Riigihanked › Riigihanked

rekonstrueerimine“ (viitenumber 192881) ja „Kohila 110/10 kV alajaama maaühendusvoolu kompenseerimisseadmete paigaldus“ (viitenumber 194852).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

tõttu. Lepingud on hankija poolt küll üles öeldud, kuid seda korraliselt, tuginemata vaidlustaja poolsele olulisele rikkumisele. 9.1 Elektrilevi OÜ sõlmis kaebajaga riigihanke viitenumbriga 161191 tulemusel üheksa erineva piirkonna kohta üheksa erinevat raamlepingut. 22.11.2016 saatis Elektrilevi OÜ kaebajale teate raamlepingute 161191-1 (Ida-Tallinn) ja 161191-3 (Lääne-Harjumaa) ennetähtaegse lõpetamise kohta, viidates, et lepingute lõpetamise aluseks on raamlepingute punkti 10.7 esimene lause: „Tellijal on õigus Leping igal ajal kirjaliku avalduse tegemisega ennetähtaegselt lõpetada, teatades sellest Töövõtjale vähemalt kolm (3) kuud ette.“ Lepingud ütles hankija üles selliselt, et nende alusel toimub tellimuste esitamine veel kuni 30.06.2017. Ei ole vaidlust, et 22.11.2016 ülesütlemine oli korraline. Kuigi 22.11.2016 ülesütlemisavalduses oli kirjas, et faktiliselt lõpetatakse lepingud vaidlustajast tulenevatel põhjustel, siis mitte kusagil kõnealuses avalduses pole väidetud, et kaebaja on lepinguid rikkunud, rääkimata nende olulisest rikkumisest. 22.11.2016 ülesütlemisavalduses on selgelt kirjas, et ülesütlemine toimub raamlepingute punkti 10.7 esimese lause alusel. Hankija esindaja kinnitas 02.04.2018 VAKO istungil, et hankija valis korralise ülesütlemise hea tahte märgiks ning ülejäänud raamlepingute täitmise huvides. 03.02.2017 saatis hankija kaebajale teate 22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse tagasivõtmise ja lepingute erakorralise ülesütlemise kohta tuginedes lepingute punkti 10.7 teisele lausele: „Töövõtja poolse olulise lepingurikkumise korral on Tellijal õigus Leping ette teatamata üles öelda.“ Ka lepingute erakorraline ülesültemine toimus hankija poolt selliselt, et lepingute alusel toimub tellimuste esitamine veel kuni 30.06.2017. 9.2 Kaebaja on seisukohal, et raamlepingud ei saa olla paralleelselt lõppenud nii korraliselt kui erakorraliselt. VAKO on tuvastanud nii kõnealuse 22.11.2016 korralise ülesütlemise kui ka 03.02.2017 erakorralise ülesütlemise samaaegse kehtivuse. Paralleelselt ei saa aga olla kehtivad kaks erineval alusel hankija poolt teostatud ülesütlemist. VAKO on jätnud tähelepanuta, et just kahe paralleelselt kehtiva ülesütlemise lubamatuse tõttu on hankija ise üritanud 22.11.2016 korralise ülesütlemise avaldust tagasi võtta. Samuti on VAKO jätnud tähelepanuta, et kui pärast korralist ülesütlemist leiab aset erakorralist ülesütlemist õigustav oluline lepingurikkumine, siis on erakorralise ülesütlemisega lubatud leping lõpetada üksnes juhul, kui see on suunatud lepingute lõppemisele enne korralise ülesütlemisega antud etteteatamistähtaja möödumist. Raamlepingute punkti 10.7 esimeses lauses on kirjas, et korralise ülesütlemise etteteatamistähtaeg on vähemalt 3 kuud. Hankija teatas 22.11.2016 ülesütlemisavalduses ülesütlemisest ette rohkem kui 7 kuud. Raamlepingute punkti 10.7 teises lauses on kirjas, et erakorraline ülesütlemine toimub etteteatamata. Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lõikest 1 tulenevast erakorralise ülesütlemise definitsioonist ja raamlepingute punkti 10.7 teise lause sõnastusest, oli erakorralise ülesütlemise eelduseks, lisaks olulisele lepingu rikkumisele, veel ka see, et ülesütlemine oleks tehtud raamlepingu punkti 10.7 esimeses lauses sätestatud 3-kuulist etteteatamistähtaega järgimata. Asjaolu, et hankija 03.02.2017 erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaeg oli peaaegu 5 kuud ehk see ületas korralise ülesütlemise minimaalseks etteteatamistähtajaks olnud 3-kuud, kinnitab erakorralise ülesütlemise lubamatust. Isegi, kui erakorraline ülesütlemine oleks lubatud 3-kuust pikema etteteatamistähtajaga, siis 03.02.2017 erakorraline ülesütlemine on igal juhul kehtetu, kuna ta ei lühendanud raamlepingute kehtivuse tähtaega (30.06.2017). Erakorralise ülesütlemise lubatavusest saab rääkida üksnes juhul, kui selles oleks väljendatud tahet lõpetada lepingud enne 30.06.2017, mil lepingud pidid 22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse kohaselt juba niikuinii lõppema. VÕS § 196 lg 1 kohaselt on erakorralise ülesütlemise eesmärgiks vabastada pooled lepinguliste kohustuste täitmisest enne lepingus kokku lepitud tähtaega või enne etteteatamistähtaja lõppemist. Praegusel juhul pidid lepingud lõppema 22.11.2016 ülesütlemisavalduse kohaselt 30.06.2017. Kuna 03.02.2017 erakorraline ülesütlemisavaldus ei lõpetanud lepinguid varem, siis järelikult on see lubamatu ning VÕS §-ga 196 lg 1 vastuolus. 3(20)

9.3 VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt muutub ülesütlemisavaldus kui kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Nimetatud õigusnormidest lähtuvalt on Riigikohus asjas nr 3-2-1-190-13 tehtud kohtuotsuse punktis 23 leidnud, et: „Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni.“ TsÜS § 72 näeb tahteavalduse ehk antud juhul raamlepingute lõpetamise avalduse tagasivõtmiseks ette ainult ühe võimaluse, mille kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Antud juhul jõudis hankija 22.11.2016 ülesütlemisavaldus vaidlustajani selle tegemisega samal päeval. Avalduse tagasivõtmise avaldus tehti hankija poolt aga alles 03.02.2017, mil see jõudis ka vaidlustajani. Seega polnud hankijal TsÜS § 72 sätestatud õigust võtta tagasi 22.11.2016 ülesütlemisavaldust. Sellist järeldust kinnitab ka asjas nr 3-2-190-13 tehtud Riigikohtu otsuse punktis 23 väljendatud seisukoht: „Toimunud ülesütlemist ei saa ka avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta, mh järgneva sarnase avalduse saatmisega.“ Seega hankijal puudus õigus 22.11.2016 saadetud ülesütlemisavaldust tagasi võtta ega muuta selle õiguslikku alust ega asendada 22.11.2016 avaldust 03.02.2017 avaldusega. 9.4 Lisaks on VAKO eksinud, kui on leidnud, et 03.02.2017 erakorraline ülesütlemine teostati vaidlustaja poolse olulise lepingurikkumise tulemusel. VAKO on küll õigesti tuvastanud, et enne 22.11.2016 toime pandud rikkumisi ei saanud hankija 03.02.2017 ülesütlemise õigustamiseks kasutada, kuna neile oli ta hinnangu andnud oma 22.11.2016 avalduses, kuid pole sellest õigest järeldusest 03.02.2017 avaldusele hinnangut andes lähtunud. 03.02.2017 erakorralises ülesütlemisavalduses põhjendab hankija 22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse tagasi võtmist ja selle asemel lepingute erakorralist ülesütlemist eranditult rikkumistega, mis leidsid aset enne 22.10.2016. Hankija konkreetne etteheide seisnes 03.02.2017 avalduse teises lõigus, mille kohaselt 21.11.2016 oli kõnealuse kahe raamlepingu puhul rikkumisi 269 kuid 09.11.2016 oli see number tõusnud juba 321-ni. Nimetatud informatsioon oli hankijale teada ka 22.11.2016 ülesütlemisavalduse koostamise ajal, kuid hoolimata sellest lõpetas hankija lepingud nende punkti 10.7 esimese lause alusel. Sellest tulenevalt on VAKO õigesti leidnud, et enne 22.11.2016 toime pandud rikkumistele ei saanud hankija 03.02.2017 avalduses tugineda. Kuna hankija aga muudele rikkumistele oma 03.02.2017 avalduses ei tuginenudki, siis juba ainuüksi seetõttu pidanuks VAKO tuvastama 03.02.2017 avalduse kehtetuse. 9.5 VAKO on eksinud, kui on leidnud, et vaidlustajal oli pärast 22.11.2016 ülesütlemisavaldust kohustus saavutada ka Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa raamlepingute puhul tähtaja ületuste vähenemine alla 10 tähtaja ületuse lepingu kohta. Esiteks jätab VAKO täielikult põhjendamata, miks tuleb pidada mõistlikuks hankija 21.10.2016 kirjas esitatud nõuet, et tähtaja ületanud tellimuste arv ei tohi ületada 10 tellimust lepingu kohta. Sellise numbri õigustamiseks pole hankija mitte üheski oma kirjas esitanud mitte ühtegi põhjendust. Sellise numbri nõudmine on ka vastuolus raamlepingutes sisalduva kvaliteedikompassi regulatsiooniga. Teiseks on VAKO seisukoht vastuolus poolte poolt allkirjastatud 14.11.2016 kohtumise protokolliga, kus pooled leppisid kokku, et vastustaja annab teistkordselt täiendava tähtaja Lääne-Tallinna, Pärnumaa, Tartu linna, Lõuna-Tartumaa ja Viljandi lepingute osas selliselt, et 16.12.2016 oleks mitte rohkem kui 10 tähtaja ületust lepingupiirkonna kohta. Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepinguid aga see kokkulepe ei puudutanud, pooled leppisid kokku, et kõnealuste lepingute täitmisega jätkamine ei ole perspektiivne. Seega ei andnud hankija Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepingute osas uut täiendavat tähtaega pärast 21.10.2016 kirjas antud täiendavat tähtega. Selles kirjas antud tähtajaks (09.11.2016) hankija soovitud tulemust ei saavutatud. Hoolimata sellest, ütles hankija lepingud 22.11.2016 üles korraliselt, mitte erakorraliselt tuginedes vaidlustaja olulisele rikkumisele. Järelikult ei saa 4(20)

hankija 03.02.2017 erakorralist ülesütlemist enam 09.11.2016 tähtaja mittejärgimisega õigustada. Seega pidanuks hankija kõnealuse kahe lepingu suhtes andma teistkordse tähtaja. 9.6 VAKO on eksinud ka selles, kui on tuvastanud, et 03.02.2017 seisuga pole ületamine vähenenud võrreldes 22.11.2016 seisuga. Esiteks ei ilmne VAKO otsusest, milline oli tähtaegade ületus 22.11.2016. Sellist infot pole hankija esitanud. Isegi, kui lähtuda VAKO otsuse punktis 15.6 toodud numbritest, mis VAKO on võtnud hankija 03.02.2017 ülesütlemisavaldusele lisatud tabelist, nähtub andmete võrdlemisel, et näiteks perioodil 01.12.2016- 30.01.2017 LääneHarjumaa puhul on tähtaja ületuste arv vähenenud 74 tellimuse võrra. Seega on vähenemine toimunud ja seda 74 tellimuse võrra, mis on väga oluline vähenemine. Samal perioodil oli IdaTallinna puhul tähtaja ületuste arv suurenenud 14 tellimuse võrra, seega üksnes ebaolulises mahus. Summaarselt on tähtaja ületuste arv vähenenud 60 tellimuse võrra. Kuigi iga raamlepingut tuleb käsitleda eraldi, on VAKO neid millegipärast koos analüüsinud. Samas pidanuks VAKO sellisel viisil leidma, et tähtaja ületuste arv on summaarselt vähenenud 60 tellimuse võrra, mis on oluline vähenemine.

norm. Järelikult ei saanud pakkujad enne 01.09.2017 ka arvestada, et nende poolsed hankelepingute rikkumised võivad tuua kaasa nende kõrvaldamise muudes hankemenetlustes. Seetõttu on põhjendatud, et RHS § 95 lg 4 p 8 saab kohaldada üksnes nende rikkumiste suhtes, mis on toime pandud alates 01.09.2017. Varasemate rikkumiste suhtes ei olnud pakkujatel võimalik RHS § 95 lg 4 p 8 sätestatud negatiivsete tagajärgede kohaldamist ette näha ja sellest tulenevalt oma käitumises arvestada. Kaebaja arvates pole RHS § 95 lg 4 p 8 enne 01.09.2017 toime pandud rikkumiste suhtes kohaldatav.

i jõustumist 01.09.2017 ei saanud seega pakkujatele olla ettenähtav, et pärast 01.09.2017 võidakse nad hankemenetlustest kõrvaldada näiteks 2015. aastal aset leidnud lepingurikkumiste eest. Varasemalt oli pakkujal võimalik arvestada sellega, et lepingurikkumise tagajärjed piirduvad üksnes konkreetsee hankelepinguga ning ei oma mõju edaspidistele hankemenetlustele. Seega omavad asjassepuutuvad normid ebasoodsat tagasiulatuvat mõju, kuivõrd võimaldavad hankijal pakkujad hankemenetluses kõrvaldada varasemate hankelepingute rikkumiste eest, kuigi rikkumise hetkest kuni uue seaduse jõustumiseni seadus sellist võimalust ette ei näinud. 12.4 Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest võib teatud juhtudel olla lubatud ka seaduse negatiivne tagasiulatuv mõju, kuid seda üksnes juhul, kui selleks esinevad ülekaalukad põhjused. Tulenevalt Hankedirektiivi preambulis toodud põhjendusest nr 101 on Hankedirektiivi art 57 lg 4 p g ja RHS § 94 lg 4 p 8 üheks eesmärgiks kõrvaldada hankemenetlusest pakkujad ja taotlejad, kes on olnud ebausaldusväärsed. Võimalike ebausaldusväärsete pakkujate ja taotlejate kõrvaldamine hankemenetlusest, kes ei kuuluks RHS v.r §-s 38 toodud kõrvaldamisaluste järgi kõrvaldamisele, ei saa olla ülekaalukaks põhjuseks, mistõttu oleks põhjendatud seaduse negatiivne tagasiulatuv mõju. Seega on asjassepuutuvad sätted PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega vastuolus osas, milles need on rakendatavad enne kehtiva RHS-i jõustumist aset leidnud lepingurikkumiste suhtes, mis ei olnud RHS v.r kohaselt kõrvaldamise aluseks. 12.5 PS § 31 kohaselt on ettevõtlusvabadus põhiõigus. See põhiõigus kehtib PS § 9 lg 2 kohaselt ka kõigi juriidiliste isikute suhtes. Varasemalt analüüsitud õiguskindluse põhimõtte põhjendamatu riivega piiratakse ka kaebaja ettevõtlusvabadust. Riigikohus on pidanud ettevõtlusvabaduse tuumaks riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks ning on pidanud sisuliselt iga riigi kehtestatud regulatsiooni ettevõtlusvabadust riivavaks. Põhimõtteliselt ei saa õiguskindluse põhimõtet riivavad ettevõtluse piirangud üldjuhul olla proportsionaalsed. Seega riivavad asjassepuutuvad sätted lisaks õiguskindluse põhimõttele ka ettevõtlusvabadust ning on selles ulatuses PS §-ga 31 vastuolus. Vastustaja seisukoht

7(20)

Täiendava tähtaja tingimuste kohaselt ei võinud kaebajal olla täiendavaks tähtajaks täitmata tellimusi rohkem kui 10 ühe lepingu kohta.Ühelgi ajahetkel alates täiendava tähtaja andmisest 21.10.2016 kuni sisuliselt käesoleva vastuse koostamiseni ei ole esinenud olukorda, kus kaebajal oleks kõnealuste lepingute alusel tähtajaks täitmata 10 või vähem tellimust. Vaatamata asjaolule, et alates juunist 2017 vastustaja enam kõnealuste lepingute alusel kaebajale tellimusi ei esita, on käesoleva ajani jätkuvalt tähtajaks täitmata ebamõistlikult suur hulk tellimusi. Vastavalt 03.02.2017 ülesütlemise avaldusele esitas vastustaja kaebajale tellimusi kuni 30.06.2017 ja kaebajal on jätkuvalt lepingute täitmise kohustus nende tellimuste osas. 15.5 Vastustaja möönab, et varasemat, 22.11.2016 ülesütlemise avaldust ei saanud ta tagasi võtta, kuid see ei piira ühelgi moel vastustaja õigust öelda kehtiv leping üles teisel alusel. Vastustaja ei ole tuginenud 03.02.2017 avalduse esitamisel eranditult enne 22.11.2016 toime pandud lepingurikkumistele, nagu kaebaja ekslikult väidab. Rikkumised võisid küll leida aset enne nimetatud tähtpäeva, kuid need muutusid oluliseks alles täiendava, pikenenud tähtaja, möödumisega ning sellest tulenevalt tekkis alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks, mida 22.11.2016 ei eksisteerinud. 22.11.2016 avalduse esitamisel ei saanud vastustaja teada, et kaebaja mõistliku täiendava tähtaja jooksul rikkumist ei kõrvalda. Vastustaja hinnangul on tähelepanuväärne, et kaebaja on kaebuse punkti 10.2.2 alapunktis d märkinud, et „...tellimuste tähtaja ületuste tõttu vähendamine hankija soovitud arvuni oli võimatu nii 09.11.2016 (hankija esimene tähtaeg), 16.12.2016 (hankija teine tähtaeg) kui ka mistahes muuks mõistlikuks tähtajaks.“. Sisuliselt kinnitab kaebaja seega, et lepingu nõuetekohane täitmine oli tema jaoks võimatu. Ka täna, poolteist aastat pärast vastustaja poolt täiendava tähtaja andmist on kaebajal Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepingute osas jätkuvalt täitmata kaheksa tellimust, mille tähtaeg oli juba 21.10.2016 ja mille osas anti täiendav tähtaeg. Vastustaja nõustub, et tal puudunuks alus lepingud kaebaja olulise rikkumise tõttu üles öelda juhul, kui kaebaja oleks rikkumise mõistlikuks täiendavaks tähtajaks kõrvaldanud. Seda aga ei juhtunud ning nagu kaebaja ise väidab, oli rikkumise kõrvaldamine mistahes mõistliku tähtaja jooksul võimatu. Rikkumise kõrvaldamise asemel rikkumine hoopis süvenes, mis nähtub 03.02.2017 ülesütlemise avalduse lisas olevalt jooniselt. 15.6 Vastustaja juhib siinkohal tähelepanu 03.02.2017 ülesütlemise avaldusele. Avalduses viitab vastustaja ka VÕS § 116 lõike 2 punktile 4, mille kohaselt loetakse oluliseks rikkumiseks muuhulgas olukord, kus kohustuste rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Vastustaja on avalduses märkinud, et tal puudub mistahes mõistlik alus eeldada, et olukord lepingute täitmisel võiks tulevikus muutuda ja kaebaja võiks asuda lepingut nõuetekohaselt täitma. Tulenevalt VÕS § 196 lg 2 teisest lausest ei ole VÕS § 116 lg 2 punktis 4 nimetatud juhul täiendava tähtaja määramine vajalik. Seega, kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt täiendavat tähtaega lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 osas ei antud – millega vastustaja ei nõustu – oli vastustajal siiski olemas alus lepingute ülesütlemiseks olulise rikkumise tõttu. 15.7 Käesolevaks ajaks on lepingute kaebaja olulise rikkumise tõttu ülesütlemise kuupäevast 30.06.2017 möödunud ligikaudu aasta. Vastustaja esitab eranditult igal kalendrikuul riigihankes 161191 sõlmitud lepingute rikkumise eest kaebajale leppetrahvi nõudeid. Sealhulgas on esitatud ohtralt leppetrahvinõudeid lepingute 161191-1 ja 161191-3 alusel, mille täitmine ei ole praktikas kahetsusväärselt käesoleva ajani lõppenud. Vastustaja esitab olulise rikkumise tõttu üles öeldud lepingute alusel käesoleva ajani kaebajale pea igakuiselt leppetrahvinõudeid, vaatamata faktile, et juba 10 kuud nende lepingute alusel uusi tellimusi ei esitata. Seega osutus tõeseks ja põhjendatuks vastustaja eeldus, mille kohaselt ei täida kaebaja lepinguid nõuetekohaselt ka edaspidi. 15.8 Vastustaja jääb selle juurde, et kehtivate ja täitmisel olevate lepingute olulise rikkumise korral, oli tal õigus leping olulise rikkumise tõttu üles öelda, sõltumata sellest, et varasemalt oli 9(20)

ta pea kaheksakuulise etteteatamise tähtajaga samad lepingud omal algatusel üles öelnud. Ka ei saa põhjendatuks pidada kaebaja väidet, et vastustaja oleks pidanud lepingud üles ütlema viivitamata. Seisukoht, mille kohaselt võib olulise rikkumise korral lepingu üles öelda üksnes juhul, kui see on suunatud lepingute lõppemisele enne korralise ülesütlemisega antud etteteatamise tähtaja möödumist, on meelevaldne ning seda ei toeta leping, seadus ega praktika. Vastustajal on õigus ise otsustada, mis tingimustel temale lepingust tulenevat õigust kasutada ning kui vastustaja on lepingud üles öelnud kaebaja olulise rikkumise tõttu ülesütlemisest ette teatades, ei ole vastustaja millegi vastu eksinud. Konkreetsete lepingute viivitamatu ülesütlemine ei olnud ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt võimalik. Riigihanke 161191 tulemusena sõlmitud lepingute, sealhulgas kahe olulise rikkumise tõttu üles öeldud lepingu alusel hangib vastustaja elektrivõrgu toimimiseks vajalikke ehitustöid. Sealhulgas rikete kõrvaldamist ja vastustaja klientide elektrivõrguga liitmiseks vajalikke töid. Tegemist on vastustaja igapäevases tegevuses olulist tähtsust omavate lepingutega, arvestades siinkohal nii lepingute sisu, eesmärki kui rahalist mahtu. Vastustajal on sisuliselt võimatu öelda hankeleping olulise rikkumise tõttu üles päevapealt, kuna sellisel juhul tekiks olukord, kus elektrivõrgu nõuetekohaseks toimimiseks ja vastustaja elektrituruseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks hädavajalikku lepingut ei eksisteeriks ja vastavad tööd jääks tegemata. 22.11.2016 esitatud omal algatusel lepingute ülesütlemise avalduse esitamise eel kalkuleeris vastustaja, kui pikk võiks olla periood, mille jooksul jõuab vastustaja ette valmistada ja korraldada kahe lõpetatava lepingu asemel uute lepingute sõlmimiseks vajaliku riigihanget. Vastustaja leidis, et põhjendatud on olukord, kus lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 alusel esitatakse tellimusi kuni 30.06.2017. Pärast 22.11.2016 avalduse esitamist asuski vastustaja uut riigihanget ette valmistama. Rahvusvahelise riigihanke viitenumbriga 180513 „Elektrilevi OÜ elektrivõrgu tööde teostamine“ hanketeade avaldati riigihangete registri andmetel 06.01.2017 ja pakkumuste esitamise tähtaeg oli 13.02.2017. Seega oli lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 olulise rikkumise tõttu ülesütlemise avalduse esitamise ajal uus hankemenetlus juba käimas, kuid alles algusjärgus. Vastavalt riigihangete registrist nähtuvatele andmetele sõlmiti kõnealuses riigihankes hankelepingud edukate pakkujatega 12.06.2017 ehk ca kaks nädalat enne lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 alusel tellimuste esitamise planeeritud lõpuaega. Eeltoodust nähtub, et asjaolu, et lepinguid ei öeldud 03.02.2017 olulise rikkumise tõttu üles ette teatamata, vaid algses ülesütlemise avalduses märgitud kuupäeva 30.06.2017 seisuga, oli mõistlik, põhjendatud ja praktikas vajalik.

10(20)

16.2 Kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel on vastustaja muuhulgas tuginenud pidevate lepingurikkumiste eest tasutud leppetrahvidele. Asjaolu, et leppetrahv on tasutud, kinnitab kaebaja nõustumist sellega, et trahv oli põhjendatud. Seega ei saa esineda mistahes vaidlust selle üle, kas rikkumine üldse esines ja kas see võis olla vastustaja poolsest lepingurikkumisest põhjustatud. Kaebaja leppetrahvid tasunud ning tema väited, et ta on seda teinud üksnes seetõttu, et vastustaja on kaebaja pikaajaline koostööpartner, on asjakohatud ja esitatud kohtu eksitamiseks. 16.3 Ebaõige on ka kaebaja viide, et vastustaja esindaja on vaidlustuskomisjoni 02.04.2018 istungil väitnud, et ta ei oska nimetada kriteeriume, milliseid tähtaja ületusi peab vastustaja oluliseks või pidevateks. Vastustaja esindaja selgitas istungil, et vastustaja ei ole sätestanud konkreetset valemit või meetodit, mille rakendamisel selguks, millise pakkuja suhtes oleks alust hankemenetlusest kõrvaldamist rakendada. Vastustaja ei välistanud istungil, et ta sellise valemi või meetodi kunagi kehtestab, kuid selgitas, et käesoleval ajal hindab vastustaja rikkumiste pidevust iga konkreetse pakkuja vaates juhtumipõhiselt. Vastustaja jaoks on käesoleval hetkel ilmne, et kui ta ka rikkumiste pidevuse hindamiseks valemi või meetodi välja töötaks, siis ei esineks mistahes kahtlust, et kaebaja rikkumiste rohkust arvestades, oleks viimase kolme aasta jooksul võimatu jõuda tulemuseni, mille kohaselt ei esine kaebajal pidevaid rikkumisi. 16.4 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et rikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel on asjakohane lähtuda lepingute nr 161191-1 kuni 161191-9 kvaliteedijälgimise süsteemist Kompass. Esiteks selgitab vastustaja, et lepingutest 161191-1 kuni 161191-9 tulenev kvaliteedi jälgimissüsteemi Kompass eesmärgiks on sätestada alused töövõtjale kvaliteedinäitajate alusel tulemustasu võimalikuks maksmiseks. Kompass ei ole ette nähtud rikkumiste pidevuse või olulisuse hindamiseks ning vastava seose loomine kaebaja poolt on kunstlik. Kaebaja viide lepingu punktile 9.3 on asjakohatu, kuna seal viidatud leppetrahvi ei ole vastustaja kaebajalt nõudnud. 16.5 Kui aga vaadelda Kompassi andmeid, siis näiteks lepingu nr 161191-1 täitmise teisel poolaastal on 13 mõõdiku eesmärgist täitmata lausa 9 (read 1, 2, 3, 5, 6, 7, 8, 9 ja 10). Näiteks realt 2 nähtuvalt on tööde ohutu sooritamise eesmärk täidetud nõutava 100 asemel üksnes 76,83 ulatuses. Realt 6 nähtuvalt on tööde tähtaegsus kõigest 64 eesmärgiks oleva 90 asemel. Kuid mõõdik real 13 (rikete kiire likvideerimine) on lepingu täitmise teisel poolaastal olnud eesmärgi 145 asemel lausa 684.

Analoogselt on lepingu nr 161191-3 täitmise teisel poolaastal 13 mõõdiku eesmärgist täitmata 8 (read 1, 2, 3, 5, 6, 8, 10 ja 12). Näiteks realt 2 nähtuvalt on tööde ohutu sooritamise eesmärk täidetud nõutava 100 asemel üksnes 57,14 ulatuses (esimesel poolaastal suisa 45). Ka realt 6 nähtuv tööde tähtaegsus on teisel poolaastal kõigest 46. Real 13 olev rikete kiirel likvideerimisel on aga saavutatud tulemus 235 (eesmärk on 79). Seega on ilmne, et kaebaja väited, mille kohaselt on tema kvaliteedinäitajad väga head, eksitavad. Pea kõigi mõõdikute osas on kaebaja näitajad olnud eesmärgist madalamad, mis tähendab, et eesmärke ei ole saavutatud. Näiline hea tulemus tugineb paari üksiku rea tulemustel. Asjaolu, et Kompass võimaldab tulemustasu saada ka olukorras, kus kõik näitajad ei ole head, ei tähenda, et lepinguid ei saaks oluliselt või pidevalt rikkuda. 16.6 Kaebaja on asunud meelevaldsele seisukohale, mille kohaselt on vastustaja jaoks „ootuspärane rikkumiste arv“ 5%, kuna Kompassi kohaselt on tööde tähtaegsuse mõõdiku eesmärk teatud ajaperioodis 95%. Vastustaja kinnitab, et mistahes ootuspärast, lubatud või aktsepteeritud rikkumiste arvu lepingu täitmisel ei eksisteeri. Leping on täitmiseks, sh ka tellimused on täitmiseks ning juhul kui kaebaja hilineb tellimuse täitmisega, on vastustajal õigus lepingu punkti 8.23 alusel rikkumise eest nõuda leppetrahvi 20 eurot tellimuse tähtaja iga kalendripäeva ületamise eest. Lepingu punktist 8.23 ei tulene, et vastustajal tekib leppetrahvi nõudeõigus alles siis, kui kaebaja väidetud „ootuspärane rikkumiste arv“ on ületatud. 11(20)

16.7 Kaebaja on kaebuses üritanud jätta muljet, nagu oleks tema rikkumiste näol tegemist ebaoluliste ja juhuslike rikkumistega. See ei vasta kindlasti tõele.Lepingute pidevat rikkumist kinnitab muuhulgas asjaolu, et alates lepingute nr 161191-1 kuni 161191-9 jõustumisest ei ole kahe aasta jooksul möödunud ühtegi kuud, mil vastustaja ei oleks esitanud kaebajale leppetrahvinõudeid, sealhulgas koondnõudeid sadade rikkumiste eest. Vastustaja rõhutab, et kaebaja on ainus tema hankemenetlustes osalev isik, kelle vastustaja on varasema hankelepingu olulise või pideva rikkumise tõttu menetlusest kõrvaldanud. Vastustaja pikaajaline praktika võrgusektori hankijana kinnitab, et paljudel pakkujatel esineb varasemaid lepingurikkumisi, kuid üldjuhul ei ole need ei olulised ega pidevad. Ühelgi teisel vastustaja lepingupartneril, peale kaebaja, ei ole esinenud nii pikaajalisi ja laiaulatuslikke probleeme lepingute nõuetekohase täitmisega. Suurem osa kaebaja poolt tasutud leppetrahve on tasutud tellimuste tähtajaks täitmata jätmise eest, mille korral on leppetrahv reeglina 20 eurot päevas (lepingu nr 161191-1 kuni 9 punkt 8.23). Vastustaja on eelnevas menetluses selgitanud, et on 06.03.2018 hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse tegemisel tuginenud sellele, et leppetrahvide kogusummat arvesse võttes on kaebaja tellimuste täitmisega hilinetud ca 9900 päeva, mis on äärmiselt märkimisväärne hilinemine. Tegemist ei ole kindlasti mitte ebaolulise rikkumisega. 16.8 Vastustaja nõustub VAKO 06.04.2018 otsuses toodud seisukohaga, et lepingurikkumisi, millele vastustaja on kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel tuginenud, saab lugeda pidevateks rikkumisteks nende kogumis. Rikkumiste pidevuse kindlakstegemisel ei ole oluline see, kui suur on leppetrahvi summa võrreldes lepingu kogumaksumusega (otsuse p 13). Samuti nõustub vastustaja, et ei saa lähtuda lepingu kogumaksumusest olukorras, kus lepingu täitmine ei ole lõppenud. 16.9 Vastustaja on elektrituruseaduse mõistes jaotusvõrguettevõtja, kes osutab avalikkusele elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lõikes 1 nimetatud võrguteenuseid, mille näol on hädaolukorra seaduse § 36 lg 1 punkti 1 kohaselt tegemist elutähtsa teenusega. 18 erineva lepingu, sealhulgas mahukate raamlepingute rikkumine kaebaja poolt, takistab vastustajal oma seadusest tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist ning see on kestnud lubamatult pika perioodi vältel. Seejuures ei ole vastustaja eelnimetatud pika aja jooksul võtnud tarvitusele mistahes meetmeid, mis aitaks rikkumisi vähendada. Kaebaja viimase kolme aasta oluliste ja pidevate lepingurikkumiste valguses puudub vastustajal mistahes veendumus, et kaebaja on võimeline uusi hankelepinguid nõuetekohaselt täitma.

jõusoleku tähtaja lõppemisel. Kuivõrd kõigi pakkumuste jõusoleku tähtaeg on möödunud kohtumenetluse kestel, taotleb vastustaja menetluse lõpetamist vaidlustuskomisjoni 17.04.2018 otsust nr 47-18/194852 puudutavas osas. Kolmanda isiku seisukoht

täitmiseks vajalik, et pakkuja oleks lepinguid rikkunud nii oluliselt kui pidevalt, vaid piisab ka ühte liiki rikkumisest ehk väiksemate, kuid pidevate rikkumiste olemasolust, nagu on viidatud riigihangete direktiivi preambuli punktis 101 ja võrgustiku sektori direktiivi preambuli punktis 106: „korduvad väikesed rikkumised [võivad] seada kahtluse alla ettevõtja usaldusväärsuse ja põhjendada tema kõrvaldamist.“ Märkimisväärne on VAKO otsuses tuvastatud asjaolu, et 09.11.2016 seisuga oli täitmata tellimuste arv 321 ning 30.01.2017 seisuga oli tähtaega ületanud tellimuste arv 324. 19.5 Hankija ei ole rikkunud kaalutlusreegleid kõrvaldamise otsuse tegemisel. VAKO otsusest ja hankija vastusest vaidlustusele selgub, et hankija on kaalutlenud kõrvaldamise aluse rakendamist ning võtnud arvesse kaebaja poolseid varasemaid lepingu rikkumisi, sh ka asjaolu, et hankija osutab elutähtsat teenust hädaolukorra seaduse § 36 mõttes. Seega on tööde tähtaegne ja stabiilne täitmine hankija jaoks eluliselt oluline, mis omab otsustavat mõju kaalutlusotsuse tegemisel. Samuti on asjakohaseks kaalutluseks asjaolu, et ühelgi teisel hankija paljudest partneritest ei esine ega ole kunagi esinenud niivõrd ulatuslikke lepingurikkumisi.

14(20)

20.5 Tegemist ei ole ka ettevõtlusvabaduse lubamatu riivega. Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Otseselt või kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid (RKPJKo 3-4-1-27-13 p 69). Ettevõtlusvabadus ei seisne õiguses lepinguid rikkuda, vaid tegeleda ettevõtlusega. Vastupidi, lepingud tuleb täita vastavalt seadusele ja lepingule (pacta sunt servanda) ning ettevõtja õigustatud huve ei saa riivata negatiivne tagajärg, mis on otseselt tingitud tema enda tegevusest õiguse üldprintsiibi rikkumisel. Isegi, kui lepingute rikkumine on ettevõtlusvabaduse kaitsealas, ei kaalu see üles seadusandja õigust piirata lepingu rikkujate võimalusi hankelepingute sõlmimiseks, mistõttu ei riiva RHS § 95 lg 5 koostoimes § 95 lg 4 p-ga 8 kaebaja ettevõtlusvabadust.

KOHTU PÕHJENDUSED

Vastustaja taotlus menetluse osaliseks lõpetamiseks

15(20)

Asjaomased sätted ja kohaldamise eeldused

25.1 RHS § 95 lg 4 p 8 puhul on tegemist ebaehtsat tagasiulatuvat jõudu omava sättega, mis iseenesest ei ole põhiseadusevastane. Tagasiulatuva jõu võib anda ka koormavale seadusesättele, kui selleks on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-11-03 p 33 ja otsus asjas 3-4-1-27-13 p 61). Uue regulatsiooni eesmärgiks on tagada senisest paindlikum võimalus kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja, kelle pakkumus vastab küll formaalselt nõuetele, kuid kelle usaldusvääruses on hankijal alust kahelda, sest pakkuja tegevus on varasemates hankemenetlustes olnud puudulik ning kes ei ole varasemates hankementetlustes suutnud täita oma kohustusi. Neid eesmärke on selgitatud ka riigihangete direktiivi preambuli p-s 101 ja võrgustiku sektori direktiivi preambuli p-s 106. Seega esineb sellise regulatsiooni kehtestamiseks põhjendatud vajadus ning eksisteerib kaalukas avalik huvi. 25.2 Leian, et antud juhul ei ole tegemist ka kaebaja õiguspärase ootuse ebaproportsionaalse kahjustamisega. Õiguspärase ootuse rakendumiseks peavad olema täidetud kolm kriteeriumi: 1) õiguspärane ootus tekib olukorras, kus hoolikal ja mõistlikul isikul on alust loota kehtiva õiguse püsimajäämisse; 2) muudetav õigusnorm peab vähemalt potentsiaalselt mõjutama isiku käitumist; 3) kaitstud on vaid õiguspäraselt omandatud õiguspositsioonid. Varasemate hankelepingute rikkumine ning nende arvestamata jätmine riigihankel ei ole subjektiivne õigus, millest võiks tuletada õiguspärase ootuse tekkimist. Ka ei saa isikute sellist käitumist pidada hoolikaks ja mõistlikuks. Isikutel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et hankelepingute rikkumisele ei järgne tulevikus negatiivseid tagajärgi. Isegi kui selline ootus millegipärast tekib, siis selle kaaluvad üles avalikud huvid ümberkorralduse järgi seoses vajadusega tagada hankelepingute ja sellest tuleneva avaliku ülesande nõuetekohane täitmine ja avalike vahendite säästlik ning otstarbekas kasutamine. 25.3 Täiendavalt viitan, et direktiivid 2014/24/EL ja 2014/25/EL, millele vaidlusalused sätted tuginevad, võeti vastu juba 26.02.2014. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üles seadusega, mis jõustus 01.09.2017. Sealjuures oli direktiivis sisalduva kõnealuse hankest kõrvaldamise aluse ülevõtmine siseriiklikkusse õigusesse kohutuslik ning direktiiv andis liikmesriikidele võimaluse reguleerida vaid seda, kas sätestada mõni või kõik fakultatiivsed kõrvaldamise alused kohustuslikena ning milline on ajaperiood, mil võib arvestada kõrvaldamise aluseks olevaid asjaolusid. Seega on algusest peale selge, et Eestil tuleb üle võtta norm, millega tekib hankijatel õigus kõrvaldada riigihankest pakkuja, kes on pidevalt või oluliselt rikkunud varasemaid hankelepinguid. Ettevõtjatel oli seega piisavalt aega enda käitumist uute normidega kohandada. Vaidluse all olevad lepingu rikkumise episoodid on toimunud peale EL direktiivide vastuvõtmist. 25.4 Vaidlusalustest sätetest ei tulene ka ettevõtlusvabaduse lubamatut riivet. Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata igal mõistlikul põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. See põhjus peab aga johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane (Riigikohtu otsus asjas 3-4-1-34-14 p 42). Otseselt või kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid (Riigikohtu otsus asjas 3-4-1-27-13 p 69). Nõustun siinkohal kolmanda isiku seisukohaga, et ettevõtlusvabadus ei seisne õiguses lepinguid rikkuda, vaid tegeleda ettevõtlusega. Lepingud tuleb täita vastavalt seadusele ja lepingule (pacta sunt servanda) ning ettevõtja õigustatud huve ei saa riivata negatiivne tagajärg, mis on otseselt tingitud tema enda tegevusel õiguse üldprintsiibi rikkumisel. Isegi, kui lepingute rikkumine on ettevõtlusvabaduse kaitsealas, ei kaalu see üles seadusandja õigust piirata lepingu rikkujate võimalusi hankelepingute sõlmimiseks, mistõttu ei riiva RHS § 95 lg 5 koostoimes § 95 lg 4 p-ga 8 kaebaja ettevõtlusvabadust. Hankelepingute lõpetamine olulise rikkumise tõttu

ülesütlemisavaldus). Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd vastustaja oli nende lepingute suhtes teinud juba 22.11.2016 korralise ennetähtaegse ülesütlemisavalduse lepingute punkti 10.7 esimese lause kohaselt ja see ülesütlemisavaldus oli kehtiv, ei saanud vastustaja 03.02.2018 ülesütlemisavaldusega muuta lepingute ülesütlemise alust. VAKO menetluse käigus on vastustaja möönnud, et 22.11.2016 ülesütlemisavaldust ei saanud ta tagasi võtta, kuid leiab, et tal oli õigus 03.02.2018 ülesütlemisavaldusega lepingud erakorraliselt üles öelda, sest kaebaja pani toime uusi rikkumisi. 26.1 Ma ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustajal ei olnud õigust viidatud kahte lepingut erakorraliselt üles öelda peale seda, kui vastustaja oli kaebajale juba saatnud korralise ülesütlemise avalduse. Varasemat ülesütlemise avaldust ei saanud vastustaja enam tagasi võtta, see aga ei tähenda, et vastustajal ei oleks õigust ülesütlemise aluseid muuta, kui kaebaja paneb toime uusi rikkumisi või on selgunud uusi asjaolusid ning erakorralise ülesütlemise avalduse tegemise ajaks ei ole saabunud veel varasemas ülesütlemisavalduses määratud tähtaega. 26.2 Vastustaja andis oma 21.10.2016 kirjaga kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kõigi riigihankes nr 161191 sõlmitud 9 raamlepingu osas selliselt, et hiljemalt 09.11.2016 ei oleks tähtaja ületanud tellimusi rohkem kui 10 iga lepingu kohta, vastasel juhul peab hankija seda oluliseks lepingu rikkumiseks. Kaebaja teatas 08.11.2016 kirjaga, et see tähtaeg pole mõistlik ja pakkus välja läbirääkimiste pidamise kahe lepingu (Ida-Tallinn ja Lääne-Harjumaa) lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Läbirääkimiste kohta koostatud 14.11.2016 protokollist tuleneb, et vastustaja algatab nende kahe lepingu lõpetamise. Viie lepingu osas lepiti aga kokku täiendav tähtaeg mahajäämuse likvideerimiseks. Kaebaja osundab kaebuses asjaolule, et lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks pidanuks vastustaja andma VÕS § 196 lg 2 kohaselt kaebajale selge täiendava tähtaja ka vaidlusaluse kahe lepingu osas. Kuivõrd seda ei tehtud, ei ole alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Möönan, et eelnevalt kirjeldatust ei nähtu tõepoolest selgesti, milliseks tähtajaks peaks kaebaja puudused kõrvaldama. Vastustaja oli eelnevalt andnud kaebajale ka nende lepingute osas täiendava tähtaja ning kaebaja oli teavitanud, et selline tähtaeg on ebamõistlik. VÕS § 114 lg 1 tulenevalt pikeneb sellisel juhul antud tähtaeg mõistliku aja võrra ning seda automaatselt (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-153-14 p 9.). Seega, vaatamata asjaolule, et 14.11.2016 protokollis täiendavat tähtaega kokku ei lepitud, pidanuks kaebaja rikkumised kõrvaldama mõistliku tähtaja jooksul. Seda iseäranis olukorras, kus pooled olid möönnud erilisi raskusi nende lepingute osas. Seda kaebaja asja materjalidest nähtuvalt aga ei teinud. Kohati rikkumiste arv isegi suurenes. Näiteks nähtub vastustaja 03.02.2017 ülesültemiseavaldusele lisatud tabelist, et 09.01.2018 seisuga oli IdaTallinna lepingu osas rikkumisi enam kui 22.11.2016 ülesütlemisavalduse järgselt ning 30.01.2017 seisuga oli rikkumisi endiselt rohekm kui 22.11.2016 ülesütlemisavalduse järgselt. LääneHarjumaa puhul rikkumised küll vähenesid 74 võrra, kuid arvestades algset rikkumiste arvu (219) ei saa seda pidada piisavaks rikkumiste kõrvaldamiseks. Sellest tulenevalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kaebaja ei kõrvaldanud rikkumisi ka mõistliku tähtaja jooksul. 26.3 Lisaks on vastustaja viidanud ülesütlemisavalduses VÕS § 116 lg 2 p-le 4, millest tulenevalt loetakse oluliseks lepingurikkumiseks muuhulgas olukord, kus kohustuste rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustust ka edaspidi. Tulenevalt VÕS § 196 lg 2 teisest lausest ei ole VÕS § 116 lg 2 punktis 4 nimetatud juhul täiendava tähtaja määramine vajalik. Seega, kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt täiendavat tähtaega lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 osas ei antud, oli vastustajal siiski olemas alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks. 26.4 Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et vastustaja pidanuks lepingud erakorraliselt üles ütlema viivitamata ja selle alusel tehtud järeldus, et nagu ei oleks vastupidisel juhul tegemist erakorralise ülesütlemisega. Vastustaja on veenvalt selgitanud, et tema tegevuse iseloomust tulenevalt ei ole sisuliselt võimalik selliste lepingute viivitamatu ülesütlemine kuna sellisel juhul 18(20)

tekiks olukord, kus elektrivõrgu nõuetekohaseks toimimiseks ja vastustaja elektrituruseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks hädavajalikku lepingut ei eksisteeriks ja vastavad tööd jääks tegemata. Vastustaja on ka selgitanud, et lepingu lõpetamise kuupäeva määrates arvestas ta ka uue teenuseosutaja leidmiseks vajaliku riigihanke korraldamisega seotud tähtaegadega ning on viidanud ka konkreetsele hankemenetlusele. Nõustun vastustajaga, et objektiivsetest asjaoludest tulenevalt ei olekski antud juhul olnud võimalik lepingute viivitamata lõpetamine. 26.5 Eeltoodud põhjustel olen seisukohal, et vastustajal oli võimalik hankemenetlusest kõrvaldamise otsuses tugineda muuhulgas kahe lepingu erakorralisele ülesütlemisele riigihanke 161191 raames seoses kaebajapoolsete oluliste rikkumistega. Eelnevate hankelepingute oluline ja pidev rikkumine

27.3 Leian, et käesolevas asjas on rikkumiste olulisuse hindamisel õige arvesse võtta ka teenuse sisu, mida kaebaja vastustajatele varasemate hankelepingute alusel osutab. Vastustaja on elektrituruseaduse mõistes jaotusvõrguettevõtja, kes osutab avalikkusele ELTS § 65 lõikes 1 nimetatud võrguteenuseid, mille näol on hädaolukorra seaduse § 36 lg 1 punkti 1 kohaselt tegemist elutähtsa teenusega. Riigihanke 161191 tulemusena sõlmitud lepingute alusel hangib vastustaja elektrivõrgu toimimiseks vajalikke ehitustöid. Sealhulgas rikete kõrvaldamist ja vastustaja klientide elektrivõrguga liitmiseks vajalikke töid. Tegemist on vastustaja igapäevases tegevuses olulist tähtsust omavate lepingutega ning ka seda tuleb lepingute rikkumise olulisuse hindamisel arvesse võtta. Menetluskulud

20(20)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.