Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.05.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-330
Haldusasi
XX kaebus Sindi paisu lammutamise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tori vald, seaduslik esindaja vallasekretär SJ
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.10.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Halduskohtu 31.10.2018 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.06.2019. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Sindi Linnavalitsus kehtestas 23.02.2016 korraldusega nr 54 tingimused, mille järgimisel annab Sindi Linnavalitsus nõusoleku ehitusloa väljastamiseks Sindi paisu avamise projektile.
2.XX esitas 01.08.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 tühistamiseks.
3.Tallinna Halduskohus jättis 05.01.2017 otsusega asjas nr 3-16-1546 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.11.2017 otsusega XX apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Nimetatud kohtuotsused jõustusid Riigikohtu 05.03.2018 määrusega, millega jäeti XX kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
4.Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 444, millega väljastas ehitusloa 150 m pikkuse betoonpaisu, kaldakindlustuse ning kalatrepi lammutamiseks.
5.Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 445, millega väljastas ehitusloa Danspin OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel Kalamaja tee 4, Vabriku kanal ja Sindi pais; Raho OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel Kalamaja tee 1, Kalamaja tee 3, Vabriku kanal ja Sindi pais; Pulli küla elamute uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Pulli külas katastriüksusel Pärnu jõgi V1 ning Sindi linna olemasoleva sademeveesüsteemi suubla ümberehitamiseks uue sademeveetorustiku rajamiseks katastriüksusel Sindi pais.
6.Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 446, millega väljastas loa Sindi linnas katastriüksutel Supluse tn 3, Sindi pais ja Pärnu jõgi V1 Sindi välisujula ümberehitamiseks.
7.XX esitas Tori Vallavalitsusele vaide Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444 ja nr 446 kehtetuks tunnistamiseks. Tori Vallavalitsus tagastas vaide 11.01.2018 kirjaga nr 62/3-1. Vallavalitsus märkis, et asjas nr 3-16-1546 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kuna XXl puudub subjektiivne õigus nõuda Sindi paisu säilimist endisel kujul – see tähendab, et Sindi paisu lammutamiseks tingimuste seadmine ei mõjuta kaebaja tervist ega heaolu määral, mis kvalifitseeruks subjektiivse õiguse rikkumiseks – ei ole kaebajal Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 vaidlustamiseks kaebeõigust. Kuna XX vaidlustatud korraldused puudutavad Sindi paisu avamise järgmist etappi ehk on sama protsessi osad, siis haldusasjas nr 3-16-1546 tehtud kohtuotsustest tulenevalt puudub XX-l vaideõigus.
8.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444, nr 445 ja nr 446 tühistamiseks. 1) Korralduste andmisel ei ole täidetud planeerimisseaduse (PlanS) nõudeid. Sindi linna üldplaneeringu järgi tuleb koostada detailplaneeringud avalike supelrandade kohta koos veealaga, määrates sellega teenindavate rajatiste iseloomu ja paigutuse. Üldplaneering kajastab Pärnu jõel Sindi linna piires kolme ujumiskohta, millest üks on välisujula. Paisu lammutamisel kaob Viira ujumiskoht täielikult ning välisujula veetase langeb alla lubatud taseme. 2) Ehitusseadustiku (EhS) § 39 lg 1 järgi annab ehitusloa kohaliku omavalitsuse üksus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 kohaselt on selleks kohaliku omavalitsuse volikogu. Ehituslubade väljastamisel ei olnud õiguspärane lähtuda Sindi Linnavolikogu 12.05.2011 määruse nr 24 § 28 lg-st 3, mis annab ehitusloa väljastamise pädevuse linnavalitsusele, kuna see õigusakt ei vasta ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 7 lg-s 2 sätestatule. 3) Sindi Linnavalitsus ei ole vaidlustatud haldusaktide vastuvõtmisel arvestanud sellega, et kohtuotsus haldusasjas nr 3-16-1546 jõustus alles 05.03.2018. Enne kohtuotsuse jõustumist (HKMS § 176) poleks vastustaja tohtinud ehitusluba väljastada.
2(9)
3-18-330 4) Paisu lammutamise, kärestiku ehitamise ega välisujula rekonstrueerimise osas pole tehtud otsust keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamise või algatamata jätmise kohta. 5) Paisu lammutamise tagajärjel paisjärve kadumisega kaob kaebajal kui harrastuskaluril võimalus kalapüügiks ja paadiga sõitmiseks. Kaebaja eestvedamisel rajatud välisujula likvideerimisel ei saa kaebaja enam endises kohas ujumas käia. Puudub kindlustunne, et jõe põhja kaevatav süvend neid võimalusi asendab. Paisu lammutamisega kaasnev paisjärve kadumine ja välisujula likvideerimine rikub kaebaja õigust tervisele, heaolule ja puhkamiseks sobivale keskkonnale.
9.Tori vald (Sindi linna õigusjärglane) vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. 1) Korralduse nr 445 peale esitatud kaebus ei ole tähtaegne ning selles osas tuleb menetlus lõpetada. 2) Sindi üldplaneeringu kohaselt võib omavalitsus algatada detailplaneeringu Sindi linna avalike supelrandade määramiseks. See põhimõte tuleneb looduskaitseseadusest ja on mõeldud eelkõige supelrannana kasutatava ala maakasutuse reguleerimiseks ning ei kohusta muude tegevuste korral detailplaneeringut koostama. Sindi paisu rekonstrueerimise raames ei tehta selliseid töid, mille puhul oleks PlanS § 125 lg-te 1 või 2 järgi nõutav detailplaneeringu koostamine. Veekogu kasutamisvõimalused supluskohana ei sõltu mitte veekogu veetasemest, vaid vee sügavusest. Paisust ülesvoolu määratleb üldplaneering supluskohana Supluse tänava piirkonnas välisujula (M2) ja Viira (M27) tänavaga piirneva jõelõigu. Seoses paisu lammutamisega süvendatakse välisujula piirkonnas jõe põhja ning pärast selle töö tegemist on välisujulas vee sügavus veevaesel ajal 2,5 m. Viira tänava piirkonnas supluskohana määratletud alal säilib jõe sügavamas kohas ka veevaesel ajal vee sügavus 1,6–2,0 m, mis on suplemiseks piisav. Kohalik omavalitsus annab projekteerimistingimused detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel EhS § 26 lg-s 2 nimetatud juhtudel. See säte ei näe ette lammutamiseks või jõe süvendamiseks projekteerimistingimuste väljastamist. Sindi Linnavalitsus on 23.02.2016 korraldusega nr 54 kehtestanud Sindi paisu lammutamise projekti lähteülesanded. 3) Uus EhS ei toonud kaasa ehitusloa andja pädevuse või selle delegeerimise muutmise vajadust. Kohalikul omavalitsusel on jätkuvalt õigus otsustada, kes väljastab ehituslubasid. Kuna volikogu ei pidanud vajalikuks otsustuspädevust muuta, jäi kehtima norm, mis andis otsustuspädevuse linnavalitsusele. See ei ole vastuolus kehtiva EhS ega PlanS-ga. 4) Kaebaja viide HKMS §-le 176 on asjakohatu. Kohus ei keelanud Sindi Linnavalitsusel ehituslubade taotluse menetlemist. 5) Eksperthinnangu järgi tagab paisu lammutamine kaladele läbipääsu, mille tulemusel suureneb kalade arv ning paranevad kalastamisvõimalused. Paisu lammutamine ei takista jõel paadiga liiklemist, vaid muudab selle lihtsamaks. Ekslik on kaebaja väide, et ehitusloa nr 446 alusel likvideeritakse välisujula. Korralduse nr 446 eesmärgiks on ujula säilimise ja kasutamise tagamine ka pärast paisu lammutamist. Vaidlustatavad haldusaktid ei mõjuta oluliselt kaebaja subjektiivseid õigusi ega kahjusta tema huvisid. 6) Sindi betoonpaisu lammutamiseks on lisaks ehitusloale vajalik vee erikasutusluba. Keskkonnaamet andis 31.07.2017 korraldusega vee erikasutusloa ja jättis KMH algatamata. Ka Sindi välisujula rekonstrueerimine eeldab vee erikasutusloa olemasolu. Keskkonnaamet algatas 20.10.2016 selle tegevuse kohta KMH, mis valmis aprillis 2018. Seega puudus Sindi Linnavalitsusel vajadus algatada täiendavat KMH-d sama tegevuse kohta. Korralduse nr 446 pdega 4.2 ja 4.3 tagas kohalik omavalitsus, et oleks võimalik arvestada KMH tulemustega ning vajadusel ehitusluba tühistada.
3(9)
3-18-330
10.Tallinna Halduskohus luges 31.10.2018 otsusega korralduse nr 445 vaidlustamisel kaebetähtaja möödunuks ning lõpetas selles osas menetluse. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. 1) Korralduse nr 445 vaidlustamisel on kaebaja ületanud 30-päevast tähtaega. Selle korralduse peale kaebaja vaiet ei esitanud. Kaebaja ei taotlenud kaebetähtaja ennistamist. 2) Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda Sindi paisu säilitamist endisel kujul. Kaebusest ega selle täiendustest ei nähtu, kuidas rikuvad vaidlustatud korraldused kaebaja subjektiivseid õigusi. Ehituslubade mõju kaebajale ei ole piisavalt oluline ja reaalne. Paisu avamise ja välisujula ümberehitamise tulemusel ei kao Sindi elanike jaoks kalapüügi, ujumisja paadisõidu võimalused. Asjaolu, et kaebajal on välisujulaga eriline side, ei tekita kaebajale kaebeõigust. Kaebeõiguse puudumise tõttu pole vajadust hinnata kaebaja väiteid korralduste õigusvastasuse kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
11.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles jäeti rahuldamata kaebus korralduste nr 444 ja 446 tühistamiseks (resolutsiooni p 2), ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Otsuses ei ole selgelt põhjendatud, mis asjaoludele tuginedes on kohus leidnud, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud sellisel määral, et kaebeõigust tunnustada. Kohus ei hinnanud, kas kaebaja loetletud rikkumised vaidlustatud haldusaktide andmisel võisid riivata kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23 lg-d 1 ja 2). Kaebaja veedab paisjärvel paadiga sõitmas, kalastamas või ujumas käies kogu oma vaba aja. Vaidlustatud korraldustega on kaebajalt see võimalus ära võetud. 2) Halduskohus on jätnud kontrollimata kaebeõiguse seoses Århusi konventsiooniga. Kohus oleks pidanud käsitlema muu hulgas seda, kas Natura alal 350 m pikkuselt alalt Pärnu jõe põhjas kogu elustiku hävitamine on vältimatult vajalik, et tagada kaladele juurdepääs kudealadele. Selle eesmärgi saavutamiseks oleks paisu lammutamise asemel olnud võimalikud ka muud variandid. 3) Ehituslubade andmisel ei järgitud üldplaneeringu tingimusi: likvideeritakse ligi 50 000 m2 suurune paisjärv ning paigutatakse ümber kallasrada kuni 100 m ulatuses. Paisu likvideerimiseks, kärestiku rajamiseks ning ujula rekonstrueerimiseks ei ole koostatud detailplaneeringut. Arvestades, et tegemist on olulise avaliku huviga rajatistega ning muutub oluliselt maakasutuse juhtotstarve (varasemast „veekogu maast“ saab suures ulatuses „üldkasutatav maa“), oli detailplaneeringu koostamine kohustuslik. Detailplaneeringu puudumise tõttu oleks Sindi paisu avamise projektile saanud väljastada projekteerimistingimused üksnes üldplaneeringus kehtestatud tingimustel. Neid pole aga väljastatudki. Üldplaneeringule mittevastavate ehituslubade väljastamine rikub kaebaja kui Sindi linna elaniku õigusi ning on eraldi alus kaebeõiguse tunnustamiseks. 4) Enne ehituslubade väljastamist ei teinud Sindi Linnavalitsus ühtegi otsust KMH algatamise või algatamata jätmise kohta. Vaidlusaluse tegevuse puhul oli kohalikul omavalitsusel kohustus anda eelhinnang KMH vajalikkuse kohta. Ehituslubade ja vee erikasutuslubade väljastamise otsustavad erinevad isikud ning seega tuleb mõlemas menetluses eraldi otsustada KMH algatamise üle. Sindi paisu lammutamine, kärestiku rajamine ja ujula rekonstrueerimine on üks terviklik projekt, mille elluviimisele eelnevalt oleks tulnud korraldada
4(9)
3-18-330 kogu projekti hõlmav KMH. Praegusel juhul on õigusvastaselt hinnatud ujula rekonstrueerimise keskkonnamõju paisu lammutamise mõjust eraldi. 5) Enne vaidlustatud korralduste andmist ei olnud ehitisregistrile esitatud nõuetekohast taotlust ehitusloa andmiseks. Puudused taotluses kõrvaldati ja see loeti vastuvõetuks alles 28.11.2017 ehk pärast korralduste andmist, kui Sindi Linnavalitsust enam ei eksisteerinud. Seega ei saanud Sindi Linnavalitsus väljastada ehituslube, mis ehitisregistri järgi on antud 29.11.2017, ning tegemist on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 1 p 3 alusel kehtetute haldusaktidega. Praeguses asjas on justkui antud topelt ehitusload – esmalt korralduste alusel ja seejärel ehitisregistri kaudu. Halduskohus ei selgitanud välja, millise taotluse alusel ja millal väljastatud ehitusload kehtivad ning kas üldse mingi ehitusluba kehtib.
12.Tori vald vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, kuna nende realiseerimisel ei kao kaebajal Pärnu jõel kalastamise ja paadiga sõitmise ning välisujula kasutamise võimalused. Paisu lammutamine soodustab kalade liikumist ja paljunemist ning muudab paadisõidu ohutumaks. Apellatsioonkaebuse väidetest ei nähtu, et nimetatud tegevused poleks ehitustööde järel enam võimalikud. Paisu lammutamise ja välisujula rekonstrueerimisega ei kaasne kaebajale olulist või reaalset mõju. Kohus ei saa kaebaja eest hakata sisustama tema subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebaja väidetest puudujääkide kohta vaidlustatud korralduste andmisel või nende sisus ei saa kaebajale tuletada kaebeõigust. 2) Ehituslubades nimetatud tegevusteks ei näe seadus ette projekteerimistingimuste väljastamist. Korralduses nr 54 loetletud lähteseisukohad oli ainus suunis, mille vastustaja sai enne ehituslubade väljastamist anda. 3) Üldplaneeringu p 8 kohaselt on detailplaneeringu koostamine kohustuslik supluskohtade määramisel. Selle all peetakse silmas uute supluskohtade rajamist. Vaidlustatud haldusaktidega ei määrata uut ujumiskohta, vaid rekonstrueeritakse olemasolev. Samuti ei toimu praegusel juhul olulist üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe muutmist. Seega ei olnud ehituslubades nimetatud tegevuste puhul nõutav detailplaneeringu koostamine. 4) Ehkki enne ehituslubade väljastamist ei teinud Sindi Linnavalitsus otsustust KMH algatamise või algatamata jätmise kohta, on tegevuste mõju varasemalt hinnatud. Sindi paisu lammutamise mõju hinnati Ramboll Eesti AS poolt aastatel 2011–2013 koostatud Sindi hüdrosõlme rekonstrueerimise KMH aruandes. Sellele dokumendile tuginedes jättis ka Keskkonnaamet Sindi paisu lammutamist puudutava vee erikasutusloa andmisel KMH algatamata. Välisujula rekonstrueerimise tarbeks algatas Keskkonnaamet KMH, mis kooskõlastati muu hulgas ka Tori Vallavalitsusega. Arvestades, et KMH algatati enne ehitusloa andmist, polnud vastustajal mõistlik algatada topelt KMH aruande koostamist. Eelhinnangu andmata jätmine ei ole selline rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud haldusaktide kehtetuks tunnistamise. Arvestades, et kavandatava tegevuse mõjusid on varasemalt juba piisavalt hinnatud, jätaks vastustaja KMH algatamata ka juhul, kui kohus tühistaks vaidlustatud ehitusload ning vastustaja annaks uued ehitusload. 5) Ehitusloa taotlus esitati ehitisregistri logiandmete järgi 11.10.2017. Kaebaja on ekslikul arusaamisel, et ehitusloa taotluses esinesid puudused. Ehitisregistris taotluse juures kuvatav kuupäev 28.11.2017 näitab taotluse juures viimase toimingu tegemise kuupäeva.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5(9)
3-18-330
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
14.KeÜS § 23 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Sama paragrahvi lg 2 täpsustab, et oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. Erinevalt varasemast kohtupraktikast ei näe KeÜS eraldi kaebeõiguse alusena ette puutumust mõjutatud keskkonnaga, vaid kaebeõiguse aluseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Lisaks tuleb arvestada, et KeÜS-st füüsilisele isikule tulenev kaebeõigus hõlmab vaid subjektiivset õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale; muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma (Riigikohtu 13.05.2015 otsus nr 3-3-1-8-15, p-d 19 ja 20). Ringkonnakohus märkis praeguses asjas tehtud 23.05.2018 määruses, et Eesti siseriiklik õigus on kooskõlas Århusi konventsiooni art 9 lg-ga 2, mistõttu puudub vajadus tugineda kaebeõiguse osas vahetult konventsioonile.
15.Kaebaja väitel käib ta paisjärvel paadiga sõitmas ja kalastamas ning Pärnu jõel asuvas välisujulas ujumas. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal mõjutatud keskkonnaga oluline puutumus KeÜS § 23 mõttes. Pelgalt sellest aga ei järeldu, et vaidlustatud haldusaktid rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi. Selleks tuleb tuvastada, kas korraldused nr 444 ja 446 rikuvad kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale.
16.KeÜS-s pole defineeritud mõistet „tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond“. KeÜS eelnõu seletuskirja1 järgi võib heaolu kahjustavaks pidada ärritavat lõhna jms mõjutusi, mis on küll häirivad, kuid ei pruugi tingimata tuua kaasa tervisekahjustust. Samuti võib heaolu siduda elukeskkonna vastavusega teatud tingimustele, nt rohealade olemasolu, nende kvaliteet ja juurdepääs neile (lk 30). KeÜS § 23 lg-st 4 tuleneb, et hinnates keskkonna vastavust tervise- ja heaoluvajadustele, võetakse arvesse teiste isikute õigusi, avalikke huve ja piirkonna eripära. Keskkonna mittevastavust tervise- ja heaoluvajadustele eeldatakse, kui on ületatud keskkonna kvaliteedi piirväärtus. Asja materjalidest ei nähtu, et paisu likvideerimine ja välisujula asukohas jõe süvendamine tingiks mõnes eriseaduses sätestatud piirväärtuste püsiva ületamise. Veekogu seisundit puudutavad kriteeriumid ei ole keskkonna kvaliteedi piirväärtusteks KeÜS § 23 lg 4 tähenduses.2 Ehitustegevusega kaasnevad ajutised mõjutused (müra, tolm jne) ei ole praegusel juhul eeldatavasti sellise ulatuse ja intensiivsusega, et eeldada keskkonna mittevastavust terviseja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. KeÜS § 23 lg 5 näeb ette isiku õiguse nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Viidatud sättele tuginedes ei saa keskkonnaosa intensiivselt kasutav isik tõrjuda mistahes ebasoodsa keskkonnamõjuga tegevust, vaid keskkonna sellist mõjutamist, mille tulemusena ei saa enam rääkida tema tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimisest (Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2015 määrus nr 3-15-2432, p 9).
17.Veekogu läheduses elava isiku puhul võib tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond hõlmata muu hulgas ka võimalust viibida veekogu ääres ja vees puhkamise ning harrastustega tegelemise eesmärgil. Kui need võimalused olid varasemalt olemas, kuid kaovad kavandatava tegevuse tulemusel või ahenevad oluliselt, mõjutab see kahtlemata isiku heaolu. Praeguses asjas ei nähtu, et ehituslubade alusel toimuva ehitustegevuse tulemusel poleks Sindi linnaga piirneval Pärnu jõel enam võimalik kalastada ja paadiga sõita ning välisujulas ujuda. Isegi kui ehitustegevus takistab ajutiselt neid tegevusi teatud jõe lõigul, ei ole Sindi elanikel, sealhulgas Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a1cafc27-2f02-448d-85098e9fa312a129/Keskkonnaseadustiku%20%C3%BCldosa%20seadus.
Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid, § 23, p 5.5.3. Kättesaadav: http://www.k6k.ee/keskkonnaseadustik/4-ptk/1-jagu/pg-23.
6(9)
3-18-330 kaebajal takistatud kalastamine ja ujumine ehitusalast eemal. Üldplaneeringu kohaselt on Pärnu jõel Sindi linna piires kolm supluskohta ning ehitustegevus mõjutab otseselt vaid ühte neist. Vee-elustiku hävitamine välisujula asukohas jõe põhjas ei takista seal ujumist ning ei riku otseselt kaebaja subjektiivseid õigusi. Tegemist ei ole ka pöördumatu mõjuga. Välisujula süvendustööde KMH aruande (I kd, tl 121-174) kohaselt taastub elustik süvendustöödest mõjutatud alal eeldatavasti 3–5 aastaga ning töödel ei ole ebasoodsat mõju Pärnu jõe loodusala terviklikkuse säilimisele ja kaitse-eesmärkidele (lk 44). Samal ajal paranevad paisu lammutamise ja kärestiku rajamise tulemusel oluliselt kalade kudemisvõimalused ning ka jõe üldine seisund. Ujula süvendamistöödega hõlmatava ala pikkus on 350 m ja pindala 3,7 ha, samas kui paisu likvideerimise tulemusel taastub looduslähedasem olukord ca 40 ha suurusel jõealal (samas, lk 43). Seega, kui käsitada paisu lammutamist, kärestiku rajamist ja jõe põhja süvendamist ühtse projektina, on selle kogumõju keskkonnale positiivne.
18.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud korralduste alusel antud ehituslubade alusel toimuv tegevus ei riiva olulisel määral kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ning ei riku tema subjektiivseid õigusi. Kaebeõigust ei saa tuletada ka kaebaja väidetest üldplaneeringu tingimuste rikkumise kohta. Ehkki kohtupraktika kohaselt võivad teatud planeeringust tulenevad sätted, näiteks naabri huve kaitsvad detailplaneeringu tingimused, luua iseseisva subjektiivse õiguse, mille riive võib isikule anda kohtuliku kaebeõiguse (vt Riigikohtu 31.01.2017 otsus nr 3-3-1-69-16, p 26), ei ole praegusel juhul tegemist sellise olukorraga. Üldplaneeringu tingimused, mille rikkumist kaebaja väidab, on liiga üldised, et luua kaebajale iseseisvat subjektiivset õigust, mille kaitseks kaebaja saaks kohtusse pöörduda. Kuna ehitusload ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, ei saa kaebust sõltumata kaebaja muudest väidetest rahuldada.
19.Ringkonnakohus peab vajalikuks lühidalt käsitleda ka kaebaja olulisemaid sisulisi väiteid.
20.Paisu lammutamine, kärestiku rajamine ning jõepõhja süvendamine välisujula kasutamise võimaldamiseks pärast paisutuse lõppemisega kaasneva vee alanemist ei ole käsitatavad PlanS § 125 lg-s 1 nimetatud tegevustena, mille puhul on detailplaneeringu koostamine üldjuhul kohustuslik. Välisujula ja selle äärne avalik rand on küll olulise avaliku huviga rajatised, kuid praegusel juhul ei rajata uut randa ja supluskohta, vaid üksnes rekonstrueeritakse olemasolevat. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et üldplaneeringust ei tulene kohustust välisujula süvendamiseks detailplaneeringut koostada; selline kohustus oleks vaid uue supluskoha rajamise korral. Paisu lammutamisega kaasnevat kallasraja asukoha muutust ei ole alust käsitada ulatusliku maa juhtotstarbe muutmisena (PlanS § 142 lg 1 p 1) ega kallasraja sulgemisena (KeÜS § 39 lg 3). EhS § 26 järgi ei ole praeguses asjas kavandatud ehitustegevuseks vaja anda projekteerimistingimusi. Jõe põhja süvendamise eesmärk on paisutuseelse seisundiga sarnase veetaseme tagamine, mitte välisujula laiendamine.
21.Pole vaidlust, et ehituslubade alusel kavandatav tegevus on olulise keskkonnamõjuga tegevus. KeHJS § 11 lg-st 6 tuleneb, et kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, jätab otsustaja selle keskkonnamõju hindamise algatamata, kui eelhinnangust selgub, et kavandatava tegevuse keskkonnamõju on juba keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus asjakohaselt hinnatud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet. Selle sätte alusel võib jätta KMH algatamata, kui näiteks teise tegevusloa menetlemise käigus on tegevuse mõju juba piisavalt hinnatud. Praegusel juhul on Keskkonnaamet väljastanud kaks vee erikasutusluba: 31.07.2017 korraldusega paisutuse likvideerimise ja tehiskärestiku rajamisega seotud töödeks ning 21.06.2018 korraldusega välisujula süvendamiseks. 31.07.2017 korraldusega jäeti KMH algatamata seoses sellega, et paisutuse likvideerimist ja tehiskärestiku rajamist on varasemalt 7(9)
3-18-330 hinnatud Sindi hüdrosõlme rekonstrueerimise KMH aruandes (Ramboll Eesti AS, 2011–2013), Pärnu jõel paiknevatel Türi, Jändja, Kurgja ja Sindi paisudel kalapääsude rajamise KMH aruandes (AS K&H ja AS Maves, 2006) ning eksperthinnangus Sindi paisu avamise ja tehiskärestiku rajamise kohta (AS Maves, 2017). Välisujula süvendamise kohta koostati eraldi KMH aruanne (AS Maves, 2018). Sindi Vallavalitsus ei andnud enne paisu lammutamise ja välisujula süvendamise ehituslubade väljastamist KeHJS § 11 lg-s 6 nimetatud eelhinnangut. Korralduses nr 444 pole KMH kohta midagi märgitud ning korraldus nr 446 anti Keskkonnaameti poolt 20.10.2016 algatatud pooleliolevale KMH-le viidates kõrvaltingimustega, millega võimaldati taotlejal ehitustöödega alustada alles pärast välisujula süvendamiseks vee erikasutusloa väljastamist ning jäeti haldusorganile õigus tunnistada ehitusluba kehtetuks või muuta seda seoses vee erikasutusloa väljastamisega. Ringkonnakohus märgib, et teise haldusorgani poolt muu loa menetluses antud hinnang või KMH algatamine ei võta tegevusloa andjalt kohustust eelhinnangut koostada. Erinevate loakohustuslike tegevuste mõjud ei pruugi ka sama objekti puhul olla täielikult kattuvad ning seega tuleb KMH algatamise vajadust iga tegevusloa andmisel eraldi hinnata ja vastavat otsust põhjendada. Vastutus haldusakti õiguspärasuse eest lasub haldusakti andjal (Riigikohtu 06.12.2012 otsus nr 3-3-1-56-12, p 18). EhS § 42 lg 2 järgi tuleb pädeval asutusel ehitusloa andmisel kontrollida, kas koos loamenetlusega on vajalik algatada ka KMH. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole keskkonnaasjades menetlusnõuete rikkumise korral enamasti võimalik veenvalt otsustada, et menetluse tulemusel tehtud otsus on õiguspärane (15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 27; 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 24). Eelhinnangu andmisel ja ehitusloa väljastamisel on haldusorganil suur kaalutlusruum ning kohus ei saa olukorras, kus eelhinnangut pole antud, olla veendunud, et ehitusluba oleks menetlusnõuete järgimise korral väljastatud samadel tingimustel. Ringkonnakohus märgib siiski, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus projekti keskkonnamõju poleks enne lubade väljastamist üldse hinnatud. Sindi Linnavalitsusele olid lubade andmisel kättesaadavad 31.07.2017 vee erikasutusloas viidatud hinnangud ning jõe põhja süvendamise ehitusluba anti kõrvaltingimustega (HMS § 53 lg 1 p 4). Välisujula süvendustööde KMH aruandes on arvestatud ka paisu lammutamise ja kärestiku rajamise mõjuga. Tori vallavolikogu on nimetatud KMH aruande 24.05.2018 otsusega nr 71 (I kd, tl 120121p) kooskõlastanud, millest järeldub, et vastustaja on KMH aruandega tutvunud.
22.Kaebaja arvates anti 27.11.2017 korraldused välja enne nõuetekohase ehitusloa taotluse esitamist. Ehitisregistris on ehitusloa taotluste nr 1711271/25220 (lammutus) ja nr 1711271/30150 (välisujula) juurde märgitud kuupäev 28.11.2017. Vastustaja selgituse kohaselt kajastab see kuupäev taotluse juures viimase toimingu tegemise aega. Vaidlustatud korraldustes on märgitud, et juhinduti 24.11.2017 esitatud taotlustest. Algsed taotlused esitati registrile vastustaja väitel juba 11.10.2017, kuid ilmselt peeti korraldustes silmas taotlusi täiendatud kujul. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et vastustaja oleks andnud korralduse ehitusloa väljastamiseks enne nõuetekohase taotluse saamist või väljastanud sama objekti kohta mitu ehitusluba. Haldusorgani korraldust ja selle alusel väljastatud ehitusluba tuleb lugeda üheks terviklikuks haldusaktiks. Ehitusluba kui haldusakti andmise kohta väljastatud tõend ei ole HMS § 55 lg 5 kohaselt iseseisev haldusakt (analoogselt kasutusloaga – vt Riigikohtu 09.05.2008 määrus nr 3-3-1-22-08, p 10). Eelnimetatud taotluste alusel väljastati ehitusload nr 1712271/39547 (lammutus) ja nr 1712271/39481 (välisujula), mis on ehitisregistris registreeritud 29.11.2017. Asjaolust, et kuupäev registris erineb korralduste andmise 8(9)
3-18-330 kuupäevast, ei ole alust järeldada, et tegemist ei ole sama haldusaktiga. Korralduste andmise ajal oli Sindi Linnavalitsusel olemas pädevus ehituslubade väljastamiseks (Sindi linna ehitusmääruse § 28 lg 3). Seega ei ole õige kaebaja väide, et ehitusload on HMS § 63 lg 1 p 3 järgi tühised.
23.Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.