Riigihanked › Riigihanked

3-18-753

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.08.2018 (HKMS § 278 lg 1). Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3). Sõltumata menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle puudumisest võib Riigikohus hankeasjas esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (HKMS § 279 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-18-753 ette.“ Lepingud ütles hankija üles selliselt, et nende alusel toimub tellimuste esitamine veel kuni 30.06.2017. Ei ole vaidlust, et 22.11.2016 ülesütlemine oli korraline. Kuigi 22.11.2016 ülesütlemisavalduses oli kirjas, et faktiliselt lõpetatakse lepingud kaebajast tulenevatel põhjustel, siis avalduses pole väidetud, et kaebaja on lepinguid rikkunud, rääkimata nende olulisest rikkumisest. Hankija esindaja kinnitas 02.04.2018 VAKO istungil, et hankija valis korralise ülesütlemise hea tahte märgiks ning ülejäänud raamlepingute täitmise huvides. Hankija saatis 03.02.2017 kaebajale teate 22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse tagasivõtmise ja lepingute erakorralise ülesütlemise kohta, tuginedes lepingute p 10.7 teisele lausele: „Töövõtja poolse olulise lepingurikkumise korral on Tellijal õigus Leping ette teatamata üles öelda.“ Ka lepingute erakorraline ülesütlemine toimus hankija poolt selliselt, et lepingute alusel toimub tellimuste esitamine veel kuni 30.06.2017. Raamlepingud ei saa olla paralleelselt lõppenud nii korraliselt kui ka erakorraliselt. VAKO on tuvastanud nii 22.11.2016 korralise ülesütlemise kui ka 03.02.2017 erakorralise ülesütlemise samaaegse kehtivuse. VAKO on jätnud tähelepanuta, et just kahe paralleelselt kehtiva ülesütlemise lubamatuse tõttu on hankija ise üritanud 22.11.2016 korralise ülesütlemise avaldust tagasi võtta. Samuti on VAKO jätnud tähelepanuta, et kui pärast korralist ülesütlemist leiab aset erakorralist ülesütlemist õigustav oluline lepingurikkumine, siis on erakorralise ülesütlemisega lubatud leping lõpetada üksnes juhul, kui see on suunatud lepingute lõppemisele enne korralise ülesütlemisega antud etteteatamistähtaja möödumist. Hankija teatas 22.11.2016 ülesütlemisavalduses ülesütlemisest ette rohkem kui 7 kuud. Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-st 1 tulenevast erakorralise ülesütlemise definitsioonist ja raamlepingute p 10.7 teise lause sõnastusest, oli erakorralise ülesütlemise eelduseks lisaks olulisele lepingu rikkumisele veel ka see, et ülesütlemine oleks tehtud raamlepingu p 10.7 esimeses lauses sätestatud 3-kuulist etteteatamistähtaega järgimata. Asjaolu, et hankija 03.02.2017 erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaeg oli peaaegu 5 kuud, kinnitab erakorralise ülesütlemise lubamatust. 03.02.2017 erakorraline ülesütlemine ei lühendanud raamlepingute kehtivuse tähtaega (30.06.2017). Hankija 22.11.2016 ülesütlemisavaldus jõudis vaidlustajani selle tegemisega samal päeval. Avalduse tagasivõtmise avalduse tegi hankija aga alles 03.02.2017, mil see jõudis ka vaidlustajani. Seega polnud hankijal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 72 sätestatud õigust võtta tagasi 22.11.2016 ülesütlemisavaldust (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-190-13, p 23) ega muuta selle õiguslikku alust ega asendada 22.11.2016 avaldust 03.02.2017 avaldusega. VAKO on eksinud, leides, et 03.02.2017 erakorraline ülesütlemine teostati vaidlustaja poolse olulise lepingurikkumise tulemusel. VAKO on küll õigesti tuvastanud, et enne 22.11.2016 toime pandud rikkumisi ei saanud hankija 03.02.2017 ülesütlemise õigustamiseks kasutada, kuna neile oli ta hinnangu andnud oma 22.11.2016 avalduses, kuid pole sellest 03.02.2017 avaldusele hinnangut andes lähtunud. 03.02.2017 erakorralises ülesütlemisavalduses põhjendab hankija 22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse tagasivõtmist ja selle asemel lepingute erakorralist ülesütlemist eranditult rikkumistega, mis leidsid aset enne 22.11.2016. Kuna hankija muudele rikkumistele oma 03.02.2017 avalduses ei tuginenud, siis juba ainuüksi seetõttu pidanuks VAKO tuvastama 03.02.2017 avalduse kehtetuse. VAKO on eksinud, kui on leidnud, et vaidlustajal oli pärast 22.11.2016 ülesütlemisavaldust kohustus saavutada ka Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa raamlepingute puhul tähtaja ületuste vähenemine alla 10 tähtaja ületuse lepingu kohta. VAKO jätab põhjendamata, miks tuleb pidada mõistlikuks hankija 21.10.2016 kirjas esitatud nõuet, et tähtaja ületanud tellimuste arv ei tohi ületada 10 tellimust lepingu kohta. Sellise numbri õigustamiseks pole hankija üheski oma kirjas esitanud ühtegi põhjendust ja selle nõudmine on vastuolus raamlepingutes 3(13)

3-18-753 sisalduva kvaliteedikompassi regulatsiooniga. VAKO seisukoht on vastuolus 14.11.2016 kohtumise protokolliga, kus pooled leppisid kokku, et vastustaja annab teistkordselt täiendava tähtaja Lääne-Tallinna, Pärnumaa, Tartu linna, Lõuna-Tartumaa ja Viljandi lepingute osas selliselt, et 16.12.2016 oleks mitte rohkem kui 10 tähtaja ületust lepingupiirkonna kohta. IdaTallinna ja Lääne-Harjumaa lepinguid aga see kokkulepe ei puudutanud, pooled leppisid kokku, et kõnealuste lepingute täitmisega jätkamine ei ole perspektiivne. Selles kirjas antud tähtajaks (09.11.2016) hankija soovitud tulemust ei saavutatud. Hoolimata sellest ütles hankija lepingud 22.11.2016 üles korraliselt, mitte erakorraliselt, tuginedes vaidlustaja olulisele rikkumisele. Järelikult ei saa hankija 03.02.2017 erakorralist ülesütlemist enam 09.11.2016 tähtaja mittejärgimisega õigustada. VAKO tuvastas, et 03.02.2017 seisuga pole tähtaegade ületamine vähenenud, võrreldes 22.11.2016 seisuga. VAKO otsusest ei ilmne, milline oli tähtaegade ületus 22.11.2016. Kuigi iga raamlepingut tuleb käsitleda eraldi, on VAKO neid analüüsinud koos. Samas pidanuks VAKO sellisel viisil leidma, et tähtaja ületuste arv on summaarselt vähenenud 60 tellimuse võrra, mis on oluline vähenemine. Kaebaja tunnistab leppetrahvide tasumist, kuid leppetrahvisummad ei kinnita rikkumiste olulisust ega pidevust. Leppetrahvide aluseks olnud tähtaegade ületuse on põhjustanud hankija poolt tellimuste esitamine väga olulises mahus üle riigihanke eeldatava mahu. Osaliselt on kaebaja leppetrahve tasunud ka endapoolse tellimuste tähtaegade ületamise tõttu. Kaebaja on tasunud leppetrahve hea tahte märgiks. Olulisuse ja pidevuse kriteeriumid saab tuletada raamlepingutes sisalduvast kvaliteedikompassi regulatsioonist. Raamlepingu p-de 9.3 ja 8.27 kohaselt saaks leppetrahvide aluseks olnud tähtajaületustega tellimuste puhul rääkida olulisest lepingurikkumisest, kui kompassinäitajad oleksid madalamad kui 70%. Kaebajal on need keskmiselt olnud 90%. Riigihangete seaduse (RHS) § 95 lg 4 p 8 kohaldamine ei ole lubatav olukorras, kus rikkumised, millele hankija tugineb, on toime pandud enne 01.09.2017, mil jõustus RHS kehtiv redaktsioon. Järelikult ei saanud pakkujad enne 01.09.2017 ka arvestada, et nendepoolsed hankelepingute rikkumised võivad tuua kaasa nende kõrvaldamise muudes hankemenetlustes. Vastupidise tõlgenduse korral on RHS selles osas põhiseadusega (PS) vastuolus. Kaebaja ei vaidlusta RHS § 95 lg 4 p-i 8 sisu vastavust PS-le ning ei väida, et pärast RHS-i vastuvõtmist aset leidnud rikkumiste arvestamisel oleks selle sätte kohaldamine PS-ga vastuolus. Kaebaja vaidlustab asjassepuutuvate sätete rakendamisega seonduvaid küsimusi. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (hankedirektiiv) art 57 lg 7 kohaselt kehtestavad liikmesriigid hankedirektiivi art 57 rakendamise tingimusi käsitlevad õigusnormid, võttes arvesse liidu õigust. EL-i õigusest tuleneb üksnes ülempiir, kui kaua tohib hankedirektiivi art 57 lg-s 4 toodud asjaolusid pärast nende aset leidmist arvestada. RHS § 95 lg 4 p 8 võimaldab võtta arvesse asjaolusid, mis nende asetleidmise ajal ei olnud hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks. Selline olukord riivab õiguskindluse põhimõtet. RHS-i vanas redaktsioonis (RHS v.r) ei olnud samasisulist kõrvaldamise alust ette nähtud. Õiguskindluse põhimõtte põhjendamatu riivega piiratakse ka kaebaja ettevõtlusvabadust.

3-18-753 täiendava tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks. Vastustaja soovis, et kaebaja kõrvaldaks rikkumised hiljemalt 09.11.2016 selliselt, et tähtajaks täitmata tellimuste arv ei ületaks 10 tellimust ühe lepingu kohta. Kaebaja teatas 08.11.2016 vastuses, et tegemist on ebamõistliku pikkusega tähtajaga, mille jooksul ei ole rikkumist võimalik kõrvaldada. Vaidlust ei saa olla selles, et kui täitmiseks on antud ebamõistlik täiendav tähtaeg, pikeneb see tulenevalt VÕS § 114 lg-st 1 mõistliku täiendava tähtajani. Tähtaja pikenemisest ei kohustu tähtaja andja vastaspoolt teavitama, tähtaeg pikeneb mõistliku ajani seadusest tulenevalt. 22.11.2016 esitas vastustaja kaebajale avalduse lepingute ülesütlemiseks omal algatusel, märkides, et ülesütlemise põhjuseks on tegelikkuses siiski kaebaja lepingurikkumine. Arvestades vastustaja poolt kaebajale alates lepingu täitmise algusest igakuiselt esitatud leppetrahvinõudeid, tähtajaks täitmata tellimuste üha suurenevat arvu, vastustaja 21.10.2016 esitatud täiendava tähtaja andmise avaldust ja 14.11.2016 poolte kohtumise protokolli, on selge, et lepingute ülesütlemine oli tingitud kaebaja suutmatusest lepinguid nõuetekohaselt täita. 22.11.2016 avalduse esitamisele järgnevalt jätkus lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 alusel tellimuste andmine, kuna need öeldi üles pea 8-kuulise etteteatamisega (alates 30.06.2017). Mistahes arusaama, et ta ei pea ülesöeldud lepinguid enam täitma, sealhulgas mõistlikuks täiendavaks tähtajaks rikkumist kõrvaldama, ei saanud kaebajal tekkida. 23.01.2017 saatis vastustaja kaebajale kirja, milles rõhutas, et 21.10.2016 kirjas antud täiendavast tähtajast 09.11.2016 on möödunud juba kaks kuud, mille jooksul ei ole kaebaja suutnud lepingute täitmist nõuetega kooskõlla viia. Vastustaja selgitas, et tulenevalt VÕS § 114 lg-st 1 pikeneb ebamõistlik tähtaeg mõistliku täiendava tähtajani, ning tegi ettepaneku lõpetada lepingud poolte kokkuleppel, tingimusel, et kaebaja hüvitab vastustajale lepingute lõpetamisest tuleneva varalise kahju. Kaebaja keeldus vastustaja ettepanekust. 03.02.2017 esitas vastustaja kaebajale avalduse lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 ülesütlemiseks kaebaja olulise rikkumise tõttu. Vastustaja on olulise rikkumise tuvastamisel lähtunud asjaolust, et 21.10.2016 rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendav tähtaeg saabus hiljemalt 2017. a jaanuari lõpus või veebruari alguses ning rikkumised oli selleks ajaks kaebaja poolt kõrvaldamata. Mõistlikult võttes ei saanud 14.11.2016 protokollis kajastuv asjaolu, et lepingud soovitakse lõpetada, tekitada kaebajas kuidagi arusaama, et ta ei kohustu kõnealuste lepingute alusel tellimusi täitma, sealhulgas täitma neid pikenenud täiendavaks tähtajaks. Vastustaja möönab, et varasemat, 22.11.2016 ülesütlemise avaldust ei saanud ta tagasi võtta, kuid see ei piira vastustaja õigust öelda kehtiv leping üles teisel alusel. Vastustaja ei ole tuginenud 03.02.2017 avalduse esitamisel eranditult enne 22.11.2016 toime pandud lepingurikkumistele. Rikkumised võisid küll leida aset enne nimetatud tähtpäeva, kuid need muutusid oluliseks alles täiendava, pikenenud tähtaja, möödumisega ning sellest tulenevalt tekkis alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks. 22.11.2016 avalduse esitamisel ei saanud vastustaja teada, et kaebaja mõistliku täiendava tähtaja jooksul rikkumist ei kõrvalda. Tulenevalt VÕS § 196 lg 2 teisest lausest ei ole VÕS § 116 lg 2 p-s 4 nimetatud juhul täiendava tähtaja määramine vajalik. Seega, kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt täiendavat tähtaega kahe lepingu osas ei antud, oli vastustajal siiski olemas alus lepingute ülesütlemiseks olulise rikkumise tõttu. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vastustaja oleks pidanud lepingud üles ütlema viivitamata. Seisukoht, mille kohaselt võib olulise rikkumise korral lepingu üles öelda üksnes juhul, kui see on suunatud lepingute lõppemisele enne korralise ülesütlemisega antud etteteatamise tähtaja möödumist, on meelevaldne ning seda ei toeta leping, seadus ega praktika. 5(13)

3-18-753 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et rikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel on asjakohane lähtuda kvaliteedijälgimise süsteemist Kompass. Jälgimissüsteemi Kompass eesmärgiks on sätestada alused töövõtjale kvaliteedinäitajate alusel tulemustasu võimalikuks maksmiseks ning see ei ole ette nähtud rikkumiste pidevuse või olulisuse hindamiseks. Kui aga vaadelda Kompassi andmeid, siis pea kõigi mõõdikute osas on kaebaja näitajad olnud eesmärgist madalamad. Kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel on vastustaja muuhulgas tuginenud pidevate lepingurikkumiste eest tasutud leppetrahvidele. Asjaolu, et leppetrahv on tasutud, kinnitab kaebaja nõustumist sellega, et trahv oli põhjendatud. Seega ei saa esineda vaidlust selle üle, kas rikkumine üldse esines ja kas see võis olla vastustaja poolsest lepingurikkumisest põhjustatud. Alates lepingute nr 161191-1 kuni 161191-9 jõustumisest ei ole kahe aasta jooksul möödunud ühtegi kuud, mil vastustaja ei oleks esitanud kaebajale leppetrahvinõudeid, sealhulgas koondnõudeid sadade rikkumiste eest. Leppetrahvide kogusummat arvesse võttes on kaebaja tellimuste täitmisega hilinetud ca 9900 päeva. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et RHS § 95 lg 4 p 8 ei ole kohaldatav rikkumiste osas, mis leidsid aset enne 01.09.2017, mil jõustus kehtiv RHS. Sel juhul peaks RHS-i rakendussätetest tulenema regulatsioon, mille kohaselt saab RHS § 95 lg 4 p-i 8 rakendada üksnes alates 01.09.2017 aset leidnud lepingurikkumiste suhtes. Lepingu rikkumine ei ole õiguspärane tegevus, mistõttu ei saanud kaebaja eeldada, et temale ei või sellest negatiivseid tagajärgi tuleneda. RHS on vastu võetud, tuginedes hankedirektiivile, milles on sätestatud ka alused varasema hankelepingu olulise või pideva rikkumise tõttu pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamiseks. Seega ei saanud 01.09.2017 jõustunud seadusesätted kaebajale üllatusena tulla. Vastustaja taotleb menetluse lõpetamist VAKO 17.04.2018 otsuse nr 47-18/194852 osas, sest riigihankes 194852 on pakkumuste jõusoleku tähtaeg lõppenud ja kaebaja, nagu ka ükski teine pakkuja, ei ole esitanud taotlust pakkumuste jõusoleku tähtaja pikendamiseks. Tulenevalt RHS § 73 lg 3 p-st 7 lõpeb hankemenetlus kõigi pakkumuste jõusoleku tähtaja lõppemisel.

6(13)

3-18-753 tegevus ei vääri põhiseaduslikku kaitset. Tegemist ei ole ka ettevõtlusvabaduse lubamatu riivega. Ettevõtlusvabadus ei seisne õiguses lepinguid rikkuda. Igal kalendrikuul leppetrahvide esitamine on pidevaks lepingurikkumiseks seaduse ja hankedirektiivi mõttes. Sealjuures ei ole kõrvaldamise aluse koosseisu täitmiseks vajalik, et pakkuja oleks lepinguid rikkunud nii oluliselt kui pidevalt, vaid piisab ka ühte liiki rikkumisest ehk väiksemate, kuid pidevate rikkumiste olemasolust.

3-18-753 21.10.2016 kirjaga kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kõigi riigihankes nr 161191 sõlmitud 9 raamlepingu osas selliselt, et hiljemalt 09.11.2016 ei oleks tähtaja ületanud tellimusi rohkem kui 10 iga lepingu kohta, vastasel juhul peab hankija seda oluliseks lepingu rikkumiseks. Kaebaja teatas 08.11.2016 kirjaga, et see tähtaeg pole mõistlik ja pakkus välja läbirääkimiste pidamise kahe lepingu (Ida-Tallinn ja Lääne-Harjumaa) lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Läbirääkimiste kohta koostatud 14.11.2016 protokollist tuleneb, et vastustaja algatab nende kahe lepingu lõpetamise. Viie lepingu osas lepiti aga kokku täiendav tähtaeg mahajäämuse likvideerimiseks. Eelnevalt kirjeldatust ei nähtu tõepoolest selgesti, milliseks tähtajaks peaks kaebaja puudused kõrvaldama. Vastustaja oli eelnevalt andnud kaebajale ka Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepingute osas täiendava tähtaja ning kaebaja oli teavitanud, et selline tähtaeg on ebamõistlik. VÕS § 114 lg-st 1 tulenevalt pikeneb sellisel juhul antud tähtaeg mõistliku aja võrra ning seda automaatselt (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-153-14, p 9). Seega, vaatamata asjaolule, et 14.11.2016 protokollis täiendavat tähtaega kokku ei lepitud, pidanuks kaebaja rikkumised kõrvaldama mõistliku tähtaja jooksul. Seda iseäranis olukorras, kus pooled olid möönnud erilisi raskusi nende lepingute osas. Seda kaebaja ei teinud ning kohati rikkumiste arv isegi suurenes. Sellest tulenevalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kaebaja ei kõrvaldanud rikkumisi ka mõistliku tähtaja jooksul. Kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt täiendavat tähtaega lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 osas ei antud, oli vastustajal siiski olemas alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ja § 196 lg-st 2 tulenevalt. Vastustaja on veenvalt selgitanud, et tema tegevuse iseloomust tulenevalt ei ole sisuliselt võimalik selliste lepingute viivitamatu ülesütlemine, kuna sellisel juhul tekiks olukord, kus elektrivõrgu nõuetekohaseks toimimiseks ja vastustaja elektrituruseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks hädavajalikku lepingut ei eksisteeriks ja vastavad tööd jääks tegemata. Kohus nõustus vastustajaga, et objektiivsetest asjaoludest tulenevalt ei olekski antud juhul olnud võimalik lepingute viivitamata lõpetamine. Varasemate lepingurikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes kaebaja toodud võrdlusest leppetrahvisummade ja lepingute kogumaksusumuse osas. Hankedirektiivi preambuli p-st 101 ja võrgustiku sektori direktiivi preambuli p-st 106 tuleneb, et ka väikesed korduvad rikkumised võivad seada kahtluse alla ettevõtja usaldusväärsuse ja põhjendada tema kõrvaldamist. Sealjuures ei ole kõrvaldamise aluse koosseisu täitmiseks vajalik, et pakkuja oleks lepinguid rikkunud nii oluliselt kui pidevalt, vaid piisab ühte liiki rikkumisest. Vastustaja on kaebajaga sõlmitud 19 lepingu osas esitanud leppetrahvinõudeid pidevalt ja mõne lepingu osas igal kuul. Kaebaja on mitmel korral neid nõudeid leppetrahvi tasudes ka aktsepteerinud. Kaebaja väide, et ta tasus leppetrahvi vaid heas usus, on paljasõnaline. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et vastustaja on esitanud tellimusi eeldatavast suuremas mahus ning see on põhjustanud tellimuste täitmise hilinemise, millele on järgnenud leppetrahvi nõue. Kaebaja väide, et rikkumiste hindamisel tuleb tugineda vastustaja kvaliteedikompassi näitajatele, ei ole põhjendatud. Vastustaja on esitanud kaebajale leppetrahvinõudeid lepingu p-i 8.23 alusel, mitte p-i 8.27 alusel. Sellest järeldub, et vastustaja ootuseks on tellimuste 100%-line tähtaegne täitmine. Rikkumiste olulisuse hindamisel on õige arvesse võtta ka teenuse sisu, mida kaebaja vastustajale varasemate hankelepingute alusel osutab. Tegemist on vastustaja igapäevases tegevuses olulist tähtsust omavate lepingutega.

8(13)

3-18-753 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-18-753 jätkuvalt asjaoluga, et 22.11.2016 ülesütlemisavalduse edastamisel lepingud ei lõppenud, vaid nende täitmine jätkus vastavalt ülesütlemisavaldusele kuni 30.06.2017. Vastustaja esitas ülesütlemisavalduse enam kui 7-kuulise etteteatamisega, mistõttu kaebaja viited Riigikohtu praktikale ei ole asjakohased. Kaebajal puudus alus eeldada, et enam kui 7-kuulise perioodi jooksul temalt lepingu nõuetekohast täitmist ei oodata. Kaebaja asus juba halduskohtus üllatuslikult seisukohale, et kahe ülesöeldud lepingu alusel kohustuste nõuetekohane täitmine (rikkumise kõrvaldamine) oli mistahes mõistlikuks ajaks võimatu ning kordab sama oma apellatsioonkaebuses. Sisuliselt kinnitab kaebaja oma võimetust võetud lepingulisi kohustusi täita. Vastustajal puudus õigus võtta juba esitatud ülesütlemisavaldus tagasi. See ei tähenda aga, et vastustajal puudus õigus 03.02.2017 uue ülesütlemisavalduse esitamiseks ülesütlemise ajal esinenud asjaolude alusel. Uue avalduse esitas vastustaja ajal, mil lepingud olid kehtivad ning nende täitmine jätkus tavapärasel moel. Asjaolud olid 2017. a veebruari alguseks võrreldes 22.11.2016 ülesütlemisavalduse esitamise ajaga muutunud. Kaebaja väide, et vastustaja ei ole tuginenud 03.02.2017 avalduse esitamisel rikkumistele, mis leidsid aset pärast 22.11.2016 esitatud algset avaldust, ei vasta tõele. 2017. a jaanuari lõpus, hiljemalt veebruari alguses saabus vastustaja hinnangul kahe lepingu osas 21.10.2016 antud ja VÕS § 114 lg 1 alusel mõistliku ajani pikenenud täiendav tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Rikkumised ei olnud käsitletavad oluliste rikkumistena enne, kui kaebaja oli jätnud kohustused täiendavaks tähtajaks täitmata. Kohus on põhjendatult omistanud olulist tähtsust vastustaja poolt lepingute ülesütlemisavalduses tuginetud VÕS § 116 lg 2 p-le 4. Tulenevalt VÕS § 196 lg 2 teisest lausest ei ole sellises olukorras täiendava tähtaja määramine vajalik. Isegi kui nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt kahe üles öeldud lepingu osas täiendavat tähtaega ei antud, oli vastustajal siiski olemas alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks. Olulise rikkumise tõttu lepingute ülesütlemisel ei olnud vastustaja jaoks mõeldav lepingute lõpetamine varem 22.11.2016 ülesütlemisavalduses märgitud kuupäevast (30.06.2018). Vastustaja jaoks oli objektiivselt välistatud lepingute ülesütlemine kohese jõustumisega. Vastustaja on riigihankekohuslane, kel ei ole võimalik turult töid ja teenuseid kiireloomuliselt mistahes tingimustel osta. Kohus on õigesti leidnud, et rikkumiste hindamisel tuleb arvestada asjaolusid nende kogumis ning varasemate lepingurikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes leppetrahvisummade ja lepingu kogumaksumuse võrdlusest. Kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel aluseks olnud varasemad lepingurikkumised, mille eest kaebaja on vastustajale leppetrahvi tasunud, ei ole kindlasti käsitletavad väikeste või ebaoluliste rikkumistena. Kaebaja väide, et riigihanke viitenumbriga 161191 tulemusena sõlmitud lepingutes kokku lepitud tulemustasu maksmise aluseks olev kvaliteedikompassi regulatsioon võimaldab tal teatud ulatuses lepingut rikkuda, ei vasta tõele ja on pahauskne. Kompassi regulatsioon on lepingu p-st 9.4 tulenevalt ette nähtud tulemustasu maksmiseks, see ei anna kaebajale õigust otsustada, mis ulatuses ta lepingut täidab.

10(13)

3-18-753

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-753 tulenes hankija 21.10.2016 täiendava tähtaja andmise kirjast, 14.11.2016 protokollist, 22.11.2016 avaldusest, 23.01.2017 ettepanekust, 03.02.2017 avaldusest ning hankija 05.03.2018 ja 16.03.2018 otsustest nähtuvalt rikkumiste paljususest ja pidevusest ning hankija usalduse kaotusest (puudus lootus, et olukord lepingute täitmisel võiks paraneda).

3-18-753

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.