Korrakaitse › Muu korrakaitse

14.08.2017 esitas M. M. TLPA 14.07.2017 hoiatusele nr 1612899/00466 vaide. Tallinna Linnavalitsuse 04.10.2017 korraldusega nr 1524-k (vaideotsusega) jäeti vaie rahuldamata. 06.11.2017 esitas M. M. Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA 14.07.2017 hoiatuse nr 1612899/00466 ning Tallinna Linnavalitsuse 04.10.2017 korralduse nr 1524-k (vaideotsuse) tühistamiseks. 20.12.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Kohus keelas esialgse õiguskaitse korras TLPA 14.07.2017 hoiatuses nr 1612899/00466 määratud sunniraha rakendamise kuni haldusasjas kohtulahendi jõustumiseni. 12.06.2018 toimunud kohtuistungil kaebaja teates, et ei soovi asja sisuliselt arutada, vaid soovib aega kompromissi sõlmimiseks ning on rahu saavutamiseks kompromissi sõlmimisel nõus menetluskulude hüvitamisest loobuma. 13.06.2018 kaebaja sisestas linnavalitsuse teenindussaalis ametnike abiga ehitisregistri kaudu kasutusteatise ja dokumendid. 18.06.2018 esitas vastustaja oma kompromissettepaneku. Kompromissi sisuks oli, et kaebaja esitab TLPA-le kasutusteatise XXXXX tn X krt X ja selle abiruumina kasutusel oleva pööninguosa ümberehitamise kohta koos ümberehitamise nõuetekohasust ja kasutusotstarbele vastavust tõendava auditiga hiljemalt 30 päeva jooksul alates käesolevat kompromissi kinnitava määruse jõustumisest ning TLPA võtab kasutusteatise ehitusseadustiku kohaselt menetlusse. Kaebaja ei nõustunud vastustaja tingimustel pakutud kompromissettepanekuga, selgitades, et on kasutusteatise juba 13.12.2017 TLPA-le esitanud, seega kompromissiks peaks kasutusteatis olema lahendatud. 20.06.2018 sai kaebaja ehitisregistrist teate, et kasutusteatis on tagastatud, kuna see on andmebaasi valesti sisestatud. 27.07.2018 kaebaja sisestas uuesti ehitisregistrisse kasutusteatise andmed. 2018 augustis avastas kaebaja märkuse, et kasutusteatis on läbivaatamatult tagastatud. 21.08.2018 sisestas kaebaja uuesti andmed kasutusteatise kohta (täiendavalt vanale sisestusele). 17.09.2018 tuli kaebajale teade, et täiendavate märkuste (esitada tuli rida täiendavaid dokumente, sh maksta riigilõiv 500 eurot) lahendamise tähtaeg on 28.12.2018. 05.11.2018 esitas kaebaja uue täpsustatud kasutusteatise. Samuti esitas kaebaja 05.11.2018 oma kompromissettepaneku. Muuhulgas oli kaebaja ettepanekuks, et lisaks kompromissettepanekus nimetatud kaebaja esitatavatele joonistele ei tohi vastustaja ühtki täiendavat nõuet esitada. Ettepaneku kohaselt kompromissi sõlmimisega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja jäi seisukohale, et kompromisslepingu, mille keskmeks on kasutusteatis, saaks sõlmida vaid vastustaja poolt varem pakutud kujul, kuna kasutusteatise heakskiitmine on vastustaja kaalutlusotsus, mille tegemisel ei saa eirata teiste ametite, nt Päästeameti, kooskõlastust tuleohutusnõuete täitmise osas. Juhul, kui kasutusteatise menetluse tulemusena peaks kasutusteatis ehitisregistris teavitatuks loetama, siis võiks kohtuvaidlus lõppeda ka HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel, kuivõrd kaebusega ei ole võimalik sellisel juhul saavutada kaebuse eesmärki, sest kasutusteatise heakskiitmise korral kaotab kaebuses vaidlustatud hoiatus igasuguse regulatiivse mõju. 15.01.2019 loeti kaebaja kasutusteatis ehitisregistris teavitatuks. 17.01.2019 esitas kaebaja kompromissettepaneku lõpetada asja menetlus vastustajaga kokkuleppel, sh (ettepaneku p 4) kompromissi sõlmimisega jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. Vastustaja seevastu leidis, et käesolevaks ajaks puudub kompromissi ese.

Vastustaja hinnangul peaks kaebaja ise kaebusest loobuma. Vastasel juhul tuleks jätta kaebus läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Kuna seoses kasutusteatise teavitatuks lugemisega langes ära 12.08.2016 ettekirjutuse tagamiseks tehtud vaidlusalune hoiatus ja selle kohta tehtud korraldus nr 1524-k (vaideotsus), siis kohtu hinnangul esines alus asja menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kohus küsis selles osas poolte arvamust. 01.02.2019 esitas kaebaja menetluskulude nimekirja, taotledes 1538,40 euro hüvitamist, leides, et tulenevalt HKMS § 108 lg-st 6 peaks menetluskulud jääma vastustaja kanda. Menetluskulude osas selgitas kaebaja, et vastustaja poolt küsitud dokumentide esitamisega seoses, mille nõudmiseks kaebaja väitel seaduslikku alust ei olnud, pidi kaebaja tegema väga palju õiguslikku selgitustööd linna ametites seonduvalt kasutusteatisega. 01.03.2019 kohtuistungil kaebaja, millest tema esindaja osa ei võtnud, kordas, et ei loobu kaebusest ja soovib menetluskulude hüvitamist. Kaebaja asus seisukohale, et vastustaja on loobunud nõudest, mida kaebaja kohtumenetluses taotles. Kaebaja väitel kõik menetluskulud on antud asjaga seotud. Vastustaja asus seisukohale, et olenemata menetluse lõpetamise alusest puudub alus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmiseks. Vaidlustatud hoiatuse tegemise tingis ja kasutusteatise teavitatuks lugemise tegi võimalikuks kaebaja enda tegevus. Kui kaebaja ei oleks kasutusteatise menetluses tehtud märkusi täitnud, oleks teatis teavitatuks lugemata jäänud ning vastavalt ettekirjutusele oleks tulnud edasi liikuda ehitusteatise menetlusse. Seega täitis kaebaja ise ettekirjutuse, mille täitmise tagamiseks oligi vaidlustatud hoiatus tehtud. Olenemata käesolevast kohtuasjast muutus ettekirjutus kehtetuks, sh ka vaidlustatud hoiatus, tänu kaebaja enda tegevusele kasutusteatise menetluses, mitte tänu vastustajale. Kaebaja on täitnud ettekirjutuse tervikuna (ettekirjutus on loetud täidetuks), seega ettekirjutuse kehtivus on lõppenud. Seetõttu ei mõjuta kaebajat enam ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud 14.07.2017 hoiatus ega ka 04.10.2017 korraldus nr 1524-k (vaideotsus). Vastustaja leiab, et kõik kaebaja näidatud menetluskulud ei ole seotud antud kohtuasjaga.

KOHTU SEISUKOHT

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kohus märgib, et kuigi vastustaja asus seisukohal, et kaebus tuleks jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel, leidis kohus, et põhjendatud on haldusasja menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebuse ese on ära langenud, mis tähendab, et sisuliselt on kaebaja saavutanud oma eesmärgi, sest kaebuses vaidlustatud hoiatus ja sellega seonduvalt tehtud vaideotsus ei oma enam kaebaja suhtes regulatiivset toimet, millega nõustusid ka pooled. Kasutusteatise teavitatuks lugemisega on kaebaja 12.08.2016 ettekirjutuse täitnud tervikuna ning sellega seoses on ära langenud ettekirjutuse tagamiseks tehtud hoiatus ja selle kohta tehtud korraldus nr 1524-k (vaideotsus). Seega on need haldusaktid õigusruumis oma kehtivuse kaotanud.

Riigikohus on kohtulahendis nr 3-3-1-44-14 (p 12) asunud seisukohale, et kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas halduskolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise piirangu tõttu. Kui haldusakt on aga täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Nendes sätetes käsitletud olukord on haldusakti kehtivusaja lõppemisele märksa lähedasem, kui puudulikult põhjendatud haldusakti jõusse jätmine HMS § 58 alusel. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. Kuna kaebaja ei ole õigusvastasuse tuvastamisele üleminekut taotlenud ja asjaoludest tulenevalt ei ole see kohtu hinnangul ka vajalik kaebaja õiguste kaitseks, siis tuleb asja menetlus lõpetada. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus vastustaja toimingud on olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja ei ole käesolevas kohtumenetluses vaidlustanud 12.08.2016 ettekirjutust. Seega kehtis ettekirjutus seni, kuni kaebaja selle ise täitis. 12.08.2016 ettekirjutuse esimeseks nõudeks oli, et kaebaja esitaks kasutusteatise koos ehitise ohutust tõendava auditiga. Juhul, kui auditist ei selgu ehitise ohutus, nägi ettekirjutus järgmise nõudena ette kohustuse esitada ehitusteatis koos ehitusprojektiga. Mõlemad ettekirjutuse nõuded olid kooskõlas EhSRS §-ga 28, sest tegemist oli kaebaja poolt teostatud ebaseadusliku ehitustegevuse seadustamise menetlusega. Kohus märgib, et kuna ehitise auditist ei selgunud ehitise ohutus- ehitise auditi tuleohutuse osa oli puudulik, siis 31.05.2017 esitas Päästeameti Põhja Päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo vastustajale seisukoha, millest selgus, et XXXXX X krt X laiendusega pööningule ei ole tuleohutusnõuded täidetud, ehitise audit ei anna ülevaadet ja teadmata on olulised tuleohutusnõuded. Vastustaja kinnitusel audit kujul, nagu kaebaja selle esmalt esitas, ei täitnud EhSRS § 28 lg-st 6 tulenevat nõuet tõendada seadustatava ehitise ohutust. Päästeamet hindas 14.07.2017 hoiatusele eelnenud auditi ebapiisavaks. Seega ei olnud vastustajal võimalik kasutusteatist esialgse auditi alusel teavitatuks lugeda. Alles kaebaja poolt 05.11.2018 uuesti esitatud kasutusteatise menetluses täitis kaebaja Päästeameti nõuded ja esitas täiendavad dokumendid, mille alusel sai Päästeamet kaebaja ebaseadusliku ehitise ohutuks lugeda. See omakorda võimaldas ka vastustajal menetlusega edasi minna ja kasutusteatis 15.01.2019 teavitatuks lugeda. Vastustaja väitel on väär kaebaja väide, nagu oleks vastustaja loobunud nõudest esitada ehitusteatis ja ehitusprojekt, mis oleks kaasa toonud ka MuKS § 35 lg-st 1 tulenevate muinsuskaitse eritingimuste koostamise, nagu seda selgitati ka 14.07.2017 hoiatuses. Haldusasjast nähtuvalt vastustaja ei loobunud ehitusteatise ja ehitusprojekti nõudest, vaid hoopis kaebaja täitis lõpuks ise ettekirjutuse esimese nõude (kasutusteatise esitamine koos ebaseadusliku ehitise ohutust tõendava auditiga), mistõttu puudus vastustajal vajadus nõuda kaebajalt ettekirjutuse teise nõude täitmist. Kaebaja esitas lõpuks kasutusteatise koos nõuetekohase auditiga, mis võimaldas Päästeametil kooskõlastuse anda ning vastustajal kasutusteatis teavitatuks lugeda. HKMS § 108 lg 6 kohaselt vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud

haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja on menetluskulude osas seisukohal, et kaebaja menetluskulud tuleb jätta kaebaja enda kanda, kuna käesoleval juhul puudub alus kaebaja menetluskulude sissenõudmiseks vastustajalt. Kasutusteatise teavitatuks lugemise muutis võimalikuks ainult kaebaja enda tegevus. Kui kaebaja ei oleks kasutusteatise menetluses tehtud märkusi täitnud, oleks kasutusteatis teavitatuks lugemata jäänud ning vastavalt ettekirjutusele oleks tulnud edasi liikuda ehitusteatise menetlusse. Seega täitis ettekirjutuse, mille täitmise tagamiseks oli vaidlustatud hoiatus antud, kaebaja ise. Kohus on seisukohal, ei kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kaebaja on selgitanud menetluskulude kandmisega seonduvalt, et seoses vastustaja poolt küsitud dokumentide esitamisega haldusmenetluses pidi kaebaja tegema väga palju õiguslikku selgitustööd linna ametites seonduvalt kasutusteatisega. Kohus leiab, et asjaga seonduvas haldusmenetluses võis asjaoludest nähtuvalt kasutusteatise menetluses esineda mingil määral ebaselgust dokumentide esitamisel/andmebaasi sisestamisel, kuid nimetatud asjaolu ei õigusta kaebaja menetluskulude väljamõistmist vastustajalt käesolevas kohtumenetluses. Kasutusteatise esitamise kohustus tulenes kaebajale 12.08.2016 ettekirjutusest, mille täitmise tagamiseks oli vaidlustatud hoiatus tehtud. Seega tuli kaebajal nagunii läbida kasutusteatise menetlus haldusorganis. Ettekirjutuse täitmise tagamiseks tehtud hoiatuse ja sellega seotud vaideotsuse kohtus vaidlustamine oli kaebaja enda tahe. Enne kohtusse pöördumist oli kaebajal aega kaaluda, kas asi võib saada kohtuvälise lahenduse, st laheneda haldusmenetluse raames, ja kohtusse pöördumiseks puudub vajadus olukorras, kus kaebaja ise aktiivselt ettekirjutusest ja hoiatusest tulenevate nõuete täitmisega tegeles. Kaebaja, esitades küll kohtule kaebuse, teatas samas 12.06.2018 kohtuistungil, et ei soovi asja sisuliselt kohtus arutada, vaid soovib lõpetada menetluse kompromissiga ning oli ka valmis kompromissi korras menetluskulude hüvitamise taotlemisest loobuma. Mõnevõrra üllatav oli kaebaja poolt kompromissettepaneku esitamine veel pärast kasutusteatise teavitatuks lugemist, s.o olukorras, kus kaebuse ese oli juba ära langenud, seejuures kaebaja kordas oma ettepanekut, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Kohus leiab, et vastustaja poolt sooritatud toiming (kasutusteatise teavitatuks lugemine) ei ole selliseks toiminguks HKMS § 108 lg 6 mõttes, millega kaasneks menetletavas haldusasjas kaebaja menetluskulude hüvitamine. Menetletavast kohtuasjast sõltumatult muutus vaidlus ainetuks kaebaja enda tegevuse tõttu kasutusteatise menetluses. Kasutusteatis loeti teavitatuks haldusmenetluses mitte vastustaja sooritatud toimingute, vaid kaebaja enda poolt nõuetekohaste dokumentide esitamise tõttu, mis võimaldaski kasutusteatise teavitatuks lugeda. Toimingud kaebaja eesmärgi saavutamiseks ei sõltunud käesoleva kaebuse esitamisest kohtule ning neid ei sooritanud vastustaja kohtumenetlusest tingituna, vaid kaebaja ise. Pooled on nõustunud menetluse lõpetamisega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. HKMS § 108 lg 6 järgi menetluskulude väljamõistmine vastustajalt kaebaja kasuks ei ole antud juhul põhjendatud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Lisaks eeltoodule kohus märgib, et tulenevalt HKMS § 108 lg 4 regulatsioonist, mille kohaselt kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti, oleks kaebaja menetluskulud jäänud tema enda kanda ka juhul, kui kohus oleks kaebuse jätnud läbi

vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel (mille oli esialgu välja pakkunud vastustaja). Menetluse lõpetamisel HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, koostoimes HKMS § 108 lgga 6, võib jätta vastustaja kanda kaebaja menetluskulud üksnes siis, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine oli tingitud kaebuse esitamisest. Praegusel juhul selline seos puudub (kasutusteatise teavitatuks lugemine, millest tulenevalt langes ära kaebuse ese, ei olnud tingitud kaebuse esitamisest). Tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p-st 4 kuulub kaebuse eest tasutud riigilõiv 15 eurot kaebajale tagastamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.