Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits, Tiina Pappel 09.04.2019, Tartu 3-18-1493 OÜ ALAMÕISA FARM kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 01.06.2018. a otsuse nr 12-6/18/471 (kaebajat puudutavas osas) tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks uue otsuse tegemiseks Tartu Halduskohtu 14.11.2018. a otsus OÜ ALAMÕISA FARM apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja OÜ ALAMÕISA FARM Lepinguline esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.11.2018. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 09.05.2019 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ ALAMÕISA FARM esitas 22.05.2017 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse nr 110171111502, milles ta taotles mahepõllumajandusega jätkamise toetust muuhulgas põldudele nr-tega 101-1, 101-2, 102, 103, 105 ja 108-4. Põldudel nr 101-1, 101-2 ja 102 deklareeris OÜ ALAMÕISA FARM kasvatatava
põllumajanduskultuurina „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“ ning põldudel nr-tega 103, 105 ja 108-4 aedkoriandri.
2.PRIA tuvastas kontrollaruande nr 170092 kohaselt, et osadel põldudel, millele oli taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetust, ei vastanud seal tegelikult kasvavad taimed taotluse andmetest tulenevale toetusmääragrupile. Põldude nr 101-1, 101-2, 102 puhul kontrollijad leidsid eest hariliku siguri valge ristiku allakülviga, mis põlluraamatu kannete kohaselt oli külvatud 06.06.2016 põldudele nr 101-1 ja 101-2 ning 25.04.2015 põllule nr 102. Kontrolli tulemuste kohaselt toimus põllul nr 103 kontrolli hetkel lammaste karjatamine.
3.PRIA määras 19.02.2018 otsusega toetuse osaliselt.
4.PRIA tunnistas 01.06.2018. a otsusega nr 12-6/18/471 kehtetuks 19.02.2018. a otsuse nr 12-6/18/320 „2017. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaline määramine, tasaarvestamine ja toetuse tagasinõudmine“ (resolutsiooni p 1); määras osaliselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (resolutsiooni p 2); nõudis tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1, resolutsiooni p 3); tasaarvestas alusetult saadud toetussumma toetusmaksega, millele taotlejatel on otsuse p-i 2 kohaselt õigus seoses esitatud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlustega (ELÜPS § 112 lg 2, komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 908/2014 art 28, resolutsiooni p 4); kohustas taotlejaid maksma tagasinõutava toetusraha tagasi 60 kalendripäeva jooksul alates otsuse tegemise päevast (resolutsiooni p 5); otsustas tasaarvestada tagasi maksmata toetusraha mistahes PRIA makstava toetusmaksega, millele taotlejal tekib õigus seoses PRIA-le esitatud toetustaotlustega alates 01.06.2018. a otsuse tegemisest (ELÜPS § 112 lg-s 2 ja 4, komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 908/2014 art 28, resolutsiooni p 6); otsustas arvestada viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest (ELÜPS § 114 lg 1, resolutsiooni p 7) ning märkis otsuse tähtaegselt täitmata jätmise korral selle sundtäitmisele andmise korra (resolutsiooni p 8). PRIA tugines otsuse tegemisel maaeluministri 30.04.2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 8 lg-tele 1, 2, 4, 5, 51, 7, 71, 8, 20, 24 ja 25 ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 604/2014 art 18 lg-le 6 ning art 19 lg-tele 2 ja 3.
5.PRIA jättis 26.06.2018. a vaideotsusega nr 12-4/18/123-1 rahuldamata OÜ ALAMÕISA FARM vaide PRIA 01.06.2018. a otsuse nr 12-6/18/471 peale.
6.OÜ ALAMÕISA FARM esitas 26.07.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 26.09.2018 kaebuse täienduse. Kaebaja palus tühistada PRIA 01.06.2018. a otsus nr 12-6/18/471 (kaebajat puudutavas osas) ja kohustada PRIA-t tegema uue otsuse ning tunnistada ELÜPS § 114 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja põhjendused: 1) Kaebaja märkis toetuse taotlusel kasvatatava kultuuri valikuna „muu köögivili“. Sigurit valikus ei olnud. Tähtsust ei oma, et määruse nr 35 lisa „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“ uues sõnastuses on loetelust välja jäetud kultuur – harilik sigur. Loetelu muudatus ei saa olla aluseks kultuuri väljaarvamiseks toetusgrupist. Toetusõiguslik ei ole sigur üksnes ravim- ja maitsetaimena. Kontrolli käigus Põllumajandusameti (PMA) poolt kasvava kultuuri muutmise alused ei ole tuvastatud. Perekond sigur koos kõigi (ala)liikidega on toetusõiguslik köögiviljana. Põllumajandusministri 05.05.2006. a määrusega nr 60 „Köögiviljakultuuride seemne kategooriad ning köögiviljakultuuride seemne tootmise ja turustamise nõuded“ (määrus nr 60) on kehtestud köögiviljade loetelus sigur Cichorium intybus köögivili. Määruse nr 53 lisas sisaldunud sigur oli sama. EL nomenklatuuris lähtutakse igasugusest sigurist kui köögiviljast. Sigur on mitmeaastane taim. Kuna PRIA ja PMA on varasematel aastatel samadel põldudel läbi
viinud kontrollid ja tuvastanud kasvava kultuurina „sigur“, siis järelikult kasvas ka varasemate kontrollide ajal kultuurina „sigur“. Asjakohane ei ole PRIA viide, et köögiviljade nimekiri on tuvastatav trükise „Abiks taotlejale“ lisas. Otsinguga on võimalik leida vähemalt 5 erinevat versiooni viidatud dokumendist. Kohaldamata tuleb jätta lisakaristus (komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 604/2014 art 19 lg-tes 2 ja 3), kuna köögiviljade mittekasvatamine ei ole tõendatud. 2) Koriandrit kasvatati koos loomade karjatamisega, mis ei mõjutanud kultuuri kasvamist (tegemist oli põlluharimisviisiga). Põllul nr 108-4 karjatamine ei tähenda koriandri söödaks kasutamist. Koriandri saagi turustamise nõuet ei ole. 3) Viivisemäär on ebamõistlikult kõrge (0,1% päevas ehk 36,5% aastas).
7.Tartu Halduskohus jättis 14.11.2018. a otsusega OÜ ALAMÕISA FARM kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) „Abiks taotlejale“ ega selle lisaks oleva loetelu kehtestamine ei ole õigusvastane. Vastustaja veebilehel1 asuv otsinguvõimalus („Otsi PRIA.ee-st“) võimaldab jõuda otsitavate loeteludeni, s.h kaebaja taotluse esitamise ajal kehtinud versioonini2, mis kohaldub konkreetse toetusvooru raames. Kaebaja pole väitnud, et pöördus selgituste saamiseks (s.h loetelu kohaldatava redaktsiooni väljaselgitamiseks) vastustaja poole või sai eksitavat teavet. 2) Kuna kaebaja märkis taotlusel siguri köögiviljana, ei ole siguri määratlemisel määrav, kas määruse nr 53 lisaks oleva ravim- ja maitsetaimede loetelu taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis oli (harilik) sigur nimetatud või mitte. Nii põllumajanduskultuuride loetelus kui ka ravim- ja maitsetaimede varasemas loetelus kuulus harilik sigur maitse- ja ravimtaimede hulka. Taotlusvormil viidatud põllumajanduskultuuride loetelus on köögiviljade all nimetatud salatsigur. Kaebaja põldudel nr 101-1, 101-2 ja 102 ei kasvatatud köögiviljana salatsigurit, mida sai kehtestatud põllumajanduskultuuride loetelu järgi pidada abikõlbulikuks. Põldudel kasvanud taim oli harilik sigur. Seega puudus vajadus analüüsida küsimust, millise metoodika alusel eristada harilikku sigurit ja salatsigurit ning kas vastustaja ja PMA on kasvava kultuuri õigesti määratlenud. Üksnes kasvatatava kultuuri deklareerimine (muu) köögiviljana ei kinnita kasvatatava kultuuri kuulumist köögiviljade alla. Põhjendatud ei ole tugineda määrusele nr 60 ega vikipeediale või lähtuda tollitariifistike klassifikatsioonist. Erinevad veebiotsingud võimaldavad teha järelduse salatsiguri ja (hariliku) siguri selgest eristamisest. 3) Põllul nr 103 toimus loomade (lambad) karjatamine (kontrolliaruande lisa, tl 19). PMA mahepõllumajandusliku kontrolli protokolli nr KP-1719291 järgi tuvastati loomade karjatamine põldudel nr 103, 105, 108-4 (tl 14-16). Pole tõendatud, kas saak koristati enne loomade karjatamist või kas saaki üldse koristati. Kaebaja esitas saagi koristamise kohta vastuolulisi andmeid. Tõendite kogumis hindamine ei võimalda järeldust, et karjatamine toimus pärast saagi koristamist. Vastustaja on toetuse osalisel määramisel põldude nr 103, 105, 108-4 puhul põhjendatult kohaldanud määruse nr 53 § 8 lg-t 51. 4) Selgunud ei ole, kas ja kuivõrd raskeks muudaks kaebaja olukorra ELÜPS § 114 lg-s 1 sätestatud viivisemäära kohaldamine. Pole ilmnenud, et viivis oleks saavutanud põhivõlga ületava taseme või kaebajal tuleks maksta viivist tagasinõutava summa ajatamise tõttu. Kaebaja taotlus ELÜPS § 114 lg 1 kohaldamata jätmiseks selle põhiseadusvastasuse tõttu tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.OÜ ALAMÕISA FARM esitas 13.12.2018 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 14.11.2018. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
1) Kohus kohaldas ebaõigesti määruse nr 53 § 8 lg-id 1, 2, 4, 5, 51, 7, 71 ja 8. Põhjendamatu on kohtu järeldus, et „Abiks taotlejale“ ja selle lisaks olev loetelu on kehtestatud õiguspäraselt. Kuna leitavad on mitu erinevat loetelu versiooni, siis on rikutud hea halduse tava ning selguse ja üheseltmõistetavuse printsiipi. Taotlusvormil ei olnud viidet loetelule, mida kohus otsuses ka möönis. Kaebaja märkis taotlusele võimaliku valiku kasvatatava kultuuri kohta – muu köögivili. Täpsustuse võimalus puudus. Köögiviljade kasvatamise eest saadakse toetust määruse nr 53 kohaselt ja piiravaid nimistuid ei ole. 2) Jääb arusaamatuks, mis alusel kohus leidis, et kaebaja kasvatas harilikku sigurit. Varasematel aastatel on kaebaja märkinud taotlusele kultuuriks „sigur“, kuid vaidlusalusel aastal muutis kultuuri taotlusel haldusorgan. Kui puudub metoodika siguri liikide eristamiseks, siis puudub ka alus kultuuri täpsustamiseks kontrolli läbiviimisel. Köögiviljana on toetusõiguslik nii endiivia-, harilik, salat-, jne sigur. Kohus jättis arvestamata kaebaja viited õigusaktidele, millest nähtuvalt on perekond sigur köögivili. Kohus tugines olematutele allikatele. 3) Euroopa Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2017/1925, 12.10.2017, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisas on grupp 7 (lk 90-91) – köögivili ning söödavad juured ja mugulad – ning CN koodiga 0705 29 00 on klassifitseeritud kõik muud siguri sordid (lisaks eraldi CN koodiga klassifitseeritud salatsigurile). Maksu- ja Tolliameti kodulehel kättesaadava kombineeritud nomenklatuuri kohaselt on kõik siguri perekonna liigid köögiviljad. Seega EL nomenklatuuris lähtutakse sigurist kui köögiviljast ning CN koodi määratlus on alus ka Eestis põllumajandustoodangu klassifitseerimisel. Arusaamatu on kohtu viide määruse nr 53 lisale, millega kehtestatakse ravim- ja maitsetaimede loetelu ning mis ei ole antud vaidluses asjakohane. 4) Pole nõuet saak turustada. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et turustamata mahetoodangu alusel on võimalik kindlaks teha kultuuri ebaõige kasvatamine, sest puuduvad tõendid, nagu oleks toimunud lammaste poolt kultuuri kahjustamine, nagu väidab kohus. Ebaõige on järeldus, et novaatorliku umbrohueemaldamise meetodi kasutamine välistab toetuse saamise, kus toetusmäära arvutamise aluseks on käsitöö maht. Kohtuotsus ei tugine määruse nr 53 nõuetele.
9.PRIA esitas 17.01.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Põldudel hariliku siguri kasvamine on tõendatud PMA ja PRIA kontrollidega. Isegi kui kaebajal oli raskusi dokumentide leidmisel, ei anna see alust maksta toetust köögiviljade ühikumääragrupis põldude eest, millel köögivilja ei kasvatata ega tähenda, et tegemist oleks ebaselge loeteluga. 2) Ravim- ja maitsetaimede põldudel loomade karjatamine näitab, et põldudel ei tegeleta eesmärgipärase ravim- ja maitsetaimede kasvatamisega. Põlluraamatu kannetega ei ole tõendatud, et loomade karjatamine toimus peale saagi koristamist ega et saagi koristamine üldse toimus. Asjaolu, et kaebaja kasvatab põllul ravim- ja maitsetaimi, ent ei tee ravim- ja maitsetaimede kasvatamiseks neid kulutusi, mille eest on ette nähtud kõrgem toetusmäär, ei ole kõrge määraga toetuse maksmine põhjendatud. Kaebaja ei ole õigustatud määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 3 toodud ühikumääras toetust saama.
10.OÜ ALAMÕISA FARM esitas 21.03.2019 täiendava seisukoha, milles ta märgib järgmist: Kaebaja suhtes kohaldatakse lisakaristust ja nõutakse tagasi kahel varasemal aastal saadud toetus. Määruse nr 53 kohaselt on toetatavad kõik köögiviljad. Sigur on põllumajandusvaldkonna õigusaktide ja teaduskirjanduse kohaselt köögivili. Võttes arvesse, et mahepõllumajanduse meetmes on eesmärgiks kasvatamise toetamine, siis ei ole kohtu järeldused kooskõlas määruse nr 53 ja Eesti maaelu arengukava (MAK) 2014-2020 nõuetega.
Kaebaja on õigustatud toetust saama kultuuri kasvatamise eest ning asjakohatud on arutlused, kui palju saaki korjati ja turustati.
11.PRIA esitas 28.03.2019 vastuse kaebaja täiendavale seisukohale, milles ta märgib järgmist: 1) Vaides ei ole märgitud, et kasvatatav kultuur tuleks paigutada mistahes muusse määruse nr 53 § 4 lg 1 p-des 1-7 toodud ühikumääragruppi. Seega on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Määruse nr 53 lisa kohaselt ei ole harilik sigur valge ristiku allkülviga ravim- ja maitsetaimede ühikumääragrupis toetatav kultuur. Kui kaebaja soovis vaidlusalustele põldudele taotleda toetust nt rohumaade ühikumääragrupis (määruse nr 53 § 4 lg 1 p-d 6-7), oleks ta pidanud taotluses märkima, et põldudel kasvatatakse harilikku sigurit segus teiste heintaimedega. Maakasutuse planeerimine on toetuse taotleja pädevuses. 2) Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 2 ei sisalda otsustusdiskretsiooni võimalust, s.o võimalust kaaluda, kas kohaldada lisakaristust või mitte. 3) Kaebaja ei ole tõendanud, et põldudel deklareeritud kultuuri kasvatati köögiviljana, s.o salatisigurit. Harilik sigur valge ristiku allakülviga ei ole köögivili ega kvalifitseeru köögiviljaks ka „muu köögivilja“ mõttes. Põllumajanduskultuuride loetelust valida ja taotlusvormile märkida on võimalik „muu köögivili“ mitte „muu köögivili, sigur“ ning täpsustada, millist muud köögivilja kasvatatakse. Kasvatatava põllumajanduskultuuri köögiviljana märkimist põldudele, millel kohapealses kontrollis köögiviljana kasvatamist ei tuvastatud, ei ole alust pidada kaebaja eksimuseks või tehniliseks veaks vms. Andmete õigsuse eest vastutab taotluse esitaja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
13.Käesolevas haldusasjas tuleb selgitada, kas kaebajal tekkis mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemisel PRIA-le 15.06.2017 vormil PT50 esitatud pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse nr 110171111502 (tl 74-80) alusel õigus saada toetust põldude nr 101-1, 101-2, 102, 103, 105 ja 108-4 puhul ühe hektari maa kohta ühikumääras 600 eurot (määruse nr 53 § 4 lg 1 p 3). Pooled vaidlevad põldude nr 101-1, 101-2 ja 102 osas selle üle, kas taotlusele märgitud põllumajanduskultuur „muu köögivili: sigur valge ristiku allakülviga“ klassifitseerus määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 3 märgitud köögiviljaks. Ka vaidlevad pooled põldude nr 103, 105 ja 108-4 osas selle üle, kas PRIA-l oli alus toetusest määruse nr 53 § 8 lg 51 alusel keelduda põhjusel, et põldudel karjatati loomi.
14.Kaebaja esitas pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse 15.06.2017. Määruse nr 53 (kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsioonis) § 8 lg 1 p 1 järgi on toetusõiguslik maa taotleja kasutatav ja mahepõllumajanduse registrisse kantud kokku vähemalt 1,00 hektari suurune põllumaa, millel kasvatatakse teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri, köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi. Määruse nr 53 § 4 lg 1 p 3 järgi on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäär ühe hektari maa kohta kohustuseaastas köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise korral 600 eurot. Määruse nr 53 lisaks on küll ravim- ja maitsetaimede loetelu, kuid mitte köögiviljade loetelu. Maaeluministri 17.04.2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ lisaks 1 on kaebaja poolt täidetud pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse vorm koos põldude loeteluga vormil PT50A. Põldude loetelu vormi teisel lehel on märkused vormi veergude täitmise kohta. Muu hulgas selgitatakse veeru 9 „Kasvatatav põllumajanduskultuur või kesa tüüp vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule“ kohta, et vastavasse veergu märgitakse
kasvatatav põllumajanduskultuur „Abiks taotlejale“ lisas 1 toodud põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et vormile PT50A viitavasse põllumajanduskultuuride loetellu on köögiviljana märgitud üksnes salatsigur3. Ühtegi teist liiki sigurit loetelus märgitud ei ole. Seega ei olnud kaebaja poolt märgitud „sigur valge ristiku allakülviga“ toetusõiguslik.
15.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et PRIA kodulehel asuv materjal „Abiks taotlejale“ ning selle lisaks olev põllumajanduskultuuride loetelu ei ole õiguspäraselt kehtestatud ega Riigi Teatajas avaldatud õigusakt. Põllumajanduskultuuride loetelu ei sisaldu määruses nr 32, määruse nr 32 lisana ega määruse nr 32 lisaks oleva vormi lisana. Ühtlasi jääb PRIA õigus põllumajandkultuuride loetelu kehtestamiseks ja muutmiseks ringkonnakohtule arusaamatuks. PRIA ei ole käesolevas haldusasjas viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mis talle vastava loetelu kehtestamise õiguse andis. Ka jääb arusaamatuks, mille poolest erineb põllumajanduskultuuride loetelu ravim- ja maitsetaimede loetelust, mida on kehtestanud ja muutnud maaeluminister määrustega ning mis on Riigi Teatajas avaldatud. Eeltoodud põhjusel ei pea ringkonnakohus erinevalt halduskohtust võimalikuks PRIA kodulehel asuvale põllumajanduskultuuride loetelule tugineda.
16.Samas ei anna ka vastava dokumendi kõrvalejätmine kaebajale suuremaid õigusi, st ei tekita kaebajale õigust saada toetust põllumajanduskultuurile, mille kasvatamise eest toetuse saamise õigus ka ühestki teisest õigusaktist ei tulene. Kaebaja viide põllumajandusministri 05.05.2006. a määrusele nr 60 ringkonnakohtu järeldust ei muuda, sest määruse nr 60 § 2 p-de 15 ja 16 järgi on köögiviljakultuuri liikideks kähar endiiviasigur ja salatsigur. Kaebaja taotlusele ei ole märgitud kumbagi. Asjakohane ei ole ka kaebaja viide Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2017/1925, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa (ELT, 31.10.2017, lk 1-958). Kaebaja taotluse esitamise ajal 15.06.2017 määrus veel ei kehtinud, kuna see võeti vastu alles 12.10.2017. Lisaks ei ole tariifi- ja statistikanomenklatuuri eesmärgiks Eesti maaelu arengukavas 2014-2020 ettenähtud toetusõigusliku kultuuri kindlakstegemine. Kuigi õige on kaebaja tähelepanek, et nomenklatuuris jaguneb sigur salatsiguriks ja „muuks siguriks“ (CN kood 0705 29 00), mis kuulub gruppi 7 „Köögivili ning söödavad juured ja mugulad“4, on ringkonnakohus seisukohal, et kuna vastava määruse eesmärgiks ei olnud mahepõllumajanduslike põllumajanduskultuuride määratlemine, puudub kaebajal määrusele tuginedes alus toetuse saamiseks.
17.Ringkonnakohus möönab, et enne 28.04.2017 sai toetust taotleda ravim- ja maitsetaimena siguri kasvatamiseks (vt määrus nr 53 kuni 27.04.2017 kehtinud redaktsioonis). Maaeluministri 19.04.2017. a määruse nr 35 „Maaeluministri määruste muutmine“ (RT I 25.04.2017, 1) § 5 lõikega 7 kehtestati määruse nr 53 lisana „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“ uues sõnastuses, millest jäeti sigur ravim- ja maitsetaimena välja. Seega 2017. aastal ei olnud kaebajal enam võimalik taotleda PRIA-lt siguri kasvatamiseks toetust viisil, nagu kaebaja seda taotles 2016. aastal (vt kaebaja 08.05.2016. a taotlusel põldude loetelu, tl 96p). Samas ei saa eeldada, et toetusõiguslike kultuuride loetelu kunagi ei muudeta. Sarnast probleemi on kohtud käsitlenud haldusasjas nr 3-17-1086 (Suurmõmmik OÜ, OÜ Alamõisa Farm, Kullaketraja OÜ vs PRIA), kus kohtud PRIA otsuste õigusvastasust ei leidnud. Ringkonnakohtul puudub sarnaselt halduskohtuga alus kahelda, et kaebaja kasvatas põldudel nr 101-1, 101-2 ja 102 harilikku sigurit, mitte köögiviljana lehtsigurit. Seda kinnitab nii PMA 07.09.2017. a mahepõllumajanduse kontrolli protokoll (tl 14-16), millele kaebaja vastuväiteid ei esitanud, kui
ka asjaolu, et 2016. aastal deklareeris kaebaja hariliku siguri kasvatamist samadel põldudel, millel ta taotles 2017. a toetust selle kasvatamise eest köögiviljana.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega ka põldude nr 103, 105 ja 108-4 osas. Halduskohus tuvastas õigesti, et aedkoriander, mida põldudel deklareeriti, on kantud määruse nr 53 lisaks olevasse ravim- ja maitsetaimede loetellu ning on toetusõiguslik kultuur. Määruse nr 53 § 8 lg 51 kohaselt ei anta samas toetust toetusõigusliku maa kohta, millel kasvatatakse lisas nimetatud ravim- ja maitsetaimi söödaks. Pooled ei vaidle selle üle, et PMA on tuvastanud kaebaja aedkoriandri põldudel loomade karjatamise (tl 14-16). Ringkonnakohus leiab, et isegi kui eeldada, et aedkoriander ei olnud loomadele söödaks mõeldud, viitab loomade karjatamine sellele, et põldudel ei toimunud sihipärast aedkoriandri kasvatamist. Määruse nr 53 seletuskirja5 järgi makstakse ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest toetust üksnes siis, kui neid kasvatatakse kultuuris. See tähendab, et neid kasvatatakse põllul, kus maa haritakse, taimed kas külvatakse või istutatakse ja eemaldatakse umbrohi. Looduslikult kasvavate ravim- ja maitsetaimede kogumise eest toetust ei maksta. Ringkonnakohtu hinnangul välistab loomade karjatamine põllul aedkoriandri sihipärase kasvatamise määruse nr 53 mõistes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et põllul viibivad loomad kahjustavad paratamatult taimi, mida nad ise toiduks ei tarvita ning ravim- või maitsetaimede saaki nendelt põldudelt enam ei saa. Ringkonnakohtu seisukohta ei väära ka kaebaja poolt PRIA-le esitatud põlluraamatu väljavõte, millest nähtuvalt toimus 2017. a augustis põllul nr 108 loomade karjatamine juba koristatud alal (tl 127). Kaebaja esitas PRIA-le tõendi alles vaidemenetluse käigus ning tõend on vastuolus kaebaja poolt PMA-le varem esitatud tõendiga. Nimelt deklareeris kaebaja 25.01.2018 ise PMA-le, et 2017. aastal aedkoriandrit põllult ei koristatud (tl 197). Kuna PMA kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse üle ei otsustanud, ei olnud kaebajal majanduslikku põhjust PMA-le ilmselgelt ebaõigeid andmeid esitada. Küll aga sai selline vajadus tekkida hilisemas vaidemenetluses PRIA-ga mahepõllumajandusega jätkamise toetuste üle. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et kaebaja ei tegelenud 2017. aastal sihipärase aedkoriandri kasvatamise ja ürdiks koristamisega viisil, mis andnuks määruse nr 53 mõistes aluse kaebajale mahepõllumajandusega jätkamise toetust maksta. Halduskohtu järeldused on ka aedkoriandri põlde puudutavas osas õiguspärased. Kaebaja väide, et tal polnud nõuet saaki turustada, on iseenesest küll õige, kuid ei oma antud asjaoludel tähtsust.
19.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, mis puudutavad komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 19 lõike 1 kohaldamist (otsuse p 22) ning viivise arvestust iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest (otsuse p 23) ega pea HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.
20.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.11.2018. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
http://eelnoud.valitsus.ee/main#P2F861Fw
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.