Luunja Vallavolikogu võttis 24. septembri 2009. a määrusega nr 53 vastu valla üldplaneeringu Andrese ja Lillevälja tee 20 maatükkide osas. Planeeringu avalik väljapanek oli 2.–30. novembrini 2009. Kohalikud elanikud esitasid oma vastuväited. Luunja vallavalitsus esitas 22. detsembril 2009 oma vastused vastuväidetele. Avalik arutelu oli 6. jaanuaril 2010. Planeering oli Tartu linna asutustes kooskõlastamisel 2010 ja 2011. Sellel ajal esitas E. Lääne vallale mitu järelepärimist planeerimismenetluse kohta. Üldplaneering saadeti maavanemale järelevalve läbiviimiseks. Maavanem tegi 19. veebruaril 2013 ettepaneku kehtestada üldplaneering vastuvõetud kujul.
5.Luunja Vallavolikogu kehtestas 28. märtsi 2013. a määrusega nr 30 Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 ala üldplaneeringu.
6.Luunja Vallavolikogu tunnistas 15. augusti 2013. a määrusega nr 46 volikogu
28.märtsi 2013. a määruse nr 30 kehtetuks.
7.Volikogu rahuldas 19. detsembri 2013. a vaideotsusega nr 80 E. Lääne vaide osas, milles nõuti Andrese ja Lillevälja tee 20 üldplaneeringu kohta haldusakti vastuvõtmist. Volikogu jättis vaide rahuldamata 15. augusti 2013. a määruse kehtetuks tunnistamise nõudes.
8.E. Lääne esitas Tartu Halduskohtule kaebuse (asi nr 3-14-73), milles esitas mh järgmised nõuded: „2) [---]teha Luunja Vallavolikogule ettekirjutus Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise uuesti otsustamiseks ühe (1) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest käesolevas asjas; 4) [t]uvastada Luunja Vallavolikogu toimingute (eeskätt viivituse) õigusvastasus seoses Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu menetlemisega.“
9.Riigikohus rahuldas 30. novembri 2016. a otsusega asjas nr 3-3-1-23-16 kaebuse osaliselt ja kohustas Luunja Vallavolikogu tegema uue otsuse Veibri küla Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 1. märtsiks 2017 (resolutsiooni p 5 esimene lause). Riigikohus tegi kindlaks Luunja Vallavolikogu viivituse õigusvastasuse 28. märtsi 2013. a määruse nr 30 andmisel ning 15. augustil 2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses (resolutsiooni p 5 teine lause).
10.Luuna Vallavolikogu kehtestas 16. veebruari 2017. a määrusega nr 8 Luunja valla Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu vastavalt lisale 1 endise Andrese maaüksuse, praeguste Andrese, Lillevälja tee Ll ja l4a, Nurmenuku tee 1–6 ning Käokinga tee 2, 4 ja 6 maaüksuste osas (resolutsiooni p 1). Volikogu otsustas Lillevälja tee 20 maaüksuse osas detailplaneeringu menetlust jätkata (resolutsiooni p 2).
E. Lääne esitas vaide, mille vald jättis 27. aprilli 2017. a otsusega nr 27 rahuldamata.
12.E. Lääne esitas Tartu Halduskohtule 1. juunil 2017 kaebuse, milles esitas järgmised nõuded: 1) tühistada Luunja Vallavolikogu 16. veebruari 2017. a määruse nr 8 § 2 (s.o resolutsiooni p 2) ja 27. aprilli 2017. a vaideotsus nr 27. Alternatiivselt tuvastada menetlustoimingu õigusvastasus; 2) kohustada volikogu otsustama Veibri küla Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine; 3) tuvastada Luunja Vallavolikogu toimingute (eeskätt viivituse) õigusvastasus seoses Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu menetlemisel. Kaebaja väidab kokkuvõtlikult järgmist: 1) vald ei ole Lillevälja tee 20 osas Riigikohtu otsust täitnud. Vald ei ole 1. märtsiks 2017 planeeringu kehtestamise kohta otsust teinud. Vald otsustas jätkata õigusvastase viivitusega. Vald on seadusandja tahet eiranud 15. a ja ta on kohustust rikkunud 10. a; 2) kaebaja eesmärgiks on, et vald lõpetaks õigusvastase viivituse; 3) volikogu määruse resolutsiooni p 2 on õigusvastane. Riigikohus märkis, et planeerimismenetluse lõpule viimist takistavaid asjaolusid ei esine. Riigikohtu otsus on täidetud, kui vald võtab vastu otsuse planeeringu kehtestamise kohta. Menetluse jätkamise otsus on haldusakt, mitte menetlustoiming. Kui tegemist on menetlustoiminguga, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg-s 2 sätestatud eeldused selle vaidlustamiseks on täidetud;
4) planeeringu kehtestamise etapis ei ole võimalik minna kahe alternatiivse lahendusega avalikustamise faasi. Seejuures nägi Riigikohus ette, et vallal tuleb tagasi minna kehtestamise faasi; 5) Riigikohus leidis, et planeerimismenetluse lõpule viimist takistavaid asjaolusid ei esine ning 2014. a alguseks oli vald ületanud mõistliku menetlusaja. Vald otsustas õigusvastase viivitusega jätkata; 6) õigusvastane on, et Lillevälja tee 20 maaüksuse osas minnakse kahe alternatiivse planeeringulahendusega tagasi avaliku väljapaneku etappi. Määruse eelnõu saadeti kaebajale tutvumiseks 3 päeva enne volikogu koosolekut. Kuna volikogu liige Andrus Ustav on seotud kinnistute planeerimismenetlusega, ei saanud ta osaleda vaidlustatud otsustuse vastuvõtmisel; 7) kohustamisnõude osas ei ole tegemist korduva kaebusega. Praeguse asja ja asja nr 3-14-73 aluseks olevad asjaolud ei kattu. Vald oli pärast Riigikohtu lahendit kohustatud otsustama vaidlusaluse maaüksuse osas planeeringu kehtestamise, mida vald aga ei teinud. Vald otsustas praeguses vaidluses minna kahe alternatiivse planeeringu lahendusega tagasi avaliku väljapaneku etappi. Vallal tuli aga otsustada planeeringu kehtestamise üle. Vald ei ole kinni pidanud enda määratud tähtajast kehtestada planeering 1. augustiks 2017; 8) viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas ei ole tegemist korduva kaebusega. Riigikohus ei ole pärast otsuse jõustumist toimunud viivituse õigusvastasust tuvastanud. Samuti ei ole ta tuvastanud nende toimingute õigusvastasust, mis tehti pärast Riigikohtu otsust.
KOHTU SEISUKOHT
13.Halduskohus peatas haldusasjas menetluse kuni haldusasjas nr 3-17-643 tehtava lahendi jõustumiseni. Haldusasjas nr 3-17-643 jõustus lahend 13. märtsil 2018. Sellest tulenevalt uuendab kohus haldusasja menetluse (HKMS § 99 lg 1).
14.Halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus (HKMS § 43 lg 1 p 1). Halduskohtumenetluses moodustab vaidluse eseme kaebuse nõue (s.o, mida kaebusega võib nõuda) ja alus (s.o on põhiliste asjaolude kogumit, millega seoses nõue esitatakse) (HKMS § 37 lg 2, § 41 lg-d 1 ja 2). Kui kaebaja on sama vaidluse eseme kohta saanud jõustunud kohtulahendi, tuleb kaebus tagastada või jätta läbi vaatamata (HKMS§ 121 lg 1 p 3, § 151 lg 1 p 1). Viimati märgitud õigusnormid kaitsevad õiguskindluse põhimõtet, mille kohaselt jõustunud kohtuotsusega lahendatud asja reeglina enam uuesti lahendada ei saa. Alljärgnevalt analüüsib kohus, kas praeguse vaidluse ese on sama, mis oli asjas nr 3-14-73.
15.Halduskohtu hinnangul on kohustamisnõude ja planeerimismenetluse õigusvastasuse viivituse tuvastamise nõude näol tegemist korduva kaebusega.
16.Nii praeguses kui ka asjas nr 3-14-73 esitas kaebaja kaebuses nõuded kohustada Luunja Vallavolikogu otsustama Veibri küla Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine ja tuvastada Luunja Vallavolikogu toimingute (eeskätt viivituse) õigusvastasus seoses Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu menetlemisega (vt käesolev määrus, p 8 ja p 12 alap-d 2 ja 3). Seega halduskohtu hinnangul esitatud nõuded kattuvad haldusasjas nr 3-14-73 esitatud nõuetega.
Riigikohus on mõlema nõude osas teinud kohtuotsuse resolutsioonis otsuse.
17.1.Riigikohus märkis asja nr 3-3-1-23-16 resolutsiooni p 5 esimeses lauses järgmist: „Kohustada Luunja Vallavolikogu tegema uue otsuse Veibri küla Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 1. märtsiks 2017.“
17.2.Riigikohus märkis asja nr 3-3-1-23-16 resolutsiooni p 5 teises lauses järgmist: „Teha kindlaks Luunja Vallavolikogu viivituse õigusvastasus 28. märtsi 2013. a määruse nr 30 andmisel ning 15. augustil 2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses.
18.Halduskohus ei jaga kaebaja seisukohta, et praeguses asjas on kohustamis- ning tuvastamisnõue esitatud teiste põhiliste asjaolude kogumi alusel kui asjas 3-14-73.
18.1.Halduskohtu hinnangul ei moodusta kaebaja esitatud asjaolud kohustamisnõude osas uut vaidluse põhiliste asjaolude kogumit. Mõlemas asjas on kohustamisnõue esitatud põhjusel, et Luunja Vallavolikogu ei ole otsustanud Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamise küsimuse üle. Tegemist on sama vaidlusaluse planeerimismenetlusega, milles on kaebaja sama kinnistu osas otsustus vastu võtmata. Uueks põhiliseks asjaoluks ei ole kohtulahendi resolutsiooni täitmata jätmine. Kaebaja esitatud asjaolud on määrava tähendusega küsimuses, kas vald on Riigikohtu otsuse resolutsiooni p 5 teist lauset nõuetekohaselt täitnud. Kohtulahendi resolutsiooni täitmata jätmise küsimus tuleb lahendada trahvimääramise menetluses (HKMS § 248). Kohustamisnõue võib olla lubatav, kui pärast jõustunud kohtuotsuse resolutsiooni asjaolud muutuvad, mistõttu ei saanud vastustaja faktiliselt ega ka õiguslikult kohtulahendi resolutsiooni täita. Sellises olukorras hindab kohus, kas kohustamisnõude täitmata jätmine oli muutunud asjaolude ja õigusliku olukorra tõttu lubatud või mitte. Viimati mainitud juhuga praegu tegemist pole. Riigikohus asus 13. märtsi 2018. a määruses nr 3-17-643 seisukohale, et vallal ei olnud alust kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante, vaid tal tuli otsustada, kas planeering kehtestada või mitte (RKHKm 3-17-643, p 11). Riigikohus määras vallale lahendi täitmata jätmise eest trahvi 7000 eurot.
18.2.Halduskohtu hinnangul ei moodusta kaebaja esitatud asjaolud ka menetluse viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas uut vaidluse põhiliste asjaolude kogumit (vt käesolev määrus, p 18.1). Kaebaja väidab, et menetluse viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõue on esitatud seetõttu, et Riigikohus tuvastas menetluse viivitamise õigusvastasuse üksnes otsuse tegemise aja, s.o
30.novembri 2016. a seisuga. Halduskohus mõistab kaebaja tahet selliselt, et tema õigusi rikub see, et vald on viivitanud planeerimismenetluse kui terviku läbiviimisega ebamõistlikult. Sisuliselt on kaebaja seega seisukohal, et tegemist on uue nõudega. Kaebaja tahteks ei ole vaidlustada pärast Riigikohtu 30. novembri 2016. a otsust tehtud üksikute konkreetsete menetlustoimingute (nt avaliku väljapaneku, vastuvõtmise jms) läbiviimist ebamõistliku aja jooksul. Halduskohus on seisukohal, et kuigi Riigikohus tuvastas menetluse viivituse õigusvastasuse 30. novembril 2016, ei ole ta tuvastanud planeerimismenetluse õigusvastasust konkreetse perioodi osas. Riigikohtu resolutsiooni p 5 teisest lausest ja otsuse põhjenduste p-st 18 järeldub, et Riigikohus hindas, kas planeerimismenetlus tervikuna on toimunud mõistliku aja jooksul. Riigikohus tuvastas 30. novembri 2016. a otsusega, et planeerimismenetlus ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Kui ebamõistlikult pikk menetlus on tuvastatud, edasises menetluses kõik järgnevad tegevused toimuvad samuti ebamõistliku menetlusaja jooksul. Seega valla edasine tegevus planeerimismenetluse läbiviimisel pärast Riigikohtu 30. novembri 2016. a otsuse jõustumist toimus samuti ebamõistliku menetlusaja
jooksul. Kord tuvastatud mõistliku menetlusaja ületamist ei saa uuesti teises menetluses tuvastada.
18.3.Eelnevast tulenevalt jätab halduskohus kaebuse kohustamisnõude ja menetluse viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas läbi vaatamata (HKMS § 43 lg 1, § 121 lg 1 p 3 ja § 151 lg 1 p 1).
19.Luunja Vallavolikogu otsustas 16. veebruari 2017. a määruse nr 8 §-ga 2 jätkata Lillevälja tee 20 maaüksuse osas detailplaneeringu menetlust. Halduskohtu hinnangul ei oma Luunja Vallavolikogu 16. veebruari 2017. a määruse nr 8 § 2 regulatiivset toimet, kuna sellega ei panda kaebajale peale kohustusi ega anta õigusi, nt sellest ei tule kaebajale käsku, keeldu ega luba. Tegemist on planeerimismenetluses valla menetlusliku otsustusega, mida tuleb seetõttu käsitada menetlustoiminguna. Ka ilma määruse nr 8 §-t 2 lasuks vallal kohustus planeerimismenetluses võtta vastu lõplik haldusakt. Sellest tulenevalt ei saa määruse nr 8 § 2 tühistada. Reeglina ei saa menetlustoimingut iseseisvalt vaidlustada, vaid vaidlustada tuleb haldusorgani lõpliku tegevust, mille raames antakse vajadusel mh hinnang ka selle kohta, kas menetlustoiming oli õiguspärane või mitte. Erandina võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise (HKMS § 45 lg 3). Määruse nr 8 § 2 ei riku iseseisvalt kaebaja mittemenetluslikke õigusi, vaid seda rikub valla tegevusetus planeeringu kehtestamise otsustamisel. Määruse nr 8 § 2 õigusvastasuse tuvastamine ei tooks kaasa kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmist. Eelnevast tulenevalt puudub seega menetlustoimingu iseseisvaks vaidlustamiseks kaebeõigus ning see nõue tuleb jätta läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 2 p 1, § 151 lg 1 p 1). Isegi kui kaebeõigust jaatada, halduskohtu hinnangul ei saa praegusel juhul menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamisega kaebaja enda õigusi kaitsta. Kaebaja eesmärgiks on saada detailplaneeringu kehtestamise otsustus. Menetluse jätkamise otsustuse õigusvastasuse tuvastamine ei aitaks kaebajal saada valla otsust planeeringu kehtestamise kohta. Selle eesmärgi saavutamiseks on kohane õiguskaitsevahend kohustamisnõue. Kaebaja selle nõude esitas ning Riigikohus asjas nr 3-3-1-23-16 kaebuse ka selle nõude osas rahuldas. Kui vastustaja jätab jõustunud kohtuotsuse resolutsiooni täitmata, peab isiku õigusi aitama kaitsta eeskätt trahvimenetlus (vt ka RKHKm nr 3-17-643). Kui ka pärast trahvi määramist lahendit endiselt ei täideta, on isikul õigus nõuda korduva trahvi määramist senikaua, kuni lahend täidetakse (HKMS § 248 lg 1). Mida kauem vastustaja lahendi täitmata jätab, seda pikemaks muutub planeerimismenetluse ebamõistlik aeg. Nimetatud asjaolu saab kohus mh arvestada kahju hüvitamise nõude lahendamisel (nt varalise kahju korral riigivastutuse seaduse § 7 lg 2, § 8 lg 1). Kaebeõiguse olemasolul tuleks kaebus määruse nr 8 § 2 tühistamise või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamise nõude osas jätta läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 1 p 1).
Vaideotsuse tühistamisnõude iseseisev läbivaatamine ei aita kaitsta kaebaja õigusi ega saavutada eesmärki, mida kaebaja taotleb. Seetõttu jätab halduskohus vaideotsuse tühistamisnõude osas läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 2 p 2, § 151 lg 1 p 1).
Eeltoodust tulenevalt jätab halduskohus kaebuse läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.