Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene 17. aprill 2018, Tartu 3-16-1172
Haldusasi
Juri Ustimenko kaebus justiitsministri 18. mai 2016. a otsuse nr 12-1/2583-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2017. a otsus Juri Ustimenko apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Juri Ustimenko Vastustaja Justiitsminister
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2017. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada justiitsministri 18. mai 2016. a otsus 12-1/2583-2. Kohustada justiitsministrit Juri Ustimenko taotlust uuesti lahendama.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 17. mai 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Juri Ustimenko esitas 20. novembril 2014 taotluse tema üleviimiseks Venemaa Föderatsiooni karistuse kandmise jätkamiseks. Justiitsministeerium esitas 18. detsembril 2014 dokumendid J. Ustimenko karistuse kandmise jätkamise üleviimise küsimuse läbivaatamiseks Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile.
13.aprillil 2015 tagastas Vene Föderatsiooni Justiitsministeerium dokumendid nende kinnitamiseks ning palus esitada ka J. Ustimenko uus avaldus, milles ta kinnitaks, et on tutvunud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (Konventsioon) põhimõtetega ning soovib selle alusel üleviimist. Samuti paluti esitada andmed hagide kustutamise võimaluse kohta. J. Ustimenko esitas täiendatud taotluse 11. mail 2015. Justiitsministri 18. mai 2016. a otsusega nr 12-1/2583-2 keelduti taotluse rahuldamisest ja Vene Föderatsioonile taotluse esitamisest J. Ustimenko üleviimiseks Vene Föderatsiooni, et seal karistuse kandmist jätkata.
2.J. Ustimenko esitas kaebuse, milles palub kohustada Justiitsministeeriumit anda kaebaja üle Vene Föderatsioonile edasise karistuse kandmiseks. Kaebuse kohaselt edastati aastaid tagasi taotlus Venemaale, kuid menetlus lõppes vormiliste puuduste tõttu taotluse tagastamisega. Arusaamatuks jääb, miks on erinevad justiitsministrid suhtunud taotluse esitamisse erinevalt. Rikutakse Konventsiooni ning halvendatakse kaebaja lähedaste olukorda. Kaalumisõigust on teostatud valesti.
3.Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Konventsiooni art 3 lg 1 kohaselt võib konventsiooni alusel karistatud isiku üle anda ainult siis, kui karistav riik ja elukohariik nõustuvad üleandmisega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise justiitsminister. Seega on vastustajal pädevus otsustada, kas anda vangistusega karistatud isik üle elukohariigile või keelduda sellest.
3.2.Kaebaja on selgesõnaliselt taotlenud enda üleandmist Venemaale karistuse kandmise jätkamiseks, mitte aga välisriigile väljaandmiseks (tl 17p). Seega ei ole õige kaebaja väide, et ta taotleb enda kui kurjategija väljaandmist välisriigile (ekstraditsioon) ning sellest tulenev arusaam, et vastustaja on kaebaja avalduse suhtes kohaldanud ebaõiget materiaalõigust või eksinud Konventsiooni vastu.
3.3.Vaidlustatud otsus on kooskõlas Konventsiooniga ja siseriikliku õigusega. Kaebaja väited on emotsionaalsed ja kalduvad vastustaja kohatule halvustamisele. Kaebajat on karistatud Eestis (karistavas riigis) erandlikult raskete kuritegude toimepanemise eest eluaegse vangistusega. Vastustaja on õigustatult kaalunud sellise karistuse kohaldamist tinginud äärmuslikke üld- ja eripreventiivseid asjaolusid ning ärakantud karistuse proportsiooni mõistetud karistuse pikkusesse ning samuti karistuse kasvatuslikke eesmärke. Tegemist ei ole kaalutlusveaga haldusaktiga. Kohased ei ole viited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, sest kaebaja ei ole võrrelnud end sarnastelt äärmiselt raskeid kuritegusid toime pannud isikutega.
3.4.Vastustaja pidi arvestama 2016. a mais olemas olnud asjaoludega, mistõttu on alusetu kaebaja väide, et vastustaja on muutnud eelmise ministri seisukohti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.I. Ustimenko esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Põhiseaduse (PS) § 35 järgi on igaühel õigus lahkuda Eestist.
4.2.Vaidlustatud otsus kahjustab kaebaja perekondlikke sidemeid.
4.3.Kohus on rõhutanud kaebaja karistamise erandlikkust, justkui viidates selle poliitilisusele. Kuid asjas ei olnud midagi erandlikku.
4.4.Ei ole vajadust kaebajat Eestis hoida.
4.5.Mõttetu on vaidlustatud otsuse selgitus, et kaebajal on mõistliku aja möödudes võimalik esitada Justiitsministeeriumile uus taotlus karistuse kandmise jätkamiseks Vene Föderatsiooni üleviimiseks.
4.6.Kohus ja vastustaja tunnistavad väljasaatmise õiguspärasust, kuid lähevad üle eelarvamuslikule motiivile ja hoiavad kaebajat Eestis tema piinamiseks, kuna see on võõras ja Vene kodanikule agressiivne keskkond.
5.Justiitsministri vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja ei ole arvestanud PS § 17 teise lausega.
5.2.Justiitsministri otsuses on hinnatud erinevaid asjaolusid ning otsust on motiveeritud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Asja materjalidest nähtuvalt toimus kaebaja karistuse kandmiseks Venemaale üleviimise menetlus järgnevalt: - esimese taotluse enda üleviimiseks Venemaale karistuse kandmiseks esitas J. Ustimenko 20. novembril 2014; - Tartu Vangla edastas avalduse koos teiste dokumentidega Justiitsministeeriumile 28. novembril 2014 (tl 152, kd I); - Justiitsministeerium esitas 18. detsembril 2014 dokumendid J. Ustimenko karistuse kandmise jätkamise üleviimise küsimuse läbivaatamiseks Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile (tl 155p, kd I); - vastuseks teatas Vene Föderatsiooni Justiitsministeerium 13. aprillil 2015, et tagastab dokumendid nende nõuetekohaseks tõendamiseks ning kaebaja poolt uue avalduse esitamiseks tema üleandmise kohta, milles tuleb ära märkida andmed selle kohta, et ta on tutvunud Konventsiooniga (tl 156p, kd I); - Justiitsministeerium edastas selle info Tartu Vanglale 27. aprillil 2015 (tl 157p, kd I), mispeale J. Ustimenko esitaski 11. mail 2015 uuesti avalduse (tl 158-158p, kd I); - Justiitsminister keeldus 18. mai 2016. a otsusega taotluse esitamisest Vene Föderatsioonile karistuse kandmise jätkamiseks Venemaal (tl 18-19, kd I).
8.KrMS § 488 lg 5 järgi otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Eelnevalt kirjeldatud asjaoludest nähtub, et Justiitsministeerium oli kaebaja esimest avaldust sisuliselt menetlenud ning otsustanud kaebaja üleandmise. Ehkki ei nähtu, et selle kohta oleks eraldi otsustust vormistatud, kinnitab seda siiski asjaolu, et Justiitsministeerium esitas 18. detsembril 2014 dokumendid kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks Vene Föderatsioonile. Seega on kujunenud olukord, kus hiljemalt 18. detsembriks 2014 oli tehtud Justiitsministeeriumi poolt sisuliselt otsustus nõustuda kaebaja üleandmisega Vene Föderatsioonile seal karistuse kandmise jätkamiseks, ent 18. mail 2016 otsustas justiitsminister keelduda täiendatud taotluse esitamisest Vene Föderatsioonile. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb viimane otsus lugeda õigusvastaseks, sest sellega minnakse vastuollu varasema, kaebaja jaoks soodsa otsusega. Ringkonnakohtu hinnangul vastab justiitsministri poolt KrMS § 488 lg 5 alusel tehtav otsustus iseenesest haldusakti tunnustele haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõttes, sest esinevad kõik olulised haldusakti tunnused – see on antud haldusorgani poolt, avalik-õiguslikus suhtes, see on regulatiivne, omab välismõju, suunatud üksikjuhtumile ja on ühepoolne. Regulatiivsus väljendub selles, et Eesti riik nõustub
Konventsiooni art 3 lg 1 p f järgi isiku üleandmisega. Selline nõusolek on õiguslikult siduv, sest sellest saab lähtuda isikut vastu võttev elukohariik ning samuti tekitab see isikule õiguse nõuda enda üleandmist, kui elukohariik järgnevalt isiku vastuvõtmisega nõustub. Vastupidine otsustus kujutab endast sisuliselt varasema haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist. HMS §-d 6667 sätestavad isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisele kindlad alused ning kohustuse arvestada isiku usaldust haldusakti kehtimajäämise suhtes (HMS § 66-67). Vaidlustatud otsusest ei nähtu kuidagi, et vastustaja oleks kaebaja usaldust haldusakti kehtimajäämise suhtes kaalunud. Asjaolu, et vastustaja esialgne, kaebaja jaoks soodne otsustus tema üleandmise kohta on ilmselt jäänud kirjalikult vormistamata, ei vabasta vastustajat selle otsuse muutmisel kaebaja õiguspärase ootusega arvestamisest. Ka vormivigadega (kirjalikult vormistamata) haldusakt tuleb lugeda haldusaktiks.
9.Lisaks viitab ringkonnakohus siinkohal Riigikohtu seisukohale, et menetlustoimingute tegemine, mis viitab sellele, et saabub isiku poolt soovitud menetluse lõpptulemus, võivad isikus tekitada õiguspärase ootuse, et tema poolt soovitud menetluse lõpptulemus saabub, ning sellega peab haldusorgan haldusakti andmisel arvestama (RKHKo 3-3-1-81-05, p-d 13-14 koos seal viidatud lahenditega). Lisaks on rõhutatud seda, et haldusorgan ei tohi hoida isikuid teadmises, et ta kavatseb haldusmenetluse lõpptulemusena langetada isikute soovidele vastava otsuse, kuid langetab hoopis isikute tahtele mittevastava otsuse (RKHKo 3-3-1-17-02, p 18).
10.Samuti märgib ringkonnakohus, et haldusmenetluses on küll võimalik varasemat otsustust muuta, kuid nagu märgitud, tuleb sealjuures arvesse võtta isiku õiguspärase ootuse põhimõtet ja juhinduda HMS §-dest 66-67. Varasema otsuse muutmine ei tohi toimuda kergekäeliselt. Üldjuhul on see võimalik vaid siis, kui haldusorgan leiab, et varasem otsustus oli õigusvastane või kui ilmnevad uued asjaolud, mida esialgse otsustuse tegemisel ei esinenud. Lisaks õiguspärase ootuse kaalumisele peab sellisel juhul uues, varasemat muutvas otsuses olema ära näidatud, mille tõttu varasemat otsustust muudetakse. Käesoleval juhul ei olnud vaidlustatud otsuses näidatud vähimatki põhjust, miks varasemat, kaebajale soodsat otsust muudetakse ja asutakse vastupidisele seisukohale.
11.Kuna vaidlustatud otsusest ei nähtu vähimalgi määral kaebaja õiguspärase ootusega arvestamist ning samuti ei selgitata seda, miks tuli varasemat otsustust kaebaja kahjuks muuta (kehtetuks tunnistada), tuleb see lugeda õigusvastaseks. Tegemist on oluliste kaalumis- ja motiveerimispuudustega. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada. Kuna kaebus rahuldatakse juba neil põhjustel, ei võta ringkonnakohus seisukohata kaebaja kõigi väidete osas.
12.Kuna tegemist on keelduva otsusega ning kaebaja on esitanud kohtule tühistamisnõude, tuleb vastavalt kohtupraktikas kinnistunud seisukohale lugeda tühistamisnõudega hõlmatuks ka kohustamisnõue (vt nt RKÜKo 3-3-1-59-07, p 22; RKHKo 3-3-1-51-02, p 22; RKHKm 3-3-1-6705, p 7). Seega tõlgendab ringkonnakohus kaebust selliselt, et kaebaja on lisaks tühistamisnõudele esitanud ka kohustamisnõude ning kuna tühistamisnõue rahuldatakse, kuulub rahuldamisele ka kohustamisnõue. Ringkonnakohus kohustab vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama.
13.Kaebaja taotles ringkonnakohtus asja lahendamist kohtuistungil. See taotlus jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 131 lg 2 võimaldab asja lahendada kirjalikus menetluses sõltumata menetlusosalise taotlusest muuhulgas siis, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ehkki käesolevas asjas ei saa välistada küsimuse kaalukust kaebaja jaoks, on oluline see, et asja lahendamiseks ülaltoodud viisil olid asjaolud piisavalt selged ning vaidluse all olid eeskätt
õiguslikku laadi küsimused. Lisaks rahuldab ringkonnakohus kaebuse. Sellises olukorras kohtuistungi korraldamine oleks ilmselgelt vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, mistõttu ei pea ringkonnakohus seda vajalikuks.
14.Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.