Kallas Agro OÜ kaebus Põllumajandusameti 31.10.2017 otsuse nr 13-1/8727-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Kallas Agro OÜ, seaduslik esindaja Meelis Pungits ja volitatud esindaja Ülle Pungits Vastustaja – Põllumajandusamet, volitatud esindaja Peeter Milvere
Asja läbivaatamine
21.02.2019
RESOLUTSIOON
Jätta Kallas Agro OÜ kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.04.2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Põllumajandusamet (PA) väljastas 09.08.2016 Kallas Agro OÜ-le (KA) tõendava dokumendi nr 160325 (tl 145) ehk ettevõtte tunnustamise otsuse mahepõllumajanduse seaduse (MPõS) § § 7 lg 21 tähenduses. Tõendava dokumendi kohaselt on see antud välja kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 834/20071 (määrus nr 834/2007) art 29 lg-ga 1 ning komisjoni määrusega (EÜ) nr 889/20082 (rakendusmäärus nr 889/2008). Dokument kinnitab, et KA tegevust on kontrollitud ja tema tegevus vastab kõnealustes määrustes sätestatud nõuetele. Dokumendi kehtivusaeg on kuni 31.12.2017.
2.KA esitas 22.05.2017 PA-le taotluse nr 13-1/8727 (tl 144) ettevõtte jätkamise kohta taimekasvatuse valdkonnas. Taotluse kohaselt on ettevõtte esmatunnustamise kuupäev 11.03.2011.
3.PA tunnistas 31.10.2017 otsusega nr 13-1/8727-1 (tl 8) kehtetuks KA ettevõtte tunnustamise otsuse mahepõllumajandusliku taimekasvatuse valdkonnas (registreeritud mahepõllumajanduse registris nr-ga 2072) ning luges tõendava dokumendi nr 160325 kehtetuks alates 31.10.2017. 1) KA esitas PA-le 22.05.2017 taotluse ettevõtte tunnustamise jätkamiseks taimekasvatuse valdkonnas. KA ei ole samas tasunud riigilõivu vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 253 lg-tele 1 ja 4. KA-d teavitati riigilõivu tasumise kohustusest e-kirjadega 25.09.2017 ja 16.10.2017, samuti on KA-le helistatud 31.08.2017, 18.10.2017 ja 23.10.2017. Vaatamata mitmetele meeldetuletustele ei tasunud KA riigilõivu. 2) Kui isik esitab PA-le ettevõtte tunnustamise jätkamise taotluse, peab ta eelnevalt olema tasunud riigilõivu kogu ettevõtte maa eest. PA ei vii läbi menetlust ettevõtte suhtes, kes pole eelnevalt riigilõivu tasunud. 3) PA võib tunnistada ettevõtte tunnustamise otsuse MPõS § 9 lg 1 p 3 alusel kehtetuks, kui isik ei esita järelevalveasutusele nõutud andmeid või takistab muul viisil järelevalve teostamist.
4.KA esitas 16.11.2017 PA-le avalduse (tl 9), milles palus ennistada enda 22.05.2017 taotlus ettevõtte jätkamise kohta taimekasvatuse valdkonnas. PA vastas KA-le 14.12.2017 kirjaga nr 13-5/1874-1 (tl 10), et taotlust ei ole võimalik ennistada.
5.KA esitas 18.12.2017 / 19.12.2017 maaeluministrile vaide (tl 11), milles palus peatada PA 31.10.2017 otsus ja ennistada KA tunnustatud ettevõtteks, samuti lugeda tõendav dokument nr 160325 kehtivaks. Sama vaide esitas kaebaja maaeluministrile enda kinnitusel ka 09.01.2018.3
6.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 15.01.2018 otsusega nr 12-6/18/72 (tl 12) rahuldamata KA mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse, lõpetas ennetähtaegselt KA mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse ning nõudis KA-lt tagasi alusetult saadud toetuse summas 53 785,84 eurot.
7.KA esitas 19.01.2018 maaeluministrile kaebuse (tl 15-17), milles taotles PA 31.10.2017 otsuse ja PRIA 15.01.2018 otsuse kehtetuks tunnistamist. Kaebuse esitas Ü. Pungits, kes oli kaebuses märgitud KA volitatud esindajaks, samuti oli kaebusele lisatud volikiri.
Nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007, 28. juuni 2007 , mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta
Komisjoni määrus (EÜ) nr 889/2008, 5. september 2008 , millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga
kaebuse p-d 6 ja 8
2(10)
3-18-692
8.Maaeluministeerium edastas 02.02.2018 kirjaga nr 5.3-2/11789 (tl 18) KA pöördumise lahendamiseks PA-le ja PRIA-le.
9.PA jättis 06.02.2018 kirjaga nr 1-6/160-1 (tl 20) Ü. Pungitsa nimel esitatud kaebuse läbi vaatamata põhjusel, et KA (M. Pungits) ei ole andnud Ü. Pungitsale volitusega esindusõigust. Ü. Pungits esitas 08.02.2018 PA-le kirja (tl 21), milles selgitas, et PA ei saanud jätta KA kaebust läbi vaatamata. PA selgitas 07.03.2018 kirjaga nr 1-6/160-4 (tl 22), et hoolimata KA nimel pöördunud isiku volituste puudumisest ei ole 31.10.2017 otsuse tegemise aluseks olnud asjaolud muutunud ning otsus ei muutu.
10.PRIA jättis 20.03.2018 vaideotsusega nr 12-4/18/31-2 (tl 23) rahuldamata KA vaide PRIA 15.01.2018 otsusele nr 12-6/18/72. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt oli PRIA 15.01.2018 (19.01.2018) otsuse aluseks PA 31.10.2017 otsus, s.o asjaolu, et KA ettevõte ei olnud 2017. a-l MPõS § 5 alusel tunnustatud.
11.KA esitas 06.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-5) PA 31.10.2017 otsuse tühistamiseks ning PA kohustamiseks vaadata läbi KA 19.01.2018 vaie, mis on PA-le saadetud 02.02.2018.
12.Tartu Halduskohus edastas 17.04.2018 määrusega (tl 32) KA kaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis 14.05.2018 määrusega (tl 39-40) KA kaebuse menetlusse nõudega tühistada PA 31.10.2017 otsus.
13.PA esitas 13.06.2018 vastuse kaebusele (tl 76-79), milles mh esitas taotluse haldusasja menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja ületamise tõttu.
14.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25.07.2018 määrusega (tl 72-74) PA 11.06.2018 määruskaebuse (tl 57-58) ja tühistas halduskohtu 30.05.2018 määruse (tl 52-53), millega halduskohus oli esialgse õiguskaitse korras peatanud PA 31.10.2017 otsuse kehtivuse.
15.Vastusena 03.10.2018 kohtunõudele (tl 89) edastas KA 12.10.2018 kohtule täiendavad tõendid ja seisukohad (tl 92-103).
16.PA esitas 22.10.2018 kohtule täiendavad seisukohad (tl 105-107).
17.Halduskohus luges 22.10.2018 määrusega (tl 111-113) KA kaebuse esitatuks kaebetähtaega rikkudes ning ennistas KA kaebuse esitamise tähtaja. Samuti jättis kohus rahuldamata PA taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu.
18.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.11.2018 määrusega (tl 123-126) rahuldamata PA 29.10.2018 määruskaebuse (tl 114-115) halduskohtu 22.10.2018 määrusele.
19.KA esitas 24.01.2019 ja 28.01.2019 täiendavad seisukohad (tl 131-133 ja 138).
20.PA esitas 05.02.2019 täiendavad seisukohad (tl 140).
21.Vastusena 14.02.2019 kohtunõudele (tl 141) esitas PA 15.02.2019 täiendavad tõendid (tl 143-148).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
22.Kaebuse põhjendused: 1) PA on rikkunud põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning ei ole viinud haldusmenetlust läbi õiguspäraselt ja hea halduse tava järgides. PA otsus, millega võetakse kaebajalt õigus jätkata maheettevõtjana, müüa toodangut, saada toetust (PRIA-lt), on nii 3(10)
3-18-692 materiaalselt kui formaalselt õigusvastane. PA ei teavitanud kaebajat läbiviidava haldusmenetluse algatamisest ning ei andnud võimalust asjade selgitamiseks ja nõude täitmiseks. PA ei kohaldanud otsuse tegemisel talle antud kaalutlusõigust. Kaalutlusõigus ei tähenda, et asutus võib teha meelevaldse otsuse. PA otsus on avaldaja suhtes ebaproportsionaalne. PA on kaebaja suhtes toiminud mõõdutundetult, jättes ettevõtja riigilõivu (summas 121,44 eurot) maksmisega hilinemise tõttu olukorda, kus PRIA nõuab ettevõttelt mahepõllumajanduse toetuse tagastamist summas 53 785,84 eurot ja jäetakse ilma 2017. aasta toetusest. 2) Seisuga 31.12.2017 oli KA-l mahepõllumajandusettevõtte tingimustel jätkamiseks kõik kohustused täidetud: teostatud järelevalve kontroll (03.07.2017) ja makstud riigilõiv. Vaatamata sellele, et ettevõtte tunnustamiseks olid kõik nõuded täidetud (ettevõte oli tunnustatud; ettevõttes oli läbi viidud esmane kontrollimine ning plaaniline kontrollimine (2017); kontrollakt oli vormistatud ja digitaalselt allkirjastatuna saadetud; riigilõiv oli makstud kontrolliaasta jooksul; selgitatud oli maksekohustuse viibimisega seotud asjaolusid ja tunnistatud asjas ka inimlikku eksimust; vesteldud eraviisiliselt PA peadirektoriga, palvega kaaluda asutuse siseselt vastu võetud otsust jms), keeldus PA ettevõtte tunnustamise ennistamisest. 3) Kaebaja ei nõustu PA väitega, et KA jättis riigilõivu tahtlikult tasumata. KA selgitas PA peadirektorile 16.11.2017 saadetud kirjas, et riigilõiv maksti ettenähtust hilisemal ajal erandlikest asjaoludest ja inimlikust eksimusest tingitult. Kaebaja sai riigilõivu maksmise kohustuse meeldetuletuse 2017. a sügisel (kui helistas PA Võru keskuse juhataja Mare Sikk), kui kaebaja viibis tööpraktikal välismaal (juuli-november). Välismaal olles oli kaebajal kaasas tavaline mobiiltelefon. KA tasus riigilõivu 16.11.2017, s.o 2017. a jooksul. 4) PA väitel jäi plaaniline kontroll tegemata, kuna KA ei tasunud riigilõivu. Kaebaja ei ole väitega nõus. Väide on vastuoluline. KA-s viidi kontrollitoiming läbi 05.07.2017. Kontrolli tulemuste kohta on vormistatud protokoll, milles on selgesõnaliselt märgitud, et kontroll on plaaniline. Lisaks on M. Sikk lubanud 31.08.2017 e-kirjas (tl 98), et „vaatab põllud omal käel veel kord üle“, kuna plaanilise kontrolli läbiviimise ajal (05.07.2017) ei olnud osadel põldudel tatar veel tärganud. Seega viidi KA-s läbi ka järelkontroll. Teistkordse põldude ülevaatamise tulemuse kohta ei ole M. Sikk KA-le pretensioone esitanud. 5) KA mahepõllumajandusega jätkamise taotlus võeti 22.05.2017 PA poolt vastu ja vaadati läbi. RLS § 11 p 2 kohaselt peab riigilõivu võtja kontrollima riigilõivu laekumist taotluse saamisel. PA seda 22.05.2017 ei teinud ja ei juhtinud ka tähelepanu riigilõivu maksmise kohustusele. PA helistas kaebajale (esimene kord ajaperioodil august-november, tõenäoliselt 31.08.2017) põlluraamatu jms dokumentide esitamise nõudes, et kaebaja saaks mahetoodangut turustada veel 2017. a-l, mitte riigilõivu tasumise kohustuse meeldetuletuseks. M. Sikk sai teada, kui helistas 31.08.2017 kaebajale, et kaebaja viibib ajavahemikul juuli-november tööpraktikal välismaal. Lepiti kokku, et mahetoodangu turustamiseks vajalikud dokumendid korrastatakse novembri jooksul. 2017. a-l ei oleks kaebaja niikuinii saanud mahevilja turustada pika äraoleku tõttu. M. Sikk poolt teistkordse (september või oktoober) helistamise ajal lepiti kokku riigilõivu maksmise osas, et ka selle kohustuse täitmine jääb novembrisse. Kaebaja sai PA 25.09.2017 ja 16.10.2017 e-kirjad, milles juhiti kaebaja tähelepanu riigilõivu tasumise vajadusele, kätte novembri alguses. Kaebaja sai ka vaidlustatud otsuse kätte novembri alguses. Kaebaja helistas saadud otsuse asjus viivitamata M. Sikkule, kes ei võtnud telefoni vastu ja ei helistanud ka tagasi, kuigi kaebaja helistas mitu korda ja erinevatel päevadel. Kuna kaebaja M. Sikkuga ühendust ei saanud, helistas ta PA-sse, et asjas selgust saada. PA-st öeldi, et maksku kaebaja koheselt ära riigilõiv ja helistagu mõne päeva pärast uuesti. Seega andis PA kaebajale riigilõivu maksmise võimaluse. Kuna kaebaja tasus riigilõivu pärast vaidlustatud otsuse tegemist, langes ära KA maheettevõtte tunnustamata jätmise alus.
4(10)
3-18-692
23.Vastustaja vastuväited: 1) Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et kaebaja suhtes on menetlus läbi viidud salaja, menetlusalust isikut teavitamata ning talle selgitusvõimalusi andmata. Mahepõllumajanduse näol on tegu vabatahtliku kvaliteetskeemiga, millises osalemine on ettevõtja vaba tahte avaldus. Samas sellega liitununa on ettevõtjal kohustus täpselt täita endale vabatahtlikult võetud kohustusi (määruse nr 834/2007 art 17 p 1 alap a). KA-le on antud esmakordne mahetunnustus 11.03.2011. Tegemist on kogenud maheettevõtjaga, kes on tegutsenud mahepõllumajanduse valdkonnas enam kui viis aastat ning pidi vaieldamatult olema teadlik sellega seotud nõuetest, kaasa arvatud ettevõtte mahepõllumajanduslikuna jätkamisega seotud kohustustest, milleks on igal aastal andmete ja taotluse esitamine ning riigilõivu tasumine kontrollitoimingute eest (MPõS § 11 lg 5 ja § 12, RLS § 253 lg-d 1 ja 4, põllumajandusministri 20.02.2009 määruse nr 25 „Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“ (määrus nr 25) § 4 lg-d 1 ja 2). KA ei tasunud tähtaegselt riigilõivu (hiljemalt 22.05.2017), seega oli tal riigi ees täitmata enesele vabatahtlikult võetud kohustus. KA ei tasunud riigilõivu ka vaatamata PA korduvatele telefoni teel tehtud ja kirjalikele meeldetuletustele (25.09. ja 16.10.2017 e-kirjad). PA Võru keskuse juhataja M. Sikk vestles kaebaja seadusliku esindajaga telefonis korduvalt (31.08.,
18.10.ja 23.10.2017), mille käigus palus tal ka tasuda seni tasumata riigilõiv ja hoiatas, et ettevõte võib rikkumiste tõttu jääda ilma mahepõllumajanduslikust tunnustusest. M. Pungits olevat seepeale lubanud kohe raamatupidajale korralduse anda ja riigilõivu tasuda, kuid tasumist ei toimunud. Kaebaja on küll esitanud ühe M. Sikk poolt talle saadetud 31.08.2017 e-kirja, tõendamaks kontrollide teostamist, kuid on jätnud esitamata sellele järgnenud 01.09.2017 e-kirja, millisest selgub lõivu tasumata jätmise tõttu kontrolli teostamata jätmine. Riigilõivu tasumata jätmist põhjendas ettevõtja välismaal viibimise ja inimliku eksitusega (KA 16.11.2017 pöördumine). Enam kui viiekuuline viivitus kaebaja poolt on kaasa toonud selle, et ettevõtja on jäänud PA poolt nõutud mahus 2017. a-l kontrollimata ning tema mahetunnustuse kehtetuks tunnistamine osutus vältimatuks tema enda teokspandu (või tegematajätmise) tõttu. Arvestades tegelikkuses toimunuga, oli kaebaja haldusmenetluse käiguga ja seal juhtunuga vägagi kursis, kuid sellele tähelepanu asus pöörama siis, kui vastustaja oli teinud vaidlustatud otsuse KA mahetunnustuseta jätmise kohta. 2) Vaidlustatud otsuse tõttu saabunud tagajärg on olemuslikult proportsionaalne ja vältimatult seoses kaebaja enese poolt toimepanduga. Järelevalvet tootjate üle viib läbi PA ja toetusi maksab välja PRIA, tuginedes kontrolli tulemustele. Vastavalt asutuste vahelisele koostööleppele on PA-l kohustus kontrolli tulemused edastada PRIA-le jooksva aasta 10. novembriks. Mahepõllumajanduslikku tunnustust omava ettevõtte kontrolli nõuded tulenevad määrusest nr 834/2007, rakendusmäärusest nr 889/2008 ning määruse nr 25 § 4 lg-test 1-3. PA viib läbi kontrolli, mille käigus on kohustus kontrollida 21 nõuet. M. Sikk teostas 2017. a juulis KA-s riskipõhist etteteatamata kontrolli. Kontrolliprotokollist selgub, et kontrolliti kolme taimekasvatuse nõuet: põllu kaarte, eristatavust taimekasvatuseks kasutataval maal ja seemne kasutamist tatra põldudel. Etteteatamata kontrollid viiakse läbi tulenevalt rakendusmääruse nr 889/2008 art 65 lg-s 4 viidatud kohustusest. Selliseid etteteatamata kontrolle võib PA läbi viia mitu korda aastas, kuid need ei asenda kord aastas läbi viidavat n.ö täiskontrolli mahepõllumajandusliku tootmise jätkamiseks. KA deklareeris 2017. a-l PRIA-le 29 põldu kogupinnaga 123,21 ha. Sellest 121,44 ha-le oli märgitud tatar allakülvita kokku 26 põllul ja püsirohumaad 1,77 ha-l kokku 3 põllul. Ettevõtte plaaniline kontroll jäi riigilõivu mittetasumise tõttu läbi viimata, samuti ei tuvastanud järelevalve läbiviija M. Sikk 03.07.2017 viiel põllul mingit kultuuri. Ettevõtte esindaja M. Pungitsa selgitusel ei olnud külv veel tärganud, kuigi sel ajal oleksid pidanud külvid olema 5(10)
3-18-692 tärganud, kui külv oleks tehtud õigeaegselt, s.o 15. juunil. M. Pungits väitis järelevalve käigus, et ta teeb parandusi kultuuride osas e-PRIA-s lähiajal, st märgib sinna tegeliku kultuuri, mida kasvatab. Parandusi sisse ei viidud, seega PRIA-le näidati neid viit põldu endiselt kui tatrapõlde. Millist kultuuri seal tegelikult kasvatati või ei kasvatatud, pole PA-le teada. Statistikaameti andmetel oli 2017. a keskmine tatra saak 641 kg/ha kohta. Kuna KA-s jäi kontroll läbi viimata, ei saa väita, et 121,44 ha-l kasvatatud tatra saak oleks mahe. Ettevõtte mahestaatuse (tunnustuse) ennistamisel tekitatakse olukord, kus turule võib sattuda ca 78 tonni tatart, millise mahetoodanguna realiseerimine oleks väär. Sellega tekiks ebavõrdne olukord teiste tootjate suhtes, kes peavad mahetunnustuse saamiseks tasuma riigilõivu ning taluma järelevalve teostamisega kaasnevat halduskoormust. Ilma mahetunnustuseta toodangu müümine mahetoodanguna toob lõppkokkuvõttes kaasa Eesti, kui mahetootja maine kahjustamise mahesektoris. KA ei ole esitanud toodanguandmeid 2018. a 1. veebruariks, nagu nõuab määruse nr 25 § 4 lg 2, ega ka esitanud PA-le mahepõllumajanduses jätkaja taotlust (21. maiks) ning pole tasunud riigilõivu. Seega on ettevõtja faktiliselt loobunud tegevusest maheettevõtjana. Eeltoodust tulenevalt on PA vaidlustatud otsus proportsionaalne, sest kohaselt kontrollimata ettevõtja ei saa ega tohigi omada mahetunnustust ja tuua turule mahetoodangut. KA jäi 2017. a-l riigilõivu tasumata jätmise tõttu nõutud mahus kontrollimata. Sellest tulenevalt ei olnud vastustajal 2017. a oktoobri lõpul enam võimalusi otsuse tegemisel kaalumiseks. 3) Kaebaja väidab, et tema maadel on teostatud järelevalvelised kontrollid, ta on tasunud nõutava riigilõivu ning seisuga 31.12.2017 vastas ettevõte kõigile mahepõllumajanduslikule nõuetele. Tegemist on väärväidetega. Kuni vaidlustatud PA 31.10.2017 otsuse tegemiseni ei olnud kaebaja nõutavat riigilõivu tasunud. Kaebaja põldudel on läbi viidud etteteatamata riskipõhine kontroll, milline ei asenda ega saagi asendada mahepõllumajandusliku taimekasvatuse vallas tegutseva ettevõtte nõuetekohasuse kontrolli. Mingit muud kontrolli teostatud ei ole. Asjaolu, milline oli ettevõtte mahepõllumajanduslikele nõuetele vastavus seisuga 31.12.2017, ei ole keegi kontrollinud ega hinnanud. Tegu on kaebaja antud hinnanguga. 4) Kaebaja äriregistrijärgsele e-posti aadressile septembris saadetud kirjade kättesaamine alles novembris on vastustaja arvates kummaline. Äriühingu normaalse hoolsuse osaks on kontrollida oma äriregistrijärgse e-posti aadressiga seotud kirjavahetust piisavalt sageli ning selline kättesaamisega hilinemine pole mõistetav. Haldusasjas tundub, et kaebaja on halduskohtule esitatud väite kohaselt saanud septembris kätte osad samas kuus talle saadetud e-kirjad (näiteks M. Sikk 01.09.2017 e-kiri), kuid samas teised saanud olulise hilinemisega, hoolimata asjaolust, et e-kirjad on saadetud samale e-posti aadressile. Selline väide on väheusutav ja ei tohiks olla kohtu poolt usaldusväärseks hinnatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
24.Kohus leiab, et KA kaebus ei anna alust PA 31.10.2017 otsuse tühistamiseks.
25.Asja materjalidest nähtub, et kaebajat on esmakordselt tunnustatud maheettevõtjana 11.03.2011, st kaebajale on väljastatud määruse nr 834/2004 art 29 lg 1 tähenduses tõendav dokument selle kohta, et tema tegevust on kontrollitud ja ta vastab määrusega nr 834/2004 sätestatud nõuetele. Kaebaja tunnustamist on kohtule arusaadavalt igal aastal pikendatud, viimati PA 09.08.2016 tõendava dokumendiga kuni 31.12.2017. MPõS § 5 lg 3 kohaselt tunnustamine sama seaduse tähenduses on menetlus, mille käigus PA või VTA hindab ettevõtte vastavust mahepõllumajanduse nõuetele.
6(10)
3-18-692 MPõS § 7 lg 21 kohaselt tunnustamise otsus on määruse nr 834/2007 artikli 29 ja rakendusmääruse nr 889/2008 XII lisa kohane tõendav dokument. MPõS § 7 lg 22 kohaselt kehtib tunnustamise otsus kuni otsuse tegemise aastale järgneva aasta
31.detsembrini.
26.Määruse nr 834/2007 art 27 lg 3 kohustab mahepõllumajandusliku tootmisega ettevõtjaid kontrollima vähemalt üks kord aastas. Sama artikli lg 13 nõuab, et loodud kontrollsüsteem peab võimaldama iga toote jälgitavust kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel vastavalt määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklile 18, eelkõige tarbijatele tagatise andmiseks selle kohta, et mahepõllumajanduslikud tooted on toodetud kooskõlas määruse nõuetega. Kaebajal tuli artikli 28 lg 1 kohaselt lülitada ennast sellesse kontrollsüsteemi. Artikli 28 lg 4 näeb liikmesriikidele ette kohustuse tagada, et iga ettevõtja, kelle tegevus on kooskõlas määruse nõuetega ning kes maksab mõistlikku lõivu kontrollikulude katteks, on õigus kuuluda kontrollsüsteemi. Mahetoodangu sertifikaat väljastatakse artikli 29 lg 1 kohaselt ettevõtjale, kelle tegevust on kontrollitud. MPõS § 11 lg 5 kohaselt isik, kelle kohta on andmed mahepõllumajanduse registrisse kantud, tasub järelevalvetoimingute eest riigilõivu. RLS § 253 lg 1 sätestab, et mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatusega tegelev isik tasub ettevõtte või selle osa tunnustamise eest ning tunnustamisele järgnevast aastast alates igal aastal korralise järelevalvetoimingu eest riigilõivu, lähtudes kontrollitava maa suurusest või vesiviljelusloomade ja merevetikate tootmisala pindala suurusest, järgmiselt: üle 10 hektari suuruse maa või tootmisala puhul 55 eurot ja lisaks 0,60 eurot iga hektari kohta, mis ületab 10 hektarit, kuid kokku mitte üle 1000 euro. Eeltoodud sätetest järeldub, et mahepõllumajandusliku tunnustatuse taotlemine on ettevõtja vaba valik, kuid vastava tunnustatuse taotlemisel ning selle säilitamisel ja pikendamisel peab isik järgima sellega kaasnevaid piiranguid ja kohustusi, sh lülitama ennast kontrollisüsteemi, taluma vähemalt kord aastas enda kontrollimist määruse nr 834/2007 nõuetele jätkuva vastamise osas ning tasuma sellise kontrolli eest ette riigilõivu.
27.RLS § 253 lg 4 sätestab, et riigilõiv tasutakse ettevõtte tunnustamise taotluse esitamise kuupäevaks ja igal mahepõllumajandusega tegelemise jätkamise aastal PA-le või VTA-le mahepõllumajandusliku tegevusega jätkamiseks esitatava teabe esitamise tähtpäevaks. Selliseks tähtpäevaks oli määruse nr 25 § 4 lg 1 kohaselt (kuni 15.10.2018 kehtinud sõnatuses) tegevuse jätkamise aasta 21. mai. Kaebajal tuli seega mahepõllumajandusliku tunnustatuse säilitamiseks (2017. a lõpuni ja sealt edasi uueks perioodiks) tasuda hiljemalt 22.05.2017 (21.05.2017 oli pühapäev) riigilõiv. Vaidlus puudub selles, et kaebaja esitas 22.05.2017 taotluse mahepõllumajandusliku tegevusega jätkamiseks, kuid nimetatud kuupäevaks riigilõivu ei tasunud.
28.RLS ei näe üheselt ette seaduses sätestatud tähtaja jooksul riigilõivu tasumata jätmise tagajärge. Järelevalvetoimingut ei tehta kaebaja huvides, vaid tarbijate huvides, ent kontrollisüsteemile allutamine ja sertifikaadi väljastamine toimuvad kaebaja huvides. Seetõttu tuleb riigilõivu tähtajaks tasumata jätmise korral üldjuhul keelduda tunnustuse kehtivusaja pikendamisest ja registris sellekohase märke tegemisest. Samuti saab riigilõivu tasumata jätmine ja sellest tulenev kontrollitoimingute teostamata jätmine olla aluseks olemasoleva tunnustatuse kehtetuks tunnistamiseks enne tõendava dokumendi kehtivusaja lõppu. Selleks annab aluse MPõS § 9 lg 1 p 3, mis sätestab, et PA või VTA võib ettevõtte tunnustamise otsuse kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, kui isik ei esita nõutud andmeid või takistab muul viisil järelevalve teostamist (analoogseid seisukohti on väljendanud Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas 25.07.2018 tehtud määruse p-s 20).
7(10)
3-18-692
29.Analoogia korras on võimalik kohaldada RLS § 11 lg 2 teist lauset, mis võimaldab anda riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja, kui taotluse esitaja on jätnud riigilõivu tasumata (vt ka käesolevas asjas 25.07.2018 tehtud ringkonnakohtu määruse p 20). Sama järelduse saab teha haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 2 alusel, mis sätestab, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Taotluse esitaja informeerimine sellest, et riigilõivu tasumata jätmise tagajärjeks on maheettevõtjana tunnustatuse (nn tõendava dokumendi) kehtetuks tunnistamine, on oluline ka ärakuulamisõiguse tagamise seisukohast (HMS § 40 lg 1). Seega on oluline tuvastada, kas kaebajat informeeriti pärast 22.05.2017 ja enne vaidlustatud 31.10.2017 otsuse tegemist riigilõivu tasumise vajalikkusest ja tasumata jätmise tagajärjest.
30.Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et PA on edastanud kaebajale 01.09.2017, 25.09.2017 ja 16.10.2017 e-kirjad (tl 80 ja 110) kõnealuse riigilõivu tasumise nõudes koos selgitusega, et riigilõivu tasumata jätmisel võib PA ettevõtte tunnustatuse kehtetuks tunnistada. Vaidlus on poolte vahel selles, millal kaebaja kõnealused e-kirjad kätte sai. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et PA esindaja M. Sikk on kaebaja seadusliku esindajaga 23.10.2017 telefoni teel kõnelenud (M. Sikk helistas tunnistajana antud ütluste kohaselt kaebajale ka 31.08.2017, kuid see vestlus ei puudutanud riigilõivu tasumist, samuti 18.10.2017, kuid siis kaebaja ei vastanud). Vaidlus on poolte vahel seega selles, mis oli 23.10.2017 toimunud telefonivestluse sisuks.
30.1.M. Sikk poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt informeeris ta 23.10.2017 toimunud telefonivestluses KA seaduslikku esindajat, et riigilõiv tuleb kiiresti tasuda, vastasel juhul tunnistatakse ettevõtte tunnustatus kehtetuks. Kohtul puudub alus arvata, et tunnistaja oleks andnud kohtus ebaõigeid ütlusi. Tunnistaja ütlus on ühtlasi kooskõlas tema poolt 30.10.2017 saadetud ametisisese e-kirjaga (tl 80), kus M. Sikk informeerib kolleege, et KA lubas 23.10.2017 telefonivestluse tulemusena riigilõivu koheselt ära maksta. Tuvastatud ei ole, et PA ja/või M. Sikk puhul esineks motiiv varjata kaebajale riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja andmist (2017. novembri lõpuni), kui selles oleks kaebajaga tõepoolest telefoni teel kokku lepitud, nagu väidab kaebaja. Küll aga esineb kaebajal mõistetav huvi väita sellise suulise kokkuleppe olemasolu, kuivõrd riigilõivu tasumise küsimus on otseses seoses vaidlusaluse otsuse õiguspärasusega (millest omakorda sõltub kohtule arusaadavalt PRIA poolt kaebajale esitatud tagasinõue mahepõllumajandusliku tootmise toetuse osas). Kohtu jaoks ei ole ka eluliselt usutav, et kõnealuses telefonivestluses võidi leppida kokku riigilõivu tasumises 2017. a novembri jooksul. Nagu eelnevalt mainitud, oli riigilõivu tasumise tähtajaks juba 22.05.2017 ning kaebajale 01.09.2017 saadetud kirjas on PA / M. Sikk märkinud, et riigilõivu tasumisega on väga kiire. Nimetatud asjaolud ei toeta kaebaja väidet, et kaks kuud hiljem (oktoobri teises pooles) toimunud telefonivestluses lepiti suuliselt kokku tähtaja pikendamises veel enam kui ühe kuu võrra, s.o 2017. a novembri lõpuni. Kaebaja ei ole ka väitnud, et riigilõivu tasumine (summas 121,44 eurot) oleks talle olnud majanduslikult üle jõu käiv, mis põhjendaks viivitust ja täiendava tähtaja vajalikkust. Eeltoodust tulenevalt peab kohus usutavamaks tunnistaja M. Sikk ütlust nii selles, et 23.10.2017 telefonivestluses informeeriti kaebaja esindajat riigilõivu viivitamatu tasumise vajadusest ja tasumata jätmise tagajärjest, kui ka selles, et kaebaja esindaja lubas riigilõivu koheselt tasuda. 8(10)
3-18-692
30.2.Kohtu jaoks ei ole veenev kaebaja väide, et ta perioodil september kuni november enda e-posti ei kontrollinud (st ei saanud enne 31.10.2017 otsuse tegemist kätte PA 01.09.2017, 25.09.2017 ja 16.10.2017 e-kirju). Ainuüksi asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja viibis enda kinnitusel perioodil juuli-november suurema osa ajast tööpraktikal välismaal (mööndes samas istungil, et käis sel perioodil ka Eestis), sellist väidet piisavalt usutavaks ei muuda. Isegi kui lähtuda eeldusest, et kaebaja perioodil september kuni november enda e-posti ei kontrollinud, siis tuleb seda lugeda mõistliku ettevõtja hoolsuskohustuse põhjendamatuks eiramiseks. Seda eriti olukorras, kui isik on esitanud haldusorganile taotluse – antud juhul 22.05.2017 taotluse ettevõtte tunnustamise jätkamiseks. Sellises olukorras tuleb eeldada ettevõtja huvitatust taotluse lahendamise tulemusust, sh enda e-posti kontrollimist tihemini kui mitme kuu tagant. Kaebajale, keda on tunnustatud maheettevõtjana alates 2011. a-st, ei saanud olla kohtu hinnangul teadmata, et tunnustatuse pikendamiseks ja säilitamiseks on vajalik pikendamise taotluse esitamise järgselt ka faktiline kontrolli läbiviimine kaebaja ettevõttes. M. Sikk on tunnistajana ühtlasi selgitanud, et 31.08.2017 toimus telefonivestlus kaebajaga, mille raames ei arutatud küll riigilõivu tasumise vajalikkust (põhjusel, et M. Sikk ei olnud selleks ajaks veel avastanud riigilõivu tasumata jätmist), kuid lepiti kokku edasistes tegevustes, sh kaebaja poolt täiendava teabe esitamises. Vastavat järeldust toetab M. Sikk poolt kaebajale 31.08.2017 saadetud kokkuvõttev e-kiri (tl 98). Ka sellest tulenevalt ei saa pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja ei tundnud pärast 31.08.2017 telefonivestlust kuni 2017. a novembrini huvi enda ettevõtte tunnustamise jätkamise menetluse vastu, seejuures ei lugenud 01.09.2017 e-kirja, milles M. Sikk informeeris kaebajat riigilõivu probleemist (M. Sikk poolt tunnistajana antud ütluse kohaselt avastas ta pärast 31.08.2017 e-kirja saatmist riigilõivu mittelaekumise ja saatis seetõttu järgmisel päeval kaebajale vastava e-kirja). Eelnevast tulenevalt peab kohus usutavaks, et kaebaja oli tegelikkus enne 31.10.2017 otsuse tegemist tutvunud PA 01.09.2017, 25.09.2017 ja 16.10.2017 e-kirjadega või siis eiras oluliselt hoolsuskohustust enda e-posti kontrollimisel, millest saab järeldada, et riigilõivu tasumata jätmine perioodil 22.05.2017-31.10.2017 ei ole vabandatav. Seejuures ei ole vaidlust selles, et kaebaja seaduslik esindaja vestles 23.10.2017 (s.o nädal enne 31.10.2017 otsuse tegemist) PA esindajaga, mida kohus analüüsis kohtuotsuse eelmises punktis.
30.3.Kokkuvõtvalt saab kohtu hinnangul lugeda tunnistaja ütlustega ja vastustaja poolt kohtule esitatud e-kirjadega tõendatuks, et kaebajat informeeriti enne vaidlusaluse PA 31.10.2017 otsuse tegemist riigilõivu viivitamatu tasumise vajadusest ja tasumata jätmise tagajärgedest. Seda seejuures olukorras, kus riigilõivu tasumise kohustus ja tähtaeg tuleneb otse seadusest ning kaebaja pidi sellest mahepõllumajanduse valdkonnas tegutseva isikuna ka sõltumata PA selgitustest teadlik olema. Eeltoodust tulenevalt ei saa ühtlasi asuda seisukohale, et kaebaja mahepõllumajandusliku tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamisel oleks rikutud kaebaja ärakuulamisõigust.
31.Kaebaja on esitanud ka seisukoha, et tema tegevust on tegelikkuses 2017. a-l kontrollitud ja seetõttu esineb alus tema tunnustamiseks mahetootjana (määruse nr 834/2007 art 29 lg 1 alusel). Kõnealuse kontrollina, millele kaebaja tugineb, tuleb mõista 05.07.2017 allkirjastatud kontrolliprotokollis nr KP_1713828 (tl 83-85) kajastatud kontrolli (kontrollkäik toimus tunnistaja kinnitusel 03.07.2017). Muude kaebaja osas 2017. a-l läbi viidud kontrollide kohta kohtul teave puudub. PA 05.07.2017 kontrolliprotokollist nähtub, et kaebaja juures läbi viidud kontroll hõlmas vaid põllumassiivi kaartide, seemne ja paljundusmaterjali ning eristatavuse kontrolli tava- ja mahepõllumajanduslikul tootmisel taimekasvatuseks kasutataval maal. Muid nõudeid, sh näiteks väetamist ja taimekaitset, arvestuse pidamist ja toodangu ladustamist ning vedu kontroll 9(10)
3-18-692 ei hõlmanud. Seega ei saa PA 03.07.2017 kontrolliprotokollis kajastatud kontrolli sisustada määruse nr 834/2007 art 27 lg-s 3 viidatud üldkontrollina. Vastavat kontrolli tuleb sisustada rakendusmääruse nr 889/2008 art 65 lg-s 4 viidatud pistelise kontrollina. Eeltoodud järeldusega on kooskõlas tunnistaja selgitus, et PA eristab plaanilisi etteteatamata kontrolle (millega oli tegemist ka 03.07.2017 kontrollkäigu puhul) ja plaanilisi ette teatatud n.ö üldkontrolle (mis toimuvad määruse nr 834/2007 art 27 lg 3 kohaselt vähemalt kord aastas ja milleks on ette nähtud riigilõivu tasumise kohustus). Kohus leiab seega, et 03.07.2017 kontrollkäiku, mille kohta vormistati 05.07.2017 kontrolliprotokoll, ei saa sisustada määruse nr 834/2007 art 27 lg-s 3 nimetatud vähemalt kord aastas toimuva kontrollina, mis annaks aluse tunnustatuse jätkamiseks järgnevaks aastaseks perioodiks.
32.Kohtu hinnangul on PA leidnud seega 31.10.2017 otsuses põhjendatult, et KA osas esines MPõS § 9 lg 1 p-s 3 nimetatud alus ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks, kuivõrd isik takistas järelevalve teostamist. Sellise takistamisena on sisustatav kontrollitoimingute läbiviimiseks nõutava riigilõivu tasumata jätmine nii seaduses sätestatud tähtajaks (22.05.2017) kui ka järgneva viie kuu jooksul, vaatamata täiendavatele meeldetuletustele. Juhul, kui KA toodang tegelikkuses vastas 2017. a-l määruse nr 834/2004 nõuetele, võib iseenesest pidada riigilõivu tasumata jätmisega KA-le kaasnevaid tagajärgi üsnagi rängaks. Samas ei saa minimaalsete kontrollitoimingute (kord aastas toimuv üldkontroll) läbiviimata jätmise tõttu tõsikindlalt väita, et kaebaja toodang oli viimase tunnustatuse perioodil mahepõllumajanduslik. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku selgitust, mis põhjusel jäeti enam kui viie kuu jooksul tegemata suhteliselt vähekoormav, kuid sisult oluline toiming, s.o riigilõivu tasumine. Sellest tulenevalt ei saa välistada ka võimalust, et riigilõivu tasumata jätmine oli kantud soovist vältida üldkontrolli läbiviimist kaebaja tootmisettevõttes. Seejuures on vastustaja ja tunnistaja selgitanud, et 2017. a juulis läbi viidud etteteatamata (mittetäieliku) kontrolli raames olid PA-l tõusetunud teatud kahtlused kaebaja taimekasvatuse nõuetekohasuse osas. Olukorras, kui mahetootmise nõuetele vastavuses puudub kindlus ja see on tingitud tootja tegevuse(tuse)st, ei saa otsuse tagajärgi pidada ebaproportsionaalseteks (kontrollisüsteem peab andma tarbijatele tagatise selle kohta, et mahepõllumajanduslikud tooted on toodetud kooskõlas määruse nr 834/2007 nõuetega, samuti tagama mahetootjatele võrdsed tingimused). Kohtu hinnangul on PA 31.10.2017 otsuse osas täidetud ka muud haldusakti õiguspärasuse eeldused (HMS § 54).
33.Eeltoodud põhjendustel jääb KA kaebus rahuldamata ja PA 31.10.2017 otsus muutmata.
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ega menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.