Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel 22.11.2018, Tartu 3-17-946 G.S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.04.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/2899-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 15.05.2018. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja G.S. Volitatud esindaja adv. Valeriy Gimaev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.2018. a otsus ning teha uus otsus, millega jätta G.S. kaebus rahuldamata ning poolte menetluskulud halduskohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 27.12.2018 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 25.04.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 G.S. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 25.04.2017 juhindudes välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-st 2, §-st 16 ja §-st 243 (p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele G.S. kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2); kohaldas G.S. sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest VSS § 74 lg 2 alusel. Otsuse põhjendused: G.S. on kriminaalkorras karistatud kahel korral ja väärteokorras 11-l korral. Ühel korral on G.S. karistatud narkootikumide käitlemise eest. Uimastikuriteod on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) hinnanud raskemateks kuritegudeks. Kuigi G.S. sündis Eestis, ei ole ta teinud püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Isik on alles vanglas omandanud riigikeele A1 taseme. Kuna isikut seob Venemaa Föderatsiooniga kodakondsus, lisaks on tema emakeel vene keel ja
ta on varasemalt loonud Venemaale metallitöötlemise ettevõtte, siis võib eeldada, et isikul ei teki raskusi Venemaal elama asumisel, töökoha leidmisel ja riiki lõimumisel. G.S. säilib võimalus suhelda lähedastega ka edaspidi telefonitsi ja e-kirja teel. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine on tarvilik, et vältida G.S. poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles G.S. sidemete katkemise Eesti riigiga.
2.G.S. esitas 01.05.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 25.05.2017 ja 16.04.2018 kaebuse täiendused. Kaebaja palus tühistada PPA 25.04.2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/28991. Kaebaja põhjendused: Kaebaja on sündinud ja üles kasvanud Eestis. Tema elukaaslane elab Narvas. Kaebajal on tuvastatud töövõime kaotus 60% ulatuses. Kaebajal on invaliidist ema, kes vajab tema abi. Kaebaja on vangistuses viibides leidnud tööd OÜ-s X, kes garanteerib talle töökoha ka vanglast vabanemise järel. Venemaaga puuduvad kaebajal sidemed. Eestis on kaebajal kinnisvara ja eluasemelaen, mida ta maksab. PPA on juba varasemalt kaalunud kaebaja suhtes pikaajalise elaniku elamisloa tühistamist, kuid 20.01.2014 leidis, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole proportsionaalne. Tollest ajast on faktilised asjaolud muutunud vaid selles, et kaebaja terviseseisund on halvenenud. Kaebaja ei saa igal kutsealal või ametikohal oma terviseseisundi tõttu töötada, mistõttu elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole proportsionaalne. Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas ei ole kaebaja saanud arvamust ja vastuväiteid esitada. Sissesõidukeelu kehtestamine 5 aastaks on ebaproportsionaalne.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 15.05.2018. a otsusega kaebuse (resolutsiooni p 1); tühistas PPA 25.04.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/2899-1 (resolutsiooni p 2); mõistis PPA-lt G.S. kasuks välja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) ja ülejäänud menetluskulud jättis poolte endi kanda (resolutsiooni p 3); märkis, et kohtuotsuse avaldamisel tuleb asendada kaebaja nimi tähemärgiga X (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused: PPA 03.07.2014. a vastus nr 15.3-11/112329-1 on vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg-le 2 haldusakt, mida muudetakse vaidlusaluse otsusega. Haldusmenetluses on võimalik varasemat otsustust muuta, kuid sealjuures tuleb arvesse võtta isiku õiguspärase ootuse põhimõtet ja juhinduda HMS §-dest 66-67. Vaidlustatud otsuses ei ole näidatud põhjust, miks varasemat, kaebajale soodsat otsust muudetakse ja asutakse vastupidisele seisukohale. Migratsioonipoliitika karmistamine peale 03.07.2014. a vastust on argument, mis räägib menetluse haldusorgani algatusel uuendamise kasuks, kuid ei ole arvesse võetav kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise uuesti otsustamisel. Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamise diskretsiooni piirid on sätestatud VMS § 241 lg-s 3, mille sisu ei ole 2014. aastast muutunud. Seega kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsust saaks PPA uuesti hinnata kaebaja poolt tulenevatest asjaoludest, millel on mõju VMS § 241 lg-s 3 sätestatud faktilistele asjaoludele (nt kaebaja pani vangistuse ajal toime uue kuriteo või lõppesid perekondlikud suhted). Ainuke muudatus faktilistes asjaoludes, mis ei olnud PPA-le teada 2014. a, on kaebaja püsivalt töövõimetuks tunnistamine 60% ulatuses (tl 45). PPA väide, et varasemalt ei taotlenud vangla kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kehtestamist, ei ole uus asjaolu. Puuduvad alused arvata, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsuse kasuks kõnelevad asjaolud on alates 2014. a muutunud. PPA 25.04.2017. a otsus ei vasta HMS §-s 54 sätestatud õiguspärase haldusakti nõuetele ja on seetõttu õigusvastane ning kuulub tühistamisele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.PPA esitas 14.06.2018 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.2018. a otsuse resolutsiooni p-d 1-3 ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata ja menetluskulu kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Vaidlusalune haldusakt vastab HMS §-s 54 sätestatud õiguspärase haldusakti nõuetele. 25.04.2017. a otsus on tehtud selle tegemise hetkel olemasolevate andmete põhjal. Kohus võttis ekslikult arvesse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 31 võimalust kontrollida otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. HKMS § 158 lg 31 erisus kehtib ainult rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuste õiguspärasuse hindamisele. 2) 03.07.2014. a kirja näol on tegemist haldusorgani toiminguga. Kaebaja suhtes ei algatatud 2014. aastal elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust ning PPA ei leidnud haldusmenetluse käigus, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole proportsionaalne, vaid leidis, et elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamine ei ole proportsionaalne. Erinevalt 2014. a ettepanekust tehti 2017. aastal lisaks elamisloa kehtetuks tunnistamise ettepanekule ka ettepanek teha lahkumisettekirjutus ja kohaldada sissesõidukeeldu. Lisaks nähtub 2017. a ettepanekust, et isik on hinnatud kõrgohtlikuks, mida 2014. a ettepanekust ei nähtu. Alles 25.04.2017. a otsuse puhul hindas PPA elamisloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsust sisuliselt. 3) Ema, õe ja lastega on kaebajal võimalik ka edaspidi suhelda telefonitsi ja elektronpostiga. K-raha andmetel ei ole kaebaja vanglas olles emale ega kellelegi teisele raha kandnud. Kaebajal ei ole sõltuvussuhteid ega perekondlikke sidemeid, mistõttu kaalub temast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskonna turvalisusele üles riive tema eraelule. Kaebaja valdab vene keelt, mistõttu ei saa pidada tema keelelist sobitust ja töö leidmist kodakondsusjärgsesse riiki naasmisel keeruliseks. Lähtudes VMS-st on PPA õiguspäraselt leidnud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, seega on isiku suhtes õiguspäraselt kohaldatud VMS § 241 lg 1 p 2. Kaebaja on välismaalane, kelle Eestis viibimise piiramine pikaajalise elaniku elamisloa näol on võimalik, vajalik, igati mõõdukas ja proportsionaalne vahend. 4) Lahkumisettekirjutuse võib teha elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses, kui välismaalasel ei ole kehtivat lahkumisettekirjutust (VSS § 11 lg 31). 5-aastane sissesõidukeeld on reegel, mida kohaldatakse automaatselt sissesõidukeeluga ja eraldi põhjendama ei pea. Lahkumisettekirjutuse koostamine on kooskõlas VSS § 72 lg-ga 1, kuna vastasel juhul oleks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine sisutu ega tagaks elamisloa kehtetuks tunnistamise eesmärki, milleks on vältida Eestis uute kuritegude toimepanemist. VSS § 27 kohaselt ei kohaldata lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele VSS §-s 301 väljatoodut. Kaebajal on võimalik pöörduda Siseministeeriumi poole, et taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist.
5.G.S. esitas 11.07.2018 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.05.2018. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Apellatsioonkaebus ei sisalda põhjendusi ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi kohta ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. PPA ei ole välja toonud asjaolude muutumist kaebaja puhul, mis tingiksid teistsuguse otsustuse tegemist. G.S. on vangistuses alates 17.05.2010 ega ole vanglas uusi kuritegusid toime pannud, tal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Seega G.S. kõrgohtlikuks muutmine vangistuses viibimise ajal on küsitav. Võrreldes 2014. aastaga ei ole ükski asjaolu muutunud, mis muudaks elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamise proportsionaalseks võrreldes PPA 2014. a vastusega. Elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ei vasta HMS §-s 54 sätestatud õiguspärase haldusakti nõuetele.
6.G.S. esitas 10.10.2018 täiendava seisukoha, milles ta märgib, et HMS § 51 lg-st 1 tulenevalt on haldusakt ka selline õigusakt, mis reguleerib üksikjuhtumit. Kaebaja väitel on
PPA 03.07.2014. a vastusega reguleeritud üksikjuhtumit ning toimus ka haldusmenetlus, mille käigus hinnati elamisloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsust. Haldusmenetlust läbi viimata ei oleks saanud proportsionaalsust hinnata. Kaebaja märgib, et elamisloa kehtetuks tunnistamisest keeldumisega on haldusmenetlus lõppenud ning ühtegi uut asjaolu varasema otsuse muutmiseks kaebaja puhul ei esine.
7.PPA esitas 17.10.2018 täiendava seisukoha, milles ta märgib, et PPA 03.07.2014. a kiri ei ole haldusakt, vaid toiming ning haldusmenetlust ei olnud algatatud. PPA väitel on muutunud kaebaja perekondlik seisund, kuna kaebajal ei ole enam Eestis perekonda, sest 2017. a olid tema tütred täisealised ja pikaajalisi kokkusaamisi elukaaslasega ei ole toimunud 2016. a algusest, seega ei esine kaebaja väljasaatmisel perekonnaelu riivet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus hindab esmalt halduskohtu põhjendusi, mis tingisid kaebuse rahuldamise (I), analüüsib seejärel kaebaja vastuväiteid PPA 25.04.2017. a otsusele (II), kontrollib PPA 25.04.2017. a otsuse kooskõla VSS muude sätetega (III) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (IV). I
9.Halduskohus asus otsuses seisukohale, et PPA 03.07.2014. a vastus nr 15.3-11/112329-1 (tl 107) on kaebajale soodne haldusakt, mille muutmiseks käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsusega puudus PPA-l piisav põhjendus, sest kaebajat iseloomustavad asjaolud ei olnud vahepealsel ajal muutunud. Halduskohus leidis, et PPA ei arvestanud kaebaja õiguspärase ootusega kaebaja elamisloa kehtima jäämise osas. Ringkonnakohus halduskohtu käsitlusega ei nõustu.
10.PPA 03.07.2014. a kiri oli adresseeritud Viru Vanglale vastusena viimase 20.01.2014. a ettepanekule kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks seetõttu, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule (tl 105). PPA asus vastuses vanglale seisukohale, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamine ei ole proportsionaalne (tl 107).
11.VMS § 241 lg 1 p 2 järgi võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lõikest 3 tuleneb, et sellise otsuse tegemisel kaalutakse asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. PPA 03.07.2014. a lakoonilisest vastusest ei nähtu, et PPA oleks kaebajast lähtuvaid asjaolusid sisuliselt kaalunud ning jõudnud kaalumise tulemusena järeldusele, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud. Vastupidi, PPA selgitab 03.07.2014. a vastuses selgesõnaliselt, et menetlus kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks jäi üldse algatamata. Ühtlasi ei jäänud menetlus algatamata kaebaja, vaid Viru Vangla taotlusel ning vaidlust ei ole ka selle üle, et PPA 03.07.2014. a vastus Viru Vanglale kaebaja õiguslikku seisundit ei muutnud. Seega ei saa PPA 03.07.2014. a vastust käsitleda haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud ning kaebaja õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud haldusaktina (vt HMS § 51 lg 1), vaid regulatiivset toimet mitteomava menetlustoiminguna, mis kaebajale usaldust pikaajalise elaniku elamisloa kehtima jäämisele ei andnud. Halduskohtu
otsuses viidatud HMS §-dest 66 ja 67 tulenevad piirangud kehtivad vaid varasema soodustava haldusakti muutmisel või kehtetuks tunnistamisel (vt ka RKHK 02.11.2018. a otsus asjas nr 3-16-1172, p 12).
12.Ringkonnakohus peab vajalikuks viidata ka sellele, et käesolevas vaidluses on kaebaja suhtes tehtud soodustavaks haldusaktiks KMA 26.01.2000. a otsus kaebajale alalise elamisloa andmise kohta Eestis, mis vaidlusaluse otsusega sisuliselt kehtetuks tunnistatakse. Samas ei olnud PPA-l kohustust ka sellisel juhul HMS §-dest 66 ja 67 lähtuda. VMS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Kuna VMS § 241 näeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas ette üksikasjalikud menetlusreeglid ning hindamisele kuuluvad asjaolud, HMS §-d 66-67 vastava menetluse läbiviimisel ei kehti. Seetõttu on halduskohtu viide HMS §-dele 66-67 ning põhjendused PPA 25.04.2017. a otsuse õigusvastasuse kohta alusetud.
II
13.PPA 25.04.2017. a otsus sisaldab kolme otsustust, milleks on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine, mis kuulus sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. PPA on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult ning asjakohasele kohtupraktikale tuginedes leidnud, et vanglast vabanemisel kujutab kaebaja endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebajast lähtuva ohu hindamisel on PPA arvesse võtnud kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamisel on PPA õigesti arvesse võtnud VMS § 241 lg-st 3 tulenevaid asjaolusid: kaebaja Eestis elamise kestust, kaebaja vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebaja ja tema perekonnaliikmete jaoks ning kaebaja sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (otsuse p-d 15.1-15.6). Ringkonnakohus nõustub PPA otsuses tehtud järeldusega (p 15.6), et õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad käesoleval juhul üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga.
14.HKMS § 201 lg 2 sätestab, et kui ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja ei saada asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tal uue lahendi tegemisel võtta seisukoht kõikide väidete ja vastuväidete ning menetlusküsimuste kohta, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus. Järgnevalt vastab ringkonnakohus kaebaja poolt halduskohtule esitatud väidetele, mille osas halduskohus seisukohta ei võtnud.
15.Kaebaja väitel ei ole vaidlustatud otsus proportsionaalne, sest kaebaja ei leia Venemaal endale püsiva töövõimetuse ning sidemete puudumise tõttu tervisele sobivat tööd ega saa sellisel juhul oma ema materiaalselt toetada (kaebuse lk 2, tl 19p).
16.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja seisukohad töötamisvõimalust ning abivajadust puudutavas osas vastuolulised. Ringkonnakohus märgib, et vaides PPA-le kaebaja enda osalise töövõime kaotust probleemiks ei pidanud, vaid rõhutas, et ta on alati olnud ühiskonna täisväärtuslik liige ning töötab isegi kinnipidamiskohas viibides transpordi- ja logistikanõustaja ametikohal, saades selle eest töötasu (tl 85). Vaidlust ei ole selle üle, et Sotsiaalkindlustusameti 17.01.2017. a otsusega nr 1427739 tuvastati kaebaja töövõime kaotus 60% ulatuses seoses keskmise raskusega funktsioonihäiretega. Otsuse kohaselt on püsiva töövõimetuse kestuseks kolm aastat (tl 45). Samas esitas kaebaja halduskohtule ka OÜ X 27.02.2017 väljastatud tõendi, milles kinnitatakse, et kaebajaga sõlmiti 05.09.2016 tööleping konsultandina töötamiseks ning
OÜ X jätkab kaebajaga töösuhteid ka peale viimase vanglast vabanemist (tl 97). Nimetatud asjaolu kinnitab kaebaja ka vaides PPA 25.04.2017. a otsusele. Vaide kohaselt on kaebajal pärast vabanemist kavas hakata tegelema äritegevusega transpordi ja logistika valdkonnas, kus kaebajal on tööstaaž ja –kogemused (tl 85). Viru Vangla poolt kaebaja kohta 20.01.2014 koostatud riskihindamise asjaoludest ning Justiitsministeeriumi 21.03.2017. a ettepanekust PPA-le elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks (tl 105, 55p) ilmneb, et kaebaja asutas pärast keskhariduse omandamist Venemaal metallitöötlemise firma ning pärast selle tegevuse lõpetamist Eestis kinnisvarafirma Dollina, hiljem ehituse ja kinnisvaraga tegeleva firma Navistar ja transpordifirma Venderte Grupp. Äriregistri andmetel on kaebaja olnud hulgimüügiga tegelevas OÜ-s Navistar 15.04.2003 kuni 20.04.2012 juhatuse liige ning 17.02.2006 kuni 17.04.2012 ka osanik; kaebaveoga tegelevas OÜ-s Venderte Grupp 14.06.2007 kuni 13.03.2008 juhatuse liige ning 07.05.2007 kuni 29.02.2008 osanik; samuti OÜ DOLLINAI asutaja, aastatel 15.03.2005 kuni 02.09.2010 osanik ning aastatel 04.02.2003 kuni 03.03.2011 juhatuse liige.
17.Ringkonnakohus loeb eelviidatud tõendite alusel tuvastatuks, et töövõime osaline kaotus ei ole takistanud kaebajal töötamast ega planeerimast äritegevust transpordi ja logistika valdkonnas pärast vanglast vabanemist. Ka loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kaebajal on varasemast äritegevusest tulenevalt piisavalt oskusi, teadmisi ja kogemusi, et leida endale vajadusel jõukohast tööd ka väljaspool Eesti Vabariiki. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et tal takistab Venemaal tööd leida sidemete puudumine. Asjaolust, et kaebaja kord juba asutas Venemaal metallitöötlemise ettevõtte, võib järeldada kas seda, et kaebajal siiski on Venemaa Föderatsioonis äritegevuse alustamiseks piisavad sidemed ja tutvused või vastupidi, seda, et tutvuste puudumine kaebajat äritegevuse alustamisel ei takistanud. Kaebaja väide ei ole kummagi järelduse korral põhjendatud. Kuna tõenditest nähtuvalt on kaebaja olnud võimeline endale Venemaa Föderatsioonis jõukohast tööd leidma, ei ole ringkonnakohtu jaoks veenev kaebaja väide enda võimetuse kohta oma ema materiaalselt toetada. Seonduvalt füüsilise abiga on PPA vaidlusaluses otsuses põhjendatult leidnud, et kuna pikaajalise vangistuse ajal ei olnud kaebajal võimalik oma ema füüsiliselt aidata, on ebatõenäoline, et viimane ilma kaebaja abita hakkama ei saaks. Ringkonnakohus nõustub ka PPA seisukohaga, mille kohaselt saavad invaliidist ema abistada sugulased, nt lapselapsed ning kaebaja saab vajadusel teda materiaalselt toetada (PPA 25.04.2017. a otsuse p 15.4).
18.Kaebaja väitel on Venemaal elades takistatud ka kaebaja võimalus saada ülalpidamist ja toetust oma Eestis elavatelt täisealistelt lastelt. Eestis on kaebajal perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 3 alusel õigus ülalpidamisele oma lastelt (kaebuse lk 3, tl 20). PKS § 97 p 3 järgi on ülalpidamist saama õigustatud isikuteks muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.
19.Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja õigus ka Venemaal elades oma lastelt ülalpidamist saada on tagatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepinguga õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (RT II 1993, 16, 27). Lepingu järgi kehtib üldreegel, mille kohaselt määratakse vanemate ja laste õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle territooriumil neil on ühine elukoht. Kui aga üks vanem ja lapsed elavad teise lepingupoole territooriumil, määratakse nende õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle kodanik laps on (artikli 30 p-d 1-2). Ringkonnakohtule kättesaadavate rahvastikuregistri andmete põhjal on ühel kaebaja tütardest Venemaa ning teisel Eesti kodakondsus. Seega on kaebajal õigus saada ülalpidamist nii Eesti Vabariigi kui ka Venemaa Föderatsiooni seaduste alusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 103 lg-test 2, 3 ja 4 p 1 tuleneb, et kui vähemalt üks pooltest on Eesti Vabariigi kodanik või kui vähemalt ühe poole elukoht on Eestis, on kaebajal PKS § 97 p 3 alusel tekkinud ülalpidamiskohustuse täitmiseks
õigus pöörduda Eesti Vabariigi kohtu poole. Ringkonnakohus märgib samas ka seda, et käesolevas haldusasjas puuduvad tõendeid selle kohta, et kaebaja ei ole võimeline ennast töövõimetuse tõttu Venemaa Föderatsioonis ülal pidama ning tal võiks sissesõidukeelu kehtivuse ajal tekkida seetõttu PKS § 97 p-st 3 tulenev alus nõuda ülalpidamist enda täisealistelt lastelt. Ka ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et Eesti Vabariigist väljasaatmisel keelduksid kaebaja täisealised lapsed kaebajat materiaalselt toetamast. Kaebaja poolt halduskohtule esitatud täisealiste laste kirjalikud selgitused tõendavad vastupidiselt kaebaja väidetele seda, et lapsed on valmis toetama kaebajat materiaalselt ka siis, kui ta asub elama Venemaa Föderatsiooni (tl 113-114). Kaebaja tütarde arvamused (tl 113-114) oma isa füüsilise abi vajaduse kohta ei ole tütarde ja isa senise lahusoleku pikkust ning kaebaja senist toimetulekut vanglas arvesse võttes veenvad. Arstiabi ja sotsiaalhoolekanne on kaebajale vajadusel tagatud ka Venemaa Föderatsioonis. Seega on kaebaja ülalpidamist puudutavad väited ainetud.
20.Ringkonnakohus leiab kokkuvõtlikult, et kaebuses esitatud väited ei anna alust PPA 25.04.2017. a otsuse tühistamiseks. III
21.HKMS § 197 lg 2 järgi ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda täiendavalt vaidlustatud otsuses tehtud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse nendel aspektidel, mida halduskohus ei käsitlenud. VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Seega üldreeglina määratakse ebaseaduslikult riigis viibivale välismaalasele lahkumisettekirjutuses lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg.
22.PPA 25.04.2017. a otsuse p 2 kohaselt kuulus ettekirjutus Eestist lahkumiseks sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel. PPA põhjendas lahkumiskohustuse kohest sundtäitmist ning vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist sellega, et kaebajal puudub pärast kinnipidamisasutusest vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks. PPA viitas otsuses VSS § 72 lg 2 p-le 7, mille kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist.
23.Ringkonnakohus leiab, et viibimisaluse puudumine ning selle tõttu seaduse alusel tekkinud väljasõidukohustus (VSS § 3 lg-d 1-2) ei ole VSS § 72 lg 2 p 7 rakendamise iseseisvaks aluseks, kuna viibimisaluse võib kuni lahkumiskohustuse sundtäitmiseni anda ka lahkumisettekirjutus. Riigikohus on nimelt leidnud, et seadusliku aluse Eesti Vabariigis viibimiseks annab VMS § 43 lg 1 p 5 kolmanda alternatiivi tähenduses ka lahkumisettekirjutus kuni lahkumiskohustuse sundtäitmise tähtajani (RKKrK 01.11.2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 11.2.1). VSS § 72 lg 2 p 7 lisati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusesse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seadusega (RT I, 26.02.2014, 2; jõustus 01.10.2014). Viidatud seaduseelnõu (444 SE1) seletuskirjast nähtuvalt tekib välismaalasel kohustus Eestist lahkuda kas tagasisaatmise rakendamisega kriminaalmenetluses, kriminaalkaristuse või väljaandmismenetluse tagajärjel (vt seletuskirja lk 4). Seega ei ole kohustus seotud isiku ebaseadusliku viibimisega Eesti Vabariigi territooriumil.
PPA ei ole otsuses selgitanud, et kaebaja suhtes rakendatakse tagasisaatmist, väljaandmismenetlust või et tema kohustus Eestist lahkuda on talle määratud kriminaalkaristusena. Vastav asjaolu ei nähtu ka kaebajale kriminaalasjas nr 1-10-8498 määratud karistusest (vt Viru Maakohtu 21.06.2012. a otsus kohtute infosüsteemis ning Tartu Ringkonnakohtu 07.05.2013. a otsus tl 61).
24.Ringkonnakohus märgib, et VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumiskohustuse koheselt sundtäita ka juhul, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebajast johtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule on käesoleval juhul kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alus. Seega tugines PPA lahkumiskohustuse sundtäitmise tähtaja määramisel ekslikult valele seadusesättele. Eksliku õigusliku aluse kasutamine ei pruugi vältimatult kaasa tuua lahkumisettekirjutuse tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on olemas ja selle rakendamise eeldused täidetud (vt ka RKHK 26.10.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-28-16, p 14 ja 11.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 14). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et lahkumiskohustuse kohene sundtäitmine on kaebajast lähtuvatel asjaoludel avalikes huvides vajalik. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et VSS § 72 lg 2 p 4 rakendamise eeldused on täidetud ning puudub alus kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse tühistamiseks vaid ekslikule õiguslikule alusele viitamise tõttu. Antud asjaoludel loeb ringkonnakohus õiguspäraseks ka PPA poolt vaidlustatud otsuses VSS § 74 lg 2 alusel kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu 5 aastaks. VSS § 74 lg 2 sätestab: „Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates.“ Nimetatud säte ei anna PPA-le kaalutlusõigust sissesõidukeelu pikkuse üle otsustamisel. Kokkuvõtlikult on seega PPA 25.04.2017. a otsus õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. IV
25.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 15.05.2018. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab G.S. kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 25.04.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/2899-1 tühistamiseks rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Halduskohtus oli ainsaks menetluskuluks kaebaja eest tasutud riigilõiv (tl 32), mille halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistis (otsuse p 3). Halduskohtu otsust tuleb vastavas osas muuta ning jätta poolte menetluskulud halduskohtus nende endi kanda. Ringkonnakohtus oli vastustaja HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. Muid menetluskulude taotlusi pole ringkonnakohtule esitatud. Seega puudub HKMS § 109 lgst 1 tulenev alus apellatsiooniastme menetluskulude jaotamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.