Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits 11.09.2018, Tartu 3-17-1183 Ivan Sereda kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.05.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/3550-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 03.08.2017. a otsus Ivan Sereda apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Ivan Sereda Lepinguline esindaja Jüri Asari Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.08.2017. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 11.10.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on 1987. aastal sündinud Ukraina kodanik, kes viibib kinnipeetavana Viru Vanglas, kus ta kannab 12 aasta 1 kuu ja 23 päeva pikkust vangistust. Vangistuse alguspäev oli 16.04.2009 ja lõpp on 08.06.2021.
2.Justiitsministeerium tegi 04.04.2017 PPA-le ettepaneku nr 11-3/2914-1 (tl 42-44) kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist. Ettepaneku järgi on kaebajat karistatud kriminaalkorras kolmel korral. Praeguse karistuse mõistis kaebajale Harju Maakohus 04.02.2010. a otsusega mõrvakatse ja kehalise väärkohtlemise eest (karistusseadustiku (KarS) § 114 p 4 koosmõjus § 25 lg-ga 2, § 121). Varasemalt karistas Harju Maakohus kaebajat 25.03.2008. a otsusega tapmise, röövimise ja kehalise väärkohtlemise eest (KarS § 113, § 200 lg 1 ja § 121) 6-aastase vangistusega, sellest 3 aastat tingimisi 3-aastase katseajaga, ning 11.12.2008. a otsusega kehalise väärkohtlemise eest (KarS § 121) rahalise karistusega, mis asendati hiljem 53-päevase vangistusega.
3.22.05.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/3550-1 (tl 6-8) tunnistas PPA kehtetuks kaebaja elamisloa, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas sissesõidukeeldu 5-ks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Lahkumisettekirjutuse määras PPA sundtäitmisele. PPA tugines ettekirjutust tehes välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 punktile 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg-le 31, § 72 lg 2 punktile 7, § 14 lg-le 1, § 15 lg-le 1 ja § 74 lg-le 2. PPA võttis arvesse kaebaja pereliikmeid, tema Eestis elamise kestvust, vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema pereliikmetele ning sidemeid Eestiga. PPA viitas Viru Vanglas läbiviidud riskihindamisele, mille kohaselt on kaebaja hinnatud kõrgohtlikuks. Ohustatud on avalikkus tervikuna. Oht seisneb nii raskete kui kergete kehavigastuste tekitamises kuni tapmiseni. PPA käsitles nii kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid kui tema süütegude raskust ja laadi ning leidis, et kaebajast tulenev oht avalikkusele kaalub üles tema sidemed Eestiga ja perekonnaeluga seonduva. Otsuse põhjenduste punktis 2 juttu kellestki S. S, kellele on antud alaline elamisluba Eestis, põhjenduste p 16 kohaselt järgi saadetakse välismaalane välja Vene Föderatsiooni.
4.Kaebaja esitas PPA 22.05.2017. a otsuse peale 05.05.2017 ja 26.05.2017 vaided (tl 51-51p, 54-55), mille PPA 06.06.2017. a otsusega (tl 56) tagastas.
5.Kaebaja esitas 02.06.2017 halduskohtule kaebuse (tl 2-5), milles taotles PPA 22.05.2017. a otsuse tühistamist. Kaebaja leidis, et vastustaja pole teostanud kaalutlusõigust piisava hoolsusega ega arvestanud kõiki temaga seotud asjaolusid. Kaebaja on sündinud ja üles kasvanud Eestis ja omandanud eesti keele oskuse B2 tasemel, on muutnud oma hoiakuid ja mõtlemist, on asunud paranemise teele, seostab tulevikku Eestiga ning ei kujuta endast enam ohtu ühiskonnale, sihtriigis on viibinud vaid lapseealisena ja lühiajaliselt, ei oma sellega isiklikke ega muid sidemeid ega valda ukraina keelt. Veel väitis kaebaja, et väide vene keelega hakkamasaamisest pole õige, sest Ukrainas on sõjaline vastasseis ukraina ja vene rahvusest kogukondade vahel, mis vähendab seal hakkamasaamise võimalusi ning suurendab ohtu tema elule ja tervisele. Eraldi tõi ta välja oma ema tervislikust olukorrast tuleneva vajaduse abi järele, mida peab hakkama tulevikus osutama just tema ning märkis lisaks ära ka selle, et otsuses käsitletakse tema seost Ukrainaga, kuid välja otsustatakse ta saata Vene Föderatsiooni.
6.Vastustaja palus vastuses kaebusele (tl 37-41) jätta kaebus rahuldamata. PPA nõustus, et otsuses on ekslik lause väljasaatmise kohta Vene Föderatsiooni ja punktis 2 on märgitud vale nimi, kuid tegemist on sisulist tähendust mitteomava näpuveaga.
7.Tartu Halduskohus jättis 03.08.2017. a otsusega (tl 77-79) kaebuse rahuldamata.
Halduskohus leidis, et otsuse väited ja vastustaja poolt toimikusse esitatud dokumendid kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid, kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja on viidanud oma pikaajalisele Eestis viibimisele, siin elava perekonnaga seotud õiguste rikkumisele ja sidemete puudumisele sihtriigiga. Otsuses on kõiki neid väiteid põhjalikult käsitletud. Seejuures ei ole kahtluse alla seatud ta staatust kauaaegse elanikuna, kuid on leitud, et kaebajal puudub perekonnaelu välismaalaste seaduse mõttes ja avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles tema pikaajalised sidemed Eestiga. Seega on vastustaja rakendanud vaidlusaluse otsuse tegemisel haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, lähtunud kaebaja selgitustest, kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähendusega asjaolusid ning oma järeldused koostatud haldusaktis piisava arusaadavusega ka kirja pannud. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine on kaalutlusõiguse alusel langetatavad otsustused, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Otsuses on olemas nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsustatust on võimalik üheselt aru saada. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub vaieldamatult seda omanud isiku õigustele ning eeldab seetõttu vahetut ja olulist põhjust. Kaebaja puhul on see olemas. Elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise võimalused kuriteo toime pannud inimesele on ette nähtud selleks, et ennetada ja vältida teiste riikide kodanike poolt kuritegude toimepanemist. Kuna riik ei pea aktsepteerima välismaalastest kurjategijate viibimist oma territooriumil, on tal olemas õigus hinnata, kas niisugune isik on ohuks avalikule korrale ja seeläbi kogu tema julgeolekule. Kuritegude korduv toimepanemine näitab isiku negatiivset suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ja tema võimet ühiskonnas hakkama saada. Välismaalase puhul viitab see lisaks veel ka asjaolule, et tegemist ei ole Eesti õiguskorrale ja riigile lojaalse isikuga. Kuigi mõiste „oht avalikule korrale ja julgeolekule“ on väga ulatusliku sisuga ja seetõttu täpselt piiritlemata, mahuvad tapmine ja selle katse ning kehaline väärkohtlemine kindlasti selle alla. Õigusaktidest ei tulene täpseid reegleid selleks, mida pidada välismaalasest riigi julgeolekule, avalikule korrale ja muule sarnasele tulenevaks ohuks ning kuidas hinnata selle tõsidust. Seetõttu on tegemist määratlemata õigusmõistega, mille sisustamisel on haldusorganil väga laia ulatusega kaalutlusõigus ning kohtul piiratud pädevus. Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on selgelt kehtestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Kaebaja kuritegude kirjeldusest, Justiitsministeeriumi ettepanekust ja Viru Vanglas koostatud riskianalüüsist tulenevalt on olemas kõik alused ka selleks, et pidada teda isikuks, kelle viibimine Eestis võib peale vabanemist ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja teiste isikute tervist. Seda kinnitavad piisava selgusega asjaolud, et teda on Eesti Vabariigis kokku kolmel korral nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud, seejuures raskete isikuvastaste ja vägivallaga seotud süütegude eest. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-14-03 ja 3-3-1-1-14 leidnud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et ta jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Viimati nimetatud lahendis märgiti varasemast praktikast lähtuvalt ära veel, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi
tunnistatud ja karistatud. Need seisukohad on igati kohased ka käesoleva asja puhul ning annavad kaebaja kuritegude raskust ja korduvust arvestades võimaluse põhjendatud järelduseks, et ta on välismaalane, kelle puhul on reaalne ja tõsine oht ühiskonnale olemas ning kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski kohtule esitatud väide või tõend. Kaebaja viitab küll Eestis elavale emale, kes vajab oma tervise tõttu tema abi, kuid pikaajalise elaniku staatust ja perekonna taasühinemist käsitlevate direktiivide 2003/86/EÜ ja 2003/109EÜ kohaselt on perekonnaliikmeteks nende õigusaktide mõttes üldjuhul vaid abikaasad ja nende alaealised lapsed ning vanemaid saab sellena käsitleda erandina ainult ülalpidamisel oleku korral. Kaebaja on kohtutoimikusse esitatud dokumentide kohaselt 29 aasta vanune Ukraina kodanik, kellel polnud otsustamise ajal kehtivat töövõimetust ega ühtegi VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliiget ning kes ei kuulu ka VSS § 30 p-s 3 nimetatud rahvusvahelise kaitse all olevate isikute hulka. Vaidlusaluses otsuses on ära toodud piisava ulatusega põhjendused selle kohta, miks kujutab ta vaatamata Eesti ühiskonda lõimumise soovi näitavate asjaolude olemasolule ka peale vangistusest vabanemist tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu ühiskondlikule turvalisusele ja avalikule korrale ning miks kaalub see oht üles tema sidemed Eestiga ja vähese seotuse kodakondsusjärgse riigiga ning nii tema enda kui ta lähedastega seonduvate huvide riive. Olemas on ka viited asjaoludele, mis soodustavad kaebajal võimalikus sihtriigis hakkamasaamist. Kaebuses ära toodud väited ning hariduse omandamise, taasühiskonnastava tegevuse läbimise, töökoha olemasolu ja lähedaste isikutega seonduvate asjaolude kohta lisatud dokumendid vastavaid järeldusi ümber ei lükka. Kuna kaebaja on kohtule esitatud dokumentaalsete tõendite kohaselt ukraina rahvusest, pole tõsiselt võetavad ka tema viited vene keelest tulenevatele probleemidele ja vene kogukonna vastasele vaenule. Piisavat alust vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ei anna ka see, et selle asjaolude ja menetluskäigu kirjelduses on ekslikult teise isiku nimi ning põhjendavas osas on ära märgitud, et kaebaja saadetakse pärast vanglast vabanemist Eesti Vabariigist välja Vene Föderatsiooni. Otsuse mõlemate nimetatud osade muu sisu lubab kindlalt järeldada, et tegemist on vaid juhuslike ebatäpsustega, mis ei muuda otsustatu sisu ega mõjuta oluliselt ka sellest arusaamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas 30.08.2017. a Tartu Ringkonnkohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 82-84p, 117-118), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Põhjenduses kordab kaebaja varasemaid väiteid. Kaebaja viitab veelkord otsuse punktile 16, mille kohaselt saadetakse ta Eesti Vabariigist välja Vene Föderatsiooni, ning punktile 2, milles käsitletakse S. S alalist elamisluba, kes ei ole seotud kaebajaga. Kaebaja leiab, et ülalmainitud puudused otsuses peaksid olema piisavaks põhjuseks selle tühistamiseks. Nimetatud asjaolude tõttu ei saa pidada otsust HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg-te 2 ja 3 tähenduses selgeks ja üheselt mõistetavaks. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on formaalne ja selle koostamisel on lihtsalt kasutatud copy & paste meetodit, laenates sobilikke lõike teistest analoogsetest dokumentidest. Kaebaja on sündinud, õppinud ja töötanud ainult Eestis, Ukrainas ega Venemaal ei ole tal tuttavaid, sugulasi ega vara ning ta ei valda ukraina keelt. Ukraina keele mittevaldamine oluliselt vähendab tema võimalusi töökoha leidmisel ja võib raskendada ka suhtlust, arvestades vene ja ukraina kogukondade vastuseisu. Kaebaja ei ole Ukraina kodakondsust endale ise ei valinud, kuna selle omandamise ajal oli ta alaealine. Kaebaja sai selle lähtudes isa soovist. Riigikeele B2 tasemel omandas kaebaja 2013. aastal. Ta plaanib tulevikus kõrgema hariduse
omandamist Eestis. Vanglas on lõpetanud 11 klassi ja omandanud betoonikonstruktsioonide eriala. Kaebaja täiendab ennast iseseisvalt, laenutades raamatukogust õppematerjali. Kaebaja ei ole astunud samme Eesti kodakondsuse saamiseks, sest Eesti kodakondsust ei anta isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Kaebaja on muutnud oma hoiakut ja mõtlemist. Ta on läbinud edukalt 18-st sessioonist koosneva agressiooni asendamise treeningu, mida tõendab 12.06.2015. a tunnistus. See näitab kaebaja püüdlusi parandada enda hoiakuid ja käitumist. Kaebaja 10.05.2017. a iseloomustusest ilmneb, et teda on viimane kord vangistuse jooksul distsiplinaarkorras karistatud 2012. aastal. See näitab, et ta on oma hoiakuid ja mõtlemist muutnud. Kaebaja on kõik ITK-s ettenähtud tegevused läbinud probleemideta. Vangistuse algusest peale on ta osalenud erinevatel majandustöödel ja läbinud ka sotsiaalprogrammid: viha juhtimine (10.10.–05.12.2012), agressiivsuse asendamise treening (18.02.–12.06.2015), sõltlastele suunatud sotsiaalprogramm eluviisitreening (06.09.–01.11.2016). Kõik programmide läbiviijad on andnud kaebajale positiivse tagasiside. Kaebaja tugineb direktiivi 2003/109/EÜ artiklile 12 ja Euroopa Kohtu otsusele (EKo 08.12.2011, C-371/08 – Ziebell, p-d 82–83) ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale (EIKo 18.10.2006, 46410/99 – Üner vs. Holland, p-d 54–58; 03.07.2012, 52178/10 – Samsonnikov vs. Eesti, p 86; 23.06.2008, 1638/03 – Maslov vs. Austria, p 75).
9.Vastustaja vaidleb hiljem täiendatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 92-93p, 122-122p) viimasele vastu ja palub selle rahuldamata jätta. PPA leiab, et kaebaja eesti keele oskuse omandamine B2 tasemel on kiiduväärt, kuid ei oma määravat tähtsust, et välistada kaebaja ohtlikkust. Samuti ei välista kaebaja ohtlikkust eluviisitreeningute läbimine ning väide, et ta ei kavatse kriminaalse taustaga inimestega enam suhelda. Vangla riskihinnangust nähtub üheselt, et kaebaja ohtlikkus on väljendunud eelkõige alkoholi tarbides, millega on ta ka varasemalt lubanud lõpparve teha. Samas, tarbides uuesti, pani kaebaja toime uue kuriteo. Kaebaja ise ei tunnista alkoholiprobleemi. Konfliktiolukorras võib kaebaja käituda ootamatult. Lisaks on kaebaja vangla riskihinnangu põhjal väga ettearvamatu ning omab rassistlike hoiakuid. Ta on riskihinnangu alusel hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. PPA märgib, et kaebajal oli enne, kui ta pani toime kuriteo, mille eest talle karistus mõisteti, võimalus taotleda Eesti kodakondsust. PPA-le teadaolevalt ei ole kaebaja varasemalt soovi kodakondsuse taotlemiseks avaldanud. Asjaolu, et isik on Ukraina kodanik ning et siin elavad tema lähisugulased, ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks pikaajalise elaniku elamisloa kehtima jäämise. Kaebaja kuritegude kirjeldusest, Justiitsministeeriumi ettepanekust ja Viru Vanglas koostatud riskianalüüsist tulenevalt on olemas kõik alused ka selleks, et pidada teda isikuks, kelle viibimine Eestis võib peale vabanemist ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja teiste isikute tervist. Kaebajat on Eesti Vabariigis kokku kolmel korral nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud, seejuures raskete isikuvastaste ja vägivallaga seotud süütegude eest. PPA on otsuses käsitletud kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga, samuti kriminaalkorras karistamist. PPA ei ole vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud haldusmenetluse seaduse HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid. See, et kaebaja on sündinud ning kogu oma elu elanud Eestis, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning siin elavatele inimestele.
PPA on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja puhul esinevad väga kaalukad põhjused, mis õigustavad isiku väljasaatmist. Kaebaja poolt viidatud lahend (EIKo 23.06.2008, 1638/03 – Maslov vs. Austria) ei samastu kaebajaga täielikult, kuna Maslov’i näol oli tegemist lapseeas kuriteos süüdi mõistmise ning väljasaatmisega. Kaebaja oli kuriteos süüdimõistmise ajal juba täisealine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
11.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et „oht avalikule korrale ja julgeolekule“ on säärane määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel on haldusorganil väga laia ulatusega kaalutlusõigus ning kohtul piiratud pädevus. „Oht avalikule korrale ja julgeolekule“ on küll määratlemata õigusmõiste, kuid selle sisustamisel ei ole haldusorganil hindamisruumi. Ringkonnakohus selgitab, et ka määratlemata õigusmõistete sisustamine haldusorgani poolt on reeglina täies mahus kohtulikult kontrollitav. Ainult siis, kui seaduse eesmärgiks on anda haldusorganile hindamisruum, on halduskohtu pädevus vastavas osas piiratud. Selline hindamisruum esineb näiteks põllumajandustoetuste menetluses hindepunktide andmisel või ametniku edutamise otsustamisel hindamiskomisjoni menetluses (nt RKHKo 15.01.2014, 3-3-1-71-13, p 17), mitte aga ohu hindamisel avalikule korrale ja julgeolekule PPA poolt. Selles valdkonnas ei saa isiku põhiõiguste riive intensiivsuse tõttu esineda haldusorgani hindamisruumi.
12.Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.PPA tugines elamisloa kehtetuks tunnistamisel VMS § 241 lg 1 punktile 2, mis sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks sätestab VMS § 241 lg 3, et kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
14.Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses veelkord ebatäpsustele PPA 22.05.2017. a otsuse põhjenduse punktides 2 ja 16. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on ilmsete ebatäpsustega HMS § 59 mõttes, mille PPA oleks võinud tagantjärele ära parandada. PPA 22.05.2017. a otsuses nii adressaadi real, sissejuhatuses kui ka igal pool mujal kasutatud kaebaja nime, ainult punktis 2 on mainitud kedagi S. S. On ilmselge, et otsuse adressaat on kaebaja, mitte S. S. Sama kehtib ka punktis 16 mainitud Vene Föderatsiooni kohta. Eelkõige otsuse punktist 15.2 nähtub ilmselgelt, et PPA kaalus kaebaja väljasaatmist Ukrainasse, mitte Vene Föderatsiooni. Vene Föderatsiooni mainimine punktis 16 on seega ilmselge ebatäpsus. Niisiis on PPA vead küll kahetsusväärsed, seda enam, et need on jäänud haldusorgani poolt pärast nende ilmnemist arusaamatul põhjusel parandamata, kuid need ei mõjuta siiski haldusakti õiguspärasust.
15.Ringkonnakohus märgib, et hoolimata eelnevast ei saa PPA 22.05.2017. a otsusele ette heita formalismi ja copy & paste meetodit, kuna see käsitleb ilmselgelt kaebaja vastuväiteid
ning temaga seonduvaid asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et PPA 22.05.2017. a otsuse põhjendus vastab HMS §-s 56 sätestatud nõuetele.
16.Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuses rea väiteid, mis käsitavad tema lõimumist Eestis ning sidemete puudumist Ukrainas. Ringkonnakohus tunnustab kaebajat eesti keele B2- tasemel omandamise eest, samuti selle eest, et kaebaja on vanglas lõpetanud 11 klassi ja omandanud betoonikonstruktsioonide eriala ning et ta täiendab ennast iseseisvalt, laenutades raamatukogust õppematerjali. Ringkonnakohus leiab siiski, et kaebaja lõimumise aste ega perekondlikud sidemed ei ole piisavad, et need õigustaksid jõudma kaalumisel teistsugusele tulemusele. PPA-l on kohustus kaaluda VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamisel igal üksikul juhul VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et kaebajast lähtuv potentsiaalne oht on piisavalt tõsine, et õigustada kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebajat on karistatud tapmise, mõrvakatse, röövimise ja kehalise väärkohtlemise eest. Kaebaja poolt toime pandud vägivallakuriteod on väga tõsised kuriteod ning nende korduvus viitab sellele, et kaebaja võib vabadusse pääsedes uuesti vägivaldseks muutuda. Seda järeldust kinnitab eelkõige kinnipeetava riskianalüüs (tl 45-45p), mille järgi on isik jätkuvalt mõjutatav ja võib käituda konfliktiolukorras ettearvamatult. Samuti viitab ohule see, et kuriteod on toime pandud alkoholijoobes, ent kaebaja pisendab alkoholiga seotud probleemi tõsidust ning õigustab toimepandud kuritegusid. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et elamisloa kehtetuks tunnistamist ei takista ka kaebaja iga, sest kaebaja on veel piisavalt noor, et tal oleks võimalik endale Ukrainas eksistents üles ehitada. Samuti ei välista kaebaja perekondlikud sidemed elamisloa kehtetuks tunnistamist, sest kaebajal ei ole selliseid perekondlikke sidemeid, mis välistaksid isiku väljasaatmise. Mis puutub kaebaja väidetavalt ilma tema tahteta saadud Ukraina kodakondsust, siis märgib ringkonnakohus, et üldteadaolevalt ei saa keegi valida endale sünniga omandatavat kodakondsust. Selles osas ei ole kaebaja mingi erand. PPA-le teadaolevalt ei ole kaebaja ka teinud katset Eesti kodakondsuse omandamiseks. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et kaebajal oli enne, kui ta pani toime kuriteo, mille eest talle karistus mõisteti, võimalus taotleda Eesti kodakondsust. Ka kaebaja väited tema hoiakute ja mõtlemise muutuse kohta ei tingi teistsugust järeldust, sest ka neid on kaalunud nii Viru Vangla kinnipeetava riskianalüüsis kui ka PPA.
17.Kaebaja tugineb direktiivi 2003/109/EÜ artiklile 12 ja Euroopa Kohtu otsusele (EKo 08.12.2011, C-371/08 – Ziebell, p-d 82–83). Ringkonnakohus selgitab, et Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artiklis 12 sätestatut on 2009. a välismaalaste seaduse vastuvõtmisel arvesse võetud (Välismaalaste seaduse eelnõu 537 SE seletuskiri seisuga 11.06.2009)1. Seega kajastavad VMS § 241 lg 1 p 2 ja lg 3 juba nimetatud direktiivis sätestatut. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja poolt viidatud Ziebelli asjas öeldut on PPA 22.05.2017. a otsuses järginud. Euroopa Kohus on nimetatud otsuses osutanud sellele, et avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võib võtta üksnes siis, kui pärast üksikjuhtumi hindamist pädevate siseriiklike asutuste poolt, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi; selle hindamise käigus peavad need ametiasutused sealjuures järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era‐ ja perekonnaelu austamisele; selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil, et tõkestada teisi välismaalasi rikkumisi korda saatmast (EKo 08.12.2011, C-371/08 – Ziebell, p-d 82–83). Nendele kriteeriumitele vastavust on kontrollinud nii halduskohus kui eelnevalt ka ringkonnakohus.
18.Kaebaja tugineb EIK praktikale (EIKo 18.10.2006, 46410/99 – Üner vs. Holland, p-d 54– 58; 03.07.2012, 52178/10 – Samsonnikov vs. Eesti, p 86; 23.06.2008, 1638/03 – Maslov vs. Austria, p 75). Kaebaja väitel tõi EIK Üneri ja Samsonnikovi asjades kriteeriumina välja vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevuse. Ringkonnakohus selgitab, et nimetatud lahendites rõhutas EIK: „EIK kinnitab kõigepealt, et riigil on õigus, rahvusvahelise õiguse alusel ja vastavuses rahvusvaheliste lepingute järgsete kohustustega, reguleerida välismaalaste sisenemist oma territooriumile ja nende elamist seal [...]. Konventsioon ei taga välismaalase õigust siseneda kindlasse riiki ja elada seal ning täites oma ülesannet hoida avalikku korda, on osalisriikidel õigus saata välja kuritegudes süüdi mõistetud välismaalane“ (EIKo 18.10.2006, 46410/99 – Üner vs. Holland, p 54; 03.07.2012, 52178/10 – Samsonnikov vs. Eesti, p 86). Edasi märgib EIK, et konventsiooni art 8 lg 1 riive peab olema õigustatud pakilise ühiskondliku vajadusega ja eelkõige peab see olema proportsionaalne saavutatava seadusliku eesmärgi suhtes. Järgneb kriteeriumite loetelu, mida tuleb arvestada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole PPA eksinud nimetatud otsustes välja toodud kriteeriumite vastu, vaid on neid otsuse tegemisel arvesse võtnud. Iseäranis on 22.05.2017. a otsuse tegemisel arvestatud kaebaja toimepandud süüteo olemust ja raskusastet, kaebaja viibimise kestust Eestis ning kaebaja perekondlikku olukorda. Kaebaja poolt viidatud Maslovi otsuse osas nõustub ringkonnakohus aga vastustajaga, et see erineb antud juhtumist oluliselt, kuna Maslov oli pannud kuriteod toime ning ta oli seetõttu Austriast välja saadetud alaealisena. Kaebaja oli seevastu kuritegude toimepanemise ajal juba täisealine.
19.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
20.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.