Lemmikäinen Eesti AS kaebus Keskkonnaministeeriumi viivituse tuvastamiseks (kaevandamisloa menetlemisel) ning Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks (teha kaevandamisloa menetluses viivitamatult otsus)
Menetlusosalised
Kaebaja – Lemmikäinen Eesti AS, lepingulised esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Britta Pärk Vastustaja – Keskkonnaministeerium, lepinguline esindaja Elin Liik
Menetlustoiming
Kaebuse läbi vaatamata jätmine
Resolutsioon
Jätta kaebus asjas nr 3-15-1507 tervikuna läbi vaatamata. Jätta rahuldamata käesoleva haldusasja menetluse peatamise taotlus (seotult haldusasjaga nr 3-15-2370)
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lemminkäinen Eesti AS (kuni 01.01.2010 AS Talter) esitas 11.04.2007 Keskkonnaministeeriumile (edaspidi KKM) maavara kaevandamise loa taotluse ehituslubjakivi kaevandamiseks Harjumaal Jõelähtme vallas Väo lubjakivimaardlas mäeeraldisel Loo lubjakivikarjäär.
2.KKM algatas 13.08.2007 kirjaga nr 40025-1 keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH) taotletaval mäeeraldisel Loo lubjakivikarjäär. KMH aruanne on esitatud KKM-le heakskiitmiseks 26.10.2010.
Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.07.2010 kirjaga nr 19-19/2265 KKM-le ettepaneku võtta kaitse alla Jõelähtme vallas Liivamäe külas ja Loo alevikus asuvad alad, kus paiknevad II kategooria kaitsealuste taimede kasvukohad ja väärtuslike koosluste elupaigatüübid. Ala hõlmas tervikuna taotletava Loo lubjakivikarjääri mäeeraldise ala.
4.Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 8 lg 6 kohaselt, kui on esitatud loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek või algatatud kaitse alla võtmise menetlus käesoleva seaduse § 9 lõike 1 tähenduses, on
haldusorganil, kellele on esitatud taotlus muu haldusakti andmiseks, mis võib mõjutada ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit, õigus peatada haldusakti andmise menetlus. Haldusakti andmise menetlus peatatakse kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni. Seetõttu andis KKM-i kantsler 01.06.2011 käskkirja nr 768, millega peatati Loo lubjakivikarjääris ehituslubjakivi kaevandamiseks esitatud taotluse menetlus seoses Jõelähtme Vallavalitsuse esitatud taotlusega võtta kaitse alla Jõelähtme vallas Liivamäe külas ja Loo alevikus II kategooria kaitsealuste taimede kasvukohad ja väärtuslikud kooslused.
5.KKM algatas käskkirjaga nr 152 19.02.2014 kaitsealuste taimeliikide (aasnelgi ja kuningakuuskjala) Loo püsielupaiga moodustamise ja kaitse-eeskirja menetluse.
6.KKM moodustas määrusega nr 50 19.08.2015 aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo püsielupaiga ning kehtestas selle kaitse-eeskirja (keskkonnaministri 19.08.2015 määrus nr 50 „Aasnelgi ja kuningakuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi Määrus nr 50). Määrus nr 50 jõustus 31.08.2015. Püsielupaiga moodustamise ettepanekus esitatud ala kattus pindalaliselt taotletava mäeeraldisega täies ulatuses, moodustatud püsielupaik hõlmab taotletavat mäeeraldist osaliselt (ca 32,7 ha suurusel alal).
7.Lemminkäinen Eesti AS vaidlustas 18.09.2015 Tallinna Halduskohtus keskkonnaministri 19.08.2015 määruse nr 50 „Aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitseeeskiri“ ja esitas nõude määruse tühistamiseks (haldusasi nr 3-15-2370). Määruse vaidlustas ka Seapaju Arendus OÜ (haldusasi nr 3-15-2538).
8.Keskkonnaministeerium peatas 18.02.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/174 Lemminkäinen Eesti AS-i Loo lubjakivikarjääri kaevandamisloa taotluse menetluse (sh KMH menetluse), kuni kõikides kohtuasjades tehtavate lahendite jõustumiseni, mis puudutavad keskkonnaministri 19.08.2015 määruse nr 50 „Aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitseeeskiri“ kehtivust.
9.Lemminkäinen Eesti AS esitas 12.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Loo lubjakivikarjääri kaevandamisloa menetluses KKM-i tegevusetuse tuvastamiseks. Kaebusega taotletakse KKM-i viivituse tuvastamist kaevandamisloa menetlemisel ning KKM-i kohustamist viivitamatult otsuse tegemiseks kaevandamisloa menetlemisel.
10.Kaebaja esitas taotluse menetluse peatamiseks seotult haldusasja nr 3-15-2370 menetlemisega.
11.KKM vaidleb peatamise taotluse vastu ning leiab, et kaebajal ei ole kaebeõigust tuvastamisnõuete esitamiseks, kaebus ei ole esitatud tähtaegselt; kaebaja tuvastamiskaebuse seoses kaevandamisloa ja keskkonnamõjude hindamise menetlusega on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole kohtule teatanud, et kaevandmaisloa, sh KHM peatamine on käesolevalt tingitud 18.02.16 käskkirjast nr 1-/16/174 kuni kõikides kohtuasjades tehtavate lahendite jõustumiseni, mis puudutavad Määruse nr 50 kehtivust.
12.Kaebaja ei ole vaidlustanud ei käskkirja nr 768, millega oli peatatud loamenetlus ega ka 18.02.16 antud käskkirja.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13.HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui: 1) pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. RK praktikas on peetud võimalikuks sel alusel kaebuse tagastamist ka siis, kui kaebus on ilmselgelt põhjendamatu (RK määrus nr 3-3-1-11-13 p 17; nr 3-3-1-55-15 p 12).
14.Kuna käesolevas kaebuses ei ole kaebaja esitanud kõiki asjakohaseid andmeid, siis arvestab kohus ka vastustajalt saadud dokumente ja andmeid, kuna kohus ei saa kaebuse põhjendatust hinnates piirduda ainuüksi kaebuses esitatud väidetega. Kohus peab kaebuse tagastamisel olema veendunud, et kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada ka kaebaja poolt kaebuses nimetamata, kuid kaebuse lahendamise seisukohalt asjakohastel põhjustel.
15.Käesoleva menetluse peatamise taotlust selgitab kaebaja seotusega haldusasja nr 3-15-2370 toimuva menetlusega Tallinna Halduskohtus. Kaebaja leiab, et selle haldusasja tulemusel on oluline mõju kaebaja kohustamiskaebusele, kuivõrd selle tulemusest sõltub see, millise otsuse saab vastustaja
kaebaja taotluse osas teha. Haldusasjas nr 3-15-2370 on kaebaja vaidlustanud looduskaitseala moodustamise õiguspärasuse alal, mille osas kaebaja on esitanud vastustajale kaevandamisloa taotluse. Juhul, kui haldusasjas leitakse, et kaitseala moodustamine on õiguspärane, on sisuliselt võimalik vastustajal teha üksnes negatiivne otsus (st jätta kaevandamisluba välja andmata). Samas, kui kohtud leivad selles haldusasjas, et kaitseala moodustamine ei olnud õiguspärane, tuleb vastustajal diskretsiooni rakendades kaebaja taotlus sisuliselt lahendada. Seega on haldusasja nr 3-15-2370 lahendil oluline mõju kaebaja kohustamiskaebusele, kuivõrd selle tulemusest sõltub ka see, millise otsuse saab vastustaja teha. Kaebaja palub peatada käesoleva asja menetlus kuni haldusasjas nr 3-152370 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
16.Asja materjalidest nähtub, et kaebajat huvitav loamenetlus on peatatud kaebaja tahteavalduse alusel 18.02.16.a. käskkirjaga nr 1-2/16/174 seatud tingimustel, mis eelneva taotluse esitamise ajal 28.07.17 oli kaebajale teada. Haldusasjas nr 3-15-2370 on kaebaja palunud tühistada Määrus nr 50. Kaebaja märgib õigesti, et tema õiguste kaitse oleneb Määruse nr 50 kehtivusest ehk kaebaja menetluslikud õigused ja nende kaudu ettevõtlusvabadus on kaitstav Määrusele nr 50 esitatava tühistamiskaebusega. Kaebaja on seetõttu õigustatult vaidlustanud Määruse nr 50. Püsielupaik on moodustatud Loo piirkonnas kokku 99,9 ha suurusel alal, mis olulises osas kattub aladega, millele kaebaja taotles kaevanduslubade väljaandmist. Kaebaja möönab, et kui Määrus nr 50 jääb tühistamata, saab vastustaja teha negatiivse otsuse, st jätta kaevandamisluba välja andmata. Kaebaja enda kaebuse alusel on menetlus lõppenud, kuna haldusasja menetluses nr 3-15-2370 on I aste jätnud kaebaja kaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2018.a. otsusega jäi I astme kohtuotsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu otsus 11.01.2018.a on käesolevaks ajaks jõustunud, kuna kaebaja kassatsioonkaebust ei ole esitanud. Kuigi kaebaja on märkinud, et kui Määrus nr 50 jääb jõusse, siis on võimalik kaevandamisloa taotluses teha ka negatiivne otsus, ei selgitanud see käesoleva menetluse peatamise vajadust. Kaebaja enda kaebuse osas haldusasjas nr 3-15-2370 on menetlus lõppenud ja kaebaja ei märkinud, et peatamine oleks vajalik seotult haldusasja nr 3-15-2538 menetlusega.
17.Kaebaja on mitmel korral täpsustanud oma nõuet, ent jätnud märkimata olulised asjaolud. Kaebaja märgib, et ta esitas tuvastamiskaebuse ja see on tähtaegne, samuti, et ta esitab kohustamiskaebuse ja ka see on tähtaegne. Kaebaja formuleeris oma nõuded 28.07.17 (tlk 125). Kaebaja nimetab, et ta on esitanud kohustamisnõude seisukohad 06.08.15 p-s 13, ent sellist punkti vastuses ei ole. Kuna kaebaja märgib, et kohustamisnõude osas tuleb arvestada 06.08.15 vastust (tlk 36), siis selles märgib kaebaja, et ta on esitanud KMH aruande juba 26.10.10 ja seega pidi KKM tegema otsuse hiljemalt 25.11.10 või vähemalt teada andma, miks ta ei saa ettenähtud tähtajal seda teha ning millal on selle tegemine võimalik Tänaseni ei ole KMH aruande heakskiitmise otsust tehtud, otsustamine on objektiivselt võimalik. Juhul, kui haldusasi nr 3-15-2370 on lõppenud, on kaebaja huviks see, et vastustaja teeks asja lõplikuks menetlemiseks vajalikud otsused. Olukorras, mil vastustaja on viivituses KMH hindamise menetluses, on vastustaja õigusvastases viivituses ka kaevandamisloa menetluses. Kaitseala moodustamise menetluse algatamine KMH hindamise menetluse läbiviimist ei mõjuta, samuti ei tulene seadusest, et kaitseala moodustamise menetluse algatamine kaevandamisloa menetluse ajal peataks ka varasemalt sama kaevandamisloa menetluse raames algatatud KMH hindamise menetluse (tlk 126). Kaebaja järeldab, et seega ei ole vastustaja kunagi keskkonnamõju hindamise menetlust peatanud ning see ei peatunud ka automaatselt mõnel seadusest tuleneval alusel, KMH viivitus kestab tänaseni.
18.Kohus saab arvestada tegelikke asjaoludega, mis muuhulgas kaebuses ei kajastu. Nimelt nähtub, et kaebuse esitamise ajal kehtis 01.06.11.a. käskkiri nr 768 kaevandamisloa menetluse peatamiseks ning seejärel peatati menetlus juba 18.02.16.a. käskkirjaga nr 1-2/16/174, neid käskkirju kaebaja ei ole vaidlustanud ega palunud muuta. Kohtule nähtub, et kaebaja enda huvides on olnud järjepidevalt kaevandamisloa, sh KMH, menetluse peatamine, mitte vastupidi, kuna kaevandamisloa menetluse peatamise taotluse rahuldamine tagab kaebajale, et tema taotlust ei hakata lahendama ajal, mil see tooks kaasa kahjulikke tagajärgi, mida kaebaja ise pole soovinud ja mille saabumist ta möönab. Samas LKS § 30 lõike 1 järgi sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena ja kuni Määrus nr 50 kehtib praegusel kujul, ei ole tulenevalt MaaPS § 34 lg 1 p-st 2 kaevandamise osas lubava otsuse tegemine võimalik. Kaebaja taotlust edasi menetledes oleks selgelt kahjustatud kaebaja õigusi ja ignoreeritud kaebaja tegelikku tahet. Kui kaebaja sooviks on hetkel tõepoolest varasema menetluse
alustamine, kui seda märgib 18.06.16 a käskkiri, siis on kaebajal võimalik teha taotlus käskkirja muutmiseks ja paluda menetluse uuendamist pädeva haldusorgani ees, ehk kaebajal on kasutada efektiivsemad õiguskaitsevahendid.
19.Kaevandamisloa menetlus peatub vastavalt KeHJS (red. 01.04.07) § 11 lg-le 11: kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise korral peatub tegevusloa taotluse menetlus keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmiseni. St kaevandatava tegevuse KMH hindamise algatamise korral peatub tegevusloa menetlus keskkonnamõjude hindamise aruande koostamiseks. Kaebaja esitas maavara kaevandmaise loa taotluse 11.04.07, see võeti menetlusse 06.06.07. 13.08.07 algatas KKM taotluse alusel KMH. Seega kaevandamisluba ei saanud menetleda ajal, mil toimub KMH. Edasi anti välja 01.06.11 käskkiri nr 768, millega muudeti kaevandamisloa menetluse, sh KMH menetluse, õiguslikku alust ning peatati kaevandamisloa menetlus. Peatamine toimus lähtudes LKS (3.05.11 red) § 8 lg 6, sest oli esitatud loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek ja peatamine toimus Jõelähtme Vallavalitsuse taotluse alusel võtta kaitse alla kaitsealuste taimede kasvukohad ja väärtuslikud kooslused. LKS § 9 lg 6 kohaselt peatati kaevandamisloa taotluse menetlus kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni. Käskkirja nr 768 kaebaja ei ole vaidlustanud, seega oli kaebaja nõustunud menetluse peatamisega ja ta ka teadis, et sel ajal toiminguid ei teostata, sellest ei pidanud eraldi kaebajat informeerima. Nimelt on käskkirjas selgelt märgitud: kuna käesoleval hetkel on kaevandamislubade andmise menetlus peatatud seoses keskkonnamõjude hindamisega, siis kaevandamislubade menetluse peatamisel LKS § 8 lõik 6 alusel muutub peatamise õiguslik alus, millega kaasneb ka loa menetlusega otseselt seotud teiste haldusmenetluste (keskkonnamõjude hindamise menetlus) peatumine. Kaebaja on käesolevalt talitanud vastuoluliselt, arvestades, et kaebaja on vaidlustanud käesolevas haldusasjas viivituse ja esitanud kohustamisnõude kaevandamisloa menetluse koheseks jätkamiseks ja otsuse tegemiseks, oli kaebaja jätnud kohtule olulised asjaolud teatamata, st et ta on esitanud KKM-le taotluse kaevandamisloa menetluse jätkuvaks peatamiseks. Kohus juba märkis, et asja materjalidest nähtub, et ka KKM-i 18.02.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/174 on peatatud kaevandamisloa menetlus, kuna kaebaja esitas 30.12.2015 KKM-ile ettepaneku peatada taotluse menetlus Lemminkäinen Eesti AS-i poolt algatatud haldusasja nr 3-15-2370 lõpplahendi jõustumiseni. KKM märgitud käskkirjast nähtub, et ministeeriumi esindajad selgitasid 04.02.2016 taotleja esindajale, miks haldusorgani seisukohalt puutuvad Lemminkäinen Eesti AS-i loamenetlusse kõik kohtuasjad, millega on vaidlustatud Määruse nr 50 kehtivust ning et praeguses menetlusstaadiumis ei ole kindlust, et Määruse nr 50 tühistamist taotlevates kohtuasjades jõutakse samasuguste kohtulahendite jõustumiseni samaaegselt. Kaebaja esindaja teavitas 09.02.2015 e-kirjaga (reg nr 14-5/16/1396), et taotleja on nõus menetluse peatamisega kuni mõlemas kohtuasjas kohtulahendi jõustumiseni. Haldusasjas nr 3-15-2538 ei ole küll veel menetlus lõppenud, ent kui kaebaja soovib oma senist tahteavaldust muuta, on see võimalus tal olemas. Kaebaja ei märgi, et ta sellise taotluse esitas ja et see on lahedamata. Ka 18.02.16 käskkirjas märgitakse selgelt, et tuginedes kaebaja taotlusele ja MaaPS § 28 lg 4, HMS § 4 lg 1 ja § 5 lõigetele 1 ja 2 ning arvestades Riigikohtu otsust asjas nr 3-3-1-56-08, peatatakse Lemminkäinen Eesti AS-i Loo lubjakivikarjääri kaevandamisloa taotluse menetluse (sh KMH menetluse), kuni kõikides kohtuasjades tehtavate lahendite jõustumiseni, mis puudutavad keskkonnaministri Määruse nr 50 kehtivust. Kaebaja ei saanud olla selliselt teadmatuses, et ka KMH menetlus on peatatud, mistõttu ei ole vastustaja kohustatud KMH-d menetlema, see oleks selges vastuolus kaebaja poolt KKM-le esitatud taotlusega. Seega seaduse kohaselt peatus 13.08.07 kaevandamisloa taotluse menetlus KeHJS järgi ja alates 01.06.11 LKS alusel kuni loodusobjekti kaitse alla võtmiseni ning kaebajat ei pidanud selles olukorras veel eraldi kirjaga informeerima. Kaebaja ei märgi, kuidas tema olukorda muudaks kuidagi soodsamaks vananenud KMH aruande kohene menetlemine. Kaebaja märgib, et tema huviks on juhul, kui haldusasja nr 3-15-2370 on menetlus jõustunud lahendiga lõppenud, siis ta soovib, et vastustaja teeks asja lõplikuks menetlemiseks vajalikud otsused (kaebaja ei täpsusta, mis otsuseid ta silmas peab). Kuivõrd kaebaja läbivalt nimetab KMH suhtes tehtud otsuse puudumist, siis tuleb tal ära oodata talle teatavaks tehtud käskkirja tingimuste täitumine. Puudub
mistahes mõistlik põhjus arvata, et vastustaja menetlusega ei jätka, kui kaebaja oma tahteavaldust muudaks või kui langeksid ära käskkirja tingimused.
20.Kohus rõhutab, et KMH menetlus on kaevandamisloa, kui tegevusloa, andmise otsuse osaks. KMH peatumine on ära nimetatud kahes käskkirjas ning KKM ei saanud olla nendest tulenevalt viivituses KMH hindamise menetluses ega ka kaevandamisloa menetluses ja seda tänaseni. Kaebajal puudub tegelik õiguskaitse vajadus, kuna ta oma varasemat tahteavaldust ei ole muutnud ja seda ei saa ka järeldada asjaolust, et ta on varasemalt teinud pöördumisi. Isegi kui kaebaja on teinud pöördumisi ja ta pole saanud enda meelest menetluse käigu kohta piisavalt selgitusi, ei saa pidada neid menetlustoiminguteks, mis iseseisvalt rikuks kaebaja õigusi, mis said tuua kaasa ebasoodsaid tagajärgi. Igasuguse tegevusetuse vaidlustamine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Käesolevalt on vastustaja teinud menetluse vältel erinevaid toiminguid, kuid kõik need ei saa mõjutada loamenetlust. Menetluses toimingute tegemine või tegemata jätmine on vaidlustatav reeglina koos lõpliku haldusaktiga ja erandina juhul, kui selle tagajärjel tekkiv viivitus haldusmenetluse läbiviimisel kujutab endast iseseisvat menetlusosalise subjektiivsete õiguste rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest, kuid antud juhul nähtub, et menetlusosalised ise on pidanud mõistlikuks menetlusaja pikendamist. Menetluse peatamine on üldjuhul kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa ebaõige otsuse või oleks kaebajale ebasoodne. Kaebajale oleks menetluse peatamata jätmine toonud kaasa ebasoodsa otsuse ka KMH suhtes. Selles olukorras ei saa kõnelda viivitusest, kui halduse õigusvastasest tegevusest, mis riivaks kaebaja ettevõtlusvabadust või oleks vastuolus kiire haldusmenetluse põhimõtetega. Menetluse peatumise aja kestel ei ole olukord muutunud, sest nagu nähtub, siis menetluse objektiivsed takistused ei ole senimaani ära langenud ja peatumise ajal võimalikud muud toimingud ei saanud mõjutada menetlusaega.
21.Kohtu meelest on kaebaja tagantjärgi asunud otsima küll argumente, et kuidagi leida võimalus vaidlustada tema enda poolt vaidlustamata toiminguid, samas nähtub, et eesmärgipäratut menetluse peatamist kaebaja KKM-le siiski ise ette ei heida, sest see oleks vastuolus kaebaja enda tahtega menetluse peatamiseks. Eesmärgipäratu ja õigusvastane oleks menetluse peatamine juhul, kui peatamise aluseks olevad asjaolud ei saaks kuidagi mõjutada taotletud haldusakti andmist. Peatamise aluseks lahendada olnud küsimuste lahendamine sai mõjutada asja sisulist otsust ja kaebajale oleks kiire KMH otsuse tegemine toonud selgelt kahjulikke tagajärgi või võinud viia ebaõige otsuseni. Menetluse peatumine või seiskumine võib muutuda õigusvastaseks, kui langevad ära menetluse peatamise tinginud asjaolud. Selliseid asjaolusid kaebusest ei ilmne. Käesolevalt ei saa kõnelda, et haldusorgani kasutada oleks menetlustakistuste kõrvaldamiseks tulemuslikumad vahendid, mida ta oleks jätnud kasutamata. Menetluse peatamine on antud juhul seotud tulevikus saabuva sündmusega ja menetlus ei ole seetõttu peatatud ka määramata ajaks. Oluline on, et menetluse peatamine oleks jätkuvalt sisuliselt põhjendatud. Kohtul ei ole alust arvata, et kaebaja on soostunud ja palunud menetluse peatamist ilma sisulist põhjust omamata. Kaebuse esitamise hetkel ja käesolevalt on menetluse jätkuv peatumine tulenevalt eelnevast olnud õiguspärane ja vastavuses kaebaja tahtega, seega ei saa see rikkuda kaebaja õigusi. Vastavalt kinnitavad seda esitatud andmed: KMH menetlus, kui loamenetluse osa, peatati 01.06.2011 käskkirjaga nr 768, mida kaebaja ei ole varem ega käesolevalt vaidlustanud. Kaebajale on selgelt teada antud, et KKM ei saa sel ajal otsust teha ja otsuse tegemine on võimalik, kui tehakse loodusobjekti kaitse alla võtmise või sellest keeldumise otsus. Vastupidise soovimine antud olukorras ei ole võimalik ning vaidlus ei saaks kujuneda tagantjärgi vaidluseks käskkirja nr 768 üle. Loodusobjekt võeti kaitse alla 19.08.15 Määrusega nr 50, mis jõustus 31.08.15.a. Peatamise ajal ei saanud teha menetlustoiminguid, sh KMH aruande heakskiitmist. 25.11.10 seisul KMH aruande menetlus kestis. Menetluse peatamine on vastavuses mh KMH p 8, mis märkis ära, et kaevandamine on võimalik juhul, kui ei moodustata aasnelgi leviala piires püsielupaiga kaitseala. KMH heaks kiitmata jätmine ei saaks ka sisuliselt kaebaja õigusi mõjutada, sest selge on see, et see on ajakohastamata. Lisaks on kohus eelnevalt märkinud, et kaebaja KMH –d ei saaks menetleda, kui vastustaja on kaebaja tahteavalduse alusel kaevandamisloa taotluse menetluse (sh KMH menetluse) peatanud ka edasiselt, so kuni haldusasjades nr 3-15-2370 ja 3-15-2538 tehtavate lahendite jõustumiseni.
22.Kaebajal ei saa olla selles olukorras ka põhjendatud huvi viivitusest tekkinud väidetava märkimisväärse kuluga, kui ta menetlusaja pikendamisega on nõustunud ega ole pikendamist õigel ajal tõrjunud. Kahtluseta tuleb tõlgendada asjaolu, et kaebaja menetluse peatamist ei varem ega ka nüüd pole saavutanud, kaebaja nõustumisega, et esinevad objektiivsed asjaolud, miks menetluse peatamine on kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega ja seadusega.
23.Kaebaja kirjalikest pöördumistest KKM poole ei saa samuti järeldada, et kaebaja polnud teadlik menetluse peatamisest või aru saanud, et menetlus jäi peatatuks. Seega ei ole alust väita, et kaebajale pole teavet antud. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja kirjale 11.03.11 (kaebuse lisa 5) on vastatud, kuna sellele eelnes KKM 22.02.11 kiri ja 11.03.11 kiri. Nii kaevandamisloa kui ka KMH menetluse peatumisest sai kaebaja teada peatamise käskkirjast ja ka peale kirjavahetust ei ole ta astunud samme, et käskkirja nr 786 muuta. 11.03.11 kirjas nr 131 (tlk 20) on kaebaja selgitustest nähtuv, et ta sai aru, et KMH soovitakse peatada, kuigi ta ise ta nõuab KMH aruande heakskiitmist või heaks kiitmata jätmist. 22.02.11 on KKM teatanud kaebajale kirjaga 12-9/1507- 1 (tlk 16), et KMH aruanne kinnitab, et kaevandamise mõju looduskooslustele on hävitav, seetõttu esinevad LKS § 8 lg 6 alusel sätestatud haldusakti andmise menetluse peatamise eeldused.
24.Lisaks nimetab kohus, et kaebaja on küll märkinud, et KKM peatas loa taotluse menetluse 01.06.11 ja KKM lubas 15.03.12 kirjas, et eeldatavasti võtab kaitse alla võtmise otsuse langetamine aega 3-4 kuud, millele järgneb otsus kaevandamisloa menetluse jätkamiseks või keeldumiseks ja kaebaja järeldab, et KKM lubas, et kaitseala moodustamise otsus on võimalik teha vähemalt 2012 a I pooles, so hiljemalt 15.07.12.a., ent kohus siinkohal märgib, et tegemist ei ole ametnike sellise lubadusega, mis andnuks kaebajale õigustatud ootuse, et kaitseala moodustamise suhtes saab teha otsuse varem. Sellise lubaduse andmine ei saa kuidagi mõjutada asja sisulist poolt ega mõjutada menetluse pikkust. Kaebajale oli ka nähtav, et 01.06.11 käskkirja nr 768 ei muudetud, kuna selle alused ära ei langenud. KKM sõltus oma tegevuses sh KKA toimingutest. Ametnike prognoos ei muutnud käskkirjas nr 768 sätestatut ja seega tuli arvestada peatamise käskkirjaga.
25.Kuigi kaebaja kaebus on olnud suunatud KMH ja sellega seotult kaevandamisloa taotluse menetlusele, ei ole kaebaja enam selgelt määratlenud tegevust/toimingut nii, nagu ta seda tegi 06.08.15 (tlk 36), milles kaebaja leidis, et KKM on olnud viivituses kaitseala moodustamise menetluses või kaevandamisloa uuendamisel. Samas saab märkida, et KKM teatavasti on seotud oma tegevuses avaliku huvi ja teiste ametiorganite tegevusega. Kaebaja on eksinud, kui märkis, et KKA edastas kaitseala moodustamise menetluse algatamiseks vajalikud dokumendid KKM-le 06.01.12, kuid KKM algatas kaitseala moodustamise ja kaitse-eeskirja menetluse alles 19.02.14.a. Objekti kaitse alla võtmise menetlus ei ole kaevandamisloa menetluse osa vastupidiselt KMH hindamise menetlusele, ent kohus siiski märgib, et selle menetluse viis läbi KKA. LKS muudatus tõi kaasa kohustuse viia läbi uuesti avalik väljapanek - LKS § 91 lg 18. Tegelikkuses esitas KKA täiendatud ja parandatud kaitse eeskirja ja seletuskirja 11.12.14.a., enne seda tehti täiendavaid välitöid veel 2014.a. juulis ja augustis. St, et isegi kui ministeerium oleks menetlenud I kaitse eeskirja ja seletuskirja paketti, oleks see tulnud ümber vaadata, mistõttu kui KKA esitas 11.12.2014 uuesti dokumendid, sai KKM anda välja määruse eelnõu, see esitati kooskõlastamiseks viivituseta 12.12.14.a. Eelnõule esitas oma arvamuse KKA-le ka kaebaja (vastustaja andmetel -31.03.15 ja 02.06.15.a). Määruse nr 50 kinnitamise menetlus algas 29.06.15 ja Määruse nr 50 allkirjastas minister 31.08.15.a., määrus jõustus 31.08.15.a. Asjaoludest nähtub selgelt, et KKM sai materjalid menetluse läbiviimiseks 11.12.14.a. ja 19.02.14 algatati kaitseala moodustamine, kaitse alla võeti 18.09.15.a. Kaebaja ei märgi, et see protsess kestis ebamõistliku aja, ka ei märgi kaebaja, et kui menetlus oleks algatatud, siis selle uuendamine ja taas peatamine viinuks teda soodsama tulemuseni või et see tekitas märkimisväärse viivituse.
26.Kaebaja on olnud menetluse peatamise asjaoludest teadlik juba enne kohtusse pöördumist ja selge on see, et antud olukorras puudub kaebajal põhjendatud huvi kohustamisnõude täitmiseks. Kaebusest ei nähtu, et ka seda, et menetlusest tekkis viivitus, mis tegelikkuses kahjustas tema õigusi või põhjustas ülemääraseid kulutusi. Menetluse jätkamine ei oleks taganud piisavalt kaebaja õiguste kaitset ja kaebaja on seda ise mitmel korral vastuolus varasemaga esile toonud. Väidetav põhjendatud huvi esitada hiljem kahjunõue ei ole neil asjaoludel usutav, st kaebajal puudub õiguslikult kaitstav põhjendatud huvi. Kuna kaebaja esitas 18.09.15 menetluse peatamise taotluse, siis sai ta arvestada, et menetlus peatatakse juba tema taotluse alusel ja et keegi sõnamurdlikult seda ei muuda.
Menetlustoimingu edasilükkamine võib riivata kaebaja ettevõtlusvabadust ja tuua kaasa ka kahjunõude, ent seda olukorras, mil menetluse edasilükkumine oleks õigusvastane. Kohus leiab, et kaebus on perspektiivitu ja kaebajal puudub ka põhjendatud huvi viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna kaebaja on läbivalt olnud menetluse tulemustest teadlik ning menetluse peatamisega sisuliselt nõustunud, peatamise õiguspärasuse alused ei langenud ära ja kaebaja ei ole käesolevalt nõudnud menetluse peatamise käskkirja muutmist. Kaebaja õiguste kaitseks kasulikku tagajärge kaebuse läbi ei ole võimalik saavutada. Lisaks nähtub, et kuni määrus nr 50 kehtib praegusel kujul, ei ole tulenevalt MaaPS § 34 lõike 1 punktist 2 kaevandamise osas lubava otsuse tegemine võimalik. Kuivõrd nii Lemminkäinen Eesti AS kui ka Seapaju Arendus OÜ on määruse nr 50 vaidlustanud, siis ei ole teada, kas vaidlustatud määrus jääb kehtima ja millises osas või see tühistatakse. Kaebajal on võimalik juhul, kui ta siiski soovib enda taotluse edasist menetlemist eraldiseisvalt Seapaju Arenduse OÜ menetluse tulemusest, selline taotlus ka esitada. Samuti ei nähtu, et kaebajal oleks iseenesest takistatud KMH aruande ajakohastamine, ent see oleks ilmselt ebamõistlik kulutus, sest kaevandamine on võimalik juhul, kui ei moodustata püsielupaiga kaitseala. Kohus juba nimetas, et aegunud KMH aruande menetlemine ei kiirendaks ühtegi protsessi ega oleks kaebajale soodus, ei ole usutav, et kaebaja sooviks selle kohest menetlemist. Kaebaja on enda kaitseks kasutanud efektiivsemat õiguskaitsevahendit, mis võimalik, so vaidlustanud Määruse nr 50 ja palunud KKM-lt menetluse peatamist, see palve on rahuldatud. Selles olukorras ei saa nõuda vastustajalt menetluse jätkamist kohtu kaudu ja kaebaja kaebus on selgelt põhjendamatu
27.Eeltoodust lähtudes on tegemist ilmselget perspektiivitu kaebusega ja seetõttu tagastab kohus kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja 121 lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult selle esitajale.
28.Kuna kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, siis ei kuulu rahuldamisele ka menetluse peatamise taotlus, pealegi on selle alus ära langenud, kuna taotlus on seotud haldusasjaga nr 3-15-2370, mille menetlus on lõppenud.
29.Kaebaja kannab tulenevalt HKMS § 108 lg-st 4 menetluskulud ise. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist vastuses kaebusele taotlenud ega menetluskulude kohta andmeid esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.