Keskkonnaõigus › Metsandus

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(25)

Eesti AS ja I. N. määruskaebused osaliselt ning tühistas Tallinna Halduskohtu 17.02.2021 määruse resolutsiooni punkti 5, mis puudutab metsateatisi nr 50000428481 ja 50000428483 (Kuuse tn 8 kinnistu) ning tegi selles osas uue määruse, millega peatas metsateatiste nr 50000428481 ja 50000428483 registreerimisotsuse kehtivuse kuni haldusasja menetluse lõpuni, kuid mitte kauem kui kuni 31.07.2021. Muus osas jäi Tallinna Halduskohtu 17.02.2021 määruse resolutsiooni punkt 5 muutmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

et need ei asenda oma haljastuslikult väärtuselt kohe vanemaid maharaiutavaid puid. Väärtuse taastumiseks kulub aastakümneid. Samuti ei taasta uue puu istutamine maharaiutava puu võimalikku kultuurilist väärtust“ (asjas nr 3-3-1-54-03). Metsa majandamise mõju tunnustamine kaebajate tervise- ja heaoluvajadustele on kooskõlas metsaseaduse (MS) eesmärgiga tagada metsa säästev majandamine, mis tähendab, et metsa majandamine peab vähemasti samaväärselt majanduslike vajaduste rahuldamisele tagama sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse (MS § 2). 2) Mõistlikku vaidlust ei saa olla, et mets pakub asulale ja ehitistele erinevate keskkonnamõjude eest vajalikku kaitset. Sellise kaitse vajalikkus nähtub ka kehtivast õiguskorrast (planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p 21). Pärast lageraie läbiviimist suurenevad piirkonnas tormide poolt tekitatavad kahjud. Kuna Eestis on tuuletundide arv oluliselt kasvanud, siis mõjutavad juba täna metsanduses toimuvad tegevused oluliselt inimeste omandit ja tervist. Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on 2019. a uuringus selgitanud, et Eestis on 30 000 eluhoonet, mille ümbruses puhub vähemalt kord kahe aasta jooksul 10 sekundit järjest tugevam tuul kui 21 m/s ehk esineb torm ning vähemalt kord kümne aasta jooksul satub tormi küüsi viiendik kõigist eluhoonetest. Eesti Kindlustusseltside Liidu analüüsi kohaselt võib ühe suure tormi kahjunõuete kogusumma ulatuda paari miljoni euroni. Vaidlusalune metsapark asub M.L., M.L. ja A.A.i ning T.-L. K.i ja U.K.i elukoha lähedal ning see kaitseb nende elukohta, omandit ja tervist puhveralana looduslike intensiivsete mõjude eest (nt tuuled, tormid, tuisk) ning Tallinna-Pärnu maanteelt lähtuvate emissioonide (müra, tolm, heitgaasid) eest. Sellise puhverala eemaldamine mõjutab otseselt kaebajaid, kes elavad aadressil Kase 4 ja kaebajaid, kes elavad aadressil Sauna 1. Oti tee 4 kinnistul on juba lageraie toimunud ning Oti tee 2 kinnistu on veel ainus kaitse alevi ja suure maantee vahel. Eelviidatud kaebajate elukohad oleks pärast raie toimumist avatud tormituulest lähtuvatele riskidele ning Tallinn-Pärnu maanteelt lähtuvatele emissioonidele. Samuti tekib tuulekoridoritest lähtuv oht juhuslikult vaidlusaluse metsapargi lähedusse sattunud isikutel. Metsade suurenenud raie tõttu ongi käesolevaks ajaks juba tekkinud probleemid, kus lageraie tulemusel hakkavad kannatama ümbruskonnas elavad või liikuvad isikud (nt tuule poolt lennutatud esemetega võib end vigastada nii kaebaja kui ka juhuslik piirkonnas viibija). Probleemid on teravad just nendes piirkondades, kus olemasolevat asustust lahutab avamaastikest või maanteedest seni säilinud metsaala. Eelkirjeldatud probleemidele on tähelepanu juhtinud ka Eestimaa Looduse Fond. Negatiivset mõju nii elukeskkonna, TallinnPärnu maantee emisioonide ning alevi tuultele avamise mõttes võimendab asjaolu, et viimastel aastatel on väljastatud märkimisväärsel hulgal metsateatisi raie teostamiseks Märjamaa alevi ümbruses, mille tulemusel on kohalik elukeskkond oluliselt muutunud. Kaebajate (eriti vahetus läheduses elavate) puutumus ei ole hüpoteetiline, oletuslik ega ebaratsionaalne, vaid tugineb selgel õiguslikul alusel – üldplaneeringul (ÜP). Märjamaa vald tõlgendas enda ÜP-d samal viisil ja palus KeA-l raie peatada ning muuta raie liiki. 3) Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistutel asuv metsapark on Märjamaa lauluväljaku vahetus läheduses. Kõnealusel pargil on oluline kogukondlik tähendus. Igal aastal toimuvad lauluväljakul mitmesugused üritused: laadad, Märjamaa päevad, kohalikud suvepäevad, teatrietendused, kontserdid jne. Asjaolu, et tegemist on eraomandisse kuuluva maaga, ei välista, et tegemist võiks olla kohalikele elanikele olulise rekreatsioonialaga. Nt on Tartu linna ÜP-s Ihaste metsad tähistatud parkmetsana, millel on puhkeotstarbeline väärtus ning mis on seetõttu hõlmatud rohevõrgustikku. Seejuures kuuluvad Ihaste metsad suures osas eraomanikele. Antud asjas muudaks raie olemuslikult Märjamaa lauluväljaku ümbrust ja kaoks senine harjumuspärane rahva kooskäimiskoht, mille üheks peamiseks hinnatud omaduseks on seal 4(25)

asuv park ja põlispuud. Pärast lageraiet oleks lauluväljak otse avatud Tallinn-Pärnu maantee mürale ning tekiks tuulekoridor lauluväljaku suunal. Seega muutuks lauluväljak pärast raieid mürarikkamaks ja tuulisemaks, mistõttu ei pruugi enam tegemist olla ohutu rahvakogunemiste kohaga. Pärast raieid on kaebajatelt ära võetud neile oluline kultuuriürituste nautimise koht. 4) Kaebajate M.L., M.L. ja A.A.i elukoht asub Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistu vahetus läheduses ning sealt on võimalik näha Oti tee 2 kinnistut ja parkmetsa. Samuti asub nende elukoha lähedal Kuuse tn 8 kinnistu, millel on ühine piir Oti tee 2 kinnistuga. Nende elukoht asub ka TallinnPärnu maantee lähedal, täpsemalt eraldabki Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistutel asuv metsapark nimetatud kaebajaid maanteest. Seega kõnealuses piirkonnas läbiviidav lageraie tähendab nimetatud kaebajate jaoks elukeskkonna olulist muutust ning selle avamist nii tuultele kui maanteele. Nende vahetus läheduses asunud puhkeala ning looduskeskkond tervikuna hävineb. Tegemist on ühe viimase metsapargi osaga, mis on lageraietest puutumata. Nimetatud kaebajad on aastakümneid käinud mööda Oti teed üle Tallinn-Pärnu maantee vanale suusarajale või mööda raudteetammi tagasi alevisse. Veel hiljaaegu oli see tervikuna metsa sees kulgev rada. Tänaseks on raiete tulemusel nii metsarada kui suusarada juba oluliselt muutunud. Pärast vaidlusaluse raie teostamist kulgeks varasemast ca 1 km pikkusest metsarajast mööda raielangi serva ca 900 m. Raudteetammi äärest on raiutud juba ca 200 m ulatuses metsa ja Tallinn-Pärnu maantee ääres asuv vana suusarada on lagedaks raiutud. Seega M.L., M.L. ja A.A.i elukeskkond on raiete tulemusel tänaseks juba oluliselt muutunud (maantee müra on seetõttu juba täna oluliselt paremini kinnistule kuulda) ning Kuuse tn ja Oti tee kinnistute lageraie läbiviimine tähendaks, et nende harjumuspärases elukeskkonnas ei olegi enam metsa kui terviklikku ökosüsteemi. 5) H.T. elukoht asub Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistutel asuvast metsapargist ca 450 meetri ja ca 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Ka H.T. jaoks on tegemist tema senise harjumuspärase elukeskkonnaga ning piirkonnas läbiviidav lageraie tähendaks tema elukeskkonna olulist muutust ja selle avamist nii tuultele kui maantee mürale. Tema vahetus läheduses asunud puhkeala ning looduskeskkond (vana parkmets) tervikuna hävineb. Tegemist on ühe viimase metsapargi osaga, mis on lageraietest puutumata. Märjamaa alevis pole teist võimalust jalutada metsapargis. 6) T.-L. K.i ja U.K.i elukoht asub ca 1 km ehk ca 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel metsapargist. Nende jaoks on lähim rohelisem ala nn Uuemõisa Heinamaa. Samas ei asenda see lauluväljaku ümbruse parkmetsa. Uuemõisa Heinamaa asub väikesel alal ja väga lähedal elamutele ning sel põhjusel ei ole tegemist parkmetsa funktsiooni täitva alaga. Pealegi on ka nn Uuemõisa Heinamaal toimunud raieid. Lauluväljaku parkmets on nimetatud kaebajatele oluline koht, kus käiakse kõndimas, jooksmas, suusatamas. Alevis ei asu teist sellist roheala. Käesoleval ajal on nimetatud kaebajate jaoks eriti olulised vaidlusaluse parkmetsa poolt pakutavad vaba aja veetmise võimalused, sest vabas õhus liikumine on hetkel sisuliselt ainus viis ohutult aega veeta. Nad käivad aeg-ajalt ka kaugemal jalutamas – vanal raudteetammil järtade läheduses ning vanal suusarajal, kuid ka selles piirkonnas on toimunud väga palju raieid ning sisuliselt ei olegi enam piirkonda alles jäänud vanade puudega parkmetsa. Raie läbiviimisel puuduks kaebajatel tulevikus rohelisem keskkond, kus saaks käia jalutamas ja viibida liigirikkas parkmetsas. 7) KeA-l puudus pädevus metsateatiste kinnitamiseks, sest tegemist on KOV pädevuses oleva tiheasustusalal toimuva raiega. Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistul puude raiumisel on asjakohane Märjamaa Vallavolikogu 18.09.2018 määrus nr 37 „Puu raieloa andmise tingimused ja kord“ (määrus nr 37), mille § 1 kohaselt Märjamaa valla tiheasustusaladel raieloa andmise tingimused ja kord määrab kindlaks 5(25)

Märjamaa alevis ja külade tiheasustusaladel puude raieks loa taotlemise, vormistamise ning väljastamise tingimused. Korda ei kohaldata puude raiele kasvavas metsas MS tähenduses ja viljapuudele. Seega tuleb asjas raiele kohaldada määrust nr 37, kuna kinnistul asub park, mitte mets MS mõttes. Kui MS § 3 lg 2 mõistes metsa kriteeriumitele vastav maa on ühtlasi park, siis kohaldub MS § 3 lg 3 ning seda ei saa MS tähenduses metsaks lugeda. Määruse § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt on raie tiheasustusaladel lubatud üksnes raieloa alusel, mille väljastab Märjamaa Vallavalitsus. Üheks raieloa andmisest keeldumise aluseks on see, kui raiumine kahjustaks väärtuslikke loodus- ja kultuurmaastikke, rohelist võrgustikku või rikuks vaateid või oleks muul viisil vastuolus avalike huvidega. Asjas on õige haldusorgan raie üle otsustamiseks KOV. Seega on KeA väljunud enda pädevusest ja andnud haldusaktid, mis on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 järgi tühised. 8) Raie vastaval viisil ja mahus on õigusvastane, sest kinnistutel asub Märjamaa valla ÜP järgi kõrghaljastuse kohustusega park. ÜP-ga seatud piirangud on HMS § 60 lg 2 järgi kohustuslikud igaühele, sh maaomanikule, KeA-le ja ka KOV-ile. Kui kavandatav raie ei vasta õigusaktide nõuetele, on KeA-l kohustus keelduda metsateatise registreerimisest (MS § 41 lg 8). Riigikohus on selgitanud, et „metsateatisele märke tegemisel pidi keskkonnateenistus kontrollima kavandatava raie vastavust õigusaktidest, sh planeeringutest tulenevatele nõuetele ega saanud lubada sellist raiet, mis oleks nende nõuetega vastuolus“ (25.05.2009 lahend asjas nr 3-3-1-2209, p 13). KeA oleks pidanud keelduma teatiste registreerimisest vastuolu tõttu ÜP-ga, mitte jätma selle arvestamata (vt KeA vastupidise halduspraktika kohta nt haldusasjad nr 3-3-1-2209 ja 3-17-1786). Välja kujunenud kohtupraktika kinnitab üheselt, et metsaraiega seotud piirangud võivad tulla kehtivast ÜP-st (nt Riigikohtu 15.10.2013 lahend nr 3-3-1-35-13, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2009 lahend nr 3-062172, p 10 ja 28.02.2019 lahend nr 3-171786, p 18). Käesoleval juhul ongi Märjamaa vald seadnud metsapargis raie teostamisele piirangud. Märjamaa alevi ÜP-s on metsapargi kinnistute otstarve määratud järgmiselt: 1) joonise nr 5 „Maakasutus“ järgi on Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 olemasolev pargi, metsa või haljasala maa; 2) joonise nr 7 „Detailplaneeringuid vajavad alad“ järgi on määratud Oti tee 2 park, haljasalaks; 3) joonise nr 12 „Haljastus ja puhkerajatised“ järgi on Oti tee 2 määratud park, parkmetsaks. Märjamaa alevi ÜP seletuskirja kohaselt on alevi idaosas asuvad metsad samuti metsapargid. Seletuskirja lk 20 kohaselt: „Pargid ja haljasalad. Eesmärgiks on luua alevi elanikele meeldiv elukeskkond ja säilitada alevi hea maine. Selle saavutamiseks on vaja säilitada olemasolev haljastus ja panna alus aastate pärast kujunevale kõrghaljastusele. /.../ Idaosas asuvad metsad heakorrastatakse. Parkmetsadesse, haljasaladele ja alevi peatänavale paigaldatakse istepingid ja prügikastid ning ehitatakse ühiskondlikud WC-d vastavalt koostatavale kavale.“ ÜP-s sätestatud tingimust tuleb tõlgendada selliselt, et see ei luba Märjamaa alevi metsapargis teostada lageraiet ega muid raieliike sellisel viisil, mis läheks vastuollu ÜP-ga. Väljendist „säilitada olemasolev haljastus ja panna alus aastate pärast kujunevale kõrghaljastusele“, ei saa teha järeldust, et kõrghaljastuse eemaldamine oleks kooskõlas ÜP sisu ja mõttega. Lageraie tegemisel olemasolev haljastus ei säiliks, vaid see kaob vähemalt üheks inimpõlveks. Seega on lageraie tegemine üheselt ja selgelt vastuolus ÜP-ga. Eeltoodu ei välista vähem intensiivset metsamajandamist ehk raieliike, millega säiliks senine kõrghaljastus ja metsapargi olemus. Lageraie tegemine metsapargis oleks vastuolus ka ÜP-s seatud kitsenduse eesmärgiga, milleks on luua alevi elanikele meeldiv elukeskkond, säilitada alevi hea maine ja heakorrastada metsad. Kui ÜP maakasutuse plaanide järgi on metsaparkidel oluline roll Märjamaa alevi elanikele hea elukeskkonna tagamisel, on lageraie lubamine metsapargis selle ÜP eesmärgiga vastuolus. 9) KeA on ebaõigesti leidnud, et Kuuse tn 8 juhtotstarve on maakasutuse plaani järgi väikeelamute maa. Maakasutuse kaardi järgi jääb Kuuse tn 8 enamus osas pargi, metsa või 6(25)

haljasala maale. Sellise tõlgenduse on ÜP kaardile andnud ka Märjamaa vald haldusasjas nr 3-20-580. Samuti on ebaõige lähenemine, et kui maakatastris on kinnistute sihtotstarve maatulundusmaa, siis oleksid kõik muud regulatsioonid üleliigsed ja asjakohatud. ÜP-ga ei määrata üldjuhul kinnistute sihtotstarvet, vaid maakasutuse juhtotstarve (PlanS § 75 lg 1 p 18). Ei saa välistada, et tekib olukordi, kus kinnistu juhtostarve ja sellest tulenevad maakasutuse piirangud ja kinnistu sihtotstarve on omavahel näiliselt vastuolus. Nt olukorras, kus maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa asub ÜP kohaselt rohevõrgustiku alal. Sellist olukorda esineb sageli just asulasiseste metsade puhul, sh Tallinnas ja Viimsis. Sellist vastuolu ei saa aga lahendada KeA oma suva järgi, jättes ÜP täiesti kõrvale. KeA praktika ÜP-st tulenevate kitsendustega arvestamisel on vastuoluline. Kaebajatele teadaolevalt ei lubanud KeA raadamist Tallinnas eraomanikule kuulunud kinnistul, mille sihtotstarve oli 100% maatulundusmaa ja mille avalikuks kasutamiseks ei olnud omanik nõusolekut andnud, kuid mis asus ÜP maakasutuse kaardi kohaselt alal „metsad, pargid ja looduslikud haljasalad“. KeA võttis tolles juhtumis seisukoha, et kohtupraktika kinnitab, et kui ÜP-ga on otsustatud maatükil haljastus säilitada, tuleb riigi täitevvõimu organitel sellest oma haldusaktides (sh metsateatistes) juhinduda. KeA selgitas, et metsateatise registreerimine on kaalutlusotsus ja metsateatise menetluses tohib arvestada kehtivaid planeeringuid. Viidatud juhtumis oli KeA seisukoht, et olukorras, kus Tallinna ÜP-st tuleneb kohustus säilitada kinnistul asuv mets, oleks raadamise lubamine ÜP-ga vastuolus. KeA ei ole asjas vähimalgi määral arvestanud Märjamaa ÜP-ga ega ole põhjendanud selle arvestamata jätmist. Alles vaideotsuses on napisõnaliselt selgitatud, et ÜP ei sea piiranguid ega eritingimusi ning raie tegemist toetab kinnistu sihtotstarve, milline seisukoht on ebaõige. Märjamaa alevi ÜP ei välista kinnistutel metsamajandamisega tegelemist, kuid piirab seda kohustusega säilitada olemasolev haljastus mahus, mis tagab parkmetsale omase elukeskkonna. Lageraie tegemine on selle Märjamaa alevi ÜP tingimusega selgelt vastuolus. 10) Kohtupraktika kohaselt peab KeA metsateatiste menetluses arvestama kõiki asjakohaseid õigusakte. Tartu Ringkonnakohus on 29.09.2015 lahendis nr 3-14-50824 selgitanud, et „Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Keskkonnaameti pädevuses on kontrollida metsateatise menetluses kavandatud tegevuse vastavust lisaks metsaseadusele, selle alusel antud määrustele ja looduskaitseseaduses sätestatud regulatsioonile ka nimetatud aktidest väljapoole jäävate õigusaktide nõuetele.“ Seega tuleb KeA-l metsateatise menetluses arvestada veel KeÜS-ga ja haldusmenetluse põhimõtetega üldisemalt. Muu hulgas tuleb arvestada, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). KeA ei ole arvestanud, et lageraie tegemine metsapargis riivab ebaproportsionaalselt kolmandate isikute, sh kaebajate õigusi. Metsad pakuvad kohalikele elanikele mh võimalust vaba aja veetmiseks, ent kaitsevad ka kohalikku elukeskkonda õhusaaste, müra, tuule ja tuisu eest. Käesoleval juhul oleks metsapargi raiega kaasnevad negatiivsed mõjud kaebajate elukorraldusele ja ka nende omandile ebaproportsionaalsed. Arvestades ÜP jooniseid ja seletuskirju on ilmselge, et metsapark on loetud kohalike huvide mõttes oluliseks ja see on mõeldud kohalike elanike rekreatsioonialaks. Seejuures on ÜP-s võimalik määrata puhkeotstarbeliseks maaks ja rohealaks nii avalikus kui ka eraomandis olevaid maatükke. Kaebajatel Märjamaa alevi elanikena tekkis ÜP alusel nii õigus kui ka õigustatud ootus, et kinnistut võib puhkeotstarbeliselt kasutada või et vähemalt on keelatud kinnistu kasutamine vastuolus ÜP-ga. Antud juhul ei kaalu lageraie mittelubamisega kaasnev maaomaniku ja raieloa taotleja õiguste riive üle Märjamaa elanike õigusi. Maaomanikul ega kellelgi teisel ei ole õigustatud ootust, et 7(25)

ta saaks alati ja igal juhul teostada enda omandiõigust üksnes lageraie vormis. Pealegi, raieõiguse omanik ei ole kinnistu omanik. Lageraie keelamine saaks riivata üksnes raieõiguse omanikust ettevõtja ettevõtlusvabadust. Pealegi oli raieõiguse soetanud isikul enne raieõiguse ostmist teada ÜP-st tulenevad kitsendused. Samuti oli raieõiguse omandanud isikule äratuntav, et kui metsapark asub asula sees ning seda on aastakümneid kohalike elanike poolt puhkeotstarbel kasutatud, võib lageraie tegemine minna konflikti kohalike elanike huvide ja õigustega. Raieõiguse ostmine sellises olukorras oli ettevõtte äririsk seoses võimaliku kasumi suurusega. Lageraieks õigusi andvatest metsateatistest keeldumine ei riivaks ebaproportsionaalselt ka maaomanikku, kuna ÜP-ga ei ole välistatud raiumist täielikult. Kõik teised metsa majandamise võimalused on maaomanikul endiselt säilinud. 11) KeA on jätnud raiete keskkonnamõjud hindamata. Vaidlusalune metsapark asub vähem kui 1 km kaugusel Märjamaa järtade maastikukaitsealast. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” p 2 ap-ga 54 moodustati Märjamaa järtade loodusala. Loodusdirektiivi I lisas nimetatud kaitstavad elupaigatüübid, mida alal kaitstakse, on karstijärved ja -järvikud (*3180), kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), sinihelmikakooslused (6410), puisniidud (*6530), vanad loodusmetsad (*9010) ja rohunditerikkad kuusikud (9050). Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik, mille isendite elupaika kaitstakse, on püst-linalehik (Thesium ebracteatum). Lageraie lubamisel on KeA kohustatud kaaluma keskkonnamõju hindamise (KMH) vajalikkust. KeA on 2020. a Märjamaa järtade loodusala lähedusse lisaks vaidlusalustele metsateatistele väljastanud metsaportaali andmetel suurel hulgal metsateatisi. Metsaportaali andmetest tulenevalt ei ole KeA vaide p-s 2.1 nimetatud metsateatistest hinnanud mitte ühtegi mõju Märjamaa looduskaitsealale, sh on hindamata jäetud ka kumulatiivne mõju. Olukorras, kus KeA lubab Natura 2000 ala kõrval erinevates menetlustes suurtes kogustes metsa raiuda, ei ole tagatud see, et raietegevusel puudub kumulatiivne mõju Natura aladele. KeA ei ole hinnanud, milline on kõikide 2020. a Märjamaa järtade maastikukaitseala lähedal lubatud raiete, sh käesolevas kaebuses vaidlustatud raie, kumulatiivne mõju. Riigikontrolli 2008. a auditi raames läbi viidud kontrollinventeerimisel leiti, et viiendikul inventeeritud juhtudest oli elupaigas või selle läheduses tehtud töid, mis võisid mõjutada elupaiga seisundit ning mille puhul olnuks vaja kavandatud tegevuse mõju eelnevat hindamist, kuid hindamist ei olnud tehtud. Seega, Natura alade läheduses kavandatavate raiete olulist negatiivset mõju ei saa automaatselt välistada. Sellist asjaolu tuleks iga kord eraldi hinnata. Viidatud auditis leidis Riigikontroll, et Eesti rikub Euroopa Liidu õigust seeläbi, et jätab Natura aladel ja nende läheduses kavandatavate raiete puhul hindamata raiete mõju nende alade tervikkusele. 12) Kaebajate eesmärk ei ole asuda vaidlema selle üle, kas KeA rikkus vaidemenetluse toimetamisel ja läbiviimisel kaebajate muid õigusi, mis ei ole seotud metsateatiste tühistamisega. Kui kohus leiab, et kaebajate eesmärk on efektiivsemalt saavutatav selliselt, et asjas tuleb täiendavalt vaidlustada vaideotsused (KKA käskkirjad), siis tuleb ka vaideotsused tühistada.

8(25)

metsateatiste alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ning tal on õigus raiete registreerimisest keelduda juhul, kui kavandatud raied ei vasta õigusaktide nõuetele. Vaidlustatud registreeringutega lubas KeA teha nii hooldusraieid kui ka uuendusraieid. Täpsemad nõuded nii hooldusraietele kui ka uuendusraietele on sätestatud keskkonnaministri 27.12.2006 määrusega nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“ (määrus nr 88). 2) Füüsilistest isikutest kaebajate väited, et Oti tee 2 kui Kuuse tn 8 kinnistu on neile oluliseks ja harjumuspäraseks vabaaja veetmise kohaks, ei ole õiged. Kolmandad isikud on juba enne kohtumenetlust toimunud kohtumistel (kohtuasjas 3-20-580 ning ka käesolevas kohtuasjas) välja toonud, et enne alusmetsa raiete tegemist ei olnud võimalik seda ala puhkeotstarbeliselt kasutada. Ebaõige on ka väide, et tegemist on ainsa võimalusega Märjamaal metsas jalutada. Sedavõrd suurt omandiõiguse riivet, nagu kaebajad taotlevad, ei ole võimalik põhjendada mugavusega, st asjaoluga, et I.N.le kuuluv metsamaa asub nende elukohast vaid 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. KeA ei nõustu kaebuse väitega, mille kohaselt puudub vaidlus selles, et tegemist on Märjamaa alevi jaoks olulise rekreatsiooni alaga. Meelevaldne on I.N.le kuuluvat kinnistut nimetada „Lauluväljaku parkmetsaks“. Märjamaa vallale kuuluv n-ö laululava kinnistu (registriosanumber 8456850) piirneb vahetult I.N.le kuuluva kinnistuga. Erinevalt I.N. kinnistust on laululava kinnistu, millel samuti kasvab mets, avalikult kasutatav maa ning selles metsas vabaajaveetmise võimalusi ei mõjuta Oti tee 2 kui Kuuse tn 8 kinnistul metsamajandamine. 3) Kuigi kaebajad kasutavad endi sõnul võõrast kinnistut omal äranägemisel, ei tähenda see, et igasugune keskkonda mõjutav tegevus tooks kaasa kaebajatele olulise mõju KeÜS tähenduses (vt Riigikohtu 12.01.2012 otsus nr 3-3-1-68-11, p 14). KeÜS § 23 lg 1 sätestatud õigus ei ole absoluutne ning ei oma eelist kinnistu omaniku omandiõiguse ees. Praegusel juhul on kaebus suunatud pigem soovile kasutada I.N. kinnistut kaebajatele sobival moel, seega seotud nende mugavuse ja heaoluvajadusega. Asjaolu, et kaebajad on asunud pärast alusmetsa raiet kolmandale isikule kuuluvat kinnistut kasutama oma enese heaoluvajaduste rahuldamiseks, ei anna neile õigust nõuda, et kinnistuomanik ei võiks kinnistut temale sobival viisil kasutada, sh metsa majandada (vt Tallinna Halduskohtu määrus nr 3-18-702). Riigikohus on 24.05.2010 otsuses nr 3-3-1-29-10 (p 32) märkinud, et pelgalt miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine pole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses ning oluline on analüüsida konkreetsel juhul ehitamisega kaasnevaid mõjutusi. 4) Vaidlustatud registreeringud ei ole vastuolus kehtiva ÜP-ga, mida on kinnitanud haldusasjas nr 3-20-580 ka Märjamaa Vallavalitsus. 20.02.2020 koosoleku protokolli väljavõttest nähtuvalt on M.L. seisukohal, et ÜP-st ei tulene Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu suhtes mingeid kitsendusi ega kasutuskorda. Arvestades haldusasjas nr 3-20-580 Märjamaa valla ja ka M.L. seisukohti, ei tohiks olla vaidlust selles, et tegemist on metsamaaga ning ÜP järgi on tegemist metsa- ja pargialaga, kus kasutuskorda määratud ei ole. Märjamaa alevi ÜP joonise nr 5 kohaselt on I.N.le (registriosa number 2124637) ja Märjamaa vallale (registriosa number 8456850, n-ö laululava kinnistu) kuuluvaid kõrvuti asetsevaid kinnistuid kujutatud ühe alana, s.o olemasoleva pargi metsa või haljasala maa. Kui Märjamaa vallale kuuluvat kinnistut saab lugeda pargi maaks (sihtotstarve – üldkasutatav maa 100%), siis I.N.le kuuluv kinnistu tuleb vaidlustatud metsateatistega hõlmatud ala osas lugeda metsamaaks. Kaebuses on toodud väljavõte Märjamaa alevi ÜP-st: „..... Idaosas asuvad metsad heakorrastatakse. Parkmetsadesse, haljasaladele ja alevi peatänavatele paigaldatakse istepingid ja prügikastid ning ehitatakse ühiskondlikud WC-d vastavalt koostatavale kavale“. Seega on silmas peetud vallale Märjamaa alevi idaosas kuuluvaid kinnistuid. Väljavõte näitab

9(25)

selgelt, et ÜP-s ei ole silmas peetud eraomandis olevaid kinnistuid, kuna KOV ei saa, ka mitte ÜP alusel, omavoliliselt eraomandis olevale kinnistule paigaldada istepinke, prügikaste ega WC-sid. Seda, et silmas ei ole peetud I.N.le kuuluvat kinnistut, näitab kas või asjaolu, et vald ei ole 20 aasta jookusul (s.o ÜP kehtivuse ajal) I.N.le kuuluvat kinnistut asunud heakorrastama: Isegi pärast kõrval asuval laululava kinnistul avalike ürituste toimumist korjab oma kinnistult prügi kokku maaomanik I.N. Vastuolus MS §-ga 231 on kaebajate seisukoht, et ÜP-s sätestatud tingimusi tuleb tõlgendada selliselt, et see ei luba Märjamaa alevi metsapargis teostada lageraiet ega muid raieliike sellisel viisil, mis läheks vastuollu ÜP-ga. Viidatud sätte kohaselt võib planeeringuga asula või elamu kaitseks õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest või tuleohu vähendamiseks või metsatulekahju leviku tõkestamiseks määratud metsa majandamisel KOV üksus kokkuleppel maaomanikuga planeeringuga seada piiranguid uuendusraie tegemisel raieliigile ning lageraie tegemisel langi suurusele ja raievanusele. Seega on ÜP-ga võimalik piiranguid seada vaid omanikuga kokkuleppel ja vaid uuendusraietele, mitte muudele raieliikidele. Seega hooldusraietele ehk harvendusraietele ÜP-ga ei saa piiranguid seada. 5) MS-st ega ka looduskaitseseadusest (LKS) ei tulene sellist mõistet nagu „metsapark“. Ka kaebajad ise ei ole selle sõna kasutamisel järjepidevad, nimetades metsa läbisegi nii „metsapargiks“ kui „parkmetsaks“. MS § 3 lg 3 kohaselt ei loeta metsamaaks MS tähenduses õuemaad, elamumaad, pargi, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad. MS § 3 lg 3 toodud mõisteid tuleb vaadelda mitte ainult MS tähenduses vaid ka muude õigusaktidega samas tähenduses (vt MS seletuskiri). MaaKatS § 181 lg 12 p 2 kohaselt peaks avalikult kasutatava pargi maa sihtotstarve olema sotsiaalmaa alaliigina üldkasutatav maa – avalikult kasutatav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned, sealhulgas haljasala ja pargi maa, supelranna maa, rahvapeo- ja kokkutulekuväljaku maa, lautri maa, laste mänguväljaku maa, spordiplatsi ja terviseraja maa ning kalmistu maa. Seega selleks, et kohalduks MS § 3 lg 3, peab pargi maa sihtotstarve olema sotsiaalmaa alaliigina üldkasutatav maa, nagu see on Märjamaa vallale kuuluva laululava kinnistu puhul. See, et kaebajad kolmandale isikule kuuluvat kinnistut oma äranägemist mööda kasutada soovivad ja metsapargiks/parkmetsaks nimetavad, ei tee seda veel pargiks MS § 3 lg 3 mõttes. Park tähendab eelkõige siiski seda, et ala on pargiks kujundatud ning avalikult kasutatava pargi puhul on talle antud sotsiaalmaa sihtotstarve (v.a LKS 4. peatükis toodud pargid). Praegusel juhul on tegemist eraomandis oleva metsamaaga. Kaebajate viide Riigikohtu 14.10.2020 otsusele nr 3-3-1-54-03 ei ole asjakohane. Viidatud kaasuse puhul oli tegemist 1930-ndatel aastatel ravialuste jaoks rajatud pargiga, võimaldamaks neil loodust nautida ja aega veeta. Ka 20.02.2020 koosolekul olid kogukonna esindajad veel seda meelt, et tegemist ei ole pargiga. T. Voolaid, kes koos M.L.ga esindas koosolekul kogukonda, on koosoleku protokollist nähtuvalt öelnud „Kui omanik on nõus müüma, vald ostab ära ja teeb sinna pargiala või kujundab seda niimoodi“. 6) Metsateatiste kinnitamine oli KeA pädevuses. Käesoleval juhul ei kohaldu Märjamaa Vallavolikogu 18.09.2018 määrus nr 37, kuna kavandatav raie toimub metsas MS tähenduses. Määruse nr 37 § 1 kohaselt ei kohaldata määrust puude raiele kasvavas metsas MS tähenduses. Samal seisukohal on ka kaasatud haldusorgan. Nii Oti tee 2 kui Kuuse tn 8 kinnistu näol ei ole tegemist avalikuks kasutamiseks antud parkmetsaga. Järelikult ei ole asjakohane kaebajate viide ÜP seletuskirjale. Kuigi Tallinna Halduskohus on 19.05.2020 määruses nr 3-20-580 juba ammendavalt tuvastanud, et tegemist on metsamaaga ja metsateatiste registreerimine oli KeA pädevuses, on kaebajad seda asjaolu täielikult ignoreerinud. Muuhulgas tuvastas kohus ka selle, et registreeringud ei ole Märjamaa valla ÜP-ga vastuolus. Ka on Riigikohus määruses 10(25)

nr 3-20-580 selgelt välja toonud, et KeA oli pädev asutus metsateatiste registreerimiseks Oti tee 2 kui Kuuse tn 8 kinnistul. 7) KeA halduspraktika ei ole vastuoluline. Tallinna ÜP ning selle maakasutusplaan ei sätesta alal, mille juhtfunktsiooniks oli märgitud „metsad, pargid ja looduslikud haljasalad“, otsesõnu lageraie keeldu. Küll aga tuleb lageraie keeld Tallinna ÜP ning ÜP maakasutusplaani ning kaudselt ka Tallinna üldplaneeringute ülevaatamise aruande koosmõjust. Tallinna Halduskohus leidis, et maakasutusplaani leppemärkide selgituste järgi on tegemist puhkeotstarbelise alaga, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Vaidlusalusele maale oli omistatud puhkeotstarbeline ja ökoloogilisi väärtusi kaitsev kaaskasutuse juhtfunktsioon või otstarve (vt haldusasjad nr 3-20-245 ja 3-20-1223). Lisaks KeA-le leidis ka Tallinna linn, et kavandatud raied (sh nii lageraie kui raadamine) on planeeringuga vastuolus. Viidatud kohtuasjades on välja toodud ka see, et muud raieliigid sellel alal ei ole välistatud. Käesolevas kohtuasjas on Märjamaa valla alevi ÜP maakasutuse joonise (joonis 5) kohaselt Oti tee 2 katastriüksus pargi-, metsa- ja haljasala maa ning Kuuse tn 8 katastriüksus perspektiivne eramute maa. Maakasutuse joonisel ei ole ala märgitud kui puhkeotstarbeline ala. Lisaks on Märjamaa vald korduvalt kinnitanud, et kavandatud raied ei ole planeeringuga vastuolus. Märjamaa vald on 25.03.2020 kirjas nr 9-4.3/965-1 M.L.le selgitanud, et PlanS kohaselt saab planeeringuga seada lageraie tegemisel langi suuruse ja raievanuse piiranguid ning et praegusel juhul ÜP-s nimetatud piiranguid, kitsendavat kasutuskorda, majandamise viise ega vastavasisulisi kokkuleppeid maaomanikuga ei ole. Märjamaa alevi ÜP kehtestati 19.12.2000 määrusega nr 13. I.N.le tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa Märjamaa Alevivalitsuse 18.12.2001 korraldusega nr 289. Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 tagastati ühe kinnistuna ja kahe katastriüksusena ning maaüksuse sihtotstarbeks määrati 100% maatulundusmaa. Seega I.N.le tagastati Kuuse tn 8 ja Oti tee 2 kinnistu aasta pärast Märjamaa alevi ÜP kehtestamist. Märjamaa vald on haldusasjas nr 3-20-580 oma 17.04.2020 vastuses märkinud „Antud juhul ei ole Märjamaa alevi üldplaneeringus eelpool nimetatud piiranguid, kitsendavat kasutuskorda, majandamise viise ega vastavasisulisi kokkuleppeid maaomanikega“. Sama on kinnitanud Marjamaa Vallavalitsus M.L.le 25.03.2020 kirjas nr 94.3/965-1. Seega oli I.N.le maa tagastamisel selge, et talle tagastatud maa kasutamisel ei ole planeeringutest tulenevaid piiranguid ning mingeid kokkuleppeid temaga ei ole sõlmitud. Juhul, kui ÜP-st oleks tulnud maakasutuse piiranguid, oleks I.N. saanud/võinud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel teha teistsuguseid otsuseid, nii nagu ta laululava kinnistu puhul tegi (vt I.N. määruskaebus). 8) Kavandatavad raied ei avalda olulist negatiivset mõju Märjamaa järtade maastikukaitsealale ega Märjamaa järtade loodusalale. Kaitstavale loodusobjektile kohaldub Vabariigi Valitsuse 23.03.2006 määruse nr 82 „Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) kohane kaitsekord. Märjamaa järtade maastikukaitseala on tsoneeritud kaitse-eeskirja § 1 lg 2 kohaselt terviklikult piiranguvööndisse, milles on majandustegevus sh uuendusraied kaitseala valitseja nõusolekul lubatud (kaitse-eeskirja § 4 lg 7). Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ loodusliku elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; loodusdirektiiv) artikli 6 lg 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” punkt 2 alapunktiga 54 moodustati Märjamaa järtade loodusala. Loodusdirektiivi I lisas nimetatud kaitstavad elupaigatüübid, mida alal kaitstakse, on karstijärved ja -järvikud (*3180), kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), sinihelmikakooslused (6410), puisniidud (*6530), vanad loodusmetsad (*9010) ja rohunditerikkad kuusikud (9050). 11(25)

Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik, mille isendite elupaika kaitstakse, on püst-linalehik (Thesium ebracteatum). KeA on koostanud Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitsekorra muutmise väljatöötamise kavatsuse (VTK), mida tutvustati avalikkusele septembris ja oktoobris 2020. a. Siseriiklik kaitsekord ei taga Märjamaa järtade loodusalal eesmärgiks olevate metsaelupaigatüüpide, milleks on vanad loodusmetsad (9010*) ja rohunditerikkad kuusikud (9050) kaitset ja säilimist. Kuigi metsaraie on määruse nr 82 järgi kaitseala valitseja nõusolekul lubatud, ei ole kaitseala valitsejal võimalik lubada loodusala väärtusi kahjustavaid tegevusi, mille mõju on oluline ja ohustab ala terviklikkust. Seetõttu on õigusselguse huvides vajalik tsoneerida väärtuslikud elupaigad sihtkaitsevööndisse. Kaitstavate loodusobjektide kaitsekorra muutmine tugineb alal teostatud inventuuridele ja seiretele. Uus kaitsekord aitab kaasa elupaikade ja liikide soodsa seisundi saavutamisele. VTK kohaselt ei peeta Märjamaa järtade maastikukaitseala laiendamist vajalikuks, sest kavandatav kaitsekord tagab teadaolevate väärtuste kaitse Märjamaa järtade loodusala piirides. VTK saadeti tutvumiseks maaomanikele, lisaks avaldati 23.09.2020 sellekohane teade maakondlikus lehes Raplamaa Sõnumid. Ettepanekuid VTK täiendamiseks laekus vähe ning need ei käsitlenud kaitseala piiride laiendamist. VTK edastati 21.09.2020 ka kaebajale MTÜ-le Eesti Metsa Abiks, kes esitas VTK-le ettepanekuid kaitsekorra muutmise osas, kuid ei esitanud väiteid või põhjendusi selles osas, et kaitseala väärtusi ohustavad kaitsealavälised raied ning kaitseala on vajalik selles osas laiendada. Ka VTK koostamisel ja selle järel ei ole peetud KeA hinnangul vajalikuks laiendada olemasolevat maastikukaitseala, sest väärtuste kaitseks piisab tsoneeringu muutmisest ja kaitse-eeskirja täiendamisest. KeA hinnangul ei ohusta planeeritud kaitsealavälised raied Märjamaa järtade maastikukaitseala ja Märjamaa järtade loodusala kaitse-eesmärke. Raied väljaspool kaitseala ei oma olulist kumulatiivset mõju kaitse-eesmärkidele. Kaitseala metsaosad on eraldatud rohumaadega. Seega ei muuda raied metsaelupaikade tormikindlust, sest need on läänetuultega kohanenud. Raied ei mõjuta rohumaa elupaiku, ajutist karstijärve või püst-linalehikut, sest liigsete toitainete kandumine alale ei ole tõenäoline, arvestades vahemaad (üle 100 m). Lisaks piirneb Märjamaa järtade maastikukaitseala vana raudtee tammiga, mis piirab vee ja toitainete liikumist. Seoses kaebajate etteheitega, et KKA on alles 14.12.2020 vaideotsuses põhjendanud kavandatavate raiete ebasoodsa mõju puudumist Märjamaa järtadele, märgib vastustaja, et raiete registreerimine iseenesest juba tähendab, et KeA on kaalunud kavandatavad raiete vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele, sest vastasel juhul ei saaks KeA raieid kinnitada. Asjaolu, et formaliseeritud registreering ei oma pikka põhjendust, ei tähenda, et KeA oleks teinud kaalutlusvea (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-20-605). Lisaks tuleb lugeda vaideotsuses toodud põhjendused registreeringu täiendavateks selgitusteks. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) alusel läbiviidava keskkonnamõju hindamise eelduseks on tegevusloa taotluse esitamine, mille pinnalt otsustaja saab otsustada, kas keskkonnamõju hindamine tuleb algatada või mitte (KeHJS § 11). Metsateatis ei ole tegevusluba KeHJS § 7 mõttes ning vastav seadusandja tahe nähtub selgelt ka KeHJS muutmise seaduse eelnõu menetlemisel, mille käigus jäeti metsateatis tegevuslubade nimistust välja (eelnõu menetluse käigus jäeti arvestamata ettepanek metsateatise tegevuslubade nimistusse lisamiseks). Kuigi eeltoodust tulenevalt ei tulnud läbi viia KMH-d, ei tähenda see seda, et KeA oleks jätnud raiete lubamisel hindamata nii kavandatavate kui juba eelnevalt toimunud ja keskkonda juba mõjutanud raiete koosmõju. Kavandatud raietega ei kaasne olulist ebasoodsat mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele. 9) Kuigi kaebajad on vaidlustanud teiste hulgas ka registreeringud 50000428477 ja 50000428483, on nad jätnud nende õigusvastasuse kaebuses täielikult käsitlemata. Kaebusest ega kaebuse täiendustest ei selgu, millise õigusaktiga ja mis põhjusel peavad kaebajad 12(25)

kavandatud hooldusraieid õigusvastasteks. Seega on kaebus nende teatiste osas ilmselgelt põhjendamata.

13(25)

ega teiste isikute õiguste riivet. Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu kuulub I.N.le ehk tegemist on eraomandis oleva kinnistuga. Seega on oluliseks kaalutluseks metsateatiste väljastamisel ja kinnistul tegevuste planeerimisel ka maaomaniku huvi ja õigus talle kuuluvat kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada. Füüsilistest isikutest kaebajad saavad tugineda vaid oma subjektiivsete õiguste kaitse argumentidele ning kaevatav tegevus peaks ka reaalselt ja tegelikult omama kaebajate kaitstavatele subjektiivsetele õigustele negatiivseid mõjusid, mida antud juhul ei esine. Maaomanikule kuuluva erametsa näol ei ole tegu üldkasutatava alaga, mis on ette nähtud kasutamiseks puhkeotstarbelisel eesmärgil. Antud ala ongi nähtud ette metsa majandamiseks. Maaomaniku poolt talle kuuluva metsa majandamine ei kahjusta kaebajate õigusi. Piirkonnas on teisi alasid, mis on ette nähtud kasutamiseks puhkeotstarbelisel eesmärgil ning kus on kohalikel elanikel, sh kaebajatel võimalik jalutada. Nt on selline vallale kuuluv mets Kuuse tn 8 katastriüksuse kõrval asuval Kuuse tn 2 katastriüksusel, kus asub laululava. Asjaolu, et kaebajad on väidetavalt käinud ka maaomanikule kuuluvas erametsas jalutamas, ei tekita neile kaitstavat subjektiivset õigust nõuda selles metsas uuendusraiete keelamist. Erametsas jalutamise võimaluse kadumine ei mõjuta kaebajate õigust tervise- ja heaoluvajadusele vastavale keskkonnale, mis saaks antud juhul olla füüsilisest isikust kaebajate ainsaks kaitstavaks õiguseks. Kaebajad püüavad näidata, et vaidlusalune kinnistu on väga oluline Märjamaa rekreatsiooniala, mis on määratletud juba ÜP-ga. 20.02.2020 koosoleku protokollist nähtuvalt on maaomanik välja toonud, et eraldisel 3 oli seni tihe võsa, kus mitte keegi isegi jalutada ei saanud ehk seda ala ei ole tegelikult varem ka tervikuna puhkeotstarbeliselt kasutatud. Sisuliselt on ala muutunud kasutatavaks just tänu võsa eemaldamisele kolmanda isiku poolt. Sellele on viidanud ka KeA oma 14.12.2020 vaideotsuses, tuues välja, et kavandatav raieala oli kohati läbimatu, mistõttu oli seal vaja „teha raie ettevalmistamiseks võsalõikust. Metsa muutumine läbitavaks ja seega kohalike elanike poolt kasutatavaks ongi toimunud tänu raiet ettevalmistava alusmetsa raie, enne mida oli metsa kasutamine tiheda võsa tõttu keeruline“. Samas nähtub maaomaniku 04.03.2021 määruskaebusest, et ka praegusel ajal on alal läbitav vaid üks tee ning alusvõsa siiski takistab ala terviklikku kasutamist. Tegemist ei ole seega olukorraga, kus kaebajad ja teised kohalikud elanikud on aastakümneid saanud seda metsa sellisel kujul rekreatiivsetel eesmärkidel kasutada. Osaliselt on rekreatiivsetel eesmärkidel ala kasutamine viimasel ajal muutunud võimalikuks just tänu kolmanda isiku tegevusele. See aga ei muuda ala piirkonna olulisemaks rekreatiivseks alaks. Vaidlusalust ala ei käsitle sellise eriliselt väärtusliku alana (sh rekreatiivsetel eesmärkidel) ka ükski planeering ega muu dokument. Tegu ei ole väärtusliku metsa või olulise rohealaga, mille säilimine oleks mõne planeerimisdokumendiga eesmärgiks seatud. 4) Tegevuste planeerimisel on oluline arvestada alal asuva metsa vanust, seisundit ja vajadust raiet teostada. Ka 20.02.2020 koosolekul toodi metsa seisukohast välja vajadus raiet teostada. Takseerkirjelduse kohaselt on eraldistel 1 ja 3 puude keskmine vanus vähemalt 5 aastat kõrgem kui raievanus ette näeb ehk on ilmne, et nendel eraldistel on puude raievanus täis ja mets on raie teostamiseks küps. Tegemist on ligikaudu saja aastase metsaga ning maaomaniku sõnul on metsas ka üraskikahjustus sees ehk raie teostamine on metsa tervise seisukohast äärmiselt vajalik. Metsateatised ja raie teostamine on kooskõlas ka metsamajandamiskavas väljatooduga. Maaomanik on täiendavalt välja toonud, et see osa metsast, mida elanikud on kasutanud jalutamiseks, on reostatud – sinna tuuakse hulgaliselt pakendeid ja muud sodi, sealt raiutakse õigusvastaselt jõulukuuski ning toimunud on metsapõlengud. Sellest nähtuvalt ei kasuta kohalikud elanikud metsa lihtsalt puhkeotstarbeliselt, vaid oma käitumise ja tegevusega põhjustatakse nii metsale kui maaomanikule olulist kahju. Sellises olukorras on igati 14(25)

põhjendatud maaomaniku soov oma raieküpse metsa nõuetekohaseks majandamiseks. Kaebajad rõhuvad põhjendamatule ja ebaõigele eeldusele, justkui peab neil olema ÜP järgi ja seetõttu, et metsas on rajad, mida on võimalik kasutada, eraomandisse kuuluvat kinnistut vabalt ja oma soovidele vastavalt igal ajal kasutada. Maaomaniku huvid oma kinnistu sihtotstarbeliseks kasutamiseks ja kolmanda isiku huvid raieõiguse teostamiseks õiguspäraste metsateatiste alusel kaaluvad üles kaebajate soovi metsas jalutada. Metsa raiega kaasneb metsa uuendamise kohustus (MS § 24 ja 25). Seega, kui metsa metsamaal raiutakse, tuleb metsaomanikul tagada metsa uuenemine seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Teisisõnu, ka lageraie järgselt jääb kõnealune maa metsamaaks, millel kasvavad jäetud seemnepuud ning uuenemise järgselt uus mets. Metsa uuendamisega tagatakse, et aastate pärast on uuenenud metsa võimalik majandada ning ühtlasi metsa muul viisil kasutada (nt MS § 35 lg 1 p 1 toodud viisil) ka tulevastel inimpõlvedel. Praegune mets on majandatav ja kasutatav üksnes seetõttu, et eelnevad inimpõlved on metsa majandanud. Juhul, kui kaebajad ei oleks tegevust kinnistutel igal sammul takistanud, oleks praeguseks saanud uus mets juba ligi aasta kasvada. 5) Otsuste tegemisel peavad puudutatud isikute huvid olema tasakaalustatud. Sel eesmärgil on kolmas isik ka korduvalt pakkunud kompromissina võimalust puude säilitamiseks. 20.02.2020 toimunud koosolekul kompromissina pakkus kolmas isik võimalust vähemalt osa puudest kohase hüvitise eest säilitada, kuid teatav grupp kohalikest elanikest ei olnud kompromissist huvitatud. Ka pakkus kolmanda isiku esindaja I. Tust kompromissina välja, et ollakse valmis katma eraldis 3 säästmiseks 2500 eurot, mis tähendaks umbes 50 puud. Koos 17 säilikpuuga oleks kokku säilitatud 72 puud ehk ligikaudu 0,27 ha ning kolmas isik pakkus kohalikele elanikele võimaluse hüvitise eest säilitada täiendavalt veelgi rohkem puid. Kompromiss ei ole realiseerunud. 6) Kaebajad on asunud seisukohale, et „metsapark“ peaks olema puhveralaks õhusaaste, müra, tuule ja tuisu eest. T.-L. K.i ja U.K.i kinnistu asub Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistust üle 750 meetri kaugusele ning vaidlusalusel kinnistul toimuv ei saa otseselt neid kuidagi mõjutada. H.T. kinnistu asub vaidlusalusest kinnistust üle 200 meetri kaugusel ning kinnistute vahele jääb hulgaliselt teisi maju. Ka M.L., M.L. ja A.A.i elukoht ei asu vahetult Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu kõrval, vaid ka sinna vahele jäävad teised kinnistud. Tegelikult nähtub ka kaebajate enda poolt kaebuse täienduse dokumendis esitatud kaardilt, et kaebajate elukohad jäävad Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistutest eemale, osade kaebajate puhul sisuliselt asula teise poolde. Kaebajateni ei ulatu Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistul toimuvast tegevusest mingeid negatiivseid mõjusid. Ülepaisutatud ja ebaõiged on kaebajate väited, justkui kahjustaks Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistul raie teostamine nii maju kui inimesi, sest see tooks kaasa tuulte ja lausa lendavate asjade poolt põhjustatud kahju. Eestis ei esine üldiselt selliseid ekstreemseid ilmaolusid ja tuuli, mis kaebajate poolt kirjeldatud tagajärgi kaasa võiks tuua. Märjamaa valla ÜP lisa 1 Märjamaa arengupiirkonna kaardil ei ole vaidlusalune kinnistu märgitud kaitsehaljastuse (sh säilitatava metsa) maana, kuigi mitmed teised alad on selliselt kaardil tähistatud. Seega ei ole ÜP-s nähtud ette kinnistul asuva metsa säilitamist. Samuti ei ole peetud metsa vajalikuks elamupiirkonna kaitsehaljastusena. ÜP-d ei sisalda Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu osas piiranguid ega eritingimusi, sh ei sea ÜP-d piiranguid alal metsa majandamisele. Seega ei ole õiged väited, justkui oleks kaebajatel ÜP alusel tekkinud mingisugune ootus metsa säilitamisele. Tegu ei ole piirkonna ainsa loodusliku ja rekreatiivsetel eesmärkidel kasutatava alaga. Kaebajatel puudub õigus nõuda eraomanikule kuuluva metsa kasutamise õigust. Seda kinnitas Tallinna Halduskohus ka oma 19.05.2020 määruses nr 3-20-580. Kohus oli kokkuvõtlikult 15(25)

seisukohal, et metsa raiumine ei riku kaebuse esitaja õigusi. Kohus rõhutas täiendavalt, et asjaolu, et kaebaja peab ala oluliseks rekreatsioonialaks, ei anna õigust teisele eraisikule kuuluvat maad kasutada. Puuduvad põhjused jõuda käesolevas kohtuasjas teistsuguste järeldusteni. 7) KeA on raiete keskkonnamõju menetluses nõuetekohaselt hinnanud. Võimalikke mõjusid Märjamaa järtade maastikukaitsealale on KeA käsitlenud põhjalikult ja ammendavalt ka oma 14.12.2020 vaideotsuse punktis 2.4 ning leidnud, et kavandatud raied ei avalda olulist negatiivset mõju Märjamaa järtade maastikukaitsealale ega Märjamaa järtade loodusalale. Oti tee 2 kinnistu ja Märjamaa järtade maastikukaitseala vahele jääb mitu kinnistut, sh 39 809 m2 suurune Kase tn 7 kinnistu, millel asub mets, samuti 16 710 m2 suurune Kullerkupu tn 34 kinnistu, mis on elamumaa, millel asub ka metsamaa kõlvik. Lisaks jääb sinna vahele ka Nurmenuku ja Kullerkupu tänavate äärne elamukvartal ja 14 791 m2 suurune Kullerkupu tn 14 sihtotstarbeta maa kinnistu, mis on samuti suures ulatuses metsamaa. Seega on ilmne, et vaidlusaluste kinnistute ja Märjamaa järtade maastikukaitseala vahele jääb hulgaliselt nii looduslikke kui täisehitatud kinnistuid ehk vaidlusalustel kinnistutel toimuv tegevus ei mõjuta maastikukaitseala. Maastikukaitseala kaitse-eeskirja kohaselt on kaitse-eesmärkideks lubjarikkal mullal kuivad niidud (6210)3, lood (alvarid) (6280*), sinihelmikakooslused (6410), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) ja puisniidud (6530*). Seega ei ole tegemist metsakooslustele ja nendega seotud liikide kaitsele orienteeritud kaitsealaga, mida võiks mõjutada metsaraie. Seda kinnitab omakorda asjaolu, et Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg 7 kohaselt on isegi kaitsealal kaitseala valitseja nõusolekul lubatud uuendusraie. Täna kehtiva kaitse-eeskirja kohaselt on alal vaid piiranguvöönd. On küll õige, et KeA on algatanud maastikukaitseala kaitsekorra muutmise, kuid maastikukaitseala laiendamist ei peeta vajalikuks, sest kavandatav kaitsekord tagab teadaolevate väärtuste kaitse Märjamaa järtade loodusala piirides. Puuduvad andmed selle kohta, et vaidlusalustel kinnistutel toimuv tegevus võiks kuidagi maastikukaitseala mõjutada. Kaebajad ei ole esile toonud ühtegi kaitse-eesmärki, millele mõju võiks avaldada ega ühtegi negatiivset mõju, mis avalduda võiks. Kaebajad viitavad vaid üldistele põhimõtetele Natura alade kaitsel. Arvestades, et KeA on ise ka kaitseala valitsejaks ning pädevaks asutuseks Natura aladega seotud mõjude hindamisel, ei ole alust arvata, et metsateatiste alusel teostatavad tööd kuidagi alale negatiivset mõju avaldaks. KeA on hindamise tulemusel asunud seisukohale, et kaitsealavälised raied ei ohusta Märjamaa järtade maastikukaitseala ja Märjamaa järtade loodusala kaitse-eesmärke. Vaidlusalustel kinnistutel asuval metsal ei ole looduskaitselist väärtust ning seal raie teostamine ei mõjuta kaitseala kaitse-eesmärke. Tallinna Ringkonnakohus on 05.02.2021 määruses käesolevas asjas leidnud, et KeA seisukoha, et metsaraie vaidlusaluste metsateatiste alusel ei kahjusta Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga kaitstavaid eesmärke, õigsuses ei ole põhjust kahelda.

ei ole pargiga, vaid metsamaaga. Seda kinnitab nii maa kõlvikuline koosseis kui selle sihtotstarve. Märjamaa vald on haldusasjas nr 3-20-580 esitatud dokumentides üheselt mõistetavalt öelnud, et Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistu ei ole park ega muu puhkeotstarbeline maa, vaid tegemist on metsaga. Sama arvamust on kinnitanud KeA. 3) Raie teostamine ei kahjusta kaebajate õigust tervise- ja heaoluvajadusele vastavale keskkonnale. Suur osa Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 asuvast metsast oli enne alusmetsa raiumist jalutamiseks täiesti sobimatu. Seal oli rägastik, kus ei olnud võimalik puhata ja jalutada. Seda ala ei ole varem puhkeotstarbelistel eesmärkidel kasutatud. Nüüd, kui on teostatud alusmetsa raie, on võimalik alal jalutada ja seda rekreatiivsetel eesmärkidel kasutada. Samas ei anna see kaebajatele õigust nõuda, et kinnistut eesmärgipäraselt ei kasutataks ja raiet ei teostataks. Märjamaal on olemas puhkeotstarbelistel eesmärkidel kasutatavad alad, sh pargid ja metsad, kus kaebajatel on võimalik oma aega veeta. Samuti on kolmas isik II jätnud osa oma maadest kasutamiseks just sel eesmärgil. Märjamaa laululava ümber olev mets, mis on täna valla omandis olev avaliku kasutusega ala ja mida on võimalik puhkeotstarbeliselt kasutada, kuulus ka algselt kolmanda isiku II perekonnale, kuid sellest loobuti maade tagastamise käigus just seetõttu, et elanikud saaksid seda ala vabalt kasutada. Kaebajad on kaebuse täienduses ka viidanud antud ala kasutamisele puhkeotstarbelistel eesmärkidel. Nüüd aga soovitakse võtta maaomanikult ära võimalus tema omandis olevat metsa majandada. 4) Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 kinnistul asuv mets vajab uuendamist ja raiet. Kolmas isik II nõustub selles osas kõikide kolmanda isiku I poolt 15.01.2020 määruskaebuses ja vastuses kaebusele välja toodud väidetega. Metsa majandamiskavast nähtuvalt on tegemist raieküpse metsaga, kus on lisaks üraskikahjustus sees. Raie teostamine on metsa tervise parandamise ja metsa uuendamise seisukohast lausa hädavajalik. Asjaolu, et kaebajad tahavad just selles asukohas läbi metsa jalutada, ei kaalu üles maaomaniku õigust metsa nõuetekohaseks majandamiseks. 5) Mis puudutab väiteid seoses Märjamaa järtade maastikukaitseala ja looduskaitsealaga, siis nõustub kolmas isik II selles osas kolmanda isiku I ja vastustaja poolt väljatooduga. Kui KKA on kaitseala valitsejana kinnitanud, et raie teostamine keskkonnakaitselist probleemi kaasa ei too, peaks sellest piisama veendumaks, et raiel ei ole alale negatiivseid mõjusid. Kolmanda isiku II kinnistu ei piirne kaitsealaga, vaid sinna vahele jääb mitmeid kinnistuid. 6) Raie teostamisel ei ole negatiivseid mõjusid kaebajatele ega keskkonnale, kuid raie takistamisel on olulised negatiivsed mõjud maaomanikule ja Stora Enso Eesti AS-le. Kolmas isik II ei ole saanud juba aasta aega oma metsa sihtotstarbeliselt majandada, kuigi kohtud on eelmises haldusasjas nr 3-20-580 leidnud, et samasugustel asjaoludel esitatud kaebus oli perspektiivitu. Kaebajatega on püütud kompromissi saavutada ja kolmas isik I on pidanud raierahu, et mitte häirida metsas pesitsevaid linde. Sellest hoolimata on käimas uus kohtuvaidlus, mis taaskord takistab maaomanikul oma metsa sihtotstarbeliselt majandada ja omandit realiseerida.

17(25)

haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad (valla hinnangul ÜP järgi määratud maakasutus). 2) KOV saab raiepiiranguid sätestada MS-s ette nähtud metsamaa osas ainult ÜP-ga. Ülejäänud piirangud metsa raiele tulenevad peamiselt LKS-st, MS-st ja PlanS-st. ÜP-ga sätestatud piirangud peavad olema kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Märjamaa Vallavalitsuse jaoks olulised aspektid tulenevad kehtivast Märjamaa alevi ÜP peatükist 4.1.6: „Pargid ja haljasalad. Alevi idaosas asuvatele Kruusiaegu talu maadele on planeeritud elamud ja / või park. Idaosas asuvad metsad heakorrastatakse. /--/ Tallinn-Pärnu maantee ehk Via Baltica ääres säilitatakse 50-100 meetri laiune kõrghaljastusvöönd.“ 3) Märjamaa on alev, mitte linn ning selles osas ei rakendu MS § 42 lg 3 (mis jõustus 01.09.2020), mille järgi ei tohi planeeringuga linna kui asustusüksuse rohealaks määratud alal kasvavat metsa raiuda KOV nõusolekuta. 4) Lähedal asuval Natura 2000 alal on uuendusraie lubatud valitseja (KeA) nõusolekul. Täiendavate seisukohtade andmiseks Natura 2000 tulenevate piirangute ning Arhusi konventsiooni kohta Märjamaa vallal pädevus puudub.

KOHTU PÕHJENDUSED

18(25)

iseloomustavatele andmetele (MS § 41 lg 7). Kui raie nõuetele ei vasta, on ametil õigus keelduda teatise registreerimisest, põhjendades keeldumist kirjalikult (MS § 41 lg 8). Kui raie vastab nõuetele, registreerib KeA selle metsaregistris (MS § 41 lg 81). Puudub vaidlus, et keelduvad otsused on haldusaktid, mille kehtivus (12 kuud - MS § 41 lg 13) pole praeguseks lõppenud ehk tühistamisnõue on jätkuvalt kohane.

19(25)

Kaebajad ei väida maanteelt lähtuvate emissioonide (müra, õhusaaste) osas õigusaktidega kehtestatud piirväärtuste ületamist. 18.2.4 Ringkonnakohus on määruskaebuse menetluses tuvastanud faktilised asjaolud, mille osas kaebajad pole esitanud hiljem vastuväiteid. Ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt nähtub kaebajate väidetest, et nad seovad enda õiguste rikkumise parkmetsaga. Maa-ameti ortofotodelt nähtub, et Kuuse tn 8 kinnistul ei asu mets ühtlaselt tihedalt, vaid üksnes laululava ja Oti tee poolses osas. Kuigi ei ole välistatud, et kaebajad on kasutanud puhkealana ka nimetatud kinnistul paiknevat metsa, eelkõige laululava poolses otsas, on tegemist võrdlemisi väikese metsaribaga. Samuti ei ole usutav, et Kuuse tn 8 kinnistul raiutav mets (1,23 ha) avaks kaebajate kinnistud sellistele välistele mõjutustele, et raie teostamist seal saaks pidada ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et Sauna tn 1 kinnistu (kaebajad U.K. ja T-L. K.) jääb Kuuse tn 8 kinnistust isegi kaugemale kui 750 m ja Vahtra tn 13 kinnistu (kaebaja H.T.) ca 400 m kaugusele. Kase tn 4 kinnistu (kaebajad M.L., M.L. ja A.A.) paikneb Kuuse tn 8 kinnistust ca 300 m kaugusel. Ringkonnakohus on Maa-ameti ortofotode põhjal leidnud, et Sauna tn 1 ja Vahtra tn 13 kinnistud asuvad Kuuse tn 8 kinnistust piisavalt kaugel ning nende vahele jääb tiheasustus. Lisaks aitab võimalikke maanteelt tulenevaid kahjulikke mõjutusi leevendada laululava taga ning Oti tee 3 kinnistutel paiknev mets, samuti Liiva ja Liiva põik tänavate juures asuvatel kinnistutel paiknev mets (nt Liiva tn 27 ja Liiva tn 40 kinnistud). Kase tn 4 kinnistu ning Kuuse tn 8 kinnistu vahel paikneb Kuuse tn 2 kinnistu, mis on metsaga kaetud. Kaebajad pole pärast kõnealust ringkonnakohtu määrust oma väiteid ka õiguste rikkumise osas täiendanud. Halduskohus leiab, et eraomandis oleval Kuuse tn 8 kinnistul lubatud lageraie väiksel metsaribal, arvestades eelnevalt märgitud faktilisi asjaolusid ning ÜP-st tulenevat (vt otsuse p 19), ei saa omada sellist negatiivset mõju kaebajatele, mida saaks pidada õiguse tervise- ja heaoluvajadusele vastavale keskkonnale rikkumiseks. Samal kinnistul tehtav harvendusraie (MS § 31), mille tulemusel õiguste rikkumist pole kaebajad eraldi põhjendanud, ei saa ilmselgelt õigusi rikkuda ning ka raied koosmõjus ei oma sellist mõju (sama seisukoht käib ka Oti tee 2 kohta). Eraomandis oleval Kuuse tn 8 kinnistul KeA otsusega lubatud raieküpse ja üraskikahjustusega metsa raiumise (lageraie) keelamine oleks I.N. omandiõigust ebaproportsionaalselt piirav, samuti raieõiguse teostaja ettevõtlusvabadust piirav. Arvestades mh, et raiega kaasneb metsa uuendamise kohustus (MS § 24 ja 25). Kaebus on selles osas põhjendamatu. 18.2.5 Ringkonnakohus ei välistanud, et Oti tee 2 kinnistul soovitava raiega võidakse füüsilistest isikutest kaebajate subjektiivseid õigusi (KeÜS § 23) rikkuda. Kohus nõustub vastustajaga, et meelevaldne on I.N.le kuuluvat kinnistut nimetada „Lauluväljaku parkmetsaks“ kui mingiks üheks terviklikuks objektiks, lähtumata erinevatest õiguslikest regulatsioonidest maa staatuse osas. Märjamaa vallale kuuluv n-ö laululava kinnistu (registriosanumber 8456850) piirneb vahetult I.N.le kuuluva kinnistuga. (vt ka ÜP joonis 5, mis loeb ala pargi, metsa või haljasala maaks). Erinevalt I.N. kinnistust on laululava kinnistu, millel samuti kasvab mets, avalikult kasutatav maa ning selles metsas vaba aja veetmise võimalusi ei mõjuta Oti tee 2 kui Kuuse tn 8 kinnistul metsa majandamine. Laululava kinnistu on üldkasutatava maa sihtotstarbega, erinevalt I.N. kinnistust ning kõigile kasutamiseks avatud.

20(25)

I.N. väitel oli enne alusmetsa korrastamist suur osa Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 asuvast metsast jalutamiseks täiesti sobimatu. I.N. väidete kohaselt oli seal rägastik, kus ei olnud võimalik puhata ja jalutada ning seda ala pole varem puhkeotstarbelistel eesmärkidel kasutatud. Alles peale I.N. poolt teostatud alusmetsa raiet, on võimalik alal jalutada ja seda rekreatiivsetel eesmärkidel kasutada. Seega kaebajate väide I.N. eraomandis oleva ala puhkeotstarbel pikaajalisest kasutamisest pole korrektne. Tallinna Ringkonnakohtu viimatine määrus, kus märgitud asjaolu käsitleti, tehti 29.04.2021. Pärast seda pole kaebajad oma väiteid täiendanud ega vaielnud vastu I.N. väidetele, millele ringkonnakohus tugines, st et suur osa Oti tee 2 ja Kuuse tn 8 asuvast metsast oli enne alusmetsa raiumist jalutamiseks täiesti sobimatu. (vt ka 20.02.2020 koosoleku protokoll, vastustaja 12.03.2021 menetlusdokumendi lisa) Nõustudes ringkonnakohtuga pole kaebuse ja selle 01.03.2021 täienduse põhjal ala puhkeotstarbel kasutamise tõttu Oti tee 2 kasvava metsaga olulise puutumuse omamise argument kaalukas, arvestades, et mõlemad, nii Kuuse tn 8 kui Oti tee 2 kinnistu on eraomandis ning kinnistu igaüheõiguste raames kasutamise võimalus sõltub eelkõige maaomaniku loast (KeÜS § 32; Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2020 määrus asjas nr 3-20-580). Puudub vaidlus, et I.N. pole sellist luba andnud. Küll on I.N. märkinud oma vastuses, et ta on nn lauluväljaku kinnistu maade tagastamisest varasemalt loobunud avalikes huvides, mistõttu oleks ebaõiglane piirata tal omandiõiguse teostamist praegu talle kuuluvatel kinnistutel. Kohtu hinnangul puudub kaebajatel õigus nõuda kindlate eraomandis olevate kinnistute kasutamist rekreatsiooni eesmärgil. Metsale ligipääsu mugavus (võimalikult lühike teekond) ei saa antud juhul olla teise isiku omandiõiguse olulist piiramist õigustav. Arvesse tuleb võtta ka seda, kas kaebajatel on lähipiirkonnas muid võimalusi vaba aja veetmiseks. Nii on kaebajad ise välja toonud, et üle Tallinn-Pärnu maantee asub suusarada; jalutamiseks sobilik raudteetamm; Uuemõisa Heinamaa; nn lauluväljaku kinnistul on samuti metsa. Ringkonnakohus on kõnealuses määruses pidanud vähetõenäoliseks, et Sauna tn 1 ning Vahtra tn 13 kinnistutele kaasnevad ulatuslikud ebasoodsad loodusmõjud või emissioonid pärast raie teostamist Oti tee 2 kinnistul. Nii Vahtra kui ka Sauna tn kinnistud paiknevad Oti tee 2 kinnistust võrdlemisi kaugel ning kinnistute vahele jääb muu hoonestus. Lisaks jääb TallinnPärnu mnt ja nimetatud kinnistute vahele Laululava ümbritsev mets ning Liiva ja Liiva põik tänavate juures asuvatel kinnistutel paiknev mets (nt Liiva tn 27 // Kruusiaugu ja Liiva tn 40), mis aitab võimalikke negatiivseid mõjutusi leevendada. Kase tn 4 ning Oti tee 2 vahel paikneb Kase tn 5 kinnistu, millel asub samuti kõrghaljastus. Kaebajad pole kaebust selles osas täiendavalt põhjendanud. Ringkonnakohus on möönnud, et Kase tn 4 kinnistu juurde võib Oti tee 2 kinnistul raie teostamisel Kase tn 5 ning Kuuse tn 2 kinnistu vahelisel alal tekkida tuulekoridor. Samuti suureneb kahjulike mõjutuste hulk, sest ka Oti tee 4 kinnistult on mets juba suures osas eemaldatud. Võimalike tormikahjude osas on viidatud üldistele kahjudele, sidumata neid vaidlusaluse piirkonnaga (vt nt 01.03.2021 täienduse p 18). ÜP lisa 1 ei näe ette kaitsehaljatust, kõrghaljastuse säilitamist vaidlusalustel kinnistutel. Kohus nõustub vastustajaga, et see, et kaebajad I.N. kinnistuid oma äranägemist mööda kasutada soovivad ja metsapargiks/parkmetsaks nimetavad, ei tee seda veel pargiks MS § 3 lg 3 mõttes. Park on ala, mis on pargiks kujundatud ning avalikult kasutatava pargi puhul on talle antud sotsiaalmaa sihtotstarve (v.a LKS 4. peatükis toodud pargid). Praegusel juhul on tegemist eraomandis oleva metsamaaga. Kaebajate viide Riigikohtu 14.10.2020 otsusele nr 3-3-1-54-03 (miljöö säilitamise osas) ei ole seega asjakohane, kuna viidatud asjas oli tegemist 1930-ndatel aastatel ravialuste jaoks rajatud pargiga.

21(25)

Maakasutuse joonis: https://marjamaa.kovtp.ee/uldplaneering

22(25)

19.3 Ringkonnakohus on märkinud, et halduskohtul tuleks asja edasises menetluses hinnata, kuidas tõlgendada ÜP-s märgitud alade maakasutusotstarvet, sh ÜP-s seatud võimalikke piiranguid haljastuse korrastamisele (vt nt ÜP p 1.2.3, 4.1.6 ja 4.1.7). ÜP seletuskirja p 1.2.3 kohaselt moodustavad Märjamaa haljastuse mh parkmetsad. Probleemina viidatakse kõrghaljastuse vananemisele. (viide joonis 5 - maakasutusplaan) ÜP seletuskirja p 4.1.6 käsitleb haljastust ja heakorda. (viide joonisele 12 „Haljastus ja puhkerajatised“) Parkida ja haljasalade puhul tuuakse välja, et eesmärk on luua alevi elanikele meeldiv elukeskkond ja säilitada alevi hea maine, milleks on vaja säilitada olemasolev haljastus ja panna alus aastate pärast kujunevale kõrghaljastusele. Viidatakse mh alevi vananenud kõrghaljastuse uuendamise vajadusele. Alevi haljasalade uuendamine toimub vastavalt maastikukujunduskavadele. KOV ei ole kinnitanud sellise kava olemasolu, mis näeks vaidlusalustel eraomandis kinnistustel ette kõrghaljastuse säilitamise. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga kaebuses väljatoodu osas, et ÜP seletuskirja k 20 lõigus „..... Idaosas asuvad metsad heakorrastatakse. Parkmetsadesse, haljasaladele ja alevi peatänavatele paigaldatakse istepingid ja prügikastid ning ehitatakse ühiskondlikud WC-d vastavalt koostatavale kavale“ on silmas peetud vallale Märjamaa alevi idaosas kuuluvaid kinnistuid. Arvestades, et KOV ei saa, ka mitte ÜP alusel, omavoliliselt eraomandis olevale kinnistule paigaldada istepinke, prügikaste ega WC-sid. Vald ei ole 20 aasta jookusul (s.o ÜP kehtivuse ajal) I.N.le kuuluvat kinnistut asunud heakorrastama. ÜP seletuskirja p 4.1.7 käsitleb keskkonnakaitset (viide joonisele 10 „Keskkonnakaitse ja riskianalüüs“). Asjassepuutuvaks võib pidada selles toodut, et Tallinn-Pärnu maantee ja alevi elupiirkondade vahel säilitatakse 50-100 meetri laiune kõrghaljastusvöönd. Kaitsemetsa pole aga ÜP-s I.N. kinnistutel ette nähtud, nagu kohus ka eelnevalt leidis. 19.4 Seega on kohus kokkuvõtvalt seisukohal, et kaevatavad metsateatised pole üldplaneeringuga vastuolus.

23(25)

moodustati Märjamaa järtade loodusala. Loodusdirektiivi I lisas nimetatud kaitstavad elupaigatüübid, mida alal kaitstakse, on karstijärved ja -järvikud (*3180), kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), sinihelmikakooslused (6410), puisniidud (*6530), vanad loodusmetsad (*9010) ja rohunditerikkad kuusikud (9050). Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik, mille isendite elupaika kaitstakse, on püst-linalehik (Thesium ebracteatum). 20.3 Kohus nõustub KeA hinnanguga, et planeeritud kaitsealavälised raied ei ohusta Märjamaa järtade maastikukaitseala ja Märjamaa järtade loodusala kaitse-eesmärke. Raied väljaspool kaitseala ei oma olulist kumulatiivset mõju kaitse-eesmärkidele. Kaitseala metsaosad on eraldatud rohumaadega. Seega ei muuda raied metsaelupaikade tormikindlust, sest need on läänetuultega kohanenud. Raied ei mõjuta rohumaa elupaiku, ajutist karstijärve või püstlinalehikut, sest liigsete toitainete kandumine alale ei ole tõenäoline, arvestades vahemaad (üle 100 m). Lisaks piirneb Märjamaa järtade maastikukaitseala vana raudtee tammiga, mis piirab vee ja toitainete liikumist. KeA on ka kaitseala valitsejaks ning pädevaks asutuseks Natura aladega seotud mõjude hindamisel. Ka ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud mõlemas esmase õiguskaitse määruses leidnud, et Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitse-eeskirjast nähtuvalt on kaitse-ala kaitse-eesmärk põhiliselt karstialade ja erinevate elupaigatüüpide kaitse, aga ka loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) II lisas nimetatud liigi elupaiga kaitse, mida kaitse-eeskirjas ei ole nimetatud. KeA 14.12.2020 vaideotsuse p-s 2.4 on selgitatud, et tegemist on püst-linalehikuga. Selle taime kasvukoht ei ole vanades metsades, vaid lubjarikastel looaladel. KeA seisukoha, et metsaraie vaidlusaluste metsateatiste alusel ei kahjusta Märjamaa järtade maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga kaitstavaid eesmärke, õigsuses ei ole eelneva valguses põhjust kahelda. 20.4 Õige on kaebajate seisukoht, et määrus nr 224 ei sätesta ammendavat loetelu juhtudest, mil keskkonnamõju tuleb hinnata. KeHJS-s (§ 6 lg 2) ja määruses nimetatud muud tegevused, võivad põhimõtteliselt hõlmata ka metsateatisi (kui käsitada neid KeHJS-i eesmärgipärase tõlgendamise kaudu tegevuslubadena). Sellest seisukohast lähtuvalt, kui eelhinnang tuleks anda põhjusel, et nn muu tegevusega võib loa andja hinnangul asjaolusid arvestades kaasneda oluline keskkonnamõju, on KeA kui pädev haldusorgan vaidemenetluses (14.02.2020 vaideotsus, p 2.4, keskkonnaorganisatsioonide vaide alusel) seda hinnanud ning võtnud seisukoha, et raiega ei kaasne olulist keskkonnamõju, sh kumulatiivselt (varasemate raietega). 20.5 Seega pole keskkonnaorganisatsioonide eelkäsitletud väidet alust pidada põhjendatuks. Kohus ei korda 14.02.2021 vaideotsuses 1-1/20/241 toodut (HKMS § 165 lg 2).

24(25)

Samuti võib kohus lugeda haldusakti põhjendusteks vaideotsuste põhjendused ning arvestada ka kohtumenetluses esitatud põhjendusi (Riigikohus asjas nr 3-3-1-29-12 jt). Neid arvestades pole põhjust asuda seisukohale, et KeA kaevatavad otsused polnud kohtulikult kontrollitavad.

/allkirjastatud digitaalselt/

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 28.06.2022

KOHTUOTSUSEGA.

25(25)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.