 1-6/160-4).
9.PRIA 06.02.2018 otsusega nr 12-4/18/31-1 peatati PRIA 15.01.2018 otsuse täitmine kuni Kallas Agro OÜ 19.01.2018 vaide kohta sisulise otsuse tegemiseni.
10.PRIA 20.03.2018 vaideotsusega nr 12-4/18/31-2 jäeti Kallas Agro OÜ 19.01.2018 vaie rahuldamata.
2(8)
3-18-2244
11.Kallas Agro OÜ esitas 06.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Põllumajandusameti 31.10.2017 otsuse tühistamiseks ning Põllumajandusameti kohustamiseks vaadata läbi Kallas Agro OÜ 19.01.2018 vaie. Tartu Halduskohtu 17.04.2018 määrusega edastati kaebus kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis 14.05.2018 määrusega kaebuse menetlusse nõudega tühistada Põllumajandusameti 31.10.2017 otsus. Kaebust põhjendati järgmiselt. Põllumajandusamet ei teavitanud kaebajat haldusmenetluse algatamisest, ei andnud võimalust selgituste andmiseks ja riigilõivu tasumiseks, samuti jättis kaalutlusõiguse teostamata. Vaidlustatud otsus on ebaproportsionaalne. Riigilõivu summas 121,44 eurot maksmisega hilinemise tõttu on kaebaja olukorras, kus PRIA nõuab ettevõtjalt mahepõllumajanduse toetuse tagastamist summas 53 785,84 eurot ja ettevõtja jäetakse ilma 2017. a toetusest. Seisuga 31.12.2017 oli kaebajal mahepõllumajandusettevõtte tingimustel jätkamiseks kõik kohustused täidetud: teostatud järelevalve (03.07.2017) ja makstud riigilõiv. Vaatamata sellele, et ettevõtte tunnustamiseks olid kõik nõuded täidetud (ettevõte oli tunnustatud; ettevõttes oli läbi viidud esmane kontrollimine ning plaaniline kontrollimine (2017); kontrollakt oli vormistatud ja digitaalselt allkirjastatuna saadetud; riigilõiv oli makstud kontrolliaasta jooksul; selgitatud oli maksekohustuse viibimisega seotud asjaolusid ja tunnistatud asjas ka inimlikku eksimust; taotletud vastustajalt asutusesiseselt vastu võetud otsuse kaalumist), keeldus vastustaja ettevõtte tunnustamise ennistamisest. Riigilõivu tasumata jätmine ei olnud tahtlik. Hilinenult riigilõivu tasumine toimus erandlikel asjaoludel ja inimliku eksituse tõttu. Meeldetuletus esitati 2017. a sügisel ja kaebaja esindaja oli kuni novembrini välisriigis. Tasumine toimus 16.11.2017. Ekslik on vastustaja väide, et plaaniline kontroll jäi riigilõivu tasumata jätmise tõttu tegemata. Kontroll toimus 05.07.2017. Vastustaja esindaja MS lubas 31.08.2017 e-kirjas põllud veel kord üle vaadata, kuna plaanilise kontrolli ajal ei olnud tatar veel tärganud. Seega viidi läbi ka järelkontroll. Riigilõivu tasumist tuleb kontrollida taotluse saamisel. Seda ei tehtud ega juhitud tähelepanu tasumise kohustusele. Vastustaja esindaja helistas kaebajale ajal, mil kaebaja oli välisriigis, ning siis lepiti riigilõivu tasumine kokku hilisemaks ajaks. Teistkordse helistamise ajal lepiti kokku tasumine novembris. Vastustaja e-kirjad sai kaebaja kätte novembris 2017. Telefonitsi anti novembris 2018 veel mõnepäevane tähtaeg riigilõivu tasumiseks.
12.Põllumajandusamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajale anti esmakordne mahetunnustus 11.03.2011. Tegemist on kogenud ettevõtjaga, kes pidi olema teadlik nõuetest mahepõllumajanduslikuna jätkamiseks (igal aastal andmete ja taotluste esitamine ning riigilõivu tasumine kontrollitoimingute eest). Enam kui viiekuuline viivitus riigilõivu tasumisel tõi kaasa selle, et kaebaja jäi 2017. aastal nõutavas mahus kontrollimata. Riigilõivu ei tasutud tähtajaks ega vaatamata korduvatele meeldetuletustele. Mahepõllumajanduslikku tunnustust omava ettevõtte kontrolli nõuded tulenevad määrusest nr 834/2007, rakendusmäärusest nr 889/2008 ning põllumajandusministri 20.02.2009 määrusest nr 25 „Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“ (määrus nr 25) § 4 lg-test 1–3. Vastustaja peab kontrollima 21 nõuet. Vastustaja läbiviidava järelevalve tulemuste põhjal maksab toetused 3(8)
3-18-2244 välja PRIA. 2017. a juulis toimus ette teatamata riskipõhine kontroll. Kontrolliprotokollist selgub, et kontrolliti kolme taimekasvatuse nõuet: põllu kaarte, eristatavust taimekasvatuseks kasutataval maal ja seemne kasutamist tatrapõldudel. Ette teatamata kontrollid viiakse läbi tulenevalt rakendusmääruse nr 889/2008 art 65 lg-s 4 viidatud kohustusest. Need ei asenda kord aastas läbiviidavat n-ö täiskontrolli mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamiseks. Ettevõtte plaaniline kontroll jäi riigilõivu mittetasumise tõttu läbi viimata, samuti ei tuvastanud järelevalve läbiviija MS 03.07.2017 viiel põllul mingit kultuuri. Kuna kontroll jäi läbi viimata, ei saa väita, et 121,44 ha-l kasvatatud tatra saak oleks mahe. Tunnistuse andmine oleks teiste tootjate suhtes ebavõrdne ja kahjustaks mahetootja mainet. Mõned septembris 2017 kaebajale saadetud e-kirjad on ta kätte saanud. Seetõttu ei ole usutav, et riigilõivu tasumise meeldetuletused sai kaebaja kätte alles novembris.
13.Tallinna Halduskohtu 01.03.2019 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Määruse nr 834/2007 art 27 lg 3 kohustab mahepõllumajandusliku tootmisega ettevõtjaid kontrollima vähemalt üks kord aastas. Sama artikli lg 13 esitab nõuded kontrollsüsteemile. Kaebajal tuli artikli 28 lg 1 kohaselt lülitada ennast sellesse kontrollsüsteemi. Artikli 28 lg 4 näeb liikmesriikidele ette kohustuse tagada, et iga ettevõtja, kelle tegevus on kooskõlas määruse nõuetega ning kes maksab mõistlikku lõivu kontrollikulude katteks, on õigus kuuluda kontrollsüsteemi. Mahetoodangu sertifikaat väljastatakse artikli 29 lg 1 kohaselt ettevõtjale, kelle tegevust on kontrollitud. MPõS § 7 lg 21 järgi on tunnustamise otsus määruse nr 834/2007 artikli 29 ja rakendusmääruse nr 889/2008 XII lisa kohane tõendav dokument. Isikul ei ole kohustust seda taotleda ega ennast kontrollimenetlusele allutada, kuid selle tegemisel tuleb tal tasuda riigilõiv (MPõS § 11 lg 5 ja RLS § 253 lg 1). RLS § 253 lg 4 sätestab, et riigilõiv tasutakse ettevõtte tunnustamise taotluse esitamise kuupäevaks ja igal mahepõllumajandusega tegelemise jätkamise aastal Põllumajandusametile või Veterinaar- ja Toiduametile mahepõllumajandusliku tegevusega jätkamiseks esitatava teabe esitamise tähtpäevaks. Selliseks tähtpäevaks oli määruse nr 25 § 4 lg 1 kohaselt (kuni 15.10.2018 kehtinud sõnatuses) tegevuse jätkamise aasta 21. mai. Kaebaja esitas taotluse mahepõllumajandusliku tegevusega jätkamiseks, kuid ettenähtud tähtajaks riigilõivu ei tasunud. RLS ei näe üheselt ette seaduses sätestatud tähtaja jooksul riigilõivu tasumata jätmise tagajärge. Kuna järelevalvetoiming tehakse mitte tootja, vaid tarbija huvides, tuleb riigilõivu tähtajaks tasumata jätmise korral üldjuhul keelduda tunnustuse kehtivusaja pikendamisest ja registris sellekohase märke tegemisest. Samuti saab riigilõivu tasumata jätmine ja sellest tulenev kontrollitoimingute teostamata jätmine olla aluseks olemasoleva tunnustatuse kehtetuks tunnistamiseks enne tõendava dokumendi kehtivusaja lõppu. Selleks annab aluse MPõS § 9 lg 1 p 3, mis sätestab, et Põllumajandusamet või Veterinaar- ja Toiduamet võib ettevõtte tunnustamise otsuse kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, kui isik ei esita nõutud andmeid või takistab muul viisil järelevalve teostamist. Analoogia korras on võimalik kohaldada RLS § 11 lg 2 teist lauset, mis võimaldab anda riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja, kui taotluse esitaja on jätnud riigilõivu tasumata. Sama järelduse saab teha haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 2 alusel. Taotluse esitaja informeerimine sellest, et riigilõivu tasumata jätmise tagajärjeks on maheettevõtjana tunnustatuse (nn tõendava dokumendi) kehtetuks tunnistamine, on oluline ka ärakuulamisõiguse tagamise seisukohast (HMS § 40 lg 1). Pooled vaidlevad selle üle, kas
4(8)
3-18-2244 vastustaja teavitas kaebajat riigilõivu maksmise kohustusest ja selle tasumata jätmise tagajärgedest. Usutav on MS tunnistajana antud ütlus, et 23.10.2017 nõuti riigilõivu kiiret tasumist. Seda kinnitab ka tema 30.10.2017 asutusesisene e-kiri. Kaebajale 01.09.2017 saadetud kirjas on märgitud, et riigilõivu tasumisega on kiire. Nimetatud asjaolud ei toeta kaebaja väidet, et kaks kuud hiljem (oktoobri teises pooles) toimunud telefonivestluses lepiti suuliselt kokku tähtaja pikendamises veel enam kui ühe kuu võrra, s.o 2017. a novembri lõpuni. Veenev ei ole kaebaja väide, et ta perioodil september kuni november enda e-posti ei kontrollinud (st ei saanud enne 31.10.2017 otsuse tegemist kätte vastustaja 01.09.2017, 25.09.2017 ja 16.10.2017 e-kirju). Ainuüksi asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja viibis enda kinnitusel perioodil juuli kuni november suurema osa ajast tööpraktikal välismaal (mööndes samas, et käis sel perioodil ka Eestis), sellist väidet piisavalt usutavaks ei muuda. Kui kaebaja esindaja tõesti e-posti ei lugenud, on ta rikkunud ettevõtja hoolsuskohustust, arvestades vastustajale taotluse esitamist. Kaebajale, keda on tunnustatud maheettevõtjana alates 2011. a-st, ei saanud olla teadmata, et tunnustatuse pikendamiseks ja säilitamiseks on vajalik pikendamise taotluse esitamise järgselt ka faktiline kontroll kaebaja ettevõttes. 05.07.2017 kontrolliprotokollist nähtub, et kaebaja juures läbi viidud kontroll hõlmas vaid põllumassiivi kaartide, seemne ja paljundusmaterjali ning eristatavuse kontrolli tava- ja mahepõllumajanduslikul tootmisel taimekasvatuseks kasutataval maal. Muid nõudeid, sh näiteks väetamist ja taimekaitset, arvestuse pidamist ja toodangu ladustamist ning vedu kontroll ei hõlmanud. Seega ei saa Põllumajandusameti 03.07.2017 kontrolliprotokollis kajastatud kontrolli sisustada määruse nr 834/2007 art 27 lg-s 3 viidatud üldkontrollina. Vastavat kontrolli tuleb sisustada rakendusmääruse nr 889/2008 art 65 lg-s 4 viidatud pistelise kontrollina. Riigilõivu tasumata jätmise tõttu seaduses sätestatud tähtajaks ja järgneva viie kuu jooksul esines kaebaja osas MPõS § 9 lg 1 p-s 3 nimetatud alus ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks, sest isik takistas järelevalve teostamist. Riigilõivu tasumata jätmist ei ole mõistlikult põhjendatud. Kuigi tagajärg on kaebaja jaoks ränk, ei saa üldkontrolli läbi viimata jätmise tõttu tõsikindlalt väita, et kaebaja toodang oli viimase tunnustatuse perioodil mahepõllumajanduslik. Välistada ei saa võimalust, et riigilõivu tasumata jätmine oli kantud soovist vältida üldkontrolli läbiviimist kaebaja tootmisettevõttes, arvestades ka 2017. a juulis läbi viidud kontrolli raames tekkinud kahtlusi taimekasvatuse nõuetekohasuse osas. Olukorras, kus mahetootmise nõuetele vastavuses puudub kindlus ja see on tingitud tootja tegevuse(tuse)st, ei saa otsuse tagajärgi pidada ebaproportsionaalseteks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14.Kallas Agro OÜ apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 07.02.2018 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Põllumajandusameti 31.10.2017 otsusest ei selgu, mida kaebaja pidi pärast riigilõivu tasumata jätmist tegema. Haldusakt on HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt tühine, sest sellest ei selgu adressaadi õigused ja kohustused ning seda ei ole objektiivsetel põhjustel kellelgi võimalik täita. Riigilõivuseadus ei näe ette tähtaegselt lõivu tasumata jätmise tagajärgi. MS helistas kaebajale 23.10.2017. Seega oli riigilõivu tasumine võimalik ka hiljem. Põllumajandusameti 31.10.2017 otsus saadeti kaebajale 09.11.2017. See ei sisalda muid ettekirjutusi peale riigilõivu tasumise kohustuse. RLS § 17 kohaselt on riigilõivu tasuja kohustatud tasuma ettekirjutuses määratud 5(8)
3-18-2244 riigilõivusumma kümne tööpäeva jooksul ettekirjutuse saamise päevast arvates. Kaebaja tasus riigilõivu selle tähtaja jooksul. Haldusakti p 3 võimaldas kaebajal tasuda riigilõivu nii, et järelevalve teostatakse kaebaja juures 2017. a jooksul. Põllumajandusameti otsus on ebaproportsionaalne ja kaalutlusõigust ei ole teostatud nõuetekohaselt. Plaaniline kontroll viidi kaebaja juures läbi 03.07.2017 ja järelkontroll augustis 2017. Seda kinnitab protokolli sõnastus: plaaniline ette teatamata kontroll. Kontrolliprotokollist tulenevalt vastas ettevõte mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuetele. Vastustaja esindaja ei ole kohtumenetluses selgitanud, kust tuleneb kohustus kontrollida tootja vastavust 21 nõudele. Kaebaja ei ole kontrolli läbiviimist takistanud. Järelkontrolli käigus rikkumisi ei tuvastatud ning 03.07.2017 protokolli kohaselt vastab kaebaja ettevõte nõuetele. Jääb selgusetuks, milliseid kohustusi kaebaja ei ole täitnud. Vastustaja väitel on PRIA ja Põllumajandusameti vahelise koostööleppe alusel vastustajal kohustus edastada kontrolli tulemused PRIA-le jooksva aasta 10. novembriks. Pole selge, millisest õigusaktist selline kohustus tuleneb. Määrusest nr 834/2007 tuleneb, et kontrolliasutused ja kontrollorganid esitavad igal aastal hiljemalt 31. jaanuariks pädevatele asutustele nimekirja ettevõtjatest, keda nad eelmisel aastal 31. detsembri seisuga olid kontrollinud. Seega oli vastustajal võimalik viidatud sätte ja riigilõivu tasumise ettekirjutuse kohaselt kaebajat kontrollida kuni 2017. a detsembri lõpuni. Vastustaja poolt kontrolli toimetamata jätmine pärast riigilõivu tasumist oli õigusvastane. Riigilõivu tasumise järel oleks menetlus tulnud uuendada ja 31.10.2017 otsus tunnistada kehtetuks. Menetluse uuendamisest keeldumist ei ole põhjendatud.
15.Põllumajandusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja oli kohustatud tasuma riigilõivu 22. maiks (MPõS § 11 lg 5, RLS § 253 lg-d 1 ja 4 ning määruse nr 25 § 4). Sellise kohustuse võttis kaebaja vabal tahtel, taotledes mahepõllumajanduse toetust ja liitudes selleks vajaliku kvaliteedisüsteemiga. Kaebajat teavitati menetluse käigust ja selgitati riigilõivu tasumise vajadust. Mahepõllumajandusliku taimekasvatuse kontrollimine on võimalik vaid taimede vegetatsiooniperioodil. Riigilõivu tasumine novembris ei võimalda tootjat kontrollida. Selleks ajaks on saak põllult koristatud. Juulis 2017 kontrolliti kaebaja mahepõllumajandusliku taimekasvatust riskipõhiselt, mitte nõutud mahus. Viiel põllul toodangu kasvatamise kohta puudub igasugune teave.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Apellant esitas koos apellatsioonikaebusega tõenditena Põllumajandusameti 31.10.2017 ettevõtte kehtetuks tunnistamise otsuse, 16.11.2017 riigilõivu tasumist kinnitava maksekorralduse, apellandi sama päeva taotluse Põllumajandusametile, mahepõllumajanduse kontrolli protokolli ja Põllumajandusameti 14.12.2017 kirja. Need tõendid tuleb kaebajale tagastada, sest tõendid on halduskohtus haldusasja toimikusse juba võetud. Tõendite korduvaks esitamiseks puudub vajadus.
6(8)
3-18-2244
17.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
18.Väited vaidlustatud haldusakti tühisusest on ekslikud. Põllumajandusameti 31.10.2017 otsusega ei ole kaebajale pandud ühtegi kohustust ning sellest ei tulene täiendavat riigilõivu tasumise tähtaega. Otsusega on tunnistatud kehtetuks apellandi ettevõtte tunnustamise otsus mahepõllumajandusliku taimekasvatuse valdkonnas. Otsuse tagajärjeks on, et apellandil ei ole võimalik kasutada õigusi, mis ettevõtte tunnustamisega kaasnevad. Vaidlustatud haldusakti täitmiseks ei olnud vaja teha mingeid toiminguid.
19.RLS § 253 lg 4 sätestab riigilõivu tasumiseks tähtajad: ettevõtte tunnustamise taotluse esitamisel tuleb lõiv tasuda taotluse esitamise kuupäevaks; igal mahepõllumajandusega tegelemise jätkamise aastal mahepõllumajandusliku tegevusega jätkamiseks esitatava teabe esitamise tähtpäevaks. Viidatud tähtpäev nähtub määruse nr 25 §-st 4 (2017. aastal kehtinud redaktsioonis hiljemalt 21. mail). Järelevalvetoimingut ei tehta kaebaja huvides, vaid tarbijate huvides, ent kontrollisüsteemile allutamine ja sertifikaadi väljastamine toimuvad kaebaja huvides. Seetõttu tuleb riigilõivu tähtajaks tasumata jätmise korral üldjuhul keelduda tunnustuse kehtivusaja pikendamisest ja registris sellekohase märke tegemisest. Vastustaja on RLS § 11 lg 2 järgi andnud kaebajale võimaluse riigilõivu tasumiseks ja selgitanud mittemaksmise tagajärgi (vt O. Lauri 25.09.2017 e-kiri tl 80 ning tunnistaja MS ütlused halduskohtu istungil).
20.Kohaldatav ei ole RLS § 16, mis võimaldab riigilõivu tasumist nõuda ka pärast lõivustatava toimingu tegemist, sest praegusel juhul ei ole iga-aastast perioodilist kontrolli läbi viidud ja vaidlustatud haldusakti andmise ajaks ei olnud riigilõivu tasutud. Riigilõivu hilisem tasumine ei oma tähtsust, sest Põllumajandusameti 31.10.2017 otsuse õiguspärasuse hindamisel ei ole halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 teise lause järgi oluline, millised sündmused leidsid aset pärast otsuse tegemist.
21.Kuigi haldusasjas ei käi vaidlust selle üle, kas Põllumajandusamet oleks pidanud menetluse riigilõivu tasumise järel kaebaja 16.11.2017 taotluse alusel uuendama, märgib ringkonnakohus järgmist. Põllumajandusametil tuleb määruse nr 834/2007 art 27 lg 3 järgi kontroll läbi viia igal aastal ning lg 14 võimaldab järeldada, et kontrolli läbiviimine on võimalik kuni aasta lõpuni. Artikli 27 lg 13 nõuab siiski, et kontrollisüsteem tagaks iga toote jälgitavuse kõigil tootmisetappidel. Eesti kliimas vegetatsiooniperioodi lõppemise tõttu ei oleks novembri teises pooles võimalik sellist kontrolli piisavalt tõhusalt läbi viia. Vastustaja ei ole riigilõivu tasumiseks pikemat tähtaega andmata – arvestades, et kaebaja ei ole ka enne riigilõivu tasumist ära näidanud ühtegi mõjuvat põhjust, miks äriühing riigilõivu õigeaegselt või varem tasuda ei saa – jättes talitanud õigusvastaselt.
22.03.07.2017 läbi viidud kontrolli ei saa pidada määruse nr 834/2007 art-s 27 nimetatud kontrolliks. Halduskohus on seda õigesti selgitanud. Mahepõllumajanduse kontrolli protokollist KP_1713828 nähtub, et kaebaja juures 03.07.2017 läbi viidud kontroll hõlmas vaid põllumassiivi kaartide, seemne ja paljundusmaterjali ning eristatavuse kontrolli tava- ja mahepõllumajanduslikul tootmisel taimekasvatuseks kasutataval maal. Muid nõudeid, sh näiteks väetamist ja taimekaitset, arvestuse pidamist ja toodangu ladustamist ning vedu kontroll ei hõlmanud. Vastustaja on õigesti selgitanud, et iga-aastast kontrolli ei saa piirata vaid üksikute nõuete osas ette teatamata kontrolli läbiviimisega. Kontrolli protokolli pealkirjale ei saa omistada sellist tähendust, et sellest võiks järeldada, et läbi viidi iga-aastane perioodiline
7(8)
3-18-2244 kontroll ning haldusorgan rikkus vaid kontrollimise nõudeid. Tunnistaja MS ütlused halduskohtu istungil sellist järeldust ka ei võimaldaks.
23.MPõS § 9 lg 1 p 3 annab piisavalt selge aluse tunnustamise otsuse kehtetus tunnistamiseks riigilõivu tasumata jätmisel.
24.Ringkonnakohus jääb 25.07.2018 esialgse õiguskaitse määruses toodud seisukoha juurde, et kuigi menetlusnormid, mis nõuavad riigilõivu tasumist kontrollitoimingute eest olukorras, kus tootjale makstakse tunnustamise korral toetust, ei pruugi olla otstarbekad, sest viivad olukorrani, kus sama isik peab esmalt maksma riigilõivu ja saab hiljem suuremas summas toetust tagasi, ei ole neid põhjust pidada õigusvastaseks. Lõivu küsimise võimalus kontrollitoimingute eest on ette nähtud EL õigusega. Riigilõivu tasumise alused ja kord on sätestatud MPõS-ga ja RLS-ga. Sellekohane regulatsioon on selge ja ettenähtav; riigilõivu tuleb maksta ka isikul, kelle kohta ei ole tunnustamise otsust tehtud ega teda mahepõllumajanduse registrisse kantud. Riigilõivu tasumist võimaldab nõuda määruse nr 834/2007 art 28 lg 4. Määrusest ei tulene, millisel viisil ja tähtaegadel riigilõivu tuleb tasuda. MPõS § 11 lg 5 näeb ette riigilõivu tasumise kohustuse. Seadusandjal on võimalik ette näha riigilõivuseaduses selline riigilõivu tasumise kord, kus riigilõiv tuleb tasuda enne ettevõtte tunnustamise otsuse tegemist kõigi otsuse kehtivusaja jooksul vajalike kontrollitoimingute eest. See tagaks paremini, et makstud toetusi ei ole vaja hiljem tootjatelt tagasi nõuda. Seadusandja valikut, kus riigilõivu ei tule tasuda ette enam kui aasta aega hiljem tehtavate kontrollitoimingute eest, vaid iga-aastaselt, ei ole alust pidada siiski ebaproportsionaalseks. Põhiseaduse järgi nõutavaks ei saa pidada ka sellise regulatsiooni puudumist, mis võimaldaks riigilõivu tasumata jätmise korral üksnes makstava toetuse arvel riigilõivusumma kinnipidamise, ilma ettevõtte tunnustamise otsust kehtetuks tunnistamata ja toetust tagasi nõudmata. Ringkonnakohus soovitab vastustajal siiski praeguse regulatsiooni ülevaatamist, arvestades, et tunnustamise otsusele järgneval aastal riigilõivu maksmise kohustus on ette teada juba tunnustamise otsuse tegemise ajal isegi juhul, kui isik ei taotle ettevõtte tunnustamise pikendamist.
25.Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude kandmist apellatsioonimenetluses väitnud, jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.