Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. august 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-910
Haldusasi
XX kaebus Keskkonnaameti 21. oktoobri 2014. a kirjaga nr V 6-5/14/20479-2 tehtud detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumise ja 9. jaanuari 2015. a kirjaga nr V 6-5/14/20479-6 varasema seisukoha muutmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. juuni 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Maiu Paloots
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata XX taotlus Keskkonnaministeeriumi kaasamiseks haldusasja menetlusse.
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14. juuni 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-910 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 24. septembril 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses
3-16-910 (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX on Vihula vallas Käsmu külas Neeme tee 46 asuva kinnistu (registriosa nr 433331, katastritunnus 92201:014:0800, pindala 2518 m2, sihtotstarve 100% elamumaa) kaasomanik (1/2 osas). Kinnistu paikneb Lahemaa rahvuspargi territooriumil Käsmu küla tiheasustusalal küla vanemas osas ajaloolise Neeme tee ja Merekooli tänava ristumiskohas. Kinnistul paikneb neli ehitist – suvila, kõrvalhoone, ait ja kelder.
2.Vihula Vallavalitsus algatas 17.09.2013 korraldusega nr 361 XX taotluse alusel Neeme tee 46 kinnistu ja lähiümbruse detailplaneeringu koostamise eesmärgiga selgitada välja uute hoonete (elamu) ehitusõiguse ulatus ja kinnistu jagamise võimalus ning võimalusel määrata ehitusõigus ja jagada kinnistu kaheks, lahendada parkimine, liikluskorraldus ja tehnosüsteemid ning seada vajalikud kitsendused ja servituudi vajadused. Detailplaneeringu lahenduse (OÜ Projekteerimiskeskus töö nr 172/0414) kohaselt soovitakse Neeme tee 46 kinnistu jagada kaheks elamukrundiks suurusega 1259 m2, millest ühele jääksid olemasolevad suvila ja kõrvalhoone ning teisele määrataks täiendav ehitusõigus kuni kahekorruselise elamu ehitamiseks (s.o lisaks olemasolevatele aidale ja keldrile).
3.Keskkonnaamet (KeA) ei kooskõlastanud 21.10.2014 kirjaga nr V 6-5/14/20479-2 planeerimisseaduse (PlanS) § 17 lg 2 p 3 ning looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel Neeme tee 46 detailplaneeringut ega andnud nõusolekut selle kehtestamiseks, kuna detailplaneeringuga kavandatud Neeme tee 46 kinnistu jagamine kaheks elamukrundiks ja planeeringus toodud hoonete paigutus kahjustab Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi kaitseeesmärke Käsmu külas. Pärandkultuurmaastiku kaitse eesmärkide tagamiseks on uute kruntide moodustamisel ja hoonestuse kavandamisel vajalik arvestada piirkonnas väljakujunenud asustusstruktuuriga ja ehitustraditsioonidega (vt Leele Välja uurimustöö „Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava alusuuringud ja rannakülade inventeerimine. Käsmu“. Tallinn, 2010). Neeme tee 46 kinnistu jagamise tulemusena poolitatakse olemasolev õueala. Kuigi Käsmu küla on praeguseks tunduvalt tihendatud, on Neeme teega külgnev ala ning teest mere poole jääv küla osa säilitanud ajaloolise miljöö elemente – ajaloolise hoonestuse, ruumikasutuse, õuede struktuuri. Enamik planeeringuala kontaktvööndisse jäävatest kruntidest on 2000 m2 või suuremad, mis määrab antud piirkonna asustusrütmi. Neeme tee 46 kinnistu suurust ja paiknemist ning piirkonna kaitseväärtusi arvestades ei ole kinnistu jagamine põhjendatud, sest see tihendaks liigselt külastruktuuri ja mõjuks ebasoodsalt Käsmu ajaloolise tuumikala seisundi säilimisele. Elamu ja täiendavate abihoonete püstitamine kinnistule on samas võimalik, kuid need peavad sobituma nii olemasoleva hoonestuse kui ka küla miljööga ning kogu kinnistu hoonestus peab moodustama ühtse tervikliku kompleksi.
4.Keskkonnaamet jäi 08.12.2014 kirjas nr V 6-5/14/20479-4 oma varasema seisukoha juurde, et detailplaneeringuga kavandatud Neeme tee 46 kinnistu jagamine ja hoonete paigutus 2(11)
3-16-910 kahjustavad Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi kaitse-eesmärke Käsmu külas. Täiendavalt koostatud kontaktvööndi analüüsis välja toodud Käsmu küla miljöösse ebasobivate pindaladega kinnistud ei saa olla aluseks ega eeskujuks edasiste arengute kavandamisel ega suunamisel. Rõhuv enamus krunte Käsmu ajaloolises tuumikalas on 2000 m2 või suuremad, mis määrabki piirkonna asustusstruktuuri. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava 2016–2025 eelnõus on samuti nähtud ette, et Käsmu külas on uute kinnistute minimaalne krundi suurus 2000 m2 ning uusi kinnistuid ei ole lubatud moodustada olemasolevate abihoonete baasil ja säilitada tuleb ajalooliste taluõuede terviklikkus.
5.Keskkonnaamet ei pidanud 09.01.2015 kirjas nr V 6-5/14/20479-6 põhjendatuks muuta oma senist seisukohta, et detailplaneeringuga kavandatav Neeme tee 46 kinnistu jagamine kaheks elamukrundiks kahjustab Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi kaitse-eesmärke Käsmu külas. Seni kasutuseta olnud kinnistu osale on võimalik ehitada hooneid, arvestades Käsmu ajaloolisele tuumikalale iseloomulikku hoonete paigutust. Planeeringust huvitatud isiku tellitud LV ekspertarvamus „Detailplaneering kinnistule Neeme tee 46 Käsmus“ (Tallinn, 2014) ei muuda Keskkonnaameti 21.10.2014 otsust detailplaneeringut mitte kooskõlastada ja keelduda nõusoleku andmisest planeeringu kehtestamiseks, sest nimetatud arvamuses ei ole lükatud ümber minimaalse ajaloolise krundi suuruse (vähemalt 2000 m2) argumenti. Käsmu ajaloolise tuumikala (s.o ajalooliselt küla peatänavaks olnud Neeme tee ja selle vahetu ümbrus) külastruktuuris kruntide tükeldamise keelamisel on kaks olulist põhjust: säilitada väärtuslike taluõuede terviklikkus ja vältida küla liigset tihendamist. Neeme tee 46 puhul pole tegemist taluõue terviklikkuse säilitamisega, sest see kinnistu on moodustatud Joosti talu abihoonete baasil. Samas ei võimalda krundi suurus selle teistkordset jagamist, kuna tekkivad krundid oleksid oluliselt väiksemad kui 2000 m2 ning siis tiheneks ajaloolise tuumikala struktuur veelgi.
6.XX esitas 05.02.2016 Keskkonnaametile taotluse 21.10.2014 ja 09.01.2015 kirjades sisalduva otsustusvea parandamiseks, märkides, et LV 2014. a eksperthinnangust nähtuvalt on Keskkonnaamet tõlgendanud LV 2010. a eksperthinnangut vääralt, mistõttu ei saa tehtud kaalutlusotsus olla õiguspärane. Samuti leidis taotleja, et Keskkonnaamet ei ole selgitanud ega põhjendanud, kuidas kahjustaks Neeme tee 46 kinnistu jagamine Käsmu küla ajaloolist alusstruktuuri ja mida on peetud silmas küla „ülemäärase tihendamise“ alla. Kuna Keskkonnaameti kooskõlastus on kohaliku omavalitsuse üksusele siduv, siis riivab keeldumine taotleja omandiõigust. Ükski õigusakt ei keela Käsmu külas moodustada kinnistuid, mis on väiksemad kui 2000 m2 ning Keskkonnaameti seatud piirang on meelevaldne.
7.Keskkonnaamet märkis 07.03.2016 kirjas nr 6-2/16/1829-2, et XX 05.02.2016 taotluse läbivaatamisel ei tuvastatud otsustusvigu, mis seaksid kahtluse alla 21.10.2014 otsuse õiguspärasuse ja tingiksid selle muutmise. Keskkonnaamet on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja teostanud kaalutlusõigust nõuetekohaselt. Käsmu küla ajaloolises tuumikalas paikneb 149 kinnistut, millest 50% on 2000 m2 või suuremad ning vaid 19% on väiksemad kui 1300 m2. Neeme tee 46 säilitamine ühe kinnistuna tagab, et olemasolevad hooned ja tulevikus rajatavad hooned saavad paigutatud ja rajatud selliselt, et kogu külamiljööd vaadeldes on kinnistu tajutav ühe majapidamisena, mitte kahe iseseisva väikse majapidamisena. Asjaolu, et kinnistu on kaasomandis, ei saa tuua kaasa ootust, et kinnistut saaks jagada vastavalt kaasomanike arvule. Uushoonestust kavandades tuleks lähtuda terviklikust kinnistust ja Käsmu küla tuumikala ajaloolisest hoonestusest. Planeeringus seni esitatud lahendus kinnistu hoonestamiseks kahjustaks Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi kaitse-eesmärke Käsmu külas. Keskkonnaamet luges 07.03.2016 kirjas esitatud täiendavad selgitused ja põhjendused ka 21.10.2014 otsuse põhjendusteks.
3(11)
3-16-910
8.XX esitas Keskkonnaministeeriumile 01.04.2016 vaide KeA 07.03.2016 kirja nr 62/16/1829-2 kehtetuks tunnistamiseks ning KeA-le ettekirjutuse tegemiseks parandada tehtud otsustusviga.
9.Keskkonnaamet tagastas 11.04.2016 käskkirjaga nr 1-1/16/163 vaide, sest kaitseala valitseja otsus mitte anda nõusolekut Neeme tee 46 detailplaneeringu kehtestamiseks on menetlustoiming, mida ei ole võimalik vaidemenetluses eraldiseisvalt vaidlustada. Keskkonnaamet esitas 11.04.2016 käskkirjas siiski omapoolsed täiendavad selgitused vaides esitatule, lugedes need ka 21.10.2014 keeldumise täiendavateks põhjendusteks. Elamu ja täiendavate abihoonete püstitamine on võimalik ka kinnistut jagamata ning kaasomanikud saavad kinnistu üksteisest n-ö sõltumatu kasutamise reguleerida kinnistusraamatusse kantava kasutuskorra kokkuleppega.
10.XX esitas Tallinna Halduskohtule 10.05.2016 kaebuse (muudetud 30.05.2016), milles esitatud nõuetest jäid halduskohtu menetlusse nõuded tuvastada KeA 21.10.2014 kirjaga nr V 6-5/14/20479-2 Neeme tee 46 detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumise ja 09.01.2015 kirjaga nr V 6-5/14/20479-6 varasema seisukoha muutmata jätmise õigusvastasus. Vihula valla üldplaneeringuga on moodustavate kinnistute miinimumsuuruseks Käsmu külas kehtestatud 1000 m2. Seega ületaks jagamisel tekkivate kinnistute pindala (1259 m2) üldplaneeringuga kehtestatud alammäära. KeA seatud lisatingimus piirab kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Kuigi KeA kooskõlastus on menetlustoiming, tuleb selle õiguspärasuse hindamisel lähtuda kaalutlusotsuse õiguspärasuse eeldustest. Kinnistu jagamine ehk õigusliku sisuga kinnistusraamatu kanne ei tekitaks kahju looduskeskkonnale. LV 2014. a eksperthinnangust nähtub selgelt, et kinnistu jagamise ja uue elamu rajamise keelamine ei ole põhjendatud. KeA etteheide Käsmu küla ülemäärase tihendamise kohta on vastuoluline, kuna vastustaja on samas põhimõtteliselt nõustunud kinnistule uute hoonete püstitamisega. Planeeringu menetlemisel osalenud KeA ametnikel puudusid menetluse läbiviimise ajal pädev haridus ja oskused, et langetada õige otsus. Omandiõigust saab piirata ainult seadusega, mitte KeA peadirektori käskkirjaga kinnitatud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava 2016–2025 lisas 7 sätestatud krundi suuruse miinimumnõuete alusel.
11.Keskkonnaamet vaidles 20.02.2017 kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus see jätta rahuldamata. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjadest ning LKS § 14 lg 1 p-st 5 ja lg-st 2 tulenevalt ei saanud KeA kaitseala valitsejana kooskõlastada tegevust, mis võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Kooskõlastuse andmise otsustamine on menetlustoiming, mis lähtub esitatud taotlusest, Neeme tee 46 kinnistu, selle lähiümbruse ja Käsmu külaga seotud asjaoludest ning rahvuspargi kaitse-eesmärkidest. LV 2010. a uurimustöö on vaid üks dokumentidest, mis selgitab Käsmu küla kultuuripärandit ja selle olemust. KeA ei saa lähtuda üksnes kitsalt Neeme tee 46 kinnistust, vaid peab arvestama ala kaitse-eesmärke laiemalt. Väiksemate kui 2000 m2 suuruste kruntide jätkuv moodustamine ajaloolisse külatuumikusse muudaks Käsmu tuumikala struktuuri jäädavalt. KeA on analüüsinud 149 Käsmu küla ajaloolises tuumikalas paiknevat kinnistut ning 50% neist on 2000 m2 või suuremad ja vaid 19% on väiksemad kui 1300 m2. Neeme tee 46 kinnistu on tekkinud endise Joosti talu jagamise käigus 20. sajandi esimesel veerandil, kuid kinnistu täiendav jagamine ei ole põhjendatud. Kinnistu jagamisel teostataks vastav maakorraldustoiming ning praegusel või tulevasel kinnistu omanikul tekiks ootus kasutada (hoonestada) elamumaana määratletud kinnistut omal äranägemisel. Kaasomandis oleva kinnistu erinevate osadega piiritletud kasutamine on võimalik tagada ka kaasomanike poolt kinnistu kasutuskorra seadmise lepingu sõlmimisega.
4(11)
3-16-910
12.Tallinna Halduskohus jättis 14.06.2017 otsusega XX kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. LKS § 21 lg-st 1 tulenevalt on KeA kaitseala valitsejaks, kellel on LKS § 14 lg-te 1–3 järgi pädevus detailplaneeringu kooskõlastamiseks kaalutlusõiguse alusel. KeA negatiivne kooskõlastus on menetlustoiming, mis on Vihula vallale siduv. Lahemaa rahvuspark on loodud Põhja-Eesti rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks (LKS § 26 lg 2 p 1). KeA 21.10.2014 ja 09.01.2015 kirjade koostamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kinnitatud „Lahemaa rahvuspargi kaitseeeskiri“, mis sätestas p-des 2 ja 28 muu hulgas pärandkultuurmaastiku säilitamise eesmärgi ka piiranguvööndis. Käsmu küla kultuuripärandi olemust on KeA 21.10.2014 keeldumises selgitatud LV 2010. a uurimustöö alusel. Vihula valla üldplaneeringu (kehtestatud 13.08.2003) kohaselt on Käsmu küla miljööväärtuslik rannaküla, kus tuleb lähtuda väljakujunenud ehitustraditsioonist. Uute moodustatavate väikeelamute kruntide minimaalseks suuruseks tiheasustusalal on 1000 m2, kuid soovitatav on pigem suuremate kruntide moodustamine. Käsmu küla 2009–2015 arengukava kohaselt on eesmärgina deklareeritud, et 2009. a-ks ei oleks külas väiksemaid elamukrunte kui 2000 m2. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri ei sätesta kinnistu jagamisel tekkivate kruntide miinimumsuurust ning kaitseala valitseja peab kinnistu jagamise lubatavuse otsustama kõiki taotluse ja tegevuskohaga seotud asjaolusid kaaludes. Kui haldusorgan on jõudnud arusaamisele, et taotletav tegevus võib kaitse-eesmärki ohustada, on ta LKS § 14 lg 1 p-st 5 ja lg-st 2 tulenevalt kohustatud nõusoleku andmisest keelduma. Keeldumise eelduseks on kaitse-eesmärgi kahjustamise võimalikkus, mitte kaitse-eesmärgi ilmselge kahjustamine. Neeme tee 46 kinnistu kavandatud jagamisel jääks krundi suurus alla 2000 m2 ja isegi alla LV 2010. a uurimustöös kontaktvööndis soovituslikuks peetud kinnistu suuruse (1500 m2). KeA on analüüsinud planeeringuala kontaktvööndisse jäävate kinnistute suurust ning lähtunud otsustamisel mh asjaolust, et rõhuv enamus Käsmu küla tuumikalal ja kontaktvööndis paiknevatest kinnistutest on suuremad kui 2000 m2 ning see määrab ühe olulise asjaoluna piirkonna asustusrütmi. Vastustaja on analüüsinud ka LV 2014. a ekspertarvamust ning põhjendanud sellega mittenõustumist. Eelkõige on selles pööratud ebapiisavalt tähelepanu Käsmu ajaloolise tuumikala krundistruktuuri analüüsile ja puuduvad konkreetsed ettepanekud, milline võiks olla sobiv hoonestuse paiknemine. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et eraldiseisvana väärtust mitteomava kinnistu jagamine mõjutab ümbritsevat asustusstruktuuri, arvestades kinnistu esinduslikku asukohta. Oluline on seegi, et KeA ei välista kinnistule elamu püstitamist, kuid selleks (nagu ka kinnistu korrastamiseks ja kõrvalasuva ohvitseride elamu negatiivse mõju vähendamiseks) ei ole tingimata vajalik kinnistu jagamine. Kaebaja omandiõiguse riive ei ole kuigi intensiivne, sest soovitud eesmärk on võimalik saavutada ka kinnistu kasutuskorra kokkuleppe sõlmimise ja kinnistusraamatusse kandmisega. Ühtlasi on tagatud, et kinnistu suurus vastaks kaitse-eesmärgi saavutamiseks vajalikule ning kinnistut ei saaks ka pärast jagamist hoonestada nii, et see oleks tajutav kahe eraldi majapidamisena ja tihendaks küla tuumikala. Elamumaa kinnistu omamine ei tekita iseenesest subjektiivset õigust saada ehitusõigus ning samuti ei saa eeldada, et kaasomandis olevat kinnistut on alati võimalik jagada. Asjaolu, et Vihula valla üldplaneeringus on krundi miinimumsuuruseks 1000 m2, ei tähenda, et planeeringu kehtestamine soovitud kujul oleks lubatav. Üldplaneeringu kõrval tuleb Käsmu küla puhul lähtuda ka teistest õigusaktidest ning üldplaneeringuga ei saa muuta LKS-s ja kaitseeeskirjas sätestatut. Väide kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piiramisest on põhjendamatu. Kitsendused tegevusteks kaitsealal (mh kooskõlastamise vajadus) tulenevad seadusest (LKS-st), mitte KeA tegevusest. Asjaolu, et Joosti talu kinnistu ei ole endisaegsetes piirides säilinud, ei muuda Neeme tee 46 kinnistut küla tuumikalasse (territoriaalselt määratletav ala) mittekuuluvaks. Vastustaja on kooskõlastuse andmisest keeldumist piisavalt ja 5(11)
3-16-910 korduvalt põhjendanud ning tuvastanud muude oluliste asjaolude (kontaktvööndi analüüs jm) kõrval ka konkreetse kinnistuga seotud asjaolud. Vastustaja kaalutlusi ei ole alust pidada ilmselgelt ebakohasteks. KeA kirjadest nähtub selgelt, millistel põhjustel on leitud, et soovitud detailplaneeringu kehtestamine võib tuua kaasa kaitse-eesmärgi kahjustamise. Kuna tegemist on Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndiga ning kaebaja kinnisasi asub Käsmu küla ajaloolises tuumikalas, ei saa eeldada, et kinnistu jagamise tingimused oleksid samasugused nagu piiranguteta alal. Kaebaja omandiõiguse riivet ei saa pidada ülemääraseks. Kuigi kaebajal ei ole võimalik saavutada kinnistu jagamist, on KeA pidanud võimalikuks kaebaja kinnistule uue elumaja ehitamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.XX palub 12.07.2017 apellatsioonkaebuses (täiendatud 17.08.2017 ja 01.11.2017) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kaebaja põhiseaduslikke õigusi ei saa piirata oletatava ja väljamõeldud ohu tõrjumiseks. Halduskohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks on kaitse-eesmärgi kahjustamise võimalus tõenäoline, mitte pelgalt hüpoteetiline. Vastustaja ega halduskohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks kinnistu teise kaasomaniku soovi või kavatsust taotleda ehitusõigust. Kaebajale teadaolevalt ei ole tema poolvennal, kellele jääks kinnistu jagamisel tekkiv krunt, millel juba on olemasolev elamu (suvila) ja kõrvalhoone, soovi ega kavatsust hakata taotlema ehitusõigust. Kuna tekkivate kruntide asukohad ja asendid oleksid mõnevõrra erinevad, siis ei ole ka alust eeldada, et neid tuleks ehitusõiguse taotlemise korral kohelda ühetaoliselt. Haldusorgan ei saa tõlgendada LKS § 14 lg-t 2 meelevaldselt ega rajada otsustusi hüpoteetilistele ja selgelt oletuslikele eeldustele. LKS § 14 lg 2 eesmärgiks ei ole kaitsta looduskeskkonda kinnistusraamatu formaalsete kannete eest ning kinnisasja jagamise kanne ei saa iseenesest tihendada küla tuumikala. Lisaks andis KeA 16.01.2017 kirjaga nr 7-9/16/10341-6 kooskõlastuse Käsmu sadama detailplaneeringule, mis asub Käsmu küla ajaloolises tuumikalas ja millega nähakse ette mitme alla 2000 m2 suuruse krundi moodustamine. Samuti nõustus KeA 07.09.2017 kirjas nr 7-9/17/5314-2 Neeme tee 24a kinnistu detailplaneeringu algatamisega (eesmärgiga kinnistu hoonestada), kuigi nimetatud kinnistu suurus on 1954 m2. Sarnaseid alla 2000 m2 suuruseid kinnistuid on Käsmus ohtralt juba varasemast. Neeme tee 46 kontaktvööndi analüüsist nähtub, et kinnistu lähiümbruses on keskmiseks krundisuuruseks 1532 m2, mis ei erine oluliselt jagamisel tekkivate kruntide pindalast (1259 m2). KeA-l tuleks esitada korrektne õiguslik põhjendus, kuidas LKS § 14 lg 2 kohaldub Neeme tee 46 kinnistu planeeringulahendusele, või alternatiivselt kaasata asja lahendamisse Keskkonnaministeerium, kes saaks selgitada LKS § 14 lg 2 õiget tõlgendust (s.o kas nimetatud säte on pärandkultuuri objektide puhul üldse kohaldatav). Kaebaja hinnangul ei esine praegusel juhul asjaolusid, mis tingiksid LKS § 14 lg 2 kohaldamise. Halduskohus on asunud sisuliselt hindama asjaolusid, mille hindamiseks ja ümberlükkamiseks on vaja õigusväliseid eriteadmisi. KeA edastas 13.06.2017 kohtule LV 2010. a uurimustöö, mille sisukord ei vasta sisule ja mille osas puudub selgus, kas tegemist on algdokumendiga või ärakirjaga. Seega ei ole tegemist HKMS § 56 lg 2 kohase tõendiga. Lisaks pole selge, kas nimetatud uurimustöö vastab tänapäevasele teadustööle esitatavatele nõuetele ja vastas riigihanke tehnilisele kirjeldusele. Uurimustöö saab üldjuhul olla haldusotsustuse aluseks vaid siis, kui see vastab teadustöö nõuetele ja selles on formuleeritud võimalikud kasutuseesmärgid. Vastustaja ega halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et Neeme tee 46 kinnistul elab juba aastaid kaks erinevat leibkonda, kellel on kasutada oma õueala. Kinnistu on jagatud kaasomanike vahelise mitteformaalse kokkuleppega ja sellega arvestab ka külakogukond. Viidetega kasutuskorra kokkuleppimise võimalusele on KeA asunud sekkuma omandiõiguse küsimustesse. Keskkonnakaitse huvi on kahtlemata kaalukas avalik huvi, mis võib teatud 6(11)
3-16-910 juhtudel õigustada omandiõiguse piiramist, kuid selleks peavad olema veenvad põhjused, mitte pelgalt oletused. Ametnike meelevaldse otsusega on praegusel juhul tekitatud olukord, kus üks perekond ei saa juba aastaid rajada endale kaasaegset ja külamiljöösse sobivat elamut esivanematele kuulunud kinnistuosal. Vastustaja peaks lisaks selgitama, kuidas saab tema otsustada kooskõlastuse andmist, kui Neeme tee 46 kinnistu jääb osaliselt kinnismälestiste (Käsmu merekooli ja piirivalvekordoni hooned) kaitsevööndisse, kus toimuva üle otsustamine on Muinsuskaitseameti (MuKA), mitte KeA pädevuses. MuKA kooskõlastas detailplaneeringu 20.10.2014 kirjaga nr 1.1-7/1908-1.
14.Keskkonnaamet vaidleb 11.08.2017 kirjalikus vastuses (täiendatud 09.08.2018) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. LKS § 14 lg 2 kohaselt ei kooskõlasta kaitseala valitseja tegevust, mis võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Täpsemaid kriteeriume kaitseala valitseja otsusele LKS-s sätestatud ei ole, vaid lähtuda tuleb juhtumipõhiselt. Neeme tee 46 kinnistu paikneb Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis, kus tegevus on piiratud looduskaitseliste kitsendustega, mis tulenevad LKS § 1 p-st 2 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjast. On paratamatu, et kaitsealadel konkureerivad erahuvid ja looduskaitselised avalikud huvid. Kuna Neeme tee 46 kinnistul ei asu Käsmu külale omast elamut, vaid üksnes kõrvalhoone ilmeline suvila (st kinnistu jagamisel ei jääks kummalegi neist elamut), siis tuleb arvestada, et elamumaa sihtotstarbega kinnistu omanikul (omandajal) on selgelt ootus, et kinnistul oleks elamu või saaks selle sinna rajada. KeA ei ole kuidagi takistanud kaebajal elamu püstitamist, vaid on pidanud seda selgelt võimalikuks. Rahvusparkides või miljööväärtusega aladel on teatud krundi suuruse või krundistruktuuri säilitamise vajadus tavapärane – see aitab hoida asustusstruktuuri, mis on mh ka üheks Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks. Kui krundistruktuuri ja valdavat suurust ei jälgitaks, siis võib ajalooline küla muutuda kinnistute jagamise tulemusel väikeste kruntidega suvilapiirkonnaks ning külamiljöö hävib. Kinnistu kasutamise võivad kaasomanikud lahendada kasutuskorra kokkuleppega, mille saab kanda kinnistusraamatusse. Sellise viitega ei ole kuidagi sekkutud kaebaja pereellu. Seejuures ei olnud kinnistu jagamise ja hoonestamise otsustamisel määrav mitte täiendava ehitusõiguse tekkimise võimalus, vaid asjaolu, et kinnistu paikneb Käsmu ajaloolisel tuumikalal, kus tuleb uute kruntide moodustamisel ja hoonestuse kavandamisel arvestada piirkonnas väljakujunenud asustusstruktuuri ja ehitustraditsioonidega. Kinnistu jagamine ei ole pelgalt formaalne kanne, vaid tähendab olemasoleva suurema kinnistu asemele kahe väiksema kinnistu tekkimist, mis ei ole sellele Käsmu külaosale omane. Käsmu sadama detailplaneeringu ala jagatakse kuueks krundiks, millest vaid üks jääb alla 2000 m2 (avaliku funktsiooniga krunt pindalaga 1986 m2). Nii Käsmu sadama planeeringualale tekkiv 1986 m2 suurune krunt kui ka Neeme tee 24a kinnistu pindalaga 1954 m2 on ligilähedaselt 2000 m2 suurused ning väike erinevus ei ole asustusstruktuuris tajutav. Seevastu Neeme tee 46 kinnistu jagamisel tekiks kaks 1259 m2 suurust krunti, mis on oluliselt väiksemad kui 2000 m2. Kaebaja tellitud Neeme tee 46 kontaktvööndi kinnistute suuruste analüüsi valim on suvaline ja arusaamatu ning selles ei ole võetud arvesse lähikonna suuremaid kinnistuid. Käsmu küla ajaloolises tuumikalas ületavad kinnistute suurused valdavalt 2000 m2. Vaidlusalune kinnistu külgneb Neeme teega ja ühe tähtsama kõrvaltänavaga (Merekooli tn), asudes seega küla struktuuri vaadeldes väga esinduslikus ja nähtavas kohas. LV 2010. a uurimustöö (olemuselt inventuur) on olnud kaebajale kättesaadav juba alates 2015. a-st ning selle sisukorra ja sissejuhatuse vead on vormistuslikud ega mõjuta töö kasutamist või mõistmist. LV töö maksumus jäi alla riigihanke piirmäära ning uuring on koostatud KeA ja OÜ Arhitektuuriväljad vahel 01.07.2010 sõlmitud töövõtulepingu alusel. KeA ja MuKA pädevused on erinevad ning kinnismälestise kaitsevööndi olemasolu ei välista samaaegselt LKS-i kohaldamist.
7(11)
3-16-910
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha XX 17.08.2017 täiendustes esitatud taotluste suhtes (I) ja seejärel lahendab apellatsioonkaebuse sisuliselt (II). I
16.Apellant on 17.08.2017 täiendavates seisukohtades taotlenud vastustaja kohustamist esitada korrektne põhjendus LKS § 14 lg 2 kohaldamise kohta või alternatiivselt kaasata menetlusse Keskkonnaministeerium, kes saab selgitada LKS § 14 lg 2 tõlgendamist. Lisaks soovis apellant vastustajalt selgitusi LV 2010. a uurimustöö vormistuslike ebakõlade, teadusliku väärtuse ja maksumuse kohta ning KeA ja MuKA kooskõlastuspädevuse kohta. Kuna vastustaja on apellandi soovitud selgitused 09.08.2018 menetlusdokumendis juba andnud, siis puudub vajadus neid taotlusi täiendavalt lahendada.
17.Kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 17 lg 2 p 3 nägi ette, et enne detailplaneeringu vastuvõtmist peab planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus kooskõlastama planeeringu asjaomase riigiasutusega, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevöönd. LKS § 14 lg 1 p 5 kohaselt ei tohi kaitsealal ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta detailplaneeringut kehtestada. LKS § 14 lg 2 näeb ette, et kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta tema nõusolekut vajavat tegevust, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. LKS § 14 lg 3 kohaselt võib kaitstava loodusobjekti valitseja seada tema nõusolekut vajavate tegevuste kooskõlastamisel tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Kaitseala valitsejaks on LKS § 21 lg 1 järgi KeA.
18.Arvestades, et Lahemaa rahvuspark on LKS § 26 lg 2 p 1 ja Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kinnitatud kaitse-eeskirja p 2 (samuti alates 08.03.2015 kehtiva Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 1 lg 1 p 1) kohaselt moodustatud Põhja-Eesti rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks, on ilmne, et LKS § 14 lg-test 2 ja 3 tulenevalt peab KeA kooskõlastuse andmisest keelduma, kui kavandatav tegevus võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit ning sellise kahjustamise võimalust ei saa välistada ka kooskõlastamisel mingite lisatingimuste seadmisega. Kooskõlastuse andmine või mitteandmine on seaduse järgi KeA pädevuses ning LKS ei näe ette mingeid üksikasjalikumaid tingimusi, millest KeA peaks vastava otsustuse tegemisel lähtuma. LKS § 14 lg 2 ei ole ka sõnastuslikult ebaselge, mistõttu puudub vajadus kaasata asja menetlusse arvamuse andmiseks LKS eelnõu ettevalmistanud Keskkonnaministeeriumi ning apellandi sellekohane taotlus jääb rahuldamata. Olukorras, kus Lahemaa rahvuspargi moodustamise üheks eesmärgiks on juba LKS-st tulenevalt kaitsta kultuuripärandit (sh ajalooliselt kujunenud rannaküla miljööd, mis hõlmab ka küla asustusstruktuuri), ei esine mõistlikku põhjust tõlgendada LKS § 14 lg-t 2 viisil, et detailplaneeringule kooskõlastuse andmata jätmise aluseks ei saa olla oht kahjustada kultuuripärandi kaitse eesmärgi saavutamist või selle seisundit. Seda, kas vastustaja on järginud kooskõlastuse andmise otsustamisel kaalutlusreegleid, saab hinnata üksnes konkreetse juhtumi raames.
19.Apellandi tõstatatud kahtlused, kas LV 2010. a uurimustöö „Lahemaa Rahvuspargi kaitsekorralduskava alusuuringud ja rannakülade inventeerimine. Käsmu“ (tl 149–166) on korrektne ja vastab teadustöö nõuetele, on ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt otsitud. Töö 8(11)
3-16-910 sisukorras märgitud sissejuhatuse puudumist ja sellest tulenevat leheküljenumbrite lahknevusi on alust pidada üksnes vormistuslikuks veaks. Apellant ei ole millegagi põhjendanud oma hinnangut, et vastustaja esitatud dokument ei pruugi vastata tegelikkusele, kusjuures LV 2010. a uurimustöö pidi talle olema teada juba KeA 21.10.2014 keeldumisest, milles on sellele viidatud. Ühestki haldus- ega kohtumenetluse normist ei tulene nõuet, et tõendina saab olla kasutatav üksnes kõigile teadustöö nõuetele vastav uuring või ekspertarvamus. Apellant ei ole seadnud kahtluse alla LV pädevust ega esitanud tema uurimustööle mingeid sisulisi vastuväiteid. Juba töö pealkirjast nähtub, et see on koostatud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava alusuuringuna, mistõttu on tegemist selgelt asjakohase tõendiga, mille alusel sisustada Käsmu külas kaitstavat kultuuripärandit ja hinnata ohtu selle kahjustamiseks kavandatud planeeringulahendusega. Seejuures on apellant ka ise tuginenud LV 2014. a ekspertarvamusele ehk pidanud teda pädevaks vastavaid hinnanguid andma.
20.Asjaolu, et MuKA on Neeme tee 46 detailplaneeringu 20.10.2014 kooskõlastanud, ei mõjuta ega piira kuidagi KeA õigusi ja kohustusi omapoolse kooskõlastuse andmise otsustamisel. Tegemist on erineva pädevusega haldusorganitega, kes hindavad kooskõlastuse andmise otsustamisel erinevaid aspekte. II
21.XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
22.Poolte vahel on vaidlus esmajoones selle üle, kas KeA on 21.10.2014 kirjaga (tl 10-12) põhjendatult keeldunud kooskõlastamisest planeeringulahendust, mis näeb ette Neeme tee 46 kinnistu jagamise kaheks elamukrundiks (mõlemad suurusega 1259 m2), ning jätnud 09.01.2015 kirjaga (tl 7-9p) varasema seisukoha muutmata õiguspäraselt või mitte. Kuigi KeA ei kooskõlastanud ka kavandatava hoonestuse paiknemist kinnistul, ei ole vastustaja iseenesest välistanud võimalust kinnistu täiendavaks hoonestamiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et Neeme tee 46 kinnistu planeeringulahendust ei ole alates 2014. a-st muudetud, kinnistu on endiselt kahe isiku kaasomandis võrdsetes osades ning apellant soovib jätkuvalt kinnistu jagamist kaheks võrdse suurusega elamukrundiks, et püstitada ühele neist elamu. Vastustaja on keeldunud kinnistu jagamiseks nõusoleku andmisest esmajoones põhjustel, et alla 2000 m2 suuruste kruntide moodustamine ja neile hoonestuse kavandamine kahjustaks Käsmu küla ajaloolise tuumikala miljööd (hoonestust, ruumikasutust, õuede struktuuri) ja tihendaks liigselt külastruktuuri. Vastustaja on oma seisukohti pärast 21.10.2014 küll mõnevõrra täiendanud (eelkõige seonduvalt planeeringumenetluses hiljem koostatud dokumentide analüüsimisega), kuid peamised argumendid on jäänud läbivalt samaks (vt 08.12.2014 kiri nr V 6-5/14/20479-4 – tl 50-50p; 09.01.2015 kiri nr V 6-5/14/20479-6; 07.03.2016 kiri nr 6-2/16/1829-2 – tl 17-21).
23.Apellant märgib õigesti, et haldusorgan ei saa LKS § 14 lg-tes 2 ja 3 sätestatut rakendada meelevaldselt, vaid kavandatud tegevuseks kooskõlastuse mitteandmisel või vastava tegevuse kooskõlastamiseks tingimuste seadmisel tuleb vastustajal tasakaalustatult arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja vastanduvaid huvisid. Ringkonnakohus nõustub samas halduskohtuga, et praegusel juhul ei ole alust järeldada, et vastustaja oleks kooskõlastuse andmise otsustamisel väljunud kaalutlusõiguse piiridest ja eesmärgist või eiranud kaalutlusreegleid. Apellant ei ole viidanud ühelegi olulisele asjaolule, mille KeA oleks jätnud välja selgitamata või arvestamata, vaid heidab vastustajale sisuliselt ette teatud asjaoludele kas liiga suure või liiga väikese kaalu omistamist. Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja 9(11)
3-16-910 huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga (nt Riigikohtu 20.03.2014 otsus nr 3-3-1-87-13, p 19). Sellist ilmselget viga praegusel juhul ei esine.
24.Vastustaja on põhjendatult rõhutanud, et kooskõlastuse andmise otsustamisel ei olnud asjakohane hinnata seda, kas Neeme tee 46 kinnistu teisel kaasomanikul võib olla soov taotleda täiendavat ehitusõigust ka kinnistu jagamisel temale jäävale maa-alale, vaid oluline oli arvestada, et kuna Neeme tee 46 kinnistul puudub Käsmu külale omane elamu (see jäi endise Joosti talu jagamisel praegusele Neeme tee 44 kinnistule), siis tekiks kahe elamukrundi moodustamise aktsepteerimisel kummagi kinnistu omanikul (sh võimalikul tulevasel omanikul) põhjendatud alus nõuda sinna ka elamu püstitamise lubamist (st olemasolev suvila on olemuselt abihoone) ning sellest keeldumine võiks tähendada omandiõiguse ülemäärast piiramist. Ka praegu kehtiva Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava 2016–2025 lisa 7 „Asustusstruktuur ja arhitektuur, kirjeldused ja ehitussoovitused külade kaupa“ p 25 näeb Käsmu küla osas planeerimis- ja ehitussoovitusena ette, et ühel krundil (minimaalselt 2000 m2) on üks elamu. Tegemist ei ole pelgalt hüpoteetilise või väljamõeldud ohuga Käsmu küla asustusstruktuurile. Kinnistu jagamine kui selline (nii maakorraldustoiminguna kui ka kinnistusraamatu kandena) ei tihedaks küll iseenesest veel külastruktuuri, kuid looks selleks selge aluse, sest annaks võimaluse nõuda praeguse Neeme tee 46 kinnistu maa-alale koguni kahe elamu püstitamise lubamist, kuigi vastustaja on pidanud kaitse-eesmärke arvestades võimalikuks püstitada sellele vaid üks elamu. Määravat tähtsust ei oma, et Neeme tee 46 kinnistut kasutavad kaks leibkonda, kes on sõlminud kinnistu kasutamiseks mitteformaalse kokkuleppe, sest kinnistu kaasomandis olek ei muuda kinnistu faktilist olukorda ega suurenda iseenesest omandiõiguse riivet. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et kaasomanikel on soovi korral võimalik sõlmida ka notariaalne kasutuskorra kokkulepe ja kanda see kinnistusraamatusse, millisel juhul kehtib see igakordsete kaasomanike suhtes.
25.KeA 21.10.2014 kirjas viidatud LV 2010. a uurimustöös (lk 29-30) on välja toodud, et Käsmu küla ajaloolises tuumikalas (mille keskmesse jääb ka Neeme tee 46 kinnistu) tuleks maksimaalselt säilitada ajaloolist hoonestust ja hoonestusstruktuuri ning moodustatavad kinnistud ei tohi olla väiksemad kui 2000 m2 ja peavad ühelt küljelt piirnema külatänavaga. Vihula Vallavolikogu 13.08.2003 määrusega nr 19 kehtestatud Vihula valla üldplaneering nägi tiheasustusaladel (sh Käsmu) uute moodustavate väikeelamukruntide minimaalsuurusena ette 1000 m2, kuigi soovitatavad on pigem suuremad krundid. Üldplaneeringus sätestatu ei saa siiski piirata kaitseala valitseja kaalutlusõigust ega välistada ohtu rahvuspargi kaitse-eesmärkide kahjustamiseks, sest isegi kui kaitseala valitseja oli üldplaneeringu varasemalt kooskõlastanud, võib hinnang kaitseala väärtustele ja selle seisundi ohustatusele aja jooksul täpsustuda ning detailplaneeringu kooskõlastamise otsustamisel lähtutakse juba konkreetsest asukohast ja kavandatavast lahendusest. Kuigi LV 09.12.2014 ekspertarvamuses (tl 34-36) on leitud, et Neeme tee 46 kinnistu jagamise ja Merekooli tänava äärde uue eluhoone püstitamise lubamisest keeldumine ei ole põhjendatud, on vastustaja juhtinud asjakohaselt tähelepanu, et LV 2014. a arvamuses on üheselt mööndud kavandatavate kruntide suuruse vastuolu LV 2010. a töös pakutud 2000 m2 miinimumnõudega ning ekspert ei ole sellest kõrvalekaldumist millegagi sisuliselt põhjendanud. Asjaolust, et Neeme tee 46 kinnistu olemasolev hoonestus ei oma iseseisvat struktuurset väärtust ning planeeringulahendus ei tekitaks varasemalt hoonestamata alale massiivset ja tihedat uut asustusstruktuuri, ei järeldu iseenesest, et see ei saaks kahjustada Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke Käsmu külas. Ekspert ei ole arvestanud ka võimalusega,
10(11)
3-16-910 et kummalgi Neeme tee 46 jagamisel tekkival krundil ei oleks elamut ning seega kaasneks kinnistu jagamisega selge surve anda neile mõlemale täiendav ehitusõigus elamu püstitamiseks.
26.Apellandi väited vastustaja tegevuse meelevaldsusest ei ole põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et KeA andis 16.01.2017 kirjaga nr 7-9/16/10341-6 kooskõlastuse Käsmu sadama detailplaneeringule (kehtestatud Haljala Vallavolikogu 20.03.2018 otsusega nr 39), millega on nähtud ette planeeringualal kuue krundi moodustamine, millest üks avaliku funktsiooniga krunt jääb alla 2000 m2 (pindalaga 1986 m2). Samuti on KeA 07.09.2017 kirjas nr 7-9/17/5314-2 (tl 195-196) nõustutud detailplaneeringu algatamisega 1954 m2 suuruse Neeme tee 24a kinnistu osas eesmärgiga kinnistu hoonestada. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd nimetatud kruntide suurus jääb vaid väga minimaalselt alla 2000 m2, siis ei kaasneks nendega asustusstruktuuri tajutavat kahjustamist ning sellises olukorras võinuks keeldumine osutuda ebaproportsionaalselt piiravaks. Apellant on seevastu soovinud moodustada kaks 1259 m2 suurust elamukrunti, mis jääksid oluliselt (st selgelt tajutavalt) alla 2000 m2. Kuivõrd 2000 m2 miinimumsuuruse nõuet ei ole üheski õigusaktis konkreetselt fikseeritud, siis tuleb vastustajal igakordselt hinnata, kas kavandatav lahknevus oleks kaitse-eesmärke arvestades aktsepteeritav või mitte. Pelgalt asjaolu, et Käsmu külas on ka varasemast olemas suur hulk alla 2000 m2 suurusi kinnistuid, ei anna alust nõuda väiksemate kruntide moodustamise lubamist ka edaspidi. Oluline on eelkõige see, et Käsmu külas on sellele vaatamata säilinud kaitsmistvääriv miljöö (sh asustusstruktuur), mille kaitsmise on kaitseala valitseja kohustatud tagama. Vastustaja on hinnanud kokku 149 kinnistut Käsmu küla ajaloolises tuumikalas ning tuvastas, et 50% neist olid 2000 m2 või suuremad ning üksnes 19% olid ligikaudu sama suured või väiksemad kui Neeme tee 46 kinnistu jagamisel tekkivad krundid. See tähendab, et ca 4/5 piirkonnas asuvatest kinnistutest on suuremad kui vaidlusaluse planeeringulahendusega kavandatud, mistõttu pole ka alust väita, et ümbruskonnas oleksid väikesed krundid valdavad. Külli Õisma 10.11.2014 koostatud „Kontaktvööndi analüüs Neeme tee 46 ja läbiümbruse detailplaneeringule“ vaatleb võrdlusena üksnes nelja Neeme tee äärse kinnistu keskmist suurust, kuid sellisest valimist lähtumine jääb esiteks arusaamatuks ja teiseks on ebaselge, kuidas saaks pelgalt mõne kinnistu baasil teha järeldusi Käsmu küla või isegi üksnes selle tuumikala üldisest asustusstruktuurist.
27.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.06.2017 otsus muutmata.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, kuid pole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.