XXX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.08.2017 elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 15.3-3.4/2017/5969-1 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – XXX, volitatud esindaja Sergei Postnikov; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 02.04.2018 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 20.03.2015 otsusega anti XXX tähtajaline elamisluba Eestis. 13.07.2017 edastas Justiitsministeerium PPA-le ettepaneku XXX elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks koos lisamaterjalidega.
2.PPA tunnistas 21.08.2017 otsuses nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kehtetuks XXX tähtajalise elaniku elamisloa alates 21.08.2017 (p 1), tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele XXX kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2) ning kohaldas XXX sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3).
3.30.08.2017 saabus Tartu Halduskohtusse XXX kaebus, milles ta soovis edasi kaevata PPA poolt vastu võetud otsust seoses temalt elamisloa 1031506790/TEP äravõtmisega. Tartu Halduskohus jättis 07.09.2017 määruses XXX kaebuse käiguta ning andis kaebuse puuduste kõrvaldamiseks 10-päevase tähtaja alates määruse kättesaamisest.
Tartu Halduskohtusse saabus 20.10.2017 ja 23.10.2017 kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldus ja riigilõivu tasumist tõendav dokument ning 15.11.2017 originaalvolikiri. Tartu Halduskohus võttis 15.11.2017 määruses XXX kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.
KAEBAJA VÄITED
4.Kaebaja palub vaidlustatud otsus tühistada, leides, et see on seadusevastane. Kaebaja väidab, et vastustaja on teinud nimetatud otsuse valede ning kontrollimata asjaolude põhjal. Kaebaja arvates on vaidlustatud otsus talle kriminaalkorras määratud karistustele nn lisakaristuseks, mis on vastuolus karistusõiguse põhimõtetega. Kaebaja väidete kohaselt on ta sündinud Eestis, õppinud ja saanud hariduse Eestis ning ta omab eesti keele B-taset. Kogu tema suguvõsa ja pere elab Eestis, tal ei ole Venemaal sugulasi, elukohta, tööd ega tuttavaid, mistõttu integreerumine Venemaa ühiskonda võtab tal rohkem aega kui edaspidine elamine ning enda elu kvaliteedi parendamine Eestis. Kaebaja õpib eesti keelt, kavatseb sooritada keeleeksami ja taotleda Eesti kodakondsust.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
5.Vastustaja on seisukohal, et XXX kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja hindas kõiki menetluses kogutud andmeid ja tõendeid ning asus seisukohale, et XXX suhtes esineb tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alus. Vastustaja on seisukohal, et XXX elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuses on nad lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud välismaalaste seaduse (VMS) norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse. XXX näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, seetõttu otsustas vastustaja tunnistada kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
6.Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, vaidlustatud otsust, hinnanud menetlusosaliste esitatud seisukohti ja kogutud tõendeid nende kogumis, vastastikuses seoses ja koosmõjus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.
7.Välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise aluseid ning vastutust reguleerib VMS. Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on VMS § 135 lg 2 p 3, mille kohaselt tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VMS § 135 lg 2 p 3 alusel tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, tähtajalise elamisloa kehtetuks
tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema pereliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
8.Asja materjalidest nähtuvalt on XXX sündinud 02.09.19xx Eesti Vabariigis, ta on rahvuselt ukrainlane, kuid Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle emakeeleks on vene keel. PPA on oma otsuses välja toonud, et kuni 6. klassini õppis ja elas kaebaja Ukrainas ning pärast
6.klassi asus kaebaja õppima Tartu Annelinna Gümnaasiumi. Antud info pärineb Justiitsministeeriumi ettepanekust kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Justiitsministeeriumi info põhineb omakorda vangla koostatud riskihindamise analüüsil. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt märkinud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) ei garanteeri välismaalasele konkreetsesse riiki sisenemise või jäämise õigust ning arvestades konventsiooniosaliste riikide kohustust avaliku korra tagamisel peab neil olema õigus kuritegudes süüdimõistetud välismaalased riigist välja saata (Üner vs Holland; Dalia vs Prantsusmaa, Mehemi vs Prantsusmaa jt).
9.EIK on 18.10.2006 asjas Üner vs Holland asunud seisukohale, et riigil võib olla õigus välismaalasest kurjategija välja saata sellest olenemata, kas isik saabus riiki täiskasvanuna või väga noorena või on seal sündinud. Hoolimata sellest, et kaebaja on Eestis sündinud, ei ole ta kohtu arvates teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Samuti ei ole kaebaja varem teadaolevalt avaldanud soovi taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust. Samuti puudub kohtul info selle osas, et enne vanglakaristuse saamist või tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist oleks kaebaja olnud huvitatud Eesti kodakondsuse saamisest, kuigi kaebajal on olnud piisavalt aega, et Eesti kodakondsust taotleda. Alles kaebuses on ta seda soovi väljendanud. EIK pidas 21.10.1997 asjas Boujlifa vs Prantsusmaa tähtsaks asjaolu, et isik ei olnud kunagi näidanud üles huvi asukohariigi kodakondsuse taotlemiseks, ehkki tal oli selleks õigus. Kohus pidas seda väljasaatmist õigustavaks asjaoluks hoolimata sellest, et isikul polnud sihtriigis perekondlikke sidemeid ja ta ei osanud sihtriigi keelt.
10.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, justkui saaks vaidlustatavat otsust käsitleda nn lisakaristusena kõikidele kaebajale kriminaalmenetluses mõistetud karistustega. Kohtu hinnangul on tegemist haldusmeetmega, mille kasutamise otsustamise õigus on seadusest tulenevalt PPA-l. VMS-i vastav seadusesäte on see alus, mis annab PPA-le õiguse avaliku korra ja julgeoleku kaalutlustel tunnistada välismaalase elamisluba kehtetuks. PPA seesugust seisukohta kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13.04.2016 otsus nr 3-3-1-2-16.
11.Kaebajat on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kolmel korral ja väärteo korras kümnel korral. Tartu Maakohtu 07.07.2016 otsusega nr 1-16-5409 mõisteti XXX karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 ja 2 alusel süüdi narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest ning karistati vangistusega 3 aastat. Karistusaja algus 04.02.2016 ning karistusaja lõpp 04.02.2019. Võimalus tingimisi ennetähtajaliseks vangistuseks vabastamiseks elektroonilise järelevalve alla algas alates 04.08.2017 ja tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalus alates 04.02.2018. Ka varasemalt on kaebaja Tartu Maakohtu 24.11.2011 otsusega nr 1-11-7709 süüdi tunnistatud sama kuriteo eest KarS § 184 lg 2 p 2 alusel ning karistatud vangistusega 3 aastat ja 9 kuud. Tartu Maakohtu 08.01.2008 otsusega nr 1-07-12697 karistati kaebajat kelmuse eest KarS § 209 lg 1 alusel vangistusega 5 kuud katseajaga 1 aasta 6 kuud. Seega on kaebajale kohtu arvates antud võimalusi oma käitumist muuta ja hakata austama Eesti Vabariigi seadusi ning ühiskonnas kehtivaid reegleid, kuid kaebaja ei ole teinud enda karistamisest järeldusi ega lõpetanud süütegude toimepanemisi.
12.Kohus nõustub vastustajaga, et riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist on ohuks avalikule korrale. Kuna riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil, siis on nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine riigi huve arvestades teatud juhtudel kohtu arvates põhjendatud ja õigustatud. Vaidlusaluse otsuse tegemise eesmärk on hoida ära tulevikus aset leidvaid võimalikke süütegusid. Vastav haldusõiguslik reaktsioon on üks viis näidata, et kaebaja on oma süütegudega end asetanud olukorda, kus riik võib teda pidada ohtlikuks avalikule korrale ja julgeolekule. Kuna elamisloa andmist saab käsitleda kui hüve, siis eeldab see riigi poolset usaldust isiku suhtes. Seega elamisloa kehtetuks tunnistamist saab kohtu arvates käsitleda ka kui riigi usaldamatust isiku suhtes, kelle suhtes varasemalt on tehtud positiivne otsus, st antud tähtajaline elamisluba, kuid isik on oma käitumisega riigi usaldust kuritarvitanud ning see on kaasa toonud ka vastavate tagajärgede rakendamise.
13.EIK on hinnanud uimastikuriteod raskemateks kuritegudeks. Ühiskonna põhihuvides on kõigi tema käsutuses olevate vahenditega tõhusalt võidelda ühiskonnakahjuliku narkokuritegevuse vastu. Samuti on EIK korduvalt rõhutanud, et EIÕK ei taga välismaalasele õigust siseneda konkreetsesse riiki või seal elada (EIK lahend 10507/03 ja 45917/08) ning riikidel on õigus välja saata õigusrikkumises süüdimõistetud välismaalased, pidades seejuures silmas rõhuvat sotsiaalset vajadust ning proportsionaalsust soovitava eesmärgiga (EIK lahend 1065/15 ja 45917/08). Seega on tähtajalise elamis loa kehtetuks tunnistamine meede, mis tuleneb kaebaja toime pandud kuritegudest ja selle eesmärgiks on avaliku korra ja julgeoleku kaitse tulevikus.
14.Kaebaja on kinnitanud, et soovib muutuda ja soovib vanglast vabanedes asuda tööle ning elada seaduskuulekat elu, kuid kohtul ei ole alust uskuda, et isik oma elustiili muudab. Kaebaja korduv karistatus annab alust järeldada, et kaebaja ei ole motiveeritud elama seaduskuulekalt ega austa Eesti riigi õiguskorda. Riigikohtu halduskolleegium asus 04.04.2003 otsuses nr 3-3-1-1403 seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatuks arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. VMS § 15 lg 1 sätestab, et tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Riigikohtu halduskolleegium märkis ka oma 27.02.2014 otsuses nr 3-3-1-114, et oht avalikule korrale on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Üheks avalikule korrale eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks on juba eelduslikult kuriteo toimepanemise fakt. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Eelnevast tulenevalt kujutab kaebaja kohtu arvates tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka peale vanglast vabanemist.
15.Kohtu arvates on tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse tegemine tarvilik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist ning avaliku korra kaitsmiseks kui õigusaktidest tuleneva elukorralduse, millega tagatakse isiku õiguste ja vajaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine. Kohus märgib, et õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eestiga.
15.1.Vaidlustatud otsusest nähtuvalt kuuluvad kaebaja lähedaste hulka tema vanemad XXX ja XXX, kes suri 14.05.2017 ning õde XXX. Vastustaja möönab, et eksis nimetatud faktiveas, kuid see ei mõjutanud otsuse tegemist ning PPA oleks ka seda asjaolu teades teinud sama lõpptulemusega otsuse.
Asja materjalidest nähtuvalt elab kaebaja ema koos kaebaja õe ja tema perekonnaga Tartus. Seega igapäevast hoolitsust saab kaebaja ema oma tütrelt. Nii kaebaja ema kui ka kaebaja õde on saanud hakkama ilma kaebaja abita, seega ei esine kohtu arvates erandlikku sõltuvussuhet ning ei saa kaebaja tugineda perekonna olemasolule, viidates emale ja õele, kes ei kuulu tuumikperekonda ja kelle suhtes ta ei suuda näidata, et nad on isiku abivajavad perekonnaliikmed.
15.2.VMS-i tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed. Perekonnana tuleb teatud olukorras käsitleda ka mehe ja naise sellist kooselu, kus mees ja naine ei ole omavahel abielus. Oluline on mõlema kooselu vormi juures siiski mehe ja naise ühine majapidamine ning nende omavaheline emotsionaalne ning psühholoogiline seotus. Vaimse ning hingelise seotuse tekkimisele aitab kaasa mehe ja naise ühine kooselu, mis eeldab ka ühist majanduslikku sidet. Kaebaja ei ela perekonnaelu VMS mõistes. Kaebajal ei ole Eestis ülalpeetavaid ega alaealisi lapsi, elukaaslase XXX elas ta koos 5 aastat, kuid käesolevaks ajaks on nad lahus. Kuigi kaebajal on väidetavalt Eestis lähedased, ei ole nad kaebajat käesoleva vangistuse jooksul vanglas külastanud, seega ei kaalu perekonnaelu riive kohtu arvates üles vajadust kaitsta Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku korda kaebajast lähtuva ohu eest.
16.Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud otsuse tegemisel on arvesse võetud nii kaebaja Eestis elamise kestvust, tema vanust, tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi tema ja tema pereliikmete jaoks kui sidemeid Eestiga. Kaebaja põhiõiguste riive on kohtu hinnangul proportsionaalne ja selle kaalub üles riigi julgeolek ning avalik kord kui avalik hüve. PPA on kindlaks teinud, et kaebaja on teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Ka kaebaja perekonnaelu riive ei kaalu üles vajadust kaitsta Eesti riigi julgeolekut ja avalikku korda ning õiguskorda kaebajast tuleneva võimaliku ohu eest. Kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ning talle lahkumisettekirjutuse tegemine on vajalik, et kaitsta avalikku korda kui õigusaktidest tulenevat elukorraldust, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine.
17.Arvestades kaebaja poolt toime pandud kuritegusid ja nende raskust ning väärtegusid, isiku suhtumist Eestis kehtivate seaduste täitmisesse ning ohtu, et Eestis jätkuvalt elamise võimaldamise korral võib isik toime panna uusi kuritegusid, on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eestiga.
17.1.Kohus märgib, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning Venemaa Föderatsioon peab ta oma kodanikuna ka vastu võtma. On küll arusaadav, et riigist tagasisaatmine on kaebajale ebamugav ning ilmselt eelistaks ta elada Eestis, kuid selline ebamugavus ei kaalu üles ohtu, mida kaebaja kujutab kui tal lubataks Eestisse jääda. Seega on kaebaja riigist väljasaatmine kohtu arvates proportsionaalne meede riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks, millest tulenevalt on õigustatud ka kaebaja õiguste piiramine. Kaebajal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, samuti räägib kaebaja emakeelena vene keelt, mistõttu ei saa väita, et tema eluga toimetulek Venemaa Föderatsioonis oleks võimatu. Ka EIK on leidnud, et isegi olukorras, kus isikul otsesed ja lähedased kontaktid oma päritoluriigiga puuduvad ning isik on riigist üle 30 aasta eemal olnud, aga ta valdab riigi keelt, siis ei tohiks tal olla väga suuri raskusi seal kohanemisega (EIKo 05.06.2009, Joseph Grant vs Ühendkuningriik).
18.Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et PPA ei ole tutvustanud kaebajale Justiitsministeeriumi ettepanekut. Kohus leiab, et PPA ei pea tutvustama kaebaja suhtes otsust tehes selle aluseks olevaid dokumente, sest kõik vajalik, mis on võetud otsuse tegemise aluseks, kajastub PPA lõplikus otsuses.
19.EIÕK art 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Kaebaja pidi tahtlike kuritegude toimepanemisel arvestama, et karistatusega kaasnevad seaduses ettenähtud kitsendused, sh tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine.
20.Arvestades kõike eeltoodut, asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
21.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.