A. K kaebuse Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444, nr 445 ja nr 446 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise kuupäev
Kohtuistung 25. oktoober 2018
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – A. K, nõustaja Jüri Kukk; Vastustaja – Tori vald, esindajad Jaanika Ainsar ja Kristjan Kullerkan
RESOLUTSIOON
1.Lugeda kaebetähtaeg Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduse nr 445 vaidlustamisel möödunuks ning rahuldada lähtuvalt eeltoodust ka vastustaja vastavasisuline taotlus menetluse lõpetamiseks korralduse nr 445 tühistamise nõuet puudutavas osas;
2.Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 31.10.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 444, millega otsustati väljastada ehitusluba betoonpaisu (pikkus 150 m), kaldakindlustuse ning kalatrepi lammutamiseks.
Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 445, millega otsustas väljastada ehitusloa Danspin
OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel Kalamaja tee 4, Vabriku kanal ja Sindi pais; Raho OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel Kalamaja tee 1, Kalamaja tee 3, Vabriku kanal ja Sindi pais; Pulli küla elamute uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Pulli külas katastriüksusel Pärnu jõgi V1 ning Sindi linna olemasoleva sademeveesüsteemi suubla ümberehitamiseks uue sademeveetorustiku rajamiseks Sindi linnas katastriüksusel Sindi pais.
Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 446, millega väljastati luba Sindi linnas katastriüksutel Supluse tn 3, Sindi pais ja Pärnu jõgi V1 Sindi väliujula ümberehitamiseks vastavate kõrvaltingimustega.
A. K esitas 03.01.2018 Tori Vallavalitsusele vaide Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444 ja 446 kehtetuks tunnistamiseks.
Tori Vallavalitsus tagastas 11.01.2018 kirjaga nr 6-2/3-1 A. Kle vaide. Vallavalitsus selgitas, et haldusasjas nr 3-16-1546, milles A. K oli kaebaja, tegi Tallinna Ringkonnakohus viitega Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-8-15 otsuse, et kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda Sindi paisu endisel kujul säilimist - see tähendab, et Sindi paisu lammutamiseks tingimuste seadmine kohaliku omavalitsuse poolt ei mõjuta kaebaja tervist ega heaolu määral, mis kvalifitseeruks subjektiivse õiguse rikkumisena - ei ole kaebajal Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 „Sindi linnavalitsuse lähteseisukohad projektile „Sindi paisu avamise projekteerimine““ vaidlustamiseks kaebeõigust. Kuna vaidlustatud korraldused käsitlevad Sindi paisu avamise järgmist etappi ehk on sama protsessi osad, siis tuginedes kohtupraktikale, puudub A. Kl vaideõigus.
A. K esitas 13.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444, 445 ja 446 tühistamise nõudes.
Tallinna Halduskohtu 21.03.2018 määrusega jäeti kaebus käiguta. Eelkõige oli vajalik täpsustada vaide tagastamist puudutava otsuse kättesaamise kuupäeva ning vajadusel taotleda tähtaja ennistamist. Samas märkis kohus, et nähtuvalt haldusasja materjalist on korralduse nr 445 tühistamise nõude puhul tegemist tähtaja ületamisega ja et olenemata eelnimetatust on vastustaja tõstatanud ka kaebeõiguse küsimuse, mida kohus hindab hilisemas menetlusjärgus.
A. K selgitas 12.04.2018 vastuses kohtumäärusele, et Tori Vallavalitsuse kirja, millega vaie tagastati, sai ta kätte 15.01.2018. Kaebeõigusega seonduvat A. K ei täpsustanud, kuid see ei olnud ka otseselt kohustuslik (tl 22).
Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määrusega tagastati kaebus läbivaatamatult kaebeõiguse puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1).
10.A. K esitas 10.05.2018 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 16.04.2018 määruse tühistamiseks.
11.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas oma 23.05.2018 määrusega A. K määruskaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määruse saates asja tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks.
12.Tallinna Halduskohus võttis 01.06.2018 määrusega kaebuse menetlusse (tl 46-47). Tori Vald vastas kaebusele 26.06.2018.
13.Tallinna Halduskohtu 21.09.2018 määrusega määrati asi läbivaatamisele kohtuistungil (tl 185).
14.Tallinna Halduskohtu 15.10.2018 määrusega muudeti varasemalt kindlaks määratud kohtuistungi toimumise aega (tl 222).
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
15.Kaebaja leiab, et korralduste andmisel ei ole täidetud planeerimisseaduse nõudeid. Kaebaja selgitab, et Sindi linna üldplaneering on Sindi linnavolikogu poolt vastu võetud 21.07.2015 ja kehtestatud 13.10.2005. Seda ei ole muudetud ega täiendatud. Täidetud ei ole ka ehitusseadustiku § 39 lg 1 nõuet. Kaebaja leiab, et ehituslubade väljastamisel lähtumine Sindi Linnavolikogu 12.05.2011 määruse nr 24 § 28 lõikest 3 ei ole õiguspärane, kuna see ei vasta ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatule. Sindi linnavalitsus ei ole haldusaktide vastuvõtmisel järginud halduskohtumenetluse seadustiku § 176 nõudeid.
16.Täiendavas 20.06.2018 seisukohas (tl 49) märgib kaebaja, et paisu lammutamise tagajärjel paisjärve kadumisega kaob tal, kui harrastuskaluril, võimalus kalapüügiks ja paadiga sõitmiseks. Väliujula likvideerimisega kaob võimalus loodusvara (vee) kasutamiseks, mida kaebaja oma pika elu jooksul oma tervise parandamiseks pidevalt kasutada on saanud. Mitte miski ei anna kindlustunnet, et jõe põhja kaevatav süvend neid võimalusi asendab. Lisaks märgib kaebaja, et olemasolev väliujula on rajatud tema eestvedamisel (tl 49 p 3). Paisu lammutamine, paisjärve kadumine ja väliujula likvideerimine rikub kaebaja subjektiivseid õiguseid tervisele, heaolule ja puhke tingimustele.
17.Täiendavas 23.07.2018 seisukohas vastustaja vastusele (tl 177-179) jääb kaebaja varasemalt esitaud seisukohtade juurde märkides, et ei Sindi Linnavalitsuse ega Tori Vallavalitsuse poolt ei ole kunagi langetatud otsust KMH algatamise või sellest loobumise kohta seoses paisu lammutamise, kärestiku ehitamise ega väliujula rekonstrueerimisega.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
18.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lõike 2 punkti 1 ja § 121 lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu või alternatiivselt see rahuldamata jätta. Korralduse nr 445 peale esitatud kaebus ei ole ka tähtaegne ning selles osas taotleb vastustaja samuti menetluse lõpetamist (kohtuistungi protokoll, tl 226, pöördel).
19.Kaebaja poolt viidatud Sindi üldplaneeringu osas nr 8 sätestatud lause tähendab, et omavalitsus võib algatada detailplaneeringu Sindi linna avalike supelrandade määramiseks ehk uute võimalike supelrandade puhul. See põhimõte tuleneb looduskaitseseadusest ja on mõeldud eelkõige supelrannana kasutatava ala maakasutuse reguleerimiseks ja ei kohusta muude tegevuste korral detailplaneeringut koostama. Detailplaneeringu koostamise kohustuse juhud on välja toodud planeerimisseaduse § 125 lõigetes 1 ja 2. Sindi paisu avamise raames esitatud tegevustest (paisu ja kalatrepi lammutamine ning jõe põhja süvendamine) ei lähe nimetatud lõigete alla ükski. Seega ei olnud ega ole detailplaneeringu
koostamine kumbagi ehitusloa andmise eelduseks. Veekogu kasutamisvõimalused supluskohana ei sõltu veekogu veetasemest vaid vee sügavusest. Paisust ülesvoolu määratleb üldplaneering supluskohana Supluse tänava piirkonnas väliujula (M2) ja Viira (M27) tänavaga piirneva jõelõigu. Paisu lammutamisega kaasnevalt süvendatakse väliujula piirkonnas jõge ning väliujulas on vee sügavus veevaesel ajal peale süvendamist 2.5 m. Viira tänava piirkonnas supluskohana määratletud alal säilib jõe sügavamas kohas ka veevaesel ajal vee sügavus 1.6....2.0 m. Vee sügavus 1.5....2.5 m on suplemiseks piisav veesügavus. Kohalik omavalitsus annab projekteerimistingimused detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel EhS § 26 lg 2 toodud juhtudel. Nimetatud säte ei võimalda lammutamiseks ega jõe süvendamiseks anda projekteerimistingimusi. Sindi LV on 23.02.2016 korraldusega nr 54 esitanud lähteülesanded Sindi paisu lammutamise projektile, mis on seadusest tulenev ainus dokument, mida oli võimalik ehitusloale eelnevalt õiguslikult siduvas vormis anda. Kuigi ehitusseadustik muutus, ei toonud see kaasa pädevuse või selle delegeerimise muutuse vajadust. KOV-del on jätkuvalt õigus otsustada, kes väljastab ehituslubasid. Kuna volikogu ei pidanud vajalikuks otsustuspädevust muuta, jäi kehtima norm, mis andis otsustuspädevuse linnavalitsusele. See ei ole vastuolus eelmise ega ka käesoleva ehitusseadustiku ega planeerimisseadusega. Kaebaja viide HKMS §-le 176 ei ole asjakohane. Sindi Linnavalitsusel puudus igasugune takistus ehituslubade väljastamiseks, kuna ehituslubade taotluse menetlemine ei olnud kohtu poolt peatatud.
20.Sindi paisu eksperthinnang ütleb selgelt, et paisu lammutamine toob kaladele kaasa positiivsed mõjutused (tagatakse läbipääs), mis tähendab, et kaebajal kui harrastuskaluril paranevad kalastusvõimalused, kuivõrd eksperthinnangu kohaselt peaks kalu tekkima juurde. Arusaamatu on, mil viisil paisu lammutamine takistab veel paadiga liiklemist. Tänasel hetkel on paisu tõttu paadiga sõit just takistatud (betoonpaisul ei ole võimalik veesõidukitega liigelda) - paisu lammutamisega paraneb olukord. Ekslik on kaebaja väide, et ehitusloa nr 446 alusel likvideeritakse väliujula. Sindi LV seadis paisu lammutamise üheks eelduseks selle, et peab säilima ujula kasutusvõimalus. Kuna uuringud on näidanud, et paisu lammutamisega alaneb veetase 1,5 m, siis tuleb tingimuse täitmiseks ujula piirkonnas jõe põhja süvendada. Seega on ehitusloa nr 446 eesmärgiks ujula säilimise ja kasutamise tagamine ka pärast paisu lammutamist, mis omakorda just võimaldab ka kaebajal seda kasutada tervise ja heaolu edendamiseks. Vastustaja leiab, et vaidlustatavad haldusaktid ei mõjuta oluliselt kaebaja subjektiivseid õigusi ega kahjusta tema huvisid. Pigem jääb vastustajale mulje, et kaebajal on nimetatud paisu ja välisujulaga üksnes emotsionaalne side, mis aga ei tohiks saada takistuseks (elu)keskkonna arengule ning paranemisele.
21.Täiendavas 05.10.2018 seisukohas selgitab vastustaja, et Sindi betoonpaisu lammutamise tegevus eeldab erinevate lubade olemasolu. Vastavalt seadusele on vajalik selliseks tegevuseks vee erikasutusluba, mille väljastab vastavalt veeseadusele Keskkonnaamet, ning ehitusluba, mille väljastab KOV. Keskkonnaamet andis 31.07.2017 vee erikasutusloa ja sama dokumendiga jättis KMH algatamata. Sindi väliujula rekonstrueerimise tegevus eeldab samuti erinevate lubade – ehitus- ja vee erikasutusloa olemasolu. Keskkonnaamet algatas 20.10.2016 antud tegevuse osas keskkonnamõjude hindamise, mis valmis aprillis 2018. Keskkonnamõjude hindamine algatati Keskkonnaameti poolt enne kui KOV andis ehitusloa. Kui Keskkonnaamet Sindi paisu lammutamise vee erikasutusloas hindas detailselt erinevaid mõjusid ja jõudis tulemile, et KMH-d pole vajalik algatada, siis puudus KOV-l igasugune vajadus Keskkonnaameti sellekohast hinnangut korrata. Keskkonnaamet algatas KMH välisujula rekonstrueerimiseks enne kui anti ehitusluba. Seega puudus Sindi Linnavalitsusel vajadus algatada täiendav keskkonnamõjude hindamine samaks tegevuseks. Veelgi enam, ehitusloa nr 446 punktidega 4.2 ja 4.3 tagas KOV, et KMH tulemustega oleks võimalik arvestada ning vajadusel juhinduvalt tulemustest ka ehitusluba tühistada. Ehituslubade kehtetuks tunnistamine tooks kaasa haldusorganile olulisi kulusid menetluse uuel läbiviimisel, kuid tulemus oleks sama. Isegi kui kohus tuvastab
haldusaktides teatavate menetlus- või vorminõuete rikkumisi, siis ei ole tegemist selliste rikkumistega, mille tõttu tuleks ehitusload kehtetuks tunnistada.
KOHTU PÕHJENDUSED
22.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korraldusi nr 444, nr 445 ja nr 446 ning taotletud nende tühistamist.
23.Korralduse nr 445 osas on vastustaja taotlenud menetluse lõpetamist kaebetähtaja ületamise tõttu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 4 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb kohtult asjas menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse, mis on ühtlasi ka edasikaevatav. Antud juhul tuleb seda kajastada käesolevas kohtulahendis, sest taotlusega seonduvat täpsustati veel ka kohtuistungil. HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetab kohus menetluse, kui kaebetähtaega on ületatud. Kaebaja seda küsimust väga oluliseks ei pidanud ning kaebetähtaja ennistamist ei taotlenud (kohtuistungi protokoll, tl 226, pöördel).
24.Käesoleval juhul on halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõikes 1 sätestatud ja tühistamiskaebuse esitamiseks ettenähtud 30-päevane kaebetähtaeg korralduse nr 445 vaidlustamiseks selgelt ületatud. Korraldus väljastati 27.11.2017, mille kaebaja sai kätte 04.12.2017, kuid kaebus esitati kohtule käesoleva aasta veebruaris. Nimetatud korralduse peale oli eelnevalt vaie esitamata, mistõttu ei saa kaebetähtaega ka mõnest hilisemast kuupäevast arvestada. Lähtuvalt eelnimetatust tuleb Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduse nr 445 tühistamise nõuet puudutavas osas menetlus lõpetada.
25.Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Käesoleva vaidluse puhul tõusetus kaebeõiguse küsimus üsna varajases menetlusjärgus, enne kaebuse menetlusse võtmist ning Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määrusega tagastati kaebus selle esitajale. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 punktile 1, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, tagastab kohus kaebuse selle esitajale. Seejuures tugines kohus suures osas Tori Vallavalitsuse 11.01.2018 otsustusele vaide tagastamise kohta. Kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda Sindi paisu endisel kujul säilitamist, kusjuures tingimuste seadmine Sindi paisu lammutamiseks ei saanud mõjutada kaebaja tervist ega heaolu määral, mis kvalifitseeruks subjektiivse õiguse rikkumisena. Vaide tagastamist puudutavas otsuses oli viide ka haldusasjas 3-161546 tehtud ringkonnakohtu lahendile, mille raames olid vaidluse all Sindi paisu avamise projekteerimise lähteseisukohad. A. K vastavasisuline kaebus jäi kaebeõiguse puudumise tõttu haldusasjas nr 3-16-1546 rahuldamata. Seoses eelnimetatuga on Tori Vallavalitsus vaide tagastamist puudutavas otsustuses selgitanud, et käesolevas haldusasjas vaidlustatud korraldused käsitlevad Sindi paisu avamise järgmist etappi ehk tegemist on sama protsessi osadega. Kaebaja vaidlustas Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määruse ning ringkonnakohus rahuldas sellekohase määruskaebuse. Ringkonnakohus märkis, et kaebaja subjektiivsete õiguste, iseäranis KeÜS § 23 lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumine vaidlustatud korralduste alusel väljastatud ehituslubadega ei pruugi olla ilmselgelt välistatud, sest kaebaja on Sindi linna elanik. Ehitusload näevad ette suuremahulised ehitustööd Pärnu jõel ja selle vahetus läheduses, mille tulemusena kahtlemata muutub Sindi linna senine elukeskkond, sh ujumis- ja puhkevõimalused, kuid see, millised vaidlustatud korraldustest ja mil määral võivad kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda, tuleb välja selgitada asja sisulise lahendamise käigus ning kaebajal on võimalik menetluse kestel kaebuse seisukohti ka täiendada, mistõttu ei saa kaebeõiguse puudumist
järeldada pelgalt sellest, et kaebaja pole osanud kaebuses välja tuua asjaolusid ja tõendeid, millest veenvalt ilmneks tema õiguste riive.
26.Kaebajal on olnud võimalik oma subjektiivsete õiguste võimalikku riivet täiendavalt põhistada, kuid antud juhul ei ole selgelt äratuntaval moel siiski ilmnenud, kuidas vaidlustatud korraldused kaebaja subjektiivseid õigusi rikuvad. Kaebaja on selgitanud, et paisu lammutamise tagajärjel ja paisjärve kadumisega ei oleks tal kui harrastuskaluril enam võimalust kalapüügiks ja paadiga sõitmiseks. Väliujula likvideerimisega kaoks aga võimalus loodusvara (vee) kasutamiseks, mida kaebaja oma pika elu jooksul on tervise parandamiseks pidevalt kasutada saanud. Jõe põhja kaevatav süvend ei pruugi neid võimalusi asendada. Paisu lammutamine, paisjärve kadumine ja väliujula likvideerimine rikub kaebaja subjektiivseid õiguseid tervisele, heaolule ja puhketingimustele (tl 49). Kaebajal oli võimalus oma õiguste võimalikku rikkumist veel ka kohtuistungil täpsustada. A. K selgitas, et Sindi paisu likvideerimisel muutub väljakujunenud looduslik keskkond ning tal kaob võimalus kalapüügiks, paadimatkadeks, loodusvara kasutamiseks ning ujumiseks (kohtuistungi protokoll, tl 226, pöördel). Vastustaja omakorda selgitas, et kalade paljunemise võimaluse tagamiseks on vaja pais lammutada, et paisu lähedal oleks paadisõit ohtlik ja et väliujula rekonstrueeritakse selleks, et ka edaspidiselt ujumisvõimalusi tagada (kohtuistungi protokoll, tl 227).
27.Kohtuasjas nr 3-3-1-8-15 tehtud Riigikohtu 13.05.2015 lahendi punktis 15 on selgitatud, tuginedes varasemale praktikale, et keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, kuid puutumuse korral peab isik näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema olulisi huve, mõju isikule peab olema oluline ja reaalne. Antud juhul ei saa korralduste mõju kaebaja jaoks piisavalt oluliseks ega reaalseks pidada. Kalapüügi-, ujumis- ega ka paadisõidu võimalused ei ole Sindi elanike jaoks kadunud. Neid võimalusi ei pea realiseerima üksnes teatavate ruutmeetrite suurusega kitsal alal, võimalused on tunduvalt mitmekesisemad. Lähtuvalt eeltoodust jääb kaebus rahuldamata. Ülejäänud etteheited, mis seostuvad erinevate menetluslike küsimustega korralduste vastuvõtmisel või vigadega ehitusseadustikust juhindumisel, jätab kohus tähelepanuta, sest antud juhul oli kaebuse rahuldamise põhieelduseks kaebaja enda subjektiivsete õiguste rikkumine, mida ei ilmnenud.
28.Kaebaja on märkinud, et väliujula oli rajatud kunagi tema enda eestvedamisel ja et tal on vaidlusaluse temaatikaga eriline suhe, kuid see ei saa olla selleks aluseks mille pinnalt kaebust rahuldada. Kaebaja ei pea paisu lammutamist ka sisuliselt põhjendatuks, kuid see on kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluv küsimus ning eraisik ei saa seda takistada kui ei ilmne selget riivet tema enda subjektiivsete õiguste suhtes.
29.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.