T.L. ja Umboja Kinnistuomanike Ühistu kaebus Keskkonnaameti 04.04.2018 kinnitatud metsateatisele nr 50000072244 ning selle alusel välja antud raieloale
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – T.L., esindaja vandeadvokaat Kristo Kallas; Kaebaja II – Umboja Kinnistuomanike Ühistu, esindaja vandeadvokaat Kristo Kallas; Eeldatav vastustaja – Keskkonnaamet Kaebuse tagastamine
Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Tagastada T.L. kaebus.
2.Tagastada Umboja Kinnistuomanike Ühistu kaebus.
3.Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet andis 04.04.2018 välja raieloa, kinnitades metsateatise nr 50000072244 lageraie teostamiseks Tallinnas Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistul ühe hektari ulatuses.
T.L. ja Umboja Kinnistuomanike Ühistu (edaspidi UKÜ) esitasid 09.04.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 04.04.2018 kinnitatud metsateatise nr 50000072244 ning selle alusel välja antud raieloa tühistamiseks. Kaebajate eesmärk on takistada 02.04.2018 alustatud ebaseaduslikku raiet ning tagada metsa säilitamine, kuna tingimused lageraie teostamiseks ei ole täidetud. Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistu asub Õismäe raba alal, kus esinevad olulised ja väärtuslikud looduskooslused, samuti
mitmed linnu- ja loomaliigid, mida tuleb elukeskkonna terviklikkuse ja väärtuse säilimise huvides kaitsta. Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistu piirneb vahetult T.L.le kuuluva Umboja tn 1 kinnistuga, mistõttu on tal otsene huvi ja puutumus naaberkinnistul toimuva puude raie suhtes. UKÜ liikmed on Umboja tänava äärsete kinnistute omanikud, kellest poolte kinnistud piirnevad vahetult Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistuga ning ülejäänud asuvad selle vahetus läheduses. Ühistu eesmärk on muu hulgas oma liikmete ühiste huvide esindamine. T.L. esitas kaebuse enda subjektiivsete õiguste ning UKÜ liikmete õiguste kaitseks. Nii Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistu kui ka selle kõrval asuvad kinnistud ja Õismäe raba on T.L.le ja UKÜ liikmetele väärtuslik rekreatsiooniala, kus nad käivad vabal ajal taastumas, oma peredega aega veetmas, lastele loodust tutvustamas ja õpetamas, koertega jalutamas jms. Puude raiumisega ja looduskeskkonna olulise muutusega väheneb või kaob võimalus kohata metsas loomi, avastada nende jälgi jms ning väärtuslik keskkond kaebajatele metsa ja looduse nautimiseks, laste kasvatamiseks ja õpetamiseks muutub oluliselt kehvemaks või kaob sootuks. Metsal on kaebajate jaoks eriline väärtus ja tähendus. Väärtuslikud looduskeskkonnad linnas on üsna vähesed ning vähenevad pidevalt. Puude raiumisega vahetult kaebajate naaberkinnistul on aga väärtusliku looduskeskkonna jõulise vähendamise mõju kaebajatele eriti tuntav ja neid kahjustav. Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistul asuvad puud kaitsevad kaebajate kinnistuid kagu ja lõuna suunast tuulte eest. Üksnes üldplaneeringus määratletud väikeelamute ala ei anna õigustust lageraieks. Kinnistu asub muu hulgas ka rohevõrgustiku arengualal, mille prioriteet on loodusväärtuste säilitamine. Igal juhul saab elamuehitus toimuda alles pärast detailplaneeringu kehtestamist, kusjuures selle raames tuleb koostada ka keskkonnamõjude hindamine. UKÜ põhikirjas ei ole küll otsesõnu märgitud keskkonnakaitsele suunatud tegevusi, kuid kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme tuleks Riigikohtu määruse nr 3-3-1-87-11 (punkt 21) kohaselt tõlgendada laiendavalt. Kõiki UKÜ liikmeid poleks mõistlik ega otstarbekas eraldi kaebajatena kohtumenetlusse kaasata, UKÜ toimib esindusorganisatsioonina.
3.Keskkonnaamet tõi vastuseks kaebajate esialgse õiguskaitse taotlusele välja, et kaebajatel puudub kaebeõigus. Metsateatis anti lageraie teostamiseks ning ka pärast raiete teostamist säilib kinnistul metsamaa. Metsateatist ei ole väljastatud raadamiseks ehk raieliigiks, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul otstarbel kui metsa majandamiseks (metsaseaduse ehk edaspidi MS § 34). Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistule ei ole ehitusõigust andvaid haldusakte antud. Kaebajad ei too välja, milliseid õigusi vaidlustatud otsusega rikutakse.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Enne kaebuse menetlusse võtmist peab kohus veenduma kaebuse tagastamise aluste puudumises. Tuvastades halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 121 lg-s 2 sätestatud kaebuse tagastamise aluse, on kohtul õigus teha otsus kaebuse tagastamise kohta. Nimetatud sätte kohaselt on kohtul õigus kaebus tagastada, kui kaebajal puudub kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 punkt 1).
5.Kohus jääb 10.04.2018 määruse punktis 6 (tlk 27 pöördel) ja 13.04.2018 määruse punktis 7 (tlk 46 pöördel) väljendatud seisukohtale, et UKÜ ei ole käsitatav keskkonnaorganisatsioonina ning tema esitatud kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.
2(4)
Praegusel juhul ei ole UKÜ kaebust esitanud oma õiguste kaitseks, vaid oma liimete õiguste kaitseks. HKMS § 44 lg 2 kohaselt võib teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus (edaspidi KeÜS) näeb kaebeõiguse ette ka valitsusvälisele keskkonnaorganisatsioonile (KeÜS § 30), kelleks on mittetulundusühing ja sihtasutus, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset (KeÜS § 31 lg 1). Seega on UKÜ-l õigus kaebusega kohtusse pöörduda üksnes juhul, kui ta kvalifitseerub valitsusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks ning vaidlusalused haldusaktid on otseselt seotud tema õiguste ja huvidega toimimisel keskkonnaorganisatsioonina ja seotud tema vastava tegevuse eesmärkidega. Kaebusele lisatud UKÜ põhikirja kohaselt ei ole UKÜ põhikirjaline tegevus suunatud keskkonna kaitsmisele või seotud keskkonnakaitse või selle edendamisega. Seega on täitmata tingimus, et vaidlustatud haldusaktid on seotud kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkidega või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Seega ei ole UKÜ valitsusväline keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 mõistes, kes saaks kohtule esitada kaebuse seonduvalt keskkonnakaitsega.
6.Ka T.L. kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus.
6.1.HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Riigikohus selgitas 13.05.2015 kohtuotsuses nr 3-3-1-8-15 seoses KeÜS § 23 lg 1 kehtima hakkamisega, et selles sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. KeÜS arendas õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. Kehtiva õiguse alusel tuleb selle üle, kas isikul on keskkonnavaldkonnas õigus kohtulikule kaitsele, otsustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud üldreeglit järgides, kui eriseadustest ei tulene teisiti. Seega tuleb sarnastes asjades isiku kaebeõiguse olemasolu selgitamiseks hinnata, kas kaebajal on kaitstav subjektiivne õigus (sh õigus terviseja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale). Pelgalt puutumus, ka olulisel kujul, kaebeõiguse iseseisvaks ja piisavaks aluseks ei ole.
6.2.T.L. toob kaitstava õigusena välja, et Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistu on temale väärtuslik rekreatsiooniala, kus käia perega aega veetmas, lastele loodust tutvustamasõpetamas, koeraga jalutamas. Lisaks on metsal kaebajale eriline väärtus ja tähendus, kus jalutuskäik aitab taastuda väsitavast ja pingelisest tööpäevast. Ka kaitseb kinnistul asuv metsa kaebaja kinnistut kagu ja lõuna tuulte eest. Seega soovib T.L. kaebusega kaitsta õigust terviseja heaoluvajadusetele vastavale keskkonnale (KeÜS § 31 lg 1) ning sisuliselt on tegemist KeÜS kohase puutumuskaebusega. KeÜS § 23 lg 1 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. KeÜS § 23 lg 2 kohaselt on oluline puutumus isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. Selle
3(4)
õiguse tagamiseks näeb KeÜS § 23 lg 5 ette isiku õiguse nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Viidatud sättele tuginedes ei saa keskkonnaosa intensiivselt kasutav isik tõrjuda mistahes ebasoodsa keskkonnamõjuga tegevust, vaid keskkonna sellist mõjutamist, mille tulemusena ei saa enam rääkida tema tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimisest (Riigikohtu 12.01.2012 otsus nr 3-3-1-68-11, punkt 24).
6.3.Õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimiseks ei ole absoluutne ning see ei tähenda, et see prevaleeriks mis tahes muu õiguse, nagu näiteks kolmandate isikute omandiõiguse või ettevõtlusvabaduse ees. Praegusel juhul on T.L. kaebus suunatud pigem heaoluvajadusele ja soovile jätkata kolmanda isiku kinnistu kasutamist omale sobival viisil. Kaebaja väide, et Vabaõhumuuseumi tee 87a kinnistul metsa majandamisega kaoks piirkonnas mets või muutuks oluliselt kehvemaks kaebaja võimalus metsas jalutada ja taastuda, on tõendamata ning vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus ei ole absoluutne põhiõigus ning see on piiratud kolmanda isiku õigustega. Ehkki KeÜS 4. ptk 2. jagu sätestab igaühe keskkonnaalase õigusena ka õiguse kasutada võõrast maatükki, siis tuleb arvestada, et üldpõhimõttena võib võõral maal viibida üksnes omaniku loal (§ 32 lg 1), kuid luba võõral maatükil viibimiseks võib eeldada, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata maatükil viibimist ei ilmne muudest asjaoludest (KeÜS § 32 lg 2). Asjaolu, et T.L. on kolmandale isikule kuuluvat kinnisasja kasutanud, ei anna talle õigust heaoluvajadusele viidates nõuda, et kinnistuomanik ei võiks kinnistut kasutada temale sobival viisil või et isik ei võiks oma kinnistul asuvaid maaparandussüsteeme (kraave) hooldada.
6.3.Arvestades eeltoodut ning samuti Riigikohtu seisukohti, leiab kohus, et T.L.l puudub kaebeõigus metsateatise ja sellega antud raieloa vaidlustamiseks, kuna kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei saa olla riivatud. Kaebajal võib olla küll oluline puutumus antud keskkonnaga, kuid see ei ole kaebeõiguse aluseks.
7.Kohus märgib täiendavalt, et ka kaebaja vaatevälja, miljöö või olemasoleva keskkonna muutumine ei ole asjaoluks, mida saaks subjektiivse õigusena kaitsta (vt Riigikohtu 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10). Kaebaja subjektiivne õigus ei saa seisneda ootuses, et tema kinnistult avanev vaade või muud esteetilised kriteeriumid säilivad kinnistu omandamise järel muutumatuna.
8.Kooskõlas HKMS § 104 lg 5 punktiga 2 ja HKMS 108 lg-ga 4 jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Eeldatava vastustaja kantud võimalikud menetluskulud jäävad aga kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-9-10 ning nr 3-3-1-73-16 ja seal viidatud kohtupraktika) vastustaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.