Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
23.05.2018, Tallinn
Haldusasja number
3-18-330
Haldusasi
XX kaebus Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444, nr 445 ja nr 446 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tori vald (Sindi linna õigusjärglane), esindaja Siiri Jõerand
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määrus ning saata asi tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
3.Tagastada 10.05.2018 XX (ik XXXXXXXXXXX) poolt määruskaebuselt tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot ning kanda see XX kontole nr XXXXXXXXXXXXXX (AS Swedbank).
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (HKMS § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Sindi Linnavalitsus andis 23.02.2016 korralduse nr 54 „Sindi Linnavalitsuse lähteseisukohad projektile „Sindi paisu avamise projekteerimine““. Korralduses toodi välja tingimused, mille järgimisel annab Sindi Linnavalitsus nõusoleku ehitusloa väljastamiseks Sindi paisu avamise projektile.
3-18-330 Sindi hääleõiguslike linnaelanike algatusel esitati 28.03.2016 Sindi Linnavalitsusele eelnõu Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 tühistamiseks.
3.XX esitas 01.08.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 tühistamiseks.
Tallinna Halduskohus jättis 05.01.2017 otsusega haldusasjas nr 3-16-1546 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.11.2017 otsusega XX apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Nimetatud kohtuotsused jõustusid Riigikohtu 05.03.2018 määrusega, millega jäeti XX kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 444, millega otsustati väljastada ehitusluba betoonpaisu (pikkus 150 m), kaldakindlustuse ning kalatrepi lammutamiseks.
Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 445, millega otsustas väljastada ehitusloa Danspin OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel Kalamaja tee 4, Vabriku kanal ja Sindi pais; Raho OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel Kalamaja tee 1, Kalamaja tee 3, Vabriku kanal ja Sindi pais; Pulli küla elamute uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Pulli külas katastriüksusel Pärnu jõgi V1 ning Sindi linna olemasoleva sademeveesüsteemi suubla ümberehitamiseks uue sademeveetorustiku rajamiseks Sindi linnas katastriüksusel Sindi pais.
Sindi Linnavalitsus andis 27.11.2017 korralduse nr 446, millega väljastati luba Sindi linnas katastriüksutel Supluse tn 3, Sindi pais ja Pärnu jõgi V1 Sindi välisujula ümberehitamiseks.
XX esitas 03.01.2018 Tori Vallavalitsusele vaide Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444 ja nr 446 kehtetuks tunnistamiseks.
Tori Vallavalitsus tagastas vaide 11.01.2018 kirjaga nr 6-2/3-1. Vallavalitsus märkis, et haldusasjas nr 3-16-1546 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kuna XX-l puudub subjektiivne õigus nõuda Sindi paisu säilimist endisel kujul – see tähendab, et Sindi paisu lammutamiseks tingimuste seadmine ei mõjuta kaebaja tervist ega heaolu määral, mis kvalifitseeruks subjektiivse õiguse rikkumisena – ei ole kaebajal Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 vaidlustamiseks kaebeõigust. Kuna XX vaidlustatud korraldused käsitlevad Sindi paisu avamise järgmist etappi ehk on sama protsessi osad, siis haldusasjas nr 3-16-1546 tehtud kohtuotsustest tulenevalt puudub XX-l vaideõigus.
10.XX esitas 13.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444, nr 445 ja nr 446 tühistamiseks.
11.Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 16.04.2018 määrusega kaebeõiguse puudumise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1). Kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-16-1546 Sindi paisu avamise projekteerimise lähteseisukohad. See kaebus jäi kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. Halduskohtule 13.02.2018 esitatud kaebusest ei ilmne täiendavaid asjaolusid, mis annaks põhjust asuda seisukohale, et erinevalt haldusasjast nr 3-16-1546 on praeguses asjas XX-l kaebeõigus. Mis puutub kaebaja viitesse 43 hääleõigusliku linnakodaniku initsiatiivile paisu avamise projekteerimistingimuste (23.02.2016 korraldus nr 54) kehtetuks tunnistamiseks, siis selles osas selgitas Tallinna Halduskohus 05.01.2017 otsuses haldusasjas nr 3-16-1546, et hääleõiguslike linnaelanike algatusest projekteerimistingimuste lähteseisukohtade vaidlustamiseks ei saa
2(5)
3-18-330 tuletada avalikes huvides halduskohtusse pöördumise õigust; linnaelanike kollektiivsete huvide eest seismine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Populaarkaebuse esitamine võib tulla kõne alla planeeringute, mitte aga ehituslubade vaidlustamisel.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määrus.
Kohus oleks lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seadusele (KeÜS) pidanud arvestama ka keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonis (Århusi konventsioon) sätestatut. Århusi konventsiooni üheks eesmärgiks on puutumusest lähtuva kaebeõiguse käsitlemine ja kohtusse pöördumise kergendamine ning kohtusse pöörduja tõendamiskoormuse leevendamine. Kaebaja on asjast huvitatud üldsuse esindaja Århusi konventsiooni art 9 lg 2 mõttes, kuna ta esindab 43 hääleõiguslikku linnakodanikku, kes andsid oma allkirja Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 tühistamise eelnõule. Paisu lammutamine ei ole ainus võimalus tagada kaladele vaba läbipääs kudealadele. Selleks on palju odavamaid ja keskkonda vähem kahjustavaid võimalusi, mis on teada varasemate keskkonnamõju hindamiste kaudu. Århusi konventsiooni eesmärke arvestades peab asjast huvitatud üldsuse esindajal olema võimalik nõuda vastustaja väljastatud ehituslubade kohtulikku kontrolli, kuna need muudavad keskkonnatingimusi Pärnu jõel ja selle ümbruses Sindi linnas. Koos ligi 200 aasta vanuse paisu lammutamisega rajatakse keskkonnatingimuste parandamiseks mõeldud vahendite arvelt ka uus välisujula, milleks süvendatakse jõge 400 m pikkuselt ning hävitatakse kogu sealne elukeskkond. Linna territooriumil asuva 4,5 ha suuruse paisjärve likvideerimisega kahjustatakse linnaelanike puhketingimusi. Keskkonnaministeeriumi ja temale alluvate asutuste eestvedamisel on jäetud avalikkuse ees käsitlemata ja kaalumata muud võimalused tagamaks kaladele läbipääs paisust. Kohus jättis tähelepanuta kaebuses esitatud väited ehituslubade õigusvastasuse kohta.
13.Tori vald palub jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Riigikohus selgitas 19.03.2012 määruses asjas nr 3-3-1-87-11, et keskkonnaasjades kaebeõiguse tuvastamisel tuleb arvestada Århusi konventsiooni üldist eesmärki, milleks on keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine, ning tõlgendada kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt. Riigikohus leidis, et konventsioonile tuginemine ei ole vajalik, sest Eesti siseriiklik õigus ja kohtupraktika on sellega kooskõlas. Seega pole praeguses asjas vajadust konventsioonile tugineda. Allkirjade andmisega Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 tühistamise eelnõule ei ole 43 linnakodanikku volitanud kaebajat end kohtus esindama. Riigikohus märkis 28.02.2007 määruses asjas nr 3-3-1-86-06, et keskkonnaasjades ei saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides, v.a juhul, kui seadus näeb sellise õiguse otse ette. Kuivõrd kaebaja ei ole käsitatav üldsuse esindajana, saab ta tugineda üksnes oma subjektiivsele puutumusele ning peab näitama, mil viisil rikuvad vaidlustatud haldusaktid tema põhjendatud olulist huvi, sh õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 30 lg 1). Kaebaja ei ole sellistele asjaoludele tuginenud.
3(5)
3-18-330
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebajal ilmselgelt puudub kaebeõigus.
15.HKMS § 121 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib kaebuse määrusega tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Nimetatud sätte puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud HKMS-s ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (Riigikohtu 04.10.2017 määrus asjas nr 3-17-505, p 8; 11.10.2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (vt nt Riigikohtu 08.06.2016 määrus asjas nr 3-3-1-1216, p 8; 26.03.2015 määrus asjas nr 3-3-1-86-14, p 24).
16.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lõige 2 võimaldab muul eesmärgil isikul kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Keskkonnakaitse küsimustes on eriseaduseks KeÜS, mille § 30 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on rikutud, sealhulgas õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, esitada vaide haldusorganile haldusmenetluse seaduses sätestatud korras või kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Seega on Eesti õiguse järgi ka keskkonnaasjades füüsilise isiku kaebeõiguse aluseks subjektiivse õiguse (väidetav) rikkumine.
17.Kaebaja leiab, et teda tuleb käsitada Århusi konventsiooni art 9 lg-s 2 nimetatud üldsuse esindajana. Sellest sättest tulenevalt peab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktidega tagama, et asjast huvitatud üldsuse esindajal, kellel on põhjendatud huvi või kelle õigust on rikutud, kui see tingimus on ette nähtud konventsiooniosalise haldusmenetluse normidega, on õigus pöörduda kohtusse keskkonnaasjas tehtud otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks. Konventsiooni art 2 lg 4 järgi käsitatakse üldsusena üht või mitut füüsilist või juriidilist isikut ning siseriiklike õigusaktide või praktika kohaselt ka nende isikute organisatsioone, rühmi või muid ühendusi. Riigikohus on selgitanud, et konventsiooni art 9 lg-s 2 kasutatud mõiste „üldsus“ hõlmab ka ühte füüsilist isikut. Konventsiooni eestikeelses tõlkes kasutatud väljend „asjast huvitatud üldsuse esindaja“ ei tähenda selles kontekstis esindust halduskohtumenetluse seadustiku mõttes. Inglise, prantsuse ja venekeelses tekstis kasutatud väljendeid arvestades võib sätet mõista nii, et mõeldud on asjast huvitatud üldsuse liikmeid või igaüht asjaomase üldsuse hulgast. Järelikult ei pea füüsiline isik art 9 lg-st 2 tulenevalt kohtusse pöördudes tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke (19.03.2012 määrus nr 3-3-1-87-11, p 21). Seega pole kaebeõiguse seisukohast tähtsust sellel, kas kaebaja esindab Sindi paisu säilitamise küsimuses 43 linnaelaniku ühiseid vaateid. Kaebaja pole väitnud, et need linnaelanikud oleks moodustanud keskkonnaorganisatsiooni. Konventsiooni art 9 lg 2 näeb kaebeõiguse eeldusena ette kaebaja põhjendatud huvi või õiguste rikkumise, kui selline tingimus on konventsiooniosalise õigusega ette nähtud. Kuivõrd samadel tingimustel on keskkonnaasjades kohtusse pöördumine võimalik ka Eesti siseriikliku õiguse alusel, on Eesti siseriiklik õigus selles osas Århusi konventsiooniga kooskõlas ning puudub vajadus konventsiooni art 9 lg 2 vahetu kohaldatavuse kontrollimiseks.
18.KeÜS § 23 lg-te 1 ja 2 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti
4(5)
3-18-330 mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. Riigikohus märkis 13.05.2015 otsuses nr 3-3-1-8-15 (p-d 20 ja 21), et KeÜS kontekstis ei ole puutumus enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. Keskkonnaõiguse asjades tuleb isiku kaebeõiguse olemasolu selgitamiseks hinnata, kas kaebajal on kaitstav subjektiivne õigus.
19.Kaebaja vaidlustab Sindi Linnavalitsuse korraldusi, millega muu hulgas nähakse ette lammutada olemasolev Sindi pais, rajada uued pinnaveehaarded ja sademeveetorustik ning ehitada ümber välisujula. Kaebaja väitel kaob paisu lammutamisel üks kolmest Pärnu jõel Sindi linna piires asuvast ujumiskohast ning ühes (välisujula) langeb veetase. Korraldusega nr 446 väljastatud ehitusluba näeb ette Sindi välisujula ümberehitamiseks jõepõhja süvendamise, millest võib järeldada, et välisujulat saab ilmselt ka edaspidi kasutada ujumiskohana. Ringkonnakohus ei ole siiski veendunud, et kaebaja subjektiivsete õiguste, iseäranis KeÜS § 23 lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumine vaidlustatud korralduste alusel väljastatud ehituslubadega on ilmselgelt välistatud. Kaebusest nähtub, et kaebaja on Sindi linna elanik. Ehitusload näevad ette suuremahulised ehitustööd Pärnu jõel ja selle vahetus läheduses, mille tulemusena kahtlemata muutub Sindi linna senine elukeskkond, sh ujumis- ja puhkevõimalused. See, millised vaidlustatud korraldustest ja mil määral võivad kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda, tuleb välja selgitada asja sisulise lahendamise käigus. Need ei pea olema lõplikult esile toodud ja tõendatud juba kaebuse esitamise staadiumis. Kaebajal on võimalik menetluse kestel kaebuse seisukohti täiendada, mistõttu ei saa kaebeõiguse puudumist järeldada pelgalt sellest, et kaebaja pole osanud kaebuses välja tuua asjaolusid ja tõendeid, millest veenvalt ilmneks tema õiguste riive. HKMS § 2 lg-s 4 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt on asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamine halduskohtu ülesanne, kes peab vajadusel selgitama menetlusosalistele vajadust täiendada oma seisukohti (HKMS § 2 lg 5). Asjaolu, et haldusasjas nr 3-16-1546 jäeti XX kaebus rahuldamata, ei saa olla praeguse kaebuse tagastamise peamiseks aluseks. Kõnealuse kohtuasja vaidluse ese erineb praegusest: Sindi Linnavalitsuse lähteseisukohtadega Sindi paisu avamise projektile ei tehtud veel lõplikku otsust paisu lammutamise ja uute objektide ehitamise kohta, samas praeguses asjas on tehtud just niisugused lõplikud otsused. Lisaks pole teise kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolud siduvad praeguses asjas (HKMS § 61 lg 4).
20.Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu 16.04.2018 määruse ning saadab asja tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
21.Määruskaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 15 eurot. 01.01.2018 jõustunud HKMS ja riigilõivuseaduse (RLS) muudatuste kohaselt on määruskaebuse esitamine riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, RLS § 22 lg 1 p 9). Ettenähtust rohkem tasutud riigilõiv kuulub tagastamisele (HKMS § 104 lg 5 p 1). Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule (HKMS § 104 lg 8 ls 5). Ringkonnakohus tagastab riigilõivu XX kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.