lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-18-1365/33

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu halduskolleegium · 18.02.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-18-1365/33
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
18.02.2019
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1526
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

MÄÄ RUS

Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel 18.02.2019, Tartu 3-18-1365 Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 24.01.2019. a määrus Juri Kolesnikovi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja Juri Kolesnikov

RESOLUTSIOON

1.Jätta Juri Kolesnikovi taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
2.Tagastada Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.01.2019. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-i 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määrus ei ole resolutsiooni p-i 2 osas edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tartu Vangla jättis 06.06.2018. a otsusega nr 1-13/87-2 rahuldamata J. Kolesnikovi kahju hüvitamise taotluse seonduvalt 06.09., 24.09. ja 08.10.2017. a juhtumitega.
2.J. Kolesnikov esitas 04.07.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 14.01.2019 kaebuse täpsustuse. Kaebaja taotles Tartu Vanglalt 06.09., 24.09. ja 08.10.2017 toimunud juhtumite tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Kaebaja väitel seisneb mittevaraline kahju tema väärikuse alandamises ja talle tervisekahju tekitamises. Kaebaja selgitas, et esimene juhtum toimus 06.09.2017, kui kaebaja kambrikaaslane kukkus voodi ülemiselt narilt alla ning lõi näo vastu lauda ja riiulit veriseks. Kaebaja väitel sai ta seda vaatepilti nähes šoki ja vajutas pikalt terminali nuppu, aga keegi ei tulnud kohale, misjärel ta oli sunnitud lööma end vastu raudust, tekitades endale kauakestva jala- ja seljavalu. Kaebajal tekkis närvivapustus ja astmahoog. Kaebaja selgitas, et teise juhtumi korral, s.o 24.09.2017 võeti kambrist ära teler ja teda süüdistati alusetult elektri varguses. Kaebaja väitel oli ta toimuvast šokis, sest televiisor on talle äärmiselt oluline ning suur närvipinge mõjus tervisele ja alandas teda. Kolmanda juhtumina kirjeldas kaebaja 08.10.2017. a sündmust, kui valvur keeldus andmast kaebajale meditsiiniosakonnast antud õli nina, kurgu ja kõrvade jaoks ning

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1937/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.06.20263-26-1937/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1819/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1307/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

vestluse käigus ähvardas, karjus, kasutas ebatsensuurseid väljendeid ja kirjutas kaebaja peale ettekande. Kaebaja väitel valvur solvas teda, alandas tema väärikust, hirmutas ja tekitas kahju psüühikale. Kaebaja palus kaebuses ka advokaati ja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.

3.Tartu Halduskohus jättis 07.09.2018. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 1) ja jättis kaebuse käiguta (resolutsiooni p 2).
4.Tartu Ringkonnakohus tagastas 21.09.2018. a määrusega J. Kolesnikovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 07.09.2018. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.
5.J. Kolesnikov esitas 17.09.2018 avalduse, milles ta palus anda talle tähtaeg kaebuse parandamiseks.
6.Tartu Halduskohus tagastas 25.09.2018. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse (resolutsiooni p 1) HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel kaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu.
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30.11.2018. a määrusega J. Kolesnikovi määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 25.09.2018. a määruse resolutsiooni p 1 ning tagastas asja Tartu Halduskohtule menetluse jätkamiseks.
8.Tartu Halduskohus jättis 24.01.2019. a määrusega rahuldamata J. Kolesnikovi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 1) HKMS § 111 lg 1 alusel; jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale riigilõivu 250 euro tasumiseks 7 päeva alates määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest (resolutsiooni p 2); jättis korduvalt esitatud riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 3) HKMS § 55 lg 3 alusel. Määruse põhjendused: Kaebaja esitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude seonduvalt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et tema kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on riigilõivu tasumiseks ilmselgelt ebapiisav. Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. Hoolimata kaebaja maksejõuetusest ei ole talle menetlusabi andmine põhjendatud, sest kaebuse edulootused on vähesed, mistõttu menetluskulude riigi kanda jätmine ei ole õigustatud. Äärmiselt ebatõenäoline on, et 06.09., 24.09. ja 08.10.2017. a sündmused kvalifitseeruksid vangla poolt kaebaja inimväärikuse alandamiseks ja annaksid aluse rahalise hüvitise maksmiseks. Kaebajalt paariks päevaks televiisori äravõtmine ei alanda tema väärikust. On arusaadav, et televiisor on kaebajale äärmiselt oluline asi, kuid toimiku materjalidest (tl 9) nähtub, et televiisori äravõtmise hetkel oli vanglal kahtlus, et kinnipeetavad kasutavad ebaseaduslikke elektriühendusi. Seega ei saa televiisori äravõtmist vanglale ette heita. Kaebaja osas kahtlus kinnitust ei leidnud ja ta sai paari päeva möödumisel televiisori tagasi. Kaebajat ei ole seoses selle intsidendiga ka karistatud. Seoses 08.10.2017. a intsidendiga, kus valvur väidetavalt alandas oma käitumisega kaebaja inimväärikust, on vangla möönnud (tl 10), et valvur oli ärritunud ja kaebaja võis tunda end solvatuna, kuid tegemist ei olnud isiku väärikust alandava kohtlemisega. Nõustudes vanglaga võis kaebaja tõepoolest tunda end solvatuna, kuid väärikuse alandamiseks see olukord ilmselt ei kvalifitseeruks. Samuti ei saa pidada kaebaja inimväärikust alandavaks 06.09.2017 toimunud sündmusi seoses kaebaja kambrikaaslase kukkumisega voodist. Kambrikaaslase kukkumise ja tema vigastuste nägemine võis kaebajat ehmatada ja tekitada tal ärevustunnet, kuid ei ole tõenäoline, et need tunded on tekkinud vangla süülise õigusvastase tegevuse tagajärjel ja kujutaksid endast inimväärikuse alandamist. Kirjeldatud sündmused ei ole võrreldavad sündmustega, mida on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas peetud väärikust alandavateks.

Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu, mistõttu ei saa kaebust pidada perspektiivikaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt väärikuse alandamisega. Isegi kui kaebajal tekkisid kaebuses viidatud terviseprobleemid (šokiseisund, mõju psüühikale), siis on ebatõenäoline, et need on tekkinud just vangla süülise õigusvastase tegevuse tagajärjel. Eeloodust tulenevalt ei saa pidada kaebust ka tervisele tekitatud kahjunõude osas perspektiivikaks. Seega ei kohaldu kaebusele ka osas, mis puudutab tervisele kahju tekitamist, riigilõivuvabastus. Kuna kaebaja osalemist menetluses ei ole põhjust hinnata edukaks, siis ei ole põhjendatud kaebaja riigilõivust vabastamine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9.J. Kolesnikov esitas 07.02.2019 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.01.2019. a määrus. Veel palub kaebaja võimaldada talle advokaat ja vabastada ta riigilõivust. Määruskaebuse põhjendused: Vanglal oli võimalus süüd tunnistada ja vabandada, kuid seda ei tehtud. Kinnipeetavad andsid allkirju, kinnitamaks, et nad kuulsid, kuidas valvur kaebajat alandas, solvas ja ähvardas, kuid vangla väitel midagi sellist ei toimunud, seega tuleks tunnistajate käest üle küsida. Kuna vangla süüd ei tunnista, siis on kaebajal õigus nõuda kahju hüvitamist rahas. Mittevaraline kahju seisneb kaebaja inimväärikuse alandamises, solvamises, tervisekahju tekitamises ja ähvardamises. Kaebaja senimaani elab raskelt neid juhtumeid üle. Inimväärikuse alandamise alla kuuluvad ka solvang ja ähvardus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10.J. Kolesnikov taotleb määruskaebuses Tartu Halduskohtu 24.01.2019. a määruse p 1 tühistamist. Ühtlasi taotleb kaebaja määruskaebuses võimaldada talle advokaat. Tegemist on riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p-s 5 nimetatud riigi õigusabi liigiga, s.o isiku esindamine halduskohtumenetluses. Kuna taotlus on esitatud määruskaebuses, siis ringkonnakohtu hinnangul soovib kaebaja endale esindaja määramist määruskaebemenetluses.
11.Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja riigi õigusabi taotluse (I) ja seejärel võtab seisukoha kaebaja määruskaebuse osas (II). I
12.HKMS § 110 lg 1 ls 1 kohaselt on menetlusabi riigipoolne abi menetluskulude kandmiseks. HKMS § 110 lg 1 p 3 järgi võib kohus isiku taotlusel menetlusabina määrata muu hulgas, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Vastavalt HKMS § 110 lg-le 2 tuleb advokaadi õigusabi eest menetlusabi andmise otsustamisel kohaldada HKMS-i 12. peatükis sätestatut üksnes niivõrd, kuivõrd RÕS-is ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus selgitab, et riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et kui kohus teeb taotluse põhjal kindlaks RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud aluse, ei pea kohus enam hindama taotleja majanduslikku seisundit vastavalt RÕS § 6 lg-le 1. Sellisel juhul isiku majanduslik seisund enam asja otsustamist ei mõjuta.
13.RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kaebaja on käesolevas asjas esitanud ise kaebuse,

mitmed täiendavad seisukohad ja määruskaebused. Käesolevalt on kaebaja ringkonnakohtule esitanud arusaadava ja mõistetava määruskaebuse. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja halduskohtumenetluses osalenud väga arvukates kohtuasjades. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist isikuga, kel on olemas piisavad teadmised selleks, et teha enda soovid ja taotlused kohtule vajalikul määral arusaadavaks. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajale riigi õigusabi mitteandmist toetab ka asjaolu, et halduskohtumenetluses kehtib uurimisprintsiip, mille kohaselt on kohtul kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Tulenevalt HKMS § 2 lg-st 4 tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Samuti selgitab haldusasja lahendav kohus uurimispõhimõttest tulenevalt enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebaja peab omama juriidilist haridust või kasutama oma õiguste kaitseks õigusalaste teadmistega isiku abi.

14.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. II
15.Tartu Halduskohus jättis 24.01.2019. a määruse resolutsiooni p-i 1 kohaselt rahuldamata J. Kolesnikovi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Ringkonnakohtu hinnangul kuulub J. Kolesnikovi määruskaebus halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 1 peale tagastamisele HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel, sest kaebaja võimalus saavutada määruskaebusega ringkonnakohtus menetlusabi taotluse rahuldamist on ilmselgelt vähene. Kuna kaebaja määruskaebus kuulub tagastamisele, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja määruskaebuses esitatud taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-26-1637/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1245/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium