Konstantin Maslovi kaebus korraldusega Viru Vanglas
Menetluse alus ringkonnakohtus
Konstantin Maslovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 21.12.2017. a määruse peale
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
seoses
suitsetamise
RESOLUTSIOON
1.Võtta Konstantin Maslovi määruskaebus menetlusse.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.12.2017. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Konstantin Maslov esitas 22.11.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märgib, et tema arvates on vangla käskkiri nr 1-1/55 ebaseaduslik ning sellega rikutakse tema õigusi. Kaebuse esitaja palub kohtul peatada vangla käskkiri ja kohustada Viru Vanglat lubama kaebuse esitajal suitsetada kolm sigaretti päevas.
K. Maslov esitas 10.12.2017 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles märgib, et on esitanud 25.10.2017 vanglale vaide keeldumise peale lubada vanglas suitsetada ja osta kauplusest sigarette. Taotluse esitaja on seisukohal, et Viru Vangla direktori 24.04.2017. a käskkiri nr 1-1/55 ei vasta karistuse täitmise eesmärkidele ning rikub tema õigusi ja vabadusi. Suitsetamise piirangud vanglas ületavad kannatuste ja ebamugavuste taseme, mis vangistusega paratamatult kaasneb, sest kinnipeetavad ei saa vangla piiridest väljuda, et teostada õigust suitsetamisele. Taotluse esitaja palub kohut kohaldada esialgset õiguskaitset vaidemenetluse ajaks ja võimaldada tal vanglas suitsetada ning osta vangla kauplusest sigarette. Samuti palus taotluse esitaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja kontrollida, kas VSKE § 641 lg 31 vastab Eesti Vabariigi põhiseadusele. Taotluse esitaja palus kontrollida ka Viru Vangla direktori aktide tühisust, sest taotluse esitaja arvates puudub vangla direktoril seaduslik õigus sigarettide piirangute kehtestamiseks.
3.Tartu Halduskohus jättis 21.12.2017. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Halduskohus märkis, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg-st 1 koostoimes sama paragrahvi lõikega 3 tuleneb, et esialgse õiguskaitse vajadus on üks taotluse lubatavuse eeldusi. Sel juhul saab taotluse jätta läbi vaatamata ka siis, kui esialgse õiguskaitse vajadus puudus taotluse esitajal algusest peale. Halduskohus tõi välja, et kaebaja on põhjendanud oma esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et suitsetamise piirangud vanglas ületavad kannatuste ja ebamugavuse taseme, mis vangistusega paratamatult kaasneb. Kaebaja viitas ka kohtuasjadele nr 3-17-1449 ja 3-17-1999. Seega tugineb kaebaja sellele, et suitsetamisest loobumisega kaasnevad kaebajale võõrutusnähud ja igapäevaelu korralduse häiringud, mida ei ole tagantjärgi võimalik olematuks teha. Halduskohus märkis, et Tartu Ringkonnakohus tühistas 06.12.2017. a määrusega Tartu Halduskohtu määruse kohtuasjas nr 3-17-1449 ja 19.12.2017. a määrustega halduskohtu määrused kohtuasjades 3-17-2008 ja 3-17-2115. Ringkonnakohus leidis kohtuasjas nr 3-17-1449, et suitsetamise keelustamisega ei kaasne pöördumatu tagajärje oht. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pöördumatuks tagajärjeks see, et taotluse esitaja ei saa suitsetada keelu vaidlustamise ajal kuni kaebuse võimaliku rahuldamiseni. Isik võib peale keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib. Ringkonnakohtu lahendi kohaselt ei põhjenda ka võõrutusnähtude esinemise võimalikkus õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada asjatundlikku ravi. Kui kohtud jõuavad viimaks seisukohale, et põhiseaduse järgi peab suitsetamine vanglas olema lubatud, saab keelava regulatsiooni uuesti tühistada. Halduskohus märkis, et kuigi ringkonnakohtu seisukohad ei ole praeguse asja lahendamisel kohtule kohustuslikud, peab halduskohus õigusrahu saavutamise huvides õigeks lähtuda kaebaja esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ringkonnakohtu seisukohtadest. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus ning jättis HKMS § 55 lg 2 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.
4.Kaebaja esitas 07.01.2018 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 21.12.2017. a määruse peale. Kaebaja märgib, et ta ei nõustu halduskohtu määrusega, sest suitsetamise keeld rikub vangistusseaduse (VangS) § 41. Määruskaebuse esitaja märgib, et kui suitsetamise keeld jõustus, siis ta palus abi suitsetamishimuga võitlemiseks, kuid keelduti väitega, et tal ei ole nikotiinisõltuvust. Samas keegi meditsiinipersonalist või sotsiaaltöötajatest ei küsitlenud ega vaadanud teda läbi. Kaebaja arvates rikub see VangS § 491. Kaebaja märgib, et ta ei saa lahkuda vangla territooriumilt selleks, et suitsetada ning suitsetamise keeld on kehtestatud selleks, et tekitada suitsetavatele kinnipeetavatele võimalikult palju kannatusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 204 lg 1 kohaselt esitatakse määruskaebus ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates.
6.Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta haldusasjas alates 01.01.2018 esitatud määruskaebuselt riigilõivu. Seega saab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtta. Kuna käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud halduskohtu määruse, millega
halduskohus on kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse jätnud läbi vaatamata, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida määruskaebuse lahendamiseks vastustaja seisukohta.
7.Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 21.12.2017. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohust järgmist.
8.Määruskaebuse esitaja väide, et suitsetamise keeld rikub VangS § 41, ei anna alust jõuda järeldusele, et kaebajal võiks esineda esialgse õiguskaitse vajadus. Seda, kas suitsetamise keeld rikub VangS §-s 41 sätestatud inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise nõuet vanglas, kontrollib halduskohus kaebuse sisulise läbivaatamise käigus. HKMS § 249 lg 1 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel hinnata konkreetse asja asjaolusid ning esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud üksnes juhul, kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei viita miski kaebaja esialgse õiguskaitse taotluses sellele, et kaebaja jaoks võiksid esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaasneda kohtumenetluse ajaks rasked või pöördumatud tagajärjed. Kaebaja väide, et suitsetamise keeld rikub tema õigusi ja vabadusi ei anna alust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, kui kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse taotluses suutnud veenvalt põhistada, millised rasked tagajärjed talle esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kohtumenetluse ajaks kaasnevad. Tulenevalt HKMS § 250 lg-st 2 ning §-st 63 on esialgse õiguskaitse taotluse esitaja ülesanne taotluses kohut usutavalt veenda, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on tema õiguste kaitseks vajalik.
9.Halduskohus on viidanud Tartu Ringkonnakohtu 06.12.2017. a määruses asjas nr 3-17-1449 esitatud seisukohtadele. Ringkonnakohus jääb ka käesolevas asjas nimetatud seisukohtade juurde ning leiab, et suitsetamise keeluga kaasneda võivad võõrutusnähud ei põhjenda õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes saada võõrutusnähtude esinemisel asjatundlikku ravi.
10.Määruskaebuse esitaja on märkinud, et ta on pöördunud vangla meditsiiniosakonda, et saada abi suitsetamishimuga võitlemiseks, kuid on sealt saanud keelduva vastuse. Ringkonnakohus selgitab, et meditsiinitöötaja otsustuse puhul selle osas, kas isik vajab nikotiinisõltuvuse võõrutusnähtude tõttu ravi, on tegemist tervishoiuteenuse osutamisega, mis Riigikohtu praktika kohaselt tekitab ka vangla arsti puhul kinnipeetavaga eraõigusliku lepingulise suhte, millest tuleneva vaidluse korral tuleb isikul pöörduda maakohtu poole (vt nt Riigikohtu erikogu 07.04.2011. a otsus asjas nr 3-3-4-1-11).
11.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.12.2017. a määrus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.