Teenistussuhted › Muud teenistussuhted

kohtumäärusega rahuldati määruskaebus osaliselt ning tühistati Tallinna Halduskohtu 25.09.2015 määrus haldusasjas nr 3-14-53171 resolutsiooni p 2 osas, milles halduskohus tagastas A.S.i kaebuse Politsei- ja Piirivalveametilt sõidukulude kompenseerimiseks varalise kahju hüvitamise nõudes summas 12 285 eurot ning asi saadeti tühistatud osas Tallinna Halduskohtule uuesti arutamiseks. 20.09.2017 kohtumäärusega jättis kohus kaebuse käiguta ning määras tähtaja riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks. 11.10.2017 tasus kaebaja riigilõivu 368,55 eurot. 18.10.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Kohtumenetluse käigus kaebaja muutis (vähendas) kahjusumma suurust, nimetades lõplikuks summaks 8080,80 eurot, millest tulenevalt esitas taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Kohus lahendas taotluse 28.03.2018 kohtumäärusega, tagastades kaebajale enammakstud riigilõivu summas 126,13 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja taotleb talle vastustaja poolt tekitatud varalise kahju (saamata jäänud sõidukulude kompenseerimise) hüvitamist summas 8080,80 eurot. Alates 01.01.2010, kui loodi ühendasutusena Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), sätestati Politsei- ja Piirivalveseaduses (PPVS) õiguslikud alused (§ 72), mille järgi asutus hüvitab politseiametniku sõidu elukohast teenistuskohta ja tagasi, kui taotleja elukohast teenistuskohta ei ole mõistliku ajagraafikuga ühistransporditeenust ning politsei ei korralda vastavat transporti. Sätte kohaselt vastavad tingimused, ulatuse ja korra kehtestab siseminister määrusega. PPVS § 72 lg 2 alusel kehtestas siseminister 21.12.2009 määruse nr 88, mille § 2 sätestas, et kordonis, piiripunktis ja laeval teenivale politseiametnikule ning õhusõiduki meeskonnaliikmele ja lennutehnilisele koosseisule hüvitatakse tema kasutuses oleva sõiduauto, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses, kasutamise kulud sõiduks tema elukohast teenistuskohta ja tagasi, kui: 1) politseiametniku elukohast teenistuskohta ei ole mõistliku ajagraafikuga ühistransporditeenust teenistuse korraldamiseks; 2) politseiasutus ei korralda transporti politseiametniku elukohast teenistuskohta; 3) politseiametniku elukoht ei ole teenistuskohaga samas asulas. Määruse nr 88 § 3 lg 1 kohaselt politseiametniku sõidukuludena hüvitatakse tema tööajagraafikule vastavad sõidud, kuid mitte rohkem kui neli sõitu kuus. Ühe sõiduna käsitletakse sõitu elukohast teenistuskohta või sõitu teenistuskohast elukohta. Sama paragrahvi lg 2 järgi sõidukulude kompenseerimise arvestamise aluseks on kuni 0,26 eurot ühe kilomeetri kohta Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga kehtestatud ulatuses. Kaebaja, töötades Ida-Harju politseijaoskonnas patrullpolitseinikuna, käis Sakust Maardusse tööl tema kasutuses olnud sõidukitega alates 01.01.2010 kuni 29.03.2015, kuid tema osas sellist sõiduauto kulude hüvitamise korda ei kehtestatud. Ühistransporti kasutades saab ajaliselt Sakust Tallinnasse 30 minutiga ja Tallinnast Maardusse 30 minutiga. Lisanduvad graafikujärgsest väljumisest või ka hilinemisest tingitud ooteajad. Ühistranspordiga sõites kujunes tööpäeva pikkuseks 15 tundi (vahetuse pikkus 12 tundi + transpordile 1,5 tundi hommikul ja 1,5 tundi õhtul). Ise sõidukiga tööl käies kujunes tööpäeva pikkuseks 13 tundi (12 tundi vahetus + transpordile 2 X 30 minutit). 28.02.2012 pöördus õiguskantsler märgukirjaga siseministri poole, tehes ettepaneku viia määruse nr 88 §-d 2 ja 3 kooskõlla Põhiseaduse ja PPVS §-ga 72 ehk anda määrus, mis kehtestaks sõidukulude kompenseerimise korra lisaks määruses nr 88 §-is 2 nimetatud politseiametnikele ka teistes struktuuriüksustes töötavatele politseiametnikele. 01.03.2012 esitas Eesti Politsei Kutseühing pöördumise peadirektorile, millele sai vastuse 02.04.2012. Peadirektor Raivo Küüt selgitas vastuses, et PPA juhindub määrusest nr 88. Samuti kinnitas 19.09.2013 vastuses peadirektor Elmar Vaher Eesti Politsei Kutseühingu 22.08.2013 selgitustaotlusele, et PPA ei ole oma seisukohta PPVS § 72 alusel antud määruse nr 88 §-de 2 ja 3 osas muutnud.

Kaebaja leiab, et talle on tekitatud varalist kahju sellega, et ajavahemikul 12.12.2011 kuni 28.03.2015 (kohtumenetluse käigus kaebaja muutis perioodi) ei olnud siseminister andnud PPVS alusel määrust, millega oleks kaebajale kui politseijaoskonnas töötavale politseiametnikule kehtestatud sõidukulude kompenseerimise tingimused, ulatus ja kord. Kaebaja esitas 03.11.2010 vastustajale avalduse sõidukulude kompenseerimiseks. Avalduse esitamist tõendab asjaolu, et kaebaja edastas avalduse oma töömeililt enda isiklikule meilile. Alates 29.03.2015 muudeti PPVS §-i 72 ning alates 01.10.2017 tunnistati PPVS § 72 kehtetuks. Kaebaja on arvestanud ajavahemikul 12.12.2011 kuni 28.03.2015 talle tekitatud varalise kahju suuruseks kokku 8080,80 eurot. Arvestusse ei ole lisatud graafikuväliseid tööpäevi ning sõidukordade arvust on maha arvatud puhkus (1,5 kuud aastas ) ja haiguspäevad. Kaebaja leiab, et on õigustatud saama 1 km eest hüvitist 0,26 senti, sest puudub seda välistav õiguslik regulatsioon. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole Politsei-ja Piirivalveameti poolt tekitatud varalist kahju. Kuna kaebus oli esitatud 12.12.2014, siis saab väidetava kahju tekkimise alguskuupäevaks lugeda 12.12.2011. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud oma vahetu ülemuse poole olukorras, kui leidis, et tema tööle käimine on koormav ja väidetavalt kulukas. Ka ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud enda üleviimist töökohale, mis oleks lähemal elukohale või oleks kandideerinud ise mõnele vakantsele kohale. Kui kaebaja väidab, et tema jaoks oli ühistranspordiga liikumine või oma sõiduki kasutamine liialt koormav, siis pidi kaebaja sellest koheselt aru saama, mitte alles kolm aastat hiljem. Lisaks ei esitanud kaebaja vaidlusalusel perioodil kehtinud õigusaktide kohaselt vastustajale taotlust sõidukulude hüvitise saamiseks. Kaebaja väidab, et esitas vastustajale 03.11.2010 avalduse sõidukulude kompenseerimiseks. Kaebaja leiab, et avalduse esitamist tõendab asjaolu, et 03.11.2010 saatis kaebaja avalduse oma töömeililt enda isiklikule meilile. Vastustaja kinnitab pärast dokumendiregistri andmete kontrollimist, et kaebaja ei ole 03.11.2010 ega ka hiljem sellist avaldust vastustajale esitanud. Isegi kui kaebaja saatis kõnealuse avalduse 03.11.2010 enda töömeililt oma isiklikule meilile, ei tähenda see, et ta selle ka vastustajale esitas. Avalduses puudub kuupäev ning juba see näitab, et kaebaja ei ole seda vastustajale esitanud. Isegi juhul kui kaebaja oleks 03.11.2010 esitanud vastustajale sõidukulude kompenseerimise avalduse, siis käesoleval juhul ei omaks see tähtsust, kuna kahju hüvitamise periood on 12.12.2011 kuni 29.03.2015 ja kaebaja on kinnitanud, et sellel perioodil ta avaldust sõidukulude kompenseerimiseks ei esitanud. Eeltoodust nähtub, et kaebaja ei ole ise teinud midagi, et vältida väidetava kahju tekkimist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine on aga RVastS § 7 järgi mh kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise aluseks. Kaebaja väitel pidi ta tööl käimiseks kasutama sõiduautot, kuna puudus „mõistliku ajagraafikuga ühistransport“. Kaebaja pidi kell 8 tööl olema ja selleks kell 06.30 sõitma bussiga Sakust Tallinna ning edasi Tallinnast bussiga Maardusse, kuhu jõudis 07.45. Vastustaja leiab, et 1 tund ja 15 minutit ei ole kindlasti ebamõistlik aeg isiku tööle jõudmiseks hommikul. Paljud inimesed käivad tööl selliselt, et peavad kasutama tööle jõudmiseks ja koju minemiseks mitut erinevat ühistranspordivahendit. Kasutades veebilehel Tallinn.ee https://soiduplaan.tallinn.ee/#plan/ reisiplaneerijast nähtub, et näiteks Meriväljalt Väike-Õismäele kulub kohale jõudmiseks aega rohkem kui 1 tund ning selleks tuleb kasutada mitut ühistranspordivahendit. Seega Eesti olusid arvestades on see täiesti tavaline. Kaebaja on valesti aru saanud seadusandja mõttest „ei ole mõistliku ajagraafikuga ühistransporditeenust“. Ilmselgelt on siin mõeldud seda, kui nt elukohas/ametikohas puudub üldse ühistransport või käib ühistransport näiteks mitme tunniste vahedega või mingitel päevadel ei käi üldse ühistransporti. Kaebusest aga nähtub, et kaebaja elukohas/ametikohas ühistransporditeenuse kasutamisega ei olnud probleemi ning ühistransport käis mõistliku ajagraafikuga. Kaebusest võib välja lugeda, et kaebajale ei meeldinud hoopis see, et ta pidi kasutama mitut erinevat ühistranspordivahendit tööle jõudmiseks. Vastustaja leiab, et ei ole tegutsenud õigusvastaselt ning lähtus kehtivatest õigusaktidest. Vastustajal ei olnud õigust toimida teistmoodi, kui PPVS § 72 lg 2 ning siseministri määrus nr 88 ette nägi, vastasel juhul oleks vastustaja rikkunud kehtivaid õigusakte. Seega on täitmata ka kahjuhüvitise nõude tingimus, milleks on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja seisukohtadega, kuulanud poolte suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad varalise kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle. Kaebuse esitaja väidab, et temale on vastustaja tekitanud varalise kahju seeläbi, et jättis temale sõidukulud hüvitamata perioodi eest 12.12.2011 kuni 28.03.2015 summas 8080,80 eurot. Kaebaja, töötades Ida-Harju politseijaoskonnas patrullpolitseinikuna, käis Sakust Maardusse tööl tema kasutuses olnud sõidukitega alates 01.01.2010 kuni 29.03.2015, kuid tema osas sellist sõiduauto kulude hüvitamise korda ei kehtestatud. 01.03.2012 esitas A.S. Eesti Politsei Kutseühingu nimel pöördumise peadirektorile, millele sai vastuse 02.04.2012. Peadirektor Raivo Küüt selgitas vastuses, et PPA juhindub määrusest nr 88. Samuti kinnitas 19.09.2013 vastuses peadirektor Elmar Vaher Eesti Politsei Kutseühingu 22.08.2013 selgitustaotlusele, et PPA ei ole oma seisukohta PPVS § 72 alusel antud määruse nr 88 §-de 2 ja 3 osas muutnud. Kaebaja väidab, et esitas 03.11.2010 vastustajale avalduse sõidukulude kompenseerimiseks ning et avalduse esitamist tõendab asjaolu, et kaebaja edastas avalduse oma töömeililt enda isiklikule meilile. Vastustaja väitel kaebajale ei ole vastustaja varalist kahju tekitanud. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud oma vahetu ülemuse poole olukorras, kui leidis, et tema tööle käimine on koormav ja väidetavalt kulukas. Ka ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud enda üleviimist töökohale, mis oleks lähemal elukohale või oleks kandideerinud ise mõnele vakantsele kohale. Lisaks ei esitanud kaebaja vaidlusalusel perioodil vastustajale taotlust sõidukulude hüvitise saamiseks. Kaebaja väidab, et esitas vastustajale 03.11.2010 avalduse sõidukulude kompenseerimiseks. Vastustaja kinnitab pärast dokumendiregistri andmete kontrollimist, et kaebaja ei ole 03.11.2010 ega ka hiljem sellist avaldust vastustajale esitanud. Vastustaja leiab, et ei ole tegutsenud õigusvastaselt ning lähtus kehtivatest õigusaktidest. Vastustajal ei olnud õigust toimida teistmoodi, kui PPVS § 72 lg 2 ning siseministri määrus nr 88 ette nägid. Seega on vastustaja arvates täitmata ka kahjuhüvitise nõude tingimus, milleks on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 1 sätestab, et kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. RVastS § 7 lg 2 täpsustab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 72 lg 2 alusel kehtestas siseminister 21.12.2009 määruse nr 88, mille § 2 sätestas, et kordonis, piiripunktis ja laeval teenivale politseiametnikule ning õhusõiduki meeskonnaliikmele ja lennutehnilisele koosseisule hüvitatakse tema kasutuses oleva sõiduauto, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses, kasutamise kulud sõiduks tema elukohast teenistuskohta ja tagasi, kui: 1) politseiametniku elukohast teenistuskohta ei ole mõistliku ajagraafikuga ühistransporditeenust teenistuse korraldamiseks; 2) politseiasutus ei korralda transporti politseiametniku elukohast teenistuskohta; 3) politseiametniku elukoht ei ole teenistuskohaga samas asulas. Määruse nr 88 § 3 lg 1 kohaselt politseiametniku sõidukuludena hüvitati tema tööajagraafikule vastavad sõidud, kuid mitte rohkem kui neli sõitu kuus. Ühe sõiduna käsitleti sõitu elukohast teenistuskohta või sõitu teenistuskohast elukohta. Sama paragrahvi lg 2 järgi sõidukulude kompenseerimise arvestamise aluseks oli kuni 0,26 eurot ühe kilomeetri kohta Politsei- ja

Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga kehtestatud ulatuses. Kohus märgib, et sõidukulude hüvitamist pidi huvitatud isik ise taotlema, esitades sõidukulude kohta vajalikud andmed vastustajale. Kaebuse esitaja ei esitanud vastustajale taotlust sõidukulude hüvitamiseks, mida kinnitas kohtus ka vastustaja esindaja, eelnevalt kontrollides seda asjaolu. Kaebuse esitaja ei esitanud ka kohtumenetluses tõendit, mis oleks kinnitanud kaebaja poolt sõidukulude hüvitamise taotluse esitamist vastustajale. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega. Kohus leiab, et kuna vastustaja põhjendustega on kaebaja tutvunud ning on vastustaja seisukohtadest teadlik, siis kohus ei hakka neid üle kordama. Seejuures kohus tugineb HKMS § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub vastustajaga, et A.S. ei ole ise teinud midagi, et vältida väidetava kahju tekkimist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine on RVastS § 7 järgi muuhulgas kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise aluseks. Oluline on seejuures märkida, et kui A.S. soovis oma sõidukulude hüvitamist, siis oleks olnud igati mõistetav esitada sõidukulude hüvitamise taotluse vastustajale ning siis edasi tegutseda vastavalt sellele, millise otsuse sõidukulude hüvitamise kohta oleks vastustaja teinud (keeldumist oleks saanud edasi kaevata ja selle põhjendatuse üle vaielda). Kohus eelnevast tulenevalt leiab, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning asub seisukohale, et puudub alus kaebuse esitaja kahjunõude rahuldamiseks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.