Deniss Slavnovi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 17 380 eurot hüvitamise nõudes seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikel 27.01.2013 – 31.10.2014 ja 30.06.2015 – 25.01.2016.
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 05.04.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Deniss Slavnovi apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant – Deniss Slavnov
ja
Tallinna
Vangla
Vastustaja/apellant – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse täiendusele lisatud väljavõte kirjade registreerimisraamatust kahel lehel ning vastustajale kaebaja apellatsioonkaebuse vastusele lisatud kaebaja pöördumised vangla poole seitsmel lehel.
2.Rahuldada Deniss Slavnovi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused osaliselt.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 05.04.2018. a otsus osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt Deniss Slavnovi kasuks välja 1021 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.01.2013 – 31.10.2014.
4.Teha tühistatud osas uus otsus, millega muuta osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele ning mõista Tallinna Vanglalt Deniss Slavnovi kasuks välja 2000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandavates
tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.01.2013 – 20.11.2013. Ülejäänud osas jätta halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata.
5.Jätta kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ja vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 14.03.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Deniss Slavnov esitas 26.01.2016 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmisega Tallinna Vanglas.
2.Tallinna Vangla 28.03.2016. a vastusega nr 5-37/16/20-2 tagastati D. Slavnovi kahju hüvitamise nõue ajavahemike 25.01.2016 – 26.01.2016 ja 01.11.2014 – 29.06.2015 osas läbivaatamatult ning jäeti kahjunõue ajavahemike 27.01.2013 – 31.10.2014 ja 30.06.2015 – 25.01.2016 osas rahuldamata.
3.D. Slavnov esitas 29.03.2016 kaebuse halduskohtule Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 17 380 eurot hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas.
4.Tartu Halduskohus tagastas 20.05.2016. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega vanglas ajavahemikul 01.11.2014 – 29.06.2015.
5.Halduskohus võttis 07.06.2017. a määrusega kaebuse menetlusse hüvitamisnõude osas seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 30.06.2015 – 25.01.2016.
6.D. Slavnov esitas 10.01.2018 halduskohtule avalduse, milles märkis, et soovib kahjuhüvitist taotleda ka ajavahemiku 27.01.2013 – 31.10.2014 eest.
7.Halduskohus võttis 05.04.2018. a otsusega menetlusse kaebuse ka ajavahemiku 27.01.2013 – 31.10.2014 osas ning rahuldas kaebuse osaliselt, mõistes Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 1021 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest ajavahemikul 27.01.2013 – 31.10.2014 ning jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et ta hindab otsuses seda, kas kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas ajavahemikel 27.01.2013 – 31.10.2014 ja 30.06.2015 – 25.01.2016 võisid kaebajale põhjustada hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kaebaja heidab Tallinna Vanglale ette kambrite liiga vähest põrandapinda, ebapiisavat valgustust, halba ventilatsiooni ja kambrite niiskust.
Halduskohus osundas sellele, et vastustaja poolt kohtule esitatud kinnipeetava paiknemistabelis olevad andmed ei ole õiged osas, mis kajastavad kambrite nr 212 ja 515 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. Halduskohus tuvastas, et ajavahemikul 27.01.2013 – 31.10.2014 viibis kaebaja kambrites põrandapinnaga (WC-d arvestamata) ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 kokku 307 päeval (ajavahemikul 27.01.2013 – 17.03.2013 oli põrandapinda 2,48 m2 (kokku 50 päeva); 18.03.2013 – 15.04.2013, 17.04.2013 –02.05.2013 ja 08.05.2013 – 20.11.2013 oli 2,98 m2 (kokku 242 päeva) ja 15.05.2014 – 29.05.2014 oli põrandapinda 2,78 m2 (Maardu üksuse avavangla kambris, kokku 15 päeva). Ajavahemikul 27.01.2013 – 31.10.2014 viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda oli ühe isiku kohta 3-4 m2 kokku 308 päeval. Ajavahemikul 30.06.2015 – 25.01.2016 viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 3-4 m2 kokku 181 päeval. Halduskohus märkis, et tulenevalt EIK-i praktikast tuleb aja osas, mil kaebaja viibis tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, hinnata kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust koos teiste kinnipidamistingimustega. Halduskohus leidis, et kaebaja väited kambrite kõrge niiskuse ja puuduliku valgustatuse kohta ei ole tõendatud. Üksnes asjaolu, et kaebajal on diagnoositud bronhiaalastma, ei ole piisav tõend. Niiskuse tase ruumides sõltub paljudest konkreetse ajahetkega seotud asjaoludest, mida ei saa tagantjärele taastada (välistemperatuur, ilmastikutingimused, küte jne). Ei ole võimalik kindlaks teha, milline kunstlik valgustus igas kambris igal ajahetkel oli. Ajavahemikul 30.06.2015 – 06.10.2015, 09.10.2015 – 08.11.2015, 13.11.2015 – 30.12.2015 (s. o kokku 178 päeval) oli kaebaja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses, mistõttu tal ei olnud vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 3 tulenevalt liikumisõigust. Talle oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ning suvisel ajal võimaldati talle ka üks kord nädalas lisajalutuskäik. Kaebajale oli kambrites tagatud põrandapinda 3,1 – 5,5 m2. Kaebajale andis täiendavaid liikumisvõimalusi lühiajalistel kokkusaamistel käimine (07.08.2015, 31.08.2015, 02.09.2015, 30.10.2015, 02.12.2015, 11.12.2015, 18.12.2015 ja 29.12.2015). Ajavahemikul 31.12.2015 –25.01.2016 (s. o kokku 26 päeval) oli kaebaja kinnipeetava staatuses, kus lisaks igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus ning iganädalasele spordisaali kasutamise võimalusele olid kambrite uksed igapäevaselt vähemalt neli tundi avatud. Päevakavast nähtuvalt oli kaebajal võimalik eluosakonna piires vabalt liikuda päevas kokku 5 tundi ja 45 minutit. Kartserikaristuse kandmise ajal ajavahemikel 02.10.2014 – 08.10.2014 ja 09.11.2015 – 12.11.2015 (s.o kokku 11 päeval) oli kaebajale tagatud põrandapinda kambris 7,4 – 8,4 m2. Kokkuvõtvalt tegi halduskohus kindlaks, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.01.2013 – 31.10.2014 kokku 307 päeval kambrites, kus kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind jäi alla 3 m2. Muude kinnipidamistingimuste osas leidis halduskohus, et kuna kaebajal oli võimalik viibida ühe tunni jooksul päevas värskes õhus, siis nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda oli ühe isiku kohta 3–4 m2, ei saa pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks. Hüvitise väljamõistmisel arvestas halduskohus sellega, et ajavahemikul 27.01.2013 – 17.03.2013, kokku 50 päeval viibis kaebaja kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2 ning määras nende päevade eest mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 5 eurot iga päeva eest, kokku 250 eurot. Ülejäänud 257 päeva osas, kus kambri põrandapinda oli ühe isiku kohta 2,78 – 2,98 m2 pidas halduskohus põhjendatuks määrata
hüvitiseks 3 eurot iga päeva eest, kokku 771 eurot. Halduskohus määras seega kokku hüvitise suuruseks 1021 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles märgib, et ei nõustu kohtuotsusega. Ajavahemikul 31.12.2015 – 25.01.2016, kokku 26 päeva oli kaebaja kambris nr 216 süüdimõistetu staatuses, kus oli ette nähtud kord päevas jalutuskäik 1 tund ja dušš kord nädalas. Muid liikumisvõimalusi ei olnud. Vastustaja väited, et kambrit avati iga päev 4 tunniks ja võimaldati spordisaali kasutamist, on ebaõiged. Kambrites, kus kaebaja viibis ajavahemikul 30.06.2015 – 31.12.2015, oli tugev niiskus, oli umbne ning halb valgustus. Kaebajal kui astmahaigel inimesele oli seal viibimine piinarikas. Kaebaja informeeris korduvalt suuliselt vangla administratsiooni ning 27.07.2015 pöördus kirjalikult palvega suurendada õhuvoolu kasvõi ukseluugi avamise kaudu. Kaebaja ei ole nõus ka halduskohtu poolt välja mõistetud rahasumma suurusega.
9.Tallinna Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ning palub tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus vaatas kaebuse läbi ajavahemiku 27.01.2013 – 31.10.2014 osas ning teha vastavas osas uus otsus, millega jätta kaebus selle ajavahemiku osas läbi vaatamata. Samuti palub vastustaja teha asjas uus otsus, millega vähendada kaebaja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist ajavahemike osas, mil kaebaja oli paigutatud kambrisse 212 ning jätta hüvitis täielikult välja mõistmata ajavahemiku eest, mil kaebaja oli paigutatud avavanglasse. Kambris 212 viibides oli kaebajale tagatud vaba aeg oma eluosakonna piires liikumiseks päevas kokku 5 tundi ja 45 minutit. Lisaks oli kaebajale tagatud igapäevane jalutuskäik värskes õhus ja iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Täiendavalt oli kaebaja ajavahemikul 11.12.2012 – 10.03.2013 määratud abitöölisena vangla majandustöödele 0,1 koormusega ning ajavahemikul 04.02.2013 – 31.05.2013 osales ta riigikeele õppes. Ajavahemikul 28.08.2013 – 27.11.2013 oli kaebaja määratud abitöölisena vangla majandustöödele 0,25 koormusega ning alates 11.11.2013 tõsteti töökoormus 0,5 peale. Samuti rakendati kaebaja 28.11.2013 – 27.02.2014 majandustöödele 0,5 koormusega. Arvestades kaebaja liikumisvõimalustega kambris 212 viibimise ajal, ei ole põhjendatud mõista talle välja rahaline hüvitis. Lisaks sellele oli kaebaja paigutatud vaidlusalusel ajal 15 päeval Maardu avavanglasse, kus on tulenevalt VangS § 10 lg-st 1 kinnipeetaval lubatud äratusest öörahuni vabalt liikuda avavangla territooriumil. Samuti olid kaebajal sel ajal ulatuslikud võimalused sportimisega tegeleda ning värskes õhus viibida. Ajavahemikul 28.05.2014 –28.06.2014 oli kaebaja rakendatud abitöölisena majandustöödele ning alates 30.06.2014 sai ta loa töötada täistööajaga järelevalveta väljaspool vanglat. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on põhjendamatult mõistnud kaebajale välja hüvitise perioodi eest, mil talle oli avavangla toas tagatud väiksem põrandapind kui 3 m2.
10.Tallinna Vangla palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebaja väidete täiendaval kontrollimisel selgus, et vaidlusalusel ajal 26 päeval oli kamber nr 216 muudetud ajutiselt vastuvõtuosakonna kambriks, kus täiendavaid liikumisvõimalusi peale igapäevase jalutuskäigu tõesti ei olnud. Samas ei viibinud kaebaja ajavahemikul 31.12.2015 – 25.01.2016 kordagi väiksemal põrandapinnal kui 3,1 m2. Tallinna Vangla esitas kohtule kaebaja pöördumised,
millest nähtub, et kaebaja ei ole üheski pöördumises avaldanud rahulolematust kaebuses esitatud kinnipidamistingimuste (kambrite niiskus ja valgustus) üle.
11.Kaebaja palub vastuses vangla apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Kaebaja arvates on halduskohus vaadanud kaebuse läbi õige ajavahemiku osas. Hüvitise suuruse osas ei arvesta vangla EIK-i praktikaga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt.
13.Vastustaja taotles apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus vaatas kaebuse läbi ka ajavahemiku 27.01.2013 – 31.10.2014 osas ning palus teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus selle perioodi osas läbi vaatamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus rikkus menetlusnorme, kuna on omal algatusel kontrollinud haldusorgani tegevust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja taotles.
14.Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastustaja on ka ise möönnud, et halduskohus võttis kaebuse ekslikult menetlusse vaid ajavahemiku osas 30.06.2015 – 25.01.2016 ja kaebaja ei esitanud selles osas vastuväiteid. Kuigi kaebaja esitas halduskohtule 12.09.2017 avalduse milles märkis, et ei soovi ajavahemiku 27.01.2013 – 31.10.2014 osas kahjuhüvitist, on ta 07.01.2018 esitanud halduskohtule avalduse, milles palub menetleda tema kaebust siiski mõlema ajavahemiku (27.01.2013 – 31.10.2014 ja 30.06.2015 – 25.01.2016) osas. Kaebaja viimati nimetatud avaldus oli esitatud halduskohtu poolt menetlusosalistele täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamiseks antud tähtaja jooksul. Lisaks sellele oli vastustajal võimalik esitada seisukoht kaebaja avalduse osas. Vastustaja tegigi seda 05.03.2018. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti lähtunud kaebaja hilisemas avalduses märgitud tahtest ning on seetõttu õigesti menetlenud kaebust ka ajavahemiku 27.01.2013 – 31.10.2014 osas. Nimetatud ajavahemiku osas kaebuse menetlemine oleks olnud lubatav ka juhul, kui käsitleda kaebaja 07.01.2018. a avaldust kaebuse muutmisena HKMS § 49 lg 1 mõttes. Sellest tulenevalt puudub alus halduskohtu otsuse tühistamiseks osas, milles halduskohus vaatas kaebuse läbi ka ajavahemiku 27.01.2013 – 31.10.2014 osas.
15.Halduskohus on vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemisel õigesti lähtunud EIK-i Suurkoja 20.10.2016. a otsuses Muršić vs. Horvaatia (kaebus nr 7334/13) avaldatud seisukohtadest, mille kohaselt olukorras, kus mitmekohalises kambris on põrandapinda vähem kui 3 m2 ühe kinnipeetava kohta, kehtib tugev eeldus, et EIÕK art 3 on rikutud ning vastustajal lasub kohustus tõendada, et esinesid asjaolud, mis suutsid adekvaatselt kompenseerida isikliku ruumi vähesust (p 137). Samuti on halduskohus õigesti lähtunud kambri põrandapinna arvutamisel põhimõttest, et WC pindala tuleb kambri pindalast välja arvata ning mööblialune põrandapind tuleb arvata kambri põrandapinna hulka, kui kinnipeetaval oli võimalus kambris tavapäraselt liikuda (Muršić vs. Horvaatia, p 114). EIK on 29.01.2019. a otsuses Nikitin jt vs. Eesti (jõustumata) korranud neid seisukohti p-s 160.
16.Halduskohus tuvastas õigesti, et ajavahemikul 27.01.2013 – 31.10.2014 oli kambripinda ilma WC-d arvestamata ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 kokku 307 päeval. Tulenevalt eelpool viidatud EIK-i lahendites avaldatud seisukohtadest tuleb nende päevade osas eeldada, et
kaebajat on nendel päevadel hoitud inimväärikust alandavates tingimustes, kui vastustaja ei suuda tõendada, et samal ajal esinesid asjaolud, mis suutsid adekvaatselt isikliku ruumi vähesust kompenseerida.
17.Kaebaja viibis ajavahemikul 27.01.2013 – 15.12.2013 kambris nr 212 ning sellest ajavahemikust oli tal kambris ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 3 m2 292 päeval. 15.05.2014 – 29.05.2014 viibis kaebaja 15 päeva kambris nr 515, kus tal oli samuti ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 3 m2.
18.Vastustaja väitel oli kambri nr 515 puhul tegemist Maardu avavangla toaga, milles viibimise ajal oli tulenevalt VangS § 10 lg-st 1 kinnipeetaval äratusest kuni öörahuni lubatud vabalt liikuda avavangla territooriumil. Vanglateenistuse loal on kinnipeetaval lubatud liikuda ka väljaspool avavangla territooriumi seoses õppimise, töötamise või tervishoiuteenuse osutamisega. Seega oli kaebajal võimalik terve päev vabalt Maardu avavangla piires liikuda. Samuti olid vastustaja väitel kaebajal sel perioodil ulatuslikud võimalused spordiga tegeleda ja värskes õhus viibida. Kaebaja ei ole neile vastustaja väidetele vastu vaielnud.
19.EIK on asjas Muršić vs. Horvaatia p-s 138 leidnud, et art 3 rikkumise eelduse saavad lükata ümber järgmised kumulatiivselt esinevad asjaolud: 1) ajavahemikud, mil isikut hoiti alla 3 m2 tingimustes, oli lühiajalised ja juhuslikud; 2) isikule oli sel ajal tagatud piisav vabadus liikumiseks väljaspool kambrit ja asjakohased väljaspool kambrit toimuvad tegevused; 3) kaebajat hoiti üldiselt kohastes kinnipidamistingimustes ja ei esinenud muid raskendavaid asjaolusid.
20.Kuna ajavahemikul 15.05.2014 – 29.05.2014, mil kaebaja viibis Maardu avavanglas, kus tal oli kambris põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 üksnes 15 päeval ja talle oli tagatud piisav vabadus väljaspool kambrit liikumiseks kogu päeva vältel kogu avavangla territooriumil ning kaebaja ei ole selle perioodi osas muude kambritingimuste osas etteheiteid teinud, siis ringkonnakohtu hinnangul selle ajavahemiku osas ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi ebapiisava kambri põrandapinna osas inimväärikust alandavateks pidada. Ringkonnakohus rahuldab selles osas vangla apellatsioonkaebuse ja muudab halduskohtu otsuse põhjendusi.
21.Kaebaja viibis ajavahemikul 27.01.2013 – 20.11.2013 kambris nr 212 kokku 292 päeval tingimustes, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2. Selle 292 päeva jooksul oli ainult 6 päeva, mil kambripinda oli üle 3 m2 kinnipeetava kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist niivõrd pika ja peaaegu katkematu ajavahemikuga, mil kaebajal tuli viibida kambris, kus oli põrandapinda alla 3 m2, et kaebajale tagatud mõningane liikumisvabadus (päevas kokku 5 tundi ja 45 minutit) ja tegevused väljaspool kambrit (riigikeele õppes osalemine, osakoormusega majandustöödel abitöölisena osalemine) ei lükka käesoleval juhul ümber eeldust, et tegemist oli inimväärikust alandavate kambritingimustega (vt Muršić vs. Horvaatia, p 138; Nikitin jt vs. Eesti, p 177). Ringkonnakohtu arvates on halduskohus selle ajavahemiku osas õigesti kindlaks teinud, et vangla tegevus oli õigusvastane ning kaebaja inimväärikust alandav.
22.Halduskohus on kindlaks teinud, et ajavahemikel 27.01.2013 – 31.10.2014 ja 30.06.2015 – 25.01.2016 viibis kaebaja kambrites, kus kambri põrandapinda oli ühe
kinnipeetava kohta vahemikus 3–4 m2, kokku 489 päeva. EIK-i seisukohtade järgi on olukorras, kui isik viibib kambris, kus on põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 3–4 m2, EIÕK art 3 rikkumisega tegemist juhul, kui ebapiisavale kambri põrandapinnale lisandub veel mõni muu kinnipidamistingimus, mis ei vasta nõuetele (Muršić vs. Horvaatia, p 139).
23.Kaebaja on muudes kinnipidamistingimustes esinenud puudustena välja toonud selle, et kambrites oli niiske ja rõske, kuna riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele.
24.Vastustaja väitel oli kambrites, kuhu kaebaja oli Tallinna Vanglas vaidlusalustel ajavahemikel paigutatud, olemas aken ja valgustid. Seega oli olemas nii loomulik kui ka kunstlik valgustus. Akna ette olid paigutatud trellid, kuid see ei takistanud loomuliku valguse ligipääsu kambritesse. Laevalgustites kasutati 70 W halogeenpirne (võrdväärne hõõglambiga, mille tugevus on 100 W) või 75 W lambipirne ning öövalgustis 25 W lambipirni. Iga kambri laevalgustis oli kaks või kolm pirni. Vastustaja väitel ei saa ta kohtule esitada tõendeid kambri valgustuse nõuetele vastavuse kohta, kuivõrd vaidlusalusel perioodil ei ole üheski kambris, kus kaebaja viibis, valgustihedust mõõdetud. Kaebaja on halduskohtule esitatud seisukohas leidnud, et kui vanglal ei ole esitada selleaegsed andmeid, kui kaebaja seal kambrites viibis, siis esitagu hilisemad andmed, sest kambrite olukord ei ole vahepeal muutunud. Vastustaja esitas halduskohtule andmed 2016. ja 2017. a teostatud valgustiheduste mõõtmise kohta erinevates kambrites. Vastustaja esitatud andmete kohaselt jäid mõõtmistulemused vahemikku 215 – 397 luksi.
25.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud eluruumidele esitatavad nõuded (kehtisid kuni 30.06.2015) kohaselt pidi eluruumi elu-, töö- ja magamistubades olema loomulik valgus. Selle üle vaidlust käesolevas asja ei ole, et loomuliku valguse juurdepääs kambritesse oli tagatud. Majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määrusega nr 85 kehtestatud „Eluruumile esitatavad nõuded“ kohaselt ei ole samuti kunstlikule valgustusele nõudeid sätestatud. Arvestades vastustaja esitatud kambrite valgustuse mõõtmistulemusi ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust pidada kambrite kunstlikku valgustust nõuetele mittevastavaks.
26.Kaebaja väitel oli kambrites ka rõske ja niiske, kuna riideid tuli pesta ja kuivatada kambris. Vastustaja esitas halduskohtule 2014. ja 2016. a erinevates Tallinna Vangla kambrites mõõdetud õhuniiskuse tulemused, kuna vaidlusaluse perioodi kohta kambrites, kus kaebaja viibis, vastustajal vastavaid andmeid ei ole. Vastustaja esitatud andmete kohaselt jäi kambrite õhuniiskus vahemikku 43,6% – 53,8%. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud eluruumidele esitatavad nõuded, mis kehtisid kuni 30.06.2015, p 8 kohaselt peab eluruumi siseõhu optimaalne niiskus olema aasta ringi 40 – 60%. Sama nõue on kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määrusega nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg-s 5. Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et Tallinna Vangla kambrite õhuniiskus oli normikohane. Samuti ei leidnud EIK asjas Nikitin vs. Eesti, et Tallinna Vangla tingimuste osas seoses ventilatsiooniga oleks alust rikkumist leida (p 191).
27.Kaebaja väitel põhjustas talle niiskus ja umbsus kannatusi, kuna tal on diagnoositud astma. Kaebaja esitatud Viru Vangla meditsiiniosakonna tõendi kohaselt on kaebajal astma diagnoositud juba aastal 2008. Seetõttu ei saanud kaebajal astma tekkimine olla seotud kambritingimustega, milles ta viibis alates aastast 2013. Samuti nähtub kaebaja esitatud meditsiiniosakonna tõenditest, et kaebaja on olnud seoses astmaga Tallinna Vanglas arstide järelevalve all ning saanud ravi.
28.Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigesti leidnud, et vastustaja tegevus ei ole olnud õigusvastane osas, mis puudutab kaebaja viibimist kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vahemikus 3–4 m2.
29.Kaebaja väitel hoiti teda ajavahemikul 31.12.2015 – 25.01.2016 kambris nr 216 vastuvõturežiimil ning tal oli võimalik käia ainult üks tund päevas jalutamas ning üks kord nädalas duši all. Muid liikumisvõimalusi ei olnud. Kaebaja väitel on vastustaja nimetatud perioodi osas esitanud ebaõigeid andmeid. Vastustaja nentis vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebaja andmed on selles osas õiged. Samas nähtub asja materjalidest, et nimetatud perioodil ei olnud ühelgi päeval kambris põrandapinda alla 3 m2 ühe kinnipeetava kohta. Kuna kohus muid rikkumisi kinnipidamistingimustes ei tuvastanud ning kaebaja ei ole väitnud, et talle ei oleks igapäevane jalutuskäik tunniks ajaks värskes õhus tagatud olnud, siis selle ajavahemiku osas ei ole alust vastustaja tegevuses õigusvastasust tuvastada.
30.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et ebaõiged on ka vangla väited selle kohta, et kaebaja ei ole seoses tema õiguste rikkumisega vangla poole pöördunud. Kaebaja esitas ringkonnakohtule väljavõtte tema kirjade registreerimisraamatust. Kaebaja palus vanglalt välja nõuda tema poolt vanglale esitatud pöördumised. Vastustaja on need ringkonnakohtule ka esitanud. Kaebaja soovib nimetatud pöördumistega tõendada, et ta on vanglat õigeaegselt ja korrektselt kambritingimustes esinenud puudustest teavitanud.
31.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on üheks avaliku võimu kandjalt kahjuhüvitise väljamõistmise eelduseks muuhulgas ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine. Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-16-16, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Arvestades Tallinna Vangla üldist ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine 2012. aastal aidanud kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Ringkonnakohus leiab, et sama seisukohta võib kohaldada ka olukorra puhul Tallinna Vanglas 2013. a. Seetõttu ei saa ajavahemiku osas 27.01.2013 – 15.12.2013, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 3 m2, kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita. Sellest tulenevalt ei oma kaebaja pöördumised vangla poole asja lahendamisel sisulist tähendust ning vastavad materjalid tuleb HKMS § 62 lg 2 alusel kaebajale ja vastustajale tagastada.
32.Nii kaebaja kui vastustaja on oma apellatsioonkaebustes vaielnud vastu halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise summale. Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1021 eurot. Kaebaja arvates peaks see summa olema suurem ning vastustaja arvates väiksem.
33.Ringkonnakohus leidis eelpool, et ajavahemiku osas 27.01.2013 – 15.12.2013, mil kaebaja viibis kambris 212 kokku 292 päeval tingimustes, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2, oli vangla tegevus õigusvastane ning kaebaja inimväärikust alandav. RVastS § 9 lg 1 tingimused on täidetud ning kaebajale tuleb mõista välja mittevaralise kahju tekitamise eest rahaline hüvitis. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 15). EIK on märkinud, et puudub standard, mille järgi oleks võimalik hinnata rahaliselt valu, füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning ängistust. Riigisisesed kohtud peaksid püüdma igal üksikul juhul hinnata kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju kinnipeetava heaolule. Mittevaralise kahju hüvitise määr ei tohi olla ebamõistlik, arvestades EIK-i poolt sarnastes asjades määratud hüvitisi (Nikitin jt vs. Eesti, p 197). Mittevaralise kahju hüvitis peab võtma arvesse rikkumise ning süü vormi ja raskust (Nikitin jt vs. Eesti, p 214). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb eelkõige arvestada inimväärikust alandavates tingimuste viibitud aja pikkust (Muršić vs. Horvaatia, p 181). Lisaks võib arvestada ka kaebaja liikumisvõimalusi väljaspool kambrit (Nikitin jt vs. Eesti, p 200).
34.Vastustaja on kambri nr 212 tingimuste osas välja toonud, et kaebajale oli sel ajal tagatud väljaspool kambrit olemiseks ja liikumiseks elusektsiooni piires päevas kokku 5 tundi ja 45 minutit. Lisaks oli kaebajale tagatud igapäevane jalutuskäik värskes õhus ja iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. 2013. a suvel oli kaebajale tagatud mh ka üks kord nädalas lisajalutuskäik. Kaebaja osales ajavahemikul 04.02.2013 – 31.05.2013 riigikeele õppes, mille tunnid toimusid kolmel korral nädalas kestvusega 2 tundi ja 15 minutit järjest. Lisaks sellele oli kaebaja aastatel 2013 kuni 2014. a alguseni määratud abitöölisena vangla majandustöödele koormusega 0,1 – 0,5.
35.Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on kohaseks mittevaralise kahju hüvitiseks 2000 eurot.
36.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega osas, milles halduskohus leidis, et vastustaja tegevus oli õigusvastane ning kaebaja inimväärikust alandav osas, milles kaebajat hoiti ajavahemikul 27.01.2013 – 20.11.2013 kambris nr 212, kus oli 292 päeval ühe kinnipeetava kohta kambris põrandapinda alla 3 m2. Samuti on halduskohus õigesti leidnud, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane osas, milles kaebajat hoiti kambrites, kus oli põrandapinda vahemikus 3–4 m2 ühe kinnipeetava kohta. Ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse osas, milles vangla taotles halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles halduskohus mõistis mittevaralise kahju hüvitise välja ka ajavahemiku eest, mil kaebaja oli paigutatud avavanglasse (15.05.2014 – 29.05.2014). Ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse osas, millega kaebaja ei olnud nõus halduskohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurusega. Ringkonnakohus tühistab eeltoodust tulenevalt halduskohtu otsuse osaliselt, muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt Deniss Slavnovi kasuks välja 2000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandavates tingimustes
kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.01.2013 – 20.11.2013. Ülejäänud osas jääb halduskohtu 05.04.2018. a otsus muutmata.
37.Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. HKMS § 118 lg 2 viimase lause kohaselt ei mõisteta menetlusabikulusid riigi kasuks välja, kui vastaspooleks on Eesti Vabariik. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda ja kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.