Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. novembril (k.a) 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-18-1384 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA või vastustaja) kustutas 24. aprilli 2018. a otsusega nr 12.2-3/3027 OÜ LivoviL käibemaksukohustuslaste registrist, kuna äriühing ei tegele käibemaksuseaduse mõttes ettevõtlusega Eestis.
2.OÜ LivoviL (edaspidi kaebaja) esitas 24. mail 2018 MTA-le vaide. MTA jättis 11. juuni 2018. a vaideotsusega nr 6-1/4108-2 vaide rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 11. juulil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub eelnimetatud MTA otsuse tühistada.
4.Tartu Halduskohus võttis 12. juuli 2018. a määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat kaebusele vastama.
5.Vastustaja esitas 3. augustil 2018 vastuse kaebusele, milles palub kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda jätta.
6.Tartu Halduskohus määras 17. septembri 2018. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja arvates on maksuhaldur rikkunud uurimispõhimõtet, sest jättis asjas vajalikud tõendid kogumata. Samuti ei tagatud äriühingule ärakuulamisõigust. Kaebajal esines objektiivne takistus soovitud mahus tõendite esitamiseks ning vestlusel osalemiseks maksuhalduri kehtestatud ajal, sest äriühingu ainus osanik viibis välisreisil, millest kaebaja teavitas ka maksuhaldurit. Maksumenetluses kogutud materjalidega tutvumise võimaluse andmata jätmine ja kaebaja arvamuse ning vastuväidete ärakuulamata jätmine on oluline menetlusnormide rikkumine, mis tingis õigusvastase haldusakti andmise. Maksuhaldur ei ole kogunud ega ka otsuses esitanud teavet, mille põhjal saab objektiivselt järeldada, et kaebaja hakkaks käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrit kuritarvitama. KMS § 22 lg-s 31 ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega, sest selles ei ole sätestatud, kui pikk peab olema ettevõtlusega mittetegelemise periood, et õigustatud on äriühingu kustutamine käibemaksukohustuslaste registrist. Selline piirang sekkub ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadusse ning registrist kustutamine ei ole sobiv abinõu maksupettuste vastu võitlemiseks. KMS § 22 lg 31 on seetõttu vastuolus põhiseadusega ning nõukogu direktiiviga nr 2006/112/EÜ (käibemaksudirektiiv).
8.Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsus on põhjendatud ja õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Ettevõtluse kontroll ei ole sarnane tavalise maksukontrolliga ning maksuhaldur ei pea dokumentide läbivaatamisel uuesti registrist kustutamise kavatsusest teatama ja andma veelkord võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kuigi vastustaja nõustub kaebajaga selles, et ettevõtluse tõendamine ei eelda kõigi raamatupidamisdokumentide esitamist, ei ole kaebaja väide kohane antud olukorras, kus äriühing pole esitanud ühtki enda ettevõtlust tõendavat dokumenti. Lisaks pole maksuhaldur kõiki tõendeid ka nõudnud. Maksuhaldur on
3-18-1384 tõendite kogumise eesmärgil teinud kaebajale korralduse tõendite esitamiseks, ent kaebaja ei täitnud maksuhalduri korraldust, esitades vaid ebaveenvaid ja vastuolulisi põhjendusi, miks esindajal teavet esitada ei ole võimalik. Kaebaja saadetud venekeelsetest dokumentidest ei nähtu vähimatki seost OÜ-ga LivoviL ja tema ettevõtlusega. Ei ole usutav, et viibides mitu kuud töölähetuses, ei ole juhatuse liikmel võimalik esitada mingeid dokumente äriühingu tegevuse kohta. Äripartnerite otsimine (eriti nii spetsiifilises valdkonnas, nagu väidab kaebaja) eeldab vajadust tutvustada võimalikele koostööpartneritele oma tegevust, mistõttu oleks kaebaja esindajal olnud komandeeringus kindlasti kaasas dokumente, millega maksuhaldurile enda ettevõtlust tõendada. MKS § 8 lg-st 1 ja § 57 lg-st 3 tulenevalt peab maksukohustuslase esindaja kindlustama, et maksuhalduril on võimalik saada informatsiooni maksukohustuslase tegevusest mõistliku aja jooksul. Kindlasti ei saa lugeda mõistlikuks ajaks kaebaja taotletud edasilükkamise aega. Lisaks ei nähtu ka vaidlusaluse otsuse järgsest perioodist ettevõtlusega tegelemist, mis täiendavalt kinnitab otsuse põhjendatust.
KOHTU SEISUKOHT
9.HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded. Kaebaja palus vastustajalt välja nõuda haldusmenetluse toimiku. HKMS § 122 lg 2 p 5 kohaselt nõuab vastustajalt välja haldusmenetluse toimiku või haldusmenetluses kogutud dokumendid. HKMS § 62 lg 2 täpsustab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kohus ei pea vajalikuks haldusmenetluse toimikut välja nõuda. Kohtule on esitatud haldusakti andmise aluseks olnud tõendid, samuti kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud tõendid ettevõtlusega tegelemise kohta. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid dokumente haldusmenetluse toimikust, mis omaks haldusasja lahendamise seisukohalt tähtsust ja mida maksuhaldur ei ole kaebaja arvates põhjendamatult otsuse tegemisel arvestanud. Seetõttu ei ole toimiku väljanõudmine selle asja lahendamiseks vajalik, sest asja lahendamiseks vajalikud tõendid on kohtule esitatud ning menetluses sooritatud menetlustoimingud selged. Ka kohtupraktikas ei ole haldustoimiku väljanõudmist täies mahus peetud olenevalt vaidluse esemest vajalikuks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-84-16, p 19). Seetõttu keeldub kohus maksumenetluse toimiku välja nõudmisest.
10.Vaidluse all on MTA 24. aprilli 2018. a otsuse nr 12.2-3/3027, millega kaebaja kustutati käibemaksukohustuslaste registrist, õiguspärasus. Kaebaja leiab, et MTA on rikkunud ärakuulamisõigust ja uurimispõhimõtet ning KMS § 22 lg 31 ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Samuti leiab kaebaja, et registrist kustutamine ei ole sobiv abinõu maksupettuste vastu võitlemiseks. Kohus, hinnanud toimikus olevaid tõendeid ning käsitledes poolte seisukohti leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.MTA kontrollis OÜ LivoviL ettevõtlusega tegelemist käibemaksuseaduse mõttes. Käibemaksuseaduse § 22 lg 31 näeb ette, et maksuhalduril on õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kui ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, võib maksuhaldur nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või neid omal algatusel koguda. Samuti tuleb hoiatada maksukohuslast võimalikust õiguslikust tagajärjest ning anda tähtaeg ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks.
12.Riigikohus on selgitanud, et maksukohustuslasel lasub ettevõtlusega tegelemise tõendamiskoormus ning kaasaaitamiskohustus. Maksukohustuslase registrist kustutamine KMS § 22 lg 31 alusel on kaalutlusotsus, mille kontrollimisel tuleb arvestada kogutud teabega
3-18-1384 ja maksukohustuslase käitumisega teabe esitamisel ja toimingute tegemisel (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-17-15, p 19). KMS § 22 lg 31 eesmärgiks on muuhulgas ära hoida käibemaksupettusi ja riigile käibemaksu laekumata jäämist. Euroopa Kohus on asjas nr C-527/11 rõhutanud, et riigil lasub kohustus tagada, et kanded registris oleksid õiged. Maksupettuste ja muude võimalike kuritarvituste vastane võitlus on käibemaksudirektiiviga tunnustatud ja toetatud eesmärk ning selle eesmärgi täitmiseks on liikmesriikidel õigus võtta meetmeid, millega saab takistada registreerimisnumbri kuritarvitamist eriti nende ettevõtjate poolt, mille tegevus on fiktiivne. Ettevõtlusega mittetegeleva äriühingu kustutamine registrist aitab eeltoodud eesmärgi täitmisele kaasa. Seetõttu ei nõustu kohus kaebajaga, et registrist kustutamine ei ole sobiv abinõu maksupettuste vastu võitlemiseks.
13.Kaebaja on seisukohal, et õigusselguse põhimõttega on vastuolus see, et käibemaksuseaduses ei ole sätestatud ajavahemikku, mille jooksul ettevõtlusega mittetegelemine tingib isiku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Käibemaksudirektiiv ei sea liikmesriigile kohustust sellist ajavahemikku seaduses kindlaks määrata. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab põhiõigust riivav seadus olema piisavalt määratletud. Õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul siiski sama, selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 22). KMS § 22 lg 31 on piisavalt määratletud, nähes ette aluse, millal on maksukohustuslast võimalik registrist kustutada ning millistel tingimustel. Käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine on kaalutlusotsus ning registrist kustutamine sõltub sellest, kas äriühing tegeleb ettevõtlusega või mitte. Kohtu hinnangul on maksukohustuslasele nimetatud normi alusel piisaval määral ette nähtav võimalik õiguslik tagajärg (registrist kustutamine) ning tõendamist vajav asjaolu (ettevõtlusega tegelemine). Konkreetse tähtaja määratlemata jätmine normis ei ole seetõttu õigusselguse põhimõttega vastuolus ja KMS § 22 lg 31 on PS § 13 lg-ga 2 kooskõlas.
14.Kohus selgitab, et üksnes lühiajaline ettevõtlusega mittetegelemine ei ole registrist kustutamiseks piisav. Maksukohustuslasele tuleb anda võimalus oma ettevõtlusega tegelemist tõendada, mida maksuhaldur on selles asjas ka teinud. Maksuhaldur on korralduses ja vaidlustatud otsuses välja toonud, et kaebaja ei deklareerinud käivet 9 kuu jooksul. Sellist ajavahemikku ei saa pidada lühiajaliseks. Nimetatud asjaolu oli kohtu hinnangul piisav maksuhalduril põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et äriühing ei tegele ettevõtlusega. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita ettevõtluse jätkamise tahet ka tulevikus.
15.MTA selgitas 5. aprilli 2018. a korralduses nr 12.2-3/43769-1, millist teavet ja millisel eesmärgil kaebajalt nõutakse ning tehti hoiatus selle kohta, millise sisuga haldusakti kavatseb maksuhaldur anda juhul, kui äriühing ettevõtlusega tegelemist tõendavaid dokumente ei esita. Korraldusest nähtus, et kaebajal tuli esitada ajavahemiku jaanuar kuni aprill 2018 kohta ettevõtlusega tegelemist tõendavad majandustegevuse dokumendid ning pangakontode väljavõtted ajavahemiku kohta 1. juuni 2017 kuni 17. aprill 2018. Teave tuli esitada 17. aprilliks 2018. Samuti kohustati äriühingu seaduslikku esindajat ilmuma selgituste andmiseks maksuhalduri ruumidesse 19. aprillil 2018.
16.OÜ LivoviL juhatuse liige Peeter Kangro teavitas 18. aprillil 2018. a MTA-d, et viibib Austraalias ning eelduslik naasmise aeg on juunis 2018. Juhatuse liige oli nõus ilmuma maksuhalduri juurde selgitusi andma juuni lõpus või juulis 2018. Samuti selgitas juhatuse liige,
3-18-1384 et tegeleb Austraalias diiselkütusest väävli eraldamise seadme ostu läbirääkimistega. Välismaal viibimise tõttu ei olnud juhatuse liikmel väidetavalt võimalik korralduses märgitud teavet esitada. Koos teatisega esitas juhatuse liige võõrkeelse soetatava seadme katsetuste akti ja protokollid, mille suhtes võttis vastustaja vaidlustatud otsuses seisukoha, et nimetatud tõendid ei kinnita ettevõtlusega tegelemist.
17.Kohtu hinnangul ei tõenda MTA-le esitatud seadme katsetuste aktid ja protokollid piisaval määral ettevõtlusega tegelemist. Kaebaja esitas MTA-le üksnes üldsõnalise kinnituse ettevõtlusega tegelemise kohta. Nimetatud dokumendid ei kinnita seadmete soetamist ega läbirääkimiste pidamist teiste isikutega. Samuti puudub nimetatud dokumentidel piisaval määral seotus OÜ-ga LivoviL (kaebaja ei ole seadme katsetusi tellinud ning puuduvad tõendid, mis usutavalt kinnitaksid nimetatud seadme soetamise ja ettevõtluses kasutamise tahet). Üksnes välisriigis viibimine ei tõenda ettevõtlusega tegelemist välisriigis, sh teiste potentsiaalsete äripartneritega läbirääkimiste pidamist. Lennupiletid saaksid kinnitada üksnes seda, et kaebaja võis MTA korralduse andmise ning vaidlustatud otsuse tegemise hetkel viibida Austraalias. Ühtegi tõendit läbirääkimiste pidamise kohta Austraalias kaebaja esitanud ei ole. Kaebaja esitatud kinnitus ettevõtlusega tegelemise kohta on seetõttu väheveenev ja paljasõnaline ning asjakohaste tõenditega tõendamata.
18.Kaebaja ei ole MTA-le ajavahemiku 2017. a juuni kuni 2018. a veebruar kohta esitatud käibedeklaratsioonides maksustatavat käivet deklareerinud. Vaideotsuse kohaselt ei ole kaebaja käivet deklareerinud ka hilisemal ajal. Seega ei nähtu, et kaebajal oleks nimetatud perioodil käivet tekkinud. See asjaolu viitab sellele, et kaebaja ei ole ettevõtlusega nimetatud ajavahemikul tegelenud. Äriregistri teabesüsteemist nähtub, et kaebajale on tehtud 17. aprillil 2018 hoiatusmäärus registrist kustutamise kohta, sest äriühing on jätnud majandusaasta aruanded esitamata. Äriregistri andmete kohaselt ei ole äriühing senini esitanud registrile 2016. a ega ka 2017. a majandusaasta aruannet, millest nähtuks kaebaja ettevõtlusega tegelemine. Tõsi, 2017. a majandusaasta aruande esitamise tähtaeg (äriseadustiku § 971 lg 1) ei olnud MTA korralduse ja vaidlustatud otsuse tegemise ajaks möödunud. Küll aga on maksuhaldur põhjendatult tuginenud asjaolule, et kaebaja ei esitanud registrile 2016. a majandusaasta aruannet. Ka see asjaolu viitab ettevõtluse puudumisele. Kaebaja on esitanud vaid üldiseid väiteid ettevõtlusega tegelemise kohta ega ole suutnud esitada tõendeid, millest nähtuks ettevõtlusega tegelemine või ettevõtlusega tegelemise tahe tulevikus. Nimetatud asjaolud kogumis on kohtu hinnangul piisavad järelduseks, et kaebaja pole tõendanud ettevõtlusega tegelemist. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis lükkaks maksuhalduri järelduse kaebajal iseseisva majandustegevuse puudumise kohta ümber. Seega ei ole kaebaja ettevõtlusega tegelemist tõendanud ning tema kustutamine käibemaksukohustuslaste registrist oli õiguspärane.
19.Kohus ei nõustu ka kaebaja hinnanguga uurimispõhimõtte rikkumise kohta. Maksuhaldur tõi 5. aprilli 2018. a korralduses välja põhjendatud kahtluse ja selle aluseks olevad asjaolud ning tõendid. Samale alusele tugines maksuhaldur ka vaidlustatud otsuses. Kuigi vastustajal oli KMS § 22 lg 31 ja uurimispõhimõttest tulenevalt õigus koguda kaebaja ettevõtluse kohta täiendavaid tõendeid omal algatusel, ei olnud tal otseselt sellist kohustust olukorras, kus kogutud tõendid, sh äriühingu esitatud teave, ettevõtlusega tegelemist ei kinnitanud. Vastustaja otsus tugineb asjas kogutud tõenditele.
20.Samuti ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur rikkus ärakuulamisõigust. Kaebajale anti tähtaeg teabe esitamiseks ning suuliste selgituste andmiseks. Kaebaja juhatuse liige teavitas 18. aprillil 2018 maksuhaldurit, et viibib välisriigis, kuid ei esitanud koos teatisega
3-18-1384 seda kinnitavaid tõendeid (vt vaidlustatud otsuse p 2.3.). Lennupiletid esitas kaebaja alles kohtumenetluses kaebuse lisana. Välisriigis viibimine võis kohtu hinnangul takistada üksnes osade maksuhalduri 5. aprilli 2018. a korralduses märgitud dokumentide esitamist. Tänapäevast infotehnoloogia taset arvestades ei olnud vähemalt osade nõutud dokumentide, sh äriühingu pangakontode väljavõtete, edastamine ka välisriigis olles sellisel määral raskendatud, et õigustatud oleks korralduses märgitud tähtaja pikendamine. Lisaks nähtub esitatud materjalidest, et kaebaja esitas teatise ja tähtaja pikendamise taotluse pärast teabe esitamiseks määratud tähtaja saabumist ning vahetult enne suuliste selgituste andmise kohustuse saabumist. Kohus nõustub vastustajaga, et sellises olukorras ei olnud uue tähtaja andmine teabe esitamiseks ning selgituste andmiseks taotluses märgitud ajal mõistlik. Teatise esitamise aeg ning teatises esitatud üldsõnalised põhjendused ei veena kohut, et MTA korralduses märgitud tähtaega tulnuks pikendada. Maksuhaldur ei pidanud taotluse rahuldamata jätmisel ka uut tähtaega tõendite esitamiseks määrama ning võis tähtaja pikendamise otsustada otsuses.
21.Kohus peab vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu veel sellele, et vastustaja on vaideotsuses õigesti märkinud, et äriühingul on võimalik taastada käibemaksukohustuslaste registris registreering, kui ta tõendab ettevõtluse jätkumist.
22.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.