O (endine P) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.08.2017. a elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr xxx tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 01.03.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
O apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant O
Menetlusosalised
Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.03.2018. a otsus muutmata.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus esialgse õiguskaitse tühistamiseks osaliselt ja tühistada Tartu Ringkonnakohtu 01.02.2019. a määrusega kaebaja kasuks seatud esialgne õiguskaitse.
3.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
4.Võtta haldusasja materjalide juurde kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lisa nr 2 „Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud abielu tõend“.
5.Tagastada kaebajale esialgse õiguskaitse taotluse lisana nr 1 esitatud Tartu Maakohtu 07.06.2016. a otsus nr xxx.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 29.04.2019 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 16.03.2015. a otsusega (tl 68-69) kaebajale tähtajalise elamisloa.
2.13.07.2017 edastas Justiitsministeerium PPA-le ettepaneku (tl 70-71p) kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks koos lisamaterjalidega.
3.PPA tunnistas 21.08.2017. a otsuses nr xxx (tl 8-11) kehtetuks kaebaja tähtajalise elaniku elamisloa alates 21.08.2017, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
4.30.08.2017 saabus Tartu Halduskohtusse kaebaja hiljem täiendatud kaebus (tl 1, 27-28p) Politsei- ja Piirivalveameti 21.08.2017. a elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr xxx tühistamiseks. Kaebaja väidab, et PPA on teinud vaidlustatud otsuse valede ning kontrollimata asjaolude põhjal. Kaebaja õppis ühe aasta Ukrainas, kui ta oli 7-aastane, mitte ei elanud ja õppinud seal kuni 6. klassini. Kaebaja isa suri enne, kui PPA kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise algatas, seega on PPA ekslikult kaebaja isa tema lähedase isikuna käsitlenud. Samuti märkis kaebaja, et tema õde ei külastanud teda vanglas seetõttu, et külastamistingimused olid liiga koormavad ning tegelikult on kaebajal perega lähedane suhe. Kaebaja arvates oli vaidlustatud otsus talle kriminaalkorras määratud karistustele nn lisakaristuseks, mis on vastuolus karistusõiguse põhimõtetega. Kaebajale ei ole tutvustatud ka Justiitsministeeriumi 13.07.2017. a ettepanekut. Kaebaja väidete kohaselt on ta sündinud Eestis, õppinud ja saanud hariduse Eestis ning ta omab eesti keeles B-taset. Kogu tema suguvõsa ja pere elavad Eestis, tal ei ole Venemaal sugulasi, elukohta, tööd ega tuttavaid, mistõttu integreerumine Venemaa ühiskonda võtab tal rohkem aega kui edaspidine elamine ning enda elu kvaliteedi parendamine Eestis. Kaebaja õpib eesti keelt, kavatseb sooritada keeleeksami ja taotleda Eesti kodakondsust.
5.Vastustaja vaidles vastuses kaebusele (tl 58-62p) sellele vastu.
6.Tartu Halduskohus jättis 22.02.2018. a otsusega (tl 145-147p) kaebuse rahuldamata. Hoolimata sellest, et kaebaja on Eestis sündinud, ei ole ta halduskohtu arvates teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Alles kaebuses on kaebaja märkinud, et on huvitatud Eesti kodakondsuse saamisest. Halduskohtu hinnangul ei olnud vaidlustatava otsuse näol tegemist nn lisakaristusega, vaid haldusmeetmega, mille kasutamise otsustamise õigus on seadusest tulenevalt PPA-l. Kaebajat on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kolmel korral ja väärteo korras kümnel korral ning seega on kaebajale antud võimalusi oma käitumist muuta ja hakata austama Eesti Vabariigi seadusi ning ühiskonnas kehtivaid reegleid, kuid kaebaja ei ole teinud enda karistamisest järeldusi ega lõpetanud süütegude toimepanemist. Halduskohus selgitas, et riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist on ohuks avalikule korrale. Kuna riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil, siis on nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine riigi huve arvestades teatud juhtudel halduskohtu arvates põhjendatud ja õigustatud. Vaidlusaluse otsuse tegemise eesmärk on hoida ära tulevikus aset leidvaid võimalikke süütegusid. Elamisloa kehtetuks tunnistamist saab kohtu arvates käsitleda ka kui riigi usaldamatust isiku suhtes.
Kuivõrd Euroopa Inimõiguste Kohus on hinnanud uimastikuriteod raskemateks kuritegudeks, on halduskohtu hinnangul ühiskonna põhihuvides kõigi tema käsutuses olevate vahenditega tõhusalt võidelda ühiskonnakahjuliku narkokuritegevuse vastu. Seega on tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine meede, mis tuleneb kaebaja toime pandud kuritegudest ja selle eesmärgiks on avaliku korra ja julgeoleku kaitse tulevikus. Halduskohtul ei olnud alust uskuda, et isik vanglast vabanedes oma elustiili muudab. Kaebaja korduv karistatus annab alust järeldada, et kaebaja ei ole motiveeritud elama seaduskuulekalt ega austa Eesti riigi õiguskorda. Kaebaja kujutab halduskohtu arvates tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka peale vanglast vabanemist. Halduskohtu arvates oli tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse tegemine tarvilik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist, ning avaliku korra kaitsmiseks. Kuna igapäevast hoolitsust saab kaebaja ema oma tütrelt ning nii kaebaja ema kui ka õde on saanud hakkama ilma kaebaja abita, ei esinenud halduskohtu arvates erandlikku sõltuvussuhet, mistõttu ei saa kaebaja tugineda perekonna olemasolule, viidates emale ja õele. Kaebaja ei ela perekonnaelu VMS mõistes. Kaebajal ei ole Eestis ülalpeetavaid ega alaealisi lapsi. Kuigi kaebajal on väidetavalt Eestis lähedased, ei kaalunud perekonnaelu riive halduskohtu arvates üles vajadust kaitsta Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku korda kaebajast lähtuva ohu eest. Halduskohus nõustus vastustajaga, et vaidlustatud otsuse tegemisel on arvesse võetud nii kaebaja Eestis elamise kestvust, tema vanust, tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi tema ja tema pereliikmete jaoks kui sidemeid Eestiga. Kaebaja põhiõiguste riive on kohtu hinnangul proportsionaalne ja selle kaalub üles riigi julgeolek ning avalik kord kui avalik hüve. Arvestades kaebaja poolt toime pandud kuritegusid ning väärtegusid, kaebaja suhtumist Eestis kehtivate seaduste täitmisesse ning ohtu, et Eestis jätkuvalt elamise võimaldamise korral võib kaebaja toime panna uusi kuritegusid, oli halduskohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eestiga. Halduskohus märkis, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik ning Vene Föderatsioon peab ta oma kodanikuna ka vastu võtma. Kuigi riigist tagasisaatmine on kaebajale ebamugav ning ilmselt eelistaks ta elada Eestis, ei kaalu selline ebamugavus üles ohtu, mida kaebaja kujutab, kui tal lubataks Eestisse jääda. Kuna kaebaja räägib emakeelena vene keelt, ei saa halduskohtu hinnangul väita, et tema eluga toimetulek Vene Föderatsioonis oleks võimatu. Veel leidis halduskohus, et PPA ei pea tutvustama kaebaja suhtes otsust tehes selle aluseks olevaid dokumente, sest kõik vajalik, mis on võetud otsuse tegemise aluseks, kajastub PPA lõplikus otsuses. Samuti pidi kaebaja halduskohtu arvates tahtlike kuritegude toimepanemisel arvestama, et karistatusega kaasnevad seaduses ettenähtud kitsendused, sh tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas 02.04.2018 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 150-151), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseseks esimese instantsi kohtule. Kaebaja on seisukohal, et otsuse tegemisel rikkus halduskohus oluliselt kohtumenetluse norme, mille tõttu tegi ebaseadusliku otsuse. Halduskohus küsis seisukohta asja läbivaatamise vormi osas ainult vastustajalt. Sisuliselt kaotas kaebaja õiguse esitada halduskohtule tõendid asjas tähtsust omavate asjaolude kohta oma väidetega. Isiku elukohta puudutava otsuse lahendamisel on tarvis anda menetlusosalisele võimalus esitada kohtule seletused ka isiklikult. Veel heidab kaebaja halduskohtule ette, et halduskohus ei lahendanud kaebaja taotlust tunnistaja ülekuulamiseks enne asja kirjalikus menetluses läbi vaatamisele määramist. Halduskohus lahendas taotluse alles üks päev enne otsuse tegemist, mis on oluline
menetlusõiguse rikkumine. Kui halduskohus oleks tunnistaja ülekuulamise taotluse lahendanud varem, oleks kaebaja saanud oma õiguste kaitseks kasutada teisi tõendid.
8.Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 167-168p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus ei rikkunud asja kirjalikus menetluses läbivaatamise osas põhjendamise kohustust ning on määruses selgitanud, miks on otsustanud asja lahendada kirjalikus menetluses. Kohustus pidada suuline kohtuistung ei ole absoluutne ning ärakuulamine ei tähenda, et see peab tingimata suuliselt toimuma. Lisaks oli kaebajal võimalus esitada asjas soovi korral tõendeid juurde. Kaebaja kasutas seda üksnes võimalusena esitada menetluskulude nimekiri. Kaebaja saanuks esitada oma väiteid tähtsust omavate asjaolude kohta ka kirjalikult. PPA hinnangul puudus halduskohtul vajadus küsida täiendavat põhjendust suulise istungi osas. PPA pidi kaebusele vastates samuti tooma välja oma eelistuse menetlusvormi osas. PPA on seisukohal, et kirjalikus menetluses asja lahendamine ei mõjutanud kohtulahendi tegemist. Halduskohus jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata 27.02.2018, mitte 29.02.2018 kuupäevaga määrusega. Halduskohus on eelmainitud määruses toonud välja, millisel juhul korraldab kohus täiendavate tõendite kogumise, ning leidnud, et puudub vajadus kaebaja õe ülekuulamiseks, kuna see ei oma täiendavat lisaväärtust haldusasja lahendamisel. Vastustaja tõi juba oma 15.12.2017. a vastuses kaebusele välja põhjendused, miks tunnistaja ülekuulamine ei ole lahendamiseks vajalik. Juba 11.01.2018 määras halduskohus asja kirjalikku menetlusse ning kaebaja ei saanud eeldada, et tunnistaja ülekuulamine toimub samuti kirjalikuks menetluses. Tunnistaja poolt esitatavad asjaolud ei olnud midagi sellist, mida ei oleks saanud kirjalikult kohtule esitada.
9.Kaebaja esitas 28.01.2019 Tartu Ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse (tl 174175), milles palus kohtul peatada Politsei- ja Piirivalveameti 21.08.2017. a elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr xxx täitmine kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas nr 3-17-1809 ning lubada kaebajal pärast vanglast vabanemist 04.02.2019 asuda elama oma kodusel aadressil kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas nr 3-17-1809.
10.Ringkonnakohus rahuldas 01.02.2019. a määrusega (tl 187-187p) kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, peatas esialgse õiguskaitse korras Politsei- ja Piirivalveameti 21.08.2017. a elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr xxx täitmine ettekirjutuse Eestist lahkumiseks osas ning keelas kaebaja riigist väljasaatmine 30-päevaseks tähtajaks alates tema vanglast vabanemisest 04.02.2019 kuni 06.03.2019. Kuna menetlusosalised nimetatud määrust ei vaidlustanud, rakendub esialgne õiguskaitse kuni HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani.
11.PPA esitas 05.03.2019 taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks (tl 189-190). PPA hinnangul ei kaalu kaebaja perekonnaelu riive üles vajadust kaitsta Eesti riigi julgeolekut ja avalikku korda ning õiguskorda isikust tuleneva võimaliku ohu eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
13.HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse
kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. HKMS § 41 lg-st 2 tulenevalt on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. Apellatsioonimenetluse normidest kätkeb endas sama põhimõtet HKMS § 197 lg 1, mis sätestab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Apellatsioonkaebuses märgitakse HKMS § 182 lg 1 p 5 kohaselt apellatsioonkaebuse põhjendus, märkides ära, millist õigusnormi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või missuguse asjaolu on halduskohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud ning milles selline õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine seisneb. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt taotleb kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist üksnes menetlusnormide rikkumise tõttu. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu 01.03.2018. a otsuse tühistamist ning asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmist menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. HKMS § 199 lg 2 p 3 võimaldab ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
14.Kaebaja on apellatsioonkaebuses käsitlenud ainult menetlusnormide rikkumisi ning pole seejuures vähimalgi määral avaldanud rahulolematust halduskohtu otsuse sisuliste põhjenduste ega järeldustega. Samuti ei ole kaebaja märkinud, et halduskohtu poolt menetlusnormide väidetav rikkumine oleks viinud ebaõige halduskohtu lahendini. Seega kontrollib ringkonnakohus HKMS § 197 lg-st 1 tulenevalt halduskohtu otsuse seaduslikkust vaid menetlusnormide olulise rikkumise osas.
15.Kaebaja peab menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks seda, et halduskohus ei andnud kaebajale eraldi täiendavat võimalust põhjendada seda, miks kaebaja soovib asja arutamist avalikul kohtuistungil. HKMS § 38 lg 1 p 10 kohaselt märgitakse kaebuses, kas kaebaja soovib asja arutamist istungil, kirjalikus menetluses või lihtmenetluses. Kuigi nimetatud säte tõepoolest ei kohusta kaebajat asja läbivaatamise vormi eelistust põhjendama, ei keela see ka asja läbivaatamise vormi eelistuse põhjendamist kuidagi. Seega oli kaebajal võimalus soovi korral oma istungi taotlust ka põhjendada. Samuti märgib ringkonnakohus, et HKMS § 131 lg 4 kohaselt võib kohus kuni otsuse tegemiseni määrata asja läbivaatamiseks kohtuistungil. Kui kaebaja pidas enda põhjendusi istungi korraldamise vajalikkuse kohta niivõrd kaalukateks, oleks tal olnud võimalik need halduskohtule ka enne otsuse tegemist esitada. Seda kaebaja aga asja materjalidest nähtuvalt ei teinud. Seejuures selgitab ringkonnakohus, et kaebaja esindaja poolt halduskohtule esitatud seisukohad on tõendusjõult võrdväärsed kaebaja poolt kohtuistungil isiklikult esitatud selgitustega, mistõttu ei tulene kohtuistungi korraldamise vajadus asjaolust, et kaebaja on kaebuse esitanud esindaja kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul vaatas halduskohus asja põhjendatult läbi kirjalikus menetluses.
16.Kaebaja hinnangul rikkus halduskohus menetlusõiguse normi oluliselt ka sellega, kui otsustas 11.01.2018. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses enne, kui oli lahendanud kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Samuti heidab kaebaja halduskohtule ette, et halduskohus lahendas eelnimetatud taotluse vaid päev enne otsuse tegemist 29.02.2018. Esmalt täpsustab ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt (tl 144-144p), lahendas halduskohus kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks 27.02.2018. a määrusega. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul oleks tunnistaja ülekuulamise taotluse lahendamine hiljemalt asja kirjalikus menetluses läbivaatamise otsustamise määruses igati mõistlik ning kaebajale võis tulla taotluse niivõrd hiline kaebaja taotluse rahuldamata jätmine ebameeldiva tõigana, ei saa seda pidada oluliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks. Tulenevalt HKMS § 131 lg-st 4 oleks
halduskohus kuni otsuse tegemiseni 01.03.2018 võinud otsustada asja määrata läbivaatamiseks kohtuistungil ning seda ka näiteks tulenevalt vajadusest tunnistaja üle kuulata.
17.Ka kaebaja väide, et kui halduskohus oleks taotluse tunnistaja ülekuulamiseks lahendanud varem, võinuks kaebaja kasutada oma õiguste kaitseks teisi tõendeid, ei anna alust jõuda järeldusele, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Kaebaja soovis tunnistaja ülekuulamisega tõendada, et tema õde ei külastanud teda vanglas, kuna külastamisetingimused olid tema jaoks liiga koormavad ning et kaebaja sugulased ei ole veel otsustanud, kas nad loobuvad oma pärandiosadest kaebaja kasuks. Halduskohus selgitas 27.02.2018. a määruses, et tunnistaja poolt nende asjaolude kinnitamine ei omaks täiendavat lisaväärtust asja lahendamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Samas oli kaebajal alates kaebuse esitamisest kuni halduskohtu poolt 11.01.2018. a määruses määratud täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtpäevani 24.01.2019 võimalik esitada kaebaja väidetavaid asjaolusid tõendavad tõendid. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Seega oli tõendamiskoormus kaebajal. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ei ole ka apellatsioonimenetluses esitanud neid teisi tõendeid. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus ei ole rikkunud menetlusnormi.
18.Lähtuvalt eelnevast jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.
19.PPA esitas 05.03.2019 ringkonnakohtule taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks alates 07.03.2019. Kuna PPA taotluse täielikul rahuldamisel jõustuks esialgse õiguskaitse tühistamine koheselt, ei pea ringkonnakohus võimalikuks PPA taotlust täies ulatuses rahuldada. Ringkonnakohus rahuldab PPA taotluse osaliselt ja tühistab käesoleva otsusega 01.02.2019. a määrusega seatud esialgse õiguskaitse, tuginedes seejuures HKMS § 253 lg 3 lausele 3, mille kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole Eestist lahkumise ettekirjutuse täitmisele pööramine enne kohtuotsuse jõustumist kaebaja õigusi ühelt poolt ning avalikku julgeolekut ja turvalisust teiselt poolt arvestades põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et avalik huvi on piisavalt järgitud, kui esialgne õiguskaitse tühistamine jõustub koos otsusega.
20.Kaebaja esitas ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse lisana Tartu Maakohtu 07.06.2016. a otsuse nr xxx, mida haldusasja toimikus ei ole, aga mis ei oma ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamisel tähtsust, kuna asjas ei ole vaidlust selle üle, mis kuupäeval kaebaja vanglast vabaneb. Järelikult puudub ka vajadus võtta kaebaja esitatud tõend haldusasja toimikusse ning ringkonnakohus tagastab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lisa nr 1 kaebajale.
21.Kaebaja esitas ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse lisana ka Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud abielu tõendi. Ringkonnakohus peab asja õigemaks lahendamiseks vajalikuks võtta nimetatud tõend haldusasja materjalide juurde.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.