Kaebaja – XX Vastustaja – Konkurentsiamet, volitatud esindajad Margus Kasepalu ja Marek Piiroja Kolmas isik – Elektrilevi OÜ, volitatud esindaja Marleen Kohl
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. mai 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX ja Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta täiendavate tõenditena haldusasja nr 3-16-2460 juurde Elektrilevi OÜ poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud käsundusleping ning YY haridust tõendav diplom.
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Rahuldada Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 10. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-2460 menetluskulude jagamist puudutavas osas (halduskohtu otsuse resolutsioon p 2). Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista XX-lt Elektrilevi OÜ kasuks välja menetluskulu 269 (kakssada kuuskümmend üheksa) eurot ja 40 senti. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).
3-16-2460 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Konkurentsiametis registreeriti 18.01.2016 XX pöördumine Elektrilevi OÜ tegevuse osas, mis puudutas elektriühenduse katkestust, liitumispunkti asukoha võimalikku muutmist ja sellega seotud kulusid XX eramus aadressil XXX, Maardu ning kehtivaid õigusakte. XX täiendas pöördumist 25.01.2016. Konkurentsiamet käsitas pöördumisi selgitustaotlusena ning vastas XX pöördumisele 07.03.2016 kirjaga nr 7.1-1/16-0040-034.
2.XX esitas 22.03.2016 täiendava pöördumise, mida Konkurentsiamet käsitas kaebusena ning koostas 26.05.2016 otsuse eelnõu nr 7.1-1/16-0040-160.
3.XX teatas 13.06.2016 e-kirjaga Konkurentsiametile, et kuna endine omanik on nõus liitumispunkti asukoha muutuse hüvitama, loeb XX vaidluse Elektrilevi OÜ-ga lõppenuks. XX esitas 06.09.2016‒21.10.2016 Konkurentsiametile seisukohad, mille põhjal tegi Konkurentsiamet järelduse, et asjaolu, miks XX luges 13.06.2016 tema ja Elektrilevi OÜ vahelise vaidluse lõppenuks, on ära langenud.
4.Konkurentsiamet teavitas 12.10.2016 kirjas nr 7.1-1/16-0040-325 XX, et teeb asjas otsuse.
5.Konkurentsiamet jättis 28.10.2016 otsusega nr 7.3-3/16-002 rahuldamata XX kaebuse Elektrilevi OÜ tegevuse peale seoses võrguühenduse katkestamisega tarbimiskohas aadressil XXX, Maardu ning võrguühenduse taastamiseks ettekirjutuse tegemata ja seda puudutavad XX nõuded rahuldamata.
6.XX esitas 01.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (hiljem korduvalt täiendatud), mis jäi halduskohtu menetlusse nõudes mõista Konkurentsiametilt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 37 000 eurot. Vastustaja oleks pidanud haldusmenetluse läbi viima eesmärgipäraselt ja efektiivselt, võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi kaebajale, sealjuures arvestades, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kaebajal ei olnud põhjust kahtlustada, et vastustaja, kes esindas riiki, tegutseb seadustega vastuolus. Vastustaja asus kaitsma võrguettevõtja huvisid, kelle vastu oli kaebus esitatud, kuigi seadus peab kaitsma igaüht riigivõimu omavoli eest. Kaebaja toonitas korduvalt, et vastustaja rikub seadusi ja kaebaja õigusi, tekitades talle hingelisi kannatusi, kuid vastustaja ei pööranud sellele tähelepanu. Vastustaja tegevus oli väärikust alandav, et kaebajale jääks mulje, et tal ei ole õigus ja ta võtaks kaebuse tagasi. 2(12)
3-16-2460 Kaebaja ei ole saanud oma maja kasutada, sest seal puudub elekter. Elekter puudub sellepärast, et vastustaja keeldub täitmast Eesti Vabariigi seadusi ja tegemast ettekirjutust võrguettevõtjale. Vastustaja ei saanud mitte teada asjaolu, et kaebaja ei saa oma maja kasutada ‒ ilma elektrita maja ei ole elamiskõlbulik. Kaebaja ei saa aru, miks hakkas riik teda kaitsmise asemel kiusama ning teadlikult tegutsema kaebaja huvisid kahjustavalt. Kaebaja nõudis terve kaebuse lahendamise aja jooksul, et vastustaja tegutseks seadustega kooskõlas. Vastustaja on kaebajat alavääristanud, käitunud üleolevalt ja eiranud reegleid ning võtnud kaebajalt vabaduse elada igapäevast tavalist elu, sest kaebaja on pidanud tegelema enda kaitsmisega. Täiendavas seisukohas (13.04.2017) pidi kaebaja vastuoluliseks vastustaja seisukohta selles, kas kaebuse esitamise hetkeks lugeda 18.01.2016 või 22.03.2016. Kaebaja ei mõista, kuidas sai vastustaja lugeda kaebaja kaebuseks tema enda tegevuse kohta käivat kaebust (22.03.2016). Kaebaja 13.06.2016 e-kirjale tuginemine on meelevaldne, kuna selleks ajaks pidi menetlus olema lõppenud ning see e-kiri ei saanud enam kuidagi otsuse tegemist mõjutada. Menetlus lõppes vastustaja poolt seadustest tulenevate tähtaegade rikkumise tõttu. Kaebaja ei ole esitanud menetluse uuendamise taotlust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 3 kohaselt. Kaebaja jaoks on küsitav, millisel õiguslikul alusel alustas vastustaja uuesti menetlust.
Konkurentsiamet palus jätta kaebuse rahuldamata.
Vastustaja käsitas kaebaja 18.01.2016 pöördumist ja 25.01.2016 täpsustust selgitustaotlusena. Võttes arvesse, et kaebus saabus 22.03.2016, oleks Konkurentsiamet pidanud otsuse tegema 90 päeva jooksul, st hiljemalt 20.06.2016. Kaebaja luges vaidluse 13.06.2016 teates lõppenuks. Seega jäi Konkurentsiamet menetluse läbiviimisel elektrituruseaduse (ELTS) § 99 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tähtaegade piiridesse. Vastustaja on seisuga 13.06.2016 viinud kaebaja pöördumiste osas läbi kaks menetlust. Kaebaja on menetlustähtaegasid puudutavad Konkurentsiameti selgitused kätte saanud ega ole haldusmenetluse käigus seda puudutavas osas probleeme tõstatanud. Kaebaja teavitas Konkurentsiametit 13.06.2016, et loeb vaidluse Elektrilevi OÜ-ga lõpetatuks. Kaebaja poolt Konkurentsiametile 06.09.2016‒21.10.2016 esitatud seisukohtadest nähtub, et asjaolu, miks kaebaja luges 13.06.2016 tema ja Elektrilevi vahelise vaidluse lõppenuks, on ära langenud. Konkurentsiamet teavitas 12.10.2016 kirjas nr 7.1-1/16-0040-325 kaebajat, et teeb asjas otsuse. Kaebaja pöördus Konkurentsiameti poole 06.09.2016 ning Konkurentsiamet tegi otsuse 28.10.2016. Kaebus esitati võrguettevõtja peale ning kaebuse lahendamine jäi ELTS § 99 lg-s 2 sätestatud 60 päeva piiresse. Hüvitamisnõue on põhjendamatu. Kaebaja väited, et vastustaja on süülise käitumisega tema inimväärikust alandanud ehk tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, on paljasõnalised ja põhjendamatud. Vastustajale ei ole teada ühegi asjaolu, mis kaebaja taolisi väiteid kinnitaksid.
8.Elektrilevi OÜ palus jätta kaebuse rahuldamata. Kolmas isik leidis vastustaja 02.02.2017 seisukohas esitatud põhjendustega nõustudes, et vastustaja on menetlused läbi viinud õiguspäraselt, menetlusnorme järgides, erapooletult ning mittevaralise kahju tekitamine kaebajale ei ole tõendatud. Vastustaja on 28.10.2016 otsuse nr 7.3-3/16-002 tegemisel lähtunud seaduses sätestatud tähtaegadest ega ole otsuse tegemisega õigusvastaselt viivitanud. Seega ei saanud vastustaja tegevus kaebaja pöördumiste lahendamisel põhjustada talle hingelisi kannatusi ega alandada kaebaja inimväärikust.
9.Tallinna Halduskohus jättis 10.05.2017 menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
3(12)
3-16-2460 Kaebaja 18.01.2016 pöördumises esitatu ei ole ilmselgelt sellise sisuga, et seda võiks pidada kaebuseks ELTS § 99 lg 1 mõttes. Pöördumine vastab nii sisult kui sõnastuselt pigem selgituse küsimise tunnustele. Kaebaja 25.01.2016 pöördumine (I kd, tl 27) viitab selgemini kaebuse tunnustele. Viitamata konkreetselt ELTS asjakohastele sätetele, sisaldas 25.01.2016 pöördumine kaebusele omaseid elemente ja nõudeid, mis on Konkurentsiameti poolt tähelepanuta jäänud. Pöördumise eesmärgi ebaselguse korral olnuks korrektne, kui vastustaja oleks küsinud kaebajalt täpsustusi ja selgitusi ning andnud omapoolseid selgitusi, et pöördumine saaks lahendatud kohases menetluses (HMS §-d 15 ja 36). Vastustaja teatas kaebajale 17.02.2016 (I kd, tl 59; IV kd, tl 169), et pikendab kaebaja selgitustaotlusele vastamise tähtaega kuni kahe kuuni. Sellest kirjast nähtub selgelt vastustaja seisukoht, et ta määratles kaebaja pöördumist ja selle täiendust selgitustaotlustena (mitte kaebustena) ning vastustaja on korrektselt toiminud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 6 alusel pöördumiste esitajat vastamise tähtaja pikendamisest ja selle põhjustest teavitades. Isegi kui Konkurentsiameti käsitlus pöördumise kvalifitseerimisel oli ekslik, ei saa talle ette heita kaebaja pöördumise menetlemisel tegevusetust või viivitust. Vastustaja vastas 18.01.2016 pöördumisele 07.03.2016 (I kd, tl 76‒81; IV kd, tl 170‒175), st isegi oluliselt varem 17.02.2016 kirjas teatatud tähtajast. Vastustaja on kaebaja pöördumise lahendamiseks alustanud õigeaegselt menetlustoimingutega (kirjavahetus vastustaja ja Elektrilevi OÜ vahel; I kd, tl 29‒33) ning tõdedes küsimuste keerukust ja täiendava uurimise vajadust teinud täiendavaid järelepärimisi Elektrilevi OÜ-le (I kd, tl 64‒74). Haldusasja dokumentidest ei nähtu, et kaebaja oleks 17.02.2016 teate saamise järel selgitanud, et soovis tegelikult esitada kaebust (mitte selgitustaotlust). Vastustaja 07.03.2016 vastus selgitustaotlusele (I kd, tl 76-82) sisaldab põhjalikku analüüsi kõikides kaebaja tõstatatud küsimustes ning sisuliselt otsustust, mis sarnaneb kaebuse lahendamisel tehtava otsustusega. Konkurentsiamet teavitas 27.04.2016 kirjas (I kd, tl 106‒107; IV kd, tl 179‒180) kaebajat, et käsitab tema 22.03.2016 pöördumist kaebusena ELTS § 99 lg 1 mõttes ning selgitas ELTS § 99 lg-s 2 sätestatud kaebuse lahendamise tähtaega. Kaebaja ise on 22.03.2016 pöördumist käsitanud ka selgitustaotlusena (27.04.2016 e-kiri; I kd, tl 104). Asja materjalidest ei ilmne, et kaebuse lahendamise tähtaega oleks ELTS § 99 lg 3 alusel selgesõnaliselt peatatud. Küll on vastustaja kaebaja 22.03.2016 kaebuse lahendamiseks pöördunud veelkord 04.04.2016 küsimustega Elektrilevi OÜ poole (I kd, tl 95‒101p). ELTS § 99 lg-st 3 ei tulene, et teabe küsimiseks kuni 30 päevaks menetluse peatamiseks oleks vajalik kaebaja nõusolek ega kohusta ka kaebajat teavitama, kuigi hea halduse põhimõttega oleks teavitamine kooskõlas. Vastustaja poolt kaebuse lahendamisel täiendava teabe küsimine, mis paratamatult menetlust pikendas, on olnud vajalik ja sisuline. Vastustaja on kaebajale edastanud 26.05.2016 otsuse eelnõu (I kd, tl 108‒117), milles teavitas, et amet kavandab jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajale anti võimalus esitada otsuse eelnõu kohta oma seisukoht hiljemalt 13.06.2016. Kaebaja esitas selleks päevaks vastustajale teate (I kd, tl 135; IV kd, tl 181), et kuna endine omanik oli nõus liitumispunkti asukoha muutuse hüvitama, loeb ta vaidluse Elektrilevi OÜ-ga lõpetatuks. Vastustaja ei koostanud kaebajalt 13.06.2016 teadet saades menetlust lõpetavat dokumenti ega teavitanud kaebajat menetluse edasisest käigust (sh menetluse lõpetamisest). ELTS ei sätesta detailselt kaebuste menetlemise korda. ELTS-s käsitletud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i, arvestades ELTS-st tulenevaid erisusi (ELTS § 1 lg 4). ELTS § 99 lg 1 alusel esitatud kaebus lahendatakse otsusega, mis on oma olemuselt haldusakt (ettekirjutus). Vastustaja on kohtu hinnangul kaebaja 13.06.2016 e-kirja käsitanud taotleja poolt taotluse tagasivõtmisena (HMS 4(12)
3-16-2460 § 43 lg 1 p 3). Menetluse selguse ja tõhususe huvides tulnuks vastustajal nii kaebajale kui ka kolmandale isikule teatada, et kaebuse menetlemine lõpetatakse kaebaja poolt välja toodud asjaoludel. Sellise menetlustoimingu tegemata jätmine on loonud ebaselgust ning tekitanud menetlusosalistes erineva arusaama menetluse käigust. Kaebaja 06.09.2016 ja järgnevatest pöördumistest ilmneb, et ta soovis jätkuvalt kõnealusel kinnistul elektriliitumise katkemisest võrsunud probleemi lahendamist. Vastustaja on kaebajale selgesõnaliselt 26.09.2016 (I kd, tl 144) ja 29.09.2016 (I kd, tl 146-148) vastanud, et peab menetlust kaebaja 13.06.2016 avalduse alusel lõppenuks ega saa viia läbi menetlustoiminguid juba lõppenud menetluses. Samas selgitas vastustaja 29.09.2016, et kui kaebaja soovib tuua välja täiendavaid asjaolusid, mis tingiksid menetluse läbiviimise vajaduse, tuleb need konkreetses vormis ja alustel esitada. Vastustaja tegevus kaebaja pöördumiste ja kaebuse menetlemisel on olnud õigusvastane järgmistel põhjustel: 1) vastustaja ei selgitanud kaebaja 18.01.2016 ja 25.01.2016 pöördumiste puhul välja tegelikku eesmärki esitada kaebus ELTS § 99 tähenduses. Kuigi 18.01.2016 pöördumise osas nõustub kohus, et see vastab selgitustaotluse tunnustele, väljendas kaebaja 25.01.2016 pöördumises arusaadavalt tahet esitada Elektrilevi OÜ tegevuse peale kaebus; 2) isegi juhul, kui nõustuda 18.01.2016 ja 25.01.2016 pöördumiste käsitamisega selgitustaotlustena, on vastustaja rikkunud 21.03.2016 kaebuse lahendamisel ELTS § 99 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Kaebus on esitatud võrguosalise peale, mistõttu kohaldub kaebuse lahendamise 60-päevane tähtaeg, mille viimane päev oli 20.05.2016. Vastustaja esitas aga alles 26.05.2016 kaebajale otsuse eelnõu, andes arvamuse avaldamiseks tähtaja 13.06.2016. Seega ei olnud enam võimalik kaebuse lahendamine ELTS § 99 lg-s 2 sätestatud tähtaega ületamata. Asja materjalidest ei ilmne, et vastustaja oleks peatanud menetluse ELTS § 99 lg 3 alusel teabe saamiseks, mis võinuks õigustada pikemat menetlusaega; 3) vastustaja on loonud ebaselge olukorra, kuna pole kaebaja 13.06.2016 teate alusel teatanud oma selget seisukohta menetluse lõppemise kohta ega kaebajat õigeaegselt menetluse lõppemisest teavitanud. Kuigi vastustaja 28.10.2016 otsuses (II kd, tl 20‒30) on käsitletud ka vastustaja ja kaebaja vahel toimunud varasemat samasisulist vaidlust (18.01.2016 ja 25.01.2016 pöördumised, 22.03.2016 kaebus ja selle lahendamiseks koostatud 26.05.2016 otsuse eelnõu), on vastustaja pärast menetluse lõppenuks lugemist kaebaja 13.06.2016 avalduse põhjal alustanud uuesti menetlust kaebaja alates 06.09.2016 esitatud taotlustele tuginedes ning on lahendanud kaebuse ELTS § 99 lg-s 2 sätestatud 60-päevase tähtaja jooksul. Vastustaja on menetlenud 18.01.2016 ja 25.01.2016 avaldusi MSVS §-s 6 sätestatud tähtajal ning isegi õigusliku eksimuse korral kaebaja pöördumiste kvalifitseerimisel (selgitustaotluste, mitte kaebusena) ei saa vastustajale ette heita pahatahtlikku suhtumist või kohtlemist, mis omandaks väärikuse alandamise mõõtme, mida kaebaja peab kahju hüvitamise nõude aluseks. Vastustaja on kaebuse sisuliselt lahendanud 28.10.2016 otsusega. Kui vastustaja oleks juba jaanuaris 2016 kaebaja 25.01.2016 pöördumist selles sisalduvate taotluste tõttu õigesti kaebuseks pidanud, oleks selgelt määratlenud kaebaja 13.06.2016 pöördumise põhjal menetluse lõpetamise ja selle kaebajale teatavaks teinud, olnuks väljavaated kogu toimunud menetluse kiiremaks ja lihtsamaks läbimiseks ning lõplik otsus oleks tehtud eelduslikult varem. Samas kehtib haldusmenetluses vormivabaduse põhimõte (HMS § 5), mille kohaselt viib haldusorgan menetluse läbi kaalutlusõiguse alusel sobivaid menetlustoiminguid ja taktikat valides, välja arvatud küsimustes, mis on HMS-ga või eriseadustega reguleeritud. Seadus paneb haldusorganile ka uurimis- ja selgitamiskohustuse (HMS §-d 6 ja 36), mida vastustaja on järjepidevalt täitnud.
5(12)
3-16-2460 Üksnes avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus menetluses ei saa kaasa tuua hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju väärikuse alandamise tõttu. Avaliku võimu tegevus peab selle määratlemiseks väärikust alandava kohtlemisena ületama teatud raskusastme künnise (vt nt Riigikohtu 19.06.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-12, p 25). Praegusel juhul vastustaja käitumine sellist mõõdet pole omandanud. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel on määrav arvestada ka kaebaja enda käitumist kahju ärahoidmisel. Praeguse vaidluse ajendanud menetluse pikkust ja keerukust on mõjutanud ka kaebaja enda esitatud dokumentide (taotlused, seisukohad) rohkus, korduvate ja üksteist täpsustavate ja täiendavate pöördumiste esitamine, mis omakorda muudab keerukamaks vastustaja töö kaebuse mõistmisel ja õige menetlusviisi valikul. Menetluse kohta esitatud tõenditest ei ilmne, et kaebajalt oleks nõutud asjatult tõendite või seisukohtade esitamist, menetleja juurde ilmumist vms kaebajat põhjendamatult koormavaid tegevusi. Samuti ei nähtu esitatud tõenditest solvavat või ebaviisakat suhtlust, mida võiks käsitada väärikust alandava kohtlemisena. Kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine ei ole põhjendatud ega õiglane. Kolmas isik on enda esindamise õigusküsimustes lahendanud selliselt, et enda koosseisulise juristi või õigusteenistuse asemel ostetakse teenust teiselt sama valdkonna äriühingult, kelle põhitegevus ei ole õigusabi osutamine. Eeltoodust ilmneb Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia AS tegevuse läbipõimumine õigusalase teenindamise korraldamisel ning kohtu hinnangul oleks sellisest õigusteenuse osutamise korraldusest tekkinud kulude väljamõistmine füüsilisest isikust kaebajalt ebaõiglane, hoolimata sellest, et kohtuvaidluse on initsieerinud kaebaja ja kolmas isik poleks ilma sellise vaidluseta kulusid kandnud. Tegemist on ka kolmanda isiku igapäevase tegevusega otseselt seotud vaidlusega.
10.XX palub 09.06.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.05.2017 otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus on 06.09.2016 e-kirja liigitanud taotluse alla, kui tegemist on ilmselgelt selgitustaotlusega. Vastustaja ei ole selgitustaotlust kaebuseks lugedes arvestanud näiteks HMS § 5 lg-ga 2. Vastustaja tekitas kaebajale moraalseid kannatusi, sest on kaebaja pöördumiste ja kaebuse menetlemisel käitunud õigusvastaselt. Vastustaja 28.10.2016 otsus omab puutumust kõikide kaebaja 25.01.2016 kaebuse esitamisest alates seotud dokumentidega. Kohtu hinnang, et vastustaja on kaebaja kaebuse sisuliselt 28.10.2016 otsusega lahendanud, on väär. Kohus ei ole arvesse võtnud, et kaebaja esitas ainult ühe ELTS § 99 kohase kaebuse 25.01.2016 ja vastustaja pidi seda sellest hetkest lahendama hakkama. Vastustaja ei ole kaebaja kaebust lahendanud, sest vastustajal puudus õiguslik alus otsuse tegemiseks. Halduskohus jättis 06.03.2017 määrusega kaebaja 17.12.2016 taotluse kaebuse nõude muutmiseks rahuldamata. Seega jäid kehtima 01.12.2016 halduskohtule esitatud kaebuses olnud nõuded. Kohus on loonud kaebajale ebaselge olukorra, sest kaebaja on 01.12.2016 kaebuses nõudnud, et kohus tuvastaks ja kinnitaks, et vastustaja on otsusele nr 7.3-3/16-002 eelnenud menetluse käigus rikkunud kaebuse lahendamise korda, tähtaegu ja õigusakte. Kohus on aga 08.12.2016 määruse p-s 10 välja toonud, et kaebajal on võimalus täiendavalt esitada viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõue. 17.12.2016 vastuses kaebaja seda ka tegi. 06.03.2017 määruses tegi aga kohus teatavaks, et jätab kaebaja 17.12.2016 taotluse kaebuse nõude muutmiseks rahuldamata, sest kaebuse nõude täiendamine tuvastamisnõudega ei ole otstarbekas. Kohtu tegevus on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi, sest kohus on 6(12)
3-16-2460 hüvitamisnõude osas otsuse tegemisel arvestanud kaebaja 01.12.2016 esitatud nõuetest vaid esimest nõuet, kuid jätnud välja nõuded 3‒5 ja 7. Kaebaja palus 01.12.2016 kaebuses esitatud nõudes kohtul tuvastada, et otsus nr 7.3-3/16-002 on tühine. Kohus jättis 10.01.2017 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse tühistamis- ja kohustamisnõuete osas kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetas nende nõuete osas menetluse. Kaebaja ei vaidlustanud määrust, sest kaebetähtaega ei ole võimalik ennistada, kui dokumendil ei ole kehtimiseks seaduslikku alust. Seda arvesse võttes paluski kaebaja tuvastada vastustaja rikkumised menetluses ja kohustada vastustajat lahendama kaebus uuesti.
11.Elektrilevi OÜ palub 09.06.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.05.2017 otsuse resolutsiooni p 2 osas, milles kohus jättis Elektrilevi OÜ menetluskulude kaebajalt väljamõistmise taotluse rahuldamata. Kolmas isik palub selles osas teha uus otsus, millega mõista kaebajalt välja Elektrilevi OÜ kantud menetluskulu summas 415,33 eurot ning märkida otsuses, et menetluskuludelt tuleb alates menetluskulude kindlaksmääramise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb kohtule menetluskulude väljamõistmiseks esitada vaid menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mis tõendavad menetluskulude kantust. Nimetatud säte ei kohusta esitama lepingut või arvet, mille alusel õigusabi eest tasumise kohustus tekkis. Seetõttu kolmas isik ei esitanud kohtule koos menetluskulude nimekirjaga Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia AS vahel raamlepingu alusel sõlmitud kirjalikku käsunduslepingut. Kolmas isik esitab käsunduslepingu koos apellatsioonkaebusega. Kolmas isik on eraõiguslik juriidiline isik, mitte haldusorgan HMS § 8 lg 1 mõttes. Seega ei puutu asjasse kohtu märkus, et tegemist on kolmanda isiku igapäevase tegevusega otseselt seotud vaidlusega. Seadusandja ei ole piiranud eraõigusliku juriidilise isiku õigust menetluskulude hüvitamisele, kui tegemist on tema igapäevase tegevusega seotud vaidlusega. Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia AS on eraldiseisvad, autonoomsed ja eraldi õigusvõimega eraõiguslikud juriidilised isikud. Kohtu vastukäivad järeldused ei ole vastavuses tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 lg-ga 1 ega äriseadustiku § 6 lg-tega 1 ja 2. Äriühingute valdkondlik seotus ehk antud juhul tegutsemine elektriettevõtjatena ei puutu menetluskulude väljanõudmise taotluse otsustamisel asjasse. Kohus ei ole põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et äriühing, mille koosseisu kolmandat isikut esindav jurist kuulub, peab olema spetsialiseerunud õigusabi osutamisele. Sellist nõuet HKMS-st ei tulene. Kohus on teinud järelduse, et kolmanda isiku lepingulise esindaja puhul on tegemist kolmanda isikuga töösuhtes oleva isikuga, tõendite pinnalt, mis on leitud internetis kättesaadavate ebausaldusväärsete andmete põhjal ning kontrollimata, kas kolmanda isiku ja tema lepingulise esindaja vahel on olemas kehtiv töösuhe. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis peab kohus tegema asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seejuures reguleerib kohtu viidatud HKMS § 32 üksnes menetlusõiguslikku esindusõigust ega käsitle volituse aluseks olevat lepingut või muud sisesuhet. Kui puudub kehtiv töösuhe menetlusosalise ja tema esindaja vahel, ei ole võimalik käsitada teda menetlusosalise töötajana ega halduskohtumenetluses volitatud esindajana HKMS § 32 lg 1 p 1 mõttes. Elektrilevi OÜ lepinguline esindaja ei ole esitanud kohtule Elektrilevi OÜ-ga sõlmitud kehtivat töölepingut, millest tulenevalt kohus oleks saanud sellise järelduse teha. Kolmanda isiku lepingulise esindaja poolt õigusteenuse osutamisel ei olnud tegemist pelgalt abiga menetlusdokumentide koostamisel ning õigusnõustamisega, vaid ta esindas kolmandat isikut menetluses ja tegutses tema nimel. Kohut oli sellest enne menetluskulude taotluse 7(12)
3-16-2460 esitamist teavitatud, kohtule oli edastatud volikiri ning menetlusdokumendid olid allkirjastatud lepingulise esindaja poolt. Oluline ei ole mitte blankett, millel menetlusdokumendid esitatakse, vaid sisuline esindamine isiku õiguste kaitsel. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajalt menetluskulude väljamõistmine kolmanda isiku kasuks on äärmiselt ebaõiglane (HKMS § 108 lg 11). Kohus ei ole puudutanud menetluskulude küsimust nende vajalikkuse või põhjendatuse vaatenurgast. Kui kohus oleks seda teinud ja leidnud, et menetluskulud ei ole täies mahus vajalikud ja põhjendatud, oleks kohus HKMS § 109 lg 6 alusel saanud neid vähendada. Kahtluse tekkimisel selles, kas liigitada volitatud esindaja õigusteadusliku kõrgharidusega isikuks või piisavate teadmiste ja kogemustega menetlusosalise töötajaks, oleks olnud asjakohane kohustada kolmandat isikut esitama lisatõendid. Praegusel juhul ei vasta kohtu põhistus kolmanda isiku menetluskulude osas seadusliku kohtuotsuse nõudele.
12.Konkurentsiamet palub 14.07.2017 kirjalikus vastuses jätta XX ja Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebused rahuldamata ning kohtukulud XX kanda. XX hüvitamiskaebuse osas on halduskohtu otsus piisavalt motiveeritud ja õigesti rahuldamata jäetud. Elektrilevi OÜ menetluskulude osas nõustub vastustaja kolmanda isiku apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et seadusandja ei ole piiranud eraõigusliku juriidilise isiku õigusi menetluskulude hüvitamisele, kui tegemist on tema igapäevase tegevusega seotud vaidlusega. Vastustaja nõustub ka sellega, et Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia AS on eraldiseisvad, autonoomsed ja eraldi õigusvõimega juriidilised isikud. Vastustajale teadaolevalt ei ole taoliste isikute puhul ühelt isikult teisele õigusabi teenuse osutamine keelatud. Vastustaja hinnangul võivad praegusel juhul olla HKMS § 108 lg-s 11 sätestatud menetluskulude väljamõistmist välistavad alused täitmata.
13.XX palub 14.07.2017 ja 30.08.2017 kirjalikes vastustes jätta Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Elektrilevi OÜ registrikaardi väljatrükist tuleneb, et Elektrilevi OÜ-d võib kõigis õigustoimingutes esindada TM üksi või kaks juhatuse liiget ühiselt. Ühingu esindajal oli võimalik tekkinud kulutusi vältida ja ettevõtet esindada või volitada keegi ettevõtet esindama ettevõtte siseselt. Tõendina ei saa esitada käsunduslepingut, mis on sõlmitud 8 päeva enne kohtuotsuse tegemist. See tähendab, et terve menetluse ajal on kolmandat isikut esindanud MK, kelle esindamise ajal ei olnud leping jõustunud. Käsunduslepingust ei loe kusagilt välja MK nime. 13.12.2016 volikiri on antud varem, kui käsundusleping sõlmitud. Volikirjas ei ole välja toodud, et MK tegutseks käsunduslepingu alusel. Seega võib volikirja käsitada kui tõendit selle kohta, et MK on tööalases suhtes Elektrilevi OÜ-ga. Käsunduslepingu kui kuludokumendi oleks pidanud esitama koos teiste kuludokumentidega. Vale on kolmanda isiku väide, et Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia AS tegevuse põimumine õigusala teenindamise korraldamisel ei vasta tõele. Äriühingud on seotud juba selle näol, et üks on emaettevõte ja teine tütarettevõte. Blankett, millel menetlusdokumendid esitatakse, on väga oluline. Kui kolmas isik andis volituse kasutada oma ettevõtte blankette, siis puudub vajadus arvata või eeldada, kas tegemist on ettevõtte töötajaga või mitte. Kui kolmas isik soovib menetluskulude hüvitamist, siis peab
8(12)
3-16-2460 ta seda nõudma vastustajalt, sest vastustaja tegevuse/tegevusetuse tõttu kaasati Elektrilevi OÜ menetlusse kolmanda isikuna.
14.Elektrilevi OÜ palub 14.07.2017 kirjalikus vastuses ja 21.07.2017 seisukohas XX vastusele jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtu otsus on kahju hüvitamise nõude osas seaduslik ja põhjendatud. Kolmanda isiku ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud käsunduslepingu puhul ei ole seaduses ette nähtud kohustuslikku kirjalikku vormi. Seega saab tehingu vormivabaduse põhimõttest tulenevalt lepingu osapoolte vahel sõlmituks lugeda nii suulises vormis kui ka teo tegemise ajast. Poolte tahteavalduse hilisem fikseerimine kirjalikus lepingus ei tõenda, et tegemist oleks tõendite fabritseerimisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohtu otsuse I osas lahendab kohus Elektrilevi OÜ taotluse täiendavate tõendite haldusasja juurde võtmiseks, II osas XX apellatsioonkaebuse, III osas Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebuse ning IV osas jagab apellatsiooniastme menetluskulud. I
16.Elektrilevi OÜ on koos apellatsioonkaebusega esitanud ringkonnakohtule täiendavad tõendid: Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia AS käsunduslepingu, millest nähtuvalt osutab Eesti Energia AS õigusteenistus Elektrilevi OÜ-le haldusasjas nr 3-16-2460 õigusabi, ning YY Tartu Ülikooli diplomi õigusteaduse magistriõppe õppekava täitmise kohta (V kd lk 66‒68). Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud tõendid tuleb võtta haldusasja materjalide juurde, kuna tõendid on vajalikud Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebuse õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3). Halduskohus on otsuses (p 36.2) asunud Elektrilevi OÜ jaoks üllatuslikult seisukohale, et Elektrilevi OÜ-d menetluses esindanud volitatud esindaja (Eesti Energia AS jurist Marleen Kohl, volikiri IV kd lk 139) on piisavate teadmiste ja oskustega menetlusosalise töötaja HKMS § 32 lg 1 p 5 tähenduses, mistõttu oleks kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebealt ebaõiglane (HKMS § 108 lg 11). Halduskohus ei ole menetluse jooksul kordagi seadnud kahtluse alla Elektrilevi OÜ-d esindanud isiku esinduse õiguslikku alust ega olemust ega küsinud menetlusosaliselt vastavaid tõendeid. Seetõttu on halduskohtu seisukoht olnud Elektrilevi OÜ jaoks üllatuslik (HKMS § 157 lg 2) ning Elektrilevi OÜ taotlus tõendite kogumiseks tuleb rahuldada. II
17.XX apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas ainuke menetletav nõue on Konkurentsiameti poolt haldusmenetluse läbiviimisega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju 32 000 eurot hüvitamise nõue. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas üksnes juhul, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-110-14). Kaebaja väidab tema inimväärikuse alandamist haldusmenetluses. See väide on täielikult tõendamata, nagu on täielikult tõendamata ka see, et läbiviidud haldusmenetlus oleks kaebajale põhjustanud füüsilisi või hingelisi kannatusi. Igasugune ebameeldivus ei ole 9(12)
3-16-2460 RVastS § 9 lg 1 ega PS § 25 alusel hüvitatav rahas. Olukorras, kus kahju tekkimine kaebajal on täielikult tõendamata, on ebaoluline, kuidas kvalifitseeris Konkurentsiamet kaebaja 06.09.2016 e-kirja. Samamoodi pole asjakohane kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus, sest kaebaja väidab endal mittevaralise kahju tekkimist väärikuse alandamise tagajärjel, milline alus sisaldub RVastS § 9 lg-s 1 ega piira kaebaja nõudeõigust PS §-ga 25 võrreldes.
18.Kaebuses esitatud väited, mis seonduvad Konkurentsiameti 28.10.2016 otsuse õiguspärasuse küsimusega, on halduskohus jätnud õigesti tähelepanuta. Praeguse haldusasja ese ei ole mitte Konkurentsiameti 28.10.2016 otsuse sisulise õiguspärasuse hindamine, vaid Konkurentsiameti poolt läbiviidud haldusmenetluse õiguspärasuse hindamine. Halduskohus ongi oma otsuses tuvastanud Konkurentsiameti poolt läbiviidud haldusmenetluse osalise õigusvastasuse. Kaebaja poolt 01.12.2016 esitatud taotlused ei ole käsitatavad mitte nõuetena HKMS § 37 lg 2 tähenduses, vaid õiguslike väidetena, mis seonduvad Konkurentsiameti 28.10.2016 otsuse õiguspärasuse küsimusega. Halduskohtu 08.12.2016 määruse p-s 9 selgitas kohus, et kaebaja 01.12.2016 esitatud tuvastamisnõuded (nõuded nr 1, 3‒5 ja 7 ehk kaebuse lahendamise korra, tähtaegade ja õigusaktide rikkumise tuvastamine, võrgueeskirja § 42 lg 1 kohase võrguteenuse arvutamise kuulumine kooskõlastamist vajava võrgutasu alla, ELTS § 67 lg 7 mitterakendamise korral elektrienergia koguste mõõtmine liitumispunktis, liitumispunkti asukoha ja rikkis kaabli kuuluvuse tuvastamine, kaebaja teabenõudele vastamise rikkumise tuvastamine, dokumentide registreerimisel rikkumise tuvastamine) on hõlmatud Konkurentsiameti 28.10.2016 otsuse tühistamise nõudega ning nende eraldi menetlemine ei ole vajalik. Kohus tuvastab eelnimetatud asjaolud tühistamiskaebuse raames. Tegemist on vaidlustatud otsusele eelnenud menetlustoimingutega ning vastustaja otsuses käsitletud seisukohtade ja vastustaja tõlgendustega, millele kohus saab hinnangu anda otsuse tühistamise peale esitatud kaebuses. Menetlustoimingute eraldi vaidlustamine ei ole ka HKMS § 45 lg 3 järgi lubatav. Eeltoodu põhjal tõlgendas halduskohus HKMS § 2 lg 4 alusel kaebust selliselt, et kaebaja soovib tühistada Konkurentsiameti 28.10.2016 otsuse nr 7.3-3/16002, kohustada Konkurentsiametit vaatama XX kaebuse uuesti läbi ning mõista Konkurentsiametilt välja mittevaralise kahju hüvitise summas 37 000 eurot. Kui kaebaja kohtu tõlgendusega ei nõustu, tuli tal välja tuua, mida ta kohtule esitatud kaebusega täpselt taotleb. 17.12.2016 menetlusdokumendis ei vaielnud kaebaja kohtu tõlgendusele vastu, vaid esitas taotluse kaebetähtaja ennistamiseks Konkurentsiameti 28.10.2016 otsuse tühistamiseks ning Konkurentsiameti viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude. 10.01.2017 määrusega jättis halduskohus rahuldamata XX taotluse tühistamis- ja kohustamisnõuete osas kaebetähtaja ennistamiseks ning lõpetas nendes nõuetes haldusasja menetluse. See määrus jõustus edasi kaebamata ning apellatsioonkaebuses enam 10.01.2017 määruse osas vastuväiteid esitada ei saa. 06.03.2017 määruse p-s 17 selgitas halduskohus, et kaebuse nõude muutmine (täiendamine) tuvastamisnõudega ei ole kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas. Kaebaja on kohtule esitatud hüvitamisnõude, milles soovib mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seonduvalt vastustaja viivitusega 28.10.2016 otsuse nr 7.3-3/16-002 tegemisel. Seega tuleb kohtul hüvitamisnõude lahendamisel tuvastada ka asjaolu, kas vastustaja on kaebaja pöördumiste menetlemisel ja 28.10.2016 otsuse nr 7.3-3/16-002 tegemisel seaduses sätestatud tähtaegu ületanud ning õigusvastaselt pöördumiste lahendamisega viivitanud. Seetõttu ei ole vastustaja poolse viivituse kindlakstegemine eraldi tuvastamisnõude raames vajalik. Asjaolu, kas vastustaja on kaebaja taotluste lahendamisel seaduses sätestatud tähtaegu ületanud või mitte, tuvastab kohus hüvitamisnõude lahendamisel. Seega – kuna 01.12.2016 esitatud tuvastamise taotlused olid hõlmatud Konkurentsiameti 28.10.2016 otsuse tühistamise nõudega; Konkurentsiameti tühistamise nõude osas lõpetas halduskohus menetluse 10.01.2017 määrusega; Konkurentsiameti viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõue oli hõlmatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega – ei pidanud 10(12)
3-16-2460 halduskohus võtma otsuse resolutsioonis eraldi seisukohta kaebaja 01.12.2016 ega 17.12.2016 esitatud avalduste osas (01.12.2016 avalduste osas ka kohtuotsuse põhjendustes mitte). Seepärast ei ole need nõuded asjakohased ka apellatsioonimenetluses (kaebaja on uuesti esitanud viidatud avaldused taotlustena apellatsioonkaebuses) ja ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. III
19.Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsuse p-dest 36.2‒36.3 võib aru saada selliselt, et halduskohus jättis kolmanda isiku menetluskulud kaebajalt välja mõistmata seetõttu, et pidas Elektrilevi OÜ-d esindanud MK kolmanda isiku töötajaks ja kulude väljamõistmist sellepärast ebaõiglaseks kaebaja suhtes. Ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ei nõustu.
20.Asjas esitatud tõenditest saab järeldada, et MK oli Elektrilevi OÜ lepinguline esindaja. Asjaolud, et MK on ka Eesti Energia AS-i koosseisuline jurist ning Eesti Energia AS-i põhitegevusalaks ei ole õigusteenuse osutamine, ei oma HKMS sätete kohaselt menetluskulude hüvitamise üle otsustamisel tähendust. Eesti Energia AS ja Elektrilevi OÜ on eraldiseisvad juriidilised isikud. Kohtule on esitatud Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud käsundusleping, millest nähtuvalt osutab Eesti Energia AS õigusteenistus Elektrilevi OÜ-le haldusasjas nr 3-16-2460 õigusabi; YY (uue nimega K) Tartu Ülikooli diplomi õigusteaduse magistriõppe õppekava täitmise kohta; MK volikiri, millest nähtuvalt on Elektrilevi OÜ volitanud Eesti Energia AS-i juristi MK esindama äriühingut mh halduskohtumenetluses; MK poolt esitatud menetluskulude nimekiri, Eesti Energia AS 06.04.2017 arve Elektrilevi OÜ-le õigusabi osutamise eest haldusasjas nr 3-16-2460 ja selle arve tasumist tõendav maksekorraldus (V kd lk 12‒14). Niisiis oli MK Elektrilevi OÜ volitatud esindaja HKMS § 32 lg 1 p 2 tähenduses ja Elektrilevi OÜ kulud õigusabile kolmanda isiku menetluskulu HKMS § 103 lg 1 p 1 tähenduses. Kirjaliku käsunduslepingu sõlmimise aeg ei oma asjas tähendust, sest MK volikiri on kehtinud kogu kohtumenetluse kestel, lepingupooled kinnitavad lepingu olemasolu kohtuvaidluse algusest ning käsundusleping võib olla sõlmitud ka suuliselt (VÕS § 11 lg 1). Niisiis – et halduskohus jättis XX kaebuse rahuldamata, olid põhimõtteliselt täidetud kolmanda isiku menetluskulu väljamõistmise eeldused kaebajalt (HKMS § 108 lg 8).
21.Ringkonnakohus nõustub aga halduskohtuga selles, et kolmanda isiku menetluskulu tervikuna väljamõistmine kaebajalt oleks praegusel juhul ebaõiglane (HKMS § 108 lg 11) ning rahuldab Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebuse seetõttu üksnes osaliselt. Halduskohus võttis 08.12.2016 määrusega menetlusse XX kaebuse Konkurentsiameti 28.10.2016 otsuse nr 7.3-3/16-002 tühistamiseks ja Konkurentsiameti kohustamiseks vaatama XX kaebus uuesti läbi ning mittevaralise kahju (37 000 eurot) hüvitamiseks. Määruse resolutsiooni p-ga 7 kaasati haldusasja arutamisele kolmanda isikuna Elektrilevi OÜ. Kuna kaebaja vaidlustas esialgses kaebuse vastustaja otsuse, millega vastustaja jättis kaebaja kaebuse Elektrilevi OÜ tegevuse peale ning Elektrilevi OÜ-le ettekirjutuse tegemiseks rahuldamata ning kohtule esitatud kaebuses palus kaebaja muu hulgas kõnealuse otsuse tühistada ning kohustada vastustajat tegema asjas uue otsuse, leidis halduskohus põhjendatult viidatud määruse p-s 14, et haldusasjas tehtava lahendiga võidakse otsustada Elektrilevi OÜ õiguste ja kohustuste üle ning seetõttu tuleb ta kaasata menetlusse kolmanda isikuna. See õiguslik olukord aga muutus halduskohtu 10.01.2017 määruse jõustumisel. Nagu öeldud, jättis halduskohus selle määrusega rahuldamata XX taotluse tühistamis- ja kohustamisnõuete osas kaebetähtaja ennistamiseks ning lõpetas nendes nõuetes haldusasja menetluse. Halduskohtu 10.01.2017 11(12)
3-16-2460 määruse jõustumisel jäi menetlusse üksnes Konkurentsiameti tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, millega kolmandal isikul puudus seos. Seega kadus Elektrilevi OÜ-l 10.01.2017 määruse jõustumisel vajadus edasi kohtumenetluses kaasatud olla ning Elektrilevi OÜ edasised menetluskulud olid talle välditavad kolmanda isiku menetlusest eemaldamise taotluse esitamise kaudu. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et Elektrilevi OÜ esimeses kohtuastmes kantud menetluskulusid perioodil 23.01.2017‒07.03.2017 oleks kaebajalt ebaõiglane välja mõista.
22.Kokku on Elektrilevi OÜ taotlenud 415,33 euro väljamõistmist XX-lt. Menetluskulud on kantud ja nende suurus mõistlik. Perioodi 23.01.2017‒07.03.2017 menetluskulu moodustab sellest 145,93 eurot. Niisiis tuleb ringkonnakohtu hinnangul mõista XX-lt Elektrilevi OÜ kasuks välja esimese astme menetluskulu 269,40 eurot (415,33−145,93). IV
23.Et XX apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad XX apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Konkurentsiameti võimalikud menetluskulud jäävad Konkurentsiameti kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. Elektrilevi OÜ taotleb XX-lt apellatsiooniastme kulude 856,88 eurot väljamõistmist (V kd lk 98‒102), kuid ringkonnakohtu otsuse p-s 21 toodud põhjendustel peab ringkonnakohus nende kulude väljamõistmist kaebajalt ebaõiglaseks ja jätab kulud kolmanda isiku enda kanda (HKMS § 108 lg 11).
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.