Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 31. oktoober 2018, Tartu 3-17-2467
Haldusasi
Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Mare Kuke, Oko Kõivu, Taavo Kõivu, Kätlin Laksi ja Ulvi Männama kaebus Tartu Linnavolikogu 12. oktoobri 2017. a otsuse nr 503 tühistamiseks ja uue insolatsioonianalüüsi läbiviimise kohustamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2018. a otsus Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Oko Kõivu ja Taavo Kõivu ning Kätlin Laksi apellatsioonkaebused Kirjalikus menetluses Kaebajad/apellandid Meeli-Ingli Käblik, Priit Käblik, Oko Kõiv, Taavo Kõiv esindaja vandeadvokaat Piret Pallo Kaebaja/apellant Kätlin Laks Vastustaja Tartu linn Kolmas isik SA Tartu Ülikooli Kliinikum esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Oko Kõivu ja Taavo Kõivu apellatsioonkaebuse, Priit Käbliku 23. oktoobri 2018. a menetlusdokumendi ning Tartu linna 13. aprilli 2018. a menetlusdokumendi lisana esitatud 3D mudeli vaadete väljatrükid.
2.Muuta Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2018. a otsuse resolutsiooni punkti 2 MeeliIngli Käblikult, Priit Käblikult, Oko Kõivult, Taavo Kõivult ja Kätlin Laksilt SA Tartu Ülikooli Kliinikum kasuks menetluskulude väljamõistmise osas ja määrata Meeli-Ingli Käblikult, Priit Käblikult, Oko Kõivult, Taavo Kõivult ja Kätlin Laksilt igaühelt väljamõistetud menetluskulu suuruseks kolmsada neli (304) eurot.
3.Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4.Mõista Meeli-Ingli Käblikult, Priit Käblikult, Oko Kõivult, Taavo Kõivult ja Kätlin Laksilt igaühelt SA Tartu Ülikooli Kliinikum kasuks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks välja kakssada viis (205) eurot 20 senti.
5.Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Oko Kõivu, Taavo Kõivu ja Kätlin Laksi menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. november 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavolikogu 12. oktoobri 2017. a otsusega nr 503 kehtestati L. Puusepa 2, 4, 6, 8 krundi ja lähiala detailplaneering vastavalt otsuse lisale. Planeeringu otstarbeks on laiendada meditsiiniasutusi ja püstitada parkimishoone.
2.Meeli-Ingli Käblik, Priit Käblik, Mare Kukk, Oko Kõiv, Taavi Kõiv, Kätlin Laks ja Ulvi Männama esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavolikogu 12. oktoobri 2017. a otsuse nr 503 tühistamiseks ja uue insolatsioonianalüüsi (INS) läbiviimiseks kohustamiseks. Kaebuse kohaselt on planeering õigusvastane, kuna läbi ei ole viidud korrektset insolatsioonianalüüsi. Olemasolevad analüüsid tuginevad osaliselt ebaõigetele andmetele, ei arvesta insolatsiooniolukorda enne 2004. aastal kehtestatud detailplaneeringut ega ole teostatud Eesti standardi EVS 894:2008/A2:2015 (standard) nõudeid järgides. Analüüs on puudulik, kuna pole tuvastatav, mille alusel valiti vaatluspunktid ja osa vajalikke vaatluspunkte on jäänud hindamata. Planeeringu andmed on osaliselt vastuolulised ja rikutud on ka menetlusreegleid. Planeeringu kehtestamisel tulnuks arvestada varasemalt kehtestatud lähedal asuvate piirkondade planeeringut, mille realiseerimine samuti kaebajate õigusi riivab. Detailplaneering vähendab kaebajate vara väärtust ja riivab oluliselt omandipõhiõigust. Detailplaneeringut tuleb muuta selliselt, et väheneks hoonete kõrgus ja maht ning muudetaks hoonete paiknemist. Lisaks on detailplaneering vastuolus avaliku huviga.
3.Vastuses kaebusele Tartu linn vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta, leides, et vaidlustatud planeeringu kehtestamisega insolatsioon muutub, kuid insolatsioonipiirangud olid ette nähtud juba 2004. a detailplaneeringus. Kaebajate taotlusel insolatsiooni mõõtmiseks kasutatud standard ei ole õigusakt, vaid soovitus. Analüüsid koostati vastavalt standardile. Mõõtmised on tehtud kohastes mõõtmispunktides asjakohaste andmete alusel. Insolatsioonimõjudega on võimalusel arvestatud ja vastavalt planeeringulahendust muudetud. Oluline on, et vastustaja kaalus insolatsioonimõjudega kaasnevat riivet kaebajate õigustele. Maavanema menetluses olid olemas INS1 (hetkel olemasolev insolatsioon) ja INS2 (võrdlus 2004. a planeeringu lahendusega). INS3 koostati, et arvestada elanike soove ja maavanema menetluses saadud informatsiooni. 2003. a eksperthinnang ei ole praegusel juhul asjakohane, sest vahepealsel ajal on normid ja nõuded muutunud. Kaebajate väited kinnisvara väärtuse vähenemise kohta on hüpoteetilised. Privaatsuse rikkumine jääb arusaamatuks. 2004. a detailplaneering tõi kaasa privaatsuse vähenemise. Maarjamõisa meditsiinilinnak on oluline objekt Lõuna-Eesti elanikkonna jaoks. Ehitusõigust on vaja, et siduda nt lastehaigla ja kõrvakliinik meditsiinilinnaku kompleksiga. Samuti rajamaks kaasaegne päevakirurgia keskus, ühendada ambulatoorne eriarstiabi, päevakirurgia keskus ja asjakohased spetsialiseeritud protseduurid ühte kompleksi. Üldplaneering annab tõesti võimaluse kuni 8-korruseliste büroohoonete ehitamiseks Väike-Kaare tänava äärde. Hoonete mõju ümbruskonnale hinnatakse detailplaneeringu koostamisel, hoonetest lähtuvate hüpoteetiliste insolatsioonimõjude üle pole asjakohane praegu arutada.
4.Vastuses kaebusele SA Tartu Ülikooli Kliinikum kolmanda isikuna vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Kolmas isik leidis, et pole selge, kas tegemist on populaarkaebusega või subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebusega. Kaebusest ei ilmne, kuidas detailplaneering rikub L. Puusepa 13-1 (O. Kõivu) ja 13-2 (T. Kõivu) õigusi. M. Ingli-Käbliku, P. Käbliku ja M.
Kuke subjektiivsete õiguste riive on tõendamata. INS-i kohaselt ei halvene neile kuuluvate elamute insolatsioon. Linnakeskkonnas ei saa eeldada, et keskkond ei muutu. Vaidlustatud planeeringu kehtestamiseni nägi vaidlusalusele maale ehitusõiguse ette 2004. a detailplaneering, millega juba oli otsustatud elukeskkonna muutus. Kaebajad omandasid kinnistud pärast 2004. aastat. L. Puusepa 15 on üksikelamu ja sellel on üks omanik. Seetõttu ei ole põhjendatud elamus asuvaid tube eraldi eluruumidena (korteritena) käsitleda. 2004. a detailplaneeringu kohane insolatsioon on tagatud, kuna C korpusele tehakse tagasiaste (h=27 m, abs kõrgusel 90 m) L. Puusepa ja N. Lunini tänava nurgal. Ka tagasiaste tegemisel väheneb insolatsioon teise korruse põhjapoolses korteris oluliselt. Tänase insolatsiooni säilitamine tähendaks C korpuse mahu vähendamist olulisel määral ning selle eesmärgipärane funktsioneerimine ei oleks enam võimalik. Detailplaneeringu vastu esineb oluline avalik huvi. Rajatakse TÜK-i Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
6.Otsuse põhjenduste kohaselt väidavad kaebajad küll, et planeering on vastuolus avaliku huviga ning kahjustab olulisel määral piirinaabrite õigusi ja huve, kuid kaebuses puuduvad väited selle kohta, millist avalikku huvi vaidlusalune detailplaneering riivab ja milles riive seisneb. Sellest tulenevalt ei ole võimalik hinnata, kas vaidlustatud planeering on vastuolus avaliku huviga või mitte. Halduskohus jättis tähelepanuta ka kaebuse väited kaebajateks mitteolevate Tasuja 4 ja L. Puusepa 11-4 omanike õiguste rikkumise kohta.
7.Standard ei ole õigusakt. Sellest ei tule kaebajatele subjektiivseid õigusi. Standard on soovitus, mille alusel koostatakse arvestuslik INS ning saadud tulemuste alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik planeerimismenetluses teostada kaalutlusõigust. Praegusel juhul on õiguslik vaidlus eeskätt selle üle, kas vastustaja langetas kaalutlusotsuse usaldusväärsete andmete alusel või mitte. Kui analüüsi koostamisel järgiti standardit, ei ole alust kahelda teabe tõesuses ja usaldusväärsuses.
8.Standardi p 4.3.3 kohaselt tuleb planeeringute koostamisel hoonete asukoht ja orientatsioon valida selliselt, et oleks tagatud piisav insolatsioon päevas ajavahemikul 22. aprillist kuni
22.augustini. 22. aprilli kuupäevaga mõõdeti insolatsioon, kus päikese asimuut ja tõusunurk olid kõige väiksemad. See tähendab, et kogu perioodi osas olid 22. aprilli insolatsiooni näitajad kõige madalamad. Seega puudus vajadus insolatsiooni mõõtmiseks mõnel teisel kuupäeval. Vastustaja lasi koostada kolm insolatsioonianalüüsi (INS1, INS2 ja INS3). INS1-ga analüüsiti tänasel hetkel oleva insolatsiooni kestust ja selle muutust planeeringu tulemusena. INS2-ga analüüsiti, kui palju muudab vaidlusalune detailplaneering 2004. a detailplaneeringu järgset insolatsiooni. INS3-ga täiendati INS2-e maavanema juures esitatud kaebajate väidetega. Standardi p 3.1.5 järgi insolatsiooni kestuse arvutamisel võetakse arvesse ümbritsevad ehitised ja maapinna reljeef. Seega järeldub standardi p-st 3.1.5, et võrrelda tuleb hetkel olemasolevat olukorda olukorraga, mis kaasneks võimaliku uue ehitisega, mida INS1-ga tehtigi. Põhjendatud ei ole kaebajate väide, et kuna kavandatav hoone varjutab L. Puusepa 15 kinnistu, oleks tulnud standardi p 5.2.2.1 kohaselt analüüsida ka varjutuse mõju. Võib eeldada, et väidetav varjutus on eeskätt kinnistu tänavapoolses osas. Vastasel korral ei saaks vaatluspunktides 2 ja 4 säilida insolatsiooni kestus 100% ulatuses. INS1-st ja INS3-st nähtub, et Tasuja 6 üksikelamut on analüüsitud kolmest vaatluspunktist. INS1 kohaselt asus vaatluspunkt 1 (insolatsiooni kestus 6 tundi ja 52 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 3 tundi ja 46 minutit, vähenemine 45%) söögitoa poolses osas ning vaatluspunkt 2 (insolatsiooni kestus 9 tundi ja 46 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist jääb samaks) elutoas (tl 26). INS3 kohaselt asus vaatluspunkt 1 (insolatsiooni kestus 3 tundi ja 58 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 3 tundi ja 42 minutit, vähenemine 7 %) köögipoolses osas (tl 26).
Standardi p 4.3.3 mõttes on vähemalt kahes toas nõutav insolatsioon tagatud (s.o vähemalt 2,5 tundi ning muutus ei ole üle 50%). Kui vähemalt kahes toas on nõutav insolatsioon olemas, ei ole standardi p 4.3.3 kohaselt vaja mõõta teiste ruumide (praegusel juhul magamistoa) insolatsiooni. Seega kaebuses toodud väited ei anna alust kahelda INS tulemuste tõesuses ega usaldusväärsuses.
9.Vaidlustatud detailplaneeringu kohaselt on L. Puusepa tänava äärne hoonestusala osaliselt suurem arvestusega, et oleks võimalik rajada varikatuseid. Pole alust kahelda vastustaja ja kolmanda isiku väidetes, et varikatuse eesmärgiks on kaitsta ehitise sissepääse sademete eest. Selleks, et ehitise sissepääsu ette rajatud varikatus hakkaks varjama insolatsiooni kestust kaebajate omandile, peaks varikatus asuma nt C korpusel umbes 33 m kõrgusel. Kui varikatus peaks siiski rajatama kõrgusele, mis hakkab insolatsiooni varjama, tuleks hinnata, kas ehitusluba vastab detailplaneeringus määratud insolatsioonitingimustele, kuna ehitusloaga ei saa insolatsiooni vähendada planeeringu ettenähtust suuremas ulatuses.
10.2004. a detailplaneeringu alusel ehitusõiguse üksnes osaline realiseerimine ei mõjuta praeguse detailplaneeringu õiguspärasust. Kolmanda isiku võimalik kavatsus omal ajal mitte realiseerida kogu ehitusõigust ei tekitanud kaebajatele sellekohast õiguspärast ootust. Nii 2004. a detailplaneering kui ka vaidlustatud detailplaneering näevad ette ehitusõiguse, mille kohaselt on ehitise absoluutkõrgus kuni 90 m.
11.Vastustajal ei olnud kohustust arvestada 2003. a eksperthinnanguga. Eksperthinnang koostati 2004. a detailplaneeringu tarvis, mille loomuliku valgustatuse koefitsient määrati vastavalt omaaegsele SNiP II-4–79-le (tl 28). SNiP II-4-79 meetodid ja nõuded erinevad standardi meetoditest ja nõuetest. Detailplaneeringu koostamisel ei pidanud arvestama minevikus kehtinud nõudeid.
12.INS1 nähtub, et L. Puusepa 15 esimese korruse vaatluspunktis 1 on insolatsiooni kestus 7 tundi ja 7 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 3 tundi ja 7 minutit, vähenemine 56%; vaatluspunktis 2 on insolatsiooni kestus 5 tundi ja 2 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 5 tundi ja 2 minutit; vaatluspunktis 3 on insolatsiooni kestus 7 tundi ja 7 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 3 tundi ja 7 minutit, vähenemine 56 %; vaatluspunktis 4 on insolatsiooni kestus 3 tundi ja 48 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 3 tundi ja 48 minutit. INS3 nähtub (tl 87), et L. Puusepa 15 teise korruse vaatluspunktis 5 on insolatsiooni kestus 18 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 11 minutit, vähenemine 39 %; vaatluspunktis 6 on insolatsiooni kestus 9 tundi ja 36 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 9 tundi ja 36 minutit. Vaatluspunktides 1 ja 3 insolatsiooni kestus vähenemist 56 %, ei tule standardi p 4.3.3 mõttes lugeda ebapiisavaks. Kui elamus on neli või enam tuba, on insolatsioon piisav, kui nõuetele vastav insolatsioon on vähemalt kahes toas. Vaatluspunktis 5 insolatsiooni kestuse (s.o 18 minuti) säilimiseks tehakse C korpusele L. Puusepa ja N. Lunini nurgal tagasiaste 27 m kõrguselt. Tegemist on detailplaneeringusse seatud tingimusega, mille kohaldamisega säilitatakse 2004. aasta detailplaneeringu järgne olukord.
13.INS1 kohaselt väheneb L. Puusepa 13 insolatsiooni kestus vaatluspunktis 1 6 tunnilt ja 48 minutilt 4 tunni ja 14 minutini (38%). INS 3 kohaselt väheneb L. Puusepa 13 insolatsiooni kestus vaatluspunktis 2 4 tunnilt ja 23 minutilt 4 tunni ja 14 minutini (3 %). Mõlemal juhul ületab insolatsioon 2,5 tundi ning ei vähene üle 50 %.
14.Vastustaja on kaalumisel arvesse võtnud kaebajate huve ning nende huvidele kaasnevat negatiivset mõju, arvestanud insolatsiooni kestuse vähenemist L. Puusepa 13 ja 15 ning Tasuja 6 hoonetes (INS1, INS2 ja INS3). Detailplaneeringu kehtestamisega omanike õigustele kaasnevat riivet ei saa pidada ülemääraselt raskeks. Teiselt poolt on vastustaja kaalumisel arvestanud avaliku huviga. Kuna valitud meede on suunatud rahvatervise kaitse tagamisele (inimeste ravimine, õppeja teadustöö), on halduskohtu hinnangul tegemist väga kaaluka avaliku huviga. Kaebajate huvi
pikema insolatsiooni kestuse järele ei kaalunud üles avalikku huvi. Eelduslikult ei oleks samaväärset tulemust võimalik elanikke vähem koormava meetmega saavutada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
15.Meeli-Ingli Käblik, Priit Käblik, Oko Kõiv ja Taavo Kõiv esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus pööranud tähelepanu sellele, et analüüsides on hinnatud üksnes insolatsiooniaja kestust, kuid standardi kohaselt tuleb hinnata ka insolatsiooniaja kestuse muutust. Seetõttu nõudsidki kaebajad erinevaid kuupäevi hõlmava analüüsi koostamist. On ilmne, et kui päike käib kõrgema kaarega, siis on ka muutus suurem. Kaebajad ei vaidle selle üle, millistel kuupäevadel on insolatsiooniaja kestus kõige pikem, vaid selle üle, millisel kuupäeval on insolatsiooniaja kestuse muutus kõige suurem ja kui suur on muutus. Kaebuse sisu/mõte on selles, et vastustaja ei ole põhjendanud miks ta ei ole insolatsiooniaja kestuse muutust hinnanud mõnel teisel kuupäeval. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et hinnata tulnuks ka varjutuse mõju kinnistutele. See väide on esitatud kõigi asjakohaste kinnistute kohta, kuid kohus on võtnud seisukoha üksnes L. Puusepa 15 kinnistu osas. Seejuures on kohus asunud ka sisuliselt ebaõigele seisukohale, et varjutus on üksnes osaline tuginedes kahes vaatluspunktis insolatsiooniaja muutuse puudumisele. Vaatluspunktidesse 2 ja 4 paistab nn ennelõunane päike (INS1 kohaselt on insolatsiooni kestuse lõpp kell 11.45), aga planeeritavad hooned mõjutavad pealelõunast päikest. Kuna planeeritavatest hoonetest tingitud varjutus ulatub üle krundi piiride, siis on standardi punktid 5.2.2.1 ja 5.2.2.2 täiesti asjakohased ning nendega oleks tulnud arvestada. Kohtu tõlgendus standardi p 4.3.3 kohta, et kui vähemalt kahes toas on standardiga kehtestatud insolatsioon tagatud, siis ei ole vaja teisi tubasid hinnata, on ilmselgelt ebaõige. Halduskohus ei ole andnud hinnangut ka kaebajate väidetele, et pärast maavanema menetlust muudeti on nii insolatsioonianalüüsi kui ka põhijoonist ning tegelikkuses ka seletuskirja; kaebajatele ei antud võimalust muudetud dokumentidega tutvumiseks ega seisukohtade ning vastuväidete esitamiseks; volikogu kehtestas detailplaneeringu, mille osas puudub maavanema seisukoht; insolatsioonianalüüsi ja 3D mudeli vahel esinevad erinevused. Insolatsioonianalüüsides INS1 ja INS3 on L. Puusepa 11 esimese korruse puhul märgitud insolatsiooniaja kestuse lõpuajaks 17.54. Kui nüüd vaadata sama kuupäevaga 3D mudelit, siis on näha, et L. Puusepa 11 esimesel korrusel lõppeb insolatsiooniaja kestus juba kell 17.10. Seega on kahe analüüsi erinevus ca 40 minutit. L. Puusepa 13 esimese korruse puhul on näha, et INS1 puhul on märgitud insolatsiooniaja kestuse lõpuajaks 19.37, aga 3D mudeli kohaselt ei paista päike esimesele korrusele juba kell 18.30. Kuna tegelikkuse ka kohus arvestab võimalusega, et ehitusala suurendamise tõttu väidetavalt kavandatavad varikatused võivad hakata insolatsioonitingimusi mõjutama, siis oleks pidanud selle võimalusega ka insolatsioonianalüüsis arvestama. Kuivõrd 2004. a detailplaneeringu kehtestamisel lubati, et L. Puusepa tänava äärset hoonet ei ehitata kõrgemaks kui tänane D korpus (s.o kuni 20 m), siis oli ja on kaebajatel endiselt õigustatud ootus, et kõrgemat hoonet ei ehitata. Halduskohus ei ole arvestanud tunnistaja Peep Soopere ütlustega, märkides otsuses, et vastustaja lasi koostada kolm insolatsioonianalüüsi. Kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja P. Soopere ütles, et ta koostas viis insolatsioonianalüüsi. Planeeringu menetluse ajal esitati kaebajatele tutvumiseks üksnes kaks insolatsioonianalüüsi (INS1 ja INS2). Tunnistaja P. Soopere tausta kontrollides selgus, et ta ei oma ühtegi kutsetunnistust ega majandustegevuse registri registreeringut. Küsimus, kas tunnistaja on ikka pädev või mitte ja kas
sellest tingituna oleks vajalik tellida uus analüüs, tekkiski alles pärast isiku ära kuulamist kohtus, ega saanudki varem tekkida.
16.Kohus mõistis igalt kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja 314,29 eurot, kokku 2 200 eurot. Liites aga kokku kolmanda isiku esitatud arved on summa kokku 2 026,67 eurot (ilma km-ta).
17.Kätlin Laks esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt INS3-s on vähemalt üks märgitud kõrgustest vale. Puusepa tn 11-4 puhul on märgitud abs-ks 66,62, kuid õige on 66,82. Pole oluline, kumma kasuks valede lähteandmete kasutamisel tulemus tuleb, mõlemal juhul tuleb lõpptulemus vale. Analüüsi koostamisel tuleb aluseks võtta lisaks 22. aprillile mõni teine kuupäev, et välistada võimalus, et analüüsi tulemus oleks teistsugune. Kohtuotsusest ei ole järgitav ega võimalik üheselt aru saada, millist õiguslikku tähendust omab käesolevas vaidluses viidatud standard. Ühelt poolt viitab kohus standardile kui soovitusele, kuid teiselt küljelt on pea kõik kohtuotsuse punktid otseselt seotud viidetega standardile ja selles sisalduvatele nõuetele. Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega nagu standardi punkti 5.2.2.1 kohaselt ei tule analüüsida L. Puusepa tn 15 kinnistule tekkiva varjutuse mõju. Detailplaneeringuga soovitakse nihutada planeeritavaid hooneid Puusepa tänavale ca 5m võrra lähemale ja suurendada hoonete planeeritavat kõrgust. Selle kohta pole kohus seisukohta avaldanud. Võib tekkida olukord, kus hoone omanik võib paigutada hoone katusega ühele kõrgusele mis iganes nimetusega laienduse ja see muudaks oluliselt L. Puusepa tänava äärsete hoonete insolatsiooni näitajaid. Planeering on muuhulgas vastuolus avaliku huviga. Detailplaneeringu mõju on käesoleva vaidluse materjalidest lähtuvalt laiale avalikkusele huvi pakkuv, kuna selle mõju ulatub kinnistupiirist kaugemale.
18.Vastuses apellatsioonkaebustele vaidleb Tartu linn apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Tartu osutab, et nii tema ise kui ka P. Soopere on selgitanud insolatsioonianalüüsi kuupäeva valikut korduvalt ja jääb esitatud seisukohtade juurde. Standard EVS 894:2008 ei kohusta koostama insolatsioonianalüüsi mitme erineva kuupäeva osas. Olukorras, kus kaebajad leiavad, et vastustaja tellitud insolatsioonianalüüsid on puudulikud, oli neil võimalus ise tellida täiendav analüüs, kuid seda võimalust ei ole kaebajad kasutanud. Kaebajad on juhtinud tähelepanu INS3/INS1 ja 3D mudelis toodud kellaajalistele erinevustele. Samas ei ole nad tähele pannud, et on 3D mudelis kasutanud talveaega, samas kui insolatsioonianalüüsid on koostatud lähtudes suveajast. Insolatsioonianalüüsidest järeldub, et üheski vaadeldud toas ei ole insolatsiooni muutus suurem kui 50% ning väga kehva insolatsiooniga korteris olemasoleva päikesevalguse säilitamiseks on tehtud põhijoonisesse muudatused. Arusaamatuks jääb, kuidas rikub insolatsiooniaja kestuse pikenemine kaebajate õigusi. Kui olukord võrreldes 22. aprilliga muutub paremaks, otsest päikesevalgust on rohkem ja kauem, siis ei ole põhjendatud nõuda vastustajalt või detailplaneeringu tellijalt kulutuste tegemist täiendava insolatsioonianalüüsi koostamiseks. Oluline ei ole ka mitu insolatsioonianalüüsi tööversiooni koostati, vaid olulised on need analüüsid, millele tuginedes tegi vastustaja oma kaalutlusotsuse. Standardi p. 5.2.2.2 märke kohaselt minimaalne distants tiheasustusega piirkonna esimese korruse eluruumi põhiakna ning tööruumide akende eest vastasmajani nii samal kui naaberkrundil, peab võrduma ruumi põrandast mõõdetuna vastasehitise kõrgusega, kuid ei tohi olla väiksem kui 8 m. Põhijooniselt nähtub, et C-korpuse kõrguseks on planeeritud 33 m ja L. Puusepa 15 kinnistul paikneva hoone insolatsiooni säilitamiseks on planeeritud C-korpuse tagasiaste 27 m kõrgusel, Ekorpuse kõrguseks on märgitud kuni 27 m, D-korpuse kõrguseks 15 m, G2-korpuse kõrguseks 18 m, G1-korpus 18 m, M-korpus 25 m. Kliinikumi Puusepa tänava hooneosade ja apellantide
kinnistute vahele jääb ca 40 m - seega on vastustaja hinnangul vahemaa planeeritava hoone ja olemasolevate elamute vahel suurem kui standardis nõutud minimaalne vahemaa. P. Soopere poolt kohtus antud selgitused on igati asjakohased, arusaadavad ja pädevad. Ta viibis ka detailplaneeringu avalikul arutelul, kus kaebajatest olid kohal T. Kõiv ja U. Männamaa, mistõttu on väär ka väide, et kaebajatel ei ole olnud võimalik varasemalt P. Sooperega kohtuda. P. Soopere oli standardi koostamise töörühmas, mille moodustas Eesti Arhitektide Liit. Vastustajale teadaolevalt on ta koostanud insolatsioonianalüüse juba vähemalt 10 aastat ning olnud kaasatud mitmetesse kohtuvaidlusesse kui eriteadmistega isik. kuivõrd INS2-te täiendati vastavalt maavanema juures toimunud ärakuulamisele ning kõik muudatused INS3-s on sisse viidud kaebajate kasuks ja planeeringu põhilahendust ei ole muudetud siis ei ole õige väita, et maavanem ei ole vaidlustatud planeeringut heaks kiitnud.
19.Vastuses apellatsioonkaebustele vaidleb SA Tartu Ülikooli Kliinikum apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Kolmas leiab, et halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et INS-i tulemuste tõesuses ega usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, mistõttu ei ole vajalik uue INS-i koostamine. Kui piisav insolatsioon on tagatud 22. aprillil, siis on see tagatud ka kogu muu perioodi jooksul. Insolatsioonianalüüside koostamisel on võetud aluseks apellantide jaoks nö ebasoodsaim olukord. Kaebaja väide, et südasuvel käib päike kõrgema kaarega ja seetõttu võiks insolatsiooni kestuse muutus olla suurem, kui 22.aprillil, ei ole põhjendatud. Südasuvel käib päike kõrgemalt ja insolatsiooni kestus on seetõttu pikem, aga ta on pikem nii esialgse olukorra kui ka projekteeritava olukorra suhtes. Kuna Standardi punktis 4.3.3 sätestatud nõuded on täidetud, siis ei esinenud käesoleval juhul vajadust hinnata eraldi varjutuse mõju kinnistutele. Kolmandale isikule kuuluvatel kinnistutel asuvate ehitiste ja kaebajatele kuuluvatel kinnistutel asuvate ehitiste vahe on rohkem kui 40 m. Tartu Halduskohtu seisukoht, et standardi punktis 5.2.2.2 nõutu ei tule osalise varjutamise korral kohaldamisele, on õige. Samuti on kohus jõudnud õigele järeldusele, et käesoleval juhul on tegemist osalise varjutusega. Kaebajate vastupidise seisukoha ebaõigsust kinnitavad nende endi väited. Insolatsioonianalüüs põhineb konkreetse numbrilise ruumigeomeetria ülesande lahendamisel. Kuna sealjuures kasutatakse ka graafilist meetodit, siis on tulemuse kõrvalekalle lubatud piirides ± 5 minutit. 3D mudel on projekteerijale loodud abivahend, millega saab olukorrast piltliku ülevaate. Minuti täpsusega kellaaegu ei ole sellest animatsioonist võimalik välja lugeda. 3D mudelil pole vaatluspunkte näidatud, mistõttu ei ole 3D mudel alusel võimalik kellajalise täpsusega insolatsiooni algust ja lõppu määrata. 3D-mudel ei arvesta 10-kraadise varjamisnurgaga fassaadi pinna ja päikese asimuudi vahel. Ida-lääne-suunalise hoone puhul tuleks kahe meetodi põhjal leitud insolatsiooni kestuse erinevus koguni 1 tund ja 31 minutit, mis on ühtlasi suurim võimalik erinevus. K. Laksi apellatsioonkaebuses on toonud välja, et planeeringus on käsitlemata jäetud maapinna kõrguste projekteerimine. Tegemist on uue väitega. Planeeritavad hooned rajatakse olemasolevate hoonete vahetusse lähedusse ning ümbritsevaid liiklusalasid planeeringu realiseerimisel ei muudeta, ei ole vajalik ega ka võimalik maapinna kõrguse arvestatav muutmine. Arvestades seda, et planeeringu koostamisel on lähtutud absoluutkõrgustest, siis ei saa maapinna tõstmine halvendada valguse ligipääsu naaberkinnistule ja vaadet kinnistuilt. Kaebajate väide, et halduskohus on otsuses arvestanud üksnes insolatsiooniaja kestuse pikkusega aga mitte insolatsiooniaja muutusega, ei ole õige. Halduskohtu otsusest nähtuvalt on kohus arvestanud nii insolatsiooniaja kestuse kui kestuse muutusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Mare Kuke, Oko Kõivu, Taavo Kõivu, Kätlin Laksi ja Ulvi Männama kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud. Otsuses on halduskohus põhjalikult analüüsinud kaebeõiguse teostamise ulatust, standardi õiguslikku olemust, insolatsioonianalüüside kooskõla standardi nõuetega, planeeringuga kavandatava hoonestuse mõju kaebajate kinnistutel asuvate elamute insolatsioonile ja standardi nõuete järgimise tähendust vaidlustatud planeeringu kehtestamise otsustamisel, samuti on halduskohus kontrollinud kaebajate menetluslike õiguste järgimist planeeringumenetluses ning vastustaja kaalutlusõiguse teostamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab nad siinkohal kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Kuna apellatsioonkaebuste väited osaliselt kattuvad, hindab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste väiteid üheskoos, arvestades siiski apellantide ringi ning sellega seotud piiranguid apellatsioonkaebuse ulatusele, analüüsides esmalt edasikaebeõiguse ulatust (I), planeeringumenetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid (II), planeeringu kehtestamise otsustuse õiguspärasust (III), menetluslikke etteheiteid halduskohtule (IV) ja lahendab seejärel apellatsioonkaebused. I
21.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et tulenevalt halduskohtule esitatud kaebuse väidetest tuleb kaebust mõista kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebusena. Kaebajad peavad vaidlustatud planeeringut õigusvastaseks eelkõige põhjusel, et sellega kavandatud hoonestus halvendab valgustustingimusi kaebajatele kuuluvates eluruumides ja kinnistutel. Planeerimisseadusega on isikutele antud õigus detailplaneeringu kehtestamise otsustamise vaidlustamiseks ka avalikes huvides. Kaebajad ei ole aga kaebuses selgitanud, milles seisneb vaidlustatud planeeringu vastuolu avaliku huviga. Olukorras, kus HKMS § 49 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei ole kaebuse muutmine pärast halduskohtus taotluste esitamise tähtaja möödumist üldjuhul lubatud, ei saa kaebajad ringkonnakohtus tugineda avaliku huvi rikkumisele, kui sellele halduskohtus ei tuginetud. K. Laks väidab küll apellatsioonkaebuses, et vaidlustatud otsus on vastuolus avaliku huviga, kuid ei selgita, miks ta seda väidet varem ei esitanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus K. Laksi apellatsioonkaebuse selles osas tähelepanuta, märkides siiski, et kaebaja nimetatud liiklustiheduse võimaliku muutumise kohta on planeeringumenetluses koostatud prognoos1 ning kavandatava hoonestuse mõju ümbruskonna visuaalsele pildile saab hinnata eelkõige ehitusloa andmise otsustamisel. Lisaks märgib ringkonnakohus, et jätab tähelepanuta M.-I. Käbliku, P. Käbliku, O. Kõivu ja T. Kõivu väited, mis seonduvad Tasuja 6 ja L. Puusepa 15 hoonetega, sest tegemist ei ole neile kuuluvatel kinnistutel asuvate hoonetega ning vastavalt ei saa nendes hoonetes insolatsiooni vähenemine mõjutada nende õigusi. Apellandid ei saa aga kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1). Samal põhjusel ei arvesta ringkonnakohus K. Laksi apellatsioonkaebuse väiteid, mis seonduvad L. Puusepa 11 hoonega. II
22.Insolatsiooni vähenemine on ka apellatsioonimenetluses kaebajate peamine etteheide planeeringuga kavandatava hoonestuse rajamisel. Kaebajad peavad vaidlustatud otsust õigusvastaseks kuna insolatsiooni ei ole mõõdetud kooskõlas Eesti standardi EVS 894:2008/A2:2015 nõuetega ja saadud tulemuste hindamisel ei ole arvestatud, et insolatsiooni muutub standardis lubatust suuremas ulatuses.
23.Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et standard ei ole õigusakt. Standardit ei ole kehtestanud ükski õiguse üldakti andmiseks pädev organ, mistõttu ei saa sellel olla kohustuslikku õigusjõudu vastustaja, kolmanda isiku ega kaebajate jaoks. Standardi sissejuhatuse kohaselt on tegemist valdkonna hea tava kirjeldusega. Sellisena saab standard olla abiks planeeringu koostamisel, sellega kavandatava hoonestuse mõju hindamiseks ja planeeringu kehtestaja poolt vastandlike huvide kaalumisel. Vastavalt majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 3 lg-le 3 eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse. Tulenevalt planeerimisseaduse 30. juunini 2015 kehtinud redaktsiooni § 9 lg 2 p-st 2, koostoimes sama seaduse § 9 lg-ga 3 ja § 4 lg 2 p-ga 2 pidi vastustaja arvestama planeeringuga kavandatava hoonestuse mõju lähedal asuvate hoonete insolatsioonile ja hoonete omanikel on sellele vastav subjektiivne õigus. Olukorras, kus kehtivas õiguses ei ole sätestatud kriteeriume hindamaks, kas ruumis on tagatud piisav loomulik valgus, saab standard, valdkonna kirja pandud hea tavana, olla lähtepunktiks planeeringuga kavandatava hoonestuse mõju hindamiseks lähedal asuvate eluruumide insolatsioonile. Menetlusosalised, s.h kaebajad, ongi sellest seisukohast lähtunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei loo aga standard isikutele subjektiivset õigust, et planeeringuga ei kavandata hoonestust, mis toob kaasa lähedal asuvas hoones insolatsiooni vähenemise alla standardis nimetatud minimaalse taseme ega ka õigust, et planeering kindlasti kehtestatakse, kui tagatud on standardis ette nähtud minimaalne insolatsioon lähedal asuvates hoonetes. Detailplaneeringu kehtestamisel tuleb kohalikul omavalitsusel vastandlike huvide kaalumisel otsustada, kas konkreetsetel tingimustel ehitusõiguse määramine on põhjendatud ja otstarbekas.
24.Kaebajad on seadnud kahtluse alla INS1 ja INS3 andmete usaldusväärsuse, leides samal ajal, et kogutud andmed ei olnud piisavad ja planeeringu kehtestamisel oleks tulnud arvestada 22. aprilli andmetele lisaks veel mõne suvisesse perioodi jääva kuupäeva andmetega.
25.Analüüside usaldusväärsust kahtluse alla seades on kaebajad esile toonud, et analüüsid koostanud P. Soopere ei ole valdkonnas eriteadmiste omamist kinnitavat kutsetunnistust ega majandustegevuse registri registreeringut, analüüsid on vähemalt osaliselt vastuolus planeeringu menetluses koostatud 3D mudeli2 andmetega ning osaliselt tuginevad analüüsid ebaõigetel lähteandmetel. Eespool selgitatud põhjustel jätab ringkonnakohus tähelepanuta väite L. Puusepa 11-4 korteri mõõtmispunkti absoluutkõrguse märkimise kohta analüüsis 20 sentimeetrit tegelikust madalamana, osutades üksnes, et kaebaja sellele väitele on nii vastustaja, kolmas isik kui halduskohus ammendavalt vastanud. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et kehtiv õigus ei nõua insolatsioonianalüüsi koostamiseks kutsetunnistuse olemasolu. Insolatsioonianalüüsi koostamine ei ole tegevus, mis tulenevalt ehitusseadustiku § 24 lg-st 1 ja lg 2 p-st 6 oleks hõlmatud kvalifikatsiooninõudega. Ringkonnakohtu hinnangul on P. Soopere Eesti Arhitektide Liidu juures tegutsenud standardi koostamise töörühmas osalemise fakt (I kd, tl 121p) piisav, et eeldada valdkonnas tegutsemiseks vajalike teadmiste olemasolu. Insolatsiooni arvutamine kindlas ruumipunktis, kindlal kuupäeval nõuab põhikooli tasemel matemaatika teadmiste rakendamist, arvestades andmeid analüüsitava punkti paiknemise ja päikese trajektoori kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega insolatsiooni analüüsi koostamiseks vajalike teadmiste ja oskuste ringi pidada sedavõrd eripäraseks, et see vältimatult nõuaks valdkonnas tegutsemise loakohustuse kehtestamist. Analüüsi õigsust on võimalik suhteliselt
lihtsalt kontrollida, mistõttu analüüsi usaldusväärsuses kahtlust tekitavaks asjaoluks tuleb eelkõige pidada ebatäpsusi analüüsi andmetes.
26.Käesolevas asjas ei ole kaebajad väitnud, et analüüsi andmed kaebajatele kuuluvate eluruumide insolatsiooni kohta oleks ebaõiged. Ringkonnakohus peab seda tähelepanuväärseks, sest kaebajatel on olnud piisavalt aega INS1 ja INS3 andmete kontrollimiseks nii arvutuslikult kui ka vaatluse teel. Kaebajad on esile toonud, et L. Puusepa esimese korruse vaatluspunktide osas esineb 22. aprillil ca 40-minutiline vahe INS1 ja INS3 ning 3D mudeli andmete vahel. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et erinevus on seletatav kaebajate poolt 3D mudelil ekslikult talveaja kasutamisega. Suveaja kasutamisel annab 3D mudel tulemuseks analüüsides kajastatust pikema insolatsiooni. See asjaolu on omakorda seletatav sellega, et 3D mudelis ei ole arvestatud standardi p 4.3.3 tingimusega, et päikese otsekiirgus läheb insolatsioonina arvesse, kui nurk päikese asimuudi ja vaadeldava fassaadi vahel on vähemalt 10 kraadi. Nn 10-kraadi piirangu rakendamine annabki tulemuseks INS1 ja INS3 analüüside andmetel 3D mudelis näidatust lühema insolatsiooni. Seega on 3D mudel kasutatav abivahendina planeeringuga kavandatud hoonestuse mõju mõistmiseks, lubades ka kaebajatel näitlikustatud kujul näha, milliseid muutused planeeringu realiseerimine kaasa toob. 3D mudeli täpsusaste ei ole aga selline, et sellelt saadud andmeid analüüsi tulemustega üks-ühele võrrelda või teha täpseid järeldusi insolatsiooni kohta.
27.Standardi p-s 4.3.3 on antud arvväärtused, mille esinemisel saab lugeda insolatsiooni piisavaks, kusjuures need arvväärtused peavad esinema ajavahemikus 22. aprillist 22. augustini. Standardi p-s 5.2.2.2 tehtud viitest saab järeldada, et samu väärtusi on soovitatav kasutada ka planeeritava ehitise üle krundi piiride ulatuva varjutuse mõju hindamisel. Ringkonnakohus mõistab menetlusosaliste väitest, et vaidlust ei ole selles, et 22. aprill insolatsiooni analüüsimisel on sobilik otsese päikesevalguse absoluutse kestuse piisavuse hindamiseks, kuna järgneval perioodil 22. augustini ei ole päikesekõrgus väiksem kui 22. aprillil, mistõttu saab planeeringuga kavandatavate hoonete põhjustatud varjutuse mõju olla väiksem ja kaebajatele kuuluvate eluruumide insolatsioon pikem. Samas leiavad kaebajad, et insolatsiooni oleks tulnud analüüsida ka suvise pööripäeva seisuga, sest pikema päeva korral on kavandatavate hoonete suhteline mõju suurem, s.t toob kaasa proportsionaalselt suuremas osas otsesest päikesevalgusest ilmajäämise, kui INS1-s ja INS3-s näidatud. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega selles, et kogutud andmete põhjale ei saa üheselt järeldada, et kogu suvise perioodi vältel on kavandatavate hoonete suhteline mõju insolatsioonile sama või väiksem kui analüüsides näidatud. Ringkonnakohus eeldab, et L. Puusepa tänava suunast jääb igapäevase otsese päikesevalguse algusaeg aasta lõikes suhteliselt sarnaseks. 3D mudeli rakendamisel ilmneb, et näiteks 21. juunil on kaebajate eluruumide akendeni ulatuva varjutuse kestus mõnevõrra erinev analüüsides arvestatust. L. Puusepa 15 hoone esimesel korrusel algav varjutus ca tund aega hiljem, analüüsis näidatust ja möödub kella kaheksa paiku õhtul, mistõttu varjutuse kestus on lühem analüüsis näidatust, aga insolatsioon pikem (suhteline mõju insolatsioonile väiksem kui 22. aprillil). L. Puusepa 13 esimesel korrusel algab varjutus ca pool tundi hiljem analüüsis näidatust ega möödu enne päikeseloojangut (suhteline mõju insolatsioonile suurem kui 22. aprillil). Puusepa 11 esimesel korrusel algab varjutus poole kaheksa paiku (praeguse hoonestus korral varjutuse algus ca pool tundi hiljem) ega möödu täielikult enne päikeseloojangut (suhteline mõju insolatsioonile suurem kui 22. aprillil). Ringkonnakohus osutab siinjuures siiski, et kaebajad ise ei ole esitanud andmeid selle kohta, et suveperioodil konkreetsel päeval mõõdetuna oleks insolatsiooni muutus oluliselt erinev analüüsis toodust, eelkõige ei ole kaebajad väitnud, et neile insolatsiooni suhteline muutus mõnel analüüsis kajastamata päeval ületaks 50%. Ringkonnakohtu hinnangul viitab 3D mudel sellele, et suvisel pööripäeval jääb insolatsiooni suhteline muutus ka L. Puusepa 15 vaatluspunktides 1 ja 3 väiksemaks kui 50%. L. Puusepa 13 ja 11 hoonete osas on suhteline mõju küll suurem kui 22. aprillil, kuid jääb samuti ilmselt väiksemaks kui 50%. Asjaolu, kas insolatsiooni suhteline muutus
on ebaproportsionaalne, ei ole aga enam INS1 ja INS3 andmete usaldusvääruse, vaid kavandatava planeeringu mõju hindamise, s.o kaalutlusõiguse teostamise küsimus.
28.Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaamist, et standardi p 4.3.3 järgi saab piisavaks lugeda insolatsiooni eluruumis tervikuna, kui minimaalne nõutav insolatsioon on tagatud kuni 3-toaliste korterite puhul vähemalt ühes toas enama tubade arvuga eluruumi puhul aga vähemalt kahes toas. Seetõttu ei ole vajalik insolatsiooni mõõtmine/arvestamine eluruumi kõigi tubade kohta, kui vastavas arvus tubades on piisav insolatsioon tuvastatav. Seega ei olnud vastustajal kohustust hõlmata INS1 ja INS3-ga kõiki kaebajatele kuuluvates hoonetes asuvaid tubasid eraldi, vaid piisas iga tervikliku eluruumi kohta ühe või kahe toa analüüsist. Kaebajate väide mõnes toas insolatsiooni analüüsimata jätmise kohta oleks asjakohane juhul, kui kaebajad oleks selgitanud, miks just konkreetses toas otsese päikesevalguse hindamine on oluline ja kuidas otsese päikesevalguse kestuse vähenemine nende elukorraldust ja/või kvaliteeti mõjutab. Kaebajad ei ole aga planeeringu- ja halduskohtumenetluses läbivalt seostanud insolatsiooni vähenemist kahjuliku mõjuga enda huvidele ja õigustele muus osas, kui seonduvalt kinnisvara väärtuse võimaliku vähenemisega. Samuti jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et vastustajal ei olnud kohustust hinnata eraldi planeeringuga kavandatavate hoonete tõttu tekkiva varjutuse mõju kaebajatele kuuluvatele maatükkidele. Maatükkide varjutamise mõju arvestamiseks pidanuks kaebajad ise esile tooma varjutuse olulise kahjuliku mõju. Kaebajad ei ole aga väitnud, et hoonete püstitamine takistaks neil kasutada maatükki sihipäraselt. Lisaks on täidetud standardi p 5.2.2.2 märkes toodud hoonete minimaalne vahekauguse nõue, s.t distants kaebajatele kuuluvatest hoonetest kavandatavate hooneteni ületab kavandatavate hoonete kõrguse põrandast mõõdetuna. III
29.Apellatsioonimenetluses on kaebajad planeeringu kehtestamisel tähendust omavate asjaolude arvestamata jätmisega seonduvalt esitanud samad väited nagu halduskohtus. Halduskohus on ammendavalt selgitanud, miks vastustajale ei ole etteheidetav L. Puusepa tänava suunas ehitusala laiendamine varikatuste ehitamise võimaldamiseks, Väike-Kaare tänava äärde Tartu linna üldplaneeringuga lubatud hoonetest lähtuvate võimalike mõjutuste arvestamata jätmine, 2004. aastal kehtestatud detailplaneeringu tarvis 2003. aastal koostatud eksperthinnanguga arvestamata jätmine ning 2004. aastal kehtestatud detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse osaliselt realiseerimata jätmise kohta väidetavalt antud lubaduse arvestamata jätmine. Kaebaja K. Laksi apellatsioonkaebuse väide, et planeeringuga ei ole määratud maapinna kõrgus kavandatavate hoonete ümbruses, ei too samuti kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust. Esmalt on väide esitatud hilinenult, s.o pärast halduskohtu poolt selleks antud tähtaja möödumist olukorras, kus kaebaja ei ole selgitanud, miks väidet varem ei saanud esitada (HKMS § 198 lg-d 2 ja 3). Teiseks, ei ole väide ka sisuliselt asjakohane, kuna kavandatavate hoonete maksimaalne kõrgus on määratud absoluutse kõrgusena, s.o kõrgusena merepinnast, mistõttu maapinna kõrgus hoone kõrval ei mõjuta hoone lubatavat kõrgust ega saa seega mõjutada insolatsiooni kaebajale kuuluvas eluruumis.
31.Samuti on halduskohus põhjalikult analüüsinud kaalutlusõiguse teostamist planeeringu kehtestamisel ja põhjendatult leidnud, et vastustaja ei ole otsustamisel kaalumisviga teinud. Ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ei korda ja märgib täiendavalt, et kaalumisviga ei saa järeldada ka asjaolust, et insolatsiooni suhteline muutus mõnel päeval võib erineda INS1-s ja INS3-s kajastatust, s.t sellest, mis esineb 22. aprillil. L. Puusepa 15 elamus kahes esimesel ja ühel teisel korrusel asuvas vaatluspunktis insolatsioon ei muutu. Kahes esimesel korrusel asuvas mõõtmispunktis väheneb insolatsioon 22. aprillil 56%, kuid 3D mudel lubab järeldada suhtelise mõju vähenemist päeva pikenedes. Kõigis viies eelnimetatud vaatluspunktis on tagatud standardi kohaselt piisavaks peetavast pikem absoluutne insolatsioon.
Vaatluspunktis nr 6 olemasoleva lühiajalise insolatsiooni säilitamiseks tehakse kavandatavale hoonele L. Puusepa ja N. Lunini põigu nurgal tagasiaste 27 m kõrguselt. L. Puusepa 13 ja 11 elamute vaatluspunktides on tagatud standardi järgi piisavaks peetav insolatsioon ja insolatsiooni muutus ei ole 50%.
32.Vastustaja on arvesse võtnud insolatsiooni vähenemist, hinnanud vähenemise ulatust ja allesjääva insolatsiooni absoluutset ulatust, samuti asjaolu, et kavandatav hoonestus ei mõjuta kaebajatele kuuluvate eluruumide insolatsiooni ida- ja lõunasuunalt ning kaalunud vastukaaluks kolmanda isiku ja avalikku huvi hoonete püstitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne kaebajate väidetest, et insolatsiooni analüüs näiteks 21. juuni või mõne muu päeva kohta andnuks INS1-st ja INS3-st sedavõrd erineva tulemuse, et vastustajale oleks etteheidetav olulise asjaoluga arvestamata jätmine kaalutluse teostamisel. Kaebajate väide ei muuda asjaolu, et vastustaja on arvesse võtnud insolatsiooni vähenemist kaebajatele kuuluvates eluruumides, kuid pidanud kaalukamaks avalikku huvi kavandatavate ehitiste püstitamiseks. Planeerimisseaduse varasem versioon ehk seaduse kehtiv redaktsioon ei anna õiguslikku tähendust planeeringuga hõlmatud maatüki omaniku võimalikele avaldustele planeeringu elluviimisest osalise või täieliku loobumise kohta. Kaebajad ei ole tõendanud kolmanda isiku poolt selliste avalduste esitamist seoses 2004. aastal kehtestatud planeeringu elluviimisest loobumisega. See ei ole ka määrav, kuna kaebajatel ei saanud avaldusest tekkida õiguspärast ootust, et planeeringus lubatud kõrgusega ehitisi kunagi ei püstitata. Seetõttu ei pidanud vastustaja nimetatud asjaolu uue planeeringu kehtestamise otsustamisel arvestama.
33.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et rahvatervise kaitse eesmärki tuleb pidada kaalukaks avalikuks huviks. Kaebajad ei ole seadnud kahtluse alla, et planeeringuga kavandatavate hoonete püstitamine on vajalik kliinikumi allasutuste funktsionaalseks sidumiseks meditsiinilinnakuga ega vajadust päevakirurgia keskuse rajamiseks. Samas ei ole kaebajad sisustanud oma etteheiteid insolatsiooni vähenemisest, s.t nad ei ole esile toonud, millised on need kahjulikud tagajärjed, mis kavandatud hoonete püstitamise korral saabuvad. Ringkonnakohus osutab siinjuures, et vastustaja on jätnud arvestamata asjaoluga, et otsese päikesevalguse jõudmine L. Puusepa tänava poolsetesse kaebajatele kuuluvatesse esimese korruse eluruumidesse on juba olulises osas takistatud tänava ääres kasvavate puude tõttu ning L. Puusepa tänava intensiivse kasutamise ja elamute paiknemise tõttu kinnistutel on vabas õhus viibimiseks kasutuses peamiselt kruntide idapoolsed osad, mille osaline varjutamine pärastlõunasel ajal toimub juba kruntidel paiknevate elamute tõttu. Seetõttu jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et vastustaja ei ole planeeringu kehtestamist otsustanud meelevaldselt ega vastuolus kaalutluse eesmärgiga. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud olulisi kaalumisvigu, mis annaks alust kaevatava otsuse tühistamiseks.
34.Samuti ei anna planeeringu tühistamiseks põhjust kaebajate etteheited menetlusreeglite rikkumise kohta. Vastustaja ja kolmas isik on põhjendatult osutanud, et olulist tähendust ei ole sellel, mitu insolatsioonianalüüsi tööversiooni koostati, vaid sellel, et planeeringu kehtestamise otsustamisel aluseks olnud analüüsid kasutavad õigeid lähteandmeid, on kontrollitavad ja annavad otsuse tegemiseks asjakohast informatsiooni. P. Soopere võis küll koostada rohkem analüüse kui INS1, INS2 ja INS3, kuid kui vastustaja neile ei tuginenud, siis ei ole need kaevatava otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohased. Vastupidine võiks õige olla juhul, kui kasutamata jäänud analüüsid lükkaks ümber vastustaja poolt otsuse tegemisel aluseks võetud andmed. Kuid andmete ebaõigsus ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud. Ka P. Soopere ei ole väitnud, et analüüside tööversioonid oleks viinud oluliselt teistsuguse järelduseni. Nõustuda tuleb vastustaja ja kolmanda isikuga ka selles, et planeeringu muutmine pärast maavanema menetlust oli planeerimisseaduse varasema redaktsiooni kohaselt lubatav. Olukorras, kus muudatused puudutavad kaebajate ettepanekute arvestamist planeeringulahenduses ning ei too kaasa planeeringu põhilahenduse muutmist, ei tingi muudatused planeeringumenetluse tagasipöördumist planeeringu vastuvõtmise staadiumisse ega planeeringu uut avalikku
väljapanekut. Seetõttu puudus vajadus muudatusi kaebajatele täiendavalt tutvustada ja anda neile täiendav võimalus seisukoha esitamiseks. Maavanem on järelevalvemenetluses 27. septembril 2017 andnud seisukoha muu hulgas kaebajate ettepanekute kohta ja teinud ettepaneku planeering kehtestada (I kd tl 88). Ringkonnakohus mõistab planeerimisseaduse varem kehtinud redaktsiooni § 23 lg-t 6 selliselt, maavanema heakskiit saab olla etteulatuv selles tähenduses, et heakskiidu andmisel ja planeeringu kehtestamise ettepaneku tegemisel oli lubatud arvestada kaebajate nende ettepanekutega, mille osas saavutati kokkulepe ja planeeringu täiendav heakskiitmine pärast ettepanekute alusel muudatuste tegemist ei olnud enam nõutav. IV
35.Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajate 26. veebruari 2018. a täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel ei ole halduskohus rikkunud halduskohtumenetluse norme. On ilmne, et üks päev enne kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemist esitatud taotluse rahuldamine oleks kaasa toonud menetluse viibimise. Olukorras, kus vähemalt osa kaebajatest juba planeeringumenetluses ei nõustunud insolatsioonianalüüsiga ja seadsid kahtluse alla P. Soopere kompetentsuse, ei saanud vajadus uue insolatsioonianalüüsi koostamise vajalikkusest selguda kaebajatele alles halduskohtumenetluse lõpuks kompromissi läbirääkimistel. Lisaks on ringkonnakohus asja lahendamisel leidnud, et kaebajate väited ei anna ka sisuliselt alust kahelda analüüsis esitatud andmetes kaebajatele kuuluvate eluruumide insolatsiooni kohta, mistõttu puudub vajadus selles osas täiendavate tõendite kogumiseks.
36.Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks etteheidet halduskohtu kallutatusest asja läbivaatamisel, mis ilmnes sellest, et kohtunik oli kirjutanud kohtuotsuse mustandi enne kohtuistungi toimumist. Ringkonnakohus osutab, et suures osas tuginevad nii kaebus kui vastustaja ja kolmanda isiku seisukohad asjas kogutud dokumentaalsetele tõenditele. Kohtul oli võimalik ja lubatav tutvuda asjakohase regulatsiooni, poolte seisukohtade ja haldusasja toimiku materjalidega enne istungit. Kohtulahendi mustandi koostamine selles olukorras viitab sellele, et kohtunik oli asunud saadud infot süstematiseerima ning tegi enne istungit selgeks probleemsed ja menetlusosalistega arutamist vajavad õiguslikud ja faktilised küsimused. Haldusasja materjalide eelnev läbitöötamine aitab kaasa sellele, et menetlusosalised saavad kohtuistungil esitada oma seisukohad asja lahendamiseks olulistes küsimustes ning ka tunnistajalt küsitakse asjakohaseid küsimusi. Selliselt aitab kohtulahendi mustandi eelnev koostamine kaasa kaebuse nõude ausale ja õigele lahendamisele. Halduskohtumenetluse seadustik ei keela muu hulgas kohtul avaldada menetlusosalistele oma seisukohti õiguse kohaldamise või faktilise asjaolu tõendatuse kohta. Vastupidi, kohtu positsiooni teadmine lubab menetlusosalistel vastavalt esitada täiendavaid tõendeid või õiguslikke argumente ja seega efektiivselt teostada oma menetlusõigusi. Käesoleval juhul ei selgu asja materjalidest, et halduskohus oleks kohelnud menetlusosalisi ebavõrdselt ning ka halduskohtu otsusest ei ilmne kaebajate väidete või tõenditega arvestamata jätmist. V
37.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et Tartu Linnavolikogu 12. oktoobri 2017. a otsus nr 503 ei riku kaebajate õigusi ning puudub alus selle tühistamiseks ja vastavalt ka vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks. M.-I. Käbliku, P. Käbliku, O. Kõivu ja T. Kõivu ning K. Laksi apellatsioonkaebused jäävad selles osas rahuldamata.
38.Halduskohtu otsust tuleb muuta kaebajatelt kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmise osas. Halduskohtumenetluses kehtiva praktika kohaselt mõistetakse õigusabikulud vastaspoolelt välja ühes õigusabi arvel näidatud käibemaksuga3. Seega on halduskohus kolmanda isiku õigusabikulude väljamõistmisel õigesti lähtunud summast, millele on lisatud käibemaks.
Vt RKHK 19. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-54-12, p-d 20-22
Kolmas isik on taotlenud menetluskuluna algselt 1520 euro (I kd, tl 178) õigusabikulu hüvitamist ja hiljem veel kohtuistungiga seotud 608 euro (I kd, tl 197) õigusabikulu hüvitamist, kokku seega 2128 euro väljamõistmist kaebajatelt. Taotlusele on kolmas isik lisanud asjakohased kuludokumendid, mis kinnitavad nimetatud summas õigusabikulu tekkimist. Samas on õigusabikulu summade liitmisel tekkinud eksitus ning kolmas isik taotles ja halduskohus rahuldas taotluse kokku 2200 euro väljamõistmiseks kaebajatelt. Kolmanda isiku tegelikke õigusabikulusid arvestades moodustab iga kaebaja kanda jääv 1/7 osa kolmanda isiku menetluskuludest seega 304 eurot. Vastavalt tuleb M.-I. Käblikult, P. Käblikult, O. Kõivult, T. Kõivult ja K. Laksilt igaühelt SA Tartu Ülikooli Kliinikum kasuks välja mõista halduskohtus kantud õigusabikulude katteks 304 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kuna tegemist on ilmse arvutusveaga, siis nende kaebajate osas, kes apellatsioonkaebust ei esitanud, saab halduskohus otsuse ebatäpsuse ise parandada HKMS § 156 lg-s 2 ja TsMS § 447 lg-s 2 sätestatud korras.
39.Vaatamata sellele, et planeeringuala 3D mudel on elektrooniliselt vabalt kättesaadav, võtab ringkonnakohus toimiku ülevaatlikkuse huvides siiski asja juurde nii kaebajate kui vastustaja menetlusdokumentide lisana esitatud 3D mudeli vaadete väljatrükid.
40.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vaatamata halduskohtu otsuse osalisele muutmisele menetluskulude väljamõistmise osas tuleb otsus tervikuna lugeda tehtuks kaebajate kahjuks, sest ringkonnakohus ei muuda menetluskulude jaotust halduskohtus, vaid korrigeerib üksnes arvutusliku ebatäpsuse.
41.Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajatelt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. SA Tartu Ülikooli Kliinikum taotleb kaebajatelt menetluskuluna kokku 1026 euro väljamõistmist õigusabikulude katteks. Kolmas isik on esitanud asjakohased kuludokumendid ning asjas vaidluse all olevate faktiliste ja õiguslike küsimuste ringi ning tõendamiseeseme ulatust arvestades peab ringkonnakohus kolmanda isiku kulusid õigusabile tervikuna vajalikeks ja põhjendatuteks ning jätab need apellatsioonkaebuse esitanud kaebajate kanda võrdsetes osades, s.o igaühele 205,20 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.