Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 6. juuni 2019, Tartu 3-17-2666
Haldusasi
K kaebus Maksu- ja Tolliameti 23. oktoobri 2017. a maksuotsuse nr xxx tühistamiseks, Maksu- ja Tolliameti poolt riiklikus pensionikindlustuse registris kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu andmete muutmise õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning Maksu- ja Tolliametile ettekirjutuse tegemiseks taastada muudetud andmed riiklikus pensionikindlustuse registris
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 23. mai 2018. a otsus K apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja K Esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaver Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. mai 2018. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 8. juuli 2019).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusameti 4. septembri 2015. a ja 21. aprilli 2017. a otsustega määrati Kle vanemahüvitis kahe lapse kasvatamiseks. Hüvitise suuruseks oli mõlemal juhul 2548,90 eurot kuus ning hüvitiste määramisel lähtuti 2014. aasta isikustatud sotsiaalmaksust.
Maksu- ja Tolliameti 23. oktoobri 2017. a maksuotsusega nr xxx vähendati Xxx OÜ (väidetav K tööandja) perioodi 2014. a jaanuar - 2015. a jaanuar tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonides kajastatud maksusummat 15 077,93 euro võrra ja kustutati töötamise registris vormistatud registrikanne K töötamise kohta OÜ-s Xxx. Maksuotsuses leiti, et OÜ Xxx oli deklaratsioonides esitanud valeandmeid, kuna vaidlusalusel perioodil ei ole Kle palgaväljamakseid tehtud ja seetõttu polnud äriühingul õigust deklareerida temaga seotud tööjõumakse. Sotsiaalkindlustusameti 7. novembri 2017. a otsusega tunnistati tagasiulatuvalt kehtetuks ülal nimetatud Sotsiaalkindlustusameti otsused ning otsustati anda korrigeeritud andmete alusel uued vanemahüvitise määramise otsused. Otsuse kohaselt on Maksu- ja Tolliametist saabunud andmetel K sotsiaalmaksu suurus 2014. a eest muutunud. Endise 10093,66 euro asemel on selle suuruseks 1797,46 eurot. Sotsiaalkindlustusameti 7. novembri 2017. a otsustega määrati Kle makstava vanemahüvitise suuruseks kummagi lapsega seoses 453,90 eurot kuus.
2.K esitas hiljem täiendatud kaebuse, milles palus maksuotsus tühistada, tuvastada maksuhalduri poolt riiklikus pensionikindlustuse registris kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu andmete muutmise õigusvastasus ning teha maksuhaldurile ettekirjutus muudetud andmete taastamiseks riiklikus pensionikindlustuse registris. Kaebuse kohaselt ei ole kaebajale vaidlustatud maksuotsust, selle aluseks olevaid dokumente ega muud otsusega seonduvat kätte toimetatud. Ta on maksumenetluses jäetud ära kuulamata. Tema töötamine oli registreeritud töötamise registris, tema töötasu on deklareeritud ja sellelt on maksud makstud.
3.Tartu Halduskohtu 23. mai 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Maksukontrolli käigus tuvastati, et töötamise registri andmetel oli kaebaja 1. detsembrist 2014 kuni 9. märtsini 2015 Xxx OÜ töötaja ja talle deklareeriti nimetatud perioodil töötasu väljamakseid, kuigi tegelikkuses puudusid käibedeklaratsioonide kohaselt äriühingul ettevõtlusest saadavad vahendid, et töötajatele väljamakseid teha. 23. veebruaril 2015 esitas Xxx OÜ uued kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonid, milles deklareeris kaebajale väljamakseid summas 26 640 eurot, kuid reaalselt ei olnud äriühingul vahendeid sellises summas väljamakse tegemiseks. 31. jaanuari 2015. a seisuga oli äriühingu pangakontodel raha kokku vaid 3,85 eurot ning kassa jääk 30. aprilli 2014. a seisuga oli 0 eurot. Hilisemate ajavahemike kohta kassa andmed puuduvad. Deklareeritud väljamaksetelt arvestati ja deklareeriti sotsiaalmaksu 8791,20 eurot, tulumaksu 4963,73 eurot, kohustusliku kogumispensioni makseid 532,80 eurot ja töötuskindlustusmakseid 790,20 eurot, kuid need summad on siiani maksmata rahaliste vahendite puudumise tõttu. Maksude tasumine tundub vähetõenäoline ka sel põhjusel, et
20.septembri 2017. a seisuga on äriühingul maksuvõlg, mis tekkis alates 10. aprillist 2014 ja koosnes kaebaja nimele deklareeritud väljamaksetelt arvestatud tööjõumaksudest ning arvestuslikust intressist.
3.2.Palgateatised, mis kaebaja maksuhaldurile esitas, ei saa palga tasumist tõendada, sest palgateatistena esitatud faile oli lihtne tagantjärele vormistada ning nendega ei saa tõendada palga tasumist või reaalset töötamist Xxx OÜ-s. Ka toonane äriühingu raamatupidaja on maksuhaldurile antud selgituses väitnud, et tema teada Xxx OÜ-l töötajaid ei olnud, kuigi hiljem ta lisas, et keegi vist ikkagi oli.
3.3.Xxx OÜ oli käibemaksukohustuslane kuni 21. oktoobrini 2014, mil toonane juhatuse liige esitas avalduse käibemaksukohustuslaste registrist kustutamiseks seoses ettevõtluse puudumisega.
20.oktoobril
jõustus Xxx OÜ ühinemine Y OÜ-ga. Ühinemisega lõpetati Xxx OÜ õigusvõime näiliselt, kuid maksuvõlg läks edasi ühendavale äriühingule. Xxx OÜ maksuvõlg kustutati vaidlustatud maksuotsusega ning alles pärast seda sai võimalikuks Xxx OÜ äriregistrist kustutamine, mille tulemusena on 5. detsembrist 2017 äriregistrist kustutatud ka Y OÜ. Seega maksuotsuse tegemise ajal juriidiline isik eksisteeris.
3.4.Halduskohtu hinnangul on alusetu väide, et kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust. Maksuhaldur kaasas 29. augusti 2017. a korraldusega nr xxx kaebaja maksumenetlusse, kuna kontroll võis tema õigusi ja kohustusi puudutada. Korraldus saadeti kaebaja rahvastikuregistrijärgsele aadressile. Kaebajat kohustati andma seletusi ning ilmuma dokumentide esitamiseks maksuaudiitori juurde 7. septembril 2017, kuid kaebaja ei ilmunud korraldusega määratud tähtajaks selgitusi andma ega teatanud maksuhaldurile mitteilmumise põhjustest. AS Eesti Post tagastas kaebajale saadetud korralduse saatjale 18. septembril 2017 hoiutähtaja möödumise tõttu. Halduskohus leidis, et kaebaja käitus menetlusdokumente vastu võtmata jättes pahatahtlikult ja hoidis ise maksumenetlusest kõrvale. Asjaolu, et ta ei saanud maksumenetluses kogutuga varem tutvuda, on kaebajast tulenev. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja selgitanud ega tõendanud, miks ta ei saanud oma rahvastikuregistrijärgselt aadressilt menetlusdokumente vastu võtta.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.K esitas hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebajat ei kuulatud maksumenetluses ära. Seetõttu on maksuotsus kehtetu. Oluline ei ole, et korraldus toimetati kätte kaebaja abikaasale, sest tema teadmist menetlusest ei saa kaebajale omistada. Kaebaja sai vaidlustatud maksuotsusest teada alles 7. novembril 2017, mil ta sai kätte Sotsiaalkindlustusameti otsuse, millega tunnistati kehtetuks eelnevad vanemahüvitise määramise otsused ning määrati kaebajale muudetud vanemahüvitis, mille aluseks oli vaidlustatud maksuotsus.
4.2.Kaebaja töötas Xxx OÜ-s assistendi ja kunstilise juhi abina ning esialgu ka loova projektijuhina. Kaebajale on tehtud väljamakseid summas, milles tööandja need deklareerinud oli. Kaebaja esitas halduskohtule palgateatised, mis kaebaja hinnangul kinnitavad tema töötamist nimetatud äriühingus. Töötaja olemasolu on kinnitanud ka raamatupidaja. Halduskohtu otsuse kohaselt puudusid Xxx OÜ-l 1. detsembrist 2014 kuni 9. märtsini 2015 ettevõtlusest saadavad vahendid töötajatele väljamaksete tegemiseks, kuid kohus ei kontrollinud näiteks seda, et võibolla kaasati ettevõttesse täiendavaid omavahendeid, millest maksti töötajatele palka.
4.3.Maksuotsus tehti isikule, keda enam ei eksisteerinud. 20. oktoobril 2017 tehti ühinemiskanne ühendava ühingu Y OÜ registrikaardile. Sellega läksid üle ka kõik Xxx OÜ kohustused. Maksuotsus tehti alles 23. oktoobril 2017, mil Xxx OÜ õigusvõime oli lõppenud, mistõttu lõppes ka tema maksukohustus. Maksuotsuse adressaadiks ei olnud Y OÜ. Teda ei kaasatud ka maksumenetlusse. Kuna adressaati ei olnud olemas, ei saanud maksuotsust ka kätte toimetada ning see ei hakanud kehtima.
4.4.Arusaamatu on halduskohtu seisukoht, et XxxO Ü õigusvõime on näiliselt lõppenud. Äriühingu õigusvõime lõppeb lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 45 lg-st 2 äriregistrist kustutamisega. Sama tuleneb ka äriseadustiku § 2 lg-st 3. Tegemist on selgete sätetega ning teistsugune tõlgendus ei ole võimalik. Halduskohus ei ole otsuses leidnud, et ühinemise aluseks olev ühinemisleping võiks olla näilik ja seega TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine.
5.Maksuhalduri vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja väide, et teda ei ole maksumenetluses ära kuulatud, on põhjendamatu. Kaebaja ise on teadlikult maksumenetlusest kõrvale hoidnud, ignoreerides talle maksuhalduri poolt saadetud teateid. Kaebaja ei ole tõendanud, miks ta ei saanud oma rahvastikuregistrijärgsel aadressil menetlusdokumente vastu võtta. Kaebaja abikaasa, kes oli kontrollitaval perioodil äriühingu osanik, on samale aadressile toimetatud 5. juuli 2017. a korralduse nr xxx kätte saanud. Kaebaja ei ole väitnud, et ta kuskil mujal elaks.
5.2.Kaebaja ei ole Xxx OÜ-s töötanud. Video, mille kaebaja on esitanud, et tõendada enda töötamist nimetatud äriühingus, on tehtud varasemalt, st enne kontrollitavat perioodi, sest kaebaja
kandis toona veel neiupõlvenime. Kaebaja abiellus 1. juunil 2013. Ka palgateatised ei tõenda kaebaja töötamist, kuna tegemist on suvaliste failidega. Samuti ei kinnita kaebaja väidet töötamise kohta raamatupidaja seletused, sest algselt väitis ta, et äriühingus töötajaid ei ole, kuigi hiljem lisas, et keegi vist ikkagi oli. Seletuse põhjal on ilmne, et see kommentaar ei põhinenud seletusi andnud isiku enda teadmisel.
5.3.Kaebajale ei ole kontrollitaval ajavahemikul väljamakseid tehtud ega tema eest ka tööjõumakse tasutud. Vanemahüvitise maksmine ja selle suurus on otseselt seotud isikustatud sotsiaalmaksu tasumisega. Kui kaebaja eest sotsiaalmaksu tasutud ei ole, on riiklike hüvitiste korrigeerimine põhjendatud.
5.4.Vastustaja on seisukohal, et ühinemise tulemusena läksid Xxx OÜ nõuded ja kohustused üle Y OÜ-le. Seega oli maksuotsuse tegemine võimalik. See, et maksuotsus oli adresseeritud Xxx OÜle, on vaid formaalne puudus, mis ei muuda kontrolli käigus kindlaks tehtud asjaolusid ja maksukohustust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus märgib esimesena, et pole veendunud, kas esitatud kujul on kaebus kõigi nõuete osas kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja kas kaebajal on seega nende nõuete osas üldse kaebeõigus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 mõttes. Eeskätt puudutab see maksuotsuse tühistamise nõuet. Vaidlustatud maksuotsus ei olnud suunatud kaebajale ega mõjutanud kaebaja õigusi vahetult. Kaebaja suhtes omasid regulatiivset toimet alles Sotsiaalkindlustusmeti otsused, millega tunnistati kehtetuks varasemad vanemahüvitise määramise otsused ja määrati vanemahüvitis varasemast väiksemas ulatuses. See, et Sotsiaalkindlustusameti otsustes lähtuti maksuhalduri poolt kindlaks tehtud asjaoludest, ei tähenda, et kaebaja õiguste kaitseks oleks asjakohane vaidlustada maksuhalduri poolt tehtud maksuotsust. Ka käesoleva kaebuse rahuldamisel jääksid kehtima Sotsiaalkindlustusameti otsused ning kaebaja ei saavutaks oma eesmärki, milleks on eelduslikult vanemahüvitise saamine algselt määratud ulatuses. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud Sotsiaalkindlustusameti otsuseid. Samuti märgib ringkonnakohus, et perehüvitiste seaduse § 37 lg-te 1-3 järgi on vanemahüvitise määramisel aluseks sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmed. Ringkonnakohus pole veendunud selles, et isikustatud sotsiaalmaksu andmete muutmiseks infosüsteemis on üldse vajalik teha maksuotsus, ja seega ka selles, et käesoleval juhul oli infosüsteemis isikustatud sotsiaalmaksu andmete muutmise aluseks vaidlustatud maksuotsus. Sellele, et maksuotsuse tegemine pole sotsiaalmaksu andmete muutmiseks vajalik, viitab ka asjaolu, et Sotsiaalkindlustusameti 7. novembri 2017. a otsuses, millega tunnistati varasemad vanemahüvitise määramise otsused kehtetuks, oli välja toodud, et uued isikustatud sotsiaalmaksu andmed olid Maksu- ja Tolliametist saabunud juba 19. oktoobril 2017 (tl 6p), st enne vaidlustatud maksuotsuse tegemist (maksuotsus tehti 23. oktoobril 2017). Siiski peab ringkonnakohus mõistlikuks lahendada käesolev asi sisuliselt esitatud kujul. Kuna kaebus tuleb selle põhjendamatuse tõttu nagunii rahuldamata jätta (vt põhjendusi allpool), siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks eelnevalt kirjeldatud küsimustes lõplikku seisukohta võtta ega samuti küsida kaebajalt täiendavalt infot selle kohta, kas ta on Sotsiaalkindlustusameti otsuseid vaidlustanud või anda talle täiendavat võimalust nende vaidlustamiseks käesolevas asjas või esitada täiendavaid põhjendusi, miks on maksuotsuse vaidlustamine tema õiguste kaitseks vajalik. Olukorras, kus maksuotsuse suhtes esitatud kaebuse põhjendamatus on ilmne, on ringkonnakohtu arvates mõistlik ning menetlusökonoomia põhimõttega kokkulangev see, kui ringkonnakohus
lahendab koheselt asja sisuliselt ning ei raiska aega täiendavate menetlustoimingute peale, kuna on teada, et kaebus jääks niikuinii rahuldamata.
8.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus lähemalt apellatsioonkaebuse väiteid.
9.Kaebaja väitel ei kuulatud teda maksumenetluses ära ning seetõttu on maksuotsus kehtetu. Ringkonnakohus märgib, et selline mõttekäik ei põhine ühelgi ringkonnakohtule teadaoleval normil ega haldusõiguse põhimõttel. See, kui isik jäetakse haldusmenetluses ära kuulamata, võib küll tingida haldusakti õigusvastasuse, kui ei esine ära kuulamata jätmist õigustavaid asjaolusid (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3, MKS § 13 lg 2), kuid kuskilt ei tulene, et see viiks maksuotsuse kehtetuseni.
10.Apellatsioonkaebuses on seoses ärakuulamisega veel leitud, et oluline pole see, millal sai kaebaja abikaasa T kätte maksuhalduri korralduse teabe andmiseks ja ülekuulamisele ilmumiseks, vaid oluline on hoopis see, millal sai kaebaja isiklikult teada vaidlustatud maksuotsusest. Ka see arutlus jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Kuna apellatsioonkaebuses on selle arutluse juures viidatud kaebaja 8. veebruari 2018. a selgitustele seoses kaebuse esitamise tähtajaga, on võimalik, et kaebajal on segamini läinud vaidlustatud haldusakti teatavakstegemine, mis omas tähtsust kaebuse tähtaegsuse hindamisel, ning ärakuulamiseks võimaluse andmine kui menetlustoiming. Ringkonnakohus selgitab, et see, millal sai kaebaja teada vaidlustatud maksuotsusest, ei oma kuidagi tähtsust ärakuulamise seisukohast, kuna maksuotsuse teatavakstegemise hetkeks on see hetk, millal tuli läbi viia isiku ärakuulamine, juba möödunud. Ärakuulamine viiakse MKS § 13 lg 1 ja HMS § 40 lg 1 järgi läbi enne haldusakti andmist, mitte pärast seda.
11.Seoses ärakuulamisega märgib ringkonnakohus veel, et käesolevas asjas ei jäetud kaebajat ära kuulamata. Kaebajale anti selleks korduvalt võimalus – ta kaasati maksumenetlusse kui isik, kelle õigusi ja kohustusi kontroll võib puudutada ja kohustati teda seletuse andmiseks ilmuma maksuhalduri juurde; samuti anti talle võimalus arvamuse andmiseks kontrollakti kohta, kuid mõlemad tähitud kirjad nende dokumentidega tagastati maksuhaldurile postiasutuse poolt hoiutähtaja möödumise tõttu (tl 22-27). Seega on ärakuulamiseks võimaluse andmine ilmselgelt aset leidnud, kuid kaebaja seda võimalust ise ei kasutanud.
12.Kaebaja üritab apellatsioonkaebuses jätkuvalt väita, et ta tegelikult siiski töötas Xxx OÜ-s. Samas puuduvad selle kohta usaldusväärsed tõendid. Kaebaja arvates pole halduskohus selgitanud, miks ei saa esitatud palgateatised tõendada reaalset töötamist, kuid jätab tähelepanuta, et tegelikult on halduskohus seda selgitanud – halduskohus on nõustunud maksuhalduriga, et esitatud palgateatised on sellised failid, mida saab igal ajahetkel tagantjärgi vormistada. Kaebaja on viidanud ka OÜ-le Xxx raamatupidamisteenust osutanud Z selgitustele, kelle ütlused tema arvates kinnitavad kaebaja töötamist. Tegelikult on Z öelnud, et „Sel perioodil, kui jooksvalt teenust osutasime, minu teada ei olnud töötajaid. Vesteldes Riga [st vahetult raamatupidajaks olnud R] enne siia tulekut selgus, et vist keegi ikkagi oli“ (tl 148). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda ütlust lugeda kaalukaks tõendiks, mis töötamist kinnitab, sest Z on öelnud, et tema teada tegelikult töötajaid ei olnud ning töötamist on ta jaatanud üksnes viitega kõnelusele Rga, kasutades sealjuures sõna „vist“, mis viitab sellele, et ka R polnud töötamise faktis kindel. Lisaks räägib Z üksnes umbkaudselt „kellegi“ võimalikust töötamisest OÜ-s Xxx. Tema ütlus ei viita kuidagi sellele, et töötajaks oli just kaebaja.
Kaebaja on üritanud oma töötamist tõendada ka viitega internetis olevale pulmavideole, mille assistendina on nimetatud kaebajat ja video üleslaadijana OÜ-d Xxx(tl 59 ja 60). Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et see video ei saa tõendada kaebaja töötamist 2014. aastal OÜ-s Xxx. Videost nähtub nimelt, et video on üles laetud praeguseks hetkeks juba kuus aastat tagasi, st järelikult enne vaidlusalust perioodi 2014. aastal. Seetõttu ei saa see video kuidagi tõendada kaebaja töösuhet 2014. aastal. Eelnevast nähtub, et kõik kaebaja poolt esitatud tõendid on maksuhaldur veenvalt ümber lükanud juba halduskohtus.
13.Kaebaja arvates oleks halduskohus, leides, et OÜ-l Xxx puudusid vahendid töötajatele väljamaksete tegemiseks, pidanud kontrollima võimalust, et ettevõttesse kaasati täiendavaid omavahendeid, et töötajatele töötasu maksta. Ringkonnakohus meenutab, et HKMS § 59 lg 1 jagab tõendamiskoormise selliselt, et iga menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Seega oli kaebaja kohustus tõendada oma väidet, et palga maksmiseks kasutati OÜ-s Xxx omavahendeid. Kaebaja sellekohaseid tõendeid esitanud pole. Seetõttu pole halduskohtule etteheidetav see, et ta ei uurinud seda küsimust lähemalt.
14.Eriti oluliseks on kaebaja pidanud seda, et maksuotsus on tehtud isikule, keda maksuotsuse tegemise ajal enam ei eksisteerinud. Kaebaja viitab sellele, et OÜ Xxx oli alates 20. oktoobrist 2017 ühinenud OÜ-ga Y (maksuotsus oli tehtud 23. oktoobril 2017). Kaebaja on pühendanud sellele olulise osa oma apellatsioonkaebusest. Erinevalt kaebajast ei pea ringkonnakohus seda küsimust asja lahendamisel üldse oluliseks. Esiteks seetõttu, et nagu ülal p-s 7 märgitud, ei pruugi maksuotsus kaebaja õigusi vanemahüvitise määramise kontekstis rikkuda, kuna nagu selles punktis välja toodi, oli vanemahüvitise suuruse muutmise aluseks mitte vaidlusalune maksuotsus, vaid perehüvitiste seaduse § 37 lg-st 2 tulenevalt isikustatud sotsiaalmaksu andmete muutmine sotsiaalkaitse infosüsteemis. Maksuotsuse tühistamine neid andmeid ei muudaks. Teiseks leiab ringkonnakohus, et see, kas maksuotsus tehti õigele subjektile või mitte, ei ole vaidlustatav kaebaja poolt. Kaebaja õigusi ei saa rikkuda see, kui maksuotsuse adressaadiks oleks pidanud olema mõni teine äriühing (OÜ Y). Regulatsiooni, millest kaebaja nägemuses tuleneb, et maksuotsuse adressaadiks oleks pidanud olema teine äriühing (eeskätt äriseadustiku normid), rikkumine ei tähenda kaebaja õiguste rikkumist, kuna nende normide eesmärk ei ole kaebaja kaitsmine. Teise isiku suhtes tehtud võimalik minetus maksumenetluses ei saa kaasa tuua positiivset efekti kaebajale, kui tema õigusi ei ole selle minetusega rikutud. Sellisel juhul oleks haldusorgani minetusele reageerimine halduskohtu poolt üksnes juhuslikult kokku langenud asjaolude tõttu kaebajale kasulik ning sel põhjusel maksuotsuse tühistamine läheks vastuollu halduskohtumenetluse põhimõttega, et kaebuse saab isik esitada üksnes enda õiguste kaitseks. Seetõttu ei saa kaebaja käesolevas asjas nõuda maksuotsuse tühistamist põhjusel, et see tehti ebaõigele subjektile.
15.Samas märgib ringkonnakohus, et kaebaja on ise nentinud, et OÜ Xxx kohustused läksid üle ühendavale äriühingule, st OÜ-le Y. Seega läksid sellele äriühingule üle ka maksukohustused ning ei saa väita, et pärast ühinemist puudus subjekt, kelle suhtes maksuotsust teha. Ringkonnakohtu arvates ei ole käesoleval juhul, arvestades asja eripärasid – et ühinemiskanne tehti vaid kolm päeva enne maksuotsuse andmist, et nii ühinev kui ühendav äriühing asusid samal aadressil ning nende juhatuse liikmeteks oli üks ja sama isik, et ühinemise eesmärk asjaolusid ja ühinemise aega arvestades oli tõenäoliselt maksuõiguslikust vastutusest pääsemine ja et vaidlustatud maksuotsusega ei pandud OÜ-le Xxx otseseid kohustusi, vaid vähendati hoopis tema
maksukohustust – alust välistada maksuhalduri käsitlust, et vale adressaadi nimetamine maksuotsuses on käsitatav üksnes vormiveana HMS § 58 mõttes, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Lõppkokkuvõttes jäi korrigeeritud maksusumma suurus samaks, sõltumata sellest, kellele see oli adresseeritud.
16.Ringkonnakohus nendib kokkuvõttes, et ehkki kaebaja on üritanud tõendada enda töötamist, ei ole ta selle kohta esitanud veenvaid tõendeid. Sealjuures ei ole kaebaja arvestanud mitmete maksuhalduri poolt välja toodud asjaoludega, mis veenvalt kinnitavad, et väidetavat töötamist aset ei leidnud – nt on maksuhaldur näidanud, et OÜ Xxx ei teinud vaidlusalusel perioodil ühtegi töötasu väljamakset ja ei nähtu ka sularaha väljavõtmisi, millest oleks saanud kaebajale palka maksta (tl 45). Puuduvad igasugused dokumendid ja tõendid, mis tavapäraselt töösuhet kinnitaksid – tööleping, palga tasumist kinnitavad pangaülekanded jms. Isegi täidetud tööülesannete kohta on kaebaja suutnud esitada vaid ühe tõendi – viite ülal käsitletud videole, mis pärineb aga varasemast ajast. Samal ajal pole kaebaja pidanud vajalikuks enda kaasamisest hoolimata maksumenetluses osaleda ega oma töö ja töösuhte kohta täpsemaid selgitusi anda. Kui töösuhe oleks olnud reaalne, siis oleks kaebajal olnud kindlasti võimalik selliseid selgitusi anda, arvestades siin ka seda, et kaebajale tasutud palgana on näidatud küllaltki suuri summasid, mis annab aluse eeldada, et kaebaja täita olid olulised ja mahukad tööülesanded. Eeltoodu sobitub aga väga hästi olukorraga, kus töötamist tegelikult aset ei leia ning deklaratsioonidel valeandmete esitamise eesmärk oli üksnes kaebajale füüsilise isiku tuludeklaratsiooni alusel tulumaksu tagasisaamise ning alusetu haigus- ja vanemahüvitise saamise võimaldamine, nagu on leidnud maksuhaldur (tl 47). See kinnitab, et maksuotsus on õiguspärane ning põhjendatud.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (1205 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.