Maksuõigus › Maksuotsused

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-14-52926

2(12)

3-14-52926 2) XX selgituste kohaselt oli OÜ-lt A tema kontole laekunud 113 054 euro näol tegu OÜ E laenu tagasimaksega, millega OÜ A tasus oma laenukohustuse OÜ E ees. Koos eriarvamusega esitas XX OÜ E poolt OÜ-le A 2011. a väljastatud kütuse müügiarved (76 234,80 USD ja 105 500 USD suuruses) ning OÜ-de E ja A vahelised laenulepingud. Laenulepingutest nähtuvalt andis OÜ E OÜ-le A laenu 16.05.2011 laenulepingu kohaselt 11 760 eurot, 08.11.2011 laenulepingu kohaselt 2000 eurot, 06.03.2012 laenulepingu kohaselt 3000 eurot, 03.04.2012 laenulepingu kohaselt 29 000 eurot ja 18.05.2012 laenulepingu kohaselt 3500 eurot (kokku 49 260 eurot). XX poolt laenu andmise tõendamiseks esitatud OÜ A pangakonto väljavõtete kohaselt on XX teinud äriühingu kontole 16.05.2011 sularaha sissemakse 11 760 eurot, 08.11.2011 on tehtud kaardiga sularaha sissemakse 1200 eurot, 16.11.2011 400 eurot, 25.11.2011 900 eurot, 06.03.2012 3000 eurot, 03.04.2012 29 000 eurot ning 18.05.2012 3500 eurot (kokku 49 760 eurot). Maksuhaldur leidis, et sularaha sissemaksed ei tõenda OÜ E poolt OÜ-le A laenu andmist ja ei ole seotud XX kulutustega 2012. aastal. 3) Eriarvamusele lisatud dateerimata kirjas palus XX OÜ E juhatuse liikmena OÜ-l A (juhatuse liige XX) tagastada OÜ E laen ja tasuda kauba eest otse XX pangakontole märkega „Avansi aruanne“. XX ei esitanud maksuhaldurile avansiaruandeid, mis tõendaksid, et tema kui OÜ A aruandekohustuslik isik oleks äriühingust saadud rahalisi vahendeid kasutanud ettevõtte kulutuste kandmiseks. Äriühingute laenu ja arvete maksmine läbi eraisiku pangakonto, selgitamata konkreetselt, mille katteks raha läheb, ei ole tavapärane. OÜ E väidetavate majandusraskuste tõttu 2010. a ei ole usutav, et see äriühing andis 2011. ja 2012. a sularahas laenu OÜ-le A. Esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed, sest ajal, mil OÜ E andis väidetavalt laenu OÜ-le A, palus XX OÜ-l A tagastada laen ja tasuda kauba eest otse XX-le. Kuna nii äriühingute antud kui ka tagastatud laen kirjendatakse raamatupidamises laenukontol, mitte avansiaruande kontol, ei saa laenu tagasimakse OÜ A poolt olla märkega „Avansi aruanne“. OÜ A kandis seega XX pangaarvele raha tema isiklike kulutuste katmiseks, mitte laenu tagasimaksmiseks või kauba eest tasumiseks. XX oli mõlema äriühingu juhatuse liige ja ainuosanik, mis võimaldas tal koostada dokumente vastavalt vajadusele. 4) XX poolt esitatud dokument, milles ta palus OÜ-l A tasuda OÜ-lt E saadud laen 102 486 USD AB-le, on vastuolus 02.08.2010 dokumendiga, mille kohaselt XX võttis AB poolt OÜ-le E antud laenu üle. Esitatud äriühingute vahelised dokumendid ei tõenda XX raha tegelikku päritolu. Need ei tõenda ka seda, et XX-l tekkisid äriühingute laenutehingute tulemusel sissetulekud, millest ta tegi 2012. a kulutusi. Kohustuste ülevõtmine ei tekita rahalisi vahendeid. OÜ A pangakontole laekus 2012. a rahalisi vahendeid erinevatelt osaühingutelt. OÜ A tegi laekunud rahast ülekandeid XX-le, kes kasutas neid oma kulude katmiseks. XX ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks tema poolt laenu tagasimaksmine AB-le ja OÜ-le E. 5) XX esitas maksuhaldurile 10.12.2012 laenulepingu, mille kohaselt andis OÜ G XX-le laenu 10 300 eurot laenuintressiga 2%. XX poolt laenu andmise tõendamiseks esitatud äriühingu pangakonto väljavõtte kohaselt on ta 14.01.2013 teinud pangakontole sularaha sissemakse 16 540 GBP (selle päeva kursi kohaselt 19 879,81 eurot). Seega on tasumisele kuuluva laenu 10 300 euro + intressi 206 euro asemel tehtud tunduvalt suurem sissemakse, mistõttu ei ole tõendatud, et sularahas maksti tagasi just eelnimetatud laen. XX ei ole esitanud tõendeid, kust ta sai raha laenu tagasimakseks, sest tal ei olnud ei 2012. ega 2013. a selleks piisavalt tulu. Eluliselt usutav ei ole ka see, et laenu tagastaja ei märgi ülekande selgituseks, mille eest ta tasub. Seega on laenu kohta esitatud dokumendid ebausaldusväärsed. 6) XX väitel oli tal varasemast sääste, kuid säästude olemasolu ta ei tõendanud. Enne kontrolliperioodi on XX võtnud pangast kinnistute soetamiseks laenu ning jätnud laenumaksed tähtaegselt tasumata. Igapäevaste kulutuste katmine äriühingute rahaliste vahendite arvelt, laenude võtmine pankadest ning ühe laenu refinantseerimine teise arvelt viitavad sellele, et 3(12)

3-14-52926 isikul ei jätkunud varasematest säästudest igapäevaste kulutuste katmiseks, kinnistu soetamiseks ning laenumaksete korrapäraseks tasumiseks. XX versioonid rahaallikate kohta on sisustatud läbiviidud kontrolli ajal ning need ei vasta tegelikkusele. 7) XX oli OÜ-de E, A ja G juhatuse liige ja osanik ning oli teadlik, et OÜ-de A ja G rahalised vahendid pärinesid ärilisest tegevusest, samuti äriühingutel tekkivatest võimalikest maksukohustustest. Äriühingute maksukohustustest kõrvalehoidmine ja maksuvabalt rahaliste vahendite kandmine läbi erinevate toimingute oma isiklikele pangakontodele viitavad selgelt XX tahtlikule käitumisele maksukohustustest kõrvalehoidmiseks. XX-l tekkis 2012. a osas tulu ja sellelt tulumaksu deklareerimise kohustus. Tulu deklareerimata jätmine, vastuolulise ja väära info andmine rahaliste vahendite päritolu kohta ja saadud tulu varjamine on käsitatav tahtliku maksudest kõrvalehoidumisena. Kui maksukohustuslane ei ole tõendanud mittemaksustatava tulu olemasolu, kuulub tulu maksustamisele sõltumata täpse tululiigi määramisest. Seega ei pea maksuhaldur tuvastama tulu liiki. XX ei tõendanud, et kulutused on tehtud laenude või säästetud tulu arvelt. Ta on 2012. a saadud tulu varjanud ning tema pangakontole laekunud 132 699,25 eurot on XX isiklik tulu. 8) MKS § 92 lg 1 p 2 kohaselt määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, võttes arvesse kõiki tähendust omavaid andmeid, mida maksuhaldur peab usaldusväärseks (MKS § 92 lg 3). MKS § 94 lg 1 kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Praegusel juhul on hindamine lubatud. MTA tegi tulu kindlaks sissetulekute ja väljaminekute analüüsi tulemusena. Võttes arvesse eriarvamuses esitatud ning faktiliselt tõendatud XX väljaminekuid 78 070 euro ulatuses, kohustas MTA XX tulumaksuseaduse (TuMS) § 44 lg 1 ja § 16 lg 3 rikkumisest tulenevalt tasuma täiendavalt tulumaksu 27 410,45 eurot.

4(12)

3-14-52926 3) OÜ-lt L kaebaja kontole tehtud maksete näol ei ole tegu kaebaja maksustatava tuluga. OÜ A oli laenulepingu nr 2 alusel andnud OÜ-le L laenu 72 110 eurot ning palunud selle tagastada kaebaja pangakontole. Sellega tasus OÜ L laenu OÜ A ees, samas summas vähenes OÜ A kohustus OÜ E ees ning OÜ E kohustus kaebaja ees. 4) OÜ G poolt kaebaja pangakontole laekunud summade näol ei ole tegu kaebaja maksustatava tuluga, vaid äriühingult võetud laenuga, mille kaebaja koos intressidega tagastas 14.01.2013 sularahas. 5) G SIA-lt laekunud raha näol ei ole tegu kaebaja maksustatava tuluga. Kaebaja andis Läti äriühingule 27.11.2012 laenu 12 300 eurot, mille äriühing 14.12.2012 samas summas tagastas. 6) Maksusumma määramiseks valitud metoodika on vale. Maksuhaldur on maksu määranud hindamise teel, ehkki info isiku finantsvahendite suuruse ja päritolu kohta on olemas. Maksuotsuses ei selgitata, miks vähendas maksuhaldur isiku tehtud kulutusi võrreldes kontrollaktis esitatud summaga ning jättis osa väljamakseid maksustatavaks tuluks lugemata. Seega ei ole maksuotsus põhjendatud ning sellest ei nähtu selget faktilist alust maksusumma määramiseks. Kaebaja pangakontole on laekunud rohkem rahalisi vahendeid, kui on tehtud kulutusi. Maksuhaldur ei ole analüüsinud, kas laekunud raha näol oli tegu maksustatava või mittemaksustatava tuluga, määrates maksusumma üksnes kulutuste mahu alusel. Sellega rikkus maksuhaldur MKS §-st 11 tulenevat uurimiskohustust. Ka Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus esinevad otsesed tõendid, mida maksustamise seisukohalt on võimalik ja tuleb arvesse võtta, puudub alus täiendava maksusumma määramiseks hindamise teel. 7) Maksuotsuse väited ja seisukohad on valed. Maksuhaldur tähtsustas üle OÜ A poolt kaebaja pangakontole tehtud ülekande selgitust „Avansi aruanne“. Kaebaja ei esitanud avansiaruandeid lisana, sest selliseid aruandeid ei eksisteeri. Kuna XX ei valda eesti keelt, eksis ta selgituse märkimisel. Maksuhaldur ei selgita oma seisukohta, miks pidid OÜ-l E 2010. a algul esinenud ajutised likviidsusprobleemid takistama äriühingul 2011. ja 2012. a sularahas laenu andmast. Maksuhaldur on laenulepingud ja laenu andmise seadnud kahtluse alla paljasõnaliselt ning sõltumata asjaolust, et sularaha sissemaksed OÜ A pangakontole on reaalselt toimunud. Kaebaja ei ole oma võlgnevust AB-le tagasi maksnud, vaid kasutas enda kontole enda poolt antud laenu katteks laekunud raha oma isiklike kulutuste katmiseks. Seega ei saa kaebaja esitada tõendeid laenu tagasimaksmise kohta AB-le. Kaebaja esitatud tõenditest nähtub kasutatud raha päritolu. 8) Maksuhaldur viitab võimalusele, et kaebajale tehtud väljamaksete eesmärk võis olla rahaliste vahendite OÜ-dest A ning G maksuvabalt väljaviimine, kuid ei ole neid äriühinguid uurimiskohustust rikkudes maksumenetlusse kaasanud, ehkki maksuotsus mõjutab igal juhul nende õigusi ja kohustusi.

3-14-52926 Maksuotsuses on selgitatud, et summat 78 070 eurot arvestab maksuhaldur maksukohustust vähendava asjaoluna, sest faktiliselt on tõendatud väljaminekud OÜ-le D, G SIA-le ja OÜ-le A (tagastatud 9880 eurot). Kaebaja pangakontolt nähtub, et 27. ja 28.11.2013 on OÜ L kandnud kaebaja arvele 71 330 eurot, millest kaebaja on 27.11.2013 kandnud 12 300 eurot G SIA-le ja 28.11.2013 kokku 55 890 eurot OÜ-le D. Ülejäänud osa OÜ L poolt kaebaja kontole kantud rahast (3140 eurot) jäi kaebaja kontole isiklikeks kulutusteks. G SIA kandis kaebaja arvele 12 300 eurot tagasi. Tagasi on kantud ka OÜ A poolt kaebaja arvele mitmes osas laekunud 9880 eurot. Kuna kulupõhise hindamise teel maksustamisel käib tulu tuvastamine läbi kulutuste, on maksustamise summast välja jäetud kaebaja kontolt tehtud väljamaksed eelnimetatud summades (kokku 78 070 eurot), mida kaebaja ei kasutanud isiklike kulutuste katmiseks. Kuna maksukohustuslase poolt esitatud tõendid olid puudulikud, ebapiisavad ja mitteusaldusväärsed, tuli maks määrata MKS § 94 alusel hindamise teel. Maks määrati kulupõhiselt. Kulupõhise hindamise teel käib tulu arvestamine läbi kulutuste. OÜ-de E ja A laenu kohta esitatud dokumendid ei tõenda laenu andmist, sest need ei ole usaldusväärsed – need esitati alles koos eriarvamusega, OÜ E oli 2010. a väidetavalt majanduslikes raskustes, mis tavaolukorras välistab laenu andmise, ning sularaha sissemaksetelt ei nähtu, kes need tegi ega ka muud selgitust. OÜ E majandusraskuste kestust kinnitab äriühingu 2012. a majandusaasta aruanne, mille kohaselt äriühingu eelmiste aastate 661 698 euro suurusele kahjumile lisandus jooksva aasta kahjum 44 772 eurot ning äriühingu käive 2012. a oli 31 724 eurot. 02.08.2010 leping kaebaja ja AB vahel on kas fiktiivne või sõlmitud nii, et selle alusel andis AB kaebajale sularahas laenu ja 2012. a kasutas kaebaja oma isiklike kulude katmiseks peamiselt OÜ-lt A saadud summasid.

6(12)

3-14-52926 Kaebaja on andnud maksumenetluses 2012. aastal kulutatud raha päritolu kohta erinevaid ütlusi. 15.05.2013 edastas ta maksuhaldurile e-kirja, milles selgitas, et tema 2012. a igakuine sissetulek oli umbes 1700 eurot, mis tulenes 2010. aastal laenatud vahenditest (samas kulus tal 2012. a kuus ca 4100 eurot). Kaebaja sõnul laenas ta 2010. aastal AB-lt 255 000 eurot sularahas, millest on tagastanud 158 295 eurot. Samal kuupäeval esitas ta maksuhaldurile ka laenulepingu, mille kohaselt Läti kodanik AB laenas talle 255 000 eurot sularahas tagastamistähtajaga 02.08.2011. AB-lt raha laenamist kinnitas kaebaja ka 29.05.2013 ja 06.06.2013. Maksuhaldur tegi AB tulude kohta päringu Läti maksuametile ja sai 09.08.2013 vastuseks, et isikul tulud puuduvad, viimane tulu oli 2008. aastal ja 2012. aastast on ta töövõimetu. Täiendava päringu peale kuulas Läti maksuamet AB ka üle ja järeldas saadud andmetest, et ta ei ole XXle isiklikult kunagi laenu andnud. AB väitis, et andis 2008. aastal laenu OÜ-le E 125 000 USD ja 160 000 eurot. Kuna OÜ E ei tagastanud laenu, sõlmiti 02.08.2010 kokkulepe, et OÜ E asemel tasub laenu XX (laenusumma 255 000 eurot). Tagasimakseid AB-le tegid reaalselt vaid OÜ A, OÜ E ja OÜ G. OÜ-le A, OÜ-le L ja OÜ-le G saadetud teabekorraldused eelnimetatud andmete kontrollimiseks tagastati hoiutähtaja möödumisel. Pärast kontrollakti saamist oli kaebajal ühtäkki maksuhaldurile esitada 9 laenulepingut (01.07.2008 ja 20.11.2008 AB laenuandjana ja OÜ E laenusaajana, 02.08.2010 AB laenuandjana ja XX laenusaajana ning 16.05.2011, 08.11.2011, 06.03.2012, 03.04.2012 ja 18.05.2012 E OÜ laenuandjana ning A laenusaajana ja 10.12.2012 OÜ G laenuandjana ning kaebaja laenusaajana). Kaebaja ei selgitanud adekvaatselt, miks ta ei esitanud laenulepinguid varem. Maksuhaldur pidas neid põhjendatult ebausaldusväärseks. AB ja OÜ E vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtajaks 02.08.2011. Kaebaja on oma kontodele kantud raha kasutanud oma igapäevaste kulutuste tarbeks, mitte tagastanud seda AB-le. Seega luges ka kaebaja saadud raha enda tuluks. Ei nähtu, et kaebaja oleks ABle mingitki summat tagastanud. Puuduvad andmed, et AB oleks asunud võlga kaebajalt sisse nõudma. Laekunud summasid kasutas kaebaja nagu oma raha. OÜ E ei saanud 2011. aastal OÜ-le A laenu anda, kuna OÜ E oli 2010. aastaks majanduslikes raskustes (tema võlg läks sel põhjusel üle XX-le) ja 2012. aastal oli maksuhaldur ka kontod arestinud. Väidetav laenu andmine toimus sularahas ja selle kohta ei ole ühtegi dokumenti vormistatud. Laenu andmine on ebausutav. Kohus ei pea usaldusväärseks kaebaja esitatud kuupäevata kirja, mille kohaselt XX OÜ E esindajana palus OÜ-l A tagastada laen kaebaja pangakontole märkega „Avansi aruanne“. Selline tõend on loodud ilmselgelt tagantjärele õigustamaks OÜ-lt A kaebaja kontole laekunud ülekannete selgitusi „avansi aruanne“. Mingeid avansi aruandeid kaebaja esitanud ei ole. See, et XX võttis OÜ-lt E laenukohustuse üle (AB ees), ei ole samuti eluliselt usutav. Kaebaja sissetulek laenu ülevõtmise ajal (02.08.2010) oli samas suurusjärgus miinimumpalgaga ja ta kasutas oma igapäevasteks kulutusteks raha, mis väidetavalt ei kuulunud talle. On väheusutav, et kaebaja võtaks sellises olukorras endale veel kohustusi juurde. Laenukohustuse ülemineku seab kahtluse alla ka see, et väidetavaid tagasimakseid on teinud äriühingud, mitte kaebaja, kes väidetavalt laenukohustuse üle võttis. OÜ E ja OÜ A vahelise laenusuhte teeb ebausutavaks ka see, et praktiliselt samal ajal, kui OÜ E andis väidetavalt sularahas laenu OÜ-le A, on XX palunud OÜ-l A tagastada OÜ-lt E saadud laen ja tasuda OÜ-lt E saadud kauba eest otse XXle. Tõendatud ei ole ka see, et OÜ L poolt kaebaja kontole kantud 71 330 eurot oli OÜ A poolt OÜ-le L antud laenu tagastamine kaebaja kontole. A OÜ ja OÜ L vahelist laenulepingut 7(12)

3-14-52926 maksuhaldurile esitatud ei ole. 27.11.2012 kuupäevaga dokument, milles kaebaja kui OÜ A juhatuse liige palub laenu tagastada enda isiklikule kontole, on kohtu hinnangul koostatud tagantjärele, mida näitab juba see, et sel kuupäeval ei olnud kaebaja enam OÜ A juhatuse liige. OÜ A bilansis ei olnud kajastatud äriühingu kohustusi juhatuse liikme ees. Maksuhalduri järeldused, et OÜ-lt G laekunud 10 300 eurot ei olnud kaebajale väidetavalt antud laen, on samuti õiged. Kuu aega hiljem (14.02.2013) sularahas OÜ G kontole XX poolt sissemakstud 16 540 briti naela (päevakursiga 19 879,81 eurot) ületab väidetavat laenusummat koos intressiga ligi kaks korda ja ei saa seetõttu olla seotud väidetava laenuga, seda enam, et laenu tagasimaksega seostuv selgitus sissemakse juures puudub. Ei ole usutav, et mõistlik isik tagastab laenu, märkimata seda otsesõnu makse selgituseks. Väide laenu kohta esitati alles pärast kontrollakti esitamist. Kuna kaebaja oli juhatuse liige nii OÜ-s E, OÜ-s A kui ka OÜ-s G, oli tal võimalus koostada dokumente vastavalt vajadusele. Kui kaebajal oleksid eriarvamusega esitatud dokumendid varem olemas olnud, oleks ta igal juhul pidanud mõistma nende MTA-le esitamise vajadust, need esitati aga alles pärast kontrollakti esitamist. Maksuhaldur ei ole rikkunud MKS §-i 11, jättes kaasamata menetlusse OÜ A OÜ ja OÜ G, kelle õigusi ja kohustusi haldusakt puudutab. MTA on saatnud OÜ-dele A ja G korraldused, millega palus äriühingutelt kui kolmandatelt isikutelt dokumente ja selgitusi kaebaja maksukohustustega seotud tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Korraldused tagastati maksuhaldurile sideettevõtja poolt. Kuna nende äriühingute juhatuse liikmeks oli korralduste saatmise ajal kaebaja ise, siis pidi ta teadma, et äriühingutele saadeti maksuhalduri poolt korraldused, mida aga vastu ei võetud. Maksuhalduril ei olnud takistusi määrata tulumaks kulupõhiselt kaebajale ja mitte ülekanded teinud äriühingutele. MKS § 94 lg 1 kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Maksuhaldur tõendab, et maksukohustuslase poolt deklareeritud tulu ei vasta tegelikult saadud tulule, maksukohustuslase hooleks on tõendada, et tulu ei olnud maksustatav või maks sellelt on juba makstud. Kaebaja ei olnud 2012. aastal tulu deklareerinud ning tema kontodel ei olnud 2012. a seisuga sääste, tulu 2011. aastal oli olnud 4474 eurot ja 2010. aastal 89 997 krooni (5751,85 eurot). Kaebaja väitis küll maksumenetluses algul, et tal oli varasematest perioodidest sääste, kuid mingeid tõendeid ta selle kohta ei esitanud ning see ei ole ka eelmiste aastate tulu väiksust arvestades tõenäoline. Samas tegi kaebaja oma pangakontolt 2012. aastal 132 699,25 euro ulatuses isiklikke kulutusi. Maksuhaldur on leidnud, et 2012. aastal kaebaja kontole laekunud summasid OÜ-lt A, OÜ-lt G ja OÜ-lt L ei saa lugeda kaebaja tuluks nendelt äriühingutelt, kuna tõendid viitavad sellele, et makse vaid teostati läbi nende äriühingute pangakontode, kuid raha ei pärinenud nendelt äriühingutelt. XX ei ole selgitanud, kust pärines sularaha, mille ta A kontole maksis ja mis seejärel kanti kaebaja kontole. Kaebaja kontoväljavõtteist nähtub, et kontole kanti sellise suurusega summa, mis oli kohe vajalik konkreetse kaebaja kulutuse tegemiseks. Ülekantud raha päritolu ei ole teada.

8(12)

3-14-52926

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9(12)

3-14-52926 andmine toimus pangaülekandega. OÜ-l A oli kohustus E OÜ ees, kes oli palunud kanda kohustuse katteks summad XX kontole, see aga ei muutnud apellanti võlausaldajaks. Halduskohus on nõustunud ka maksuhalduriga selles, et OÜ-lt G XX-le detsembris 2012 laekunud summa 10 300 eurot ei ole laen ja apellandi poolt 14.01.2013 OÜ G kontole tehtud sissemakse ei olnud laenu tagastamine. Asjaolu, et apellant maksis endaga seotud äriühingule tagasi laenu koos intressidega suuremas summas, kui oleks pidanud seda tegema, ei anna alust väita, et tegemist ei olnud vähemalt osaliselt laenu tagasimaksega. Ülejäänud osa võis olla kingitus või laenu andmine. Pangaülekande selgitus ei oma tähtsust. Halduskohus jättis ekslikult menetlusse kaasamata isikud, kelle õigusi kohtuotsus puudutab. Maksuotsus mõjutas oluliselt nii OÜ A kui ka OÜ G maksukohustust, sest maksuotsuse kohaselt pärineb kaebaja tulu neilt äriühingutelt. Maksuhalduri hinnangul olid OÜ-de A ja G OÜ poolt tehtud väljamaksed sooritatud eesmärgiga viia nendest äriühingutest rahalisi vahendeid maksuvabalt välja ning väljamakseid tuleks maksustada tulumaksuga. Apellant ei olnud OÜ A juhatuse liige enam ajal, kui äriühingule ei õnnestunud maksuhalduri korraldust kätte toimetada. Apellandil ei olnud OÜ G juhatuse liikmena teadmist, et äriühingule on adresseeritud maksuhalduri korraldus. Maksuhalduri hinnangul on apellandile tasutud summade näol tegemist OÜ A ja OÜ G majandustegevusest pärinevate summadega. Halduskohtu seisukoht, et neid äriühinguid on kasutatud üksnes summa tasumiseks, on kummastav. Kuivõrd maksuhalduri seisukohast tulenevalt tuleks täiendav maksukohustus määrata hoopis äriühingutele, mis on teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid nendelt tulumaksu kinni pidamata, on kohus pidanud vajalikuks hoopis maksuhalduri seisukohta eitada. Täidetud ei ole hindamise teel maksustamise eeldus, sest apellandi tulu on võimalik tuvastada tõendite põhjal. Maksuhaldur ei ole kulupõhise arvestuse rakendamisel ka ise olnud järjekindel, jättes tuluna arvestamata 78 070 euro suuruse summa. Jääb arusaamatuks, miks väljamakse OÜ-le D 55 890 eurot erineb muudest kaebaja poolt 2012.a tehtud kulutustest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-14-52926 äriühingutelt. Kaebaja kulutuste põhjal tema maksustamist ei saa pidada lubamatuks. Tõendeid, mis kinnitasid väidetavate laenusuhete tegelikkust ja kaebajal tekkinud võla olemasolu, oli samavõrd võimalik esitada ka kaebajal füüsilise isikuna; äriühingute tehingute tegemise aegse juhatuse liikmena ei saanud tal olla ka raskusi nende äriühingute tehingute selgitamisel. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et kaebaja tulu pärineb neilt äriühingutelt, mille pangakontodelt raha kaebaja kontodele kanti. Maksuhaldur ei ole välistanud, et neid äriühinguid üksnes kasutati raha kaebajale edastamiseks. Sellises olukorras puudub piisav selgus, mis võimaldaks maksu määrata äriühingutele, kes kaebajale tulu maksid. Kaebaja eluliselt ebausutavad selgitused laenusuhete kohta ei võimalda maksuhalduril tuluallikat välja selgitada.

3-14-52926 nimekirja ringkonnakohtule esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.