Maksuõigus › Maksuotsused

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(11)

3-17-1741 tagamata ka maksukorralduse seaduse (MKS) § 115 lg-st 1 tuleneva rahalise kõrvalkohustuse, s.o MTA 11.12.2015 maksuotsusega määratud ja tasumata maksudelt kuni 20.10.2015 kujunenud intressi arvestamise ja tasumise kohustuse. A.F.i tegevuse ja OE maksuvõlgnevuse vahel on otsene põhjuslik seos. Kui A.F.i poolse äriühingu esindamise tulemusena poleks OE maksudeklaratsioonides valeandmeid esitanud ning oleks käibe- ja tulumaksu õigeaegselt tasunud, poleks tekkinud OE-le maksuvõlga. 3) R.K. on OE esindajana rikkunud raskest hooletusest (VÕS § 104 lg 4 tähenduses) tagamiskohustust. MKS § 8 lg-st 1 tulenev tagamiskohustus tähendab kohustust tegutseda viisil, et äriühingul maksuvõlgasid üldse ei tekigi. Tagamiskohustus väljendub omakorda juriidilise isiku igapäevases majandustegevuses osalemises ning rohkem kui ühe juhatuse liikme puhul ka teise juhatuse liikme maksuvõlga tekitavasse tegevusse sekkumises. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et kui üks juhtorgani liige ei huvitu teiste liikmete tegevusest, jättes neile piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad ebaseaduslikult. R.K.il oli piiramatu ligipääs OE dokumentidele, sh tehingudokumentidele JV-ga. R.K. oli teadlik OE tehingutest JV-ga ja tal oli võimalik A.F.ilt vastavat tehingutesse puutuvat informatsiooni saada. R.K. ütles teabe andmisel maksuhaldurile, et ta ei saa kindlalt väita, et tehingud JV-ga toimusid. Hoolimata sellest ei võtnud R.K. midagi ette, et ära hoida äriühingupoolseid maksuseaduste rikkumisi. R.K. omas ülevaadet äriühingu majanduslikust olukorrast ja tal oli ligipääs äriühingu rahalistele vahenditele. R.K. oleks pidanud aru saama, et ettevõttest viiakse põhjendamatult välja rahalisi vahendeid, millega oleks olnud võimalik tasuda maksud, ning oleks pidanud võtma vastavaid meetmeid, et sellist teguviisi takistada. R.K. ei teostanud piisavalt järelevalvet A.F.i juhatuse liikme tegevuse ja ülesannete täitmise üle. R.K.i raskelt hooletu tegevuse ja OE maksuvõla vahel on otsene põhjuslik seos. Juhul, kui R.K. oleks täitnud temalt nõutavat tasumis- ja deklareerimiskohustust, kontrollinud piisava hoolsusega A.F.i tegevust ning väidetavalt toimunud tehingute aluseks olevaid dokumente ja asjaolusid, oleks ta tuvastanud ka maksuseaduste rikkumise.

3(11)

3-17-1741 usaldusväärseks, et tellib temalt küllalt suures väärtuses ehitustöid tehingute vormistuslikule küljele erilist rõhku panemata. 3) Asja materjalidest nähtuvalt on A.F. ja J. V. ammused tuttavad. Ilmselt ongi asjaosaliste tutvust ja huvi ära kasutades vormistatud nii esialgne J. N. volitus kui hilisem juhatuse liikme staatus ja osalus selleks ajaks majandustegevuseta JV-s, samuti JV fiktiivsed arved, et võimaldada OE-l maha arvata sisendkäibemaksu ja viia ettevõtlusest maksuvabalt välja raha. JV 2014. a novembri ja detsembri KMD andmed on e-maksuametisse sisestanud A. V., kes oli OE töötaja. Samuti on Gerold CO2 OÜ juhatuse liige andnud JV kontrollmenetluses seletuse, mille järgi ei olnud tal piisavalt tööjõudu ja A.F. pakkus talle välja JV, kusjuures Gerold CO2 OÜ ja JV vahelisel töövõtulepingul on JV telefoninumbriks märgitud OE telefoninumber. JV arveid prinditi välja OE kontorist ja saadeti Gerold CO2 OÜ-le OE e-postiaadressilt. Tõigale, et OE ja JV vahel ei ole tehinguid tegelikult toimunud, viitab kaudselt seegi, et OE ei ole maksuhalduri kontrollakti ja maksuotsust vaidlustanud. Selle asemel on A.F. ja R.K. otsustanud kontrollakti koostamise järgselt äriühingu juhatuse liikme staatusest ja äriühingu osalusest loobuda. 4) Maksuhaldur ei ole asjaosaliste selgitusi ja tõendeid vääralt tõlgendanud. Maksuhaldur on varem maksuotsuses ning hiljem vastutusotsuse projektis ja vastutusotsuses tehingute toimumist ja mittetoimumist ning A.F.i ja R.K.i arvamusi ja vastuväiteid nõuetekohaselt hinnanud. 5) Maksuhaldur on nõuetekohaselt kontrollinud kolmanda isiku vastutuse eelduste olemasolu, sh hinnanud eraldi nii A.F.i kui ka R.K.i tegevust ja süüd. Vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud mõlema toonase OE juhatuse liikme puhul. Asjaolu, et A.F.i ja R.K. juhatuse liikmeks oleku ajal äriühingul justkui maksuvõlga ei olnud, ei välista nende solidaarset vastutust. Maksukohustus (ja selle täitmata jätmisel maksuvõlg) tekib vahetult seaduse alusel, mitte maksuhalduri hilisemast maksu- või vastutusotsusest tulenevalt. 6) Kuigi A.F.il oli OE tegevuses ja JV tehingutes aktiivsem roll, ei tähenda see seda, et teise juhatuse liikme suhtes olnuks vastutuse kohaldamine välistatud. Ka R.K.i tegevusel (tegevusetusel) on väärate andmetega maksudeklaratsioonide esitamisel ning maksuvõlgade tekkimisel ja tasumata jäämisel oluline roll. Kuigi R.K.i väitel tal mingeid kahtlusi ei tekkinud, oli R.K. juhatuse liikme kohustuste täitmisel hooletu, ja just raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 tähenduses (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine). Ei ole ka eluliselt usutav, et kindlalt määratlemata tööjaotusega äriühingu kaks juhatuse liiget, kes on JV tehingute ajaks äriühingut koos juhtinud ja võrdselt omanud ligi kuus aastat ning kes on heades, usalduslikes ja pikaajalistes suhetes, ei suhtle omavahel ühe olulise ja suure väärtusega tehingu teemal. Samuti ei ole usutav, et R.K.is ei tekitanud mingeid suuremaid kahtlusi OE kontodelt suure summa sularaha väljavõtmine ja selle maksmine ilmselgete puudustega arvete alusel sularahas Läti kodaniku esindatavale äriühingule, samal ajal kui OE-l endal olid olemas tööde tegemiseks vajalikud töötajad. Osanikustaatuse tõttu pidi R.K.il olema äriühingu majandusliku käekäigu suhtes otsene ja kõrgendatud huvi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4(11)

3-17-1741 2) JV on osutanud OE-le alltöövõttu. A.F. on kinnitanud, et JV oli tegelikuks alltöövõtjaks ning äriühingut esindas J. N., kelle isikusamasust kontrollis A.F. passi järgi ja esindusõigust volituse alusel. Ehitusteenus on osutatud, kuna on tõendatud ehitusteenuse edasimüümine. Tuvastatud ei ole, et tegemist oleks osapoolte vahel pettusele viitava seose olemasoluga. Maksuhaldur on põhjendamatult järeldanud, et ehitusobjektidel töötasid OE enda töötajad. Menetluses analüüsitud tõendid seda ei kinnita. Kõik OE töötajad olid tegevad töödega Eproff OÜ, Konsult OÜ, Vergine OÜ, Asorfi OÜ objektidel elektritöödega ning Olimpbuilding Group OÜ objektil betoonitöödega. JV poolt tegid tööd Läti kodanikud. Maksuhaldur on korduvalt nendel ehitusobjektidel isikute töötamist ja töötajate registrisse kandmist kontrollinud. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et JV majandustegevuse puudumine on tuvastatud maksuotsusega ning see on õiguslikult siduv. J. N. kontakti mittesaamine ei tõenda ega põhista maksuhalduri järeldust, et tegemist on variisikuga. Arvel käibemaksukohustuslaste registri (KMKR) numbri ja aadressi puudumine ei ole vormiveaks, mis teeks arve KMS § 37 lg 7 nõuetele mittevastavaks. 3) Vastutusotsuse andmise eeldused on täitmata. A.F. ei ole rikkunud deklareerimiskohustust ja tasumiskohustust. JV oli OE-le alltöövõtjaks ning maksudeklaratsioonid esitati õigete andmetega. 4) Vastutusotsuses on jäetud tuvastamata R.K.i roll ja kohustused äriühingus. Käesolevas vaidluses on määrav, kes tegi äriühingu nimel tehingu, kajastas selle raamatupidamises ja deklareeris maksudeklaratsioonides. On selge, et seda ei teinud R.K.. Juhatuse liikmete vahel oli suuliselt kokkulepitud tööjaotus. OE plaanis arendada keemiatoodete eksporti ja toodete vastavus REACH-määruse (Euroopa Ühenduse määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist) regulatsioonile oli hädavajalik. Suure koguse registreeringute haldamine nõudis mahukat edasist tööd partneritega, kes samuti tegid eelregistreeringu. Kaebaja on esitanud kohtule faili, kus saab näha eelregistreeringute kogust ja seda, et need on aktiivsed ning täieliku nimekirja kõikidest eelregistreeritud ainetest. R.K. on esitanud ka avaliku pakkumuse, mis tõendab, et ekspordivaldkonda arendati. Eeltoodu näitab, et vaatamata vastustaja arvamusele teostas R.K. äriühingus mahukat töölõiku, mis tõotas sissetulekuid tulevikus. Vaatamata olulisele töökoormusele täitis kaebaja ka juhatuse liikme hoolsuskohustust, ehk tegi kõik endast sõltuva kohustuste täitmise tagamiseks MKS § 8 lg-st 1 tulenevalt. R.K. on kontrollinud, et maksudeklaratsioonid saaks esitatud, oli veendunud, et need on esitatud õigete andmetega ning veendus, et tekkinud maksukohustused saaksid täidetud. Vastustaja ei põhista, milliste tunnuste põhjal pidanuks R.K.il tekkima kahtlus, et tehingud on fiktiivsed. Arvete tasumine sularahas ei ole kindlasti selliseks kriteeriumiks. Oluliseks põhjuseks ei ole ka ebaolulised puudused arvetel. R.K. ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et ta on jäänud oma kohustuste täitmisel liialt passiivseks ja ükskõikseks. Ühelgi dokumendil, millega on tõendatud tehingud JV-ga, ei ole sisulisi puudusi, mida õigusteadmisteta isik suudaks tähele panna ja oluliseks pidada. Tõendatud on, et R.K. on uurinud dokumente tehingute kohta JVga, küsinud selgitusi A.F.ilt ning see teave kogumis elimineeris kõik kahtlused. R.K. ei osalenud ise tehingutes, seega sai tema teave pärineda vaid dokumentidest ja A.F.i selgitustest. Inimese teadmine, kahtlused ja kõhklused on ajas muutuvad. Seletuse, mille kohaselt ei saa kindlalt väita, et tehingud JV-ga toimusid, andis R.K. peale seda, kui OE suhtes oli tehtud maksuotsus. Nimetatud seletus kajastab seega praegusi teadmisi ja võimalikke kõhklusi, kuid juhatuse liikme süü tuvastamisel on oluline anda hinnang sellele, milline oli R.K.i teadmine ja siseveendumus ajal, kui toimus tehingute kajastamine raamatupidamisarvestuses ja 5(11)

3-17-1741 maksudeklaratsioonides. Maksuhaldur ei ole tuvastanud R. K. rasket hooletust väidetava õigusrikkumise ajaperioodil. Isegi kui R.K. võis lepingute järgi tuvastada rikkumisi ning takistada väidetavalt ebaõigete andmete kajastamist maksuarvestuses ja maksuvõla tekkimist, siis sellisel juhul saaks tegemist olla ainult hooletusega. R.K.i tegevuses puudub raske hooletus.

6(11)

3-17-1741 7) MTA ei ole piiranud OE sisendkäibemaksu mahaarvamisõigust ainuüksi põhjusel, et arvetel puudub KMKR number ja aadress. Kuigi tegemist on formaalse veaga, pidanuks selline puudus arvetel siiski A.F.is küsimusi tekitama ja ta oleks saanud nõuda vormikohaseid arveid. 8) Kaebuse lisasid selle kohta, millega R.K. OE-s tegeles, ei esitatud vastutus- või vaidemenetluse ajal. Seega ei saanud MTA nendega arvestada. Kaebuse lisad ei anna ka vastust küsimusele, millega R.K. OE-s tegeles. Käivet väidetavast ekspordi jms tegevusest OE-l ei tekkinud. Samamoodi ei nähtu, et eelregistreeringutega oleks jätkunud töö mingisugustegi partneritega või et toote reklaamimine oleks võtnud R.K.ilt sellise aja, et A.F.i tegevusse ei olnud tal aega süveneda. 9) R.K. ise selgitab, et kontrollis, kas maksudeklaratsioonid on esitatud õigete andmetega ja maksukohustused on täidetud, samuti uuris tehingu dokumente ja küsis A.F.ilt lisateavet. Seega ei saa olla usutav, et R.K.is ei tekitanud mingeid suuremaid kahtlusi OE kontodelt suure summa sularaha väljavõtmine ja selle maksmine ilmselgete puudustega arvete alusel sularahas Läti kodaniku esindatavale äriühingule, samal ajal kui OE-l endal olid olemas tööde tegemiseks vajalikud töötajad. MTA jääb seisukoha juurde, et R.K. on rikkunud juhatuse liikme kohustusi raske hooletusega. Kuigi R.K. otse tehingupartneritega ei suhelnud, oli tema ülesandeks siiski äriühingu tegevuse korraldamine ja tehingupartnerite kontrollimine ning vastutusotsuses kirjeldatud põhjustel on talle etteheidetav ka pahausksus.

KOHTU PÕHJENDUSED

7(11)

3-17-1741 toimunud. Maksuhalduri nõue OE ja kaebajate vastu seisneb seega olemuslikult maksupettuses osalemise (teadliku maksude väärarvutuse) etteheitel. Kohtupraktikas on selgitatud, et maksumenetlusega ja maksuotsusega ei peagi tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses. Maksuotsuses on vaja näidata, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus. Oluline on nende asjaolude ja tõendite äranäitamine, mis kahtlust põhjendavad. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu on maksuhalduril raske või võimatu esitada maksuotsuses ja ka kohtule otseseid tõendeid sellise rikkumise kohta. Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust kinnitavad seepärast enamasti asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Põhjendatud kahtluse tõendamise standard on oluliselt madalam kui teo tõendamisel süüteomenetluses. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav. Olukorras, kus on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase osalemises maksupettuses, läheb tõendamiskoormus vastavalt MKS §‐le 150 üle maksukohustuslasele. Kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-15-13, p-d 10, 13, 15). MKS § 150 lg 1 sätestab, et maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti.

8(11)

3-17-1741 Kohus ei pea sarnaselt vaideotsuses toodule kuigi tõenäoliseks, et naaberriigi kodanikule, kes oli J. V. seletusest järelduvalt nö lihtne töömees, antakse vaid paaripäevase tutvuse ja ühe lühiajalise töö tõttu üle terve äriühingu juhtimine ning eelduslikult kohalikke olusid, seadusi ja keelt tundmata ning erilist suhtevõrgustikku omamata suudab sama isik vaid paari päeva jooksul volituse saamisest leida ehitustööde osutamiseks vajalikud töötajad, tehnika, seadmed ja materjalid. Samas tehingute hilisemal kontrollimisel ei ole leitav J. N. ega ka tema väidetavad töömehed. Samuti ei ole usutav, et OE pidas J. N. niivõrd usaldusväärseks, et tellis temalt küllalt suures väärtuses ehitustöid tehingute vormistuslikule küljele erilist rõhku panemata. Arvestades asja materjalidest nähtuvat A.F.i ja J. V. pikaajalist tutvust, on pigem usutav, et J. N. esindusõigus ja OE tehingud JV-ga on näilised ning vormistatud eesmärgiga võimaldada OE-l alusetult maha arvata sisendkäibemaksu ja viia ettevõtlusest maksuvabalt välja raha. Nõustuda ei saa seejuures kaebaja järeldusega (eriarvamuses), et J. N. seletuse mittesaamine väljendab maksuhalduri abitust uurimispõhimõtte realiseerimisel ning maksuhalduri kahtlus ei põhine ühelgi faktilisel tõendil. Kohus märgib, et olukorras, kus maksuhaldur on rakendanud mõistlikul määral uurimisprintsiipi ja tuvastanud põhjendatud kahtluse tehingu toimumise osas, kandub lisatõendite kogumise kohustus (sh väidetavalt tehingupartnerilt kinnituse saamine ja/või muude tehingute toimumist täiendavalt kinnitavate tõendite saamine) üle menetlusalusele isikule (MKS § 150).

9(11)

3-17-1741 Näiteks asjaolust, kui OE-lt ehitusteenust tellinud peatöövõtja kinnitab maksuhaldurile, et tema alltöövõtja oli OE (vt vastutusotsuse põhjendused Kolde pst 100 ja Kaare 3b objektide osas), ei saa kohtu hinnangul mõistlikult järeldada, et OE ei saanud omakorda kasutada samal objektil allhanget. Sellise järelduse tegemiseks peaks maksuhaldur täiendavalt selgitama, miks või kuidas pidi peatöövõtja olema kursis sellega, kes on objektil OE nimel tööd tegevate töömeeste lepinguliseks tööandjaks. Sarnaselt ei ole maksuhaldur selgitanud, miks ta järeldab asjaolust, et JV-l ei olnud kõnealuste tehingute toimumise ajal registreeritud töötajaid, et JV ei saanud teenust osutada (vt vastutusotsuse lk 13). Sellise järelduse tegemiseks tuleks täiendavalt selgitada, mis välistab JV poolt allhanke kasutamist või registreerimata tööjõu kasutamist. Möönda tuleb siiski, et registreeritud töötajate puudumine on asjaoluks, mis ei võimaldanud maksuhalduril ilma JV esindajalt teavet saamata kontrollida, kes võisid JV nimel reaalselt töid teostada. Ebaselgeks jääb ka osade seletuste omavaheliste vastuolude esile toomine. Näiteks on vastutusotsuses välja toodud, et peatöövõtja ja OE esindaja ütlused ei lange kokku (vt vastutusotsuse põhjendused Vilmsi 53 ja Kaare 3b objektide osas), samas puudub selgitus, mida tuleks sellest järeldada OE ja tema väidetava allhankija (JV) vaheliste tehingutega seonduvalt. Eeltoodud puudused ei lükka vastutusotsuse lõppjärelduste õigsust siiski ümber, kuivõrd põhjendatud kahtlus OE ja JV vaheliste tehingute mittetoimumise osas on piisavalt tuvastatud muude vastutusotsuses esile toodud asjaoludega (millest olulisematele viitas ka kohus eelnevalt).

10(11)

3-17-1741 maksuotsusega tuvastatud maksukohustust tekkinud. Seega on kaebajad esitanud vastutusotsuse vaidlustamise raames sisuliselt vastuväited OE-le tehtud maksuotsusele. Selline õigus kaebajatel kohtupraktikast tulenevalt iseenesest ka on (vt nt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-23-12 p 25) olgugi, et OE (mille juhatuse liikmeteks kaebajad olid) maksuotsust ei vaidlustanud ja see on jõustunud. Kohtu hinnangul ei nähtu samas kaebajate poolt vastutusmenetluses ja vaidemenetluses esitatud seisukohtadest ega ka kohtule esitatud kaebusest selliseid argumente ega tõendeid, mis annaksid aluse lugeda maksuotsuse ja vastutusotsuse järeldused alusetuks. Kaebajate vastuväited taanduvad kokkuvõtvalt argumentidele, et OE (kes tegutses kaebajate kaudu) kinnitab tehingute toimumist ning JV arvetel kajastatud töö on reaalselt edasi müüdud. Nimetatud asjaolusid ei saa maksupettuse põhjendatud kahtluse korral lugeda maksuotsuse ja vastutusotsuse ümberlükkamiseks piisavaks. Maksuhaldur ei ole seejuures seadnud kahtluse alla selliste tööde edasimüümist, mis on kajastatud JV arvetel, vaid on seadnud kahtluse alla vastavate tööde tegemise JV poolt (leides, et suure tõenäosusega teostas kaebaja vastavad tööd enda töötajatega, mille allhanke kaudu). Seetõttu ei ole kaebajate väide tööde reaalse saamise ja edasimüügi kohta ka asjakohane, kuivõrd maksuhaldur seda ei eitagi. Kaebajad leiavad, et maksumenetluses tuvastatud üksikud asjaolud ei anna eraldiseisvalt alust OE maksukohustuse ja kaebajate vastutuskohustuse tuvastamiseks, samas ei ole kaebajad tõendanud, et tuvastatud asjaolude kogumis on maksusumma OE-le määratud valesti (MKS § 150 lg 1). Maksuarvestuse (OE maksuvõla arvestamise metoodika) õigsuse üle pooled ei vaidle.

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.