OÜ ALAMÕISA FARM kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 01.06.2018 otsuse nr 126/18/471 (kaebajat puudutavas osas) tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks uue otsuse tegemiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – OÜ ALAMÕISA FARM, lepinguline esindaja esindajad Henno Nurmsalu Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Angelika Tõnsing Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ ALAMÕISA FARM kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. detsembril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.OÜ ALAMÕISA FARM (edaspidi kaebaja) esitas 22.05.2017 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse nr 110171111502, milles taotles mahepõllumajandusega jätkamise toetust mh põldudele nr-tega 101-1, 101-2, 102, 103, 105, 108-4. Põldudel nr 101-1, 101-2 ja 102 deklareeris kaebaja kasvatatava
3-18-1493
põllumajanduskultuurina „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“ ning põldudel nr-tega 103, 105 ja 108-4 aedkoriandri.
2.PRIA määras 19.02.2018 otsusega nr 12-6/18/291 toetuse osaliselt. Kaebaja esitas 21.03.2018 vaide (tl 9-11), mille lahendamisel pikendas PRIA otsuse tegemise tähtaega kuni 21.05.2018. PRIA jättis 06.06.2018 vaideotsusega nr 12-4/18/87-2 (tl 13) kaebaja vaide rahuldamata, kuna 19.02.2018 otsus tunnistati kehtetuks.
3.PRIA otsustas 1. juuni 2018 otsusega nr 12-6/18/471 (tl 6-8): 1) tunnistada kehtetuks 19. veebruari 2018 otsus nr 12-6/18/320 „2017. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaline määramine, tasaarvestamine ja toetuse tagasinõudmine“ (resolutsiooni p 1); 2) määras osaliselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1, resolutsiooni p 2); 3) nõudis tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (resolutsiooni p 3); 4) tasaarvestas alusetult saadud toetussumma toetusmaksega, millele taotlejatel on otsuse punkti 2 kohaselt õigus seoses esitatud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlustega (ELÜPS § 112 lg 2, komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 908/2014 art 28, resolutsiooni p 4); 5) kohustas taotlejaid maksma tagasinõutav toetusraha tagasi 60 kalendripäeva jooksul alates otsuse tegemise päevast (resolutsiooni p 5); 6) otsustas tasaarvestada tagasi maksmata toetusraha mistahes PRIA makstava toetusmaksega, millele taotlejal tekib õigus seoses PRIA-le esitatud toetustaotlustega alates 01.06.2018 otsuse tegemisest (resolutsiooni p 6); PRIA märkis otsuses ühtlasi viivise tagasinõutava toetussumma tähtaegselt tagasi maksmata jätmise korral (resolutsiooni p 7) ning otsuse tähtaegselt täitmata jätmise korral selle sundtäitmisele andmise korra (resolutsiooni p 8). PRIA on toetuse osalisel maksmisel tuginenud maaeluministri 30.04.2015 määruses nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ § 8 lgtele 1, 2, 4, 5, 51, 7, 71 ja 8.
4.OÜ ALAMÕISA FARM esitas 11.06.2018 PRIA-le vaide. PRIA jättis 26.06.2018 vaideotsusega nr 12-4/18/123-1 (tl 35-37) kaebaja vaide rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.
4.1.Põldudel, millel on kasvatatavaks kultuuriks märgitud sigur, on tuvastatud hariliku siguri kasvatamine. Vaide esitaja ei vaidlusta PRIA poolt tuvastatud kultuuri. PRIA-l puudub alus kahelda PMA poolt 07.09.2017. a läbi viidud kontrolli tulemustes, mille käigus tuvastati hariliku siguri kasvatamine. Salatsigur ja harilik sigur on erinevad taimeliigid ning visuaalse vaatluse käigus eristatavad. Kohapealsete kontrollide käigus ei ole tuvastatud, et vaide esitaja oleks sigurit köögiviljana kasvatanud. Põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt on harilik sigur ravim- ja maitsetaim, mitte köögivili.
4.2.Põldudel, millel vaide esitaja on deklareerinud aedkoriandri kasvatamist (põllud nr 103, 105, 108-4), on PMA tuvastanud loomade karjatamise. Olenemata sellest, et vaide esitaja peab aedkoriandri põldudel loomade karjatamist novaatorlikuks põlluharimisviisiks, ei ole vaide esitaja õigustatud ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest toetust saama, kuivõrd ravim- ja maitsetaimede kasvatamise toetuse ühikumäär on kõrgem just seetõttu, et arvestatud on käsitsi töö suurt mahtu seoses umbrohu eemaldamisega taimede vahelt ning saagi kogumisega.
2(15)
3-18-1493
Kaebaja väide, et põllul toimus karjatamine peale koriandri saagi koristamist, on paljasõnaline ja tõendamata. Vaidemenetluse käigus esitatud põlluraamatu kanded on vastuolus vaide esitaja enda poolt varasemalt esitatud andmetega.
4.3.Kuna taotletud ja kindlaksmääratud pinna erinevus on toetusmääragrupis olnud suurem kui 50% kindlaksmääratud pinnast, jäeti taotlus kõnesolevas kultuurigrupis õiguspäraselt rahuldamata vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 19 lõikele 2 ja kohaldati õiguspäraselt lisakaristust sama määruse artikli 19 lõikele 3.
4.4.ELÜPS § 114 lõikes 1 ette nähtud viivisemäär ei ole ebamõistlikult kõrge. puudub PRIA-l puudub seadusest tulenev alus ja põhjus loobuda viivisenõudest või seda vähendada.
5.OÜ ALAMÕISA FARM esitas 26.07.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 01.06.2018 otsuse nr 12-6/18/314 tühistamiseks (kaebajat puudutavas osas) ning PRIA kohustamiseks uue otsuse tegemiseks. Täiendavalt taotleb kaebaja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 114 põhiseaduse vastaseks tunnistamist.
6.Kohus võttis 02.08.2018 määrusega kaebuse menetlusse (tl 38). Vastustaja esitas 03.09.2018 vastuse kaebusele (tl 42-44). Kohus määras 05.09.2018 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate seisukohtade, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Lisaks nõudis kohus vastustajalt välja kaebaja 10.06.2018 esitatud vaide. Vastustaja vastas kohtunõudele 07.09.2018 (tl 110). Kaebaja esitas 25.09.2018 täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja (tl 117-118). Vastustaja esitas 01.10.2018 vastuse kaebuse täiendusele ja menetluskulude kohta (tl 123).
7.Kohus jättis 11.10.2018 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks ja tegi teatavaks kohtuotsuse kuulutamise aja (tl 128).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist ning taotluse lahendamiseks uue otsuse tegemist, esitab järgmised väited:
8.1.PRIA vaideotsuse p-s 3 esitatud järeldus, et harilik sigur ei ole toetatav köögivilja, maasika ning ravim-ja maitsetaimede toetusmääragrupis, on põhjendamata. PRIA ei ole esitanud põhjendusi kaebaja selgituste mittearvestamise kohta siguri erinevate liikide omaduste ja kasutamise kohta nii maitsetaime kui köögiviljana. Kaebaja märkis toetuse taotlusel kasvatatava kultuuri, valides võimaliku valikuna „muu köögivili“ (sigurit valikus ei olnudki). Nimetatud valiku olemasolu näitab, et tegemist on lahtise nimekirjaga.
8.2.Asjas ei oma tähtsust, et maaeluministri poolt 19.04.2017. a vastu võetud määrusega nr 35 „Maaeluministri määruste muutmine“, millega on kehtestatud määruse nr 53 lisa „Ravimja maitsetaimede loetelu“ uues sõnastuses, on loetelust välja jäetud kultuur – harilik sigur. Ravim-ja maitsetaimede loetelu muudatus ei saa olla aluseks kultuuri väljaarvamiseks toetusgrupist. Esitatud taotlusel taotles kaebaja toetust siguri kui köögivilja kasvatamise eest. Toetusõiguslik ei ole sigur üksnes ravim- ja maitsetaimena. Köögiviljade loetelu määrusega kehtestatud ei ole. Seega tuleb lähtuda taimede üldtunnustatud omadustest.
8.3.PRIA on põhjendamatult asunud seisukohale, et kaebaja ei vaidlustanud kohapealse kontrolli tulemusi. Kaebaja selgitas vaides korduvalt, miks määratletud kultuur on ekslikult tuvastatud hariliku sigurina. Kuna köögiviljana on toetusõiguslik igasuguse siguri kasvatamine, siis ei oma sisulist tähendust siguri alaliigi tuvastamine.
3(15)
3-18-1493
8.4.Kontrolli käigus Põllumajandusameti (PMA) poolt kasvava kultuuri muutmise alused ei ole tuvastatud, kultuuri on muudetud põhjendamatult. Tõendamata on hariliku siguri ja siguri eristamise metoodika. PMA kontrolli läbiviija Aivar Kustavus väitis telefoni teel, et kasvatatava kultuuri tuvastas ta internetipäringuga, kuid ei osanud välja tuua konkreetset allikat, millele tuginedes ta sellisele järeldusele tuli. Kogu perekond sigur koos kõigi (ala)liikidega on toetusõiguslik köögiviljana. Siguri perekonda kuuluvad kaks kultuurliiki: harilik sigur (Cichorium intybus) ja endiiviasigur (Cichorium endivia) ning erinevate määratluste järgi neli kuni kuus vabas looduses kasvavat liiki. Sigurit loetakse köögiviljaks.1 Põllumajandusministri 2006.a määrusega nr 60 „Köögiviljakultuuride seemne kategooriad ning köögiviljakultuuride seemne tootmise ja turustamise nõuded“ on kehtestud köögiviljade loetelus sigur Cichorium intybus köögivili. Ka määruse nr 53 lisas sisaldunud sigur oli sama - Cichorium intybus. EL nomenklatuuris lähtutakse igasugusest sigurist kui köögiviljast.2
8.5.Sigur on mitmeaastane taim. Kuna PRIA ja PMA on varasematel aastatel samadel põldudel läbi viinud kontrollid ja tuvastanud kasvava kultuurina „sigur“, siis järelikult kasvas ka varasemate kontrollide ajal seal kultuurina „sigur“.
8.6.PRIA viide vaideotsuses, et köögiviljade nimekiri on tuvastatav trükise „Abiks taotlejale“ lisas, ei ole asjakohane ega saa olla aluseks taotluse rahuldamata jätmisele. Otsinguga on võimalik leida vähemalt 5 erinevat versiooni viidatud dokumendist, tegemist on sisuliselt juhendmaterjaliga toetustaotlusele kultuuride lühendite märkimiseks ning tegemist ei ole õigusakti alusel, õigusaktist tuleneva volitusnormi alusel kehtestatud loeteluga ega ole korrektselt avaldatud Riigi Teatajas. Samuti puudub nimetatud loetelule igasugune viide määruses nr 53. Ravim- ja maitsetaimede loetelu aga on kehtestatud määruse lisana. Kohaldamata tuleb jätta lisakaristus vastavalt vaideotsuse p-s 7 nimetatule, kuna köögiviljade mittekasvatamine ei ole tõendatud.
8.7.Põllul nr 103 ja 105 deklareeris kaebaja kultuurina aedkoriandri. Kaebaja esitas PRIA-le põlluraamatu väljavõtte tõendamaks koriandri kasvatamist. PRIA väide, et põlluraamatu tõend ei ole sobiv, on arusaamatu. Koriandrit kasvatati koos loomade karjatamisega, mis ei mõjutanud kultuuri kasvamist (tegemist oli põlluharimisviisiga). Põllul nr 108-4 karjatamine ei tähenda koriandri söödaks kasutamist.
8.8.Koriandri saagi turustamise nõuet määrusest ei tulene, mistõttu on asjakohatu PRIA vaideotsuses toodud väide, et lisaks peaks kaebaja esitama täiendavaid tõendeid koriandri koristamise või turustamise kohta. Asjaolu, et kaebaja mahetoodang puudus statistika andmetel, ei tähenda, et tegelikkuses saaki ei koristatud. Tähelepanuta on jäetud, et eelmistel aastatel on kaebaja märkinud samadel põldudel kasvava sama kultuurina „sigur“ ning PMA on nimetatud kultuuri ka kinnitanud. 2017. a tehti muudatus PMA poolt ja vastavat täpsustust, mille alusel muudatus tehti, ei ole kaebajale esitatud.
8.9.Viivisemäär on ebamõistlikult kõrge (0,1% päevas, ehk 36,5% aastas). Seadusejärgne (VÕS) viivisemäär on 8%, Eesti Panga statistika kohaselt on keskmine krediidi kulukuse määr 18,92% – seega ületab toetuste tagasinõudmisel viivisemäär eeltoodut kordades.
8.10.Kaebaja taotleb vähendada kaebuse mitterahuldamise korral makstavat viivisemäära mõistlikkuse printsiibist lähtudes ning tunnistada põhiseaduse vastaseks ELÜPS § 114. Erinevalt maksukorralduse seadusest, mis näeb ajatamise korral ette intressimäära alandamise,
maksuvõla kustutamise lootusetuse ja ebaõigluse tõttu, intressi arvestamise piiramise põhivõlaga jne, puuduvad ELÜPS-s viivise vähendamist või selle arvestamist piiravad sätted (märgukirja p 19). Samuti ei ole kaebaja hinnangul proportsionaalne samasuguse viivisemäära nõudmine võla ajatamise korral, või ka põhivõlgnevust ületava viivise nõudmine, millele on tähelepanu juhtinud Õiguskantsler (p 22 ja 24). Eeltoodud põhjendustel saatis ka Õiguskantsler Riigikogule ettepaneku viivisemäära alandamiseks ELÜPS-s.
9.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
9.1.Toetuse arvutamine toimub rangelt põllukultuurirühmade siseselt. PRIA tuvastas 19.21.07.2017. a kaebaja põllumajanduslikus majapidamises läbi viidud kohapealse kontrolli raames, et osade põldude osas, millele oli taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetust, ei vastanud taotlusandmetest tulenev toetusmääragrupp eest leitud toetusmääragrupile. Põldudele nr 101-1, 101-2 ja 102 taotleti toetust „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“ (s.o köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede toetusmääragrupis), ent eest leiti harilik sigur valge ristiku allakülviga, mis on määruse nr 53 lisa „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“ uues sõnastuses, loetelust välja jäetud. Põldudele nr 103, 105, 108-4 oli taotletud toetust aedkoriandri kasvatamise eest (s.o köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede toetusmääragrupis), ent põllul nr 103 toimus kontrolli hetkel lammaste karjatamine. Põllud nr 105 ja 108-4 mõõdeti kohapealses kontrollis lahustükkideks, kuid kuna kaebuses neid asjaolusid ei vaidlustata, siis mõõtmistulemustega seonduvat vastustaja vastuses ei käsitle. Kuna taotletud ja kindlaksmääratud pinna erinevus on toetusmääragrupis olnud suurem kui 50% kindlaksmääratud pinnast, siis jäeti taotlus kõnesolevas kultuurigrupis õiguspäraselt rahuldamata vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 19 lõikele 2 ja kohaldati õiguspäraselt lisakaristust sama määruse artikli 19 lõikele 3.
9.2.PMA 07.09.2017 läbi viidud kohapealse kontrolli tulemustest nähtub, et põldudel, millel on kasvatatavaks kultuuriks märgitud sigur, on tuvastatud hariliku siguri kasvatamine. Põldudel, millel kaebaja on deklareerinud aedkoriandri kasvatamist ja milliseid vaides vaidlustati (põllud nr-tega 103, 105, 108-4), on PMA tuvastanud loomade karjatamise.
9.3.Kaebaja väited deklareeritud põllumajanduskultuuri köögiviljana kasvatamise ja aedkoriandri ravim- ja maitsetaimena kasvatamise kohta on ebaõiged, otsitud ja vastuolulised.
9.4.Kaebaja väide, et kuna köögiviljade loetelu määrusega nr 53 kehtestatud ei ole, tuleb lähtuda taimede üldtunnustatud omadustest ja seega on köögiviljana toetusõiguslik igasuguse siguri kasvatamine, on väär. Pindalatoetuste taotlusele ja maksetaotlusele, mis on maaeluministri 17.04.2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ lisa 1, tuleb kasvatatav põllumajanduskultuur märkida vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule3. Seda, et kasvatatav põllumajanduskultuur tuleb taotlusel märkida vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule, on selgitatud taotluse põldude loetelu vormil PT50A, mille kohaselt tuleb veergu nr 9 märkida kasvatatav põllumajanduskultuur „Abiks taotlejale“ lisas 1 toodud põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt. Et kasvatatav põllumajanduskultuur tuleb taotlusele märkida lähtuvalt põllumajanduskultuuride loetelust, kusjuures kõnesoleva loetelu kohaselt on köögiviljana kvalifitseeritav üksnes salatisigur, mida kaebaja ei kasvata, ei oma kaebaja väited siguri kvalifitseerimise kohta tähendust.
9.5.Kaebaja väide, mille kohaselt „varasematel aastatel on kaebaja märkinud taotlusel kasvatatava kultuurina sigur“ on ebaõige. Kaebaja on 2016. aastal esitatud pindalatoetuste taotlusel ja maksetaotlusel deklareerinud samadel vaidlusalustel siguripõldudel kasvatatava põllumajanduskultuurina „hariliku siguri valge ristiku allakülviga“ (valge ristiku allakülv oli märgitud e-pria portaali), mis on ravim- ja maitsetaim.
9.6.Vaidlust ei ole selle üle, et 2017. aastal kasvas vaidlusalustel põldudel 2015. ja 2016. aastal külvatud kultuur. Kohapealses kontrollis kontrollitud kaebaja põlluraamatu kannete kohaselt on põldudele nr 101-1 ja 101-2 harilik sigur valge ristiku allakülviga külvatud 06.06.2016 ning põllule nr 102 külvatud 25.04.2015, kandeid salatisiguri külvamise kohta põlluraamat ei sisaldanud. Kui kaebaja on vaidlusalustele põldudele 2015. ja 2016. aastal külvanud hariliku siguri valge ristiku allakülviga ning 2017. aastal uut seemet külvanud ei ole, ei saa harilik sigur iseenesest muutuda salatisiguriks. Seda, et vaidlusalustel põldudel kasvas harilik sigur ja sama maakasutus nagu 2016. aastal, toimus ka 2017. aastal, on kinnitanud kaebaja ka kaebuses.
9.7.PRIAle ei ole esitatud tõendeid, mis PRIA ja PMA kontrolli tulemuse ümber lükkaksid. Pelgalt asjaolu, et kaebaja märkis põldude loetelu veerus nr 9 kasvatatava kultuurina „muu köögivili, sigur, valge ristiku allakülviga“ ning paljasõnalised väited deklareeritud kultuuri köögiviljana kasvatamise kohta, ei tõenda seda, et ka tegelikkuses põldudel sigurit köögiviljana kasvatati. Põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt on köögiviljana kvalifitseeritav salatsigur, mille kasvatamist ei ole kaebaja taotlusel deklareerinud ja selle kasvatamist ei ole kohapealsetes kontrollides ka tuvastatud.
9.8.Kui kohapealses kontrollis ei tuvastata deklareeritud põllumajanduskultuuri, tuleb kontrollaruandes fikseerida kultuur, mis kohapealses kontrollis eest leiti. Nii PMA kui PRIA kontrollaruannetes esitatud maakasutuse faktilise kirjeldusega on taotleja tutvunud ja kinnitanud, et märkusi ei ole. Kaebaja ei ole esitanud kontrollaruandele pretensiooni.
9.9.Määruses nr 53 kehtestatud ravim- ja maitsetaimede loetelu kohaselt on aedkoriander ravim- ja maitsetaim. Toetust ei anta toetusõigusliku maa kohta, millel kasvatatakse lisas nimetatud ravim- ja maitsetaimi söödaks (Määruse nr 53 § 8 lg 51). Kaebaja karjatas vaidlusalustel aedkoriandri põldudel nr 103, 105 ja 108-4 loomi. Loomade karjatamine näitab seda, et põldudel ei tegeleta eesmärgipärase ravim- ja maitsetaimede kasvatamisega. Kuigi loomad koriandrit ei söö, tallavad nad paratamatult taimi ning ravim- ja maitsetaimi nendelt põldudelt ei saa. Kaebaja ei ole kultuuri hooldamiseks ega saagi koristamiseks kasutanud käsitööd, mis on kõrgema toetuse- ja ühikumäära aluseks.
9.10.Kaebaja väited põllult nr 108-4 saagi koristamise kohta on vastuolulised. Põlluraamatu kannetega ei ole tõendatud, et loomade karjatamine toimus peale saagi koristamist, ega see, et saagi koristamine üleüldse toimus. Kaebaja väitis PRIA-le 11.06.2018. a esitatud vaides, et põllul nr 108-4, oli enne loomade karjatamist aedkoriander koristatud ürdiks, samas kui PMAle esitatud andmete kohaselt oli koristuspinnaks märgitud 0,00 ha ja selgitus, et vihmase sügise tõttu ei olnud võimalik saaki koristada. Kaebaja ei ole muid andmeid ega tõendeid esitanud.
9.11.PRIA-l puudub seadusest tulenev alus ja põhjus loobuda viivisenõudest või seda vähendada.
9.12.Hinnang küsimuses, kas kõik siguri liigid on köögiviljad, ei kõrvalda asjaolu, et toetustaotlusele, mis on määruse nr 32 lisa 1, tuleb kasvatatav põllumajanduskultuur märkida „Abikas taotlejale“ lisas 1 toodud põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt. Seega ei oma tähtsust määratlus tollitariifistikus ega kaebaja viidatud (teadus)kirjandus. 6(15)
3-18-1493
9.13.Kasvatatud kultuurid on tuvastatud kohapealses kontrollis visuaalse vaatluse käigus. Ka kaebaja ise kinnitab, et põldudel kasvas harilik sigur. Kaebaja soovib harilikku sigurit ühel aastal määratleda ravim- ja maitsetaimena, teisel aastal köögiviljana. Kui hariliku siguri kasvatamise eest ravim- ja maitsetaimede ühikumääragrupis enam toetust ei maksta, leiab kaebaja, et põhimõtteliselt tuleks kõik siguri sordid määratleda köögiviljana. Eelnev ei tähenda nagu oleks kasvatatav kultuur tuvastatud ebaõigesti.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Vaidlustatud otsusega on vastustaja kehtetuks tunnistanud kaebajale varasemalt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramise otsuse ning määranud kaebajale toetuse osaliselt (tl 6p-8p). Selle toetuseliigiga seonduvat on täpsemalt reguleeritud maaeluministri 30.04.2015 määruses nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53).
11.Kaebaja taotles 22.05.2017 mahepõllumajandusega jätkamise toetust muuhulgas ka praeguse vaidlusega hõlmatud põldudele nr 101-1, 101-2, 102, 103, 105 ja 108-4. Põldude nr 101-1, 101-2 ja 102 deklareeris kaebaja kasvatatava põllumajanduskultuurina „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“ ning põldudel nr 103, 105 ja 108-4 puhul aedkoriandri (tl 61p, 64). Vastustaja on selgitanud, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse arvutamine põhineb põllumajanduskultuuri rühma kontseptsioonil (Komisjoni delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 17 lg 1). See tähendab, et taotleja poolt taotlusel deklareeritud põllud tuleb jagada vastavalt taotlusel toodud andmetele määruse nr 53 § 4 lõikes 1 toodud ühikumääragruppide alusel vastavatesse rühmadesse. Selle põhjal tehakse kindlaks iga rühma puhul taotleja poolt selles rühmas taotletud pindala. Samadest normidest lähtuvalt jagatakse ka kohapealses kontrollis tuvastatud asjaolude pinnalt põllud maakasutuse alusel eri põllukultuurirühmadesse/ühikumääragruppidesse. Vastuses kohtule on vastustaja ka selgitanud, et kaebaja esitatud andmete kohaselt taotles ta mahepõllumajandusega jätkamise toetust järgmiselt: 1) köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise ühikumääragrupis 46,52 hale; 2) rohumaa, mille iga hektari kohta on taotlejal sellisel arvul mahepõllumajanduslikult peetavaid veiseid, hobuseid, lambaid ja kitsi, et loomkoormus hektari kohta on vähemalt 0,2 loomühikut komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 808/2014 II lisa kohaselt või mille iga kuni 0,1 hektari kohta on üks mahepõllumajanduslikult peetav mesilaspere, ühikumääragrupis 0,84 hale (taotlused koos muutmistaotlustega tl 45-88 ja 94-106). Praegune vaidlus puudutab toetust köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise ühikumääragrupis (määrus nr 53 § 3 lg 1 p 3).
12.PRIA viis 19.-21.07.2017 kaebaja põllumajanduslikus majapidamises läbi kohapealse kontrolli, mille tulemused on vormistatud kontrollaruandel nr 170092 (tl 89-93p). Vastustaja tuvastas kohapealse kontrolli käigus, et osadel põldudel, millele oli taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetust, ei vastanud seal tegelikult kasvavad taimed taotluse andmetest tulenevale toetusmääragrupile.
7(15)
3-18-1493
12.1.Põldude nr 101-1, 101-2, 102 puhul oli taotlusel märgitud „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“, s.o köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede toetusmääragrupis (tl 61p-62; 64). Kontrollijad leidsid eest hariliku siguri valge ristiku allakülviga, mis põlluraamatu kannete kohaselt oli põldudele nr 101-1, 101-2 külvatud 06.06.2016 ja põllule nr 102 25.04.2015 (tl 127p).
12.2.Põldude nr 103, 105 ja 108-4 osas oli taotluse järgi taotletud toetust aedkoriandri kasvatamise eest, s.o köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede toetusmääragrupis( tl 47p). Kontrolli tulemuste kohaselt toimus põllul nr 103 kontrolli hetkel lammaste karjatamine. Vastustaja on selgitanud, et kuna taotletud ja kindlaksmääratud pinna erinevus on toetusmääragrupis olnud suurem kui 50% kindlaksmääratud pinnast, jäeti taotlus kõnealuses kultuurigrupis rahuldamata vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 19 lõikele 2 ja kohaldati õiguspäraselt lisakaristust sama määruse artikli 19 lõikele 3.
13.Kokkuvõtvalt seisneb käesolev vaidlus esmalt selles, kas kaebaja kasvatas vaidlusalustel põldudel sigurit köögiviljana, mille puhul on kaebaja õigustatud mahepõllumajandusega jätkamise toetust saama köögiviljade, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise ühikumääragrupis s.o 600 eurot hektari kohta. Teiseks on vaidlus selles, kas PRIA on jätnud õiguspäraselt vaidlusaluste aedkoriandri põldude osas toetuse nimetatud ühikumääragrupis määramata määruse nr 53 § 8 lg 51 alusel.
14.Määruse nr 53 lg 8 p 1 kohaselt on toetusõiguslik maa taotleja kasutatav ja mahepõllumajanduse registrisse kantud kokku vähemalt 1,00 hektari suurune põllumaa, millel kasvatatakse teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri (põllukultuur), köögivilja, maasikat või määruse lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi. Määruse nr 53 lg 4 lg 1 p 3 kohaselt on köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise korral mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäär ühe hektari maa kohta kohustuseaastas 600 eurot.
15.Vastustaja on vaidlustatud otsuses otsustanud toetuse osalise maksmise põhjusel, et põldudel, millel oli taotluse kohaselt toetatavaks kultuuriks muu köögiviljana sigur, leiti kontrolli käigus tegelikult kasvamas harilik sigur valge ristiku allakülviga. Vastustaja tugines määruse nr 53 lg 8 p-le 1.
15.1.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on siguri märkinud taotluse vormil „muu köögiviljana“. Kaebaja väitel märkis ta taotlusel kasvatatava kultuuri, valides võimaliku valikuna „muu köögivili“ (sigurit valikus ei olnudki). Nimetatud valiku olemasolu näitab kaebaja hinnangul, et tegemist on lahtise nimekirjaga.
16.Vastustaja selgituste kohaselt peab taotleja pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse põldude loetelu veerus nr 9 märkima kultuuri vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule (vt tl 47p-48). Kaebaja on seisukohal, et sellise loetelu andmiseks puudus volitusnorm ning tegemist ei ole Riigi Teatajas avaldatud õiguse üldaktiga, nagu seda on määruse nr 53 lisaks olev ravimja maitsetaimede loetelu.
16.1.Pindalatoetuse taotluse ja maksetaotluse vorm PT 50 oli kehtestatud maaeluministri 17.04.2015 määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliimaja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ lisana 1. Tabelina vormistatud lisa (taotluse vorm) 9. veerus „Kasvatatav põllumajanduskultuur või kesa tüüp vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule“ on allmärkuse nr 9 all kirjas „- märgitakse kasvatatav 8(15)
3-18-1493
põllumajanduskultuur „Abiks taotlejale” lisas 1 toodud põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt. Vajadusel täpsustatakse kultuure (nt segavilja, teraviljade segu, ’ravim- ja maitsetaimede segu muude põllumajanduskultuuridega’ jne korral).“
16.2.Kaebajal on õigus selles, et „Abiks taotlejale“ ega selle lisaks olev loetelu ei ole õigusakt, mis oleks avaldatud Riigi Teatajas. Samas ei nõustu kohus eelnevat arvestades kaebajaga, et loetelu kehtestamiseks puudus õiguslik alus. Tegemist ei ole pelgalt loeteluga, mis kvalifitseeriks teatud taimed muuhulgas köögiviljadena, vaid loetelu sisaldab ka selgitused iga kultuuri perekonna/sugukonna, maakasutustüübi, ja otstarbe või kasutusviisi märkimiseks, samuti põhjalikumaid selgitusi erinevate liikide puhul. Kohus ei pea sellise loetelu kehtestamist õigusvastaseks.
16.3.Kaebaja väitel on juhendmaterjali kohaldatavat versiooni ka raske leida. Kohus nõustub, et taotluse allmärkuses nr 9 puudub viide, kuidas on selline dokument kättesaadav. Ka on kaebajal õigus selles, et veebiotsingu tulemusena on võimalik leida erinevaid loetelusid, mille kehtivusaeg jääb ebaselgeks4. Vastustaja veebilehel http://www.pria.ee/et/ asuv otsinguvõimalus („Otsi PRIA.ee-st“) võimaldab jõuda otsitavate loeteludeni5, sh kaebaja taotluse esitamise ajal kehtinud versioonile (/http://www.pria.ee/docs/resources/8271.pdf), mis kohaldub konkreetse toetusvooru raames. Kohtule ilmneb, et väidetavad raskused dokumendi leidmisel ega selle mitteavaldamine Riigi Teatajas ei ole kaebajal siiski takistanud taotluse blanketti nõuetekohaselt täitmast ega sellel ka põllumajanduskultuurina siguri märkimist. Kaebaja pole väitnud, et oleks pöördunud selgituste saamiseks (sh loetelu kohaldatava redaktsiooni väljaselgitamiseks) vastustaja poole või saanud temalt taotlejat eksitavat teavet.
17.Kuna vaidlust pole selles, et kaebaja on taotlusel märkinud siguri köögiviljana, ei ole siguri määratlemisel praeguse vaidluse kontekstis määrav, kas määruse nr 53 lisaks oleva ravim- ja maitsetaimede loetelu taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis oli (harilik) sigur nimetatud või mitte. Kaebaja ei väida, et oleks siguri 22.05.2017 taotluses märkinud ravim- või maitsetaimena. Samas on ta järjekindlalt arvamusel, et köögiviljana on käsitatav mistahes siguri liik. Siiski väärib tähelepanu, et nii põllumajanduskultuuride loetelus kui ka ravim- ja maitsetaimede varasemas loetelus on harilik sigur kuulunud maitse- ja ravimtaimede hulka. Vastustaja on selgitanud erisusi toetuse määramisel ravim- ja maitsetaimede ning köögivilja kasvatamisel (vt allpool otsuse p 21.3). Vastustaja viitab ka kaebaja 08.05.2016 taotlusele (tl 94-99), milles kaebaja on kasvatatava kultuurina märkinud hariliku siguri, mis on ravim- ja maitsetaim, ent määruse nr 53 lisaks olevast loetelust alates 2017. aastast üldse välja jäetud.
18.Taotluse esitamise ajal (22.05.2017) taotlusvormil viidatud põllumajanduskultuuride loetelus (/http://www.pria.ee/docs/resources/8271.pdf) on köögiviljade all nimetatud salatsigur. Vastustaja on kontrollimistulemuste ning asjas kogutud tõendite põhjal jõudnud järeldusele, et salatsiguri kasvatamist kaebaja kõnealustel põldudel pole tuvastatud.
18.1.Kaebaja on oma väidetes vastuoluline, märkides kord, et mistahes siguri liiki tuleb käsitleda köögiviljana, teisalt heidab ette ebaselgust erinevate siguri liikide eristamise metoodika osas. Samas pole ta sõnaselgelt väitnud, et kasvatanuks salatsigurit. Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel siiski vaidlust selles, et nimetatud põldudel kasvanud taim oli harilik sigur.
18.2.Vastustaja on kaebaja põlluraamatu kandeid kontrollides välja selgitanud, et põldudele nr 101-1 ja 101-2 on harilik sigur valge ristiku allakülviga külvatud 06.06.2016 ning põllule nr 102 külvatud 25.04.2015, kandeid salatsiguri külvamise kohta põlluraamat ei sisaldanud. Salatsiguri külvamise kohta pole kaebaja kandeid põlluraamatusse teinud ega selle kohta ka muid tõendeid esitanud. Kaebaja põllumajanduslikus majapidamises on kontrolli läbi viinud ka Põllumajandusamet, kelle mahepõllumajandusliku kontrolli protokollist nr KP-1719291 nähtub samuti, et põldudel, millel on kasvatatavaks kultuuriks märgitud sigur, on tuvastatud hariliku siguri kasvatamine (tl 14). Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et puudub alus arvata, et kõnealustel põldudel saanuks kasvada loetelusse kantud kultuurina salatsigur. Vastustaja ja PMA on ühtviisi tuvastanud, et põllul 2015. ja 2016. aastal kasvanud kultuur oli harilik sigur. Seega puudub kohtu hinnangul vajadus analüüsida põhjalikumalt küsimust, millise metoodika alusel eristada harilikku sigurit ja salatsigurit ning kas vastustaja ja PMA on kasvava kultuuri õigesti määratlenud.
18.3.Üksnes kasvatatava kultuuri deklareerimine (muu) köögiviljana ei kinnita tegelikult veel kasvatatava kultuuri kuulumist köögiviljade alla.
18.4.Kaebaja on seisukohal, et kui köögiviljade loetelu määrusega (õiguse üldaktiga) kehtestatud ei ole, tuleb lähtuda taimede üldtunnustatud omadustest. Kaebaja väidab, tuginedes tema viidatud allikatele, et köögiviljadeks on kõik siguri liigid, sh harilik sigur. Kaebaja viitab ka põllumajandusministri 2006. a määrusele nr 60 „Köögiviljakultuuride seemne kategooriad ning köögiviljakultuuride seemne tootmise ja turustamise nõuded“, milles kehtestud köögiviljade loetelus on nimetatud sigur Cichorium intybus köögiviljana ning loetelu kohaselt hõlmab see erinevaid siguri liike (sh salatsigur ja tööstuslik sigur). Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud käesoleva vaidluse lahendamisel tugineda viidatud määrusele nr 60 ega lähtuda selles sätestatud köögiviljade loetelust. Kuna struktuuritoetuste andmise ning määruse nr 60 reguleerimisala (seemnete kategooriate ning köögiviljakultuuride seemnete tootmise ja turustamise nõuete kehtestamine) on erinevad, on põhjendatud ka erinevate klassifikatsioonide kasutamine. Näiteks käsitleb määrus nr 60 köögiviljaseemnetena ka kaunviljaseemneid, määruse nr 53 § 4 lg-s 1 on aga kaunviljade ja köögiviljade kasvatamisel ette nähtud sootuks erinevad ühikumäärad (p-d 3 ja 4). Kaebaja viitab ka Euroopa Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2017/1925, 12. oktoober 2017, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisale. Viidatud lisas on grupp 7 (lk 90-91) – köögivili ning söödavad juured ja mugulad – ning CN koodiga 0705 29 00 on klassifitseeritud kõik muud siguri sordid (lisaks eraldi CN koodiga klassifitseeritud salatsigurile). Tollitariifistike klassifikatsioonist lähtumist ei pea kohus samuti asjakohaseks just nende õigusaktide erineva eesmärgi ja reguleerimisala tõttu, samuti arvesse võttes vastustaja selgitusi, miks erinevatele põllumajanduskultuuridele kohaldatakse nende kasvatamise ja hooldamise eripärast tingitult erinevaid ühikumäärasid (vt allpool otsuse p 21.3). 10(15)
3-18-1493
Kohtu hinnangul ei ole eelnevat arvestades usaldusväärne tugineda hariliku siguri määratlemisel köögiviljana kaebaja poolt viidatud allikana vikipeediale.6 Erinevad veebiotsingud7 võimaldavad teha ka järelduse salatsiguri ja (hariliku) siguri selgest eristamisest.
19.Kaebaja arvates on põhjendamata vaideotsuse järeldus, et harilik sigur ei ole toetatav selles toetusmääragrupis. Kaebaja väitel ei ole PRIA põhjendanud kaebaja selgituste mittearvestamist siguri erinevate liikide omaduste ja kasutamise kohta nii maitsetaime kui köögiviljana. Kohtu hinnangul on vastustaja vaideotsuses (tl 35-36) kaebaja seisukohti kajastanud ja analüüsinud, kuid vastustajal ei olnud kohustust kaebaja seisukohti nendega mittenõustumisel arvestada. Seega ei saa vastustajale ette heita põhjendamiskohustuse puudulikku täitmist. Kohus nõustub eelnevat arvestades vastustaja järeldusega, et kaebaja põldudel nr 101-1, 101-2 ja 102 ei kasvatatud köögiviljana salatsigurit, mida sai kehtestatud põllumajanduskultuuride loetelu järgi pidada abikõlbulikuks. Harilik sigur ei kuulunud vaidlusalusel ajavahemikul taimede hulka, mille kasvatamist saanuks pidada abikõlbulikuks ei põllumajanduskultuuride loetelu ega määruse nr 53 lisa tähenduses.
20.Määruse nr 53 § 8 lg 51 kohaselt ei anta toetust toetusõigusliku maa kohta, millel kasvatatakse määruse lisas nimetatud ravim- ja maitsetaimi söödaks. Vastustaja on toetust vähendades asunud seisukohale, et põldudel nr 103, 105 ja 108-4 millel kasvava kultuurina on kaebaja deklareerinud koriandri, on toimunud loomade karjatamine.
21.Vaidlust ei ole selles, et koriander on kantud määruse nr 53 lisaks olevasse ravim- ja maitsetaimede loetelusse („Koriander, aed-; (Coriandrum sativum)“ ning on iseenesest toetusõiguslik kultuur. Vaidlust ei ole, et kaebaja neil põldudel koriandrit kasvatas.
21.1.Vastustaja on kontrolli käigus tuvastanud, et põllul nr 103, mille osas oli toetuse taotlemisel märgitud kasvatatavaks kultuuriks koriander, toimus loomade (lambad) karjatamine (kontrolliaruande lisa, tl 19). PMA mahepõllumajandusliku kontrolli protokolli nr KP-1719291 järgi on PMA tuvastanud loomade karjatamise põldudel nr 103, 105, 108-4 (tl 14-16). Kaebaja pole ümber lükanud, et loomad neil põldudel viibisid. Vaidlust pole, et loomi sellel põllul on karjatatud.
21.2.Kaebaja selgituste kohaselt ei söö põllul viibivad lambad koriandrit, vaid ainult põllul kasvavat umbrohtu ning puhastavad seega põldu umbrohust (kaebuse p5, tl 2). Kaebaja on PRIA kontrollaruandes märkuste lahtris selgitanud, et karjatamise eesmärk on põllul kasvava kultuuri hooldus, mitte loomade söötmine (tl 18). Kohus nõustub vastustajaga, et pole tõendatud, kas saak koristati enne loomade karjatamist või kas saaki üldse koristati. Kaebaja väitel toimus põllul nr 108-4 loomade karjatamine pärast koriandrisaagi koristamist. Kaebaja on esitanud saagi koristamise kohta vastuolulisi andmeid. PMA-le 25.01.2018 taotlusega seonduvalt esitatud andmete kohaselt oli koristuspinnaks 2017. a 0,00 ha ja toodangu kogus 0,00 kg. Lisaks selgitas kaebaja, et vihmase sügise tõttu ei olnud võimalik saaki koristada (tl 107). Põlluraamatus on põllu nr 108 kohta kanded, et kaebaja on põllult saaki koristanud 06.07.2017 (valikuliselt) ja karjatamine toimus koristatud alal 09.08-29.08 (tl 28). Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult pidanud vaideotsuses 25.06.2018 esitatud põlluraamatu andmeid vähem usaldusväärseks kui pool aastat varem PMA-le esitatud andmeid. Ajaliselt
Vikipeedia on mitmekeelne veebipõhine vaba sisuga entsüklopeedia, mida kirjutavad ühiselt paljud vabatahtlikud; https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia
www.google.ee
11(15)
3-18-1493
hilisemalt esitatud põlluraamatu kannete tegemise aega ega tõepärasust ei ole võimalik tagantjärele kontrollida. On aga äärmiselt tõenäoline, et põlluraamatu kannete erinevus PMAle esitatud andmetega võrreldes on tingitud kaebaja suhtes alustatud toetuse tagasinõudmise menetlusest. Tõendite kogumi hindamine ei võimalda järeldust, et karjatamine toimus pärast saagi koristamist. Seda järeldust kinnitavad ka kaebaja selgitused, et lammaste põllul viibimine ei kahjusta seal kasvatatavat kultuuri (koriandrit).
21.3.Vaideotsuse põhjenduste kohaselt ja kohtumenetluses esitatud seisukohtades leidis vastustaja, et olenemata sellest, et vaide esitaja peab aedkoriandri põldudel loomade karjatamist novaatorlikuks põlluharimisviisiks, ei ole ta õigustatud ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest toetust saama. Ravim- ja maitsetaimede kasvatamise toetuse ühikumäär on vastustaja selgituste kohaselt kõrgem just seetõttu, et arvestatud on käsitsitöö suurt mahtu umbrohu eemaldamisel taimede vahelt ning saagi kogumisel. Sellistel põldudel, kus loomi karjatatakse, ei tehta neid kulutusi, mille eest on ette nähtud kõrgem toetusmäär. Kaebaja väide, et loomad koriandrit ei söö, ei ole vastustaja hinnangul asjakohane. Kohus nõustub vastustaja arvamusega, et isegi kui põllul viibivad loomad tõepoolest seal kasvavaid maiste- või ravimtaimi (praegusel juhul aedkoriandrit) ei söö, kahjustavad nad põllul viibides paratamatult taimi, mida nad ise toiduks ei tarvita, ning ravim- või maitsetaimede saaki nendelt põldudelt enam ei saa.
21.4.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga kõrgema ühikumäära eesmärgi ja põhjendatuse osas. Samuti selles, et loomade viibimine maitsetaimepõllul ei saa kuidagi toetada ega hõlbustada nende kultuuride harimise ja kogumise eripära arvestades nende eesmärgipärast kasvatamist, liiatigi struktuurivahenditest saadava toetuse kasutamise raames.
21.5.Kohus on seisukohal, et vastustaja on toetuse osalisel määramisel põldude nr 103, 105, 108-4 puhul põhjendatult kohaldanud määruse nr 53 § 8 lg 51.
22.Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 19 lg-st 1 tuleneb, et kui pindalatoetuskava või –meetme alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab artikli 17 lõikes 1 osutatud põllumajanduskultuuri rühma puhul artikli 18 kohaselt kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui kõnealune erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast. Asjaomasele põllukultuurirühmale ei anta toetust, kui erinevus on üle 50% kindlaksmääratud pindalast. Kohus nõustub vastustaja järeldustega, et vaidlusaluste põldude eest PRIA ja Põllumajandusameti kohapealses kontrollis kindlaks tehtud kasvatatav põllumajanduskultuur ja kultuurigrupp erineb 2017. aasta pindalatoetuste taotlusel ja maksetaotlusele märgitud kultuurist ja kultuurigrupist. Samuti selles, et ravim- ja maitsetaimede põlde kasutati loomade karjatamiseks. Vaidlust ei ole vastustaja järelduse üle, et taotletud ja kindlaksmääratud pinna erinevus on toetusmääragrupis olnud suurem kui 50%. Seega on vastustaja õiguspäraselt asunud seisukohale, et praeguse vaidlusega hõlmatud põldude osas tuleb toetust vähendada.
23.Vastustaja on vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 7 ette näinud, et kui toetuse saaja ei maksa toetust otsuse p-s 5 nimetatud tähtaja jooksul ja toetusraha ei saa otsuse p 6 kohaselt tasaarvestada, arvestatakse viivist 0,1 % iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest (ELÜPS § 114 lg 1). Otsuse resolutsiooni p 5 kohaselt on toetussumma tulnud tagasi maksta 60 kalendripäeva jooksul vaidlustatud otsuse tegemise päevast.
23.1.Kaebaja on taotlenud tunnistada põhiseaduse vastaseks ELÜPS § 114 lg 1, mis sätestab: „Kui toetuse saaja ei ole käesoleva seaduse § 112 lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul toetust 12(15)
3-18-1493
tagasi maksnud või toetusraha ei ole käesoleva seaduse § 112 lõike 2 kohaselt tasaarvestatud, peab toetuse saaja maksma viivist 0,1 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest.“ Kaebaja on seisukohal, et selline viivisemäär on ebamõistlikult kõrge (0,1% päevas, ehk 36,5% aastas). Kaebaja on välja toonud, et seadusejärgne viivisemäär võlaõigusseaduse (VÕS) järgi on 8%, Eesti Panga statistika kohaselt on keskmine krediidi kulukuse määr 18,92% – seega ületab toetuste tagasinõudmisel viivisemäär eeltoodut kordades.
23.2.Vastustaja on seisukohal, et tal puudub seadusest tulenev alus ja põhjus loobuda viivisenõudest või seda vähendada. Kohus nõustub vastustajaga, et ELÜPS § 114 lg 1 ei võimalda haldusorganile kaalumisruumi viivisemäära vähendamiseks ega viivise kohaldamata jätmiseks.
23.3.Sama tuleneb ka kaebaja osundatud õiguskantsleri pöördumisest8, milles viimane on Riigikogu tähelepanu juhtunud ELÜPS § 114 lg-s 1 sätestatud viivise määra võimalikule põhiseadusvastasusele. ELÜPS-s sätestatud viivisemäär ei pruugi õiguskantsleri hinnangul tingimata kaasa tuua ebaproportsionaalselt koormavat viivisekohustust, kuid regulatsiooni jäikusest tulenevalt ei pruugi põhiseaduspärasus olla tagatud igas olukorras. ELÜPS-s puudub regulatsioon, mis võimaldaks viivist vähendada või osaliselt kustutada ja piiratud ei ole ka viivise arvestamine põhivõlga ületavas summas. Seega pole õiguskantsleri hinnangul alati võimalik seadust rakendada toetuse saaja õigusi ülemäära kahjustamata. Pikaajaliselt arvestatav kõrge viivis võib viia isikud, kes ei suuda toetusi tähtpäevaks tagasi maksta, suurtesse majanduslikesse raskustesse.
23.4.Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013 määruse 1303/2013 art 122 lg 2 näeb ette, et liikmesriigid ennetavad, avastavad ja kõrvaldavad eeskirjade eiramisi ning nõuavad sisse liigselt makstud summad koos hilinenud maksete viivistega. Põllumajandustoetuste kohta on samasugune kohustus sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 1306/2013 art 58 lg 1 punktis e − liikmesriigid võtavad ühise põllumajanduspoliitika raames vastu kõik õigus- ja haldusnormid ning kõik muud vajalikud meetmed, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse ja eelkõige selleks, et nõuda tagasi alusetud maksed koos intressiga ning algatada vajaduse korral kohtumenetlusi. Konkreetne viivisemäär on jäetud liikmesriigi seadusandja otsustada. Määruse nr 1306/2013 alusel antud komisjoni rakendusmääruse 908/2014 artikli 27 lõige 2 näeb ette, et kohaldatav viivis ei või olla väiksem kui liikmesriigi õiguse kohaselt võrreldavate alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise korral kehtiv viivis. Eesti õiguskorras on võrreldavaks viivisemääraks STS2014_2020 § 49 lõikes 1 sätestatud viivisemäär ja kalandusturu korraldamise seaduse § 55 lg-s 1 sätestatud määr. Senine kohtupraktika ei ole pidanud a priori ebaseaduslikuks viivisemäära 0,2% viivitatud summast päevas majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul (Riigikohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Eraõiguslikes võlasuhetes on viivisemäära 0,1% võlasummast päevas peetud tavapäraseks ja levinuks9. Võlasuhte intressimäära puhul on Riigikohtu tsiviilkolleegium pidanud tühiseks 60%-list määra (16. oktoobril 2002 otsuse p 12). Kohus möönab, et erinevalt eraõiguslikust suhtest puudub avalik-õiguslikus suhtes kohustatud isikul võimalus kohaldatavas intressimääras kokku leppida.
Pilving, I. „Põhiseadusvastase määruse alusel tasutud maksuintressi tagasinõudmine“, Juridica 2002, 10.
13(15)
3-18-1493
23.5.Viidatud õiguskantsleri pöördumine on adresseeritud seadusandjale struktuurivahendite tagasinõuete puhul kohalduva viiviseregulatsiooni paindlikumaks muutmise eesmärgil Ka õiguskantsler ei ole asunud seisukohale, et kohaldatav viivisemäär tekitaks põhiseadusevastase olukorra igal juhul. Kehtivast õigusest tulenev viivisemäär võib kujuneda isikule ülemääraseks olenevalt sellest, kas ja kui pikaajaliseks kujuneb tähtaega ületav tagasimaksmine. Praeguses vaidluses ei ole sellised asjaolud selgunud. Kaebaja on väitnud, et tagasinõude suurust arvestades ei ole tagasinõude tähtaegne täitmine võimalik. Abstraktselt hinnates ei saa ka õiguskantsleri seisukoha järgi üldist viivisemäära pidada põhiseadusvastaseks.
23.6.Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-15-16, p 96 ja seal viidatud lahendid). Viidatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas, kus Riigikohus lahendas küsimust maksukorralduse seaduse § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäära põhiseaduspärasuse üle, oli kohtuasi ajendatud haldusasjadest nr 3-16-605 ja 3-15-3100, kus toimus sisuline vaidlus intressinõude suuruse üle (viidatud otsuse p 97). Sellest erinevalt ei ole praeguse vaidluse lahendamise ajaks selgunud, kas ja kuivõrd raskeks muudaks kaebaja olukorra ELÜPS § 114 lg-s 1 sätestatud viivisemäära kohaldamine. Viivise suurust mõjutaks, kas kaebaja asub nõutavat toetuse summat tagasi maksma osadena ning kui pikaajaliseks tagasimakse kujuneb. Ei saa välistada, et isikul on võimalus tagasimakse tegemiseks saada näiteks laenu intressiga, mille tagasimaksmine on talle soodsam kui otsuse täitmisega viivitamisel viivise tasumine.
23.7.Riigikogu menetluses on eelnõu 687 SE (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse, kalandusturu korraldamise seaduse, perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seadus)10. Eelnõu näeb ette muuta toetusraha tagasinõudmisel rakendatava viivise arvestamine paindlikuks ning toetuse saaja õigusi arvestavaks. Eelnõu kohaselt ei nõuta edaspidi Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha tagasinõude ajatamise korral enam viivist. Selle asemel maksab toetuse saaja intressi, mis on kuue kuu euribor pluss kolm protsenti aastas. Teise muudatusena kavatsetakse täiendada muudetavaid seadusi (sh ELÜPS § 114 lg 3) eraõiguse kohtupraktikas juurdunud põhimõttega, mille kohaselt viivist ei arvestata põhivõlgnevust ületavas osas.
23.8.Eelnevast ilmneb, et ka kavandatav seadusemuudatus ei näe ette viivisemäära muutmist, kuid sätestab senisest paindlikuma lähenemise, et viivisemäär ei muutuks kohustatud isikule ülemääraseks.
23.9.Kohus on seisukohal, et praeguse vaidluse kontekstis ei ole ELÜPS § 114 lg 1 asjassepuutuv säte ülaltoodud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupraktika tähenduses. Pole ilmnenud, et viivis oleks saavutanud põhivõlga ületava taseme või et kaebajal tuleks maksta viivist tagasinõutava summa ajatamise tõttu. Samuti pole kaebaja esitanud muid asjaolusid, mis muudaks ELÜPS § 114 lg-s 1 sätestatud viivisemäära kaebaja jaoks põhiseadusvastaselt ebamõistlikuks.
23.10.Kaebaja taotlus ELÜPS § 114 lg 1 kohaldamata jätmiseks selle põhiseadusvastasuse tõttu tuleb jätta rahuldamata.
24.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane. Otsuses koostoimes selle vaidlustamiseks esitatud vaiet lahendava vaideotsusega on esitatud piisavad õiguslikud ja faktilised asjaolud ning põhjendused, kuidas vastustaja on kohaldatava tagajärjeni jõudnud. Kaebajale on olnud tagatud võimalus esitada kontrollimenetluses oma seisukohti (tl 89-89p), samuti tagab võimaluse vastuväidete ja täiendavate seisukohtade esitamiseks kohutuslik vaidemenetlus. Vaide esitamine ei asenda täielikult küll ärakuulamist haldusmenetluses, kuid võimaldab isikul esitada neid seisukohti ja tõendeid, mis tema arvates on olulised ebaõige haldusotsuse tagajärgede kõrvaldamiseks. Kohtu hinnangul ei esine ka muid vormi- ega menetlusnõuete rikkumisi, mis võiks tingida vaidlustatud otsuse tühistamise.
25.Kohtu hinnangul puuduvad alused vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks otsuse tühistamise nõude osas. Kuna kohustamisnõude rahuldamine oleks võimalik üksnes juhul, kui vaidlustatud haldusakt osutunuks õigusvastaseks ja kohus selle tühistaks, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks (riigivastutuse seadus § 6 lg 1). Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD
26.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega kuludokumente. Seega jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 4).
Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2019.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2019.a otsuse resolutsioon :
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.11.2018. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.