Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

2) Tühistada Bayer Pharma AG-le (registrikood 2541062) kuuluv patent nr EE 05317 B1 nimetusega “Etinüülöstradiooli ja drospirenooni sisaldav farmatseutiline kompositsioon kasutamiseks rasestumisvastase vahendina.” 3) Edastada käesolev kohtulahend jõustumisel Eesti Patendiametile. 4) Jätta menetluskulud Bayer Pharma AG kanda. 5) Mõista Bayer Pharma AG-lt UAB Exeltis Baltics kasuks menetluskuludena välja 57 404 eurot 27 senti, millest 52 507 eurot 50 senti on UAB Exeltis Baltics lepinguliste esindajate kulud, 409 eurot 77 senti tasutud riigilõiv ja 4 487 eurot tõlkekulud. 6) Mõista Bayer Pharma AG-lt UAB Exeltis Baltics kasuks välja viivis menetluskuludelt 57 404 eurot 27 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

lõplik ja jõustunud. Nimetatud otsuses leidis apellatsioonikoda, et leiutis ei vasta uudsuse kriteeriumile ja väljub esmataotluses avatud leiutise olemusest. Patendiga kaitstud leiutis ei vasta patentsuse kriteeriumitele, sest tal puudub (1) uudsus leiutise avaliku kasutamise tõttu enne prioriteedikuupäeva, (2) leiutuslik tase varasemates publikatsioonides avaldatu tõttu, (3) leiutis ei ole tööstuslikult kasutatav, sest leiutise olemuses esitatud leiutiskohase spetsiifilise mikroniseeritud drospirenooni definitsioon on vigane, mistõttu ei ole leiutise olemus piisavalt avatud. Eelnevale lisaks (4) väljub leiutise olemus esialgses taotluses esitatud leiutise olemusest, mis on patendiseadus (PatS) § 50 lg 2 p 3 kohaselt lubamatu. Leiutis oli vastuolus PatS § 50 lg 2 p-ga 3, sest võrreldes esialgses taotluses esitatud leiutise olemusega oli kostja leiutise olemuses teinud olulisi muudatusi. Drospirenooni lahustuvusnäitaja, mis esmataotluses saadi kasutades spetsiifilist mikroniseeritud drospirenooni, on lubamatult laiendatud tabletile, mis sisaldab drospirenooni mistahes kiirelt lahustuval kujul. Vaidlustatud leiutise olemusest on välja jäetud spetsiifilise mikroniseeritud drospirenooni määratlus. Eelnevale lisaks laiendas kostja lubamatult lapitsate meetodit, jättes välja täpsustuse “6 kaetud klaasnõud ja 6 lapitsat”, laiendades niiviisi saadud lahustuvusnäitajat, mis on saadud spetsiifilise mikroniseeritud drospirenooniga. Esialgses taotluses ja vaidlustatud leiutises on drospirenooni lahustuvusnäitaja saadud USP XXIII meetodil dissolutesti aparaadiga, kuhu kuulusid 6 kaetud klaasnõud ja 6 lapitsat, kuid vaidlustatud patendi patendinõudluses on drospirenooni sama lahustuvusnäitaja puhul märgitud, et see on saadud teistsuguse konstruktsiooniga aparaadiga. Vaidlustatud leiutis ei ole PatS § 50 lg 2 p 2 mõistes piisavalt avatud. Vaidlustatud leiutise olemus on vigane ja sisutu, mistõttu ei saa vastava ala asjatundja leiutist rutiinselt ilma pingutuseta teostada. Näiteks on leiutises toodud näited puudulikud, sest neist ei selgu, et preparaadis oleks kasutatud leiutise realiseerimiseelduseks olevat leiutuskohast spetsiifilist mikroniseeritud drospirenooni ja leiutisest on kõrvaldatud selgitus, mida leiutajad leiutise realiseerimise eelduseks oleva mikroniseeritud drospirenooni all mõistavad. Vaidlustatud leiutis ei ole uus selle avaliku kasutamise tõttu enne prioriteedikuupäeva vastavalt PatS § 8 lg-tele 1 ja 2. Faktilised asjaolud, mis kinnitavad leiutise varem avalikuks tulemist, on tuvastatud New Jersey Ringkonnakohtus. EPA andis Euroopa patendi nr EP 1214076 B1 tühistamise aluseid hinnates USA kohtu tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu juhindudes Euroopa õigussüsteemist ja selle praktikast ning leidis otsuses T0007/07, et konfidentsiaalsuskokkulepet katsealustega ei olnud ja ravim muutus enne vaidlustatud leiutise prioriteedikuupäeva katsealustele üleandmisel avalikkusele kättesaadavaks, mistõttu ei vastanud leiutis uudsuse kriteeriumile. Nimelt ei olnud katsealustel avalikkuse teavitamise keeldu ja nad võisid tablette näidata kõrvalistele isikutele. Samuti puudus tõhus järelevalve leiutise kasutamise üle, sest katsealused said korraga suure koguse tablette, manustasid neid ise ja võisid olla järelevalveta kogu päeva. Katsealustel ei olnud ka muid piiravaid kohustusi. Isegi kui katsealuste informeeritud nõusolekust saaks tuletada saladuse hoidmise kohustuse, siis katsealused rikkusid seda, sest kõiki kasutamata jäänud tablette ei tagastatud. Leiutis sai eelnevale lisaks varem avalikuks ka Euroopas aastatel 1992-1996 läbi viidud ravimiuuringute käigus. EPA väljakujunenud praktika kohaselt, kui kasvõi ühel avalikkuse hulka kuuluval isikul, kellel ei ole konfidentsiaalsuskohustust, on teoreetiline võimalus pääseda ligi teatud konkreetsele teabele, peetakse sellist teavet üldsusele kättesaadavaks teabeks. Kõik ravimifirmad teavad, et esmalt tuleb esitada patenditaotlus ja alles pärast seda võib väljastada patenteeritava ravimi katsealustele. Kostja on tegutsenud vastupidiselt. Kostja enda süül muutus teave leiutise olemuse kohta avalikkusele kättesaadavaks. Kostja varjas patendiekspertiisi eest olulist fakti, s.o tableti kasutamist ravimi kliinilistel uuringutel.

Vaidlustatud leiutisel puudub leiutuslik tase PatS § 8 lg 4 mõistes. Vaidlustatud leiutises on meelega ignoreeritud varasemaid asjassepuutuvaid tehnilisi lahendusi – leiutise tehnika tasemes on kirjeldatud eelneva põlvkonna ravimeid, kuigi selleks ajaks olid olemas uue põlvkonna ravimid. Vaidlustatud leiutis ei vasta leiutajate tegelikule leiutuslikule panusele, sest on teksti kombineerimise produkt. Drospirenooni lahustumisnäitaja, mis saadi kasutades spetsiifilist mikroniseeritud drospirenooni laiendamine tabletile, mis sisaldab drospirenooni mistahes koheselt lahustuval kujul, ei ole leiutustegevus ja selle tulemus ei saa anda vaidlustatud leiutisele leiutuslikku taset. Vaidlustatud leiutise leiutusliku taseme hindamisel ei saa kasutada probleem-lahenduse meetodit, sest leiutis põhineb „üllatusel“. Igale üllatusele peab eelnema laialtlevinud pikaajaline ja üheselt mõistetav eelarvamus tehnilise probleemi lahendamisel. Praegusel juhul puudub tõend, et eelarvamus eksisteeris. Pigem vastupidi, vaidlustatud leiutise leiutiskirjelduses on peetud enesestmõistetavaks, et ravimi koheselt lahustuv vorm vähendab isomeerumise riski maos ja hüdrolüüsumise riski soolestikus. Tallinna Ringkonnakohtus oli paralleelne menetlus vaidlustatud patendiga ühte patendiperekonda kuuluva patendi EE 05128 B1 (tsiviilasi 2-11-37678) tühistamise vaidluses, kus patent tühistati. Kostja vastus

preparaadiga Yasmin® III faasi kliinilise uuringu, milles osalemiseks värvati 333 naist kuuest geograafilisest erinevast uuringukeskusest. Kliinilises uuringus osalemine ei olnud avatud kõikidele üldsuse liikmetele. Uuringus osalejad allkirjastasid informeeritud nõusoleku vormi, mille alusel kohustusid uuringus osalejad järgima hästi defineeritud manustamisrežiimi, mis ei võimaldanud uuringus osalejatel anda tablette ära avalikkuse liikmetele ega teha tablettidega analüüse. Uuringus osalejatel oli vaba voli informeerida avalikkuse liikmeid, et nad võtavad uuringuravimit, mis sisaldab 3 mg drospirenooni ja 0,03 mg etünüülöstradiooli, samuti näidata uuringuravimit avalikkuse liikmetele. Need toimingud aga ei avaldanud uuringuravimis drospirenooni sisaldumist mikroniseeritud vormis. Dr E, kes oli USA kliinilise uuringu projektijuht ja seega vastutav kliinilise uuringu planeerimise ning järelevalve eest, kinnitas, et drospirenooni mikroniseeritud olemust ei avaldatud kellelegi. Samuti ei ole uudsust rikkuvad hageja esitatud kaks artiklit, mis käsitlevad ravimiga Yasmin® tehtud kliinilisi uuringuid Euroopas. Artiklitest saab teada, et uuriti ravimeid, milles kasutati drospirenooni ja etünüülöstradiooli ning desogestreeli ja etünüülöstradiooli kombinatsioone. Artiklites pole kirjas, et drospirenoon oli kiiresti lahustuvas (nt mikroniseeritud) vormis. Artiklite põhjal ei saa teha järeldusi konfidentsiaalsuskohustuse ja ravimite tagastamise kohustuse puudumise kohta, sest nende küsimuste kajastamine ei olnud artiklite eesmärk. EPA käsitlus selle kohta, mida ei loeta leiutise avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks, on oluliselt laiem ja mitmekesisem, kui seda on väitnud hageja. Piiratud isikute ringile info kättesaadavaks tegemise puhul on EPA leidnud, et kirjalik kirjeldus tuleb lugeda avalikkusele teatavaks saanuks, kui isikute ringil oli võimalik dokumendi sisust teadlikuks saada ning neil ei olnud lepingulisi või muid seadusest tulenevaid piiranguid seal sisalduvat informatsiooni kasutada või levitada (T 300/86). Kusjuures EPA praktika järgi ei loeta avalikkuseks isikuid, kes on mingisuguses õiguslikus suhtes info edastajaga. Info saladuse hoidmise kohustus võib tuleneda kirjalikust lepingust, pooltevahelistest ärilistest suhetest (T 799/91), kaudsetest ja varjatud kokkulepetest (T 838/97, T 818/93, T 830/90) vms-st. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks tabletid enda valdusesse saanud ja neid uurinud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ravimit oleks antud mõne uuringus osaleja poolt edasi kolmandatele isikutele. Isegi siis, kui kasutamata tablette ei tagastatud, tuleb arvestada, et tablettide blisterpakend sisaldas nii toimeaineid sisaldavaid tablette kui ka platseebo tablette. Sündmuste ahel, mis viiks uuringus osalejale antud tabletist drospirenooni mikroniseeritud vormi avastamiseni asjatundjate poolt, on äärmiselt hüpoteetiline. Vaidlusalusel leiutisel on leiutustase. Leiutustaseme olemasolu hindamisel lähtutakse „probleem-lahenduse“ meetodist. Meetodil on kolm astet: esiteks tuleb tuvastada lähim tehnika tase, teiseks tuleb tuvastada lahendamist vajav tehniline probleem ja kolmandaks tuleb hinnata, kas leiutis, tulenevalt lähimast tehnika tasemest ja lahendamist vajavast tehnilisest probleemist, oleks olnud vastava ala asjatundjale endastmõistetav. Ebaõige on hageja väide, et leiutustaseme hindamisel on kriteeriumiks mingi kindla väljakujunenud eelarvamuse olemasolu, millega mindi vastuollu. Praegune vaidlus käib selle üle, kas vastava ala asjatundjale oli ilmselge kasutada happetundlikku ravimit ehk drospirenooni, kiirelt lahustuva tableti kujul, mis kiiresti vabastab happetundlikku drospirenooni happelisse maomahla. Algses patenditaotluses PCT/IB00/01213 oli leiutise peamine takistus saavutada drospirenooni kõrge biosaadavus ühendi isomerisatsioonil mao(happe) keskkonnas. Peamine leid seisnes selles, et vaatamata drospirenooni happetundlikkusele oli võimalik teostada drospirenooni kiirelt lahustuva tabletina ja seega oli üllatuslikult võimalik parendada ühendi oraalset biosaadavust. Eesti kohus ei ole seotud teiste riikide kohtute tuvastatud asjaolude ja järeldustega, sest asjaolud, väited ja tõendamiskoormus on erinevad. EPA-l ei olnud otsust T0007/07 tehes järgmisi tõendeid: dr Ei deklaratsiooni, informeeritud nõusolekut, patsiendi päevikut, katsealuse andmekaarti ja USA New Jersey Ringkonnakohtus antud dr Ei tunnistust. EPA

otsuses ei ole välja selgitatud kliinilise uuringu läbiviimisel kohaldunud Ameerika Ühendriikide õigust ja sellest tulenevaid uuringu läbiviija ning osalejate kohustusi. EPA ei uurinud ega hinnanud varasema kasutamisega seotud tõendeid ise, vaid tugines Ameerika Ühendriikide New Jersey Ringkonnakohtu 03.03.2008 otsuses tuvastatud asjaoludele. Järelikult ei toimunud uudsust puudutavate asjaolude tuvastamine viisil nagu seda nõuab TsMS § 230 ja § 232. Seejuures on EPA otsus oma järeldustes vastuolus New Jersey Ringkonnakohtu 03.03.2008 otsuse resolutsiooniga, kus leiti, et puuduvad selged ja veenvad tõendid eelneva varasema avaliku kasutamise kohta. Kostja palus hageja menetluskulude taotluse vähemalt 86 519,77 euro ulatuses jätta rahuldamata. Hageja kohtueelse menetluse kulud on pretsedenditult suured ja ilmselgelt põhjendamatud. Hageja kohtueelse menetluse raames tehtud ühe esindaja kolme toimingu kulu kokku on suurem kui hageja kogu maakohtu menetluse raames tehtud kahe esindaja toimingute kulu. Maakohtu põhjendused

Seoses hageja väitega, mille kohaselt on kostja lapitsate meetodit laiendanud, jättes välja täpsustuse “6 kaetud klaasnõud ja 6 lapitsat”, leidis professor Kristensen, et esialgne patenditaotlus ja patent viitavad USP XXIII lapitsate kasutamisel põhinevale meetodile, milles lahustumiskeskkonnaks on vesi temperatuuriga 37 °C ja lapitsa pöörlemiskiirus on 50 pööret minutis. Muudetud taotluses on lahustumiskeskkonna mahuks määratud 900 ml, mis oli mainitud ka algses taotluses, kuid mitte patendinõudluses. 900 ml vett on traditsiooniline lahustumiskeskkonna maht, mis on tavapäraselt farmakopöa standardites ette nähtud. Professor Kristenseni arvamuse kohaselt ei laiendanud kostja hageja viidatud muudatustega esialgset patenditaotlust. Professor Kristenseni kinnitas, et esialgses patenditaotluses on leiutist kirjeldatud samal viisil nagu muudetud taotluses. Esialgses taotluses oli kirjas, et hea biosaadavuse tagamiseks tuleb aine esitada kujul, mis toetab kiiret lahustuvust. See oli tema hinnangul kirjas ka lõplikus patendis. Esialgses taotluses oli defineeritud, mida mõeldi kiire lahustuvuse all, mida oli võimalik saavutada mikroniseerimise teel ning ka lahustamisel ja pihustamisel inertse kandja osakestele. Ekspert leidis, et kuigi lõplikust taotlusest oli välja jäetud mikroniseerimise kirjeldus, teadis vastava ala asjatundja, mida mikroniseerimine tähendab. Kohus järeldas eelnevast ja teistest kohtule edastatud tõenditest, et hageja viidatud muudatustega patendinõudlust sisuliselt ei muudetud. Muudatused puudutasid kahte aspekti, millel oleks vastava ala asjatundja jaoks olnud standarditest ja taotluse esitamise ajaks üldiselt teadaolevast tehnika tasemest lähtudes oma tähendus, sõltumata sellest, kas neid patendis defineeriti või ei defineeritud. Samuti tuleneb PatS § 25 lg-st 2, et muudatuste hindamisel tuleb lähtuda patenditaotlusest tervikuna, sh patendinõudlusest, leiutiskirjeldusest, joonistest ja muudest illustreerivatest materjalidest. Kohus pidas prof Henning Gjelstrup Kristenseni arvamust usaldusväärsemaks, võrreldes hageja esitatud asjatundjate kirjalike arvamustega, sest professor Kristenseni elulookirjeldusest nähtus, et tal on laialdased teadmised ja kogemused farmatseutilise ning analüütilise keemia valdkonnas ning ta on Euroopas oma ala tunnustatud ekspert. Järgnevalt tuvastas maakohus, et leiutise olemus oli piisavalt avatud. Hageja leidis, et vaidlustatud leiutis ei ole PatS § 50 lg 2 p 2 mõistes piisavalt avatud, sest näited on puudulikud ja jääb ebaselgeks, mida on mõeldud mikroniseeritud drospirenooni all. Kohus nõustus kostja vastuväidetega selles osas, et hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks hageja proovinud leiutiskirjelduse alusel leiutist ebaõnnestunult teostada. Hageja väited on vastuolulised. Hageja esitas kostja vastu hagi tuginedes mh sellele, et leiutisel puudus leiutuslik tase, sest prioriteedikuupäevaks teadaoleva tehnika taseme alusel oleks vastava ala asjatundja ise kergesti saanud valmistada leiutises kirjeldatud tableti. Selliste väidete esitamine on a priori vastuolus hageja teise väitega, mille järgi ei oleks asjatundja leiutiskirjelduse alusel saanud vaidlusalust ravimit teostada. EPA on oma senises praktikas selgitanud, et patenditaotluses ei tohi olla vastuolusid (T2/80) ja taotlused peavad olema selgelt loetavad vastava ala asjatundja poolt ilma lisaviideteta (T2/80, T1129/97, T2006/09). Patenditaotlus ei ole selge, kui see sisaldab ebaselget tehnilist tunnusjoont, millel ei ole üheselt mõistetavat üldiselt aktsepteeritud tähendust vastaval alal (T728/98). Patendidokumendis kasutatud keel ei saa olla otsustavaks, kui hinnatakse, kas asjatundja oleks või poleks selle tehnilisest sisust aru saanud (T1688/08). Kohus leidis, et hageja ei ole sisuliselt põhistanud, miks tõi tema viidatud definitsioonide puudumine kaasa patenditaotluse ebaselguse olukorras, kus mikroniseerimine ja aine kiirelt lahustuva vormi leidmine omasid asjatundja jaoks üheselt mõistetavaid tähendusi vastavas valdkonnas.

Prof Henning Gjelstrup Kristensen arvamuse kohaselt olid farmaatsiaalases praktikas tuntud terminid „mikroniseeritud pulber“ ja „mikroniseeritud“, mistõttu mikroniseeritud drospirenooni definitsiooni puudumine ei takistanud asjatundjal leiutist teostada. Leiutise teostatavuse osas leidis ekspert, et drospirenooni soovitud kiiret lahustumist oli võimalik saavutada mikroniseeritud kujul drospirenooni kasutamisega või selle pihustamisega inertsetele kandjapartiklitele. Kuigi patent ei sisaldanud teavet osakeste suuruse vähendamise aparatuuri ja mikroniseerimise protsessi tingimuste kohta, oleks vastava ala asjatundja eksperimentaalse töö käigus saanud leiutist teostada. Dr Pedraz leidis, et patendis ei olnud selgitust ega kirjeldust, kuidas drospirenooni kiiret lahustuvust saavutada. Samas pidi asjatundja aru saama, et abiaineid tuleb lisada koostisesse, mis sisaldab tingimata drospirenooni mikroniseeritud vormis või abiaine pinnale pihustatuna. Otseselt küsimusele, kas vastava ala asjatundja oleks patendis toodud leiutiskirjelduse alusel saanud saavutada soovitud drospirenooni lahustusmismäära, dr Pedraz ei vastanud. Tema arvamusest ei saa järeldada, et ta oleks proovinud patendis kirjeldatud leiutist teostada ja tal oleks see ebaõnnestunud. Eelnevast tulenevalt ei tõendanud hageja veenvalt, et leiutise olemus ei olnud piisavalt avatud. Järgnevalt tuvastas maakohus, et leiutisel oli leiutuslik tase. Hageja väitel puudus vaidlustatud leiutisel leiutuslik tase, sest ovulatsiooni pärssivad suukaudselt manustatavad ravimid, mis sisaldasid drospirenooni päevaannustes 3-4 mg, olid enne prioriteedikuupäeva tuntud ning võis järeldada, et drospirenoon oli neis ravimites mikroniseeritud vormis. Arvestamata jäeti Krause uuringud spironenooni kohta, mille alusel oleks asjatundja saanud teha järeldusi drospirenooni mikroniseeritud vormis kasutamise kohta, sest spironenoon ja drospirenoon on sarnase struktuuriga ained. Vastava ala asjatundja võis varasema tehnika taseme alusel eeldada, et raviefekti saavutamiseks pidi kasutama drospirenooni mikroniseeritud vormis või kiirelt lahustuvas vormis. Vaidlustatud leiutise hindamisel ei saanud kasutada probleem-lahenduse meetodit, sest leiutis põhines üllatusel, kuid üllatusele peab eelnema eelarvamus ja üllatusele baseeruvad leiutised on väga erandlikud. Üllatuse puhul peab leiutiskirjelduse tehnika tase viitama dokumentidele, mis tõendavad pikaajalist laialtlevinud eelarvamuse olemasolu. Sellise eelarvamuse olemasolule patendis viidatud ei ole. Probleem-lahenduse meetodit ei saanud kasutada, sest leiutises ei olnud kirjeldatud lahendamist vajavat tehnilist probleemi. Kostja leidis, et vaidlustatud leiutise peamine leid seisnes selles, et vaatamata drospirenooni happetundlikkusele oli võimalik teostada drospirenooni kiirelt lahustuva tabletina, mis oluliselt parandas ravimi biosaadavust. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et leiutustaseme hindamiseks oleks pidanud olema mingi väljakujunenud eelarvamus, millega mindi vastuollu. Oluline oli see, kas vastava ala asjatundja oleks tehnika tasemest lähtudes olnud motiveeritud leiutist teostama mõistliku eduväljavaatega. Senises tehnika tasemes oli teada, et drospirenoon ei ole happelistes tingimustes ehk inimese maos stabiilne, millest tulenevalt ei oleks vastava ala asjatundja soosinud selle kasutamist kiirelt lahustuvas vormis, kuna ta oleks eeldanud sellises vormis madalamat biosaadavust. Happetundliku ravimi inimesele manustamisel on oluline arvestada ravimi viibeaega maos ja ravimi isomerisatsiooni määra. Asjatundja oleks eeldanud, et drospirenooni kiirelt lahustuvas vormis manustamisel oleks ravim maomahlas kiiresti lahustunud ja enamik ainest oleks muutunud mitteaktiivseks. Vaidlusaluses leiutises aga leiti üllatuslikult, et vaatamata drospirenooni happetundlikkusele, oli võimalik tema kiirelt lahustuvas vormis kasutamisega biosaadavust hoopis suurendada, mitte vähendada. Krause uuringutes kasutati spironenooni makrokristallilises vormis ja uuringute tulemusi ei saa omistada drospirenoonile. PatS § 8 lg 4 kohaselt on leiutisel leiutustase, kui see vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetavalt ei tulene tehnika tasemest. Analoogiliselt näeb Euroopa

patendikonventsiooni artikkel 56 ette, et leiutis loetakse leiutustaset omavaks, kui see, arvestades tehnikataset, ei ole vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetav. EPA on pikaajalise praktika käigus kujundanud arusaama sellest, kuidas ja milliste kriteeriumide alusel leiutuslikku taset hinnata. Probleem-lahenduse meetodi puhul tuleb defineerida lähim tehnika tase, seejärel formuleerida objektiivne lahendamist vajav tehniline probleem ning hinnata, kas taotletud leiutis, arvestades varasemat tehnika taset ja probleemi, oleks asjatundjale olnud ilmne. Samas ei ole probleem-lahenduse meetodi kohaldamine leiutusliku taseme hindamisel ainuvõimalik ja kohustuslik. Professor Henning Gjelstrup Kristensen leidis, et vastava ala asjatundjal ei olnud enne 31.08.1999 saadaval täpset teavet drospirenooni lahustumise kohta. Asjatundja oleks vaid teadnud, et osakeste suuruse vähendamine on levinud viis in vitro ja in vivo tingimustes tablettide lahustumiskiiruse suurendamiseks. Ekspert ei nõustunud, et varasema kirjanduse kohaselt oleks saanud drospirenooni biosaadavust ja imendumist mõjutada selle kombinatsioon etinüülöstradiooliga. Varasemas tehnika tasemes oli üldiselt teada drospirenooni ja etinüülöstradiooli kombinatsioon suukaudetes kontraseptiivides, kuid usaldusväärsete ja ohutute suukaudsete kontraseptiivide arendamise probleemiks oli drospirenooni õige annuse korral suure biosaadavuse saavutamine. Ekspert pidas leiutisega lahendamist vajavaks probleemiks seda, kuidas saavutada suukaudselt manustatava drospirenooni suur biosaadavus. Dr Pedraz leidis, et enne 31.08.1999 oli juba teada, et osakeste vähendamist mikroniseerimise meetodil saab rakendada erinevate ainete, sh progesterooni ja spironolaktooni biosaadavuse parandamiseks. Sellest on dr Pedraz omakorda järeldanud, et mikroniseerimine pidi olema drospirenooni biosaadavuse parandamise meetod. Professor Kristenseni järeldusega, et vaidlustatud patendis sooviti muuhulgas lahendada drospirenooni vähese biosaadavuse küsimust, dr Pedraz nõustus. Professor Kristenseni ütlustest nähtus, et ainuüksi idee pinnalt ei saa hakata tegema katseid inimeste peal, vaid alustada tuleb suure hulga in vitro testidega. Antud järeldus on kooskõlas EPA praktikaga. Professor Kristensen ei nõustunud hageja väitega, et varasemates patentides pidi drospirenoon väikese annuse tõttu olema mikroniseeritud vormis. Hageja poolt kohtule esitatud tõenditest tuvastas ekspert mikroniseeritud drospirenooni kasutamise vaid ühes varasemas patendis, kuid see ei olnud rasestumisvastase vahendi patent, vaid tegu oli hormoonasendusravimiga. Dr Järving väitis, et mikroniseeritud kujul drospirenooni kasutamist suukaudselt manustatavas preparaadis on kirjeldatud USA patendis nr US 592 2349A ja rahvusvahelises patendis nr WO/97/11689, kuid need väited on jäänud põhistamata ega ühti kohtu ja professor Kristenseni järeldustega samade dokumentide kohta. Dr Järvingu arvamuse lakoonilisuse ja põhjenduste puudumise tõttu ei pidanud kohus tõendit usaldusväärseks. Kohus leidis, et hageja esitatud arvukad tõendid, sh erinevad patendid ja artiklid ei tõendanud hageja väidet vaidlusaluse leiutise leiutusliku taseme puudumise kohta. Mitmed hageja esitletud järeldused tõenditest olid ennatlikud või põhjendamatud. Hageja ei tõendanud, et enne prioriteedikuupäeva oleks eksisteerinud mõni patent või muu dokument, kus oleks kirjeldatud suukaudselt kasutatavat rasestumisvastast vahendit, mis oleks sisaldanud kombinatsiooni drospirenoonist ja etinüülöstradioolist ning kus drospirenoon oleks olnud koheselt lahustuvas või mikroniseeritud vormis. Samuti ei saanud varasema tehnika taseme puhul samastada rasestumisvastast tabletti mistahes muu ravimiga, mis on teistsuguses vormis ja mille eesmärk on teine. Ainuüksi samade ainete sisaldumisest varasemates ravimites ei saanud teha järeldusi selle kohta, millises vormis drospirenooni neis kasutati. Kuna tegemist oli farmaatsia valdkonda kuuluva patendiga, ei saanud ainuüksi samade toimeainete varasemast kasutamisest teha

kaugeleulatuvaid järeldusi ning ei saanud meelevaldselt samastada erinevaid aineid ehk spironenooni ja drospirenooni. Poolte esitatud tõendite pinnalt järeldas kohus, et drospirenooni biosaadavuse suurenemine mikroniseerimise tulemusena ei saanud asjatundja jaoks olla oodatud tulemus, vaid tegemist oli üllatusliku tulemusega. Järgmisena tuvastas maakohus, et hageja patendil puudus uudsus. PatS § 8 lg 1 näeb ette, et leiutis on patentne, kui see on uus, omab leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatav. PatS § 8 lg 2 sätestab, et leiutis on uus, kui see erineb tehnika tasemest. Tehnika tase määratakse kindlaks kogu tehnikateabe põhjal, mis enne patenditaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva on ükskõik millises maailma osas avalikkusele teatavaks saanud kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil. Uudsuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse ka Patendiametile varem esitatud patenditaotluste ja kasuliku mudeli seaduse kohaselt esitatud kasuliku mudeli registreerimise taotluste sisu vastavalt nende esitamise kuupäevale või prioriteedinõude puhul prioriteedikuupäevale tingimusel, et patenditaotlused on avaldatud või avaldatuks loetud PatS § 24 järgi ja kasuliku mudeli registreerimise taotlused avaldatud kasuliku mudeli seaduse § 33 järgi. Analoogsed sätted on ka Euroopa patendikonventsioonis. Kohus ei nõustunud kostjaga, et PatS-i kohaselt saaks uudsuse puudumist tõendada vaid mõne varasemalt ilmunud publikatsiooniga, mis avab patendis toodud leiutise vähemalt samal määral, nagu see on kirjeldatud patenditaotluses. Sellist piirangut PatS § 8 lg 2 ei sisalda. PatS § 8 lg 2 näeb selgelt ette, et senine tehnika tase võib olla avalikuks saanud ka kasutamise läbi või mistahes muul viisil. Kohus leidis, et kuigi Euroopa patendikonventsioon ei ole kohaldatav, saab ka uudsuse küsimuse puhul lähtuda siseriikliku kohtupraktika ebapiisavuse tõttu EPA senisest praktikast. EPA on leidnud, et ainuüksi teoreetiline võimalus, et avalikkusel on informatsioonile ligipääs, teeb selle avalikult kättesaadavaks sõltumata sellest, kas kellelgi oli spetsiifilisi põhjuseid toote analüüsimiseks (T444/88, G1/92). Samuti pole oluline, kas mõni avalikkuse liige tegelikult nägi leiutist kirjeldavat dokumenti või teadis, et see on kättesaadav (T381/87). EPA on korduvalt rõhutanud, et informatsioon on avalikkusele kättesaadav, kui vähemalt üks avalikkuse liige võib saada infole ligipääsu ja sellest aru saada ning kui puudub saladuse hoidmise kohustus (T1081/01, T229/06, T2/09, T834/09). Informatsiooni suuline avaldamine teeb selle avalikuks, kui vastaval kuupäeval oli avalikkuse liikmetel võimalik saada leiutise sisu kohta teavet ja puudus keeld sellist infot edasi anda (T877/90). Üldreeglina peab olema eraldi kokkulepe saladuse hoidmise kohta (T1081/01). Kui saladuse hoidmise kohustus tuleb selgesõnalisest lepingust, mida tuli järgida, ei ole informatsioon avalikkusele kättesaadav. Keerulisem on olukord vaikivate saladuse hoidmise kokkulepetega. Sellised kokkulepped on võimalikud, kui kokkuleppe olemasolu hindamiseks tuleb arvestada konkreetseid asjaolusid (T972/02, T1511/06). Üldjuhul on toode, mis on tehtud kättesaadavaks vaid testimiseks, konfidentsiaalne, kuid see ei pruugi olla nii, kui üldsusel võib olla tootele ligipääs. Kui viidatakse uudsuse puudumisele, peab seda tõendama isik, kes uudsuse puudumisele viitab (T193/84, T73/86, T162/87, T293/87, T381/87, T245/88, T82/90). Samas peavad patendiomanikud tõendama saladuse hoidmise kohustuse olemasolu, kui teine pool on väitnud, et leiutis on tehtud avalikkusele kättesaadavaks ja patendiomanik viitab saladuse hoidmise kohustusele (T221/91, T969/90, T1054/92). Eeltoodud praktikat arvestades nõustus kohus hagejaga, et uudsuse puudumine vaidlusaluse leiutise puhul võis tuleneda ainuüksi asjaolust, et üldsusel võis olla ligipääs uuritavale ravimile selle kliinilises uuringus. Asjaolu, kas üldsus reaalselt ligipääsu sai või kas tal oli vajadus ravimit uurida, ei oma sisulist tähtust. Eesti PatS-i ei ole põhjust tõlgendada teisiti võrreldes EPA seisukohtadega.

EPA otsusest T 0007/07 nähtub, et sellega tühistati Euroopa patent nr EP 1214076 B1. Tegemist on vaidlustatud patendiga analoogilise patendiga. Patent vaidlustati eeskätt uudsuse puudumise põhjendusel. Otsuse kohaselt toimusid Ameerika Ühendriikides kliinilised uuringud 1996. aasta detsembrist kuni 1998. aasta juulini ehk enne Euroopa patendi prioriteedikuupäeva. Uuringus osalejatega konfidentsiaalsuskokkuleppeid ei sõlmitud ja kõiki kasutamata jäetud ravimeid ei tagastatud. EPA viitas varasemale praktikale ja leidis, et kui ühel avalikkuse hulka kuuluval isikul, kellel ei ole konfidentsiaalsuskohustust, on teoreetiline võimalus pääseda ligi teatud konkreetsele teabele, peetakse sellist teavet üldsusele kättesaadavaks teabeks. Varasemad lahendid T 0152/03 ja T 0906/01 ei too kaasa teistsugust järeldust, sest selles käsitleti prototüüpseid vahendeid, mis siirdati patsientidele. Järelikult ei saanud patsiendid prototüüpe kellelegi edasi anda või neid uurida. EPA leidis oma otsuses, et kuna patsientidele väljastati korraga suurem kogus ravimeid, mida nad kodus pikema aja jooksul manustasid, kaotas kostja nende üle tõhusa kontrolli, sest uuringus osalejatel oli võimalus neile antud ravimeid omal äranägemisel kasutada. Kui toode on saanud üldsusele kättesaadavaks, ei ole oluline, miks see nii juhtus ehk miks ei saanud konfidentsiaalsuskokkuleppeid sõlmida. Samuti ei pea üldsusel olema konkreetne põhjus toote analüüsimiseks, et teha kindlaks selle koostis või struktuur. Asjatundjal ei pidanud olema motivatsiooni drospirenooni mikroniseeritud vormi uurimiseks. Küsimus oli vaid selles, kas seda oli võimalik teha ilma põhjendamatu vaevata ja sellele küsimusele vastas apellatsioonikoda jaatavalt. EPA otsusest 18.06.2013 nähtub samuti, et patendil puudus uudsus, sest katsealustega ei sõlmitud konfidentsiaalsuskokkuleppeid. Otsus puudutas vaidlustatud patendiga samasse patendiperekonda puudutavat patenti EP 10185672. Otsuses leiti, et konfidentsiaalsuskohustust ei tõenda patsientidele tasu maksmine uuringus osalemise eest. Patsientidel üksnes paluti ravimid tagastada ja neile selgitati, kuidas ravimit võtma peab. Patsientidega sõlmitud kokkuleppes ei olnud sõnaselget sätet, mis oleks ära hoidnud tableti uurimise osalejate või kolmandate isikute poolt. Kohus pidas võimalikuks nõustuda EPA antud tõlgendusega uudsuse osas. Ameerika Ühendriikide New Jersey piirkonnakohtus oli vaidlus kostja patendi nr 6,787,531 üle, mis oli vaidlusaluse patendiga analoogiline patenti. Kohtumenetluse käigus andis tunnistusi ka dr E, kes oli Ameerika Ühendriikides toimunud kliiniliste uuringute faktitunnistaja. Kohus tuvastas, et detsembrist 1992 kuni aprillini 1996 korraldas kostja Euroopas drospirenooni/etinüülestradiooli kombinatsiooni III astme kliinilise uuringu, kus katsetoodet Yasmin võrreldi ravimiga Marvelon. Alates 09.12.1996 kuni 16.08.1998 korraldati Ameerika Ühendriikides III astme kliiniline uuring, kus osales 333 naist. Katsealustele manustati toodet Yasmin. Osalejad allkirjastasid informeeritud nõusoleku vormi, kuid ei allkirjastanud konfidentsiaalsuskokkulepet vastuvõetud tasu kohta. Erinevalt osalejatest olid Ameerika Ühendriikide kliinilise uuringu üle järelevalvet teostanud välisorganisatsioonid seotud rangete protokollidega. Uurijavoldik oli silmatorkavalt märgistatud konfidentsiaalse dokumendina. Uurijatel ei olnud lubatud avaldada kogutud andmeid, nad pidid toodet kasutama vastavalt protokollidele ja nad ei tohtinud kirjutada katsetoodet välja katses mitteosalevatele patsientidele. Ameerika Ühendriikide katsete käigus anti samas katsealustele ja põhiuurijatele teada patendi aktiivkoostisosad. Lisaks ei tagastanud mõned uuringus osalenud kasutamata ravimikogust (dr HE ei nõustunud, et kasutamata ravimit ei tagastatud, kuid nentis, et see oli võimalik). New Jersey kohtulahendis leiti, et katsealustega ei olnud sõlmitud konfidentsiaalsuskokkuleppeid, kuid Ameerika Ühendriikide kohtupraktika ja õigusaktide kohaselt ei omanud ainuüksi nende kokkulepete puudumine määratavat tähtsust. Kuigi nimetatud lahend sisaldas mitmeid faktivigu, ei muutnud need maakohtu hinnangul kogu otsust tõendina ebausaldusväärseks ja kõlbmatuks.

Hageja esitas kohtule patsiendi informeeritud nõusoleku vormi Ameerika Ühendriikide uuringus. Nõusolekus on märgitud, et ravim sisaldab 3 mg drospirenooni ja 30 μm etinüülöstradiooli ning kirjeldatud ravimi võtmise korda ja toimuvaid visiite arsti juurde. Igal visiidil pidi patsient tagastama kõik uuringuravimi pakendid olenemata sellest, kas need olid tühjad või sisaldasid tablette. Uuringu ravimit võisid võtta üksnes isikud, kellele see oli välja kirjutatud ning seda tuli hoida lastele või piiratud teovõimega isikutele kättesaamatus kohas. Konfidentsiaalsuse kokkulepet patsiendiga ei sõlmitud. Lisaks esitati patsiendile infoleht ravimi kohta, kus oli toodud ravimi koostis, kuid mitte asjaolu, et toimeained on mikroniseeritud vormis. Katsealuste kaartidest võib järeldada, et kaardil tuli fikseerida väljastatud ja tagastatud tablettide arv. Kas reaalselt kaartidel kajastati tagastamata tablette, kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Samuti ei saanud esitatud tõenditest järeldada, et kõik uuringus kajastatud tabletid oleks tagastatud uuringu korraldajatele. Maailma Arstide Liidu Helsingi deklaratsioonis on reguleeritud kõikidele meditsiiniuuringutele kehtivad põhimõtted. Deklaratsiooni p 24 näeb ette, et otsustusvõimelistel inimestel tehtavate meditsiiniuuringute puhul peab iga potentsiaalset uuritavat adekvaatselt teavitama uuringu eesmärkidest, meetoditest, rahastamisallikatest, võimalikest huvide konfliktidest, asutustest, kuhu uurija kuulub, uuringu oodatavast kasust ja võimalikest riskidest, ebamugavustest, mis võivad uuringuga kaasneda, ning mis tahes muudest asjakohastest uuringuga seotud aspektidest. Potentsiaalset uuritavat tuleb teavitada tema õigusest keelduda uuringus osalemisest või katkestada sanktsioonideta igal ajal uuringus osalemine. Erilist tähelepanu tuleb pöörata potentsiaalsetele uuringus osalevate isikute individuaalsele teabevajadusele ja ka meetoditele, mida selle teabe edastamiseks kasutatakse. Olles veendunud, et potentsiaalne uuringus osaleja on teabest aru saanud, peab arst või mõni teine sobiva kvalifikatsiooniga isik saama tema vabatahtlikult antud informeeritud nõusoleku, soovitavalt kirjalikus vormis. Kui nõusolekut ei ole võimalik kirjalikult esitada, peab mittekirjalik nõusolek olema nõuetekohaselt dokumenteeritud ja tõendatud. Kohus nõustus hageja väidetega, et Helsingi deklaratsiooni kohaselt ei saa patsiendi informeeritud nõusoleku allkirjastamine kaasa tuua patsiendile konfidentsiaalsuskohustust. Hageja esitas drospirenooni uuringu raporti, millega soovis tõendada, et vastava ala asjatundjal oli võimalik tuvastada tabletis drospirenooni vorm. Kohus nõustus, et vastava ala asjatundjal oleks olnud võimalik tableti alusel tuvastada, mida uuritav ravim sisaldab. EPA praktika kohaselt ei oma seejuures tähtsust asjaolu, kas vastava ala asjatundjal oli või ei olnud tegelikult põhjust ravimit uurida. Kokkuvõttes võib järeldada, et uuritav ravim võis selle kliinilise uuringu käigus Ameerika Ühendriikides saada üldsusele kättesaadavaks, sest osa uuritud tablette ei tagastatud ning uuringus osalejatega ei olnud sõlmitud konfidentsiaalsuskokkuleppeid. EPA varasemas praktikas on osundatud, et põhjused konfidentsiaalsuskokkulepete puudumise kohta ei oma tähtsust ja seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et uuringus osalejatega selliste kokkulepete sõlmimine oleks olnud ebaeetiline. Maakohus leidis, et hageja väited selle kohta, et uuritav ravim oleks saanud avalikkusele kättesaadavaks Euroopas toimunud uuringu käigus, ei leidnud tõendamist. Kuid ravim võis saada avalikkusele kättesaadavaks Ameerika Ühendriikides toimunud kliinilise uuringu käigus. Konfidentsiaalsuskokkuleppeid katsealustega ei sõlmitud ning kõiki ravimeid ei tagastatud. Uudsuse küsimuse hindamisel saab analoogia korras kohaldada EPA senist praktikat, mille kohaselt ei ole oluline, kas avalikkus tegelikult sai ligipääsu vaidlustatud leiutisele. Uudsuse küsimuse hindamisel tuleb arvestada leiutise uudsust kogu maailma kontekstis. Kohus nõustus, et informatsioon on avalikkusele kättesaadav, kui vähemalt üks avalikkuse liige võib saada infole ligipääsu ja sellest aru saada ning kui puudub saladuse hoidmise kohustus. Kostja ei tõendanud ei suulise ega kirjaliku konfidentsiaalsuskokkuleppe olemasolu uuringualustega ning seda ei tõendanud ka dr Helleri õiguslik hinnang. Üldsusel ei pidanud olema konkreetset

põhjust toote analüüsimiseks. Küsimus oli vaid selles, kas seda oli võimalik teha ilma põhjendamatu vaevata ja see oli võimalik. Kohus leidis, et uudsuse puudumise tõttu tuli hageja nõue rahuldada. Hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 165 823,57 eurot, millest 160 926,80 eurot oli lepinguliste esindajate kulu, 4 487 eurot asja läbivaatamise kulu ning 409,77 eurot tasutud riigilõivud. Lepingulise esindaja kuludena palus hageja kostjalt välja mõista kahe esindaja kasutamisega seotud kulu, sh tööstusomandi apellatsioonikomisjoni menetluses osalemisega seotud kulud. Kostja palus hageja menetluskulud jätta vähemalt 86 519,77 euro ulatuses rahuldamata ning pidas kohtueelse menetluse kulusid ebamõistlikult suurteks, sest need ületasid oluliselt kohtumenetluse kulusid. Maakohus pidas põhjendatud ja mõistlikeks menetluskuludeks 7 698,75 eurot, mille mõistis kostjalt hageja kasuks välja. Kohus arvestas põhjendatud ja mõistlike menetluskulude hindamisel järgmist: kostjal tuli hagile vastu vaielda neljal erineval alusel, kuigi hagi kuulus rahuldamisele vaid ühel alusel; hageja esitas kohtule ülisuurel hulgal tõendeid, mis hageja väiteid tegelikult ei tõendanud; tõendite asjakohasuse mõistmiseks tuli kohtul pidada kaks pikka eelistungit, sest hageja ei selgitanud tõendite asjakohasust selgelt ja üheselt mõistetavalt hagiavalduses; tõendid ei olnud nõuetekohaselt hagiavalduses loetletud ja paljud tõendid olid kohtule esitatud ilma tõlgeteta eesti keelde, millele tuli kohtul tähelepanu juhtida; hageja kohtueelse menetluse kulud olid ebaproportsionaalselt suured võrreldes kohtumenetluse kuludega; hageja menetluskulud tervikuna olid ebaproportsionaalselt suured, võrreldes hagiavalduses märgitud hagi hinnaga. Hagejat esindasid kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses kaks esindajat. Kuigi tegemist oli keerulise patendivaidlusega, mis iseenesest õigustab kahe esindaja kasutamist, leidis kohus, et mõistlik tunnitasu suurus mõlema esindaja puhul oli 150 eurot (käibemaksuta). Kahe esindaja toimingud olid menetluses sageli dubleerivad. Samuti taotles hageja menetluskuludena korduvalt kahe esindaja omavaheliste arutelude kulude hüvitamist, mis ei olnud vajalik ning põhjendatud. Põhjendatud ei olnud hageja esindajate ajakulu 454 tundi vaidlustusavalduse koostamiseks tööstusomandi apellatsioonikomisjonile ning lõplike seisukohtade koostamiseks samas menetluses 14,66 tundi, mis moodustas ligikaudu poole kogu lepinguliste esindajate ajakulust (916,71 tundi). Kohtueelne menetlus on oluliselt lihtsam ning on suunatud eeskätt pooltevahelise vaidluse lihtsamale lahendamisele ja menetluses ei toimunud mitmeid istungeid ning lahendis on hageja väited kokku võetud neljal lehel. Mõistlik ja põhjendatud hageja esindajate ajakulu kohtueelses menetluses kokku oli 12 tundi. Kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude esitatud neljast alusest ühel alusel, mõistis kohus kohtueelse menetluse kulud kostjalt välja 1⁄4 ulatuses. Kohtule esitatud hagiavaldus oli mahukas, mistõttu luges kohus kahe esindaja ajakulu hagiavalduse kohtule esitamisel mõistlikuks ja põhjendatuks, kuid arvestades hagi rahuldamise ulatust, mõistis kostjalt hageja kasuks välja mõista 1⁄4 hagiavalduse koostamiseks vajalikest kuludest. Hageja esindajal kulus 20 minutit teisele esindajale e-kirja saatmiseks, 50 minutit kostja taotluse analüüsimiseks, 10 minutit kohtu e-kirja lugemiseks (millega rahuldati kostja taotlus), 30 minutit kliendiga suhtlemisele ja 40 minutit tähtaja pikendamise taotluse koostamisele. Kohus leidis, et eelnimetatud ajakulu ei olnud vajalik ega põhjendatud. Hageja esindajatel kulus kostja vastusega tutvumiseks, samuti hageja omapoolse vastuse koostamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks kokku 19,5 tundi. Kostja vastus hagile oli esitatud 21-l lehel, sellele oli lisatud 21 tõendit. Hageja vastus koosnes omakorda 20-st lehest ja sellele oli lisatud 9 uut tõendit. Kohus leidis, et hageja esindajate ajakulu 19,5 tundi oli mõistlik ja põhjendatud, kuid kostjalt sai välja mõista kulu 1⁄4 ulatuses.

07.05.2014 istungiks valmistumiseks ja sellel osalemiseks kulunud 47,5 tundi ei olnud mõistlik ja põhjendatud ajakulu. Hagiavaldusele oli lisatud massiivselt tõendeid, kuid hagiavalduses ei olnud tõenditele selgelt viidatud ja tõendid ei olnud mõistetaval viisil hagiavalduses loetletud. Hagiavaldusest ei nähtunud selgelt, millist vaidlusalust asjaolu soovib hageja iga esitatud tõendiga tõendada. Osad hagiavalduses viidatud tõendeid hageja tegelikult kohtule ei esitanud ning paljud tõendid olid esitatud ilma tõlgeteta eesti keelde. 07.05.2014 eelistung kulus selleks, et selgitada välja, millised tõendid ja milliste asjaolude tõendamiseks hageja esitas. Samuti selgus eelistungil, et mitmed tõendid olid asjakohatud või ei suutnud hageja eelistungil nende asjakohasust selgitada. Kui hagiavaldus oleks olnud esitatud nõuetekohaselt, ei oleks kohus pidanud 07.05.2014 eelistungil tõenditega seonduvat selgitama. Ebakorrektse hagiavalduse esitamisega seotud ajakulu ei saanud kostjalt välja mõista. Hageja esindajatel kulus 01.10.2014 istungi ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks kokku 25,3 tundi. Lisaks kulus patendivolinikul 6 tundi kohtukõne seisukohtade koostamiseks. Kohus leidis, et mõistlikuks istungi ettevalmistamise ja sellel osalemisega seotud ajakuluks saab kahel esindajal lugeda 4 tundi (arvestades istungi seda osa, mis kulus kostja vastuväidete ja taotluste kuulamiseks), kuid arvestades hagi rahuldamise ulatust tuli kostjalt välja mõista kulu 1⁄4 ulatuses. Patendivoliniku poolt kulutatud 6-tunnine aeg kohtukõne seisukohtade koostamiseks oli põhjendamatu, sest 01.10.2014 istung oli eelistung, kus kohtukõnesid ei peetud ja vastavaid seisukohti ei esitatud. Kohtu eelistungi protokolliga tutvumiseks ei saanud kahel esindajal kuluda aega enam kui 1 tund. Kohus leidis, et kostjalt tuleb nimetatud kulu välja mõista ulatuses, mis vastab hagi rahuldamise ulatusele ehk õigusabi osutamise 0,25-le tunnile. Hageja protokolli parandamise taotlus jäi rahuldamata, mistõttu taotluse esitamisega seotud kulu ei saanud kostjalt välja mõista. Samuti kulus esindajatel 1,80 tundi võimaliku kompromissi analüüsiks ja kliendiga suhtlemiseks, kuid mida selle aja jooksul analüüsiti ja kui kaua kestis kliendiga suhtlemine, kohtu toimiku pinnalt tuvastada ei ole võimalik. Seetõttu ei olnud nimetatud ajakulu mõistlik ega põhjendatud. Hageja esindajatel kulus 3,60 tundi uurimistööks ja suhtlemiseks seoses eksperdikandidaadiga. Kohus ei rahuldanud hageja taotlusi tema soovitud ekspertide määramiseks, samuti ei olnud võimalik toimiku pinnalt tuvastada, milline oli uurimistöö, mille tegemiseks kulus esindajal 3 tundi. Kohus ei lugenud nimetatud ajakulu põhjendatud ja mõistlikuks. Hageja 17.11.2014 menetlusdokumendi koostamisele kulus kahel esindajal kokku 37,5 tundi. Kuigi kohus palus menetlusosalistel esitada loetelu vaidluse alla mittekuuluvatest asjaoludest, kordas hageja selle asemel oma menetlusdokumendis uuesti kõik hagiavalduse väited, mida ta pidas „vastuvaidlematult“ tõendatuteks. Samuti sisaldas menetlusdokument küsimusi eksperdile, millest enamikega kohus ei nõustunud. Sisulises osas on menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ajakulu seetõttu vaatamata dokumendi mahule kahe esindaja puhul kokku 4 tundi. Arvestades rahuldatud nõuete ulatust, on hageja põhjendatud lepinguliste esindajate kulu sellest 1⁄4 ulatuses. Hageja esindajatel kulus kokku 5,9 tundi kliendiga suhtlemiseks ning oma ekspertide kandidaatide nõusolekute kohtule esitamiseks. Kohus ei pidanud võimalikuks valida ekspertideks hageja soovitud isikuid. Kas või kui kaua kestis väidetav suhtlemine kliendiga ning kas see oli seotud mõne menetluses vajaliku toimingu tegemisega, kohtutoimiku pinnalt tuvastada ei olnud võimalik. Eeltoodu tõttu ei saanud nimetatud kulusid kostjalt välja mõista. Hageja esindajatel kulus 18.11.2014 tõendite ülevaatamiseks 3,5 tundi, kuid milliseid tõendeid üle vaadati ja milliseid menetlustoiminguid hageja sellest tulenevalt tegi, kohtu toimiku pinnalt tuvastada ei olnud võimalik. Samuti kulus aega kohtu informatiivsete e-kirjadega tutvumiseks, omavaheliseks suhtlemiseks, kokku 1 tund, kuid suhtlemise toimumist toimiku pinnalt tuvastada ei olnud võimalik ning kohtu informatiivse e-kirjaga tutvumisele ei saanud kuluda aega taotluses toodud ulatuses. Eeltoodu tõttu ei saanud nimetatud kulusid kostjalt välja mõista. Kostja 17.11.2014 menetlusdokumendiga tutvumiseks kulus hageja esindajatel kokku 7 tundi. Nimetatud aeg oli põhjendatud ja tuli välja mõista 1⁄4 ulatuses. Hageja 10.12.2014

menetlusdokumendi koostamisele kulus esindajatel 12 tundi ning kostja menetlusdokumendiga tutvumisele veel 1 tund. Kohus luges ajakulu põhjendatuks ja mõistis kostjalt välja 1⁄4 ajakulust. Hageja esindajatel kulus 10,3 tundi kohtu määrusega tutvumiseks ning erinevatel teemadel esindajate omavaheliseks suhtlemiseks ning kliendiga suhtlemiseks. Kohtu ekspertiisimäärus oli koostatud 15-l lehel ning sellega tutvumiseks sai kahel esindajal mõistlikuks kokku kuluda aega kokku kuni 4 tundi. Muus osas ei olnud võimalik tuvastada taotluses kirjeldatud toimingute tegemist ja nende tegemiseks kulunud aega. Arvestades eeltoodut, tuli kostjalt välja mõista kulu, mis vastab esindajate ühele töötunnile. Hageja esindajatel kulus 28.01.2015 menetlusdokumendi koostamiseks 8,5 tundi ning kostja vastusega tutvumiseks kokku 2 tundi. Nimetatud ajakulu oli kogu ulatuses ebamõistlik, sest esitatud menetlusdokumendis soovis hageja valikuliselt ette kirjutada seda, millised tõendeid tuleb eksperdile esitada. Tegemist oli asjakohatu taotlusega, sest kõik asjakohased tõendid olid sõltumata menetlusdokumendi koostamisest juba eksperdile esitatud. Kohus luges hageja esindajate ajakulu ekspertarvamusega tutvumiseks 9 tundi, arvestades ekspertarvamuse mahtu ja sisu, mõistlikuks ning põhjendatuks, kuid kostjalt mõistis välja kulu, mis vastas 1⁄4-le sellest. Seda, kas või millise aja ulatuses toimus taotluses kirjeldatud suhtlemine poolte esindajate ja kliendiga, toimiku pinnalt tuvastada ei olnud võimalik, mistõttu ei olnud tegemist vajaliku ja põhjendatud ajakuluga. Põhjendatud ajakuluks ei saanud lugeda ka kohtu informatiivsete e-kirjadega ning eksperdile tasu väljamaksmist puudutava määrusega, sest ekspertiisitasu ei tasunud antud menetluses hageja. Kohtuistungil 30.03.2015 esitas hageja mahuka menetlusdokumendi, milles ta ei nõustunud kohtu poolt eksperdile esitatud küsimustega, eksperdi järeldustega ning soovis eksperdi taandamist. Tegemist oli põhjendamatu taotlusega, mis jäi rahuldamata, mistõttu ei olnud hageja esindajate ajakulu (11 tundi) dokumendi koostamisel vajalik. Kahe esindaja istungil osalemiseks ja osalemise ettevalmistamiseks vajalik ning põhjendatud ajakulu oli kokku 4 tundi. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb sellest kostjalt välja mõista 1⁄4. Kohtuistungi järgselt toimunud kokkuvõtete ja järelduste tegemist ning kliendiga toimunud suhtlemist toimiku pinnalt tuvastada ei olnud võimalik, mistõttu ei saanud vastavat kulu kostjalt välja mõista. Istungi protokolliga tutvumiseks ei saanud kahel esindajal kuluda aega enam kui 0,2 tundi, kuid ajakulu, mis oli seotud protokolli parandamise taotluse koostamisega ning vastava taotluse rahuldamata jätnud kohtu määrusega tutvumisega (kokku 3,3 tundi) oli põhjendamatu ajakulu. Hageja esitas teistkordselt põhjendamatu protokolli parandamise taotluse, mis jäi rahuldamata, mistõttu ei saanud antud ajakulu kostjalt välja mõista. Seetõttu oli põhjendatud ajakuluks üksnes 1⁄4 ajast, mis kulus hageja esindajatel protokolliga tutvumisele. 22.04.2015 kulus hageja esindajatel 0,5 tundi omavaheliseks suhtlemiseks ja kliendiga suhtlemiseks. Kuivõrd tegemist ei olnud vajaliku menetlustoiminguga ja suhtlemise toimumist toimiku pinnalt tuvastada ei saa, ei saanud nimetatud kulu kostjalt välja mõista. Kostja 05.05.2015 menetlusdokumendiga tutvumiseks kulus hageja esindajatel 0,5 tundi ning vastuse koostamiseks menetlusdokumendile

tundi. Arvestades kohtule esitatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu, luges kohus ajakulu põhjendatuks ja mõistis kostjalt välja kulu, mis vastas 1⁄4-le sellest. Ajakulu, mis oli kulunud 2015. mais erinevaks suhtlemiseks ning dr Pedrazi ja dr Järvingu arvamustega tutvumiseks, kohus põhjendatuks ei pidanud. Suhtlemise toimumist ja vajalikkust ei olnud võimalik kohtu toimiku pinnalt tuvastada. Nimetatud arvamused esitas hageja omal algatusel, sellest kohut ja kostjat eelnevalt teavitamata. Kohus ei lugenud kumbagi arvamust põhjendatuks ning need seondusid hageja nende hagi alustega, millistel kohus nõuet ei rahuldanud. Kostja 10.09.2015 taotlusega tutvumiseks, sellele vastamiseks ning kohtu määrusega tutvumiseks kulus hageja esindajatel kokku 8 tundi. Kohus jättis hageja taotluse rahuldamata, mistõttu ei olnud tegemist põhjendatud ajakuluga. Kohtu 23.09.2015 nõue, millega tutvumiseks kulus hageja esindajatel 0,7 tundi, ei puudutanud hagejat, mistõttu ei olnud tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. Kostja 05.10.2015

seisukohtadega tutvumiseks kulus hageja kahel esindajal kokku aega 47,5 tundi, mis on põhjendamatu ajakulu. Menetlusdokument oli esitatud kahel lehel ning sellega tutvumiseks võis kahel esindajal kokku kuluda aega 0,5 tundi, mis tuleb kostjalt välja mõista 1⁄4 ulatuses. Kohtumäärusega tutvumine võis mõistlikult aega võtta 0,5 tundi, kuid ka see ajakulu tuli kostjalt välja mõista 0,13 tunni ulatuses. Seejärel kulus hageja esindajatel vastuväite esitamiseks kohtule kokku 6,2 tundi, kuid kuna vastuväide jäi rahuldamata, ei olnud tegemist mõistliku ja põhjendatud kuluga. Põhjendatud ei olnud ka ajakulu 1,5 tundi, mis oli seotud kostja vastusega tutvumisega. 12.02.2016 esitas hageja kohtule taotluse täiendava tõendi vastuvõtmiseks, mida kohus ei rahuldanud, mistõttu ei olnud taotluse koostamise ajakulu 5 tundi põhjendatud ning mõistlik. Istungi ettevalmistamiseks kulus kahel esindajal 16 tundi, kusjuures enamik sellest ajast kulus patendivolinikul eksperdile esitatavate küsimuste ettevalmistamiseks. Tegelikult hagejat esindanud patendivolinik 15.02.2016 istungil eksperdile küsimusi ei esitanud. Kohus luges kahe esindaja mõistlikuks ajakuluks istungi ettevalmistamisel 4 tundi. Istung kestis 3 tundi 30 minutit. Kokku oli esindaja ajakulu viimasel istungil osalemiseks ja selle ettevalmistamiseks 7,5 tundi, mis tuli kostjalt välja mõista 1⁄4 ulatuses. Hageja esindajatel kulus 0,25 minutit kliendile ülevaate tegemiseks, kuid toimiku pinnalt ei olnud võimalik tuvastada, kas ülevaade tehti ja kaua see aega võttis. Patendivolinik kulutas 2 tundi „seisukohaks ekspert Kristenseni selgituse osas kohtuistungi protokolli põhjal“, kuid millise seisukohaga tegemist oli ja kellele see esitati, ei olnud võimalik tuvastada. Samuti oli hageja esindajad omavahel suhelnud, protokolli üle vaadanud 2 tunni ulatuses ning tutvunud 0,25 tunni ulatuses eksperdile täiendava tasu väljamaksmise määrusega, mis hagejat ei puudutanud. Eelviidatud kulusid ei lugenud kohus põhjendatud ja vajalikeks. Kohtuvaidluse seisukohtade koostamiseks kulus kahel esindajal 32 tundi. Kuigi kohtukõne seisukohad olid kohtule esitatud 24-l lehel, korrati neis valdavalt varasemaid seisukohti, seega põhjendatud ajakuluks oli kokku 15 tundi, millest kostjalt tuli välja mõista 1⁄4-le vastav osa. Riigilõivu, mis hageja tasus avalduse esitamisel kohtueelses menetluses, ei tasunud hageja praeguses menetluses. Riigilõivu tasumist kohus kontrollida ei saanud. Seetõttu tuli kostjalt välja mõista riigilõiv 250 eurot, mille hageja tasus hagiavalduse esitamisel. Kohtus esitatud tõendite tõlkimiseks kulus hagejal 4 487 eurot, mis oli vajalik ja põhjendatud asja läbivaatamise kulud, kuid nimetatud kulud tuli kostjalt samuti välja mõista 1⁄4 ulatuses. Kostja apellatsioonkaebus

Riigikohus on varasemalt tööstusomandit puudutavates vaidlustes öelnud, et välismaist kohtupraktikat ei saa üle võtta. Teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib eraõigusnormide puhul arvestada üksnes võrdlusmaterjalina Eesti seaduste mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel, kui Eestis sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. PatS § 8 on olnud võimalik kohaldada viimased 20 aastat. Seega ei saa väita, et Eestis vastava sätte rakenduspraktika puudub. Eestis puudub praktika, mille kohaselt uudsuse puudumiseks piisab leiutise avalikkusele teatavaks saamise tõenäosusest. EPA praktikast tulenevalt ei loeta avalikkuseks isikuid, kellel olid lepingulised või muud seadusest tulenevad piirangud informatsiooni kasutamiseks või levitamiseks. Kui informatsiooni saamise ajal oli saaja info edastajaga erilises suhtes, ei saa teda käsitleda avalikkuse liikmena ja avaldatud informatsiooni ei saa lugeda Euroopa patendikonventsiooni art 54 järgi avaldatud informatsiooniks. Piirang informatsiooni kasutamiseks ja levitamiseks võib kirjaliku konfidentsiaalsuslepingu kõrval tuleneda vaikivast saladuse hoidmise kokkuleppest (T 1511/065), tavapärasest äripraktikast (T 799/919) või sellest, et tegu on testimiseks mõeldud tootega (T 906/0110; T 152/0311). Maakohus jättis nimetatud lahendid käsitlemata ja ei põhjendanud, mis ei pea neid uudsuse osas asjakohaseks. Sündmuste ahel, mis oleks võinud viia Ameerika Ühendriikide kliinilises uuringus osalejale antud tabletist drospirenooni mikroniseeritud vormi avastamiseni asjatundjate poolt, on hüpoteetiline ning oleks eeldanud uuringus osalejatel lasunud kohustuste rikkumist. Maakohus ei tuvastanud, et uuringus oleks avaldatud informatsiooni ravimi Yasmin toimeaine drospirenoonii kohaselt lahustuva vormi kohta. Hageja ei väitnud, et risk realiseerus ja maakohus ei tuvastanud, et ravimit oleks mõne uuringus osaleja poolt edasi antud kolmandatele isikutele ja leiutis sai avalikkusele teatavaks. Kostja ei oleks saanud sõlmida uuringus osalejatega konfidentsiaalsuslepingut drospirenooni koheselt lahustuva vormi saladuses hoidmiseks ilma, et ta oleks uuringus osalejatele avaldanud vastavat konfidentsiaalset informatsiooni, mida kostja ei soovinud aga teha. Mistahes muud kohustused, mida teoreetiliselt konfidentsiaalsusleping oleks võinud hõlmata (kohustus toimida tablettidega ainult ette antud viisil, kohustus kasutamata tabletid tagastada jne), olid juba kaetud informeeritud nõusoleku allkirjastamisega ja Ameerika Ühendriikide asjaõigusseadusest tulenevate kohustustega. Ka konfidentsiaalsuslepingu sõlmimisel on teoreetiline risk, et info võib kättesaadavaks saada. PatS § 8 lg 2 sõnastus lähtub konkreetse avalikkusele teatavaks saamise fakti aset leidmisest, mitte teoreetilisest võimalikkusest. Kui uudsuse puudumine tuleneb väidetavast varasemast avalikust kasutusest, tuleb hinnata, kas vastava ala asjatundjal oli võimalik saada teavet leiutise oluliste tunnuste kohta. Maakohus jõudis üksnes järeldusele, et vastavat võimalust ei saanud täielikult välistada, mis ei ole piisav, et tuvastada leiutisel uudsuse puudumine. Hageja apellatsioonkaebuse palus kostja jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus

Kohus vähendas ekslikult menetluskulude suurust olulisel määral põhjendusega, et hageja menetluskulud on võrreldes hagihinnaga ebaproportsionaalselt suured. Praegune vaidlus oli keeruline ja aeganõudev ning hagihind oli määratud seaduse poolt. Samuti ei olnud õige vähendada väljamõistetavate kulude suurust põhjendusega, et kohus rahuldas hagi ühel alusel neljast võimalikust ja hageja on esitanud hulga tõendeid, sh neid, mis kohtu hinnangul esitatud väiteid ei tõendanud. Kohtul on õigus ja võimalus poolele tagastada tõendid, mis ei ole kohtu hinnangul asjakohased. Kõik tõendid, mis jäävad kohtutoimikusse, on eelduslikult asjakohased. Olukorras, kus mõni hageja esitatud tõend loeti kohtu poolt asjakohatuks või hageja väiteid mittetõendatuks, ei tähenda, et vastav kulu oleks ebavajalik ja/või põhjendamatu. Kõikide tõendite kogumis hindamise tulemusena rahuldas kohus hagi täies ulatuses. Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et kohtueelse menetluse kulud olid ebaproportsionaalselt suured. Tegu oli kohustusliku kohtueelse menetlusega ja on üldteada, et kohtumenetluse kulud esimeses instantsis on suuremad kui järgmistes. Samuti oli meelevaldne kohtu seisukoht, et põhjendatud ei olnud kahe esindaja omavaheliste arutelude kulude hüvitamine. Kui tulenevalt menetluse iseloomust on menetlusosalise esindamisse vaja kaasata ka patendivolinik, siis on loomulik, et vandeadvokaat ja patendivolinik oma tegevusi kooskõlastavad, seavad ühise strateegia jne. Maakohus on põhjendamatult suureks pidanud hagejat esindanud patendivoliniku tunnitasu 180 eurot (käibemaksuta) ja vandeadvokaadi tunnitasu 160 eurot (käibemaksuta). Kohus on mõlemal juhul lugenud põhjendatuks tunnitasuks 150 eurot (käibemaksuta). Tegu on keeruka kohtuasjaga, mis nõuab esindajatelt vastavat praktilist kogemust ja valdkondlikke teadmisi. Ka kostjate esindajate tunnitasud on kõrged, nt vandeadvokaat A. Nõmperi tunnitasu on 295 eurot (käibemaksuta) ja patendivolinik M. Musta tunnitasu on 260 eurot (käibemaksuta). Advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg-st 2 tulenevalt peab advokaadi osutatav õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. AdvS nõuetele vastava õigusteenuse osutamine sellistes patendivaidlustes nagu praegune nõuab advokaadilt suurt hulka tööd. Ka sel põhjusel on selgelt liialdatud määrata hageja menetluskulude rahaline suurus kindlaks kõigest 4,64% ulatuses sellest, mida on taotletud. Kostja apellatsioonkaebuse palus hageja jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht

kriteeriumi puudumisel asuda analüüsima järgmiste tingimuste esinemist. Maakohus tuvastas otsuses, et praegusel juhul puudub esimene leiutise patentsuse kriteerium, s.t vaidlusalune leiutis ei ole uus. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus hindas poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsuses on jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine vaidlusaluse leiutise uudsuse puudumise osas. Samuti ei jaotanud maakohus kirjeldatud osas ebaõigesti tõendamiskoormust. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna põhjust maakohtu otsust nimetatud osas muuta. Vastuseks kostja väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Euroopa Patendiameti Apellatsioonikojad on loodud 1973. aasta Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni (Euroopa patendikonventsioon) alusel, millega Eesti ühines 2002. aastal. Eestis kehtiv patendisüsteem põhineb nimetatud konventsioonil. Näiteks sätestavad nii PatS kui Euroopa patendikonventsioon, et patent antakse leiutistele, mis on uued, omavad leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatavad. Seega on patentide puhul EPA otsustest võimalik lähtuda õiguse kohaldamisel, s.t õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seda enam, et Eesti siseriiklik kohtupraktika on vaidlusaluses valdkonnas ebapiisav, mida kinnitab ka asjaolu, et nii kostja kui hageja on oma pöördumistes kohtule esitanud hulgaliselt just EPA otsuste seisukohti. Eesti siseriikliku kohtupraktika vähesust ei lükka ümber ka tõdemus, et PatS § 8 lg 1 on tänasel kujul eksisteerinud alates 1994. aastast, sest sätte kehtivuse kestvus ei ole seoses selle rakenduspraktika arvuga kohtutes. Kostja on maakohtule heitnud ette, et viimane otsustas leiutisel uudsuse puudumise pelgalt tõenäosuse pinnalt – üksnes tõenäosuse tuvastamine, et leiutis võis saada avalikkusele teatavaks varem, ei ole piisav. Ringkonnakohus selgitab eelnevaga seoses, et teoreetiline võimalus, et avalikkusel on informatsioonile ligipääs, teeb leiutise avalikult teatavaks PatS § 8 lg 2 mõttes. Eelnev tuleneb üheselt EPA kohtupraktikast (T444/88, G1/92). Nimetatud kohtupraktika on praegusel juhul kasutatav PatS § 8 lg 2 tõlgendamisel, sest Euroopa patendikonventsioonis on analoogne õigusnorm. Euroopa patendikonventsiooni art 54 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et leiutis loetakse uueks, kui see ei ole osa tehnikatasemest. Tehnikatasemeks loetakse kõik, mis enne Euroopa patenditaotluse esitamise kuupäeva on kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise teel või muul viisil üldsusele kättesaadavaks tehtud. Ka nimetatud konventsiooni sätetes ei ole kasutatud sõna „tõenäoline“. Eelnevast sõltumata on EPA oma kohtupraktikas sedastanud, et ainuüksi teoreetiline võimalus, et avalikkusel on informatsioonile ligipääs, teeb selle avalikult kättesaadavaks sõltumata sellest, kas kellelgi oli spetsiifilisi põhjuseid toote analüüsimiseks (T444/88, G1/92). Seejuures ei ole oluline, kas mõni avalikkuse liige tegelikult nägi leiutist kirjeldavat dokumenti või teadis, et see on kättesaadav (T381/87). Informatsioon on kättesaadav, kui vähemalt üks avalikkuse liige võis saada infole ligipääsu ja sellest aru saada ning kui puudub saladuse hoidmise kohustus (T1081/01, T229/06, T2/09). Veel enam, uuringutel osalejad ise olid avalikkuse osad. Uuringus osalejad ei olnud uuringu korraldanud asutuse töötajad, vaid olid valitud uuringusse üldsuse esindajatena. Maakohus on veenvalt tuvastanud, et katsealustega saladuse hoidmise kokkuleppeid ei sõlmitud, mistõttu jäid nad uuringu ajaks samuti üldsuse esindajateks, kelle õigusi ja vabadusi uuringu ajal ei olnud piiratud. Euroopa praktika kohaselt saab varasemat kasutamist pidada mitteavalikuks vaid juhul, kui eksisteerib otsene või kaudne saladuse hoidmise kokkulepe ning kui seda kokkulepet ei ole rikutud. Erinevalt kostja poolt maakohtule etteheidetust, ei ole maakohus väitnud, et kirjalik konfidentsiaalsuskokkulepe on ainus viis leiutist avalikuks tulemise eest kaitsmiseks. Maakohus analüüsis, kas katsealuste poolt allkirjastatud patsiendi informeeritud nõusolek võis katsealustele tuua kaasa konfidentsiaalsuskohustuse ja nentis, et vastavalt Helsingi deklaratsioonile ei olnud see võimalik. Pidades silmas eelnevat ja asjaolusid, et mitmed katsealused lõpetasid enne tähtaja saabumist ravirežiimi rikkumise tõttu osalemise uuringus või lahkusid uuringust informeeritud nõusoleku tagasivõtmise tõttu ning tagastamata jäetud tablettide üle puudus kontroll, asus

maakohus õigesti seisukohale, et patsientidega ei olnud sõlmitud kokkulepet, mis neile kohustusi paneks, sh kohustaks leiutist hoidma saladuses. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates oli leiutis oma uudsuse kaotanud enne prioriteedikuupäeva, sest leiutist kasutati Ameerikas korraldatud ravimiuuringus, kuid uuringus osalejaid ei kohustatud hoidma ravimi kohta saladust. Uudsuse puudumise tõttu ei ole leiutis vastavalt PatS § 8 lg-le 1 patentne.

Järgnevalt vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. Õige on maakohtu seisukoht, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetava menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on lahendis 3-2-1-4-15 öelnud, et tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Ringkonnakohus märgib esmalt, et praegusel juhul ei ole tegu rahalise nõudega, vaid hageja on esitanud taotluse tühistada vaidlusalune patent. Teiseks on ilmne, et seaduse poolt kunstlikult määratud hagihind ning asja keerukus ja mahukus ei ole praegusel juhul omavahel kooskõlas. Seega ei saa praegusel juhul olla hagihind menetluskulude põhjendatuse hindamise mõõdupuuks. Maakohus on hinnanud, et põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulud on 6 327 eurot (hageja taotles kulude hüvitamist 160 926,80 euro ulatuses), riigilõiv 250 eurot (hageja taotles riigilõivu hüvitamist 409,77 euro ulatuses), tõendite tõlkimise kulud 1 121,75 eurot (hageja taotles kulude hüvitamist 4 487 euro ulatuses). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja oluliselt vähem kulusid, kui hageja taotles ja põhjendas oma seisukohta muuhulgas järgmiste väidetega: hageja esitas kostja vastu nõude neljal alusel, millistest vaid üks võimaldas hagi rahuldamist (otsuse p 342), hageja esitas hulga tõendeid, mis hageja väiteid ei tõendanud (otsuse p 342), istungil ei arutatud asjaolusid, milleks menetlusosaline ette valmistus (otsuse p 349), protokolli parandamise taotlus jäi rahuldamata (otsuse p 350), kohus ei nõustunud enamiku eksperdile esitamiseks kohtu jaoks koostatud küsimustega (otsuse p 351), eksperdi taandamise taotlus jäi rahuldamata (otsuse p 359), vastuväide jäi rahuldamata (otsuse p 364), taotlus tõendi vastuvõtmiseks jäi rahuldamata (otsuse p 365). Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha, kas maakohus on rikkunud diskretsiooni piire, kui vähendas märkimisväärselt lepingulise esindaja kulusid, hinnates, et need ei ole vastavas osas vajalikud ja põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 3-2-1-115-14, p 11; RKTKm 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus lepingulise esindaja tunnitasu hindamisel kaalumispiire ületanud. Maakohtu otsusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb poolel hüvitada teise poole lepingulise esindaja kulud tunnitasuga 150 eurot. Maakohus on rikkunud diskretsioonipiire esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. Ringkonnakohus selgitab, et menetlustoimingu ja selle ettevalmistamiseks kulunud aja vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa kohus lähtuda sellest, mitmel õiguslikul alusel oli võimalik hagi rahuldada, kas kõik esitatud argumendid olid veenvad või kas esitatud väide osutus õigeks või valeks. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetlusosalisel on õigus ja kohustus esitada asjaolude kinnitamiseks tõendeid ning vajadusel kohtule taotlusi. Menetlusosalise lepingulise esindaja ülesanne on esindada klienti parimal võimalikul viisil, sh kasutada kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus

seadusega ja kutse-eetika nõuetega. Menetlustoiming või menetlusdokument ei ole vajalik ja põhjendatud, kui see on ilmselgelt asjakohatu. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et menetluskulude kindlaksmääramisel ei mängi rolli asjaolu, mitu õiguslikku argumenti luges kohus põhjendatuks. Seda enam, et TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Menetluses on otstarbekas esitada mitu õiguslikku alust või argumenti enda taotluse põhjendamiseks ja asjaolu, mitu esitatud argumenti toob menetlusosalisele soovitud tulemuse, menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist ei mõjuta. Seega oli kohatu kõikidelt maakohtu hinnangul põhjendatud menetluskuludelt automaatselt maha arvestada 3⁄4 põhjendusega, et kohus rahuldas hagi ühe argumendi pinnalt neljast võimalikust. Kohus arvestas 3⁄4 maha järgmistelt maakohtu menetluses kantud põhjendatud kuludelt: hagiavalduse koostamine 51 tundi, kostja vastusega tutvumine 19,5 tundi, 01.10.2014 istungi ettevalmistamine ja sellel osalemine 4 tundi, kohtu eelistungi protokolliga tutvumine 1 tund, hageja 17.11.2014 menetlusdokumendi koostamine 4 tundi, kostja 17.11.2014 menetlusdokumendiga tutvumine 7 tundi, hageja 10.12.2014 menetlusdokumendi koostamine 12 tundi, kostja 10.12.2014 menetlusdokumendiga tutvumine 1 tund, ekspertiisimäärusega tutvumine 4 tundi, ekspertarvamusega tutvumine 9 tundi, 30.03.2015 istungil osalemine ja osalemise ettevalmistamine 4 tundi, 30.03.2015 istungi protokolliga tutvumine 0,2 tundi, kostja 05.05.2015 menetlusdokumendiga tutvumine 0,5 tundi, kostja 05.05.2015 menetlusdokumendile vastuse koostamine 16 tundi, kostja 05.10.2015 seisukohtadega tutvumine 0,5 tundi, kohtu 08.10.2015 määrusega tutvumine 0,5 tundi, 15.02.2016 istungi ettevalmistamine ja osalemine 7,5 tundi, kohtuvaidluse seisukohtade koostamine 15 tundi. Kokku 156,7 tundi, millest peale 3⁄4 suuruse osa maha arvamist mõistis maakohus kostjalt hagejale välja kulu 39,175 tunni õigusabi osutamise eest, s.o 5 876,25 eurot (39,175 x 150). Maakohus ületas eelnevalt kirjeldatud arvestusega diskretsioonipiire. Maakohtul tulnuks eelnevalt kirjeldatud toimingute eest kostjalt hagejale välja mõista 23 505 eurot (156,70 x 150). Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevale lisaks on maakohus rikkunud diskretsioonipiire, kui automaatselt luges põhjendamatuteks kulud, mis tekkisid seoses taotlustega, mida kohus ei rahuldanud. Kohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel välja selgitada, kas kantud kulud olid põhjendatud. Kusjuures üksnes taotluse rahuldamata jätmise fakt ei anna alust hinnata kantud ajakulu põhjendamatuks või ebavajalikuks. Põhjendatud ja vajalikud võivad olla ka need kulud, mille osas teeb kohus positiivse otsustuse. Seda enam, et lepingulise esindaja kohustus on klienti esindada võimalikult hästi, sh esitada vajalikke taotlusi. Eelnevat ei tohi mõista selliselt, et lepinguline esindaja võib esitada ilmselgelt põhjendamatuid väiteid või taotlusi. Hinnang taotlusele või esitatud vastuväitele tuleb anda selle sisu hinnates. Maakohus on mitmete kantud kulude väljamõistmata jätmist põhjendanud sellega, et kohus ei rahuldanud esitatud taotlust või vastuväidet. Sellega ületas maakohus diskretsioonipiire. Maakohus ei lugenud põhjendatud kuluks hageja esindaja ajakulu sobiva eksperdi leidmiseks, sest ei rahuldanud hageja taotlust tema soovitud ekspertide määramiseks. 01.10.2014 istungi protokollist nähtub, et kohus rahuldas kostja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks ja andis mõlemale poolele aja eksperdi kandidaadi esitamiseks. Hageja esitas 17.11.2014 kohtule kahe eksperdi andmed. On mõistetav, et niivõrd keerukas asjas kulub eksperdi leidmisele aega. Seega on põhjendatud hageja 07.11.2014 ja 13.11.2014 kantud ajakulu 3,6 tundi. Maakohus palus 23.12.2014 kirjas teatada mõlemal poolel eksperdi kandidaatide kirjalikud nõusolekud ekspertiisi läbiviimiseks ja esitada hinnapakkumine. Vastavalt kohtu nõudele hageja toimetas, mistõttu kaasnesid sellega kulud. Seega on põhjendatud hageja esindaja 09.01.2015, 12.01.2015 ja 13.01.2015 ajakulu 4,6 tundi. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul on põhjendatud ka ajakulu kostja 10.09.2015 taotlusega tutvumisele ja vastuse koostamisele hoolimata sellest, et kohus rahuldas kostja taotluse ja jättis rahuldamata hageja oma. Arvestades esitatud taotluse mahtu on põhjendatud ajakulu 4,5 tundi. Ringkonnakohus on seisukohal, et

01.10.2014 ja 30.03.2015 toimunud kohtuistungite protokollide parandamise taotlused ja vastuväide kostja 10.09.2015 taotluse lahendamisele olid ilmselt põhjendamatud, mistõttu teostas maakohus nimetatud osas diskretsiooni õigesti. Ringkonnakohtu hinnangul olid põhjendatud ajakulu taotlustele, mida maakohus küll ei rahuldanud, kuid mis sisu poolest ei olnud ilmselt põhjendamatud, 12,7 tundi, mistõttu tulnuks kirjeldatud vajalike ja põhjendatud toimingute eest mõista kostjalt hageja kasuks välja 1 905 eurot (12,7 x 150). Samuti rikkus maakohus diskretsioonipiire, kui luges põhjendamatuks ja ebavajalikuks kogu aja, mis kulus lepingulistel esindajatel kliendiga suhtlemiseks. Lepingulise esindaja ülesanne on esindada kliendi huve. Kliendiga suhtlemata, ei ole võimalik kvaliteetset õigusabi osutada. Riigikohus on lahendis 3-2-1-48-16 selgitanud, et esindaja ja kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus vahetevahel kliendiga nõu pidada kohtuasja senise kulu ja tulevikus tehtavate menetlustoimingute üle. Hageja on menetluskulude nimekirja kohaselt suhelnud kohtuasja raames kliendiga järgmiselt: 27.11.2013 suhtlus kliendiga menetluslikes küsimustes 0,3 tundi, 03.10.2014 kohtuistungi materjalide ülevaatamine, olukorra täpsustamine, suhtlus patendivoliniku ja kliendiga 3 tundi, 14.10.2014 kompromissi analüüs ja suhtlus kliendiga 1,8 tundi, 27.11.2014 kostja 17.11.2014 menetlusdokumendiga tutvumine, suhtlus kliendiga 2 tundi, 09.01.2015 suhtlus kliendiga, eksperdikandidaatidega ja patendivolinikega seoses nõusolekutega 4 tundi, 13.01.2015 kostja eksperdikandidaadi nõusolekuga tutvumine, suhtlus patendivoliniku ja kliendiga 1 tund, 19.01.2015 kohtu 16.01.2015 määrusega tutvumine, suhtlus patendivoliniku ja kliendiga, edasiste menetluslike sammude hindamine 2 tundi, 26.01.2015 suhtlus kliendiga seoses ekspertarvamustega ja vastuväidetega sellele 0,3 tundi, 12.02.2015 kostja 11.02.2015 menetlusdokumendiga tutvumine, suhtlus patendivoliniku, kohtu ja kliendiga 1,5 tundi, 30.03.2015 suhtlus patendivoliniku ja kliendiga, kokkuvõte ja järeldused istungist 1 tund, 22.04.2015 suhtlus kliendi ja patendivolinikuga eksperdiarvamuses esitatud seisukohtade ümberlükkamise osas 30 min, 13.05.2015 suhtlus kliendiga seoses eksperdiarvamusega 1 tund, 15.02.2016 ülevaade kliendile kohtuistungist 0,25 tundi. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et ainult kliendiga suhtlemisele pühenduti kahe aasta ja seitsme kuu jooksul 3,65 tundi ja muude toimingute käigus suheldi kliendiga hinnanguliselt 5 tundi, kokku 8,65 tundi. Eelnev kulu arvestades asja mahukust ja keerukust ning asjaolu, et lepingulise esindaja funktsiooniks kohtumenetluses on esindatava huvide esindamine, on vajalik ja põhjendatud ning kirjeldatud toimingute eest tulnuks kostjalt hagejale välja mõista 1 297,5 eurot (8,65 x 150). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus diskretsioonipiire, kui jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 07.05.2014 toimunud eelistungi kulud ja osaliselt 01.10.2014 eelistungi kulud. Kohus põhjendas eelnevat asjaoluga, et hageja oli esitanud massiivselt tõendeid, kuid ei olnud piisavalt selgelt tõenditele viidanud ja eelistungil tuli selgitada välja, missugused tõendid missuguste asjaolude tõendamiseks hageja esitas. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja ülesanne menetluses on esitada enda väiteid kinnitavad tõendid, mida hageja ka tegi. Kui kohus ei loe mõnda tõendit asjakohaseks, on kohtul õigus see tagastada. Kõik tõendid, mis jäävad kohtutoimikusse ja mida kohus otsuses hageja seisukohtadele hinnangu andmiseks analüüsib, on asjakohased tõendid. Eelistung korraldatakse, kui kohtu arvates saab nii paremini ette valmistada asja arutamist põhiistungil või kui eelistungil on rohkem väljavaateid lõpetada menetlus kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Istungil osalemine on pooltele kohustuslik. Seega, kui kohus on otsustanud eelistungi kasuks, siis hoolimata sellest kumma poole tõendeid istungil analüüsiti, on kantud ajakulu eelduslikult põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendatud on esindajate ajakulu 07.05.2014 istungiks ettevalmistamisele ja osalemisele 30 tundi. Arvestades asjaolu, et tegu oli eelistungiga, ei lugenud kohus põhjendatuks patendivoliniku niivõrd suurt ajakulu istungi ettevalmistamisele, mistõttu vähendas seda. 01.10.2014 istungiga seotud ajakulu oli põhjendatud 18 tunni ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et patendivoliniku

kulutatud 6 tundi kohtukõne seisukoha koostamiseks ei olnud põhjendatud, kuivõrd tegu oli eelistungiga. Samuti vähendas ringkonnakohus põhjendatud aega istungiks ettevalmistamiseks, sest materjalide, tõendite ja tõlgetega tutvumiseks oli enne istungit varasemalt juba kolmel korral aega pühendatud, s.o vaidlustusavalduse ja hagiavalduse koostamisel ning esimese eelistungi raames. Kuivõrd maakohus leidis, et põhjendatud oli ajakulu 4 tundi 01.10.2014 istungil osalemiseks, tuleb see maha arvestada 18-st tunnist, mis oli ringkonnakohtu hinnangul vajalik 01.10.2014 istungiks. Seega tulnuks kostjal hagejale hüvitada 6 600 eurot ((30+14) x 150). TsMS § 162 lg 2 esimese lause kohaselt peab kostja hagejale hüvitama muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu (TsMS § 144 p 4). PatS § 55 lg 1 kohaselt arutatakse patendivaidlusi PatS-is sätestatud juhtudel tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (TOAK) ja kohtus. Kusjuures tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse (TÕAS) § 38 lg 2 järgi on menetlus apellatsioonikomisjonis kohustuslik kohtueelne menetlus. Maakohus oli seisukohal, et taotletud 468,66 tunnist oli vajalik ja põhjendatud õigusabile kulunud aeg 12 tundi. Maakohus leidis, et praegusel juhul ei olnud põhjendatud kohtueelse menetluse kulud peaaegu samas summas, kui olid hageja kulud kohtumenetluses, sest TOAK menetlus on lihtsam ja seal ei toimunud istungeid ning TOAK lahendis olid hageja väited kokku võetud neljal lehel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole eluliselt usutav, et hagejal kulus kohtueelses menetluses kolme dokumendi koostamise peale sama palju aega kui kaks aastat ja seitse kuud väldanud kohtumenetluses oluliselt rohkemate toimingute peale. Samal ajal ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et põhjendatud ja vajalik õigusabikulu kohtueelses menetluses oli 12 tundi. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud missuguseid toiminguid ja missuguse kvaliteediga hageja kohtueelse menetluse etapis tegi. Maakohus langetas eelneva osas otsuse pelgalt asjaolu pinnalt, et kulud kanti kohtueelses menetluses. Ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et enamasti tekivad kõige suuremad menetluskulud vaidluse lahendamise esimestes instantsides. Seega ei väljenda 12 tundi õigusabi kulusid tegeliku töö mahtu kohtueelses menetluses. TÕAS § 44 lg 2 näeb ette rida elemente, mis peavad vaidlustusavalduses kajastuma, sh põhjendus. Hageja poolt tööstusomandi apellatsioonikomisjonile esitatud vaidlustusavaldus oli 58 lk pikk ja täis sisutihedat teksti. Samal ajal nõustub ringkonnakohus ka kostjaga, et mitmed hageja väljendatud seisukohad on tõenditest kopeeritud, mistõttu ei saanud dokumendi loomisele kuluda nii palju aega, kui hageja hindas. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustusavaldus oli vajalik hageja õiguste kaitsmiseks, kuid seesuguse kirjutise koostamine ei saanud aega võtta enam kui seitse tööpäeva, s.o 56 tundi, mistõttu on põhjendatud õigusabikulu kõnealusel toimingu osas 8 400 eurot (56 x 150). Hageja on eelnevale lisaks koostanud kohtueelses menetluses vastuse patendiomaniku vastuväidetele. Dokument on 81 lk pikk, kuid vahed lõikude vahel on suured, lehekülgede ääred väga laiad ja dokumendi lõppu on lisatud mitu lehekülge diagramme, mistõttu on dokumendil sisu oluliselt vähem, kui visuaalselt paistab. Eelneva tõttu hindab ringkonnakohus vajalikuks õigusabi kuluks kõnealuse dokumendi kirjutamisel kaheksa tööpäeva, s.o 64 tundi, mistõttu on põhjendatud õigusabikulu kõnealusel toimingu osas 9 600 eurot (64 x 150). Hageja on kohtueelses menetluses esitanud ka lõplikud seisukohad. Kohus pidas vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu hindamisel silmas dokumendi vähest uudsust võrreldes menetluse kestel esitatud eelmiste dokumentidega, mistõttu oli põhjendatud aeg dokumendi koostamiseks üks tööpäev, s.o 8 tundi, mistõttu oli põhjendatud õigusabikulu kohtueelses menetluses 1 200 eurot (8 x 150). Seega tulnuks kostjal hagejale hüvitada kohtueelses menetluses kantud õigusabikulu 19 200 eurot. Muus osas maakohus diskretsiooni piire ei ületanud, mistõttu ei ole ringkonnakohtul ülejäänud osas võimalik kulusid ise hinnata.

Ringkonnakohus võtab järgmisena seisukoha, kas maakohus on menetlusõigust rikkunud, kui alandas märkimisväärselt asja läbivaatamise kulusid, hinnates, et need kuuluvad hüvitamisele vaid 1⁄4 osas. Maakohus leidis, et hageja kantud tõlkimise kulud 4 487 eurot olid vajalikud ja põhjendatud, kuid vähendas summat 3⁄4 võrra, sest hageja nõue rahuldati ühel alusel neljast võimalikust. Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et seesugune mahaarvamine ei olnud õiguspärane, mistõttu tulnuks kostjalt hageja kasuks välja mõista kogu tõlke kulu 4 487 eurot. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha, kas maakohus rikkus menetlusõigust, kui jättis kostjalt välja mõistmata kohtueelses menetluses kantud riigilõivu. Maakohus leidis, et kuivõrd riigilõiv TOAK-is ei ole kantud kohtumenetluses, ei saa kohus seda välja mõista. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulud on vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on mh seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud (TsMS § 144 p 4). Vaidlustusavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 175 kohaselt tuli tööstusomandi apellatsioonikomisjonile kaebuse või vaidlustusavalduse esitamise eest tasuda riigilõivu 159,77 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista riigilõiv TOAK-is 159,77 eurot. Nimetatud summat ei ole kostja vaidlustanud ega maakohus riigilõivu kandmise kahtluse alla seadnud. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1, § 138 lgst 1 ja TsMS § 144 p-st 4 tulnuks kostjalt hageja kasuks välja mõista mh riigilõiv TOAK-is 159,77 eurot. Hagejad ei vaidlustanud menetluskulu väljamõistmist 7 698,75 euro ulatuses, kuid palusid suurendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat menetluskulu kuni 165 823,57 euroni ja välja mõista viivis menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus rikkus põhjendatud ja vajalike menetluskulude hindamisel menetlusõigust. Kogumis tulnuks kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 57 404,27 eurot, mis moodustus järgmistest summadest: õigusabikulu 52 507,5 eurot, tõlkekulud 4 487 eurot ja riigilõiv 409,77 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena täiendavalt välja mõista 49 705,52 eurot (57 404,27-7 698,75). Menetluskulud

Arvestades asja keerukust ja mahukust ning kohtupraktikat, on põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu apellatsiooniastmes 160 eurot (käibemaksuta). Kostjal tuleb hagejale hüvitada kulu õigusabi osutamise eest 7 080 eurot (44,25 x 160). Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid, mistõttu jätab kohus hageja apellatsioonkaebuse menetlemisel kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.